24.06 (kolmapäev)
Teil aeg kokku lugeda joobes autojuhte, tulekahjusid ja ònnetusi ning aeg vòtta pevalurohte? Siin aga päikseline ja rahulik hommik. Kuna Eva töötab arvutis ja Dantel niidab muru, siis läksin üksinda taimi korjama. Koht majast imbes 200 m kaugusel ja töö sai kiirelt tehtud. Siis ju aga caja veel midagi teha, sest niisama kuidagi paigal olla; kui teised tööd teevad, on veider. Seega sai termiitidele meie kemikaalide tugevust näidatud. Tuli siis ühest pritspudelist termiitide rajale tugevat kemikaali pritsida. Küll vannitoas, minu toas kui ka maja all. Maja on nimelt maapinnast natuke kòrgemal, niiet roommates saab vabalt ka seal all toimetada kui vaja. Vannitoas tuli aga järsku ühest praost välja väike scorpion, kes tundis, et talle on liiga tehtud. Mis sellest, et ma tema tähtkujust olen, shampooni pudeliga loin ma ta ikkagi laiaks. Alles hiljem, kui ehmatus oli juba üle läinud, siis mòtlesin, et oleks vòinud ta ju purki pista…suveniir missugune ju :).
Cyrillil hakkas tänasest siis suvevaheaeg. Tavaliselt algab see 1. juulil aga no siin on ju kòik vòimalik. Prantsuse – Guajaana ju ikkagi :). Ei imestaks ka kui siin näiteks aastavahetus märtsi kuusse tòstetaks. Veider, aga tore koht.
Ei lòppe ka Fredericu naljad, et ma peaksin siia veel üheks aastaks jääma. Uurisin ta käest täna, et kas vihmaperiood jääbki sellel aastal tulemata. Ilmselt küll jah, aga Frederic arvas, et siis ma pean üheks aastaks ikka veel jääma, et see ka ära näha :). Sòbrad ja pere, ärge mind nüüd maha loge, aga never say never :).
Elektroonika soetamine ei ole siin nagu Eestis, et maksad raha ära ja mine aga kaubaga koju. Kòigepealt trükib müüja arvutisse imeinfot…kaasaarvatud minu passi numbrid ja Fredericu aadressi. Et nad ikka teaksid, et kes kui palju elektroonikat omab. Kui olime siis ühe kaubanduskeskuse (Cora) elektroonikaosakonnast fotoka saanud, siis tuli sellega minna veel sissepääsu juures asuva leti juurde, kus eemaldati mälukaardi umber olev plastikust kate. Nagu veel sellest vähe oleks, siis pidime ka ühe turvatöötaja juurde minema (see sama; kes heausklike klientide seljakotte kilesse mässib), et ta saaks oma vihikusse kirja panna, mis me ostsime :). Jabur värk. Kui poleks Fredericu minuga kaasas olnud, siis oleks küll sellest käigust naljanumber saanud :).
Peale mitut tundi Fredericuga linnas tiirutamist sai mònusalt juttu ajada, tema sai oma tööasju ajada ja mina oman nüüd taaskord fotokat ja telefoni. Uus number on nüüd 0694386546. Ehk saate nüüd ka sònumeid saata, aga pole kindel. Kuna mul ei ole nüüd ka ju mingeid numbreid, siis vòite neid ka mulle näiteks meili peale saata :).
Käik linnas lopes alles kella ¬6 ajal. Kuna meil ei olnud motet kahe autoga koju sòita, siis läksime kolmekesi valge autoga, kus Eva istus taga kuudis…hoolimata minu katsetest ise sinna minna.
Head ööd.
25.06 (neljapäev)
Vòib tekkida üpris tobe olukord kui teed ettepaneku minna ujuma inimestele, kes ei oska ujuda. Nii aga juhtus. Nimelt on Matourys kontori lähedal üks ujula (ehk midagi meie Aura taolist), kus pileti hind on kuskil 4 eurot. Rääkisin siis sellest ka Evale ja Dantelile. Peale hetkelist vaikust ja kiireid pilke tuli mul meelde, et nad ei oska ju kumbki ujuda. :). Lòpuks lòppes asi ikka naljana.
Siin aga ei streigi mitte ainult suured ettevòtted vaid ka külad. Suundusime täna hommikul Evaga mööda meie A6 teed ikka rohke mäe tipu poole. Tee lòpus on üks väike parkla ja jòeäärne kohake piroogidele, mis soovijaid huvisòitudele viivad. Avastasime aga et enne parklat on üles seatud väike laager ning teetòkked, millel rippus silt “grève” (streik). Laagris olevad ~15 inimest rääkisid, et streigivad ebaturvalisuse pärast, mis nende külas (Kaw) valitseb. Brasiillased ja saramaka inimesed pidid autosid ja pirooge parklast varastama. Ning olukord eemal külas ei pidavat ka just kòige parem olema. Meeleolu oli nukker. Soovisime neile aga “bon courage” ehk siis meie “jòudu tööle”.
Kui keegi teile kuskil pikemalt otsa vaatab, siis vòite talle öelda “nalukumimo” (kirjapilt kuulmise järgi), mis daki-daki (Danteli kodukülas räägitav keel) keelest tòlgituna tähendab umbes midagi, et “miks sa mind vaatad”. Kui aga keegi peaks teile ütlema “nalukumimo”, siis vòite vastata “kupumioijo”, mis tòlkes tähendab umbes midagi et “eks tule ja lòika mu silmad siis välja”. Ehk kuluvad need kaks daki-daki keelset fraasi ka teil seal kaugel ära. Meil siin omavahel on need tihedas kasutuses igatahes :).
26.06 (reede)
Palju ònne Fredericule!
Hommikupooliku veetsime taaskord nö. saunas, ehk töötasime kuivatusruumis. Nüüd on vaikselt vaja juba paberkotte sulgeda ja silte kleepida, et saaks vajalikud asjad varsti ära saata. Küll meditsiiniliseks kui ka kosmeetiliseks otstarbeks.
Mòned sòidud linnas ja siis taaskord kolmekesi pirukaautoga tagasi. Poes Fredericu sünnipäeva tarbeks joke ostes ei pööranud ta sellele ònneks tähelepanu. Siin siis igal sünnipäeval kòik küpsetavad midagi ühise òhtusöögi tarbeks. Eva tegi argentiina sooja salatit, kus oli maisi, kapsast, sellerit, juustu ja mida kòike veel. Väga hea. Sellele järgnes Fatima tehtud vòileivatort krevettide, kana ja majoneesiga, mille ta muidugi tegi ise. Super hea mahlane. Selle kòige kòrvale minu tehtud rahvusvahelised suupisted juustu, singi, pirni, oliivi ja viinamarjadega. Kaunistuseks väikesed eesti lipud, mis leidsid hiljem väga sobiliku koha Fredericu lokkis juuste vahel…nägi välja nagu täitsa eesti mees. Magustoidusk Uti tehtud shokolaadi-kookose tort, mis oli super. Kòht sai ikka väga täis…liigagi täis. Shampuse mòjul muutus Fatima hääl paar tooni valjemaks, aga muidu oli rahulik ja ütlemata tore olemine. Frederi ütles küll, et peale 40 aastaseks saamist ei taha ta väga sünnipäeva tähistada, aga leidsime lòpuks et see number ei ole üldse oluline. Pealegi vòib vabalt tordi peale panna nii mitu küünalt kui ise tahad :).
Kord oli siin elanud saramaka perekonna isa öelnud, et jaaguarid on siin inimestele ohtlikud. Pidavat inimesi endale söögiks jahtima. Florence siis ühel jalutuskäigul nägigi jaaguarit, aga jäi täitsa ellu. Kui saramaka perekonna isa seda lugu kuulis, siis ta ütles “muidugi sind ta ei ründa, sa oled ju valge inimene. Jaaguarite jaoks ei ole valge inimene mingi inimene.” Nüüd kohe palju kindlam ringi liikuda kui tead et jaaguarid on rassistid.
Head ööd.
27.06 (laupäev)
See hommikune aeg siin on parim. Kui ümberringi on ainult lindude hääled ja päike hakkab vaikselt hamaci peale langema. Selliste hetkede nimel ärkan peaaegu igal hommikul pool 7 üles.
Turul kohtab alati tegelasi, kes on osavalt enda käe peale hunniku kaupa ladunud ning siis nii mööda turgu ringi jalutades inimestele pinda käivad. Näiteks kòige levinumad kaubad, mida siiamaani olen näinud on järgmised: turukotid, ravimid, puljongikuubikud, salendava toimega teed, sibulad, shampoonid, kreemid. Väike ja veider valik. Aga neid selle on alati ja palju. Samamoodi liiguvad turul ringi kerjajad, keda ònneks ei ole nii palju. Olen jòudnud staadiumini, kus ignoreerin neid julmalt. Eva aga pöörab vahepeal pilgu nende poole kui nad läheduses on ja siis on neist juba raske lahti saada. Ühele siis andis ta lòpuks 40 senti, et temast lahti saada, aga tüüp küsis veel juurde. Eva andiski veel 40. Vaatasin seda suurte silmadega pealt. Teada värk ju et see raha läheb esimeses hiinakas òlle peale. Süüa saavad kodutud turult hästi ja palju. Müüjad tòstavad kaupa sorteerides sellise kehvema kaubandusliku välimusega viljad kòrvale. Näiteks vòib nendest kastidest leida natuke lömmis tomateid, kuivanud servaga kapsalehti, plekilisi kurke jne. Kodutud saavad lihtsalt süüa…tuleb vaid turul rigni jalutada ja nendest kindlatest kastidest meeldiv enda korvi laduda.
Ütlemata tore oli perega rääkida. Ja veel nii paljudega korraga…on ju suvi ja parim aeg olla suvilas. 2 tundi läks nagu lennates.
Teel koju avastasime, et taaskord on käimas rattaralli…seekord siis aga meie A6 teel, mis ei ole just kòige laiem ja sirgem. Närvid kulusid mul kiirelt. Proovi sa siin leida kohta, et teha möödasòitu kahest saateautost ja kümnest ratturist…ja seda vähemalt viiel korral. Tohutult tüütu ja närviline. Ning siis veel vaata pealt, kuidas ratturid kuhjade viisi tühje plastpudeleid dzunglisse loobivad. Ei korista keegi neid hiljem ju ära ka. Kui suuremate maanteede ääres veel prahti koristatakse, siis siin küll mitta…ei pidavat selleks raha olema, kuigi Prantsusma poolt saadetakse pidevalt suuri summasid siinse elu korrashoiuks. Kodus saime siis Florenciga oma viha jagada. Oli temagi samas olukorras täna olnud, meist lihtsalt natuke varem. Nüüd saan tegelikult alles aru, miks Frederic nädalavahetustel väga siit dzunglist lahkuda ei taha. Ning ega kuskil ju ei teatata ka, et sellel ja sellel päeval on mingil teelòigukl rattatuur…eieiei!!!
Head ööd!
28.06 (pühapäev)
Paduvihm vaheldub kiiskava päikesega.
Täna katsetasime Fredericu uut relva. Siin nimelt on igas òiges majapidamises üks relv. Plekkpurgid sobisid sihtmärgiks väga hästi. Relvaks oli midagi sellist nagu jahimeestel ikka on…pika toruga ja korraga sai sisse panna kaks 7,5 mm padrunit. Riiv lahti, padrunid sisse, riiv kinni, kaitselukk maha ja kòmm. Vanaisa, vana jahimees, vòib nüüd uhke olla, sest sain kohe esimesel korral nii umbes 50 m kaugusel olevale purgile pihta :). Enda mäletamistööda küll esimene korda midagi sellist proovida. Jòud aga oli nii suur, et òlg liikus lasu järel märgatavalt paigast. Väikest kasvu Eva aga liikus kogu kehaga umbes meetri jagu tagasi…kogu jòud oli liiga suur ja ootamatu. Kòik peale Fatima ja Uti proovisid ikka asja ära. Nüüd on teada, kes tuleb kodu valvama jätta :). Kòik plekkpurgid tuleb nüüd aga alles hoida, et kodukaitsjatel oleks millega harjutada.
Head ööd!
29.06 (esmaspäev)
Kui täna oleks toimunud konkurss “kòige kaunimad paistes silmad” siis ma oleks selle kohe kindlasti lukku pannud. Nimelt reedest alates oli tunda, kuidas silmaümbrused kuivad on. Niisutavat kreemi sai küll ohtralt pandud, aga kasu ei olnud midagi. Hommikul oli tunda, kuidas silmad ei taha väga lahti tulla, sest paistetud oli nii suur. Ruttu külm kompress peale, et paistetus natukesegi alla läheks…no et näeks sòita ikka. Ehmatasin hommikul teised päris ära oma näoga. Kontorisse jòudes ka Fredericule ennast näidates tuli kiire otsus, et vaja arsti juurde ka minna. Mida varem, seda parem. Nii siis läksimegi Fredericuga kella 2 ajal tema arsti juurde, kes jäi tükk maad hiljaks ja kelle juurde oli pikk järjekord. Ühel hetkel kui arst nö ooteruumi vòi koridori tuli, siis haaras Frederic tal varrukast kinni ning rääkis ruttu asja ära ning pakkus ka et mis rohtu ta ise soovitaks (nimelt on ta ju isegi meditsiini òppinud). Arst heitis mu paistes ja punasele näole kiire pilgu, kadus mòneks minutiks kuskile ruumi ja tuli tagasi koos retseptidega. Kiire arsti visiit vòi mis. Aga allergia pòhjuseks siis suure tòenäosusega taime Aspidosperma oblongum lateks. Reedel käisime Evaga seda puud koorimas ja kui käed olid korralikult selle puu lateksiga koos, siis oli ju ikka vaja näo pealt mustade kätega higi pühkida. Peale arsti juures käiku aga naasesin kontorisse, kus Evaga paar tundi koristasime ja proovisime selles metsikus pakikuhilas mingit süsteemi luua…ikka et P4 tabeli taimed siia ja teised sinna. Ei ole vist kunagi nii palju ämblikuid korraga näinud ja kuivatusruum ei ole vist kunagi nii korras olnud.
Lisaks ravimitele (kree « Biafine » ja tabletid) varustas Frederic mind òhtul veel pipragaasiga..mitte seoses allergiaga :). Loodan, et seda ei lähe mul küll kunagi vaja, aga hea kui on olemas.
Uti majas oli üks jubedalt suur ämblik. Pikad karvased jalad, mille otsad olid kollased (pilt ka sellest üleval). Lòpuks Uti lömastas ta harjavarrega.
Head ööd!
30.06 (teisipäev)
Palju ònne Florence!
Kuna eile òhtul vòetud rohi on nii tugev, et järgmisel päeval ei ole soovitatav autoga sòita, siis peame täna paiksed olema. Kulub ära üks selline pave, kus saab ilma ringi tuhisemata tööd teha. Õhtuks hakkas aga jälle üks vaaritamine. Fatima tegi koogi, Eva soolased suupisted, Uti koogi ja mina lasanje. Lòpuks sai kòht heast ja paremast jälle nii täis, et mind oleks pidanud keegi aiakäruga koju vedama. Meie olime siin valmis juba kell 7, sest ei tea kunagi mis ajal Frederic ja Florence tulevad. Saime ònneks ainult pool tundi oodata ja juba nad olidki platsis…kaasas kaks pudelit shampust ja Kandijat. Kuna Frederic täitis kiirelt kòigi pokaale, siis oli kiirelt tulemas Fatima laulutuju :). Ise pidin küll enamustest pakkumistest ära ütlema, sest oli ju vaja veel kanget rohtu vòtta. Olemine aga oli niigi tore. Rääkisin neile meie laulu – ja tantsupeost ja arvasime, et meil siin tuleb ka üks…tuleb lihtsalt Fatimale natuke shampust anda, 80ndate plaat käima panna ja ongi meil ka laulupidu. Lòpuks oleks juttu ka kauemaks jätkunud, aga home tööpäev ju. Pidu hakkab aga tavaliselt lòppema, kui Frederic ütleb paar korda “bon!” :). Sellega on kòik öeldud.
Head ööd!
01.07 (kolmapäev)
Tore on saada selliseid kirju ja pakke, mida sa ei oska oodatagi. Täna sain naiteks kaardi ühelt vanaemalt…temalik luuletusega kaart…väga tore. Ja teiseks pakike ühelt sòbrannalt. Naeratus venis kohe väga suureks :). Raamatud kuluvad alati marjaks ära…eriti kui need on prantsuse keelt arendavad.
Iga leivasööja hakkab kunagi Prantsusmaal saiasööjaks…tahab ta seda vòi ei. Kui kòik teised söövad, kuidas siis sina ei söö. Pealegi kui alati on poes värske (parajalt kròbe koorik ja pehme sisu) baguette, miks siis ka mitte. Kohalikele on pikk baguette igapäevane toit nagu meile korraliku must leib. Igal hommikul vòib kohata poest koju jalutajaid, kellel kaenlas ainult värsked saiad. Kui igal hommikul ei viitsi saia järel käia, siis ostetakse sellise suure kotiga, kus sees ehk kuskil 20 saia ja need siis pannakse sügavkülma. Söögi tarbeks soojendatakse need siis sobilikul hetkel panni vòi mingi resti peal üles. Vahepeal täitsa maitsev muide :).
Järgmist eestlast on mul vòimalik kohata juba selle kuu lòpus, kui siia tuleb aastaks tööle Ott. Pealegi veel tuttav eestlane…jube lahe :).
Head ööd!
02.07 (neljapäev)
Liblikatega kaunistatud veoauto “transport Marie” tòi meile täna 3 uut külmkappi. Järjest on rivist välja läinud Eva külmik, turistide majas asuv külmik ja minud oma. Külmikut tühjendades selgus, et lòputult asju tuleb visata prügikasti…mitte ühtegi asja minu riiulitelt…Fatima omadelt. Pluss veel oli palju asi, mis mina arvasin Fatimale kuuluvat ja tema arvas minule kuuluvat. Tegelikult olid aga hoopis Sergijo omad, kes lahkus siit ulbes 5 kuud tagasi. Rummipudelid omastasin kiirelt, aga vana kohvikoor jms leidis kiirelt tee prügikasti. Ning Frederic sai ennast korralikult kiruda, et jòudis koju väg valel ajal…täpselt asjade vedamise ajaks. Järgmisel korral peab teepeal passima natukese rohkem kui tahad vedamisest pääseda.
Head ööd !
03.07 (reede)
Pole siin vist nii hilja koju jòudnudki kui täna. Alles kell 8 :). Kottpime. Täna aga oli kuu nii-nii kirgas, et oleks saanud ka ilma taskulambita jalutama minna. Pòhjus aga miks nii hiljajòudsime on lihtne…tööd oli jube palju. Kontoris vaja nüüd järjest silte teha ja taimepakke sulgeda, et saaks need lähiajal ära saata…väheamtl osa neist. On ju kòik viimase 3 kuu jooksul korjatud tailed veel kontoris.
Kuu on nii ere nagu paistaks päike läbi pilvede.
Head ööd!
04.07 (laupäev)
Vahelduseks varajastele hommikutele väljusime täna alles kell 10. Jube hea vaheldus. Pluss sai hommikust vaikust kauem nautida.
Turul on veel see tore omadus, et kauba valik pidevalt muutub. Varem valitsesid kaubalette ramboutanid…nüüd aga on ohtralt erinevaid banaane ja pomelot. Rohkem hakkab ka ananasse ja mandariine esinema. Ramboutanid aga on peaaegu et täitsa ära kadunud. Pomelod ja ananassid aga on siin nii värsked ja mahlased, et selliseid ei saa kuskil Eestis. Ilmselt isegi mitte palju kiidetud Stockmanist :). Cayenne turg igatahes etem.
Külastasime ka täna Corat ehk ühte suuremat kaubanduskeskust. Kohe sissepääsu juures oli suur valik erinevaid Guajaana teemalisi särke ja muid suveniire. Loomaaias tegutsev suveniiriäri oli päevaks Corasse tulnud. Väidetavalt pidi kòik 100% Guajaana mote ja tegu olema. Valik oli kirev ja selleparast juba tasuka minna loomaaia juurde :). Kindlasti sean mònel päeval sammud sinna ja teen sellest teile ka ülevaate.
Taaskord üks tore ja pikk skaipimine kodustega. Seda on ikka kord nädalas vähemalt vaja.
Kuna Eva veedab selle nädalavahetuse oma mehe sòprade juures, kes Matourys elavad, siis on mul üle pika aja natuke aega üksi olla. Olin juba hästi ära unustanud, et kui mònus see on. Sain mònusa muusika saatel hämaras koju sòita. Selges taevas kiiskas hele kuu, tuul oli mònusalt jahe.
Sain ka vaadata laulu – ja tantsupeo pilte. Need mis ema oli jòunud minu palumise peale juba üles panna. Külmavärinad tulid lausa peale kui neid vaatasin. Taustaks kais internetist “Paabel” ning minu Poku laulud. Soojendav oli see igatahes.
Head ööd!
05.07 (pühapäev)
Palju ònne Kadrile!
Üks suur koristamine kulub üle pika aja ikka väga ära. Niiet ikka köögis kòik vähesed riiulid tühjaks, ämblikuvòrgud ära ning prussakad lòmastada. Köögist, mida proovin küll alati puhtana hoida, leidsin ikkagi 3 prussakat. Nad lihtsalt elavad igalpool.
Meie 3 papaiapuud on nüüd Fatima ja Uti poolt puhtaks tehtud. Kòige väiksemad küll veel ripuvad puu küljes ja ootavad suuremaks saamist. Täna nägis Fatima ja Utis pikalt vaeva, et see suur kuhi papaiasid kas ära koorida vòi siis neile koore sisse noaga praod teha, et nad kiiremini järelküpseks. Nimelt pidid nö toored papaiad väga head olema juustuga. Eks näis.
Poleks varem uskunud, aga avokaadikreem on jube hea. Proovisin ka hiina restoranis avokaado piimakokteili, mis on nüüdsest minu üks vaieldamatuid lemmikuid seal. Aga proovin Fatima käest teada saada, kuidas seda avokaadikreemi tehakse…tuleb ju ise ka kunagi ikka see ära proovida, sest see tòesti maitseb hästi.
Peale suurt koristamist sain rahulikult olla üksi…päris üksi ja päris iseendaga. Ammu pole ju nii saanud. Seda oli hirmsasti kohe vaja. Päike, hamac, raamat, rumm, vaikus. Super.
Head ööd!
06.07 (esmaspäev)
Oleme jòudnud Evaga juba nii kaugele, et peaaegu kòikidel pakkidel on sildid. Nüüd on aeg hakata herbaariumit tegema. Sellest aga räägin täpsemalt mònel teasel korral.
Kui siin mingi aeg tagasi oli plaan, et minnaks Venezuelasse taime otsima, siis nüüd jääb see plaan ära. Algselt pidime minema mina ja Dantel…siis aga arvasime, et kuna Eva teab taimedest kohe sadu kordi rohkem kui mina ja pealegi oskab hispaania keelt, siis oleks igati targem, et tema läheb minu asemel. Kòik oleks ju ilus kui Dantelile ei oleks nii raske viisat saada. Nimelt on Surinami passi omanikel väga raske Venezuelasse viisat saada…pidi olema veel lisaks jubedalt kallis ja vòtma pikalt aega. Dantelile tuli see muidugi kergendusena, sest siis saab ta juba varem minna Surinami puhkusele. Frederic arvas küll, et ehk Eva läheb siis üksinda, aga Eva laitis selle mòtte kohe maha. Pidavat liiga pikk reis olema, et seda üksi läbi teha ja kott pidi tal ka selleks liiga raske olema.
Peale nädalavahetust tuttavate juures muutus Eva koduigatsus kohe väga suureks. Ta nägi kuidas inimesed elavad kivist, millel on klaasist aknad ja kus on korralik vannituba ja sellega meenus talle kohe tema enda kodu. Igatahes meenutas see talle nii väga kodu, et tahaks kohe ära minna. Minule tegi see aga veidral kombel nalja :). Eks endalgi ole ju Eestis täitsa kivist maja, millel klaasist aknad ja kus on vann, aga tahan seda kòike jälle tunda siis kui olen siin aastakese olnud :).
Head ööd!
07.07 (teisipäev)
Nüüd on olnud paaril päeval natuke suuremat vihma ja sellega kaasneb kohe suurte porilompide teke. Seda just eriti kodu sissesòidu teel, mida on ehk kuskil 300 meetrit. Kohe alguses on kaks suurt auku, kust suure vihma korral läbi sòites tekib tihtipeale küsimus, et kas sellel korral ehk ei jää auto keset vett seisma. Väga madala autoga ei ole soovitatav sealt igatahes läbi sòita. Et kuidagi seda veetaset nendes lompides kontrollida, siis tuleb kraave kaevata. Vähe siis ei tulnud “Tòde ja òigus” meelde :). Kuivenduskraavid ju vana teema juba. Eva ja Danteli keelitustest hoolimata läksin ma Dantelile appi. Pidi küll naiste jaoks liiga raske töö olema, aga òige eesti naine ju peab oskama kraavi kaevata. Eks raske oli ikka jah, aga mitte nii raske, et oleks pidanud laskma seda Dantelil üksi teha….kahekesi ju saab pealegi kiiremini ja on lòbusam. Vòttis see meil ehk kuskil 45 minti aega ja vesi voolas kiiresti mööda kraavi dzunglisse. Kohe palju parem sai…ja käed said ka natuke koormust…on nad sellest ju puudustu tundnud :).
Siin saavad ka inimesed külmetushaigusi, mis tundub veider…kui arvestada et temperatuur on valdavalt kuskil 30 kraadi ringis. Aga nii see on. Ümberringi kòik köhivad ja aevastavad. Eval on juba mitmendat päeva kurk valutanud ja Florencil on nohu. Tuleb nüüd valvel olla, et ise ka haigeks ei jääks. Mulle piisas täiesti sellest allergia jamast.
Head ööd!
08.07 (kolmapäev)
Hommikul Fredericu ja Evaga linna sòites sain siis lòpuks nö kuudis sòita. Kuna tihtipeale tuleb ette, et kolmekesi peab mahtuma kahe istmega autosse, siis oleme kuuti pannud ühe aiatooli, mis väga hästi sinna sobib. Kui turvavöö ka veel oleks, siis oleks tres bien.
Plaanisin täna postkontorit külastada, et üks pakk Eestisse saata, aga Frederic laitis selle mòtte maha. Kuu esimesel poolel on raske postkontorisse minna…peab seisma pikkades järjekordades. Ja kuu alguses on see raske selle pärast, et siis saavad kòik siinsed töötud, keda on väga palju, kätte oma erinevaid toetusi. Ning kuna enamusel on pangakontod just postkontoris, siis nii see lähebki, et postiteenuseid on soovitatav kasutada pigem kuu teisel poolel.
Prantsusmaa on välja tulnud ühe uue ja minu jaoks väga ròòmustava seadusega. Nimelt on vòimalik kòigil Prantsusmaa vòi mingi teise EL riigi kodanikel, kes töötavad näiteks Prantsuse – Guajaanas vòi Martiniques taodelda riigilt toetust. Toetuse saamiseks peab olema kehtiv tööleping, mis kestab kauem kui üks kuu ning kui palganumber on väiksem kui 1400 eurot (~21840 eesti krooni). Maksimaalne summa, mida vòib siis riigilt toetuseks saada on 100 eurot. Kuna mina lähen ilusti kòigi nende punktide alla, siis seda toetust ka taotlen. Selleks vaja täita üks ankeet ning avada siin pangakonto. Eks näis siis kui lihtne sellise asja ajamine siis reaalselt on :). Aga toetusi on alati tore saada….isegi kui see on kuskil 20 eurot kuus.
Head ööd!
09.07 (neljapäev)
Hommikul oli vaja Util oma dokumentidega seoses paar pikemat telefonikònet teha ja selleks viisin ta hommikul autoga siin lähedal asuvasse puidu kompaniisse. Sealseid inimesi tunnevad Frederic ja Florence hästi. Väga sòbralikud ja toredad vanainimesed. Sain kohe sòbraks ka nende koeraga kelle nimi kuulmise järgi kirja pannes on Vaiju :). Igatahes Vaiju on sama veider koer nagu Doki…nimelt on temalgi mòlemal tagumisel jalal lisavarvas. Tean kahte sellist koera ja mòlemad on Prantsuse –Guajaanas..kohalik veidrus?! Ei imestaks.
Linnas töötamise plussiks on küll see, et saab näha natuke inimesi, internetis olla ning vahepeal kuskil restoranis lòunat süüa, aga see on ka kòik ma arvan. Suureks miinuseks on lärm ning metsik palavus. Dzunglis on jahedam ja palju inimlikum olla. Täna tuli hommikul korralik lärm kòrvalasuvast koolist, kus oli ehk mingi kooliaasta viimane pidu vms. Pidev trummisoolo oli alguses küll tore, aga lòpuks vaevlesime Evaga mòlemad korraliku peavalu kallal. Lisaks trummisoolole kostus pidevat laste kisa, mis ei olnud just kòige vaiksem ning keegi heleda häälega tädi laulis mikrofoni nii, et oleks tahtnud lòpuks kòlarid välja lülitada. Peale paari tundi sai see lòpuks läbi. Peale seda ehk saime natukese aega vaikuses töötada enne kui naabrimees hakkas trimmeriga muru niitma…nii et ikka mulda lendas ja väikesed kivid peksid vastu majaseina.
Selle maja vastas, kus meie kontors asub on üks puu, mille on vallutanud kaks iguaani. Tore on nende tegemisi lòunapausi ajal jälgida. Jooksevad nad suure kiirusega, ronivad puude otsas ning teevad selliseid hüppeid, mida ma poleks kunagi arvanud, et iguaanid oskavad.
Kuldne valgus. Koju sòites olid ees suured ja madalad pilved ning seljatagant paistis veel natuke loojuvat päikest. See, kuidas viimased päikesekiired nendele pilvedele langesid, andis ilusa kuldse valguse.
Head ööd!
10.07 (reede)
Quassia amara – selle taime seltsis veedan juba mitmendat päeva oma aega. Nimelt seda taime kais Dantel Surinamis korjamas. Ehk kuskil üle 10 kilo. Korjata oli vaja ainult puu oksi. Suuremad oksad said siis väiksemaks lòigatud, et nad kiiremini kuivaks…ehk kuskil 5 cm pikad ja pliiatsijämedused. Kui lòpuks siis oli kuivamisporotsess ka läbi saamas, siis avastas Frederic, et Dantel ei ole ju puukoort eemaladanud…kliendid tahtsis quassiat sellel korral ilma kooreta. Dantel väitis, et tema ei teadnud koore eemaldamisest midagi. Mis seal vahet…nüüd tuleb see koor ikkagi eemaldada, aga ei tea kas suudate ette kujutada kui tülikas ja aeganòudev see töö on. Olen seda nüüdseks ehk juba 3 päeva teinud ja tundub nagu ei oleks midagi muutunud.
Suvised teetööd on igalpool. Praegu siis on siin aeg, kus täidetakse suuri auke maanteedel. Lòpuks ometi. Aga veidral kombel jätavad teetöölised ikka mòned augud kahe silma vahele.
Pealelòunal otsustasid naabermaja elanikud reedest grillòhtut teha. Seda lòhna tundes ütleks ma, et see oli üks ebaònnestunud grillimine. Liha kärsatamise lòhna oli tunda pikka aega, mis lòpuks südame pahaks ajas ja meid teele sundis.
Kuivatusruumis elutseb meil palju prussakaid ja ämblikke. Täna muutus Eva neid prussakaid lömastades väga vilunuks. Täna leidis oma otsa täitsa mitu prussakat, kes Eva jala alla jäid. Väljas terrassil quassiat puhastades kuulsin ikka vahepeal taustaks, kuidas jälle üks prussakas oma otsa leidis.
Head ööd!
11.07 (laupäev)
Praegu on siin käimas suur allahindlus. Kòik poed on tulnud oma kaubaga tänavatele…mitte ainult riidepoed vaid ka need hiinakad, kust vòib leida igast imevidinaid, millel ei ole kombeks rohkem kui nädal funktsioneerida. Lisaks on autodele liikluseks suletud mitmed kesklinna tänavad ning korraga kostub erinevate poodide suurtest kòlaritest erinevat muusikat. Tüdimus sellest kòigest on väga kiire tulema. Algne plaan endale ka midagi soetada muutus hoopis plaaniks ruttu linnast lahkuda. Loodan, et viimane kord kui suure allahindluse ajal Cayenne satun. Kuna aga Eva lahkub paari päeva pärast siis oli vaja tal suveniire soetada ja kohe lahkuda ikkagi ei saanud. Jube hea, et mul endal ikka nende suveniiride soetamisega veel aega on. Saab rahulikult vaadata, mida pakutakse ning ei pea sellist tüüpilist kiirustades suveniiride soetamist läbi elama nagu tavaliselt.
Raske oli ka restoranis kohta leida. Meie ònneks aga leidus siiski 3 vaba kohta ühe suurema laua ääres, kus juba oli 3 erinevat seltskonda.
Pealelòunal otsustasime minna randa. Peale seda kòige kròbedamat päikest muidugi. Vesi, liiv, päike, tuul ja palmid…see kòik koos oli jube värskendav ja hea. Sai ka ennast vette kastetud ning ujumist meelde tuletatud. Kose all on ennast siin ju ikka vette kastetud, aga ujunud ei ole ammu…liiga ammu. Rannas ei olnudki ònneks nii palju rahvast kui arvasin…suvise Pärnu ranna ülerahvastatusest oli asi kaugel. Oli perekondasid piknikukraamiga, palli mängivad noored ning jalutavad turistid.
Head ööd!
12.07 (pühapäev)
Lòpuks siis Eva viimasel nädalavahetusel siin käisime vaatamas siin samas asuvat Kaw mäe sood. Nigel värk ju kui oled siin 3 kuud töötanud ja näinud peaaegu ainult tööga seotud kohti. Eelmisel päeval helistas Eva ühele Fredericu tuttavale, kes Kaw külas restorani peab ning tellis meile väikese sòidu piroogiga ning lòuna restoranis. Pidime Kaw jòe ääres kell 8 kohal olema…selleks läksime kodust kuskil poolt 8 välja. Saime kohale òigel ajal ja kòik oli täitsa ilus kuni Eva viimasel hetkel otsustas veel auto juurde minna ja enda jalanòud ära vahetada. Hetkeks pani ta kòik asjad, kaasaarvatud auto vòtmed, autosse ning pani ukse kinni, et minna väikesele metsapeatusele. Ning siis tuli saatuslik hääl, mis andis märku sellest, et auto uksed on automaatselt lukku läinud…ning vòtmed on sees. Soovisin nii väga, et ma kuulsin valesti. Aga ei…kui Eva oma metsapeatuselt tagasi tuli ja ust proovis avada, siis oli selge…uksed lukus ja vòti sees. Sellel ajal kui mina vaikselt naersin (no mida muud sa sellises olukorras teed), siis Eva vandus kòikvòimalikes keeltes. Oleks ju lihtne olnud helistada koju ja paluda varuvòti tuua, aga ei ole veel ju telefoni kodus ega levi, et saaks mobiili kasutada. Peale väikest plaanipidamist suundus meie piroogijuht tagasi oma külasse, et paluda kellelgi meid oma autoga koju viia, et me saaks varuvòtme tuua. Pool tundi ehk saime parklas ringi jalutada ning juba oligi meile autojuht leitud. Lòpuks koju jòudes selgus esiteks tòsiasi, et Frederic veel magab ja me peame ta lihtsalt oma hòigetega üles ajama…halb küll, aga mis sa teed eks. Kui lòpuks siis väga unise näoga Frederic välja ilmus, siis vaatas ta meid väga üllatunud nägudega. Rääkisime talle kogu loo ära ja sellepeale ütles ta “aga miks te ometi sood ei läinud vaatama? Küll selle autoga aega on.” :). Me aga ei suutnud seda olukorda nii jätta. Ning siis selgus teinegi tòsiasi…nimelt ei ole sellele autole kuskil varuvòtit :). Vat nii. Siis jäi plaaniks, et me läheme ikka sood vaatama ja Frederic proovib pealelòunaks auto lahti saada ning Dantel jääb meid auto juurde ootama. Mis seal ikka. Suundusime jòe äärde tagasi ning kohalike abiga saime auto ikkagi lahti. Kuidas? Leidlikud mehed uurisid asja lähemalt ja avastasid, et ühe väikese tagumise klaasi ümber oleva tihendi saab väikese vaevaga nii väänata, et selle vahelt saab klaasi kätte. Peale natukese aega pusserdamist oligi klaas eest ära ja saime vòtme kätte. Siis aga oli vaja klaas tagasi saada…see aga oli palju raskem kui esialgu tundus, aga sai ikkagi korda :). Suured tänud kohalikele külameestele. Lòpuks alustasime oma trippi. Soos on hetkel veetase kuskil 2 – 3 meetrit, mis vihmasema perioodi ajal vòib tòusta 5 meetri ringi. Puud nimega moucou moucou on poolenisti vee all juba. Keset sood on piroogidele tehtud puhtaks kuskil 30 meetri laiune rada, mille ümber aga laiub suur rohuväli. Erinevad kòrrelised ja muud taimed, mille juurde vees hòljuvad ning mingi valemiga maapinnani ei ulatu. Seega vòib vahepeal kohata väikeseid ujuvsaarekesi, mis suurest massist on eraldunud. Mida rohkem edasi sòitsime seda tumedamaks ja sügavamaks vesi muutus. Ei kohanud küll ühtegi caimani ega madu, aga nägime ohtralt erinevaid linde. Näiteks pika ja peenikese kaelaga aigrette blanche ja heron tricolore ning veel ohtralt erinevaid linde, kelle nimed olid liiga keerulised et neid kòiki korraga meelde jätta. Lisaks lindudele elutsesid soos veel loomad, keda ma ei oleks kohe üldse osanud seal näha. Nimelt elutsesid seal ka lehmad….justjust. Seal lähedal asub lehmafarm, kust siis igal hommikul lehmad oma muruplatsidele ujuvad, seal terve päeva ujuvat muru söövad ja siis òhtul koju tagasi lähevad. Odav lehmakasvatus vòi mis. Aga ei uskunud ma alguses meie piroogijuhti, kui ta ütles, et mòndades kohtades on muru madalam sellepärast, et lehmad käivad siin söömas. Aga see jutt vastas täitsa tòele. Soo oli midagi erinevat sellest, mida seni olen näinud, aga väga ilus. Peale paaritunnist sookülastust sòitsime Kaw külasse, kus plaanisime lòunatada. Küla iseenesest on väga väike…umbes 4 liivatänavat, väike koolimaja, kirik, restoran turistidele ning ehk kuskil 50 ringis elanikke. Meie ònneks ei olnud seal peale meie ühtegi teist turisti hetkel. Meid tervitas mònus rahulik külaelu…aluspesus ja paljaste jalgadega jooksevad väikesed neegrilapsed piroogile vastu ja jalutavad sinuga koos pideva jutuvadina saatel restoranini. Kuskil näed külamehi kabet mängimas, keegi teeb kuskil rahulikult palmi all suitsu ning naised puhastavad erinevaid juurvilju oma avatud köökides. Restorani jòudes nägime, et see on osa perekonna elumajast, kus lapsed ringi jooksid ning naised köögi umber tegutsesid. Juttu ja naeru oli palju :). Väga mònus ja tore olemine igatahes. Söögiks siis aga riis, läätse kaste (väga levinud söök siin), Kaw jòest püütud kala atipa (hoplosternum littorale) huvitavas kastmes, hòrk sea liha (väidetavalt pidi olema metsik dzungli siga vms…vähemalt nii tòlkis mulle Eva) ning magustoiduks jäätis. Kòik oli väga hea ja kòht sai hästi täis. Kala Atipa on kaetud naljaga soomusrüüga, mida ma ei ole varel näinud. Peale lòunat tegime väikese jalutuskäigu külatänavatel ning giidiks tuli meile vabatahtlikult üks 9 aastane tüdruk, kes muide arvas, et ma olen 32 aastat vana :). Kiriku ust avades tundus küll, et see uks kukub kohe eest ära, aga sisse jòudes oli näha, et kòik täitsa toimib…pòlesid küünlad, laua peal olid virnas piiblid ning seintel pildid. Selles kirikus muide abiellus ka paar aastat tagasi Uti. Kui hakkasime kirikust tagasi piroogi juurde jalutama, siis hòikas meie nö giidi üks teine külatüdruk ja palus meid ka kaasa. See tüdruk oli just rosinakooki küpsetanud ja müüs seda nüüd oma maja ees…üks tükk 1 euro. Mis sellest et kòht oli pilgeni täis, siis kohe kuidagi ei saanud koogitükita sealt lahkuda. Lòpuks ilmus välja ka meie piroogijuht ja sòit koju vòis alata. Mònus jahe tuul ja soe päike. Päike muide oli tugev ning peegeldas nahale ka veepinnalt…igaksjuhuks kasutasin ohtralt päikesekreemi. Eva aga arvas, et ei ole vaja ning seega oli tal òhtuks jalgadel korralik päikesepòletus. Koju jòudes siis Frederic uuris, et kuidas me vòtme kätte saime. Rääkisime talle kogu loo ära ning siis rääkis ta meile kuidas oli lòuna ajal ka seal parklas käinud ning sama asja teinud :). Nähes, et autos ei ole ei vòtit ega Eva seljakotti, siis said aru et me saime juba asja korda ning panid klaasi samamoodi tagasi.
Sookülastusega aga vòis igati rahule jääda :)
Head ööd!
13.07 (esmaspäev)
Praegu on siin turistidena üks perekond Prantsusmaalt. Vanemad mòlemad raketibaasiga seotud ning siin juba varem mitmel korral käinud. Pereisa pidi siia järgmise aasta oktoobris tagasi tulema…nimelt pidi siis Kourous mingi suurem tegutsemine olema. Eks siis ole kuulda. Nad avaldasid soovi koske vaatama minna ning Frederic soovitas neile Patawad. Kuna aga sinna ühtegi teeviita ei ole, siis läksime Danteliga neile nö giidideks. Perepojale avaldas muljet, kui Dantel nägi oma sòjaväemustrilise riietuse ja macheetega välja nagu tòeline dzungli mees :). Veel rohkem avaldas talle muljet see, kui Dantel neile rääkis, et ta 12 aastaselt relvaga jaaguari tappis. See lugu tòstis ta perepoja silmis kohe väga tähtsale kohale :). Vanemad aga oskasid väga head inglise keelt ja tänu sellele jätkus juttu ka kauemaks. Olid nad alles paar päeva tagasi rannas käinud kilpkonnasid vaatamas. Rääkisid, et praegu on selle perioodi lòpp, kus pojad munadest kooruvad ja ookeanisse lähevad. Hiljem rääkisin sellest kz Fredericuga, kes pole väikseid kilpkonnasid veel näinud, nind vòtsime plaani kòik koos seda ühel òhtul vaatama minna. Parim aeg kilpkonnade jälgimiseks on òhtul kuskil 6 ja 9 vahel.
Hiljem kontorisse sòites avastasin, et auto millega Eva ja Frederic olid hommikul linna sòitnud seisis tühjana teeservas…siit ehk kuskil 10 minutilise sòidu kaugusel. Hiljem selgus, et auto oli lihtsalt otsad andnud ning nad pidid Matourysse hääletama. Õnneks aga siin ikka autosid liigub ja peale 10 minutit jalutamist olid nad juba auto peale saanud. Kontoris aga toimetas Eva oma viimaseid tööga seotud asju…täna ju viimane tööpäev siin. Rääkisime veel asju üle, et töö päris seisma ei jääks ajal mil tema on ära läinud ja Delfina veel ei ole jòudnud. Delfina on Eva üks sòbranna, kes temaga koos Argentiinas koolis käis. Tema peaks siia saabuma juuli lòpus vòi augusti esimestel päevadel.
Täna autoga sòites oli tunne nagu oleks päikest sadanud. Kummaline aga tohutult ilus.
Suure väsimuse tòttu läksin juba kella poole 10 ajal voodisse ning ärkasin üles selle peale kui köögis kisa pihta hakkas. Nimelt oli Eva wc sse minnes näinud pòrandal skorpioni ning siis Fatima ja Uti appi kutsunud. Proovisid nad alguses teda keeva veega ära tappa, aga kasu sellest ei olnud. Järgmiseks kuulsin, kuidas Eva kòva häälega hòikas, et “lòika-lòika-lòika” ning järgmiseks ajasid mind totaalselt üles macheete löögid. Uti oli mu mancheetega skorpioni mitmeks jupiks hakkinud. Pärast muidugi saime Dantelilt peapesu, et miks me ta ära tapsime…tal vaja koguda 5 skorpionit, et need kellelegi viia.
Head ööd!
14.07 (teisipäev)
Siin on käes jälle suured pühad. Ning samuti on täna Eva viimane päev siin. Ajasime rahulikult juttu kui Eva oma asju pakkis…rummi mahub ühte kotti ikka päris palju :). Plaanis oli ka Soho temaga Pariisi saata, aga jätsime ta ikka siia. Pidasime veel ka ühise lòuna, kus Florence pakkus ilgelt head pitsat ja salatit. Dantel oli väidetavalt nii haige, et ei olnud tal söögiisu ega jòudu isegi meiega natukeseks ühineda. Toreda lòuna lòpetas ootamatult saabunud paduvihm. Viimased hüvastijätud muutsid nii mònelgi silmad märjaks ning meeleolu oli nukker…kui juba peale 3 kuud siin olemist on raske lahkuda, mis siis veel aastaga saab. Ei tea.
Koer Dokil on mingid jubedad ussid selja peal ning on tunne nagu hakkaks ta kaamliks muutuma vaikselt. Mühk seljal on lihtsalt nii suur. Aga kuna ta endale kedagi praegu väga ligi ei taha lasta, siis saab Frederic talle ainult ühe korra òhtul rohtu panna ja see on ka kòik. Aga ònneks hakkab asi juba vaikselt paremaks minema.
Nüüd aga on mu tuba jälle ainult minu päralt. Eva paarist ööst minu toas sai hoopis sujuvalt kuskil 5 nädalat :).
Head ööd!
15.07 (kolmapäev)
Kui meie oleme harjunud, et soe koolilòuna vòimalus on lastele tavaline asi, siis siin selline teenus puudub. Prantsusmaal pidid lapsed kòikides koolides ikka lòunat saama, aga siin mitte. Ning ei ole ju lastel mingit vòimalust ka kuskil mujal keset koolipäeva süüa saada. Jabur lugu, aga no samas…Prantsuse – Guajaana ju ikkagi.
Kuigi Prantsusmaalt tuleb pidevalt erinevaid toetusrahasid ning rahaline olukord ei ole siin üldsegi nii kehv, siis midagi väga mòistlikku selle rahaga ikka ette ei vòeta. Transpordikorraldus on peaaegu olematu, Kaw mäe autotee servasid ei ole siin vähemalt 6 kuud korrastatud ning need on ainult väikesed asjad. Küll aga soovivad siinsed poliitikud muuta ära lennujaama nimetuse, mis aga maksab mitmeid miljoneid eurosid. Praegune nimi Rochambeau on inspireeritud samanimelise mehe järgi, kes omal ajal Prantsuse – Guajaana heaks nii mòndagi korda saatis. Poliitikute seas tekkinud nimevahetuse idee pòhjuseks on see, et sama nimega tegutses siin ka mees, kes aktiivselt orjakaubitsemisega tegeles. Kogu asja muudab veel jaburamaks see, et uueks nimeks pakutakse ühe Prantsuse laulja nime. Laulja, kes sündis küll siin, aga varajases lapsepòlves juba Pariisi kolis ning nüüd ei taha siinsest elust midagi kuulda. Kui temalt oli küsitud, et mis ta arvab kui siinne lennujaam kannaks tema nime, siis vastas ta, et ta ei taha sellest kohast midagi kuulda ning ei taha sellest rääkida. No tòesti suurepärane nimevahetuse idee ju. Selleasemel, et lastele koolilòunat pakkuda tehakse selliseid lollusi. Idee, mis väga suure tòenäosusega ka teoks saab.
Kuna Dantel suundus täna hommikul Fredericuga linna, et arsti juurde minna, siis olen sunnitud täna paikne olema. Ei ole selle vastu midagi. Kulub ju endalegi puhkus ära :).
Head ööd.
16.07 (neljapäev)
Palju ònne Utile sünnipäevaks.
Uti peab küll oma sünnipäeva politseis veetma, sest vaja dokumentidega asjatada, aga Frederic arvas, et see on hea…siis jääb meile òhtul veini ja süüa rohkem :).
Paar aastat tagasi taheti siin hakata kohalikku turismi arendama. Et luua rohkem selliseid kohti nagu Frederic siin peab…majutus, toitlustus, matkarajad jne. Selleks aga et ettekujtust saada, kuidas selliseid kohti luua ja neid käigus hoida, siis koostati 15 liikmeline delegatsioon, kes riigi rahadega paar nädalat välismaal puhkas ning sealseid hotelle nautis…no et ikka saaks aimu, et kuidas seda siin korraldada saaks. Hiljem kui keegi asjaga seotud kodanik ka siia meie juurde jòudis, siis oli imestus suur « aga just sellist asja meil ongi vaja ju teha » no jummel küll.

05.06 (reede)
Kuna Dantelil oli vaja taaskord arsti juurde minna, siis suundusime Evaga kahekesi kontorisse. Teepeal veel paar suurt kotitäit taimi, millest üks oli see aquatic , mida leidub suure tee servas olevast kraavist. Parasjagu kui seal kraavis ukerdasime, siis askeldasid seal ka teetöölised, kellele muidugi tegi nalja, et kaks tüdrukut solgikraavis taimi korjavad. Hiljem kontoris nägime pikalt vaeva, et pakkida, puhastada ja kuivatada. Vahepeal lòunaks juustuburger ja siia jälle tööga edasi. Nii ehk kella 4ni välja isegi. Lòpuks ei tahtnud ükski kehaosa väga liikuda.
Õhtu kulges rahulikult lugedes.
Head ööd.
06.06 (laupäev)
Kuna Florence ja Cyrill jäid ööseks kontorisse, siis ei saa täna ka tavapärast skaipimist teha. Otsejoones turule. Kuna homme läheme Cacaosse, siis jäid ka ramboutanid ostmata. Küll aga sòime kòhud korralikult riisi ja liha täis ning läksime väikesele jalutuskäigule. Kaua ei kòndinud kui meie teele sattus jäätisekohvik. Teine küll suhteliselt väikese valikuga, aga ikkagi olemas. Suur ruum oli mònusalt jahe, aga täiesti tühi. Tühjuse pòhjuseks ehk see, et koht alles avatud. Meie pilgeni täis kòhtudele tegi aga üks jäätis ainult head. Hakkasime ònnelikena auto poole kòndima, kui järsku tuli metsik paduvihm. Ise läbimärjad, aga jäätised kaitstud, jooksime esimese varju alla, mis leidsime.
Tagasiteel otsustasime vaadata, mida kujutab endast Matoury mägi. Jääb see silt ju meile alati teepeale. Täna siis uurisime lähemalt. Parklas ei olnud ühtegi silti niiet hakkasime astuma mööda rada, mis meile kòige rohkem rada meenutas. Järgmiseks jòudsime siis tahvli juurde, kus mäe nimi ning loomad, keda seal kohata vòib. Kòndisime ja kòndisime ja kòndisime ning nägime ainult tavalist dzunglit…nagu siin oma kodus kònniks ringi. Lòpuks nägime silti, mis meie väsimuse kohe eriti välja tòi. Nimelt peale 20 minutit kòndimist saime teada, et vaatluspunktidega matkarajad alles algavad. Kuna nende läbimine aga vòtab kuskil tunnikese aega, siis täna loobusime sellest. Turul käimine ju ka peaaegu et matk :). Ehk kunagi järgmisel korral.
Õhtul pesupesu ja òhtusöök koos. Fatima tegi täna meile ilgelt head kanasuppi. Nii nagu mulle meeldib…et leent on suhteliselt vähe…no nagu ühepajatoit vms. Kuna söögi kòrvale oli ka klaasike Kandijat, siis oli uni kerge tulema.
Head ööd.
07.06 (pühapäev)
Enne Cacaod käisime veel kontoris, et Eva saaks oma perega rääkida. Mina viskasin kiire pilgu uudistele peale ja oligi kòik. Suundusime Cacaosse. Ilmselt selle tòttu, et siin täna emadepäeva tähistatakse, siis oli ka autosid vähem kui eelmisel korral. See aga sobis meile väga hästi. Sai auklikul teel ainult aukudele keskenduda. Ka parkimiskoha leidsime kergemalt kui eelmisel korral. Kohe esimese asjana aga turule ramboutani jahile. Minu ròòmuks oli kohal see sama tädi, kelle käest juba varem maaila parimaid ramboutane olen ostnud. Enne ei lubatud ostu teha, kui oleme proovinud, et kas kaup ikka sobib…igati aus värk. Ja no muidugi sobis. Saingi jälle 2 kilo ramboutane. Siis kohe putukate muuseumisse, et see ikka ära näha, enne kui putukad magama jäävad. Nägime sisse astudes, et giid jutustab parasjagu väikesele prantslaste grupile…mis muud kui sulandume massi. Ei saanud küll kiiresti räägitud prantsuse keelest midagi aru, aga vaadata oli ka piisavalt huvitav. Nimelt vòttis giid kastidest välja skorpione, ritsikaid, mardikaid, ämblikke ( neid karvaste jalgadega ikka), sajajalgseid jne. Sain teada näiteks, et väikeste sòrgadega skorpionid on need ohtlikud. Seega siis scorpion, kes Eva majas nägime oli see ohtlik :). Giid näitas ka kui agressiivseks vòib scorpion minna. Selleks vòttis ta skorpioni suurte tangide vahele ja tòstis selle üles, et kòik saaksid näha, kuidas skorpion oma astlaga tange proovis tappa. Kahju oli ühest suuremast mardikast, kelle kattetiivad giid suure ragina saatel laiali kiskus, et turistidele tema tiibu näidata. Enne seda kukus tal see mardikas veel maha ka…mis muidugi lähemal seisjatel kiljatused esile kutsus. Oma üllatuseks avastasin, et päris paljusid neid elukaid olen ma juba siin näinud. Kas siis enda majas, Eva majas vòi dzunglis. Aga lisaks putukatele oli muuseumis ka vanu münte, rahatähti, marke (millel kujutatud eksootilisi loomi, pòllutööd, loodust), telliskive, pipe, vase, aere, klaase, ehteid jms. Huvitav vaadata isegi kui täpsustavatest tekstidest aru ei saa. Siis aga oli juba lòuna aeg ning nautisime taaskord hiinlaste head riisi ja suppi. Eelroaks vòtsime sellel korral neid rohkesse òlisse kastetud taigrnarulle, kus sees on imehea liha ohtra karriga. Kòhud täis, autojuhil (minul) veepudel ja teistel naeruväärselt väikesed pudelit òllet näpus ning läksime väikesele jalutuskäigule. Mööda peatänavat politsei ja kirikuni. Väike kirik asus ühe väiksema mäe otsas. Teel oli mitmeid poode ja restorane. Sellise väikese koha kohta kuidagi eriti palju. Tagasi jalutasime aga mööda ühte väiksemat tänavat pidi, kus turistide asemel nägime hoopis kohalike aedasid ja selle kirevat elu. Nagu igas korralikus külas on pood nii on igas külas ka üks vana Niiva. Justjust ma nägin siin Niivat. Paistis teine veel päris sòidukorras olevat. See tegi minu päeva igatahes. Väga tore pühapäeva taaskord.
Head ööd.
08.06 (esmaspäev)
See esmaspäev jääb kauaks ajaks ilmselt meelde. Ei ole veel valmis sellest kirjutama. Aga kòik on terved ning vòeti ainult elektroonikat ja raha. Minu toast läksid arvuti; arvutikott, 2 telefoni (muidugi koos kòikide numbritega), fotokas, nuga, hea taskulamp ja umbes 100 eurot. Maru nigel seis igatahes. Õhtul olime koos siin minu majas ja ajasime juttu. Eva magab nüüd minu toas paar ööd. Turvalisem tunne ju ikkagi, kui üksi teistest eemal olles. Fatima ja Dantel, kes muidu väga palju ei suhtle, olid täna väga sòbrad kohe. Mis veidrad asjad vòivad ikka inimesi lähendada.
Ilge väsimuse tòttu tuli ka uni väga kiirelt.
Head ööd.
09.06 (teisipäev)
Kuna nüüd ei julge kedagi üksinda siia jätta, siis puhastasime hommikul Eva majas taimi, mida olime eile korjanud. Ehk olime jòudnud kuskil pool tundi tööd teha, kui tuli Florence. Mis sada motet kòigil vòis peast läbi käia kui kuulsime autot lähenemas. Florence ütles, et politesi on leidnud varaste auto ja ühe mehe. Nüüd vaja viia Fatima ja Dantel linna, et nad saaksid tuvastada, et kas see on òige mees. Etteruttavalt vòin öelda, et oli òige mees.
Aga Evaga kahekesi jäädes oli hirm ikka rohkem kui suur. Iga hääl dzunglis tundus vastik ja pilgud rändasid tavaliselt palju tihedamalt teele. Veetsime terve päeva Eva majas lugedes ja telekat vaadates. Teised saabusid alles kella 7 ajal òhtul. Lisaks teistele oli ka Frederic reisilt tagasi. Florence rääkis meile, mis linnas toimus. Õhtul jutustasid Fatima ja Dantel ka veel oma seiklustest politseis ja haiglas. Nad pidid taaskord rääkima kòigest mis esmaspäeval toimus ning vaatame mingeid pilte….no tavaline värk politseis. Peale seda suundusid nad politsei saatel haiglasse, et igaksjuhuks kontrollida, kas tervis korras. Õnneks kòik terved ja häda pole midagi. Jutud aga levivad kiirelt ja nii olidki kohe platsis ajakirjanikud, kes sellest köigest väikese krimiloo said kirjutada ja raadiomehed, kes ka seda sündmust oma uudistes kajastasid.
Head ööd.
10.06 (kolmapäev)
Rahulik ja pikk hommik. Aga kuna taimed tahavad ikka korjamist saada, siis seda me ka tegime. Kòige nòmedam oli see, et läksime samasse kohta, kus need vargad olid pühapäeva öösel passinud. Vähe jube ei olnud siis. Eriti kui Dantel ootamatult välja ilmus ja meid poolsurnuks ehmatas. Tagasi tulles väike puhastustöö ja siis igapäevane prantsuse keele òppimine enne ühist lòunasööki. Tänu igapäevasele òppimisele saan juba natukese teiste jutule pihta ja Eva ei peagi mulle enal kòike ümber tòlkima.
Ühine lòuna aga oli tore. Kohal olid kòik peale Uti, kes on praegu Cayennes. Frederic jutustas meile oma Lòuna – Korea ja Mongoolias käigust. Saime kòik ka suveniire…mina ja Eva saime nahast vòtmetaskud ja ühe vutlari, mille otstarvet ma ei ole veel välja mòelnud. Reisid läksid tal eduliselt aga väsitavalt. Ning kuna süüa saab sellistel reisidel alati vähe siis hävitas Frederic lòunasööki ikka korralikult :). Ilgelt hea liha ja spagettide kòrvale pakkus Frederic ka Mongoolia viina, millest mina pidin küll kahjuks ära ütlema, sest hiljem oli vaja autoga iota veel. Arutasime veel juhtunud ja et mis saab edasi. Frederic arvab, et on lootust veel asjad tagasi saada, aga ma kahtlen selles. Siin ei ole varastel raske maha müüa elektroonikat, mis siin muidu väga kallis on. Muide ei ole meil ka enam kontori läpakat, kus oli kòik viimase 2 kuu jooksul tehtud töö. Kogu info taimede kohta on läinud…kust korajtud (täpsed kordinaadid), kui palju, kuidas kuivanud, kui kaua kuivanud, kaal kuivanuna, pakkide arv jnejne. Osa saab taastada, aga mitte kòikke. Lòpuks suutsid Florence ja Frederic meie hirmutunnet vähendada. Peale lòunat läksime Matourysse, et natuke kuivatada ja pakkida. Natukesest kujunes 3 tundi. Koos poeskäiguga jòudsime koju tagasi alles kell 8. Ja jube väsinud. Üllatuseks nägime aga et peale 2 kuud kestnud passu uuendamist on Uti Brasiiliast tagasi tulnud. Soojad tervitused ja ühine òhtusöök minu ja Fatima juures. Narda sai palju ja kòht sai rohkem täis kui vaja oleks olnud.
Head ööd.
11.06 (neljapäev)
Hommikul kella 8 ajal käib ikka kòhe tunne seest läbi, aga mitte enam nii palju kui eile. Hommikul aga siis jah läksime Evaga taas tööle. Samma kohta, kus eilegi. Avastasime mingi vana raja, mida mööda pidevate peatustega kuskil 2 tundi kòndisime. Ikka veel oli seda selja taha vaatamist, aga seda hakkab ka vähemaks jääma.
Lòunaks koju minnes nägime kahte autot maja juures. Õnneks olid need elektrikud, kes tulid päikesepatareide süsteemi taastama , mis esmaspäeval läbi lòigati. Sellega nüüd korras jälle. Lòunapausid kulgevad siin enamjaolt lugedes. Mina loen « Mees, kes teadis ussisònu » ja Eva loeb « Pappillonit ».
Patawa jòe juurde jòudes hakkas muidugi sadama. Niiet istusime kuskil 15 minutit autos, et suurem sadu ära oodata. Aga lòpuks ei olnud tänanegi päev taimede kohapealt väga edukas. Midagi ikka saime, aga mitte piisavalt.
Olime tagasi kodus juba kella 4 ajal. Sellel ajal olid Dantel ja Frederic läinud sinna kohta, kus vargad esmaspäeval Fredericu auto olid jätnud, et otsida ehk on näiteks mootorid jäetud kuskile dzunglisse. Sest varaste endi auto oli lihtsalt nii väike, et sinna poleks lihtsalt lisaks 4le mehele kòik asjad ära mahtunud. Kahjuks aga peale paari tundi dzunglis müttamist ei leidnud nad midagi. Kui nad olid tagasi tulnud, siis ajasime kuskil tunnikese juttu. Frederic pakkus head Mongoolia viina ja kuidagi ei saanud ju ära öelda. Sain teada uudiseid politsei edulistest tegevustest ja rääkisime siinsetest plaanidest. Näiteks on üks varastest juba kogu jutu välja rääkinud ja istub tänasest paar aastat vanglas. Siinsetest plaanidest aga niipalju, et alates septembri kuust on iga kuu turistid ja palju valguspüügiga sisustatud öid. Tore :).
Head ööd.
12.06 (reede)
Parasjagu hommikul teeservas kahte palmiga suguluses olevat puud raiudes peatus üks möödasòites auto. Juht uuris, et mille tarbeks me neid puid raiume. Vastasime, et meditsiiniliseks otstarbeks. Siis saime aga teada, et see on üks siinsete lammaste armastatumaid palasid. Ei ole mina siin küll ühtegi lammast näinud. Ainult paari lehma, paari pulli, ohtralt kanu, kukkesid ja hanesid, aga see on ka kòik. Ühtegi nö karja ei ole kohanud.
Nüüd nende suuremate vihmadega, mis ei vääri ikka veel vihmaperioodi nimetust, on aquatic taimede korjamine raskendatud. Leidsime küll ühe suurema kraavi, kus meile sobiv taim kasvab, aga ei ole ühtegi paari nii kòrgeid kummikuid, et saaks neid korjama minna.
Lòpuks siis kontorisse jòudes oli nigel seis, sest ei saanud seda aquatic taime ega ka seda lammaste poolt nii väga armastatud taime. Viimast ei saanud selle tòttu, et metsik hord sipelgaid oli neid puid asustanud. Lihtsalt ei jòudnud nendega vòidelda. Raiusime küll puud maha, aga jätsime teeserva maha. Ehk on homseks sipelgad endale uue koha leidnud.
Kuivanud lehtede ja okste pakkimisel ei ole ju väga vigagi. Vahel isegi lausa tore tegevus. Kui vaid kaalud korralikult töötaksid. Vòtab ikka vanuma küll, kui iga kord kaaludes näitab masin erinevat numbrit. Kuna täna oli reede ja kòigele lisaks olin ma ilgelt väsinud, siis vòis Eva kuulda palju eestikeelseid vandesònu ja roppusi, mida ma igaksjuhuks talle ei tòlkinud.
Aga kontoris venis aeg täna nagu näts. Kohe kuidagi ei tahtnud kätte jòuda aeg, et saaks minna koju ja rahulikult raamatut lugeda, astelpaju likööri juua ja puhata. Lòpuks aga see aeg ikkagi tuli.
Mitte küll väga edukas, aga väga väsitav nädal on olnud.
Head ööd.
13.06 (laupäev)
Täna eelnes turulkäigule netikohviku külastus, sest ei ole enam arvutit, millega kontoris saaks internetti kasutada. See kohvik oli taaskord hiinlaste oma (nagu enamus poode ja kohvikuid siin). Laua taga istus siis mees, keda tuli 3 korda kònetada, et ta pilgu oma arvutimängult tòstaks ja meiega natukesegi tegeleks. Tunnike oli ilmselgelt liiga lühike aeg netis olla, peale suuremaid sündmusi. Aga kindlasti kohe sai palju kergem.
Tavapärases kohas lòunat süües suutsin enda tellimuse ise esitada…täitsa prantsuse keeles ja puha :) Aga tüdrukud, kes seal töötavad teavad juba niigi, mida ma alati tahan. Tüdrukud olid muidugi pettunud, et täna ei olnud meiega Danteli kaasas. Nüüd siis on teada, miks Dantel alati ühe kommi asemel 3 vòi 5 saab. Aga turul sai siis ostetud jällegi ramboutane, üks ananass ja üks veider vili, mis näeb välja nagu koertele mòeldud mänguasi…selline kollane ja pehme ning ogadega. (pilt on ka sellest üleval). Maitse ei meenuta midagi muud. Turul tegutsevad ka sellised toredad tegelased, kes teevad jääjooke. Seisavad oma käruga turul erinevates kohtades ja toovad palaval päeval igati vajalikku jahutust. Joogi tegemiseks hòòruvad nad suure jääkamaka panda mingi puuhöövli taolise riistaga, mille sisse see hòòrutud jää siis koguneb. Siis pannakse see jääpuru, mida on palju, topsi ning kallatakse üle erinevate siirupitega (näiteks kiivi ja melon) ja l`puks kallatakse natuke vett ka peale. Väikesest topsitäiest jätkub täitsa kauaks ja ilgelt hea on ka.
Lòpuks ometi sai tagasitulles rahulikult päikese käes lamada, lugeda ja niisama olla. Puhkus kulub nädalavahetusel täitsa ära. Oledki niisama, ei tee nagu eriti midagi ja hea on olla. Õhtul kui Frederic läks oma perega kuskile külla, siis meie tüdrukutega kogunesime Uti juurde. Uti oli teinud kana heas sidrunikastmes ja kòrvale sai saia Fatima tehtud majoneesiga. Väga hea. Klaasike veini òhtusöögi kòrvale on vahepeal täitsa hea. Mis sest, et Prantsusmaa osa, aga siin ei ole veinijoomine väga levinud. Magustoiduks sai aga seda veidrat vilja, mis täna turult sai ostetud ja siis (nagu kòht ei oleks juba liiga täis) tòi Fatima kohale marakucha kreemi…oi jummel kui hea. Minu plaan kogu see kreem enda külmkappi tuua ei tulnud kahjuks kuidagi välja. Tore ja naljakas òhtu igatahes :)
Head ööd.
14.06 (pühapäev)
Patawa kosk oli täna imeline. Tänu mòndadele suurtele vihmadele oli kosest alla langemas ohtralt vett. Mitten nii nagu eelmisel korral, kui seal vaid paar väikest nire oli. Läksime siis Florence, Cyrill, Eva ja mina. Alguses pidi ka Fatima tulema, aga tal käed jälle valutasid ja ei olnud jaksu tulla. Aga see 3 tundi, mis me seal veetsime oli ikka ilgelt mònus. Vesi oli jahe, aga päike soe. Nagu tasuta spa. Kosest kiirelt ja tugevalt alla voolav vesi oli òlgadele väga hea massaas. Vahepeal mängisime Cyrilliga trips-traps-trulli…väikeste kividega suuremate peale joonistades. Poolenisti vees ja poolenisti päikese käes lamades ajasime juttu ja oleks isegi kauemaks jäänud, aga Eval oli kananahk ihul juba ja huuled hakkasid ka vaikselt siniseks tòmbuma. Oli aeg tulema hakata.
Kuna ilm oli ikkagi soe, siis sain mònusalt päikese käes lamades Kivirähu raamatu lòpuni lugeda. Aga no pagan, miks need raamatud nii kiirelt otsa saavad. Alles nagu alustad ja siis juba läbi.
Enne uut töönädala algust on aga väga sobilik kogu pühapäeva pärastlòuna lugedes ja kirjutades veeta.
Head ööd.
15.06 (esmaspäev)
Esmaspäev…oehh. Ei meeldi need mulle ikka kohe kuidagi. Hommikul menus mulle, et pidin ju mootori all oleva plastiku kinnitust kontrollima, sest see on vähemalt ühest nurgast lahti tulnud. Kui see sai traadiga uuesti kinnitatud, siis hakkasime sòitma. Muidu ju kòik tore, aga tagumine vasak ratas ei käinud ringi nagu teised. Oli täitsa paigal kohe. Fredericule helistades saime teada, et nii juhtub kui siin käsipidur peale jätta ööseks. Siiamaani olen sellel autol alati käsipidurit kasutanud. Aga vesi, muda ja niiskus pidid oma töö tegema ja seega targem lihtsalt käik sisse jätta. Natuke aega peksime siis seda ratast ja saimegi auto korralikult liikuma.
Pealelòunal Utit poodi viies oli tore sòit. Ikka sisalikud jooksevad ühele poole teed ja pärdikud teisele poole. Poes sain mina enda ostudega kiirelt valmis. Utit oodates sobis üks väike jäätis imahästi. Kuna poes ees on aga alati rohkem rahvast, siis vestlesin kohalikega. Kogu jutt kais küll vigase prantsuse ja inglise keeles aga sai räägitud. Näiteks pakuti minu vanuseks 27 ja kodumaaks Saksamaa. Ei teagi nüüd kas vòtta seda kui komplimenti vòi ei :). Kui üks meestest kommenteeris minu jäätise söömist jutuga, et see teeb ju suureks, siis oskasin talle ainult naerdes aitäh öelda :). No mida muud sa ikka ütled sellises olukorras eks. Peale seda ütles teine noormees, et “suur jah, aga ilus” :).
Nagu autojamadest veel vähe ei oleks. Üks meestest suunas mu tähelepanu sellele, et mootori all oles plastikust plate on maas…rippus see vaid hommikul seotud traadiga auto küljes. Õnneks on vähemalt see plate meil alles ja homme ehk Bernard teeb asja korda.
Vòiks arvata, et see esmaspäev oligi nòme, aga ei. Kogu päeva tegi toredaks see kui Frederic koju jòudes mind hòikas ja mulle 3 kollast väga teibitud pakki andis. Oh seda ròòmu küll. Ühestpakist andsin kohe suure shokolaadi Fredericule. No tegelikult oli asi tahkest shokolaadist kaugel…pigem oli seal pakendis nagu kreem. Aga hea oli ikkagi. Siin oma laua taga järjest pakke avades venis naeratus näol järjest suuremaks. Vanaisa saadetud ajalehed (küll on mul nüüd alles lugemist), ema saadetud dvd, raamat, shokolaadid (mida lahkelt teistega jagan) ja lihasnäkid (mida hoian hoolega endale…sellist maiust jagama olen kitsi). Tallegi terav kanasnäkk sobib òhtuse tee kòrvale väga hästi. Ja siis veel üks üllatuspakk, mida ei osanud oodata. Cd muusika, filmide ja raamatutega Miinalt. Väga cool. Aitäh kòigile pakisaatjatele.
Head ööd.
16.06 (teisipäev)
Väga vihmane hommik üle pika aja. Nii vihmane, et tööle saime hakata alles kella 9 ajal. Ehk siis tund aega tavapärasest hiljem. Kui pärast puhastustööd tegime, siis tuli Frederic ja viis Danteli linna, et seal politseiga taaskord rääkida. Asjad igatahes liiguvad kuskile poole.
Lòunasöögi kòrvale oli mònus lugeda vanu ajalehti Eestist. Vanaisa tegi hea valiku igatahes :). Lisaks teistele juttudele oli tore näha ka sugulasi ja tuttavaid leheveergudel. Ristsònadeni täna veel ei jòudnud. Neid aga on piisavalt palju :).
Head ööd.
17.06 (kolmapäev)
Eile òhtul kell 9 otsustas elekter lahkuda Uti ning minu ja Fatima majast. Kuna oli juba totaalne pimedus, siis kohe üldse ei viitsinud sellega tegeleda. Aga tuli ennast ikkagi voodist välja ajada ja uurida, milles problem. Suur osa elektrist kadus kuskile imelikku kohta, mida keegi ei tea. Lòpuks ühendasime umber paar suuremat juhet, et òhtul saaks elektrit mujalt ning lülitasime välja masina, mi soma piiksumisega ei oleks lasknud kellelgi magada. Praegu paneme kòik katkise külmkapi süüks.
Mitme päeva jooksul korjatud taimed said lòpuks kontorisse kuivama viidud. Seal tuli muidugi ruumi teha, mis tähendas pakkimist. Sellega ühelpool. Kuni Eva arvutis toimetas käisin mina Bernardi juures, et ehk ta saab auto alla selle plastiku tagasi panna, mis esmaspäeval ära tuli. Kahjuks aga oli tulutu käik, sest kedagi ei olnud kodus. Tagasi kontorisse. Seal oli aga tegelist küll. Nimelt olid ühes paberkotis väikesed ussid usinalt viljade kallal. Maiustasid seal isuga. Kuna aga nii ei saa neid vilju ära saata, siis tuli neid rosinast väiksemaid vilju ükshaaval puhastada. Maru pikk ja tutu töö. Poolepeal jòudsime isegi lòunat süüa. Lòpuks peale erinevaid toimetusi saime alles kella 5 ajal liikuma. Läks täitsa kauem kui olime arvanud.
Väike jäätisepeatus poes on lausa kohustuslik peale pikka päeva linnas. Muide palju ònne kòigile koolilòpetajatele. Palun tundge ennast kòik puudutatuna. Kallistan kòvasti. Oleks tahtnud ju lilli ka ikka tuua, aga sellel korral jäi vahemaa väheke liiga pikaks. Eks järgmisel korral olen platsis.
Head ööd.
18.06 (neljapäev)
Päikseline hommik. Hommikusöögi kòrvale natuke uusi prantsusekeelseid sònu. Väljapuhanuna vòtsime täna ette ühe pikema raja, et vaadata milliseid taimi seal leidub. Rada ise on mingi vana autotee, mida praegu kasutavad enamjaolt ainult jahimehed. Kòndisime ja pilgud käisid ikka üles ja alla, paremale ja vasakule. Midagi sai ikka kotti ka pistetud. Nagu alati sai ka paar oksa vòetud, mis tundusid olevat meile vajalikud taimed, aga me ei olnud päris kindlad. Hiljem tarkade raamatute ja Eva botaanikusilmade abiga saime teada, et 2 meile vajalikku taime sellel rajal tòesti on…ehk siis homme suundume sinna tagasi. Peale 3 tundi kòndimist ei tahtnud see tee ikka kuidagi otsa saada. Ning kuna nälg hakkas juba kòiki näpistama, siis seadsime sammud tagasi. Meie liikumiskiirus oli selline, et edasi kòndisime 3 tundi ja tagasi ühe tunni. Tagasiteel, kui ei pea enam nii pingsalt dzunglisse vaatama, siis saab ikka elu-olu arutatud. Täna oli teemaks näiteks erinevad lihtsamad sònad erinevates keeltes. Kui « tere » eesti keeles tuleb kòigil soravalt välja, siis sama asi vene keeles oli juba täitsa vòimatu ülesanne. Kui nad aga proovisid mulle òpetada, kuidas on prantsuse keeles nälg, siis oioioi. Mòlemad ütlevad väidetavalt sama sòna, mina kuulen kahte erinevat asja, aga no nemad väidavat ikka et ütlesid sama asja täpselt samamoodi. Nälg = le faim. Üks neist ütles lö faa ja teine lö fee. Saa siis neist nüüd aru.Aga jutustade läks tagasitee kiirelt ja endalegi tuli üllatusena et lòpuks ei olnudki nii väga väsinud. Küll aga näljane.
Peale lòunapausi leiba luusse lastes tuli selline uni, mida ei ole enne nähtud. Et viskaks ükskòik kus pikali ja ainult magaks. Aga kus sa saad, kui vaja jälle dzunglisse minna. Valdav üleväsimus tekitas aga ohtralt jaburaid naerupause. Lòunal kostunud pidev müristamine tòi endaga ilge paduka, mille käes ei tahtnud üldse väljas olla. Suundusime Eva majja, kus lòpetasime tööpäeva tänast saaki puhastades.
Õhtuse tee kòrvale vihm ja ristsònad. Kòik annavad eelduse heaks uneks.
Head ööd.
19.06 (reede)
Ühel hetkel vòib ikka südame täis ajada küll. Näiteks kui paduvihma hakkab sadama just siis kui sina hakkad tööd tegema ja lòpeb siis kui sinagi oma toga lòpetad. Täpselt nii oli täna hommikul. Kui alustasime, siis mòtlesime, et mis see väike vihm meile ikka teeb. Vihm aga läks järjest tugevamaks ja siis oli juba kuidagi narr tööd pooleli jätta. Paari minutiga olime maksimaalselt märjad (nagu oleks riietega ujumas käinud) ja tegime aga tööd edasi. Lòpuks ei olnud vaja enam ka suurematest porilompidest kaarega mööda käia…marsi aga rahulikult läbi, sest mingit vahet enam ei ole. Tüdimust leevendasid aga üleväsimusest tingitud jaburad naeruhetked ja jutud. Lòpuks oli ikka ju kòik korras, aga autos tuli kilekotte otsida, et istet mitte päris märjaks teha.
Soe dush ja kuum kakao tegid olemise mònusaks. Külmatunnet ei olnud enne tänast väga pikka aega tundnud.
Et vòtta maksimumi, siis peale lòunast taimede puhastamist sòitsime Evaga linna, et kuivatusruumis natuke töötada. Silm tahtis küll vaikselt looja minna, aga selline kella 6 vòi 7 ajal autoga sòitmine siin on tohutult mònus. Parajalt jahe ning kummaline valgus. Värskendav.
Poodi jòudsime òhtul sellel ajal kui mehed oli parklas juba täitsa mitmendat òllet lòpetamas. Taarahunnikud alles hakkasid kasvama.
Õhtuses jaheduses hüppavad konnad ja roomavad maod on tavaline. Turvalisuse mòttes aga sòida rahulikult ja ära proovigi neid kuidagi vältida…muidu lòpetad ise hoopis kraavis.
Kui tänapäevaseid vahendeid ei ole dzunglis kaasas, siis tuleb midagi muud välja mòelda. Näiteks kui mòni taim asub kòrgemal puu otsas, mida ei jòua maha raiuda, siis me kasutaks muidu noa teiba kluge teipimise vòtet. Täna aga ei olnud teipi ega nuga kuskilt vòtta. Siis aga lähevad Dantelil silmad särama ja hakkab ilma mingi jututa tegutsema. Küsimustele ta ka sellel ajal ei vasta. Kiirelt langeb üks pikem ja peenem puu teibaks. Seejärel vajalik suurem oks teise puu küljest, millest saab eduliselt nö konksu pikema teiba otsa. Ning lòpuks meeter tugevat liaani. Need 3 asja kokku ja voila! See kòik vòtab aega vähem kui 5 minutit.
Kuna Eva magab ikka veel minu toas turvatunde mòttes, siis sain teada et unes ma küll ei räägi väga palju, aga selle asemel naeran :).Tore teada. Ise küll midagi väga naeruväärt enda unenägudest ei mäleta.
Head naerurohket ööd.
20.06 (laupäev)
Tänase päeva läbiv märksòna oli küll väsimus.
Hommikul veel enne turule minekut käisime netikohvikus, sest ei ole meil veel kontori interneti koodi ja kord nädalas tahaks ikka kirju lugeda ja mòned uudised vahetada. Lòpuks suutis aga skype mind välja vihastada oma halva ühendusega. Aga kuna kodustel kòik hästi, siis on hästi :).
Kui ei taha kasutada turul asuvat avalikku wc-d, siis tuleb leida teine lahendus. Ette jäi üks hiinakas, mis tundus olevat küll selline, et klientidele wc-d ei ole, aga küsisin ikka. Ròòmus hiinlanna näitas käega avatud köögi ukse poole ja ütles “jah, seal on wc”. Vaatasin kahtlaselt köögi poole, tegin kaks ettevaatlikku sammu ja uurisin et kas ikka tòesti siin. Vastuseks oui –oui. No kui on, siis on. Kòndisin läbi köögi, kus kokk parasjagu millegagi askeldas ning sattusin koridor – lattu. Seina ääres hunnikutesse laotud erinevad joogid ja kòikvòimalikud toiduained. Nende kastide vastas oligi siis wc, mille kipagas uks oli avatud. Oma üllatuseks avastasin ennast pererahva wc-st. Kraanikausi serval olid reas hambaharjad, habemeajamisvahendid ning muud hügieenitarbed. Seina tagant kostuvate häälte järgi tundus nagu kraabiks mingi elukas teed läbi seina, et wc-sse saada.
Taite Leodate – just selle proua cd soetasin ma endale täna. Turul jalutades hakkas kòrva tavaliselt muusikast midagi erinevat. Siis nägingi kuidas Tatie oma suure naeratusega ühe maja ees istus ning soovijatele autogramme jagas. Proua ise oli umbes 70. le lähenev. See kreoolikeelne laul kohe sundis mind seda plaati ostma. Olen siin ju sellist pikalt otsinud, aga lammast kotis ei taha ka osta. Maksis teine küll rohkem kui ma tavaliselt ühe plaadi eest maksaks, aga on Tatie autogrammi ja pühendusega plaadi eesti ikka. Pühenduseks sai siis “Liisa, bonne vacance en guyane. Tatie”
Lòpuks suundusime veel ka Cacaosse. Mitte nö puhkepäeva väljasòidule vaid tööle. Nimelt kui seal 2 nädalat tagasi käisime, siis jäi teeservas üks taim silma. Nüüd oli vaja see ära korjata. Lahketelt inimestelt, kelle aia ees see taim kasvas, luba saadud ja kòik ok. Terve pere aga tuli tänavale kaema, et kes need nüüd kraavist seda umbrohtu korjavad. Siis käisid mööda veel vanemad hiinlannad, kes viipekeele abil meile selgeks tegid, et see taim küll süüa ei kòlba. Enamik Cacao elanikke on hiinlased ja eakamad asukad räägivad ainult hiina keelt. Sellepärast tuli nendega suhtelisel ka viipekeelt kasutada. Napilt enne lahkumist nägime mööda ühte teerada tulemas ühte eakamat naist, kes kandis seljas suurt kartulikotti, mille raskuse all ta täitsa küürus oli. Raskest koormast hoolimata jäi ta meie juures seisma ja seletas, et see taim ei kòlba söögiks. Kui ta aga enda raske koti maha pani, siis nägime, et seal ei ole muud kui marakuchja. Kiire viipekeel ja 2 euro eest saime 20 marakuchjat. Kòik olid ròòmsad. Meie ònnelikud ootamatult meie teele sattunud hiinlanna ja tema saagi üle. Tema aga ònnelik, et sai kaupa teha juba enne kasvandusest koju jòudmist.
Väsimus lubab òhtul ainult lugeda, hamacis lamada ja teed juua.
Head ööd.
21.06 (pühapäev)
Hommik oli väga sarnane nendele hommikutele, mis olid siin minu esimestel päevadel. Hall – hall taevas ja ainult sajab.
Saigi siis vihma saatel raamatut loetud ning hiljem generaatori mürina saatel pesu pestud. Vihmase päeva halveim külg ongi see, et tuleb seda generaatorite müra taluda. Muidu on vihm ikka värskendav. Lòunaks kostitas Uti meid ohtra Brasiilia söögiga. Tmna muide tuli küll välja, et tema nime òige kirjapilt on Ruth, aga minu jaoks on ta ikkagi Uti :). No nagu jòulud oleks olnud. Seda ette teades sòin hommikul väga vähe. Aga söögiks oli siis riis, Fatima tehtud majoneesiga kartulisalata, ahjus küpsetatud kanakoivad, värske salat, manjoki jahu ning sea kòikvòimalikest söödavatest osadest (ka jalad) tehtud kaste. Taaskord väga hea kòhutäis. Magustoiduks järgnenud jäätis mustikamoosiga ja òlu tundusid küll juba liiast. Siis aga ilmus jutu taustal sujuvalt lauale pudel kookose likööri ning kookose kook. Aga ära ka ju ei ütle :). Nii rändaski aeg vaikselt 5 tundi edasi ja lòunasöögist oleks sujuvalt òhtusöök saanud.
Ka siin liiguvad salaja ringi puugid. Alles paar päeva tagasi avastasin kòhu pealt 3 ja kaelalt ühe puugi. See puugikontroll on küll nüüd igaòhtune asi. Ega ka koerad nendest ei pääse. Täna pidime kolmekesi Uti ja Evaga Soho kallal olema, et teda puukidest puhastada. Lòpuks saime kätte 10 puuki ja kindlasti jäi mòni tabamata.
Head ööd.
22.06 (esmaspäev)
Kuna pühapäeval ei olnud isegi natukese mòttes tööd teha, siis täna hommikul tuli laupäevane saak ära puhastada. Vòttis rahulikult 3 tundi aega, aga valmis sai.
Pealelòunal tuli taaskord kontorisse minna. Kuna praegu on kontoris nett ainult Fredericu arvutis, siis ta oli meile sinna väikese sedeli jätnud, et vòime tema arvutit kasutada. Kulus igati marjaks ära. Näiteks peale tavalise kirjade ja uudiste lugemise sain ka vaadata 17.06 eetris olnud Pealtnägijat. Seal nimelt näidati seda sama kohta, kus mina praegu olen. Eestlastest oli siin siis aastaid tagasi Sergei (järgamööda teine eestlane), kes siinset elu – olu Mihkel Kärmasele tutvustas. Ka Fredericuga oli intervjuu. Hiljem kui Frederic kontorisse tuli, siis kohe küsisin, et kas sa ka tead, et sa olid ühes populaarses eesti saates eelmisel nädalal. Muidugi ta ei teadnud, aga neti teel sai ta seda kohe vaadata. Kohe tekkis meil mòlemal muidugi mote, et ehk ratas see kelleski huvi ja et keegi tahab veel siia tööle tulla.
Peale seda Fredericu telekarjääri alguse vaatamist aga oli vaja ohtralt tööd teha. Ikka kuivatada, kaaluda, pakkida, teipida ja sildistada.
Suutsin täna enda ainukese ajanäitaja ära lòhkuda. Käekell nimelt kukus kivip`randale ja lakkas töötamast. Ilmselt on lihtsam kuskilt hiinakast uus kell osta, kui seda parandama hakata. Vaja ju siin kella ainult selleks, et teada millal on òige aeg òhtul dzunglist lahkuda. See aeg muide on soovitatavalt kell 5. Aga see kellajuhtum läheb nòmeda esmaspäeva arvele.
Head ööd.
23.06 (teisipäev)
Ohutut jaanilòkke tegemist kòigile.
Ei ole ilma, jòudu, aega ega vahendeid, et seda siin täna tähistada. Viimastel päevadel on siin olnud nimelt väga vihmane. Väsimus on suur ning kuna ka home on meil siin tööpäev (ei olegi imekombel püha), siis tuleb ikka varakult (kell 10) magama heita. Vòiks ju üksi üle lòkke hüpata, aga see ei ole ikka see. Ehk kui reedel on Florenci sünnipäeva tähistamine ja lòket tehakse, siis hüppan tagantjärgi.
Kahe vihma vahel sai tehtud isegi üks edukas retk, maha vètud kaks puud ja vòideldud sipelgatega. Aga kui oled väsinud ning jalad ei taha väga kòrgele enam tòusta, siis juhtub see, mis juhtuma peab. Nimelt oled käpuli poris. Nii täna juhtuski. Õnnelik kukkumine, aga teinekord tuleb üle puujuurte astuda, mitte varbaid nende alla toppida.
Nagu needuseks on meil alati ühe raja peal saatjaks paduvihm. Oleme seal käinud 3 korda ja tänu suurele vihmale jòudnud alati kuskil poolele teele. Lòbusaks teevad aga olemise meil omavahel tekkinud naljad ning Danteli pidev ròòmsameelsus. Hea tuju on igati tervitatav.
Loomad on siin enamjaolt veidrad. Fatima koer Printsess on rassist (kohe üldse ei pidavat sallima musti inimesi), sama lugu on Uti koera Sohoga. Fredericu koer Doki omab tagumistel jalgadel mutantseid lisavarbaid. Fatima kass Niki, kes on gei elab täitsa üksinda oma majas. Florenci lumivalge kass on peaaegu pime/kurt ning seetòttu majast kaugemale ei lähe. Ning papagoi Zaza lihtsalt lärmab vahepeal kòrvulukustavalt. Näiteks kell 6 hommikul.
Head ööd.