16.12 (kolmapäev)
Kuna eile õhtul oli magamajäämine juba natuke raskendatud (reisiärevus ja puha) siis suutsin hommikul sisse magada. Pidin nimelt hommikul kell 6 Frediga linna minema. Olin ilusti 5:30 äratuse kinni löönud ning uuesti magama jäänud ... kuni siis paar minutit peale 6. tuli Fred maja äärde mind hõikama. Suutsin ennast 10 minutiga valmis sättida ning siis juba Florence’ga linna sõita. Äratus missugune eks :).
Kontoris saime Frediga natuke juttu aetud ning seejärel juba linna mindud ... oli vaja teha tiir turul ning mõned viimased ostud teha. Sellega kiirelt ühelpool sõitsime kontorisse tagasi.
Nüüd siin kodus olles võtsin väikese pausi asjade pakkimisest. Mõtlesin küll, et tegelen sellega homme hommikul aga kui ennelõunal sai emaga netis räägitud ning tunnetatud tema muret, et ei olegi veel pakitud, siis hakkasin juba täna tegutsema :). Ei ole see pakkimine nii lihtne midagi ... muidu vist oleks isegi kõik täitsa ok kui ei oleks nii palju rummi :D. Aga ilma selleta ju ei saa tagasi tulla ... vat et ei lasta lennukilegi kui rummi kotis ei ole. Igatahes proovin siin kuidagi neid asju kombineerida, et saaks ikka maksimaalselt registreeritavasse pagasisse ning ülejäänu siis käsipagasisse ... oehh minu rändamine Pariisis hakkab tore olema. Muide arvestada tuleb veel faktidega, et Pariisis on minu jaoks ülemõistuse külm (Eestist ei hakka üldse rääkima) ning rongiliinid on otsustanud Pariisis natuke oma arvamust väljendada. Streigi tõttu on osaliselt rivist väljas täpselt see RER B liin millega mul oleks imelihtne saada ühest lennujaamast kesklinna ning kahe päeva pärast sealt teise lennujaama. Õnneks aga sai Frediga sellest räägitud ning leitud ka alternatiivne lahendus ... kui just streik imekombel ei lahene lähipäevil :).
Õhtul sai veel Utiga jutustatud ning kingitusi vahetatud. Täitsa üllatav, aga suutsime üle poole tunni lausa vestlust pidada prantsuse keeles :). See oli küll väikeste tõrgetega, aga mõtted said edasi antud ja naerdud sai ka piisavalt. Tore.
Kui Fredi pere oli täies koosseisus koju jõudnud, siis oli aeg ka neile kingitus üle anda. Ühine õhtusöök jäi lihtsatel ja arusaadavatel põhjustel ära. Vahetasime kingitusi ning häid soove. Aga ei tea ma nii palju inglise keelt, et neid korralikult kõige eest tänada. Ühel hetkel tuli jutuks minu pagasi suurus :) naerukoht. Kui nad kuulsid et mul on käsipagasiks väike seljakott ja siis veel Cora poekott, siis oli veel üks naerukoht. Aga no mul ei ole teist kotti ja asju on ootamatult palju. Siis aga otsiti kiirelt laoruumist välja üks ratastega väike reisikohver, mis on täpselt lubatud käsipagasi mõõtudes. Sellega ei näe ma ilmselt nii enneolematult jabur välja Pariisis :).
Lõpuks sai veel kella 9 ajal ka turistidega veel valguspüügile mindud. Tore on veeta viimane õhtupoolik lina ääres ... seal kus nii mõnedgi õhtud ja ööd on veedetus. Vahva oli ... sai jutustatud.
Muide ka Dantel saabus täna Surinamist tagasi.
Head viimast ööd Prantsuse – Guajaanas.
17.12 (neljapäev)
Et siis viimane päev siin. Hommikusöögiks värsked mangod, jogurt ning kohv. Mõtted ja tunded on segased. Ühel hetkel tuleb sisse see enneolematu rõõm, et saab minna koju ja näha lähedasi inimesi, aga siis jälle tulevad meelde igasugused toredad asjad siinsest elust. Ümberringi kostuvad endiselt müstilised hääled ning päike on ka otsustanud ennast täna näidata.
Peab ütlema, et lõppkokkuvõttes olen ma ikka kuradi õnnelik :). Sellist kogemust ei saa just igalpool ja selliseid inimesi nagu siin ei kohta mitte kuskil.
Asjad said õigeks ajaks pakitud ning isegi kaalutud, aga viimane tegevus küll just väga rõõmustav ei olnud. Nimelt selgus et registreeritav pagas on kuskil 22 kg, mis üle ookeani lennates pole probleem, aga Pariisist koju võib probleemiks tulla. Ja siis muidugi käsipagas, mis oli mul vist kokku kuskil 14 kg :). Ma tõesti ei oska kuidagi seletada seda, et miks mul need asjad nii rasked on. Ausalt kohe.
Lahkumine ostutus oodatust palju kergemaks kui ma olin arvanud. EI mingeid pisaraid ega kurbi toone ... ikka nalja ja naeruga :). Lihtsalt väga soojad tänusõnad vastakuti ja sellega on kõik öeldud. Pealegi ma ei oskagi nii hästi inglise keelt et Fredi kõige eest tänada. Linnas veel nägime Florencit, Cyrilli ja Danteli. Lennujaamas sai aga korralikult oodatud. Tegime varakult check-in’i ära ning ma jäin sinna einestama kuni Fredi veel mingeid asju ajab. Kui ta kuskil pooleteist tunni pärast naasis, siis ei olnud aircaraibbe lendu Pariisist kohalegi veel jõudnud. Kokku oli hilinemist ehk natuke üle tunni. Aga oodatud sai ikka korralikult.
Head ööd ookeani kohal.
18.12 (reede)
Magada sain ehk öö jooksul kokku heal juhul 2 tundi. Kohe kuidagi ei leidnud sobivat asendit ja saigi siis nii vaikselt paari minuti kaupa magatud. Kõige suurem uni tuli peale muidugi siis kui teatati et hakkame maanduma :). Halva ilma tõttu lennuk ka raputas tavalisest rohkem, aga mitte ka nii et oleks hakanud käetugedest haarama.
Hosteli leidmine oli ka omamoodi seiklus. Sain küll esimese otsa rongiga sõidetud, aga et ei peaks selle raske pagasiga kuskil pool tundi linnas kõmpima, siis pidin rongi vahetama ... viimast aga ei tulnud ja ei tulnud ... pidevalt lükati selle saabumise aega edasi. Ei tea kas siis streigi tõttu või ilma tõttu ... ei kujuta ette. Siis aga tuli lihtsalt natuke kaarte uurida ning alternatiiv leida. A liini asemel tuli lihtsalt võtta liin D ... nii lihtne see oligi :). Lõpuks jõudsin ikkagi hostelisse kohale ... küll kuskil kahetunnise hilinemisega aga ikkagi. Tubadesse registreerimine algab alles kella 3 ajal, siis vinnasin oma kotid kaameraga varustatud pagasiruumi. See kaamera kommentaar oli lihtsalt nendele muretsejatele, kes arvavad et hostelid ei ole just kõige paremad ööbimiskohad :). Kuna aega oli täitsa paar tundi ning linnas oleks tahtnud niikuinii ringi vaadata, siis pakkisin vajalikud asjad kaasa ning kõik soojemad riided selga ja jalga ning asusin teele. Sai lõunat söödud, linnamelu nauditud, ilusat jõge pildistatud, taaskord jumalaemakirikut vaadatud ning peaaegu Louvre’ni välja kõnnitud. Peaaegu selletõttu, et mul lihtsalt hakkas nii enneolematult külm ning jalad andsid märku et aitab küll sellel libedal teel kõndimisest. Ahjaaa H&M’s käisin ka :) ... no kui seda poodi jääb teepeale 2 tükki siis sinna peab lihtsalt sisse minema. Sain endale ka natuke riideid, et külma vastu võidelda. Järjekorras sai ka pealt kuulatud kuidas kamp eesti chikke arutasid omavahel, et kas jalga proovitud püksid olid ikka liiga kitsad või mitte :D. Vaidlesin tükk aega endaga, kas ka maha tulla mingi toreda kommentaariga, aga lõpuks ikka otsustasin nad rahule jätta.
Hostelisse tagasi jõudes tuli hea soe tunne kohe sisse. Sain kätte toa ... jagan seda siis järgmised 2 ööd kolme teise tüdrukuga. Kaks voodit olid juba hõivatud, aga elanikke endeid ei ole veel näinud. Hoolimata internetist loetud erinevatele kommentaaridele selle hosteli kohta olen ma ikkagi rahul. Enamus kommentaare olid selle koha kohta negatiivsed. Minule aga on kõik vajalik olemas, töötajad räägivad inglise keelt ning on igati abivalmid. Muide neil on siin seina peale kogutud erinevate riikide rahatähti. Leidsin sealt vähemalt 3 eesti rahatähte :). Kaasmaalasi pidi siin suht tihti käima ... ei imesta ka, sest netist otsides oli see kõige odavam koht mille sai leida :D.
Nüüd istun siin all ootesaalis, endiselt on natuke külm olla, aga mõnus on. Akna taga on lumised autod, siis sees on juba mitu topsi kakaod.
19.12 (laupäev)
Teine päev Pariisis kujutas endast pikkapikkapikka jalutuskäiku. Kuna hostelis passimine tundus äärmiselt mõttetu, siis alustasin oma päeva suhteliselt varakult. Ning kuna ma juba Pariisis olin, siis sain kokku ka Evaga … see neiu, kes meil vahepeal Guajaanas taimi käis korjamas. Ajasime kohvikus juttu ja naersime vanade aegade üle :). Peale mõnusat lõunat alustasime aga jalutuskäiguga, kus sõime küpsetatud kastaneid, jõime hõõgveini ning nautisime jõuluturgu. Kui saime selgusele, et minul plaanis jalutada kõik kesklinna suuremad kohad läbi, siis Eva nö pakkis asjad kokku ja läks metrooga koju :) … polnud tal viitsimist külmas Pariisis tundide viisi kõndida. Mina aga sain kõndida nii palju, et õhtul hostelisse jõudes olin rampväsinud ning uni niitis mu lihtsalt jalust.
20.12 (pühapäev)
Et siis täna lõpuks koju :). Hommikune ärevus oli ääretult mõnus. See tunne, et sa saad juba täna näha endale nii kalleid inimesi. Peale selle „hüpersuure“ hommikusöögi sisseajamist võtsin oma ülimalt rasked kotid kaasa ja veeresin õnneks väga lähedal asuvasse bussipeatusesse, kust väljus airfrance’ i buss lennujaama. Maksis teine küll rohkem kui oleks metrooga läinud, aga ma tõesti ei tahtnud hakata ennast väsitama ja enda tuju rikkuma sellega, et metroo leidmisele kulub nii palju aega ja nende raskete kottidega seal suures rahvamassis sebimine … eieiei mitte täna. Bussisõit aga oli tore … sai aknast välja vahtida ning veel viimaseid pilke Pariisile heita. Lõpuks lennujaama jõudes sain rahulikult ennast jälle teisele lainele sättida … üle vaadata pagas, juua kohvi, süüa mäkis üks burger (sest no see on nii must asi lennujaamas) ning siis suunduda check-in’i . Kõige jaoks oli mõnusalt palju aega ja kiirustamisest ei olnud juttugi.
Kuna kirjutan seda viimast sissekannet rohkem kui kaks kuud hiljem, siis vahepealne periood on nüüd natuke hägune … igatahes lennud natuke hilinesid selle jubeda tuisu tõttu ning Riia lennujaamas lennukit oodates oli juba ärevus nii suur, et võtsin ühe õlle. No proovi sa ennast kuidagi rahulikuks sundida kui oled kodust nii kaua ära olnud ja siis järsku on sul koduni ainult tunnike sõita. Isegi praegu sellele tundele mõeldes kordub kõik.
Aga siis … EESTI. Oehhhh. Oma pagasit oodates (pidin seda nõmedalt kaua ootama) keerasin meelega selja ootesaali poole, et minu esimene pilk ammuigatsetud kodustele ei oleks läbi klaasi. Ja no see tunne kui sa tuled läbi nende uste ja näed esimesena oma väikevenna nägu …. Raske on seda kirjeldada. Ja siis olid lennujaamas veel teised kallid. Isegi Erki ja Piret tulid. Olime lennujaamas täitsa pikalt … ikka oli vaja ju jutustada ja lihtsalt üksteist vaadata ja katsuda. Sellele hetkele tagasi mõeldes tulevad need emotsioonid kõik väga eredalt tagasi.
Siis aga jälle hüvastijätt tallinlastega ja sõit Tartusse. Ikka sinna päris koju, mida ma olin nii väga igatsenud. Kuna väljas oli juba pilkane pimedus ja tuisk, siis kodumaa ilu väga vaadata ei saanud … aga ma teadsin et see on seal väljas olemas. Sõit koju kulges tagaistmel Otto kaisus vaikselt tiksudes … nii hea oli.
Nooo ja jõuad lõpuks oma koju … see lõhn … oma asjad. Kõik oli nii mõnus ja hubane. Pealegi oli Mats ka veel kodus. Peale kodu ülevaatamist ja hetkeks mahaistumist tuli meeldiv üllatus. Nimelt olid keset ööd ukse taga osa struudlibaarist … seda isegi ei osanud kuidagi oodata ja kui nad sul seal järsku ukse taga on. Naeratus nagu ei tahagi näo pealt lahkuda.
See esimene õhtu tagasi oli hea. Toas on osaliselt kodu lõhn, aga siis viskab kohati ka seda niisket džungli lõhna ninna :). HEA ON TAGASI OLLA! AITÄH KÕIGILE TOETAJATELE!!!!!
SEDA PERIOODI MINU ELUST EI VAHETAKS MA MILLEGI VASTU!!

11.12 (reede)
Ma olen alati toredate asjade puhul erilist tähelepanu pööranud viimastele päevadele. Kõige parem näide on vist gümnaasium, kus ei olnud mitte ainult lihtsalt viimane koolipäev vaid olid viimane esmaspäev, viimane teisipäev jne. Selline lugemine anna minu jaoks lõpule midagi juurde. Ei oska seda täpselt küll seletada, aga selleläbi elan ma viimasesse nädalasse kuidagi eriti sisse ning siinolemise tunne kestab kauem.
Igatahes jah ... on käes minu viimane reede siin Prantsuse – Guajaanas. Ehk isegi päike tuleb selle puhul välja?! Pole midagi kindlat siin P – G džunglis.
Sai hommikul taaskord varakult linna mindud ... põhieesmärgiga Frederic lennujaamast peale võtta. Minu rannakülastus kestis kahjuks vaid kuskil 10 minutit, sest vihmapilved kogusid ennast tublisti. Eks tiba veider oli ka üksinda suures rannas päevitada. Aga no mis sa teed kui nii väga on vaja päevitada :). Hiljem sai kontoris siis oodatud et Pariisi lennuk lõpuks kohale jõuaks. Ütleme nii et oodatud sai nii pikalt, et mul sai internetist totaalselt villand ... täielik üleküllastumus sellest ülemaailmsest võrgust. Aga ega kuskile minna ka ei saanud, sest esiteks sadas vihma ning teiseks tuli oodata kõnet et lennujaama startida. Lõpuks see päästekõne tuli ning väsinud Frederic sai peale võetud koos suurte taimekastidega. Väike peatus veel kontoris ning kiirelt sõit koju, et saaks veel valguspüügi üles seatud ning siis kahe autoga uuesti lennujaama mindud et turistid peale võtta. Sebimist oli palju, aga lõpuks said asjad aetud ning turistid ja nende pagas peale võetud. Pidime küll pooltunnikese ootama lennujaamas, aga see aeg sai mõnusalt jutustades veedetud. Liblikahuviline Bob saabus siia juba kolmandat korda, tema naine Arlien ning viimase õde Jenna tulid teist korda. Ääretult toredad ning sõbralikud inimesed. Kodutee läbimine möödus jutustamisel saatel ... nagu oleks juba kunagi varem kohtunud. Muide nad palusid edasi anda tervitused Sandrile, kes siin töötas nende esimese külastuse ajal :). Veel enne valguspüügile minekut sai natuke head veini nauditud.
Öö aga oli väga udune ning vihmane ning seetõttu ka liblikate kohapealt väga rikas. Bob jäi väga rahule esimese ööga. Suureks üllatuseks olid 3 Titanust, kes tavaliselt ilmuvad välja alles jaanuaris. Väga hea ... nüüd nägin ka mina need ära.
Tuleb tunnistada, et ka mina suutsin ilma suurema vaevata kella 2ni vastu pidada ... isegi magama ei läinud vahepeal :).
Head ööd.
12.12 (laupäev)
Kuna ka daamid soovisid linna suveniiri tiirule minna, siis võtsime täna ka nemad peale. Vahepeal oli ka järsk peatus, et tamariine vaadata ... daamid jäid rahule :). Panime Oti kontorisse maha ning suundusime ise Cayenne’i. Sai külastajatele turgu näidatud ning nendega mööda suveniiripoode käidud. Kõnnitud sai ikka korralikult ning peaaegu et kõik soovitud kingitused said ostetud. Kordaläinud käik.
Daamidel oli eile mure ... nimelt arvasid nad, et siin meie juures elab ikka veel suur saramaka perekond ning nad olid kaasa toonud ohtralt komme ja mänguasju neile. Aga jah ... seda perekonda siin enam ei ole ning ainuke kommimaias laps meil siin on Cyril. Seega siis sai täna linna minnes need kingipakid kaasa võetud ning linnas lastele jagatud :). See nägi välja umbes nii ... Arlien näitas mulle sobivat „ohvrit“, mina pöördusin tema ema/isa poole küsimusega et kas nende laps sooviks komme ja mänguasju ... varane jõulukingitus või nii, seejärel ulatasid ameerika prouad kingituse üle ning soovisid häid jõule. Kõik olid rahul :).
Teel koju veel Ott kontorist peale ning siis jõudis veel natuke magada et valguspüügile sättida.
Täna õhtul tuli ka Jenna seda öist kino uudistama, kuid suurema vihma saabudes viisin ta juba koju tagasi. Lisaks imelistele liblikatele saime täna ka veel 2 Titanust. Tige Titanus nohiseb muide väga valjult.
Head ööd.
13.12 (pühapäev)
Ott viisin täna külalised Cacaosse. Minul on sellest linnakesest juba üleküllastus ning jäin parem koju. Mis seal salata mõnus oli viimane pühapäev siin veeta rahulikult koduseid toimetusi tehes ning magades.
Täna õhtul tuli Arlien meie öiseid tegemisi jälgima. Meie küll alustasime juba kell 6, et kogu värk üles seada, aga teistele läksime järgi alles kella 9.
Võib öelda, et Bobi lahkus oli piiritu ... väga mitu huvitavat lendajat sai ka meie ümbrikutesse pandud. Mitmel korral sai Bobi käest mitu korda üle küsitud, et kas oled ikka kindel et sa ise seda ei taha :). Sellepeale ta tavaliselt muigas natukese ja ütles, et tal juba on neid mitu :).
Head ööd.
14.12 (esmaspäev)
Võib öelda, et terve päev sai laias laastus horisontaalis veedetud. Vahelduvalt kas voodis või hamacis. Aga no kuidagi on vaja ju välja magada.
Täna sai õhtul lausa 4 tundi oodatud enne kui Bob valge lina äärde tuli. Nimelt tulin talle järgi alles kell pool 11. Eks see muidugi mõistlik ole ... kella 7 ajal hakkab juba vaikselt lina täituma ning 3 tunniga jõuab sinna juba täitsa suur valik tekkida. Ning kui juba valguse peale on kohale lennatud, siis ära sealt juba keegi ei lähe. Kõik jäävad paigale.
Õhtu tipp oli see kui kella 10 ajal avastasin järsku lina pealt olevuse nimega Mouches de Cayenne või ka nimega Arlequin. Imeilus mardikas (ei tea kas see on õige sõna selle kohta), kelle esijalad on poolepikemad kui ülejäänud ning kelle kattetiivad on ilusa mustriga kaetud ... nagu oleks tatoveering tehtud. Bob oli ka selle leiu üle väga õnnelik ... oli eelmise külastuse ajal ka ühe sellise saanud, aga mitte rohkem.
Head ööd.
15.12 (teisipäev)
Sipelgate pealetung ... tänane põhisündmus. Pealelõunal tuli järsku Bob murega, et nende majas on ohtralt sipelgaid. Asja lähemalt uurides selgus, et sipelgatel oli tõesti plaanis maja ära vallutada. Appi tuli võtta meie kange kemikaal ning harjad. Kemikaali tugeva lõhna tõttu aga oli mõeldamatu, et turistid samasse majja jäävad. Mõtlesime siis Utiga, et paneme nad majja nimega Angelique ... seda üle vaadates selgus, et ka seal on sipelgad. Peale seda ei jäänud muud üle kui nad suunata viimasesse turistidele mõeldud majja. Kiirelt sai siis Utile appi mindud ning maja ära koristatud ning voodid tehtud. Hea oli, et meil siin samal ajal teisi turiste ei ole. Lõpuks sai majad ära vahetatud ... väike pettumus küll külastajatele, sest majadevahetus ei teinud neil just elu mugavamaks ega hubasemaks.
Hiljem kui Frederic oli ka nendega rääkinud, siis selgus et üks turistidest soovib juba homme Prantsuse – Guajaanast lahkuda ... kas siis sipelgate või vihma pärast ... ei teagi. Igatahes on seda raske korraldada ning suure tõenäosusega on ta sunnitud siia jääma.
Täna aga otsustas Bob valguspüügi ära jätta. Eile püüki lõpetades ütles ta, et on juba saanud rohkem saaki kui lootis üldse kokku saada.
Head ööd.

5.12 (laupäev)
Suundusime linna. Turulkäiku tuleb nüüd eriti nautida, sest vb on tänane turulkäik siin viimane. Sattusime taas tipptunnis sööma ning seetõttu oli ka meie lemmik koht täiesti täis ... tuli naaberkohaga leppida. See tähendas lihtsalt seda, et portsud olid väiksemad, aga turumelule olime palju lähemal.
Pealelõunal käisime rannas. Päevitus vajab ju viimistlemist ja no ookeanis ujumine ei ole ka just väga vastumeelne, eks :). Vesi oli ikka väga soolane ja päike oli ikka väga soe. Ütlemata mõnus. Seejärel väike värskendus kontoris ning pimeduse saabudes suundusime Cayenne jälle. Õhtuburger keskväljakul on endiselt teemas. Millegipärast arvasin, et ka palmide väljak on ohtrate tulede ja ronivate jõuluvanadega kaunistatud, aga ei. Tundub, et kõige rohkem kaunistatud koht/hoone on ikkagi maja, kus meie kontor on. Nägime küll mingisuguseid valgustusi, mis küll ei põlenud. Kes ikka pimedused kaunistused põlema paneb eks :). Seega ei saanudki veel teha pilte siinsetest jõulutuledest. Aga no aega veel on ... natuke.
Head ööd.
6.12 (pühapäev)
Hommikul rõõmustavad vestlused pere ja sõpradega.
Lõunast aga suundusime juba metsa tagasi, sest oli vaja veel poest ka läbi käia.
Seekord sai koju ka tööd kaasa võetud. Nimelt tõi Dantel juba mitumitu nädalat tagasi Surinamist suure hunniku Quassiat ... nüüd vaja need oksad taas koorest puhastada. Kontoris on seda tööd maru kehva teha. Siin küll natuke niiskem, aga kui kiirelt teha siis saab need juba varsti kontorisse tagasi kuivama viia. Kui muud teha ei ole, siis on see päris hea näputöö.
Ka meil siin käivad ettevalmistused pühadeks ja vist isegi võib öelda, et tekitatakse natuke jõulutunnet. Nimelt igal aastal meisterdab Florence oma majja väikese laua peale sellise suhteliselt traditsioonilise jõulustseeni ... jeesuke, targad mehed jne. Asja ilmestavad ka Prantsusmaalt saadetud savikujud (talunaine, jahimees jne.). Need savikujud pidid väga traditsioonilised olema Lõuna – Prantsusmaal ... kust Florence pärit on. Lisaks juba tuttavatele asjadele rippus seina peal ka langevarjuga jõuluvana ... no kui lund ei ole siis ei saa ju ka saaniga sõita ... järelikult on langevari loogiline lahendus :). Vestlesime natuke jõulu teemadel ning sellest kuidas siin jõulutunnet tekitatakse.
Head ööd.
7.12 (esmaspäev)
Veetsin päeva Quassia seltsis ... tagajärjeks 4 villi sõrmedel. Kui need aga töö käigus katki lähevad siis ei ole asi enam üldse nii tore.
Üle väga pika aja sai ka Fredi auto seest ära puhastatud. Muidu vist poleks keegi seda ka järgmised pool aastat teinud kui just ei ole vaja turiste vedada. Seda aga nimelt just nädala lõpus peamegi tegema.
Laman hamacis, kuulan muusikat ning mõtlen siin veedetud toredale ajale. On mida mõelda.
Head ööd.
8.12 (teisipäev)
Mõtted liiguvad üha tihedamini kodule. Samas aga käivad peast läbi need erinevad seigad siin kogetust. Tunded ja mõtted on segased. Alguses pikana tundunud aeg on nüüd kuidagi linnulennult mööda läinud.
Head ööd.
9.12 (kolmapäev)
Suundusin täna varakult linna, et ehk saab ennelõunal randa minna. Aga ei. Just täna oli see päev, kus ka linnas oli taevas täiesti pilves ning päikest polnud üldse kuskilt paista. Niipalju siis päevitamisest. Sain aga hoopis poodides väikese tiiru teha ... küll suhteliselt tulutu. Nimelt olen juba pikalt otsinud endale mingit soojemat ja pikkade varrukatega riietuseset. Seda aga siin ei müüda. On küll mingeid kampsuneid, millel aga pole ei nägu ega tegu. Ju siis on ette nähtud, et ma külmun Pariisis ära. Või siis lihtsalt tarbin kogu siit kaasa ostetud rummi üksinda külmarohu näol ära :).
Kojusõit oli oodatust varem, sest Cyrillil jäi pealelõunane trenn ära.
Kodus sai toas üks korralik koristus tehtud ... küll võib alles igast pahna koguneda 11 kuuga :S. Palju asju sai ära visatud ning tekkisid väikesed kahtlused, et kas suudan ikka jääda lubatud 20 kg piiresse.
Head ööd.
10.12 (neljapäev)
Palju õnne Kaisale sünnipäevaks!
Sajab juba 9. tundi järjest ... kord tugevamalt ja kord vaiksemalt. Majade vahele on tekkinud suured lombid, külm on, välja on ilmunud mingid jube tüütud lendavad olevused kes aina näkku ronivad. Päeva parim hetk oli see kui Fred meile Pariisist helistas. Teade et homme saab linna sõita oli igati tervitatav :). Ja veel pealegi kaks korda ... alguses vaja Fred koju tuua ja siis hiljem minna turistidele järgi.
Frediga telefonis rääkides sain ka teada, mis on olnud põhjuseks et sõit Kourusse on ümbersuunatud. Nimelt üks suurem sild, mis on umbes 6 km Cayenne ääres olevast ringteest, on lihtsalt nii ohtlikkuks muutunud, et see otsustati ajutiselt sulgeda. Polevat küll väga vana sild (ehk kuskil 20 aasta ringis) aga siin asjad lihtsalt ei kesta kaua. Seega nüüd sõidavad kõik inimesed suure ringiga. See ümbersõit on muide viimane võimalus ... rohkem teid lihtsalt sinnapoole ei vii. Ehk keegi vanadest paadimeestest leiab endale jälle tööd ja hakkab suuremate paatidega autosid üle jõe tooma nagu varem.
Head ööd.

26.11 (neljapäev)
Taaskord varakult kodust välja. Sattusime ka mingisse seletamatusse ummikusse, mida ma ei ole sellel teelõigul kunagi varem näinud ... ükskõik mis kellaajal. Lõpuks sai Cyril ikka õigeks ajaks kooli.
Suure ja pikaajalise vihmaga langevad puude oksad üha madalamale ja madalamale. Meie mägitee kohal olevad puud vajuvad märgatavalt. Mitmetes kohtades on väiksemad ja suuremad puud teele langenud. Kuna aga endal ei ole aega ega vahendeid kunagi selle likvideerimisega tegeleda, siis tuleb lihtsalt mööda laveerida ning loota, et puhastus meeskond tuleb varsti ja teeb tee jälle vabaks.
Head ööd.
27.11 (reede)
Hommikul sai taaskord koolibussi mängitud. Peale seda aga kolasin mööda suveniiri poode ... müüjad on juba peaaegu et tuttavad. Seega liiga palju on nendes käidud. Aga tänasega võib öelda, et hakkab vaikselt vist asjaga ühelepoole saama. Vaja ju ikka huvilistele kohalikku nodi viia :).
Tagasiteel ajasime Cyrilliga juttu ... sai inglise keelt harjutatud. Tore.
Head ööd.
28.11 (laupäev)
Meie toredalt turult mõned värsked viljad ning siis sööma ... taaskord sai kõht riisist liiga täis.
Kontoris sai taaskord kodustega ühenduses olla ning rääkida sõpradega, kellest polnud ammu kuulnud. Tohutult hea oli üle pika aja mõnusalt naerda ... nendega koos. Oehh.
Suundusime juba suhteliselt varakult koju tagasi, sest lihtsalt kõik asjad said juba internetis aetud ... niisama lobiseda oleks ju küll saanud, aga ausaltöeldes aitas linnas olemisest juba küll. Ruttu tagasi metsa.
Sajab küll vihma ja pusa tuleb selga ajada ning generaatorid tööle panna ning loota, et elekter ikkagi ära ei lähe ... aga ikka on hea :). Oled peaaegu et niisama.
Hakkan vaikselt puudust tundma pusadest ja kampsunist, mis sai vanematega Eestisse saadetud. Kui ainuke soe riietusese sai täna lolli peaga pessu pandud ja praegust ilma arvestades kuivab see ehk järgmiseks nädalavahetuseks ära, siis ei jää muud üle kui ohtralt likööriga rikastatud teed juua. Sokid jalga ja lina ümber. Natuke nagu hakkab soojem ... aga temperatuur on kuskil + 20 ringis?! :)
Head ööd.
29.11 (pühapäev)
Veetsin päeva taaskord „Papillon“i seltsis.
Täna sõitis meie juurest minema Philippe ... filmimees Pariisist. Olevat oma filmiga nüüd valmis saanud ja ei teagi, kas tuleb enam siia tagasi.
Head ööd.
30.11 (esmaspäev)
Lahkusid ka ülejäänud turistid ning nüüd võiks nagu metsapõletamisega alustada. Siiski alustasime täna natuke vaiksemalt. Nimelt võtsime ette päikesepaneelide puhastamise. Meie maja katusel olevad paneelid, mis annavad meile sooja vett, on olnud pesemata vähemalt aasta. Muidu halli värvi paneelid olid muundunud pruunikaks. Pesuks ei kasutanud midagi muud kui vana pluusi ning vett, kuhu oli sisse kallatud natuke valgendajat. Viimase kasutamine tundus natuke veider, aga no mis sa teed kui nii on kirjas. Sellega minu ronimised piirdusid. Edasi tegeles ronimisega Ott. Nimelt oli vaja turnida pesumaja katusele ning hiljem ka ühe turistide maja katusele. Need kõrgused sobisid temale kuidagi paremini :).
Vat kui edukas päev üle pika aja.
Head ööd.
1.12 (teisipäev)
Sai jätkatud paneelide pesu ... no nii palju kui vihm seda lubas. Aga kuna lugemine, muusika kuulamine ning niisama lebotamine vahepeal on nagu päevaste toimetuste edetabeli tipus, siis tuli midagi teha. Isegi kui sadas natuke vihma.
Enamus päevast oli taaskord hall ning vahelduva eduga sadas.
Head ööd.
2.12 (kolmapäev)
Palju õnne Matsile sünnipäevaks!
Väljas on ilgelt palav ning auto konditsioneer vaevu suudab olemise autos mugavaks teha ning siis hakkab raadiost kostuma laul lumememmest. See hetk oli lihtsalt nii naljakas, et ma naersin autos üksinda kõva häälega. Hiljem linnas olles sain veel aimu natuke siinsest jõulumeeleolust ... või vähemalt sellest, et kuidas proovitakse seda tekitada. Huvitav kas neil üldse on siin midagi sellist nagu meil Eestis ... et piparkookide ning verivorsti tegemine, küünalde põletamine, kuuse ehtimine jnejne need on need mis jõulutunde tekitavad. Aga siin?! Eks see selgub.
Kontoris sain natuke nö saunas olla. Elekter oli terves Matoury linnas kuskil 3 tundi ära ... ei saanud konditsioneeri ega midagi kasutada.
Head ööd.
3.12 (neljapäev)
Täna sai lõpuks päikesepaneelide puhastamisega ühele poole. Kõik paneelid said kõntsast puhtaks. Muidugi iga hetk kui ma taaskord pesema suundusin, siis hakkas sadama. Seega siis kogu hommikupoolik kulus edasi-tagasi pendeldamisele ning sobiva hetke leidmisele.
Vahepeal sajab nii kõvasti, et arvutist muusikat kuulates tuleb hääl põhja keerata, aga ikkagi ei kuule korralikult.
Head ööd.
4.12 (reede)
Kanalast tuli täna uus rekord ... 29 muna!!! Keegi ei jõua neid ära tarbida siin ja seega viis Florence kõik siiamaani saadud ning alles jäänud munad linna. Küll saab jagada töökaaslastele ja tuttavatele. Uti pakkus küll välja, et ma paneks endale müügileti siia tee äärde ... et siis kui keegi soost tuleb ja tahab kodus muna süüa, siis on kohe võimalik kohalikke Kaw mäe mune osta. Pakkusin hinnaks 1 muna 1 euro. Pidavat liiga kallis olema. Õnnelike kanade munad ongi kallid!
Ootamatult saabus Bernard, et natuke elektriku töid teha ning üle vaadata, et kaugel me metsa põletamisega oleme. Viimase kohta pidi tõdema, et mitte väga kaugel. Sellise vihmaga on raske midagi põlema saada.
Pool tundi päikest, pool tundi tugevat vihma, päike, vihm, päike, vihm jnejnejne. Proovi siis sellise ilmaga midagi ette võtta.
Head ööd.

20.11 (reede)
Palju õnne issile sünnipäevaks.
Mõnus hommik ... rahulik ärkamine, lugemine, päevitamine. Lõõgastav.
Kanade igahommikune vali kaagutamine ei ole niisama ... ikka põhjusega. Viimastel päevadel on alati kanalast leitud korraga rohkem kui 4 muna. Täna suure kaagutamise peale kanalasse minnes leidsin maast 5 muna. Neil on välja kujunenud üks nö munemise nurk, kus alati keegi istub ka kõva häälega kaagutab. Nurgast istujate alt paistis veel paar muna, aga ka väikese togimise peale ei olnud kanad nõus ennast liigutama ning mulle veel rohkem mune andma. No eks ise teavad.
Viimane valguspüük Francoga. Üle pika aja sai väikese vihmaga valguspüüki üles seada. Kusjuures tänu viimastel päevadel olnud vihmale oli tänasel ööl mitu korda rohkem liblikaid ja erinevaid putukaid. Sellest suurest valikust leidis Franco endale mõned, mida tal veel oma kogus ei ole ning soovitas ka minule mõndasid mida võiks koju viia. Lõpuks sain tema abiga endale päris mitu ilusat liblikat ümbrikutesse ning õhtu jooksul sai ära õpitud ka tehnika kuidas liblikat korralikult eksponeerida. Lõpuks kui paaritunnine vihm oli vaibunud, saime asjad kokku panna ning magama suunduda.
Head ööd.
21.11 (laupäev)
Sai veel Francoga hüvasti jäetud ning antud vastastikused lubadused, et kohtume Itaalias. Minuga pidavat halvasti minema kui lähen Itaaliasse ning talle ei helista :). Sain elu suurima jootraha ning kingituseks karpidega erinevat liblikapüügi värki. Taaskord soe hüvastijätt.
Viimased jutud ka Fredericuga, kes taaskord pikale tööreisile sõidab täna.
Kontoris sai vajalikus koguses internetis oldud ning kodustega toredaid uudiseid vahetatud. Seejärel Corasse väikesele tiirule, siis burger Cayenne kesklinnas ning võis juba koju minna. Kohe kuidagi ei oleks viitsinud kontorisse ööseks jääda. Džunglis ikka parem.
Head ööd.
22.11 (pühapäev)
Sai korralikult päevitada ... kuna lahkusmis kuupäev liigub järjest lähemale, siis tuleb päikesest viimast võtta. Seda ka veel selle tõttu, et vist vihmaperiood ähvardab tulema hakata.
Tulev nädal kujutab endast suures enamuses autojuhiks olemist ... selles aga ei ole midagi halba ... kohe kindalsti mitte. Vaja perepoega kooli viia (varahommikul) ning siis lõunale viia ja siis tagasi koju tuua. Ja vahepealse aja saab veeta kontoris, linnas, rannas ... kus iganes :). Pole paha.
Õhtusöögiks tee väikese Piritaga ja korras.
Head ööd.
23.11 (esmaspäev)
Vihmaperiood vist tahab alustada nüüd ja kohe. Sajab, sajab, sajab. Hommikukohvi juues on seljas soe fliispusa, pikad püksid ning jalga on tõmmatud isegi sokid. Ja ikka on nagu külm.
Puuduva päikese tõttu tuleb ka üha rohkem generaatoreid kasutada. Küll elektri saamiseks kui ka vee pumpamiseks tiigist tünnidesse. Generaator tööle, pump sisse, esimene tünn täis, pump välja, surve sisse, teine tünn täis, surve välja, pump sisse, esimene tünn täis :) ja nii ta läheb.
Head ööd.
24. 11 (teisipäev)
Suure vihma tõttu oli ka uni väga mõnus.
Kanad munevad aina rohkem ja ehk võib isegi öelda, et mõned munad on juba suuremad kui esimesed olid.
Sajab.
Head ööd.
25.11 (kolmapäev)
Väljusime kodust kell 6. Nii vara, sest Cyrill oli vaja kooli viia. Peale seda kontorisse. Meie kontorimaja ehivad jubeilusad jõuluehted :). Küll on veetud erinevaid elektrilampe mööda rõduserva ja põlevaid tähti riputatud. Kõige tipp oli minu jaoks üks väike jõuluvana, kes mööda rõdu külge kinnitatud redelit üles ronis. Pärast linnas poodides käies nägin siinset jõulumeeleolu veelgi ... kaubanduskeskus Cora on püstitanud isegi mingitsorti kuusepuu ning kuulsin isegi esimest jõululaulu :). Ohtralt müüakse shokolaadi, shampust ja erinevaid kuuse/palmi ehtimiseks vajalikke asjakesi.
Peale edukat linnatiiru tagasi kontorisse, et kodustega skaipida ning siis juba Cyrill koolist peale ning tagasi koju.
Sajab.
Head ööd.

13.11 (reede)
Vaevalt et olen üles ärganud ja luugid lahti saanud kui helistab Frederic ja palub kaameramees Philipile Fougashjee kose lähedale järgi sõita. Oli ta sinna hommikul kella 6 ajal Fredericuga saanud ja nüüd oli vaja tagasi saada. Philipiga puutun mina esimest korda kokku alles ... kuigi ta on siin juba täitsa mitu päeva olnud. Ta on pärit Prantsusmaalt, tegeleb fotograafia ning filmindusega. Hetkel on käis dok film Kaw mäest, ning on jahtimas mingeid ülemineku kaadreid ... udu, päikeseloojangud jne. Rääkis et on siin juba pea 15 aastat käinud ja teab ka vist kõiki eestlasi, kes siin on töötanud :)
Taaskord lebo, uni, kohv, raamat ... et koguda jõudu öiseks valguspüügiks.
Õhtul üllatas meid kõiki Dantel oma saabumisega. Oli ta nimelt just Surinamist tulnud ... teel koju käisid ka valguspüügi platsilt läbi. Tervitused, väike lobajutt ning pidime kohtuma juba homme, et koos Cayenne turule sõita.
Kuna liigse kuivuse tõttu oli linale sattunud elukate hulk suhteliselt väikene, siis jõudsime koju enne kella kahte. Südaöö paiku hakkas küll lina peal suurem liikumine, aga siis kõik juba peaaegu et magasid :).
Head ööd.
14.11 (laupäev)
Peale nappi und, minu jaoks on juba 6 tundi vägaväga napp, läksime mina Franco ja Dantel linna. Ott liitus meiega hiljem, sõites pirukaautoga. Tegime tiiru tavapärasel turul ... mangod, ramboutanid, pomelod jne. Kõige selle peale surus metsik kuumus. Siis võtsime suuna kalaturule ... nimelt rääkis Franco, et sealt saab ilgelt häid kala – ja krevetipalle ... no nagu meie lihapallid peaaegu. Asi nägi siis välja nii et lusikatäis taignamöksi visati kuuma õli sisse ja lasti seal küpseda ... pärast salvrätikule nõrguma. Asi nägi küll väga rasvane välja, aga maitses imehea. Kambapeale sõime neid ikka parasjagu. Kalapallides oli ka vürts väga omal kohal. Siis aga läksid meie teed lahku ... Franco ja Dantel läksid veel kuskile poodi ning mina suundusin Otiga kontorisse, et natukeseks internetiseeruda. See aeg jäi suhteliselt lühikeseks, sest ühendus tahtis kõik närvid ära süüa.
Väike uinak mugavas hamacis veel enne valguspüügile minekut.
Valguspüügi vahetuses läheduses ei soovita suure suuga haigutada ... suu on siis peaaegu ääreni erinevaid satikaid täis. Kaua ma aga seal ei haigutanud ... uni niitis mu korralikult maha ning julgelt 3 tundi veetsin pirukas magades ja muusikat kuulates.
Head ööd.
15.11 (pühapäev)
Juba teist pühapäeva järjest ja lõppkokkuvõttes ei tea mitmendat korda käisin Cacaos. Olen seal vist rohkem käinud kui Paides. Olime ennast Otiga just Franco autosse sättimas kui meiega liitus viimasel hetkel ka filmimees Philipe. Nii me siis hakkasime veerema. Vahepeal väikesed peatused filmimise ja piltide jaoks ning lõpuks jõudsime ka kohale. Supp maitses imehea ning seltskond oli ka tore. Franco esines aegajalt oma toredate naljadega. Ramboutanid ja natuke muud nodi turult. Putukamuuseumi jätsime sellel korral vahele ... no palju võib ühes muuseumis käia. Ühes suveniiripoes ostude eest makstes oli mul pilk kuidagi eriti ära vajunud, sest tõesti oli võimatult palav. Poemüüja oli aga väga tore ja uuris, et mis viga on. Vastasin talle siis, et liiga palav on lihtsalt ... selle peale sain topsitäie jäätist kingituseks :). See tegi küll minu tänase päeva.
Tagasiteel sai korralikult unega võideldud, aga vist võib öelda et mina võitsin.
Kui olin ennast juba valguspüügile minekuks valmis seadnud (kohvigi termosesse valmis teinud) siis saabus linnast ootamatult Dantel ning ütles, et ta läheb ise valguspüügile. No ega mul selle vastu midagi ei olnud. Sain varem magama minna ning kiirelt sai plaani võetud see, et lähen hommikul Frediga linna asju ajama.
Head ööd.
16.11 (esmaspäev)
Startisime kodust kell 6. Viisime Cyrilli kooli ja siis ise kontorisse. Lõpuks sai kottidesse pakitud ammu korjatud tapiria ja geophila. Natuke kiiret interneti külastust, et vahetada kiired kirjad. Edasine plaan oli üldjoontes järgmine: rentida Cayennest konditsioneeriga pirukaauto (sest meie oma on valguspüügiga tihedalt seotud), sõita Matitisse et sealt võtta desmodiumit, seejärel jõuda ilusti enne kells kahte lennujaamas olevasse Cronoposti et saaks värsked taimed lennukiga Pariisi saata. Mis aga tegelikult toimus oli natuke midagi muud :) ... nagu ikka eks. Kõik algas sellega, et Cayennes Sixti esindusse jõudes saime hoopis mingi vana käru, millel puudus konditsioneer ning ka kindlustus oli umbes eelmisest aastast. Kuna aga konditsioneeri oli vaja nii meile kui ka selleks et taimed autos sõidu ajal värsked püsiksid, siis sõitsime lennujaama Sixti, et sealt õige auto võtta. Kujutage nüüd ette endale et meie kontor asub kuskil lennujaama ja Cayenne vahel. Tohutult ebavajalikku sõitmist ja väärtusliku aja raiskamist. Lennujaama autorendis oleval teenindajal aga ei paistnud üldse mingit teadmist olevat selle kohta et millistel autodel on konditsioneer ja millistel ei ole. Kõige selle juures säilitasime meie Frediga rahuliku oleku nii lihtsalt saime naerda toimuva üle. Lõpuks saime teele hakata ... rohkem kui pooletunnise hilinemisega. Koht Matiti, kus Haiti mehed korjavad, asub linnast umbes 30 minuti autosõidu kaugusel Kouru poole. Nii siis oli hetki kus auto spidomeeter näitas julgelt 130 km/h. Lõpuks ühes tükis kohale jõudes ootas meid 190 kg desmodiumit, mis tuli võimalikult kiirelt kottidesse ajada, sulgeda, kaaluda ja sildistada. Käed käisid kiiremini kui oleks neist oodanud :). Kärmelt taaskord liikuma ... kui meil oli jäänud veel sõita kuskil 30 minutit ja cronoposti sulgemiseni oli jäänud 10 minutit, siis tegi Fred väikese kõne ning teatas, et me jõuame kuskil 15 minuti pärast kohale :). Selline ajaarvestus siis. Aga nad ikka ootasid meid ära ning kõik 190 kilo sai ilusti Pariisi poole teele saadetud.
Kui päeva põhiline eesmärk sai täidetud, siis võis väiksemate asjade kallale asuda. Suure nälja peletamiseks käisime läbi kuldsete kaarte alt ... ehk siis võtsime burgerid McDonaldsist :). Üle väga mitme kuu oli see ikka kohe eriti hea. Seejärel läbi mingist suurest ravimite ladustamise kohast, et pappkaste soetada, siis veel ühest kohast, siis veel ühest kohast, siis AirCaraiibe et soetada mulle kojusõiduks lennupiletid, siis läbi ülikoolist et natuke pabereid printida, siis Renault esindusest et korda ajada uue auto paberid ja siis vist juba võiski kontorist arvutid kokku korjata ja koju sõita. Täitsa võimalik et mingi käik jäi nüüd siia kirjutamata :).
Head ööd.
17.11 (teisipäev)
Kiired toimetused hommikul kodus ... natuke värskeid taimi korjata et näidiseid Pariisi saata, siis generaatoriga veetünn täita, kanala üle vaadata ning sõit taaskord kontorisse. Kiirelt värsked taimed pakkida. Seekord natuke rahulikum sõit Matiti’sse ... kesine saak. Ainult 50 kilo ... aga no asi seegi. Veel natuke värskeid taimi, et need näidistena üle ookeani saata. Kiire peatus kontoris, et pakkida ning üks suur kast kokku komplekteerida. Jõudsime lõpuks Cronoposti isegi täitsa rahuldaval ajal ning ükski laopoistest ei teinud meile nägusid selle tõttu et nende lõunaaega oleks natukese lühendanud.
Meie lõuna oli taaskord pikalt edasi nihkunud tavapärasest ajast ning seetõttu külastasime taaskord kuldseid kaari :). See võib ju nii täitsa harjumuseks saada. Siis jälle mitmed peatused linnas erinevates kohtades ... kaasaarvatud ühes remonditöökojas, kuhu 2 kuud tagasi üks generaator sai viidud ja mille olemasolu Fredil üldse meelest oli läinud.
Kiire internetiseerumine kontoris ning siis kiirelt koju, et ennast valmis seada valguspüügi jaoks. Muidu poleks väga kiire nagu olnud ju, aga täna öösel on 2 valguspüüki. Üks Francole ja teine ühele prantslaste seltskonnale. Mina ja Dantel läksime Francole seltsiks nö ja Ott tegeles prantslastega. Asja üles seadmisega oli kõik muidu väga bueno, aga värskelt parandusest toodud generaator ütles peale paariminutilist urisemist üles. Tuli siis tagasi koju sõita ning teine võtta. Lõpuks sai kõik ikka pilkases pimeduses tööle ja kõik toimis hästi. Küll aga oli tuuline ning saak ei olnud just kõige parem. Vaatamata sellele, et terve päeva sai toimetatud ning päevasest puhkamisest ei olnud juttugi, siis oli mul energiat üksjagu. Suutsin isegi nii kaua venitada, et läksin autosse väikesele uinakule alles südaöö paiku. Vastab ikka vägagi tõele ütlus, mis mu issi tavatseb öelda, „mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad“.
Kella poole 3 ajal suundusime koju. Pole elektrit ... taaskord ahvid? Või siis turistid, kes mingeid imelisi aparaate kasutavad mis kogu energia ära võtavad. Igatahes sai siis taskulambi valges pesemas käidud ... romantika eks :).
Head ööd.
18.11 (kolmapäev)
Hommikul väheke majapidamistoimetusi, mille hulgas ka üksinda piisavalt raske generaatori pesumajja vedamine. No ei tahtnud magavaid mehi üles ajada.
Siis aga jälle suund linna, et loodetavasti siis seekord viimane desmodiumi ots teha. Alguses kirjavahetused internetis ning siis Matitisse, kus saime toreda üllatuse osaliseks ... korjatud oli kogunisti 90 kilo. Seega on meil siis nüüd sellega korras ja viimane laadung sai ka õigeks ajaks lennujaama viidud.
Proovisime Frediga traditsiooni jätkata ning McDonaldsit külastada ... selgus et neil ei ole elektrit ja seega ei saa ühtegi imelist burgerit. Kahju küll. Proovisime veel paari kohta, aga kuna elektrikatkestus tundus olevat suurem, siis olid päris mitmed kohad tööst väljas. Lõpuks ikkagi kella 3 ajal ühe pitseeria linnas leidsime, mis oli ka avatud ning kus oli nii külm nagu Frigodomis. Ootasime oma pitsasid julgelt tund aega kui mitte rohkem. Selle aja aga täitsime mõnusalt jutustades ... eks nüüd on üksteisega ju ära harjutud ning jutuajamine ei ole enam nii veider ja pingeline kui alguses. Ikka mingid omad naljad ja nii. Kuna ootasime pikalt siis sai mitmeid teemasid käsitletud ning jah ... naerda sai ka päris korralikult :). Lõpuks lauale toodud pitsa maitses imehea ning kõht sai liiga täis. Teel kontorisse ikka mitmeid vajalikke peatusi ning juba võiski suuna kodupoole võtta.
Peale neid päevaseid jutukaid ja naljakaid sõite oli jabur üksinda sõita, aga seegi omaette mõnus ja nauditav. Taustaks üürgab kõlaritest kohalikku muusikat ning naeratus lihtsalt veab ise ennast näole.
Nüüd istun siin enda majakeses ning ees on õhtune tee väikese lisandiga ... sai natuke kodumaist piritat tee sisse kallatud. Väsimus on suur ... aga niipea kui generaatori saab välja lülitada, siis saab magama keerata.
Kuna kojuminekuni on jäänud ainult lühike kuukene, siis käib ümbritseva jälgimine mingi teise pilguga. Vahel tuleb ikka päris nukker olek peale kui mõelda, et siin sisseharjutud elu, mis on omamoodi koduseks saanud, tuleb varsti maha jätta.
Head ööd.
19.11 (neljapäev)
Täitsin hommikul auto tühjade gaasiballoonidega, et need hiinakas uute vastu vahetada. Proovisin küll kõik võimalikud keeratavad kohad balloonidel kinni keerata, aga ikkagi oli terve sõidu aja autos ilge hais. Kui oleks autos tikku tõmmanud, siis vist poleks enam väga kaugele sõitnud. Poes muidugi oli kõigil imestus suur, et tuleb üks neiu ja ostab 9 ballooni gaasi. Mis teha kui meil metsas süüakse palju :). Sõitsin tagasi koju, et balloonid ära viia ... seekord oli sõit täitsa lõhnavaba ja puha. Auto tühjaks laadida, toast arvuti ning tagasi linna. Selle sõidu eesmärk siis renditud auto sixtile tagastada. Hommikuste viivituste tõttu jäin sinna natuke hiljaks, aga no siin on hilinemine nagu hea tava vms. Siis juba korjas mind Florence oma uue autoga peale ning läksime Corasse. Seal Morpho nimelises restoranis ootasid meid juba Fred ja Cyrill ... sai söödud prantslastele omasel moel küpsetatud liha ... ehk siis pooltoorest ... kohati oli sõna „pool“ isegi ülearu. Magustoiduks tahtis Cyrill mingit eripakkumist, mis koosnes kohvist ning erinevatest koogikestest, mida oli vist kokku 4. Kuna keegi teine ei tahtnud seda temaga kahepeale võtta, siis tegime diili et mina võtan kohvi ja tema saab ära süüa kõik koogid ... sobis kõigile :). Sellised ühised lõunad on mõnusad.
Väike peatus kontoris, kus internetiühendus hävitas mu närve enneolematul hulgal. Seetõttu ka suundusin suhteliselt kiirelt koju.
Sajab vihma ... mitte küll ohtralt, aga harjumatult palju. Francole aga on see hea, sest tänu vihmale on õhtul/öösel ka rohkem liblikaid valguspüügil.
Head ööd.

01.11 (pühapäev)
Öö Atlantise hotellis oli hea ... uni oli magus ning hommikusöök oli rikkalik. Sellel ajal kui meie issiga internetti proovisime ühenduda, käis emme basseinis ujumas.
Kuna on pühapäev, siis suundume ka linna selle plaaniga et ehk satume peale mingile kohalikule jumalateenistusele. Läheme Kouru linna vanemasse ossa ning läbi surnuaia (täidetud erksates värvides kunstlilledega) jalutades kuuleme juba kaugelt, et kuskil kirikus käib hoogne laul ning melu. Seamegi enda sammud sinna. Siseneme tagumisest uksest ning võtame viimastes ridades olevad vabad kohad. Tundub, et oleme terves kirikus ainsad valged inimesed ... selletõttu saame ka päris mitmete uudishimulike pilkude osaliseks. Eks meie suvitajate riided tõmbavad ka tähelepanu, sest kõik ülejäänud rahvas on ikka korralikes pühapäeva riietes. Ükskõik kellena töötad või kus elad, ikka leidub sul kuskil korralik riiete komplekt, millega kirikusse minna. Kogu kirikus toimunu jätab aga sügava mulje ... issile vist isegi südamlikuma kui teistele. Noored, vanad, mehed, naised, lapsed ... kõik elavad hoogsalt lauludele kaasa ning on toimuvas kogu hingega sees. Ümberringi tegutsevad lapsed ... kes jooksevad kiriku ees väljas, kes istuvad rahulikult pinkidel, kes magavad põrandale pandud tekkide peal. Pole mingit karmi käsku, et kõik lapsed nüüd istuge rahulikult ja laulge kaasa ... kõik on rahulik ja lapsed tunnevad ennast kirikus hästi ... midagi pole peale sunnitud. Keegi kiriku aktivistidest proovib meiega ka jutule saada, aga keelebarjäär on liiga suur selleks, et vestlust pidada. Naeratused on aga soojad ning meie huvi korral oleks me ilmselt teretulnud nende kogukonda :). Aga liigume sellel korral ikka edasi.
Peatume linnas nimega Sinnamary. Kourust ehk kuskil 60 km kaugusel asuv vaikne linnake. Teeme väikese jalutuskäigu, täiendame toidu - ja joogivarusid kohalikus hiinakas ning proovime ka lõunatada. Just aga on linna tulnud mingi suurem hulk turiste ning pealtnäha ainuke ning kõige ahvatlevam söögikoht on ilmselgelt täis. Edasi.
Teepeale jääb ka YiYi soo. Käime väikeses vaatetornis ning proovime ka vaatlusputkas linde uurida, aga viimased jäävad hoopis nägemata. Keskpäevane kuumus mängib ka ilmselt rolli ... ükski mõistlik elusolend sellel ajal ju ei liiguta.
Meie aga keerame autos konditsioneeri mõnusalt jahedaks ning vurame edasi. Enne Iracoubu linna on passikontroll ... taaskord väga lühikeste ning kitsaste pükstega gendarmeeriad. Linnas läheb luhtsa meie nälja leevendamise plaan, sest lihtsalt ei pakuta suppi. Mis seal ikka.
Peatus ühel ilusal piknikuplatsil. Tavalised piknikulauad ja varjualused. Tähelepanu aga äratab toredasti kujundatud lava ning pingid. Nimelt voolab platsi servast läbi väike ojakene, mille ühele kaldale on ehitatud väike lava, kuhu pääseb platsis servas oleva silla kaudu, ning teisel pool jõekest on palmide vahele pandud puidust pingid. Jätab väga hubase mulje. Parasjagu on selles kohakeses päeva nautimas ka kohalik perekond, kelle indiaani näojooned ei saa kuidagi jääda märkamata ... ilus.
Jõuame Manasse. Selles linnakeses on sinine kirik. Ilus sinine kirik. See jätab mulle ka kõige soojema tunde.
Õhtuks jõuame Awala – Yalimaposse, mis on tuntud ennekõike oma ranna poolest, kus kilpkonnad käivad munemas. Ööbime kohas nimega „Judith & Denis“, kus perenaine meid lahkesti tervitab ning meid majja juhatab. Maja on lihtne ning sõna otseses mõttes õhku läbilaskev. Nimelt on seinte ülemine osa lihtsalt võrk ning sinna peale pandud palmilehed, mis natuke toimetusi varjavad. Selline lahendus on väga hea kui ilmad on metsikult palavad ning öösel isegi lina peale tõmbamine tundub liig. Ülejäänud majad kompleksis on palmilehtedest katustega. Meie oma on seda aga ainult osaliselt. Pakime oma asjad lahti ning läheme oma raamatute ja veinidega nö avatud söögiruumi. Õhtusöögini on küll 2 tundi aega, aga seal niimoodi hamacis lamades, veini juues, juttu ajades, kirjutades ja lugedes läheb aeg kiirelt. Tüütuks muutuvad ainult väikesed sääsed, kes hoolimata süüdatud küünaldest käivad närvidele. Olemine on ikkagi hea. Lõpuks saabub ka rikkalik õhtusöök ... salat, riis, kala, jäätis. Peale sellist korralikku õhtusööki tuleb ennast liigutada natukese ... läheme õhtusele jalutuskäigule randa. Kaasavõetud taskulambid osutuvad suhteliselt tarbetuteks, sest kuu on suur ning väga hele. Rannas on suur mõõn ning kilpkonnade asemel näeme hoopis ohtralt katkiseid kilpkonnade mune.
Hea ööd.
02.11 (esmaspäev)
Üllatuslikult tõuseme hiljem kui muidu ... 7:40. Osalt ka selle tõttu, et eelmisel õhtul sai vanematele karm käsk antud, et kui nendel läheb kell 6 uni ära, siis ei pea kõik üles ärkama :). Magada oli aga väga hea, sest värske ookeanituul käis majast läbi ja palavust ei olnud üldse tunda.
Peale kesist hommikusööki tegime tiiru ka rannas. Suur mõõn. Kõndisime pikalt Surinami poole ... nii et Maroni jõgi oli juba täitsa nähtav. Väikesed krabid, kilpkonnamunad, ilusad kivid, huvitavad ära uhutud puutükid ja lihtsalt ilus rand. Nautisime päikest ja liiva.
Võtsime ette sõidu linna nimega Saint Laurent du Maroni, mis on siis Prantsuse – Guajaana Maroni äärne linn. Käisime transportatsioonilaagris, mis on siis koht kuhu vangilaagritesse minejad alguses toodi. Mitmeid vangimaju, suur plats, köögimaja ning administratiivhooned. Tegime veel pikema jalutuskäigu linnatänavatel, mis sattus kahjuks suhteliselt keskpäeva peale ning seetõttu lõpuks kõik hingeldasid. Külm vesi autojuhile ning külm õlu teistele tegi aga asja palju paremaks. Sõitsime mööda jõeäärt edasi lõuna poole nii palju kui sai ning peale väikest peatust ühes sadamas sõitsime põhja poole tagasi. Toiduvarude täiendused ning lõuna pargis. Grillitud kana maitses hästi ning kõrvalt voolas mööda lai Maroni, mis oli just oma tõusu tipul.
Seejärel sõitsime tagasi Awalasse, et rannas veepiiri taganemist vaadata. Randa jõudes polnud mõõn veel väga alanud ... rannaliivale ei saanud väga astudagi, sest vett oli nii palju. Istusime rannas, jõime veini, ajasime juttu ning nautisime vaikust. Jalutuskäik rannal ei andud ka sellel korral mingeid positiivseid tulemusi kilpkonnade osas.
Judithi ja Denisi juurde jõudes selgus, et sinna on saabunud vee üks perekond. Isa Laurent, ema Christin ning lapsed Mary ja Leah. Selgus et pereisa töötab wwf’s ning seetõttu pinnisime teda ka natuke küsimustega kilpkonnade kohta. Näiteks saime teada, et esiteks ei ole praegu üldse hea aeg nende nägemiseks. Ning näiteks et munad munetakse umbes 80 cm sügavusele liiva alla ning väikesed kilpkonnad tulevad sealt pinnale umbes 2 kuu möödudes. Pinnale saavad väikesed ainult siis kui kõik koos selle nimel tegutsevad ... ruumi ülevalt kaabitud liiv augu põhja saamiseks on väha ning vajalik on kogu pesakonna hea koostöö. Saime ka teada et tuhandest munast saab lõpuks täiskasvanud kilpkonnaks ainult 1!! Viimase 10 aastaga on kilpkonnade elu siin piirkonnas väga palju paremaks läinud ... inimeste teadlikkuse kasvamise tõttu?!
Õhtusöögiks väga eriline Prantsusmaa retsepti järgi tehtud juustukook, mida pidi ainult mingis konkreetses külakeses põhja Prantsusmaal saama. Igatahes on see imehea ning 2 tükki kaovad kiirelt kõhtu. Siis veel kala, kana, riis, oad ning lõpetuseks õunakook. Kõik on väga hea ning tore. Lõpuks aga surub väsimus ennast peale ning meie suundume magama ... teised jäävad veel jutustama.
Head ööd.
03.11 (teisipäev)
Judithiga hüvasi jättes kingime pererahvale ka ühes eesti lipu. Põsemusid, kallistused ning juba asumegi teele kodu poole.
Külastame ka Kouru kosmosemuuseumit. Muuseum nagu muuseum ikka ... ausalt öeldes ei midagi väga erilist, aga vähemalt saab linnukese kirja panna, et seal on käidud :). Suurema elamuse jätab aga see kui näeme lipuvardas ka oma kalli kodumaa lippu. Muidu tore ja uhke tunne eks, et nii ilus lipp on nii kaugel kõrgele masti otsa vinnatud, aga kahjuks sellel korral tagurpidi. Värvikombinatsioon valge-must-sini ei ole ju ikka päris see. Saab vastav märkus ka muuseumi külalisteraamatusse pandud. Eks näis, kas midagi muutub ka sellest :).
Proovime minna ka Cayennest 30 km kaugusel asuvasse loomaaeda, aga see on kinni mis kinni. Isegi parkla väravad on lukku pandud. Vaatame siis üle Matourys asuva veepargi ... ehk isegi külastame veel seda. Kes teab.
Lõpuks jõuame pikalt reisilt koju tagasi. Saame teada, et vahepeal on meil käinud turistid, Fredericu maja katus on ära vahetatud ning neil on siin olnud vihmasem kui meil ranniku ääres. Hea on jälle koju jõuda. Esimese toimetusena tuleb kiirelt aga pesu ära pesta ... üle pika aja tegelen korraga kolme inimeste pesudega :).
Õhtuks teeb emme kõigile siinsetele eestlastele kalafileed ning riisi. Kalafilee sai muide Cora kalaletist värskena ostetud. Maitseb imehea.
Kõik on super.
Head ööd.
04.11 (kolmapäev)
Üle väga pika aja saan pannkooke süüa ... peale banaani-rummi moosi. Imehea.
Hommiul üllatas issi meid kõiki sellega, et ajas habeme ära .. nüüd paistavad ka naerulohud välja ning paarkümmend aastat on kuskile saladuslikult kadunud. Nagu poisike :).
Linna suundume täna mööda rannateed, et oleks väike vaheldus. Teeme peatuse teemanti kindluse juures, mis on vägagi suletud. Naudime seda siis ainult väljast. Ümberringi on tihe bambuse võsa ning tekivad mõtted, et seda ka koju kaasa võtta kuidagi ... eks näis kuidas see seal kasvama hakkab.
Vaatame Cayennes üle raamatupoe ning seejärel turule. Jalutame mööda väiksemaid tänavaid, uudistame huvitavaid maju, otsime varjulist tänavapoolt ning lõpuks jõuame turule. Minule on see juba tavaliseks muutunud turutiir, aga teistele on see ilmselt üle pika aja üks eksootiline turg. Lettidel on mangod, ananassid, apelsinid, mandariinid, parepoud ning ohh seda rõõmu ... ka ramboutanid. Kilohind on küll poole suurem kui tavaliselt, aga need on üle väga mitme kuu esimesed ramboutanid mida üldse näen. Olen nõus seeda maksma nende eest ka hina 4 euri /kg. Selle ühe ramboutani leti ääres tundub olevat ka teisi, kes on seda head vilja juba tükk aega oodanud. Seejärel supp ning riis hiinakas.
Käime läbi ka Takari touri kontorist, et endale Kaw sohu minekuks kohad broneerida, aga selgub kurb tõsiasi, et kõik kohad on täis ning meile sobivatel kuupäevadel ei ole kohe kuidagi võimalik sinna minna. Kahju.
Kontoris taaskord jamad netiga ning ära jääb jällegi skaipimine kodustega.
„Kiire“ peatus Coras et toiduvarusid täiendada. Saame ohtralt värskeid ja suuri krevette.
Viimasel hetkel jõudsime ka Sixt’i esindusse Cayennes et midagi teha autotuledega ... nimelt lähituled olid üles öelnud. Mõtlesime, et vaadatakse näiteks ainult kaitsmed üle ning vahetatakse mingi läbi läinud jupike, aga ei. Probleem lahendati sellega, et saime lihtsalt uue auto. Polnud meil selle vastu midagi, sest esimesel autol oli teisigi väikeseid jamasid. Kogu asja teeb veel toredamaks see, et hoolimata tööpäeva lõpust (kell on 15 minuti pärast 6 õhtul) saame väga hea ja sõbraliku teeninduse osaliseks. Kõik on väga abivalmid ning jutukad. Meiega alguses tegelev neiu on Prantsuse – Guajaanas elanud ainult 2 kuud ning seega mu kohaliku tunne veelgi süveneb :). Saame vabalt suheldud inglise keeles ja kõik on väga hästi. Uus auto pestakse kiirelt puhtaks ning tulede valgel sõidame edasi.
Parkisime auto keskväljakul palmide alla ning tegime väikese jalutuskäigu ookeaniäärsesse parki, kus olid pentanque mängijad, doomino seltskond ning üleüldse valitses sümpaatne õhkkond.
Haarasime kaasa maitsva võileiva burgeriputkast ning grillitud krevetid ning suundusime politseihotelli ette purskkaevu. Istusime veest tühja purskkaevu ja nautisime õhtuseid tulesid. Sai naerda ja ütlemata tore oli. Isegi vanemad pidid tunnistama, et suure võileva näol olnud õhtusöök oli hea :). Sõitsime korraks ka linna servas oleva kõrgema künka otsa, et sealt linna õhtuseid tulesid nautida ning seejärel juba koju.
Head ööd.
05.11 (neljapäev)
Hommikul oleme kodus. Pikk ja rahulik hommikusöök. Plaanime täna minna Patawa koske vaatama. Väikeseks matkaks vajalikke asju pakkides sahmin tükk aega enda seljakotiga ning lõpuks kui hakkan kotti kätte võtma et seda selga panna, siis avastan, et keegi liigub rihmade juures. Kiiresti heidan koti tagasi laua peale ning astun sammuke tagasi. Kiiresti hakkab mööda kotti ringi jooksma skorpion ... saba korralikult püsti ja puha. Peale esimest ehmatust saab elukas purki pistetud ja sügavkülmikusse teiste temataoliste kõrvale pandud. Varsti on mul sügavkülmas rohkem purke erinevate elukatega kui sööki. Aga nüüd siis ei peagi suveniiriks enam kuskilt poest skorpionit ostma ... täitsa ise püütud üks.
Patawa kosk siis ... kuigi suurema vihma puudumise tõttu on veetase seal suhteliselt nigel, siis ikkagi on mõnus. Oleme õnneks seal ainukesed inimesed ning saame rahulikult seal päikese käes lebotada. Paaris suuremas kivilohus saab ka ennast vette kasta. Tasuta spa. Peade kohal lendavad morphod, kelle meelitavad kohale Sirka sinised püksid. Veedame mõnusalt aega ja loodetavasti said vanemad ka aru, miks see üks mu lemmikumaid kohti on siin.
Sõidame ka Kaw mäel oleva maantee lõppu ehk siis soo serva. Vaatame üle korda tehtud kalmistu ning otsime indiaanlaste joonistusi ... ei leia. Parkla servas on küll silt, et joonistused on täitsa olemas, aga mööda rada edasi suundudes ei leia enam ühtegi viita ning teede rägastik on nii arusaamatu et otsustame igakjuhuks mitte katsetada ... hea kujutlusvõime aga toob meile silme ette millised need joonistused võisid olla ... ilusad :).
Kodus on taaskord mõnus lebo. Saab matkast väsinud jalgu puhata ning lugeda. Lõunaks saab imehead ühepajatoitu kohalikust kartulist, kapsast ja porgandist ning magustoiduks punš koduse mandariiniga.
Õhtul alustame vaikselt minu vananemise tähistamist ... teeme lahti vanaema saadetud kommikarbi. See lihtsalt ei andnud mulle rahu ... oli ju juba nii pikalt kinnisena kapis seisnud. Nagu ikka sellisel puhul räägime lapsepõlvest ja erinevatest totratest juhtumitest mis on juhtunud. Saab jälle mõnusalt naerda. Kuni Sirka Pappilloni tegemistega ennast kursus hoiab, seni mängime meie Ukuga kartulikuhja.
Õhtul saabuvad veel ootamatult turistid. Või noh meie jaoks ootamatult aga Fredericu jaoks mitte. Viimane on aga Surinamis puhkusel. Utile tähendab see seda, et ta peab kiirelt turistide maja ära koristama ... mitte just kõige meeldivam üllatus rahulikul õhtul eks.
Head ööd.
06.11 (reede)
Nagu hommikuks ikka viin kastruliga kuuma vett tee ja kohvi jaoks vanemate majja ning alustame hommikusöögiga. Mis seal salata hakkan juba ära harjuma taaskord sellega, et hommikusöögid on jutustamise aeg :). Ei pea üksi endale kohvi keetma ... koos ikka lõbusam. Inimene harjub ikka kõigega ... pealegi suhteliselt kiiresti.
Plaanime teha linnas tiiru peale suveniiripoodidele. Valik on huvitav aga enamjaolt ikka kõigis poodides sama. Lõpuks Uku enam väga ei viitsi ja ootab truult väljas seni kuni me Sirkaga riiulite vahel kolame.
Seekordne katse külastada loomaaeda läheb korda. Külastuse hind on küll üllatavalt kallim kui olime oodanud ning meile seletatakse midagi et 15 euro eest saab pool tundi loomaaeda külastada ... vähemalt nii tundub. Igatahes jabur ... lõpuks veedame ikkagi erinevaid loomi ja linde uudistades seal 2 tundi vähemalt. Aeg läheb lennates. Papagoid, maod, ahvid, kaimanid, agoutid, ämblikud (vabalt liikumas), ibised, puumad, kilpkonnad, jaaguarid ja igast muud imeelukad. Huvitav ja väsitav.Otsime küll, aga kahjuks ei leia laisklooma ja möiraahvi. Näeme aga vabalt ringi liikumas madu ning ämblikku ... tekib tunne, et tahaks ise hoopis puuris olla ning loomi sealt jälgida.
Vaatame üle kohaliku mööbli – ning aianduspoe. Huvitav valik.
Õhtuks naudime Uti antud kana ning pitsat. Lisaks veel enda toitu ning pärast veerevad kõik oma vooditesse.
Head ööd.
07.11 (laupäev)
Ärkame kell 6, et kella 7 ajal hakata sõitma Brasiilia poole. Tee ei ole küll väga pikk, aga väga kurviline ning künklik. Tuleb aega varuda.
Enne Regina linna on passikontroll. Teeme Reginas ka peatuse ... jalutuskäik, kirik, turg, küla hull, jõgi, toredad majad. Vaikne ja suhteliselt rahulik linnake, kust saavad alguse mitmed jõeretked turistidele.
Viimasest linnast sõidab Uku edasi. Teepeal veel peatused on vaadata lähemalt seda tordimaastikut, mis selle tee ääres on. Tee rajamiseks on maapinda lõigatud kohati sellised lohud ... no et ei peaks hakkama tunnelit ehitama. Ja siis need olhud on tehtud sellised astmelised ... meenutab nagu pulmatordi astmeid. Värvuselt on aga teeäär kohati selline nagu oleks keegi sinna suures koguses tomatipastat kallanud. Kõrgeim astmik, mida näeme on 7 korrusega.
Lõpuks Saint Georgi jõudes saame endale paadimehe juba enne kui oleme autole parkimiskoha leidnud. Politseiprillide ning kandilise soenguga mees peab meid kinni, värbab meid enda paati ning siis näitab meile muuseas paar head parkimiskohta autole. Seejärel võtame enda kodinad ning suundume piroogi peale. Sõidu teeb kaasa ka väike paadimees, kes näeb välja täpselt nagu kuskilr seebiooperist välja tulnud iluspoiss. Hiljem tema imearmsat naeratust nähes pakuksin ta nimeks Pablo, kes kõigi külatüdrukute südamed on võitnud ... vanust võib poisil olla ehk kuskil 10 ringis. Siis juba aga kimame mööda Oyapoke jõge allapoole ning 20 minuti pärast pannakse meid Brasiilias maha. Lepime kokku, et 2 tunni pärast oodatakse meid samas kohas et tagasi sõita. Kohe sadamasse jõudes piiravad meid ümber erinevad nö valuutavahtajad, kelle ühes taskus rull eurodega ning teises rull reaalidega ning käes kalkulaator, et täpsed ja selged arvutused teha. Kursuga 1 euro – 2,45 reaali vahetame oma raha ära ning läheme linnapeale. Mitte laiama, aga jalutama. Käes on aga suur palavus, varjud on peaaegu et kadunud, tänavad on mustad, majad räämas ning ausalt öeldes tahaks juba teiselepoole jõge tagasi minna. Rahutust tekitab ka teadmine, et juhuks kui meie käest peaks küsitama viisat (mis eestlastene on Brasiiliasse minnes vajalik) siis oleme plindris. Tuleks luisata midagi selle kohta, et otsime politsei jaoskonda et enda passidesse mingi tempel saada jne. Näeme küll mitut politseiautot aga õnneks ei uurita meie käest midagi. Rahutus on aga hinges. Teeme väikese lõuna, seejärel käime läbi mitmeid poode, et osta vajalikke asju koju ... Util ja Fatimal oli vaja mitut asja mida saab ainult Brasiiliast või mis on lihtsalt Brasiilias odavamad. See muutub aga juba lõpuks maru tüütuks. Olles saanud vist peaaegu et kõik vajalikud asjad on kell juba nii palju, et on aega sõita tagasi. Vahetama reaalid jälle eurodeks (muide sama kursiga), otsime üles oma Pablo ja tema isa ning sõidame Oyapoki puhtamale poolele tagasi. Mind valdab enneolematu kergendus kui oleme tagasiteel ... nagu sõidaks koju, kus on hea ja turvaline olla, kus ma saan midagigi vähemalt aru mis mulle proovitakse rääkida ning kus ma ei pea pidevalt valvel olema. Paadisõidu lõppedes kingime Pablole ka väikese eesti lippuvärvides rinnamärgi, mis uhkelt tema särki hakkab kaunistama. Poisi naeratus on pärast suur ja ilus :).
Teeme ka väikese jalutuskäigu Saint Georgis ning tõdeme, et see on palju puhtam ning korralikum linn. Väike piknik pargipingil.
Võtame suuna taas kodu poole. Tordimaastik ümberringi.
Head ööd.
08.11 (pühapäev)
Head isadepäeva. Tähistame seda päeva Cacaos. Lubjakad külastavad liblikamuuseumit ning teevad jalutuskäigu linnas ... mina istun seni murul ning naudin niisama külaelu ... olen selles kohas juba nii palju käinud et ei viitsi kaasa jalutada. Uudistame turul kohalike suveniire, ostame ramboutanne, mille kilohind kukub poole tunni jooksul neljalt eurolt kolmele. Lõunatame turul ning laseme hea maitsta supil. .
Kohtume ka Erwaniga, kes tõdeb et uue nädala alguses tõesti ei saa kuidagi sohu. Kahju.
Loodame et saame kontoris kodustega suhelda, aga ei. Kiired kirjad lugeda ja kirjutada ning siis koju.
Koju jõuame valges ... ei ole just tavaline.
Pikk ja mõnus õhtu lugedes, rummi juues ning jutustades.
Keedame pikalt parepousid ... peavad keema 5 tundi, aga peale 4 tunni möödumist anname alla.
Püüan issile isadepäevaks ühe ilusa liblika ... joodame teda rummiga ning pistame sügavkülma.
Hilisõhtul jõuab koju ka Fredericu pere.
Head ööd.
09.11(esmaspäev)
Ärkan hommikul selle peale kui telefon pikalt heliseb ... puhkuse hommiku kohta liiga vara. Helistajaks on Eva ... argentiinlanna, kes meil siin 3 kuud töötas. Helistas, et vananemise puhul õnne soovida. Südamlikud õnnesoovid ning uudiste vahetamised. Ehk kohtume isegi kui enne jõule Pariisis paar päeva veedan. Eva aga pidi tohutult dzunglit taga igatsema ... mõistan teda.
Laman hamacis ja loen rahulikult raamatut kui vanemad tulevad koogiga :) ... sellist sünnipäeva hommikut ei oleks ma küll endale kunagi osanud oodata. Soojad kallistused. Kaasas on neil ka tore kaart, lilled eestist, kingitus väikevennalt ning parimatelt sõpradelt. Väga tore ja armas. Sööme kooki ja ajame juttu. Kõik on väga sünnipäev :).
Kallistused ja õnnesoovid ka Uti ja Fatima poolt.
Vist hea märk kui enda 22 sünnipäeval leida kanalast 2 muna ... pealegi veel esimesed munad nendelt kanadelt :). Kuuldes kanade enneolematut kaagutamist otsustasin vaatama minna, et mis toimub ja leidsingi esimese muna otse ukse eest. Julgen vaid järeldada, et see toob õnne :). Veel suurema õnne toomiseks lõhub emme veel pealelõunal ka ühe klaasist kausi ära.
Kuna Uku on avaldanud soovi üks puu maha raiuda, siis suundumegi hommikupoolikul raiesmikule, kust saab otsitud üks väiksemat sorti puu. Issile matcheete kätte ja hakka aga raiuma. Vaeva sai nähtud ja higi hakkas ka voolama, aga puu sai lõpuks maha. Lõikame ka paar roniva kilpkonna liaani maha et need koju viia. Edukas käik igatahes :).
Terve lõuna sai rahulikult lebotatud ja niisama olemist nauditud. Kuna enne on sellist puhkust olnud eks. Enne liblikajahile minekut valmistame veel võileivatordi õhtuseks koosolemiseks. Suundume siis kullakaevanduse poole ning haarame Danteli maja eest kaasa liblikavõrgu. Peab tunnistama et issi näeb sellega täitsa asjalik välja :). Lõpuks saabki üks ilus liblikas kinni püütud ning ümbrikusse pistetud. Kuskilt peab ju seda suurt kollektsiooni alustama või mis?!
Peale liblikapüüdmist on palavus kõik maha niitnud. Teeme kerge lõuna ja siis ronib igaüks enda hamaci ja loeb või magab. Puhkus!
Õhtul kui koju on saabunud ka Fredericu pere, seatakse lauale võileivatort ning shokolaadikook. Joome shampust ning vana tallinna koorelikööri ... viimane osutub Fredericu lemmikuks ning koostöö tulemusena saab pudel kiirelt tühjaks. Ajame juttu ning olemine on mõnus. Lõpetame üldise koosolemise varakult, sest pererahval on järgmisel päeval tavaline töö – ja koolipäev. Suundume aga edasi meie eesti majja ja ajame veel natukese aega juttu, aga ega endalgi jaksu enam kauaks ei ole.
Head ööd.
10.11 (teisipäev)
Hommikupoolik kodus, et peale suuremat palavust randa suunduda. Meie Sirkaga suundume Cayenne randa aga enne seda paneme Uku veel Mahoury mäe jalamil maha, kust ta enda väikest vallutusretke alustab. Kuni meie emmega päevitame ja naistejuttu ajame, siis jalutab issi väikese mägijärveni ning naudib võssakasvanud vaadet ookeanile. Meie rannakülastuse helgemaks hetkeks on ilmselt päevitav mustanahaline.
Tagasi kodupoole otsustame sõita läbi Cayenne äärelinna tänavate ... erinevad hoonetekompleksid, tagahoovid, parklad, poed jnejne. Teistsugune elu kui muidu tavalisel turismireisil olles oleks näinud.
Pärast veedame taaskord mõnusa õhtu kodus hamacis lamades. Lubjakatel käib leebe võitlus Papilloni lugemisõiguse üle. Joome rummi ja ajame juttu. Üle pika aja pole nii palju saanud südamest naerda kui täna. Hea on olla!
Head ööd.
11.11 (kolmapäev)
See lahkumine tuli kuidagi ootamatult ja liiga järsku. Hommiku veedame asju pakkkides ja toreda reisi helgemaid hetkeid meenutades. Lõpetuseks toimub ka seljakottide kaalumine, mis näeb välja nagu kedagi poodaks aga ok. Tuleb välja et oleme kokku pakkinud ka mõned lisakilod, aga pole hullu. Lõpetuseks veel viimased lahkumise pisarad ja hüvastijätud ning läheme juba liikvele. Ka minul tuleb mingi seletamatu pisarate hoog peale. Teel linna aga läheb tuju jälle paremaks. Tahame veel lõunat süüa enne kui lennujaama läheme. Slegub aga et kõik toidukohad on suletud ning peame siinse viimase söögikorra tegema pikniku näol Matoury pargis. Võileivad singi ja juustuga, väike vein ja mahl. Ikkagi on mõnus.
Lennujaamas otsustame teha kiired ja valutud hüvastijätud, et pisaratel ei oleks aega metsikutes kogustes jälle voolama hakata.Tuleb mainima, et minule oli see ikka seniajani üks parimaid puhkusi üldse. Super.
Jääme lennujaamas veel Fredericuga ootama ... nimelt saabub meile pea kaheks nädalat Franco Itaaliast. Soojad kallistused ning kiired jutud autorendi putka juures ning siis suundume läbi kontorist ja seejärel juba koju. Näeme, et Ott on juba tänaseks valguspüügiks asjad üles seadnud. Minul veel kodust vajalikud asjad ning siis suundun koos Francoga koos valguspüügile. Veedame õhtu mõnusalt. Ka meie Otiga saame ülesandeks ühte konkreetset putukaliiki korjata ... vähemalt on tegemist ja nüüd saab ka midagi konkreetset sealt lina pealt otsida. Lõpetame aga juba enne südaööd, sest väsimus võtab võimust ... esimene öö pidigi alati raske olema ... seda just ajavahe tõttu. Muidugi hakkas ka vihma sadama ... nagu alati kui Franco siia tuleb.
Enne valguspüügile minekut teatab aga Uti mulle, et Fatima lahkus juba Brasiiliasse. Olin teadmisel et see juhtub alles homme hommikul. Selline kiire minek tuli aga kõigile ootamatult ... lihtsalt mees kes pidi teda ära viima sai varem hakata minema. Nõme. Nukker et ei saanud korralikult hüvasti jätta. Aga ehk siis olid minu lõunased pisarad osaliselt ka selle pärast?!.
Head ööd.
12.11 (neljapäev)
Täna lebotan üksinda. Pole enam siin vanemaid kellega jutustama minna, kui enda hamacis lamamine juba igavaks muutub. Aitan Otil natuke liblikalõksude jaoks vajalikke kilesid ja võrke lõigata, aga seegi töö saab kiirelt otsa ning kahekesi seal edasi toimetada ei ole väga pointi. Chekin veel kanalasse, et ehk on veel mõni kingitus tulnud, aga selgub et esimesed munad olid ikkagi mulle nagu päris sünnipäevakingitusteks mõeldud.
Võib öelda, et kuni valguspüügile minekuni olen pidevalt horisontaalis ... kas siis voodis või hamacis. Aga raamat „Minu Eesti“ on nii huvitav, et seda on raske käest ära panna.
Valguspüügil ajame Francoga juttu, mõrvame liblikaid ja putukaid ning pakime asjad kokku kella 1 ajal.
Head ööd.