01.11 (pühapäev)
Öö Atlantise hotellis oli hea ... uni oli magus ning hommikusöök oli rikkalik. Sellel ajal kui meie issiga internetti proovisime ühenduda, käis emme basseinis ujumas.
Kuna on pühapäev, siis suundume ka linna selle plaaniga et ehk satume peale mingile kohalikule jumalateenistusele. Läheme Kouru linna vanemasse ossa ning läbi surnuaia (täidetud erksates värvides kunstlilledega) jalutades kuuleme juba kaugelt, et kuskil kirikus käib hoogne laul ning melu. Seamegi enda sammud sinna. Siseneme tagumisest uksest ning võtame viimastes ridades olevad vabad kohad. Tundub, et oleme terves kirikus ainsad valged inimesed ... selletõttu saame ka päris mitmete uudishimulike pilkude osaliseks. Eks meie suvitajate riided tõmbavad ka tähelepanu, sest kõik ülejäänud rahvas on ikka korralikes pühapäeva riietes. Ükskõik kellena töötad või kus elad, ikka leidub sul kuskil korralik riiete komplekt, millega kirikusse minna. Kogu kirikus toimunu jätab aga sügava mulje ... issile vist isegi südamlikuma kui teistele. Noored, vanad, mehed, naised, lapsed ... kõik elavad hoogsalt lauludele kaasa ning on toimuvas kogu hingega sees. Ümberringi tegutsevad lapsed ... kes jooksevad kiriku ees väljas, kes istuvad rahulikult pinkidel, kes magavad põrandale pandud tekkide peal. Pole mingit karmi käsku, et kõik lapsed nüüd istuge rahulikult ja laulge kaasa ... kõik on rahulik ja lapsed tunnevad ennast kirikus hästi ... midagi pole peale sunnitud. Keegi kiriku aktivistidest proovib meiega ka jutule saada, aga keelebarjäär on liiga suur selleks, et vestlust pidada. Naeratused on aga soojad ning meie huvi korral oleks me ilmselt teretulnud nende kogukonda :). Aga liigume sellel korral ikka edasi.
Peatume linnas nimega Sinnamary. Kourust ehk kuskil 60 km kaugusel asuv vaikne linnake. Teeme väikese jalutuskäigu, täiendame toidu - ja joogivarusid kohalikus hiinakas ning proovime ka lõunatada. Just aga on linna tulnud mingi suurem hulk turiste ning pealtnäha ainuke ning kõige ahvatlevam söögikoht on ilmselgelt täis. Edasi.
Teepeale jääb ka YiYi soo. Käime väikeses vaatetornis ning proovime ka vaatlusputkas linde uurida, aga viimased jäävad hoopis nägemata. Keskpäevane kuumus mängib ka ilmselt rolli ... ükski mõistlik elusolend sellel ajal ju ei liiguta.
Meie aga keerame autos konditsioneeri mõnusalt jahedaks ning vurame edasi. Enne Iracoubu linna on passikontroll ... taaskord väga lühikeste ning kitsaste pükstega gendarmeeriad. Linnas läheb luhtsa meie nälja leevendamise plaan, sest lihtsalt ei pakuta suppi. Mis seal ikka.
Peatus ühel ilusal piknikuplatsil. Tavalised piknikulauad ja varjualused. Tähelepanu aga äratab toredasti kujundatud lava ning pingid. Nimelt voolab platsi servast läbi väike ojakene, mille ühele kaldale on ehitatud väike lava, kuhu pääseb platsis servas oleva silla kaudu, ning teisel pool jõekest on palmide vahele pandud puidust pingid. Jätab väga hubase mulje. Parasjagu on selles kohakeses päeva nautimas ka kohalik perekond, kelle indiaani näojooned ei saa kuidagi jääda märkamata ... ilus.
Jõuame Manasse. Selles linnakeses on sinine kirik. Ilus sinine kirik. See jätab mulle ka kõige soojema tunde.
Õhtuks jõuame Awala – Yalimaposse, mis on tuntud ennekõike oma ranna poolest, kus kilpkonnad käivad munemas. Ööbime kohas nimega „Judith & Denis“, kus perenaine meid lahkesti tervitab ning meid majja juhatab. Maja on lihtne ning sõna otseses mõttes õhku läbilaskev. Nimelt on seinte ülemine osa lihtsalt võrk ning sinna peale pandud palmilehed, mis natuke toimetusi varjavad. Selline lahendus on väga hea kui ilmad on metsikult palavad ning öösel isegi lina peale tõmbamine tundub liig. Ülejäänud majad kompleksis on palmilehtedest katustega. Meie oma on seda aga ainult osaliselt. Pakime oma asjad lahti ning läheme oma raamatute ja veinidega nö avatud söögiruumi. Õhtusöögini on küll 2 tundi aega, aga seal niimoodi hamacis lamades, veini juues, juttu ajades, kirjutades ja lugedes läheb aeg kiirelt. Tüütuks muutuvad ainult väikesed sääsed, kes hoolimata süüdatud küünaldest käivad närvidele. Olemine on ikkagi hea. Lõpuks saabub ka rikkalik õhtusöök ... salat, riis, kala, jäätis. Peale sellist korralikku õhtusööki tuleb ennast liigutada natukese ... läheme õhtusele jalutuskäigule randa. Kaasavõetud taskulambid osutuvad suhteliselt tarbetuteks, sest kuu on suur ning väga hele. Rannas on suur mõõn ning kilpkonnade asemel näeme hoopis ohtralt katkiseid kilpkonnade mune.
Hea ööd.
02.11 (esmaspäev)
Üllatuslikult tõuseme hiljem kui muidu ... 7:40. Osalt ka selle tõttu, et eelmisel õhtul sai vanematele karm käsk antud, et kui nendel läheb kell 6 uni ära, siis ei pea kõik üles ärkama :). Magada oli aga väga hea, sest värske ookeanituul käis majast läbi ja palavust ei olnud üldse tunda.
Peale kesist hommikusööki tegime tiiru ka rannas. Suur mõõn. Kõndisime pikalt Surinami poole ... nii et Maroni jõgi oli juba täitsa nähtav. Väikesed krabid, kilpkonnamunad, ilusad kivid, huvitavad ära uhutud puutükid ja lihtsalt ilus rand. Nautisime päikest ja liiva.
Võtsime ette sõidu linna nimega Saint Laurent du Maroni, mis on siis Prantsuse – Guajaana Maroni äärne linn. Käisime transportatsioonilaagris, mis on siis koht kuhu vangilaagritesse minejad alguses toodi. Mitmeid vangimaju, suur plats, köögimaja ning administratiivhooned. Tegime veel pikema jalutuskäigu linnatänavatel, mis sattus kahjuks suhteliselt keskpäeva peale ning seetõttu lõpuks kõik hingeldasid. Külm vesi autojuhile ning külm õlu teistele tegi aga asja palju paremaks. Sõitsime mööda jõeäärt edasi lõuna poole nii palju kui sai ning peale väikest peatust ühes sadamas sõitsime põhja poole tagasi. Toiduvarude täiendused ning lõuna pargis. Grillitud kana maitses hästi ning kõrvalt voolas mööda lai Maroni, mis oli just oma tõusu tipul.
Seejärel sõitsime tagasi Awalasse, et rannas veepiiri taganemist vaadata. Randa jõudes polnud mõõn veel väga alanud ... rannaliivale ei saanud väga astudagi, sest vett oli nii palju. Istusime rannas, jõime veini, ajasime juttu ning nautisime vaikust. Jalutuskäik rannal ei andud ka sellel korral mingeid positiivseid tulemusi kilpkonnade osas.
Judithi ja Denisi juurde jõudes selgus, et sinna on saabunud vee üks perekond. Isa Laurent, ema Christin ning lapsed Mary ja Leah. Selgus et pereisa töötab wwf’s ning seetõttu pinnisime teda ka natuke küsimustega kilpkonnade kohta. Näiteks saime teada, et esiteks ei ole praegu üldse hea aeg nende nägemiseks. Ning näiteks et munad munetakse umbes 80 cm sügavusele liiva alla ning väikesed kilpkonnad tulevad sealt pinnale umbes 2 kuu möödudes. Pinnale saavad väikesed ainult siis kui kõik koos selle nimel tegutsevad ... ruumi ülevalt kaabitud liiv augu põhja saamiseks on väha ning vajalik on kogu pesakonna hea koostöö. Saime ka teada et tuhandest munast saab lõpuks täiskasvanud kilpkonnaks ainult 1!! Viimase 10 aastaga on kilpkonnade elu siin piirkonnas väga palju paremaks läinud ... inimeste teadlikkuse kasvamise tõttu?!
Õhtusöögiks väga eriline Prantsusmaa retsepti järgi tehtud juustukook, mida pidi ainult mingis konkreetses külakeses põhja Prantsusmaal saama. Igatahes on see imehea ning 2 tükki kaovad kiirelt kõhtu. Siis veel kala, kana, riis, oad ning lõpetuseks õunakook. Kõik on väga hea ning tore. Lõpuks aga surub väsimus ennast peale ning meie suundume magama ... teised jäävad veel jutustama.
Head ööd.
03.11 (teisipäev)
Judithiga hüvasi jättes kingime pererahvale ka ühes eesti lipu. Põsemusid, kallistused ning juba asumegi teele kodu poole.
Külastame ka Kouru kosmosemuuseumit. Muuseum nagu muuseum ikka ... ausalt öeldes ei midagi väga erilist, aga vähemalt saab linnukese kirja panna, et seal on käidud :). Suurema elamuse jätab aga see kui näeme lipuvardas ka oma kalli kodumaa lippu. Muidu tore ja uhke tunne eks, et nii ilus lipp on nii kaugel kõrgele masti otsa vinnatud, aga kahjuks sellel korral tagurpidi. Värvikombinatsioon valge-must-sini ei ole ju ikka päris see. Saab vastav märkus ka muuseumi külalisteraamatusse pandud. Eks näis, kas midagi muutub ka sellest :).
Proovime minna ka Cayennest 30 km kaugusel asuvasse loomaaeda, aga see on kinni mis kinni. Isegi parkla väravad on lukku pandud. Vaatame siis üle Matourys asuva veepargi ... ehk isegi külastame veel seda. Kes teab.
Lõpuks jõuame pikalt reisilt koju tagasi. Saame teada, et vahepeal on meil käinud turistid, Fredericu maja katus on ära vahetatud ning neil on siin olnud vihmasem kui meil ranniku ääres. Hea on jälle koju jõuda. Esimese toimetusena tuleb kiirelt aga pesu ära pesta ... üle pika aja tegelen korraga kolme inimeste pesudega :).
Õhtuks teeb emme kõigile siinsetele eestlastele kalafileed ning riisi. Kalafilee sai muide Cora kalaletist värskena ostetud. Maitseb imehea.
Kõik on super.
Head ööd.
04.11 (kolmapäev)
Üle väga pika aja saan pannkooke süüa ... peale banaani-rummi moosi. Imehea.
Hommiul üllatas issi meid kõiki sellega, et ajas habeme ära .. nüüd paistavad ka naerulohud välja ning paarkümmend aastat on kuskile saladuslikult kadunud. Nagu poisike :).
Linna suundume täna mööda rannateed, et oleks väike vaheldus. Teeme peatuse teemanti kindluse juures, mis on vägagi suletud. Naudime seda siis ainult väljast. Ümberringi on tihe bambuse võsa ning tekivad mõtted, et seda ka koju kaasa võtta kuidagi ... eks näis kuidas see seal kasvama hakkab.
Vaatame Cayennes üle raamatupoe ning seejärel turule. Jalutame mööda väiksemaid tänavaid, uudistame huvitavaid maju, otsime varjulist tänavapoolt ning lõpuks jõuame turule. Minule on see juba tavaliseks muutunud turutiir, aga teistele on see ilmselt üle pika aja üks eksootiline turg. Lettidel on mangod, ananassid, apelsinid, mandariinid, parepoud ning ohh seda rõõmu ... ka ramboutanid. Kilohind on küll poole suurem kui tavaliselt, aga need on üle väga mitme kuu esimesed ramboutanid mida üldse näen. Olen nõus seeda maksma nende eest ka hina 4 euri /kg. Selle ühe ramboutani leti ääres tundub olevat ka teisi, kes on seda head vilja juba tükk aega oodanud. Seejärel supp ning riis hiinakas.
Käime läbi ka Takari touri kontorist, et endale Kaw sohu minekuks kohad broneerida, aga selgub kurb tõsiasi, et kõik kohad on täis ning meile sobivatel kuupäevadel ei ole kohe kuidagi võimalik sinna minna. Kahju.
Kontoris taaskord jamad netiga ning ära jääb jällegi skaipimine kodustega.
„Kiire“ peatus Coras et toiduvarusid täiendada. Saame ohtralt värskeid ja suuri krevette.
Viimasel hetkel jõudsime ka Sixt’i esindusse Cayennes et midagi teha autotuledega ... nimelt lähituled olid üles öelnud. Mõtlesime, et vaadatakse näiteks ainult kaitsmed üle ning vahetatakse mingi läbi läinud jupike, aga ei. Probleem lahendati sellega, et saime lihtsalt uue auto. Polnud meil selle vastu midagi, sest esimesel autol oli teisigi väikeseid jamasid. Kogu asja teeb veel toredamaks see, et hoolimata tööpäeva lõpust (kell on 15 minuti pärast 6 õhtul) saame väga hea ja sõbraliku teeninduse osaliseks. Kõik on väga abivalmid ning jutukad. Meiega alguses tegelev neiu on Prantsuse – Guajaanas elanud ainult 2 kuud ning seega mu kohaliku tunne veelgi süveneb :). Saame vabalt suheldud inglise keeles ja kõik on väga hästi. Uus auto pestakse kiirelt puhtaks ning tulede valgel sõidame edasi.
Parkisime auto keskväljakul palmide alla ning tegime väikese jalutuskäigu ookeaniäärsesse parki, kus olid pentanque mängijad, doomino seltskond ning üleüldse valitses sümpaatne õhkkond.
Haarasime kaasa maitsva võileiva burgeriputkast ning grillitud krevetid ning suundusime politseihotelli ette purskkaevu. Istusime veest tühja purskkaevu ja nautisime õhtuseid tulesid. Sai naerda ja ütlemata tore oli. Isegi vanemad pidid tunnistama, et suure võileva näol olnud õhtusöök oli hea :). Sõitsime korraks ka linna servas oleva kõrgema künka otsa, et sealt linna õhtuseid tulesid nautida ning seejärel juba koju.
Head ööd.
05.11 (neljapäev)
Hommikul oleme kodus. Pikk ja rahulik hommikusöök. Plaanime täna minna Patawa koske vaatama. Väikeseks matkaks vajalikke asju pakkides sahmin tükk aega enda seljakotiga ning lõpuks kui hakkan kotti kätte võtma et seda selga panna, siis avastan, et keegi liigub rihmade juures. Kiiresti heidan koti tagasi laua peale ning astun sammuke tagasi. Kiiresti hakkab mööda kotti ringi jooksma skorpion ... saba korralikult püsti ja puha. Peale esimest ehmatust saab elukas purki pistetud ja sügavkülmikusse teiste temataoliste kõrvale pandud. Varsti on mul sügavkülmas rohkem purke erinevate elukatega kui sööki. Aga nüüd siis ei peagi suveniiriks enam kuskilt poest skorpionit ostma ... täitsa ise püütud üks.
Patawa kosk siis ... kuigi suurema vihma puudumise tõttu on veetase seal suhteliselt nigel, siis ikkagi on mõnus. Oleme õnneks seal ainukesed inimesed ning saame rahulikult seal päikese käes lebotada. Paaris suuremas kivilohus saab ka ennast vette kasta. Tasuta spa. Peade kohal lendavad morphod, kelle meelitavad kohale Sirka sinised püksid. Veedame mõnusalt aega ja loodetavasti said vanemad ka aru, miks see üks mu lemmikumaid kohti on siin.
Sõidame ka Kaw mäel oleva maantee lõppu ehk siis soo serva. Vaatame üle korda tehtud kalmistu ning otsime indiaanlaste joonistusi ... ei leia. Parkla servas on küll silt, et joonistused on täitsa olemas, aga mööda rada edasi suundudes ei leia enam ühtegi viita ning teede rägastik on nii arusaamatu et otsustame igakjuhuks mitte katsetada ... hea kujutlusvõime aga toob meile silme ette millised need joonistused võisid olla ... ilusad :).
Kodus on taaskord mõnus lebo. Saab matkast väsinud jalgu puhata ning lugeda. Lõunaks saab imehead ühepajatoitu kohalikust kartulist, kapsast ja porgandist ning magustoiduks punš koduse mandariiniga.
Õhtul alustame vaikselt minu vananemise tähistamist ... teeme lahti vanaema saadetud kommikarbi. See lihtsalt ei andnud mulle rahu ... oli ju juba nii pikalt kinnisena kapis seisnud. Nagu ikka sellisel puhul räägime lapsepõlvest ja erinevatest totratest juhtumitest mis on juhtunud. Saab jälle mõnusalt naerda. Kuni Sirka Pappilloni tegemistega ennast kursus hoiab, seni mängime meie Ukuga kartulikuhja.
Õhtul saabuvad veel ootamatult turistid. Või noh meie jaoks ootamatult aga Fredericu jaoks mitte. Viimane on aga Surinamis puhkusel. Utile tähendab see seda, et ta peab kiirelt turistide maja ära koristama ... mitte just kõige meeldivam üllatus rahulikul õhtul eks.
Head ööd.
06.11 (reede)
Nagu hommikuks ikka viin kastruliga kuuma vett tee ja kohvi jaoks vanemate majja ning alustame hommikusöögiga. Mis seal salata hakkan juba ära harjuma taaskord sellega, et hommikusöögid on jutustamise aeg :). Ei pea üksi endale kohvi keetma ... koos ikka lõbusam. Inimene harjub ikka kõigega ... pealegi suhteliselt kiiresti.
Plaanime teha linnas tiiru peale suveniiripoodidele. Valik on huvitav aga enamjaolt ikka kõigis poodides sama. Lõpuks Uku enam väga ei viitsi ja ootab truult väljas seni kuni me Sirkaga riiulite vahel kolame.
Seekordne katse külastada loomaaeda läheb korda. Külastuse hind on küll üllatavalt kallim kui olime oodanud ning meile seletatakse midagi et 15 euro eest saab pool tundi loomaaeda külastada ... vähemalt nii tundub. Igatahes jabur ... lõpuks veedame ikkagi erinevaid loomi ja linde uudistades seal 2 tundi vähemalt. Aeg läheb lennates. Papagoid, maod, ahvid, kaimanid, agoutid, ämblikud (vabalt liikumas), ibised, puumad, kilpkonnad, jaaguarid ja igast muud imeelukad. Huvitav ja väsitav.Otsime küll, aga kahjuks ei leia laisklooma ja möiraahvi. Näeme aga vabalt ringi liikumas madu ning ämblikku ... tekib tunne, et tahaks ise hoopis puuris olla ning loomi sealt jälgida.
Vaatame üle kohaliku mööbli – ning aianduspoe. Huvitav valik.
Õhtuks naudime Uti antud kana ning pitsat. Lisaks veel enda toitu ning pärast veerevad kõik oma vooditesse.
Head ööd.
07.11 (laupäev)
Ärkame kell 6, et kella 7 ajal hakata sõitma Brasiilia poole. Tee ei ole küll väga pikk, aga väga kurviline ning künklik. Tuleb aega varuda.
Enne Regina linna on passikontroll. Teeme Reginas ka peatuse ... jalutuskäik, kirik, turg, küla hull, jõgi, toredad majad. Vaikne ja suhteliselt rahulik linnake, kust saavad alguse mitmed jõeretked turistidele.
Viimasest linnast sõidab Uku edasi. Teepeal veel peatused on vaadata lähemalt seda tordimaastikut, mis selle tee ääres on. Tee rajamiseks on maapinda lõigatud kohati sellised lohud ... no et ei peaks hakkama tunnelit ehitama. Ja siis need olhud on tehtud sellised astmelised ... meenutab nagu pulmatordi astmeid. Värvuselt on aga teeäär kohati selline nagu oleks keegi sinna suures koguses tomatipastat kallanud. Kõrgeim astmik, mida näeme on 7 korrusega.
Lõpuks Saint Georgi jõudes saame endale paadimehe juba enne kui oleme autole parkimiskoha leidnud. Politseiprillide ning kandilise soenguga mees peab meid kinni, värbab meid enda paati ning siis näitab meile muuseas paar head parkimiskohta autole. Seejärel võtame enda kodinad ning suundume piroogi peale. Sõidu teeb kaasa ka väike paadimees, kes näeb välja täpselt nagu kuskilr seebiooperist välja tulnud iluspoiss. Hiljem tema imearmsat naeratust nähes pakuksin ta nimeks Pablo, kes kõigi külatüdrukute südamed on võitnud ... vanust võib poisil olla ehk kuskil 10 ringis. Siis juba aga kimame mööda Oyapoke jõge allapoole ning 20 minuti pärast pannakse meid Brasiilias maha. Lepime kokku, et 2 tunni pärast oodatakse meid samas kohas et tagasi sõita. Kohe sadamasse jõudes piiravad meid ümber erinevad nö valuutavahtajad, kelle ühes taskus rull eurodega ning teises rull reaalidega ning käes kalkulaator, et täpsed ja selged arvutused teha. Kursuga 1 euro – 2,45 reaali vahetame oma raha ära ning läheme linnapeale. Mitte laiama, aga jalutama. Käes on aga suur palavus, varjud on peaaegu et kadunud, tänavad on mustad, majad räämas ning ausalt öeldes tahaks juba teiselepoole jõge tagasi minna. Rahutust tekitab ka teadmine, et juhuks kui meie käest peaks küsitama viisat (mis eestlastene on Brasiiliasse minnes vajalik) siis oleme plindris. Tuleks luisata midagi selle kohta, et otsime politsei jaoskonda et enda passidesse mingi tempel saada jne. Näeme küll mitut politseiautot aga õnneks ei uurita meie käest midagi. Rahutus on aga hinges. Teeme väikese lõuna, seejärel käime läbi mitmeid poode, et osta vajalikke asju koju ... Util ja Fatimal oli vaja mitut asja mida saab ainult Brasiiliast või mis on lihtsalt Brasiilias odavamad. See muutub aga juba lõpuks maru tüütuks. Olles saanud vist peaaegu et kõik vajalikud asjad on kell juba nii palju, et on aega sõita tagasi. Vahetama reaalid jälle eurodeks (muide sama kursiga), otsime üles oma Pablo ja tema isa ning sõidame Oyapoki puhtamale poolele tagasi. Mind valdab enneolematu kergendus kui oleme tagasiteel ... nagu sõidaks koju, kus on hea ja turvaline olla, kus ma saan midagigi vähemalt aru mis mulle proovitakse rääkida ning kus ma ei pea pidevalt valvel olema. Paadisõidu lõppedes kingime Pablole ka väikese eesti lippuvärvides rinnamärgi, mis uhkelt tema särki hakkab kaunistama. Poisi naeratus on pärast suur ja ilus :).
Teeme ka väikese jalutuskäigu Saint Georgis ning tõdeme, et see on palju puhtam ning korralikum linn. Väike piknik pargipingil.
Võtame suuna taas kodu poole. Tordimaastik ümberringi.
Head ööd.
08.11 (pühapäev)
Head isadepäeva. Tähistame seda päeva Cacaos. Lubjakad külastavad liblikamuuseumit ning teevad jalutuskäigu linnas ... mina istun seni murul ning naudin niisama külaelu ... olen selles kohas juba nii palju käinud et ei viitsi kaasa jalutada. Uudistame turul kohalike suveniire, ostame ramboutanne, mille kilohind kukub poole tunni jooksul neljalt eurolt kolmele. Lõunatame turul ning laseme hea maitsta supil. .
Kohtume ka Erwaniga, kes tõdeb et uue nädala alguses tõesti ei saa kuidagi sohu. Kahju.
Loodame et saame kontoris kodustega suhelda, aga ei. Kiired kirjad lugeda ja kirjutada ning siis koju.
Koju jõuame valges ... ei ole just tavaline.
Pikk ja mõnus õhtu lugedes, rummi juues ning jutustades.
Keedame pikalt parepousid ... peavad keema 5 tundi, aga peale 4 tunni möödumist anname alla.
Püüan issile isadepäevaks ühe ilusa liblika ... joodame teda rummiga ning pistame sügavkülma.
Hilisõhtul jõuab koju ka Fredericu pere.
Head ööd.
09.11(esmaspäev)
Ärkan hommikul selle peale kui telefon pikalt heliseb ... puhkuse hommiku kohta liiga vara. Helistajaks on Eva ... argentiinlanna, kes meil siin 3 kuud töötas. Helistas, et vananemise puhul õnne soovida. Südamlikud õnnesoovid ning uudiste vahetamised. Ehk kohtume isegi kui enne jõule Pariisis paar päeva veedan. Eva aga pidi tohutult dzunglit taga igatsema ... mõistan teda.
Laman hamacis ja loen rahulikult raamatut kui vanemad tulevad koogiga :) ... sellist sünnipäeva hommikut ei oleks ma küll endale kunagi osanud oodata. Soojad kallistused. Kaasas on neil ka tore kaart, lilled eestist, kingitus väikevennalt ning parimatelt sõpradelt. Väga tore ja armas. Sööme kooki ja ajame juttu. Kõik on väga sünnipäev :).
Kallistused ja õnnesoovid ka Uti ja Fatima poolt.
Vist hea märk kui enda 22 sünnipäeval leida kanalast 2 muna ... pealegi veel esimesed munad nendelt kanadelt :). Kuuldes kanade enneolematut kaagutamist otsustasin vaatama minna, et mis toimub ja leidsingi esimese muna otse ukse eest. Julgen vaid järeldada, et see toob õnne :). Veel suurema õnne toomiseks lõhub emme veel pealelõunal ka ühe klaasist kausi ära.
Kuna Uku on avaldanud soovi üks puu maha raiuda, siis suundumegi hommikupoolikul raiesmikule, kust saab otsitud üks väiksemat sorti puu. Issile matcheete kätte ja hakka aga raiuma. Vaeva sai nähtud ja higi hakkas ka voolama, aga puu sai lõpuks maha. Lõikame ka paar roniva kilpkonna liaani maha et need koju viia. Edukas käik igatahes :).
Terve lõuna sai rahulikult lebotatud ja niisama olemist nauditud. Kuna enne on sellist puhkust olnud eks. Enne liblikajahile minekut valmistame veel võileivatordi õhtuseks koosolemiseks. Suundume siis kullakaevanduse poole ning haarame Danteli maja eest kaasa liblikavõrgu. Peab tunnistama et issi näeb sellega täitsa asjalik välja :). Lõpuks saabki üks ilus liblikas kinni püütud ning ümbrikusse pistetud. Kuskilt peab ju seda suurt kollektsiooni alustama või mis?!
Peale liblikapüüdmist on palavus kõik maha niitnud. Teeme kerge lõuna ja siis ronib igaüks enda hamaci ja loeb või magab. Puhkus!
Õhtul kui koju on saabunud ka Fredericu pere, seatakse lauale võileivatort ning shokolaadikook. Joome shampust ning vana tallinna koorelikööri ... viimane osutub Fredericu lemmikuks ning koostöö tulemusena saab pudel kiirelt tühjaks. Ajame juttu ning olemine on mõnus. Lõpetame üldise koosolemise varakult, sest pererahval on järgmisel päeval tavaline töö – ja koolipäev. Suundume aga edasi meie eesti majja ja ajame veel natukese aega juttu, aga ega endalgi jaksu enam kauaks ei ole.
Head ööd.
10.11 (teisipäev)
Hommikupoolik kodus, et peale suuremat palavust randa suunduda. Meie Sirkaga suundume Cayenne randa aga enne seda paneme Uku veel Mahoury mäe jalamil maha, kust ta enda väikest vallutusretke alustab. Kuni meie emmega päevitame ja naistejuttu ajame, siis jalutab issi väikese mägijärveni ning naudib võssakasvanud vaadet ookeanile. Meie rannakülastuse helgemaks hetkeks on ilmselt päevitav mustanahaline.
Tagasi kodupoole otsustame sõita läbi Cayenne äärelinna tänavate ... erinevad hoonetekompleksid, tagahoovid, parklad, poed jnejne. Teistsugune elu kui muidu tavalisel turismireisil olles oleks näinud.
Pärast veedame taaskord mõnusa õhtu kodus hamacis lamades. Lubjakatel käib leebe võitlus Papilloni lugemisõiguse üle. Joome rummi ja ajame juttu. Üle pika aja pole nii palju saanud südamest naerda kui täna. Hea on olla!
Head ööd.
11.11 (kolmapäev)
See lahkumine tuli kuidagi ootamatult ja liiga järsku. Hommiku veedame asju pakkkides ja toreda reisi helgemaid hetkeid meenutades. Lõpetuseks toimub ka seljakottide kaalumine, mis näeb välja nagu kedagi poodaks aga ok. Tuleb välja et oleme kokku pakkinud ka mõned lisakilod, aga pole hullu. Lõpetuseks veel viimased lahkumise pisarad ja hüvastijätud ning läheme juba liikvele. Ka minul tuleb mingi seletamatu pisarate hoog peale. Teel linna aga läheb tuju jälle paremaks. Tahame veel lõunat süüa enne kui lennujaama läheme. Slegub aga et kõik toidukohad on suletud ning peame siinse viimase söögikorra tegema pikniku näol Matoury pargis. Võileivad singi ja juustuga, väike vein ja mahl. Ikkagi on mõnus.
Lennujaamas otsustame teha kiired ja valutud hüvastijätud, et pisaratel ei oleks aega metsikutes kogustes jälle voolama hakata.Tuleb mainima, et minule oli see ikka seniajani üks parimaid puhkusi üldse. Super.
Jääme lennujaamas veel Fredericuga ootama ... nimelt saabub meile pea kaheks nädalat Franco Itaaliast. Soojad kallistused ning kiired jutud autorendi putka juures ning siis suundume läbi kontorist ja seejärel juba koju. Näeme, et Ott on juba tänaseks valguspüügiks asjad üles seadnud. Minul veel kodust vajalikud asjad ning siis suundun koos Francoga koos valguspüügile. Veedame õhtu mõnusalt. Ka meie Otiga saame ülesandeks ühte konkreetset putukaliiki korjata ... vähemalt on tegemist ja nüüd saab ka midagi konkreetset sealt lina pealt otsida. Lõpetame aga juba enne südaööd, sest väsimus võtab võimust ... esimene öö pidigi alati raske olema ... seda just ajavahe tõttu. Muidugi hakkas ka vihma sadama ... nagu alati kui Franco siia tuleb.
Enne valguspüügile minekut teatab aga Uti mulle, et Fatima lahkus juba Brasiiliasse. Olin teadmisel et see juhtub alles homme hommikul. Selline kiire minek tuli aga kõigile ootamatult ... lihtsalt mees kes pidi teda ära viima sai varem hakata minema. Nõme. Nukker et ei saanud korralikult hüvasti jätta. Aga ehk siis olid minu lõunased pisarad osaliselt ka selle pärast?!.
Head ööd.
12.11 (neljapäev)
Täna lebotan üksinda. Pole enam siin vanemaid kellega jutustama minna, kui enda hamacis lamamine juba igavaks muutub. Aitan Otil natuke liblikalõksude jaoks vajalikke kilesid ja võrke lõigata, aga seegi töö saab kiirelt otsa ning kahekesi seal edasi toimetada ei ole väga pointi. Chekin veel kanalasse, et ehk on veel mõni kingitus tulnud, aga selgub et esimesed munad olid ikkagi mulle nagu päris sünnipäevakingitusteks mõeldud.
Võib öelda, et kuni valguspüügile minekuni olen pidevalt horisontaalis ... kas siis voodis või hamacis. Aga raamat „Minu Eesti“ on nii huvitav, et seda on raske käest ära panna.
Valguspüügil ajame Francoga juttu, mõrvame liblikaid ja putukaid ning pakime asjad kokku kella 1 ajal.
Head ööd.