13.11 (reede)
Vaevalt et olen üles ärganud ja luugid lahti saanud kui helistab Frederic ja palub kaameramees Philipile Fougashjee kose lähedale järgi sõita. Oli ta sinna hommikul kella 6 ajal Fredericuga saanud ja nüüd oli vaja tagasi saada. Philipiga puutun mina esimest korda kokku alles ... kuigi ta on siin juba täitsa mitu päeva olnud. Ta on pärit Prantsusmaalt, tegeleb fotograafia ning filmindusega. Hetkel on käis dok film Kaw mäest, ning on jahtimas mingeid ülemineku kaadreid ... udu, päikeseloojangud jne. Rääkis et on siin juba pea 15 aastat käinud ja teab ka vist kõiki eestlasi, kes siin on töötanud :)
Taaskord lebo, uni, kohv, raamat ... et koguda jõudu öiseks valguspüügiks.
Õhtul üllatas meid kõiki Dantel oma saabumisega. Oli ta nimelt just Surinamist tulnud ... teel koju käisid ka valguspüügi platsilt läbi. Tervitused, väike lobajutt ning pidime kohtuma juba homme, et koos Cayenne turule sõita.
Kuna liigse kuivuse tõttu oli linale sattunud elukate hulk suhteliselt väikene, siis jõudsime koju enne kella kahte. Südaöö paiku hakkas küll lina peal suurem liikumine, aga siis kõik juba peaaegu et magasid :).
Head ööd.
14.11 (laupäev)
Peale nappi und, minu jaoks on juba 6 tundi vägaväga napp, läksime mina Franco ja Dantel linna. Ott liitus meiega hiljem, sõites pirukaautoga. Tegime tiiru tavapärasel turul ... mangod, ramboutanid, pomelod jne. Kõige selle peale surus metsik kuumus. Siis võtsime suuna kalaturule ... nimelt rääkis Franco, et sealt saab ilgelt häid kala – ja krevetipalle ... no nagu meie lihapallid peaaegu. Asi nägi siis välja nii et lusikatäis taignamöksi visati kuuma õli sisse ja lasti seal küpseda ... pärast salvrätikule nõrguma. Asi nägi küll väga rasvane välja, aga maitses imehea. Kambapeale sõime neid ikka parasjagu. Kalapallides oli ka vürts väga omal kohal. Siis aga läksid meie teed lahku ... Franco ja Dantel läksid veel kuskile poodi ning mina suundusin Otiga kontorisse, et natukeseks internetiseeruda. See aeg jäi suhteliselt lühikeseks, sest ühendus tahtis kõik närvid ära süüa.
Väike uinak mugavas hamacis veel enne valguspüügile minekut.
Valguspüügi vahetuses läheduses ei soovita suure suuga haigutada ... suu on siis peaaegu ääreni erinevaid satikaid täis. Kaua ma aga seal ei haigutanud ... uni niitis mu korralikult maha ning julgelt 3 tundi veetsin pirukas magades ja muusikat kuulates.
Head ööd.
15.11 (pühapäev)
Juba teist pühapäeva järjest ja lõppkokkuvõttes ei tea mitmendat korda käisin Cacaos. Olen seal vist rohkem käinud kui Paides. Olime ennast Otiga just Franco autosse sättimas kui meiega liitus viimasel hetkel ka filmimees Philipe. Nii me siis hakkasime veerema. Vahepeal väikesed peatused filmimise ja piltide jaoks ning lõpuks jõudsime ka kohale. Supp maitses imehea ning seltskond oli ka tore. Franco esines aegajalt oma toredate naljadega. Ramboutanid ja natuke muud nodi turult. Putukamuuseumi jätsime sellel korral vahele ... no palju võib ühes muuseumis käia. Ühes suveniiripoes ostude eest makstes oli mul pilk kuidagi eriti ära vajunud, sest tõesti oli võimatult palav. Poemüüja oli aga väga tore ja uuris, et mis viga on. Vastasin talle siis, et liiga palav on lihtsalt ... selle peale sain topsitäie jäätist kingituseks :). See tegi küll minu tänase päeva.
Tagasiteel sai korralikult unega võideldud, aga vist võib öelda et mina võitsin.
Kui olin ennast juba valguspüügile minekuks valmis seadnud (kohvigi termosesse valmis teinud) siis saabus linnast ootamatult Dantel ning ütles, et ta läheb ise valguspüügile. No ega mul selle vastu midagi ei olnud. Sain varem magama minna ning kiirelt sai plaani võetud see, et lähen hommikul Frediga linna asju ajama.
Head ööd.
16.11 (esmaspäev)
Startisime kodust kell 6. Viisime Cyrilli kooli ja siis ise kontorisse. Lõpuks sai kottidesse pakitud ammu korjatud tapiria ja geophila. Natuke kiiret interneti külastust, et vahetada kiired kirjad. Edasine plaan oli üldjoontes järgmine: rentida Cayennest konditsioneeriga pirukaauto (sest meie oma on valguspüügiga tihedalt seotud), sõita Matitisse et sealt võtta desmodiumit, seejärel jõuda ilusti enne kells kahte lennujaamas olevasse Cronoposti et saaks värsked taimed lennukiga Pariisi saata. Mis aga tegelikult toimus oli natuke midagi muud :) ... nagu ikka eks. Kõik algas sellega, et Cayennes Sixti esindusse jõudes saime hoopis mingi vana käru, millel puudus konditsioneer ning ka kindlustus oli umbes eelmisest aastast. Kuna aga konditsioneeri oli vaja nii meile kui ka selleks et taimed autos sõidu ajal värsked püsiksid, siis sõitsime lennujaama Sixti, et sealt õige auto võtta. Kujutage nüüd ette endale et meie kontor asub kuskil lennujaama ja Cayenne vahel. Tohutult ebavajalikku sõitmist ja väärtusliku aja raiskamist. Lennujaama autorendis oleval teenindajal aga ei paistnud üldse mingit teadmist olevat selle kohta et millistel autodel on konditsioneer ja millistel ei ole. Kõige selle juures säilitasime meie Frediga rahuliku oleku nii lihtsalt saime naerda toimuva üle. Lõpuks saime teele hakata ... rohkem kui pooletunnise hilinemisega. Koht Matiti, kus Haiti mehed korjavad, asub linnast umbes 30 minuti autosõidu kaugusel Kouru poole. Nii siis oli hetki kus auto spidomeeter näitas julgelt 130 km/h. Lõpuks ühes tükis kohale jõudes ootas meid 190 kg desmodiumit, mis tuli võimalikult kiirelt kottidesse ajada, sulgeda, kaaluda ja sildistada. Käed käisid kiiremini kui oleks neist oodanud :). Kärmelt taaskord liikuma ... kui meil oli jäänud veel sõita kuskil 30 minutit ja cronoposti sulgemiseni oli jäänud 10 minutit, siis tegi Fred väikese kõne ning teatas, et me jõuame kuskil 15 minuti pärast kohale :). Selline ajaarvestus siis. Aga nad ikka ootasid meid ära ning kõik 190 kilo sai ilusti Pariisi poole teele saadetud.
Kui päeva põhiline eesmärk sai täidetud, siis võis väiksemate asjade kallale asuda. Suure nälja peletamiseks käisime läbi kuldsete kaarte alt ... ehk siis võtsime burgerid McDonaldsist :). Üle väga mitme kuu oli see ikka kohe eriti hea. Seejärel läbi mingist suurest ravimite ladustamise kohast, et pappkaste soetada, siis veel ühest kohast, siis veel ühest kohast, siis AirCaraiibe et soetada mulle kojusõiduks lennupiletid, siis läbi ülikoolist et natuke pabereid printida, siis Renault esindusest et korda ajada uue auto paberid ja siis vist juba võiski kontorist arvutid kokku korjata ja koju sõita. Täitsa võimalik et mingi käik jäi nüüd siia kirjutamata :).
Head ööd.
17.11 (teisipäev)
Kiired toimetused hommikul kodus ... natuke värskeid taimi korjata et näidiseid Pariisi saata, siis generaatoriga veetünn täita, kanala üle vaadata ning sõit taaskord kontorisse. Kiirelt värsked taimed pakkida. Seekord natuke rahulikum sõit Matiti’sse ... kesine saak. Ainult 50 kilo ... aga no asi seegi. Veel natuke värskeid taimi, et need näidistena üle ookeani saata. Kiire peatus kontoris, et pakkida ning üks suur kast kokku komplekteerida. Jõudsime lõpuks Cronoposti isegi täitsa rahuldaval ajal ning ükski laopoistest ei teinud meile nägusid selle tõttu et nende lõunaaega oleks natukese lühendanud.
Meie lõuna oli taaskord pikalt edasi nihkunud tavapärasest ajast ning seetõttu külastasime taaskord kuldseid kaari :). See võib ju nii täitsa harjumuseks saada. Siis jälle mitmed peatused linnas erinevates kohtades ... kaasaarvatud ühes remonditöökojas, kuhu 2 kuud tagasi üks generaator sai viidud ja mille olemasolu Fredil üldse meelest oli läinud.
Kiire internetiseerumine kontoris ning siis kiirelt koju, et ennast valmis seada valguspüügi jaoks. Muidu poleks väga kiire nagu olnud ju, aga täna öösel on 2 valguspüüki. Üks Francole ja teine ühele prantslaste seltskonnale. Mina ja Dantel läksime Francole seltsiks nö ja Ott tegeles prantslastega. Asja üles seadmisega oli kõik muidu väga bueno, aga värskelt parandusest toodud generaator ütles peale paariminutilist urisemist üles. Tuli siis tagasi koju sõita ning teine võtta. Lõpuks sai kõik ikka pilkases pimeduses tööle ja kõik toimis hästi. Küll aga oli tuuline ning saak ei olnud just kõige parem. Vaatamata sellele, et terve päeva sai toimetatud ning päevasest puhkamisest ei olnud juttugi, siis oli mul energiat üksjagu. Suutsin isegi nii kaua venitada, et läksin autosse väikesele uinakule alles südaöö paiku. Vastab ikka vägagi tõele ütlus, mis mu issi tavatseb öelda, „mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad“.
Kella poole 3 ajal suundusime koju. Pole elektrit ... taaskord ahvid? Või siis turistid, kes mingeid imelisi aparaate kasutavad mis kogu energia ära võtavad. Igatahes sai siis taskulambi valges pesemas käidud ... romantika eks :).
Head ööd.
18.11 (kolmapäev)
Hommikul väheke majapidamistoimetusi, mille hulgas ka üksinda piisavalt raske generaatori pesumajja vedamine. No ei tahtnud magavaid mehi üles ajada.
Siis aga jälle suund linna, et loodetavasti siis seekord viimane desmodiumi ots teha. Alguses kirjavahetused internetis ning siis Matitisse, kus saime toreda üllatuse osaliseks ... korjatud oli kogunisti 90 kilo. Seega on meil siis nüüd sellega korras ja viimane laadung sai ka õigeks ajaks lennujaama viidud.
Proovisime Frediga traditsiooni jätkata ning McDonaldsit külastada ... selgus et neil ei ole elektrit ja seega ei saa ühtegi imelist burgerit. Kahju küll. Proovisime veel paari kohta, aga kuna elektrikatkestus tundus olevat suurem, siis olid päris mitmed kohad tööst väljas. Lõpuks ikkagi kella 3 ajal ühe pitseeria linnas leidsime, mis oli ka avatud ning kus oli nii külm nagu Frigodomis. Ootasime oma pitsasid julgelt tund aega kui mitte rohkem. Selle aja aga täitsime mõnusalt jutustades ... eks nüüd on üksteisega ju ära harjutud ning jutuajamine ei ole enam nii veider ja pingeline kui alguses. Ikka mingid omad naljad ja nii. Kuna ootasime pikalt siis sai mitmeid teemasid käsitletud ning jah ... naerda sai ka päris korralikult :). Lõpuks lauale toodud pitsa maitses imehea ning kõht sai liiga täis. Teel kontorisse ikka mitmeid vajalikke peatusi ning juba võiski suuna kodupoole võtta.
Peale neid päevaseid jutukaid ja naljakaid sõite oli jabur üksinda sõita, aga seegi omaette mõnus ja nauditav. Taustaks üürgab kõlaritest kohalikku muusikat ning naeratus lihtsalt veab ise ennast näole.
Nüüd istun siin enda majakeses ning ees on õhtune tee väikese lisandiga ... sai natuke kodumaist piritat tee sisse kallatud. Väsimus on suur ... aga niipea kui generaatori saab välja lülitada, siis saab magama keerata.
Kuna kojuminekuni on jäänud ainult lühike kuukene, siis käib ümbritseva jälgimine mingi teise pilguga. Vahel tuleb ikka päris nukker olek peale kui mõelda, et siin sisseharjutud elu, mis on omamoodi koduseks saanud, tuleb varsti maha jätta.
Head ööd.
19.11 (neljapäev)
Täitsin hommikul auto tühjade gaasiballoonidega, et need hiinakas uute vastu vahetada. Proovisin küll kõik võimalikud keeratavad kohad balloonidel kinni keerata, aga ikkagi oli terve sõidu aja autos ilge hais. Kui oleks autos tikku tõmmanud, siis vist poleks enam väga kaugele sõitnud. Poes muidugi oli kõigil imestus suur, et tuleb üks neiu ja ostab 9 ballooni gaasi. Mis teha kui meil metsas süüakse palju :). Sõitsin tagasi koju, et balloonid ära viia ... seekord oli sõit täitsa lõhnavaba ja puha. Auto tühjaks laadida, toast arvuti ning tagasi linna. Selle sõidu eesmärk siis renditud auto sixtile tagastada. Hommikuste viivituste tõttu jäin sinna natuke hiljaks, aga no siin on hilinemine nagu hea tava vms. Siis juba korjas mind Florence oma uue autoga peale ning läksime Corasse. Seal Morpho nimelises restoranis ootasid meid juba Fred ja Cyrill ... sai söödud prantslastele omasel moel küpsetatud liha ... ehk siis pooltoorest ... kohati oli sõna „pool“ isegi ülearu. Magustoiduks tahtis Cyrill mingit eripakkumist, mis koosnes kohvist ning erinevatest koogikestest, mida oli vist kokku 4. Kuna keegi teine ei tahtnud seda temaga kahepeale võtta, siis tegime diili et mina võtan kohvi ja tema saab ära süüa kõik koogid ... sobis kõigile :). Sellised ühised lõunad on mõnusad.
Väike peatus kontoris, kus internetiühendus hävitas mu närve enneolematul hulgal. Seetõttu ka suundusin suhteliselt kiirelt koju.
Sajab vihma ... mitte küll ohtralt, aga harjumatult palju. Francole aga on see hea, sest tänu vihmale on õhtul/öösel ka rohkem liblikaid valguspüügil.
Head ööd.