23.10 (reede)
Ei midagi muud kui desmodium ja väsimus.
Ahjaaa toit hakkab ka vaikselt kapist otsa saama.
Head ööd.
24.10 (laupäev)
Kuna Frederic pidi täna hommikul linna minema, siis sättisime ennast ka ilusti kaasa. Sai kontoris olla seni kuni tema omi asju ajas ning ka postkontoris käidud. Sain muide täna kätte paki, mille kodused olid kunagi septembri alguses saatnud ... et siis täpselt paar päeva enne seda kui nad siia jõuavad :). Väike peatus toiduvarude täiendamiseks ning võis suunduda tagasi koju, kus meid ootas desmodium. Isegi see hommikupoolik ilma puhastustööta oli juba päris hea. Mehed olid õnneks hommikul ikkagi tööd teinud ning hunnik oli korralikult kahanenud ... natuke vaeva veel ja õhtuks olime omadega mäel. Laos on juba 3750 kg ja selle puuduoleva 250 saame viimase laadungi jaoks kindlasti. Võimalik et midagi jääb isegi üle ... siis võib endale võtta paar kotitäit kui tahta :). Vist siiski mitte.
Kanalas oli täna avatud uksed. Alguses väga arad kanad ikka õhtu lõpuks olid täitsa mitu meetrit dzungli poole kõndinud ning nende kanalasse tagasisaamiseks käisime Fredericu ja Florenciga neid piiramas. Natuke käte ja jalgadega vehkimist ning „ale” hüüdmist ja kõik kaagutajad said koju tagasi.
Tänu Fredericule said tehtud viimased ettevalmistused mu vanemate külaskäiguks. Tulge nüüd aga julgelt ... küll ma teile alles seda siinset elu näitan :).
Üle pika aja tuba koristades võis väga selgesti näha, et lähiminevikus on ohtralt desmodiumit puhastatud, mõnel valguspüügil käidud ning tolmurullidel on ka aega olnud, et ennast korralikult suureks kasvatada. Desmodiumi oksakesi ning surnud suuremaid ja väiksemaid liblikaid võis leida igast toa nurgast.
Head ööd.
25.10 (pühapäev)
Kui meil on siin korraga 25 inimest (nii meie pererahvas kui ka turistid) siis on elektri – ja veetarbimine suur. Nii suur, et hommik on ilma elektrita. Sellist jama pole ammu juhtunud.
Ikka on nii et kui on aega hommikul pikalt magada ning mingit tööd ees ei oota, siis on uni juba kella seitsmeks raudselt läinud. Kui aga on vaja kell 7 ärgata, siis tahaks äratuskella ainult edasi lükata.
Oodatud kolme valguspüügi asemel toimub ainult üks ning täna öösel. Turistideks on üks prantslane härra Shot ning tema brasillannast abikaasa. Kuna me Otiga aga ei suuda otsustada, et kes öisele tööle läheb, siis kasutame taaskord euromündi abi. Kõige kiirem ja lihtsam viis sellises olukorras mingi tulemuseni jõuda. Sest no kui mõlemad tahaks ise nagu minna, aga samas ei tahaks teisel minekurõõmu ära võtta, siis on olukord suhteliselt keeruline. Täna otsustas euromünt aga nii, et mina läksin kella neljast valguspüüki üles seadma. Taaskord oli Danteli jaoks täiesti mõeldamatu nii vara minna ning seega passisin seal kella 7ni üksinda. Enne õhtusöögile minekut sai veel natuke aega oldud ... et no ehk saan endale ka mõne megasoma. Mõtlesin, et kui enne turistide tulekut mõne saan, siis jätan endale suveniiriks (igatahes parem kui et kuskilt poest seda osta). Ja siis vahetult enne kui otsustasin liikuma hakata nägin enda suveniiri maandumas ... üks väiksemat sorti emane megasoma. Hiljem leidis Dantel ka ühe isase mulle. Tegime vahetust ... mina tegin talle õhtusöögi ja vastu sain isase putuka. Valguspüük kulges täna enamjaolt autos muusikat kuulates ning niisama oleskledes. Koju saime juba kella ühest.
Seal öösel autos muusikat kuulades ning lampide ümber lendlevaid putukaid ja mutukaid vaadates tuli sisse mingi imeline rahu. Tunne oli kohe eriti hea ... komfort oli olemas. Soojad mõtted ja tunded. Hea oli olla.
Päeval aga lendas meile majja üks imeilus putukas. Selline kollakas ja kuldne. Sai kohe purki pandud ning nagu juba tavaks saanud ... sügavkülmikusse pistetud.
Head ööd.
26.10 (esmaspäev)
Tänase päeva märksõnadeks desmodiumi viimased pakkimised ning lebotamine. Rohkem oli muidugi viimast. Aga no peale sellist mitmenädalast pidevat tööd võib ju peaaegu et terve päeva lebotada ka.
Hamacis lamades ja muusikat kuulates ei suutnud väga ette kujutada seda tunnet kui ma homme pealelõunal lennujaamas oma vanemaid näen.
Täna puudus päikesepaiste peaaegu et totaalselt ... olid vaid pilved, vihm ning udu. Selle tõttu otsustas ka elekter meie juurest juba enne kella 9. lahkuda. Mis seal ikka ... siis tuleb lihtsalt varakult magama minna.
Head ööd.
27.10 (teisipäev)
Vahelduseks sellele üleüldisele palavusele saime natuke täna ka külmemates temperatuurides veeta. Käisime nimelt Frigodomis ehk külmlaos. Oli vaja viimaste nädalate töö ühte konteinerisse laduda, et saaks selle Prantsusmaale saata. Sõit üle ookeani pidi kestma 20 päeva ning temperatuur konteineris pidi olema kuni miinus 20 kraadi. Lõpuks selgus kurb tõsiasi, et kogu laadung (4 tonni) ei mahugi ühte konteinerisse ära ning jääb külmlattu ootama oma aega. Ilmselt on see aeg uue aasta märtsis. Peale paarikümment minutit aga oli juba täitsa külm. Seljas oli küll mõnus soe fliisist pusa, aga jalas olid põlvpüksid ning tavaliste tenniste sees sokid ... mitte just parim lahendus Frigodomi jaoks, aga kohe kuidagi ei tahtnud läbielada ülejäänud päeva pikkade pükstega siinses kuumuses. Parem natuke külmetada :).
Peale külmladu sai Fredericuga linnas mõningad asjatoimetused tehtud ning siis suundusimegi lennujaama. Lennuki 30 minutit hilinemist oli väga hästi planeeritud ... nagu oleks Frederic piloodile helistanud, sõnumiga et ma siin pean veel asju toimetama ning te tiirutage veel mingi aeg linna kohal. Lõpuks kui hakkasime Cayennest sõitmas siis ta ilmselt võttis uuesti lennukiga ühendust ning andis loa maanduda ... kõik oli nii täpne, et kui meie lennujaama parklasse keerasime siis tegi ka lennuk oma viimased manöövreid. Jõudsime veel täpselt enne rendiauto kätte saada ning siis .... oioioi mis siis sai :). Siis lõpuks nägin ma enda vanemaid üle pikapika aja :). Mõtled küll, et jääd rahulikuks ja nii, aga silmad lähevad märjaks ning kogu keha väriseb ärevusest. Esimesed kallistused, mis on nii head, kestavad kaua. Lõpuks ennast autosse vedades saavad nad ise ka aru, et pikad püksid on liiast, kuigi kell on juba 5 ning hakkab jahedamaks minema. Kojusõidul tahaks kõike asju korraga rääkida ja küsida ning sellest kujuneb hoopis välja vahepeal mõneminutiline vaikus. Kuid see vaikus oma vanematega on ainult mugav vaikus ... hea on olla. Saad olla täpselt see kes sa oled. Väike peatus kodupoes, kus kohtasime ka Fredericu ootamatult. Väikesed viisakad tervitused ning siis lubasime juba kodus kohtuda. Kodutee oli muidugi omaette naljakas :) ... olen mina nüüdseks harjunud ju seda teed sõitma nii kuskil 70 km/h või nii. Alustasin koduteed nagu ikka ... mõttega et saaks juba ruttu koju. Siis aga hakkas vanemate suust kostuma hõikeid, et ma sõidaks aeglasemalt :) ... arusaadav, eks ma isegi ju esimesed sõidud siin tegin aeglased ja rahulikud, et saaks ümbrust uurida ja dzunglit endasse ahmida. Lõpuks jõudsime täpselt pimeda saabusimega ka koju. Esimesed tutvused minu eesti koduste ja siinsete koduste vahel ... naeru oli palju ja kõik oli armas. Väikesed peatused kõikide majades, et üle anda kingitused Eestist ... tundus, et kõik kingitused läksid väga hästi peale ja kõik õigesse kohta. Fredericu perega sai ka natukeseks maha istutud, shampust limpsitud ning juttu aetud ... väga armas oli. Lõpuks võtsime platsi meie väikeses eesti majas, et hävitada natuke musta leiba ning kilu ... oiii kui hästi see maitses. Kõrvale prantsuse veini ning ümberringi toredad inimesed. Mõnus. Aga tuleb tunnistada, et ikkagi kuidagi raske on uskuda, et siin nüüd täna õhtul oma laua taga istudes oli minuga koos ka mu vanemad. Ehk homme jõuab see mulle päris kohale :). Jube tore ikka igatahes.
Head ööd.
28.10 (kolmapäev)
Uni juba varakult läinud ... mitte ainult minul vaid ka teistel. Eks brasiilia töömehed alustasid ka täna katusevahetamisega varakult. Hommikul kui mina kella 7 ajal hommikusööki sõin ja mõtlesin, et lasen vanematel pikalt magada, siis nemad olid oma majas samamoodi üleval juba ning mõtlesid, et lasevad minul magada :). Peale nende hommikusööki sai tehtud väike tiir siin meie oma koduplatsil ... üle näidatud kõik majad ja nurgatagused. Hiljem veel suundusime väiksele jalutustiirule, et helistada Eestisse.
Lõunaks tegi Fatima meile seda imehead krevettidega toitu, watapad. Olin sellest oma kodustele mitmel korral skaibis rääkinud ning Fatimale sai ka tellimus esitatud, et kui keegi siia külla tuleb siis seda toitu peab kindlalt tegema. Aga see maitses ikka väga hästi. Lõunapausi ajal tuli ka väheke tugevam vihm taevast alla ning tundus et pealelõunane jalutuskäik jääb tegemata. Siiski ilm pööras meie heaks ning ei pidanud päris paikseks jääma. Kui hakkasime minema siin meie majade juures olevale lühikesele laudrajale, siis oli faunaga suhteliselt lähedane kokkupuude. Nimelt hakkasin just avama ühe maja väikest väravat, et siis saaks läbi maja laudrajale minna ning viimasel hetkel enne väravariivi avamist nägin et sinna on ennast ilusti sättinud üks pikk ja peenike madu. Ehmatas ikka päris korralikult ära. Hea oli, et ma oma esimese mõttevälgatuse ajendil, arvates et tegemist on mingi nööriga, ei hakanud seda sealt ära viskama. Viimasel hetkel siis jah sai käsi eemale tõmmatud ning mõned pildid tehtud. Laudrajale teiseltpoolt lähenedes ei olnud meil ühtegi ussikuningat ees ning saime näha isegi paari väiksemat orhideed puude küljes. Taevas aga hakkas enamvähem selgemaks minema ning võtsime plaani ning läksime kivikukke (Coq de roch) vaatama. Praegu on just isaste lindude saabumise lõpp ning algab vaikselt paraad, et leida paarilisi. Kui varem oleme heal juhul kohanud läbi paksu võsa kahte lindu, siis tänane päev oli hoopis midagi muud. Kokku nägime kokku 9 kivikukke lausa. Mõndade erksat värvi ja kaunidust sai isegi vaikse hiilimise tulemusena lausa paari meetri kauguselt vaadata. Läbitud libe tee ning ropp higistamine oli seda kohe kindlasti väärt :). Kivikukkede ilusa välimuse ning omapäraste häälte taustaks kuulsime iseg natuke möiraahvi karjumas. Ühe päeva kohta kohe eriti ootamatult palju kohtumisi faunaga.
Õhtu veetsime meie eesti majas. Õhtusöögiks ema tehtud spagettid ning kanafilee kaste ... kohe väga hea oli üle pika aja sellist ema tehtud sööki süüa. Kuid väsimuse tõttu minul ning vanematel ilmselt väikese aklimatiseerumise tõttu läks päev juba suhteliselt varakult õhtusse. Veel viimased asjad kokku pakkida ning asjad läbi mõelda, et homme siis alustada päris korraliku tuuritamisega mööda Prantsuse – Guajaanat.
Värskendavale vihmale ning jalutuskäikudele tuleb uni magus.
Head ööd.
29.10 (neljapäev)
Alustame päeva mõnusa hommikusöögiga ning seejärel pakime oma asjad ning suundume alustuseks kontorisse, et kirjad üle vaadata. Lõpuks saab sellega ühele poole. Käime läbi ka suuremast poest, Corast et soetada postkaarte ning midagi värskendavat.
Vaatame üle turuplatsil oleva riideturu ning teeme paar head ostu. Lõunatame meie koduses hinnakas, turuplatsi kõrval. Peremees tuleb kättpidi tervitama, uurib viisakalt meie käekäigu kohta ning juhatab meid vabasse lauda. Vat kui tore teenindus. Supp ja riis maitsevad head ning kõhud saavad pungil täis.
Teekond Kourusse. Linnas vaatame esimese asjana üle koha, kus peaksime homme hommikul laeva peale minema, et Salut saartele minna. Naudime ookeanituult majaka juures ning teeme väikese jalutuskäigu rannaribal.
Haarame poest kaasa vajaliku pikniku kraami ning sätime ennast rannas suurte kivide peale istuma. Rahvast on kogunenud palju ... ning kõik selleks, et vaadata kuidas kell 17:00 saadetakse suur kogus metalli kosmosesse tiirlema. Õnneks helistab meile enne õiget hetke veel Frederic ning teatab, et 20 sekundit on veel jäänud. Poleks ta seda kõnet teinud, siis me oleks ilmselt oma valede kellade tõttu õigel hetkel kuskil kivide vahel kakerdanud. 10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 .... toss, müra, pildid. Vinge. Kogu rahvas on rannas pead kuklas. Tõesti vinge. Müra on suur ning tossurada on raketi järel pikalt. Minutitega on rand vähemalt poole tühjemaks jäänud. Tuldigi ju ainult raketti vaatama. Peale meie jäävad veel mõned pikniikuliste seltskonnad. Ajame juttu ja kõik on ütlemata tore.
Veel enne Sinnamarysse minekut peatume ühe linnaosa keskväljakul ning proovime sealsesse õhtusesse ellu natuke sisse süüa ennast. Hubane on.
Sinnamary raketihotellis tervitavad meid kohe sildid puhtas vene keeles. Seda selletõttu, et paljud raketibaasiga seotud inimesed ööbivad just selles kohas ning venelasi on nende hulgas palju. Lisaks kõigele muule on letil ka kaebusteraamat ... ainult vene keeles. Ka telerist karjub ainult see keel, mida koolis oli nii raske õppida ning mis kuidagi ei tahtnud selgeks saada.
Head ööd.
30.10 (reede)
Ärkame vara, et võtta ette sõit Kourusse ning sealt juba edasi Salut saartele. Peale hommikusööki hakkame sõitma ning enda arvates oleme õiges sadamas õigel ajal. Isegi natuke varem ... kai peal näeme liikumas ka teisi reisijaid ning eemal hulbib vee peal ilus katamaraan. Katamaraanile saamiseks aga tuleb ennast kodinatega väikesele kummipaadile sättida ning siis sellega suuremale alusele sõita. Kummipaadis istudes kerkib üles väike kahtlus, et ehk see ei ole ikka õige koht. Näitan paadimehele ühest brošüürist reklaami, mille kaudu broneering sai tehtud ning siis saame teada et oleme vales kohas. Sõidame ikkagi korraks katamaraanile, et nimekirjast täpselt üle vaadata. Konks on selles, et broneeringu tegi Frederic ning lolli peaga ei saanud mulle kuskile paberi peale kirja ei mingit nime ega telefoni numbrit. Saame aga teada, et peame minema Kouru vanasse sadamasse ning meil on aega kuskil pool tundi. Kiired sammud raskete kottidega autosse, kiired kurvid ning jõuamegi õigeks ajaks õigesse kohta. Tekib veel väike arusaamatus pileteid lunastades ... millegi eest sai juba makstud aga ei jõua kuidagi ühele arvamusele et kui palju ja mille eest. Hiljem sai see asi saarel hotellis kiirelt lahendatud.
Lõpuks siis kui kogu rahvas on ennast oma kottide ning külmutuskastidega laevale sättinud, võib sõit alata. Alguses laeva ümbritsev mudane vesi hakkab üha enam sinisemaks muutuma ning ookeani tuul jahutab mõnusalt. Lained kõigutavad laeva ning saab ohtralt pilte tehtud. Päikesekreem kulub ka hädasti ära, sest päike on kuum ja vee peegeldus teeb samuti oma töö.
Vähem kui tunnike sõitu ning sildume Royali nimelisel saarel, mis on ühtlasi kolmest saarest kõige suurem. Tõdeme et siinne siltide süsteem on levinud ka saarele ehk siis tegelikult võib öelda et silte lihtsalt väga ei ole. Uurime maad ja lõpuks leiame üles ka oma ööbimiskoha. Veedame järgmise öö lihtsas terrassiga toakeses, mis omal ajal oli vangivalvurite maja. Saame vangivalvurite majade kompleksi kõige tagumises nurgas oleva maja ... vedas hästi. Tõmbame hetke hinge ning naudime hetke ... agoutid, aarad, tuukanid, päike, ookean, tuul. Puhkus!
Pealelõunal võtame ette jalutuskäigu saarel. Kõnnime mööda teid, mida kunagi tallasid vangid, nende hulgas ka Papillon. Silme ette tulevad seigad raamatust, aga üldiselt ikka on raske ikka kogu seda asja siin ette kujutada endale ... et kuidas see vangide elu siin ikka käis. Külastame küll ka muuseumit, aga väga palju infot ikkagi juurde ei saa ... pole neil jagada ka saare kaarte. Teeme ise jalutuskäigu. Ahvid ronivad puude otsas ning loobivad jalutajaid näritud mangodega. Neil on kombeks võtta mangost paar ampsu ning see siis alla visata ... nagu väikesed lapsed eks. Läheb hästi ja õnneks ühegagi päris pihta ei saa.
On seltskondi, kes tulnud saarele pikemaks ajaks ning loobunud öömaja eest maksmisest. Nimelt on nad kaasa võtnud oma hamacid ning moskiitovõrgud ning riputanud enda asemed lihtsalt palmide vahele ning võrgud omakorda nende ümber. Katuseks hamacidele veel peale suurem kile juhuks kui peaks sadama. Suurte külmakastidega on kaasa võetud mitme päeva söögid ja joogid. Olemine tundub neil olevat ääretult mugav. Seltskond, ookean, tuul, palmid, rumm, hamac ... pole ju väga rohkem vajagi, et väga õnnelik olla :). Peaks ikka ise ka veel siia korraks nii tulema, aga pole kindel kas jagub veel aega selleks.
Näeme ära ka supluskoha, kus alguses on nii palju rahvast, et otsustame hiljem tagasi tulla. Ongi parem, sest pärast oleme seal ainukesed inimesed. Veealused trepiastmed on vetikatega kaetud ... nagu pehme vaip. Väike suplus väga soolases vees on igati karastav. Kuu on suur ning paistab väga heledalt.
Õhtul veel väike tseremoonia kui õhtusöögi jaoks küsime hotelli köögist kuuma vett. See antakse meile klaaskausis, mille kandiku peal kaugele majja viime. Ikka nii et üks veab kandikut, teine näitab taskulambiga valgust ning kolmas hoiatab varakult ettejäävate takistuste kohta.
Naudime õhtut terrassil ... jutud, naer, alkohol, söök ja hea tuju. Hea on olla.
Head ööd.
31.10 (laupäev)
Hommikul äratab üles kange puntš, mille võtame postkartide kirjutamise kõrvale.
Selgub ka, et kahjuks Kuradisaarele (kõige väiksemale saarele) ei saa üldse uudistama minna ... polevat sobivat kohta paadiga randumiseks. Küll aga saab minna St Josephi saarele. Seda aga tõusu ja mõõna arvestades alles pealelõunal.
Hommikupooliku veedame saarel ringi kõndides. Teeme jalutuskäigu mööda kõige ookeaniäärsemat rada. Vesi on ikka sinisinine. Ohtralt pilte palmidest. Naudime päikest ning tuju on hea.
Vaatame veel pealt kuidas aarad oma peretüli lahendavad ning okste peal piruette teevad ning karjuvad. Taaskord ohtralt pilte :).
Lõunaks sööme grillitud krevette, riisi ning kalasuppi. Siis ongi juba aeg toast asjad kokku korjata ning sättida ennast St Josephi saarele minema. Kuna pärast oleme vaid pooltunnikese suurel saarel, siis jätame oma asjad lihtsalt sadama juurde palmi alla. Loodame, et ahvid neid lahti ei lammuta. Väiksemale saarele läheme 12 inimest mahutava paadiga. Saarel on aega ringi vaadata täpselt nii palju, et saab rahulik ringi peale jalutada. Kastame rannas jalad märjaks, vaatame üle surnuaia, mis paistab olevat hiljuti korda tehtud. Ümberringi on ohtralt kookospalme ... neid on nii palju, et vabalt võiks endale kohe ühe parve ehitada ning Papilloni seiklus järgi proovida, aga sellel korral ikka mitte.
Suundume tagasi Royalile ning ootame sadamas enda katamaraani, et suunduda tagasi mandrile. Sellel korral on meie sõidukiks uhke suurte purjedega katamaraan. Saartest eemaldudes tegib tahestahtmata pähe mõte, et miks küll taheti sealt põgeneda.
Kustumatud mälestused jäävad sellest kohast ning nüüd saan kirjutada oma täituvate unistuste nimekirja veel ühe asja ... Salut saarte taaskülastus.
Õhtul Kourusse jõudes ei viitsi kohe kuidagi hakata sõitma raketihotelli Sinnamarys. Leiame väikese otsimise peale hotelli nimega Atlantis, mis asub Kuradi järve ääres. Soodne ning hubane koht. Õhtul saame veel basseini nautida ning tähistaevast vaadata. Tohutult mõnus. Proovime ka internetti kasutada, aga tulutult.
Uni tuleb kiirelt.
Head ööd.