05.06 (reede)
Kuna Dantelil oli vaja taaskord arsti juurde minna, siis suundusime Evaga kahekesi kontorisse. Teepeal veel paar suurt kotitäit taimi, millest üks oli see aquatic , mida leidub suure tee servas olevast kraavist. Parasjagu kui seal kraavis ukerdasime, siis askeldasid seal ka teetöölised, kellele muidugi tegi nalja, et kaks tüdrukut solgikraavis taimi korjavad. Hiljem kontoris nägime pikalt vaeva, et pakkida, puhastada ja kuivatada. Vahepeal lòunaks juustuburger ja siia jälle tööga edasi. Nii ehk kella 4ni välja isegi. Lòpuks ei tahtnud ükski kehaosa väga liikuda.
Õhtu kulges rahulikult lugedes.
Head ööd.
06.06 (laupäev)
Kuna Florence ja Cyrill jäid ööseks kontorisse, siis ei saa täna ka tavapärast skaipimist teha. Otsejoones turule. Kuna homme läheme Cacaosse, siis jäid ka ramboutanid ostmata. Küll aga sòime kòhud korralikult riisi ja liha täis ning läksime väikesele jalutuskäigule. Kaua ei kòndinud kui meie teele sattus jäätisekohvik. Teine küll suhteliselt väikese valikuga, aga ikkagi olemas. Suur ruum oli mònusalt jahe, aga täiesti tühi. Tühjuse pòhjuseks ehk see, et koht alles avatud. Meie pilgeni täis kòhtudele tegi aga üks jäätis ainult head. Hakkasime ònnelikena auto poole kòndima, kui järsku tuli metsik paduvihm. Ise läbimärjad, aga jäätised kaitstud, jooksime esimese varju alla, mis leidsime.
Tagasiteel otsustasime vaadata, mida kujutab endast Matoury mägi. Jääb see silt ju meile alati teepeale. Täna siis uurisime lähemalt. Parklas ei olnud ühtegi silti niiet hakkasime astuma mööda rada, mis meile kòige rohkem rada meenutas. Järgmiseks jòudsime siis tahvli juurde, kus mäe nimi ning loomad, keda seal kohata vòib. Kòndisime ja kòndisime ja kòndisime ning nägime ainult tavalist dzunglit…nagu siin oma kodus kònniks ringi. Lòpuks nägime silti, mis meie väsimuse kohe eriti välja tòi. Nimelt peale 20 minutit kòndimist saime teada, et vaatluspunktidega matkarajad alles algavad. Kuna nende läbimine aga vòtab kuskil tunnikese aega, siis täna loobusime sellest. Turul käimine ju ka peaaegu et matk :). Ehk kunagi järgmisel korral.
Õhtul pesupesu ja òhtusöök koos. Fatima tegi täna meile ilgelt head kanasuppi. Nii nagu mulle meeldib…et leent on suhteliselt vähe…no nagu ühepajatoit vms. Kuna söögi kòrvale oli ka klaasike Kandijat, siis oli uni kerge tulema.
Head ööd.
07.06 (pühapäev)
Enne Cacaod käisime veel kontoris, et Eva saaks oma perega rääkida. Mina viskasin kiire pilgu uudistele peale ja oligi kòik. Suundusime Cacaosse. Ilmselt selle tòttu, et siin täna emadepäeva tähistatakse, siis oli ka autosid vähem kui eelmisel korral. See aga sobis meile väga hästi. Sai auklikul teel ainult aukudele keskenduda. Ka parkimiskoha leidsime kergemalt kui eelmisel korral. Kohe esimese asjana aga turule ramboutani jahile. Minu ròòmuks oli kohal see sama tädi, kelle käest juba varem maaila parimaid ramboutane olen ostnud. Enne ei lubatud ostu teha, kui oleme proovinud, et kas kaup ikka sobib…igati aus värk. Ja no muidugi sobis. Saingi jälle 2 kilo ramboutane. Siis kohe putukate muuseumisse, et see ikka ära näha, enne kui putukad magama jäävad. Nägime sisse astudes, et giid jutustab parasjagu väikesele prantslaste grupile…mis muud kui sulandume massi. Ei saanud küll kiiresti räägitud prantsuse keelest midagi aru, aga vaadata oli ka piisavalt huvitav. Nimelt vòttis giid kastidest välja skorpione, ritsikaid, mardikaid, ämblikke ( neid karvaste jalgadega ikka), sajajalgseid jne. Sain teada näiteks, et väikeste sòrgadega skorpionid on need ohtlikud. Seega siis scorpion, kes Eva majas nägime oli see ohtlik :). Giid näitas ka kui agressiivseks vòib scorpion minna. Selleks vòttis ta skorpioni suurte tangide vahele ja tòstis selle üles, et kòik saaksid näha, kuidas skorpion oma astlaga tange proovis tappa. Kahju oli ühest suuremast mardikast, kelle kattetiivad giid suure ragina saatel laiali kiskus, et turistidele tema tiibu näidata. Enne seda kukus tal see mardikas veel maha ka…mis muidugi lähemal seisjatel kiljatused esile kutsus. Oma üllatuseks avastasin, et päris paljusid neid elukaid olen ma juba siin näinud. Kas siis enda majas, Eva majas vòi dzunglis. Aga lisaks putukatele oli muuseumis ka vanu münte, rahatähti, marke (millel kujutatud eksootilisi loomi, pòllutööd, loodust), telliskive, pipe, vase, aere, klaase, ehteid jms. Huvitav vaadata isegi kui täpsustavatest tekstidest aru ei saa. Siis aga oli juba lòuna aeg ning nautisime taaskord hiinlaste head riisi ja suppi. Eelroaks vòtsime sellel korral neid rohkesse òlisse kastetud taigrnarulle, kus sees on imehea liha ohtra karriga. Kòhud täis, autojuhil (minul) veepudel ja teistel naeruväärselt väikesed pudelit òllet näpus ning läksime väikesele jalutuskäigule. Mööda peatänavat politsei ja kirikuni. Väike kirik asus ühe väiksema mäe otsas. Teel oli mitmeid poode ja restorane. Sellise väikese koha kohta kuidagi eriti palju. Tagasi jalutasime aga mööda ühte väiksemat tänavat pidi, kus turistide asemel nägime hoopis kohalike aedasid ja selle kirevat elu. Nagu igas korralikus külas on pood nii on igas külas ka üks vana Niiva. Justjust ma nägin siin Niivat. Paistis teine veel päris sòidukorras olevat. See tegi minu päeva igatahes. Väga tore pühapäeva taaskord.
Head ööd.
08.06 (esmaspäev)
See esmaspäev jääb kauaks ajaks ilmselt meelde. Ei ole veel valmis sellest kirjutama. Aga kòik on terved ning vòeti ainult elektroonikat ja raha. Minu toast läksid arvuti; arvutikott, 2 telefoni (muidugi koos kòikide numbritega), fotokas, nuga, hea taskulamp ja umbes 100 eurot. Maru nigel seis igatahes. Õhtul olime koos siin minu majas ja ajasime juttu. Eva magab nüüd minu toas paar ööd. Turvalisem tunne ju ikkagi, kui üksi teistest eemal olles. Fatima ja Dantel, kes muidu väga palju ei suhtle, olid täna väga sòbrad kohe. Mis veidrad asjad vòivad ikka inimesi lähendada.
Ilge väsimuse tòttu tuli ka uni väga kiirelt.
Head ööd.
09.06 (teisipäev)
Kuna nüüd ei julge kedagi üksinda siia jätta, siis puhastasime hommikul Eva majas taimi, mida olime eile korjanud. Ehk olime jòudnud kuskil pool tundi tööd teha, kui tuli Florence. Mis sada motet kòigil vòis peast läbi käia kui kuulsime autot lähenemas. Florence ütles, et politesi on leidnud varaste auto ja ühe mehe. Nüüd vaja viia Fatima ja Dantel linna, et nad saaksid tuvastada, et kas see on òige mees. Etteruttavalt vòin öelda, et oli òige mees.
Aga Evaga kahekesi jäädes oli hirm ikka rohkem kui suur. Iga hääl dzunglis tundus vastik ja pilgud rändasid tavaliselt palju tihedamalt teele. Veetsime terve päeva Eva majas lugedes ja telekat vaadates. Teised saabusid alles kella 7 ajal òhtul. Lisaks teistele oli ka Frederic reisilt tagasi. Florence rääkis meile, mis linnas toimus. Õhtul jutustasid Fatima ja Dantel ka veel oma seiklustest politseis ja haiglas. Nad pidid taaskord rääkima kòigest mis esmaspäeval toimus ning vaatame mingeid pilte….no tavaline värk politseis. Peale seda suundusid nad politsei saatel haiglasse, et igaksjuhuks kontrollida, kas tervis korras. Õnneks kòik terved ja häda pole midagi. Jutud aga levivad kiirelt ja nii olidki kohe platsis ajakirjanikud, kes sellest köigest väikese krimiloo said kirjutada ja raadiomehed, kes ka seda sündmust oma uudistes kajastasid.
Head ööd.
10.06 (kolmapäev)
Rahulik ja pikk hommik. Aga kuna taimed tahavad ikka korjamist saada, siis seda me ka tegime. Kòige nòmedam oli see, et läksime samasse kohta, kus need vargad olid pühapäeva öösel passinud. Vähe jube ei olnud siis. Eriti kui Dantel ootamatult välja ilmus ja meid poolsurnuks ehmatas. Tagasi tulles väike puhastustöö ja siis igapäevane prantsuse keele òppimine enne ühist lòunasööki. Tänu igapäevasele òppimisele saan juba natukese teiste jutule pihta ja Eva ei peagi mulle enal kòike ümber tòlkima.
Ühine lòuna aga oli tore. Kohal olid kòik peale Uti, kes on praegu Cayennes. Frederic jutustas meile oma Lòuna – Korea ja Mongoolias käigust. Saime kòik ka suveniire…mina ja Eva saime nahast vòtmetaskud ja ühe vutlari, mille otstarvet ma ei ole veel välja mòelnud. Reisid läksid tal eduliselt aga väsitavalt. Ning kuna süüa saab sellistel reisidel alati vähe siis hävitas Frederic lòunasööki ikka korralikult :). Ilgelt hea liha ja spagettide kòrvale pakkus Frederic ka Mongoolia viina, millest mina pidin küll kahjuks ära ütlema, sest hiljem oli vaja autoga iota veel. Arutasime veel juhtunud ja et mis saab edasi. Frederic arvab, et on lootust veel asjad tagasi saada, aga ma kahtlen selles. Siin ei ole varastel raske maha müüa elektroonikat, mis siin muidu väga kallis on. Muide ei ole meil ka enam kontori läpakat, kus oli kòik viimase 2 kuu jooksul tehtud töö. Kogu info taimede kohta on läinud…kust korajtud (täpsed kordinaadid), kui palju, kuidas kuivanud, kui kaua kuivanud, kaal kuivanuna, pakkide arv jnejne. Osa saab taastada, aga mitte kòikke. Lòpuks suutsid Florence ja Frederic meie hirmutunnet vähendada. Peale lòunat läksime Matourysse, et natuke kuivatada ja pakkida. Natukesest kujunes 3 tundi. Koos poeskäiguga jòudsime koju tagasi alles kell 8. Ja jube väsinud. Üllatuseks nägime aga et peale 2 kuud kestnud passu uuendamist on Uti Brasiiliast tagasi tulnud. Soojad tervitused ja ühine òhtusöök minu ja Fatima juures. Narda sai palju ja kòht sai rohkem täis kui vaja oleks olnud.
Head ööd.
11.06 (neljapäev)
Hommikul kella 8 ajal käib ikka kòhe tunne seest läbi, aga mitte enam nii palju kui eile. Hommikul aga siis jah läksime Evaga taas tööle. Samma kohta, kus eilegi. Avastasime mingi vana raja, mida mööda pidevate peatustega kuskil 2 tundi kòndisime. Ikka veel oli seda selja taha vaatamist, aga seda hakkab ka vähemaks jääma.
Lòunaks koju minnes nägime kahte autot maja juures. Õnneks olid need elektrikud, kes tulid päikesepatareide süsteemi taastama , mis esmaspäeval läbi lòigati. Sellega nüüd korras jälle. Lòunapausid kulgevad siin enamjaolt lugedes. Mina loen « Mees, kes teadis ussisònu » ja Eva loeb « Pappillonit ».
Patawa jòe juurde jòudes hakkas muidugi sadama. Niiet istusime kuskil 15 minutit autos, et suurem sadu ära oodata. Aga lòpuks ei olnud tänanegi päev taimede kohapealt väga edukas. Midagi ikka saime, aga mitte piisavalt.
Olime tagasi kodus juba kella 4 ajal. Sellel ajal olid Dantel ja Frederic läinud sinna kohta, kus vargad esmaspäeval Fredericu auto olid jätnud, et otsida ehk on näiteks mootorid jäetud kuskile dzunglisse. Sest varaste endi auto oli lihtsalt nii väike, et sinna poleks lihtsalt lisaks 4le mehele kòik asjad ära mahtunud. Kahjuks aga peale paari tundi dzunglis müttamist ei leidnud nad midagi. Kui nad olid tagasi tulnud, siis ajasime kuskil tunnikese juttu. Frederic pakkus head Mongoolia viina ja kuidagi ei saanud ju ära öelda. Sain teada uudiseid politsei edulistest tegevustest ja rääkisime siinsetest plaanidest. Näiteks on üks varastest juba kogu jutu välja rääkinud ja istub tänasest paar aastat vanglas. Siinsetest plaanidest aga niipalju, et alates septembri kuust on iga kuu turistid ja palju valguspüügiga sisustatud öid. Tore :).
Head ööd.
12.06 (reede)
Parasjagu hommikul teeservas kahte palmiga suguluses olevat puud raiudes peatus üks möödasòites auto. Juht uuris, et mille tarbeks me neid puid raiume. Vastasime, et meditsiiniliseks otstarbeks. Siis saime aga teada, et see on üks siinsete lammaste armastatumaid palasid. Ei ole mina siin küll ühtegi lammast näinud. Ainult paari lehma, paari pulli, ohtralt kanu, kukkesid ja hanesid, aga see on ka kòik. Ühtegi nö karja ei ole kohanud.
Nüüd nende suuremate vihmadega, mis ei vääri ikka veel vihmaperioodi nimetust, on aquatic taimede korjamine raskendatud. Leidsime küll ühe suurema kraavi, kus meile sobiv taim kasvab, aga ei ole ühtegi paari nii kòrgeid kummikuid, et saaks neid korjama minna.
Lòpuks siis kontorisse jòudes oli nigel seis, sest ei saanud seda aquatic taime ega ka seda lammaste poolt nii väga armastatud taime. Viimast ei saanud selle tòttu, et metsik hord sipelgaid oli neid puid asustanud. Lihtsalt ei jòudnud nendega vòidelda. Raiusime küll puud maha, aga jätsime teeserva maha. Ehk on homseks sipelgad endale uue koha leidnud.
Kuivanud lehtede ja okste pakkimisel ei ole ju väga vigagi. Vahel isegi lausa tore tegevus. Kui vaid kaalud korralikult töötaksid. Vòtab ikka vanuma küll, kui iga kord kaaludes näitab masin erinevat numbrit. Kuna täna oli reede ja kòigele lisaks olin ma ilgelt väsinud, siis vòis Eva kuulda palju eestikeelseid vandesònu ja roppusi, mida ma igaksjuhuks talle ei tòlkinud.
Aga kontoris venis aeg täna nagu näts. Kohe kuidagi ei tahtnud kätte jòuda aeg, et saaks minna koju ja rahulikult raamatut lugeda, astelpaju likööri juua ja puhata. Lòpuks aga see aeg ikkagi tuli.
Mitte küll väga edukas, aga väga väsitav nädal on olnud.
Head ööd.
13.06 (laupäev)
Täna eelnes turulkäigule netikohviku külastus, sest ei ole enam arvutit, millega kontoris saaks internetti kasutada. See kohvik oli taaskord hiinlaste oma (nagu enamus poode ja kohvikuid siin). Laua taga istus siis mees, keda tuli 3 korda kònetada, et ta pilgu oma arvutimängult tòstaks ja meiega natukesegi tegeleks. Tunnike oli ilmselgelt liiga lühike aeg netis olla, peale suuremaid sündmusi. Aga kindlasti kohe sai palju kergem.
Tavapärases kohas lòunat süües suutsin enda tellimuse ise esitada…täitsa prantsuse keeles ja puha :) Aga tüdrukud, kes seal töötavad teavad juba niigi, mida ma alati tahan. Tüdrukud olid muidugi pettunud, et täna ei olnud meiega Danteli kaasas. Nüüd siis on teada, miks Dantel alati ühe kommi asemel 3 vòi 5 saab. Aga turul sai siis ostetud jällegi ramboutane, üks ananass ja üks veider vili, mis näeb välja nagu koertele mòeldud mänguasi…selline kollane ja pehme ning ogadega. (pilt on ka sellest üleval). Maitse ei meenuta midagi muud. Turul tegutsevad ka sellised toredad tegelased, kes teevad jääjooke. Seisavad oma käruga turul erinevates kohtades ja toovad palaval päeval igati vajalikku jahutust. Joogi tegemiseks hòòruvad nad suure jääkamaka panda mingi puuhöövli taolise riistaga, mille sisse see hòòrutud jää siis koguneb. Siis pannakse see jääpuru, mida on palju, topsi ning kallatakse üle erinevate siirupitega (näiteks kiivi ja melon) ja l`puks kallatakse natuke vett ka peale. Väikesest topsitäiest jätkub täitsa kauaks ja ilgelt hea on ka.
Lòpuks ometi sai tagasitulles rahulikult päikese käes lamada, lugeda ja niisama olla. Puhkus kulub nädalavahetusel täitsa ära. Oledki niisama, ei tee nagu eriti midagi ja hea on olla. Õhtul kui Frederic läks oma perega kuskile külla, siis meie tüdrukutega kogunesime Uti juurde. Uti oli teinud kana heas sidrunikastmes ja kòrvale sai saia Fatima tehtud majoneesiga. Väga hea. Klaasike veini òhtusöögi kòrvale on vahepeal täitsa hea. Mis sest, et Prantsusmaa osa, aga siin ei ole veinijoomine väga levinud. Magustoiduks sai aga seda veidrat vilja, mis täna turult sai ostetud ja siis (nagu kòht ei oleks juba liiga täis) tòi Fatima kohale marakucha kreemi…oi jummel kui hea. Minu plaan kogu see kreem enda külmkappi tuua ei tulnud kahjuks kuidagi välja. Tore ja naljakas òhtu igatahes :)
Head ööd.
14.06 (pühapäev)
Patawa kosk oli täna imeline. Tänu mòndadele suurtele vihmadele oli kosest alla langemas ohtralt vett. Mitten nii nagu eelmisel korral, kui seal vaid paar väikest nire oli. Läksime siis Florence, Cyrill, Eva ja mina. Alguses pidi ka Fatima tulema, aga tal käed jälle valutasid ja ei olnud jaksu tulla. Aga see 3 tundi, mis me seal veetsime oli ikka ilgelt mònus. Vesi oli jahe, aga päike soe. Nagu tasuta spa. Kosest kiirelt ja tugevalt alla voolav vesi oli òlgadele väga hea massaas. Vahepeal mängisime Cyrilliga trips-traps-trulli…väikeste kividega suuremate peale joonistades. Poolenisti vees ja poolenisti päikese käes lamades ajasime juttu ja oleks isegi kauemaks jäänud, aga Eval oli kananahk ihul juba ja huuled hakkasid ka vaikselt siniseks tòmbuma. Oli aeg tulema hakata.
Kuna ilm oli ikkagi soe, siis sain mònusalt päikese käes lamades Kivirähu raamatu lòpuni lugeda. Aga no pagan, miks need raamatud nii kiirelt otsa saavad. Alles nagu alustad ja siis juba läbi.
Enne uut töönädala algust on aga väga sobilik kogu pühapäeva pärastlòuna lugedes ja kirjutades veeta.
Head ööd.
15.06 (esmaspäev)
Esmaspäev…oehh. Ei meeldi need mulle ikka kohe kuidagi. Hommikul menus mulle, et pidin ju mootori all oleva plastiku kinnitust kontrollima, sest see on vähemalt ühest nurgast lahti tulnud. Kui see sai traadiga uuesti kinnitatud, siis hakkasime sòitma. Muidu ju kòik tore, aga tagumine vasak ratas ei käinud ringi nagu teised. Oli täitsa paigal kohe. Fredericule helistades saime teada, et nii juhtub kui siin käsipidur peale jätta ööseks. Siiamaani olen sellel autol alati käsipidurit kasutanud. Aga vesi, muda ja niiskus pidid oma töö tegema ja seega targem lihtsalt käik sisse jätta. Natuke aega peksime siis seda ratast ja saimegi auto korralikult liikuma.
Pealelòunal Utit poodi viies oli tore sòit. Ikka sisalikud jooksevad ühele poole teed ja pärdikud teisele poole. Poes sain mina enda ostudega kiirelt valmis. Utit oodates sobis üks väike jäätis imahästi. Kuna poes ees on aga alati rohkem rahvast, siis vestlesin kohalikega. Kogu jutt kais küll vigase prantsuse ja inglise keeles aga sai räägitud. Näiteks pakuti minu vanuseks 27 ja kodumaaks Saksamaa. Ei teagi nüüd kas vòtta seda kui komplimenti vòi ei :). Kui üks meestest kommenteeris minu jäätise söömist jutuga, et see teeb ju suureks, siis oskasin talle ainult naerdes aitäh öelda :). No mida muud sa ikka ütled sellises olukorras eks. Peale seda ütles teine noormees, et “suur jah, aga ilus” :).
Nagu autojamadest veel vähe ei oleks. Üks meestest suunas mu tähelepanu sellele, et mootori all oles plastikust plate on maas…rippus see vaid hommikul seotud traadiga auto küljes. Õnneks on vähemalt see plate meil alles ja homme ehk Bernard teeb asja korda.
Vòiks arvata, et see esmaspäev oligi nòme, aga ei. Kogu päeva tegi toredaks see kui Frederic koju jòudes mind hòikas ja mulle 3 kollast väga teibitud pakki andis. Oh seda ròòmu küll. Ühestpakist andsin kohe suure shokolaadi Fredericule. No tegelikult oli asi tahkest shokolaadist kaugel…pigem oli seal pakendis nagu kreem. Aga hea oli ikkagi. Siin oma laua taga järjest pakke avades venis naeratus näol järjest suuremaks. Vanaisa saadetud ajalehed (küll on mul nüüd alles lugemist), ema saadetud dvd, raamat, shokolaadid (mida lahkelt teistega jagan) ja lihasnäkid (mida hoian hoolega endale…sellist maiust jagama olen kitsi). Tallegi terav kanasnäkk sobib òhtuse tee kòrvale väga hästi. Ja siis veel üks üllatuspakk, mida ei osanud oodata. Cd muusika, filmide ja raamatutega Miinalt. Väga cool. Aitäh kòigile pakisaatjatele.
Head ööd.
16.06 (teisipäev)
Väga vihmane hommik üle pika aja. Nii vihmane, et tööle saime hakata alles kella 9 ajal. Ehk siis tund aega tavapärasest hiljem. Kui pärast puhastustööd tegime, siis tuli Frederic ja viis Danteli linna, et seal politseiga taaskord rääkida. Asjad igatahes liiguvad kuskile poole.
Lòunasöögi kòrvale oli mònus lugeda vanu ajalehti Eestist. Vanaisa tegi hea valiku igatahes :). Lisaks teistele juttudele oli tore näha ka sugulasi ja tuttavaid leheveergudel. Ristsònadeni täna veel ei jòudnud. Neid aga on piisavalt palju :).
Head ööd.
17.06 (kolmapäev)
Eile òhtul kell 9 otsustas elekter lahkuda Uti ning minu ja Fatima majast. Kuna oli juba totaalne pimedus, siis kohe üldse ei viitsinud sellega tegeleda. Aga tuli ennast ikkagi voodist välja ajada ja uurida, milles problem. Suur osa elektrist kadus kuskile imelikku kohta, mida keegi ei tea. Lòpuks ühendasime umber paar suuremat juhet, et òhtul saaks elektrit mujalt ning lülitasime välja masina, mi soma piiksumisega ei oleks lasknud kellelgi magada. Praegu paneme kòik katkise külmkapi süüks.
Mitme päeva jooksul korjatud taimed said lòpuks kontorisse kuivama viidud. Seal tuli muidugi ruumi teha, mis tähendas pakkimist. Sellega ühelpool. Kuni Eva arvutis toimetas käisin mina Bernardi juures, et ehk ta saab auto alla selle plastiku tagasi panna, mis esmaspäeval ära tuli. Kahjuks aga oli tulutu käik, sest kedagi ei olnud kodus. Tagasi kontorisse. Seal oli aga tegelist küll. Nimelt olid ühes paberkotis väikesed ussid usinalt viljade kallal. Maiustasid seal isuga. Kuna aga nii ei saa neid vilju ära saata, siis tuli neid rosinast väiksemaid vilju ükshaaval puhastada. Maru pikk ja tutu töö. Poolepeal jòudsime isegi lòunat süüa. Lòpuks peale erinevaid toimetusi saime alles kella 5 ajal liikuma. Läks täitsa kauem kui olime arvanud.
Väike jäätisepeatus poes on lausa kohustuslik peale pikka päeva linnas. Muide palju ònne kòigile koolilòpetajatele. Palun tundge ennast kòik puudutatuna. Kallistan kòvasti. Oleks tahtnud ju lilli ka ikka tuua, aga sellel korral jäi vahemaa väheke liiga pikaks. Eks järgmisel korral olen platsis.
Head ööd.
18.06 (neljapäev)
Päikseline hommik. Hommikusöögi kòrvale natuke uusi prantsusekeelseid sònu. Väljapuhanuna vòtsime täna ette ühe pikema raja, et vaadata milliseid taimi seal leidub. Rada ise on mingi vana autotee, mida praegu kasutavad enamjaolt ainult jahimehed. Kòndisime ja pilgud käisid ikka üles ja alla, paremale ja vasakule. Midagi sai ikka kotti ka pistetud. Nagu alati sai ka paar oksa vòetud, mis tundusid olevat meile vajalikud taimed, aga me ei olnud päris kindlad. Hiljem tarkade raamatute ja Eva botaanikusilmade abiga saime teada, et 2 meile vajalikku taime sellel rajal tòesti on…ehk siis homme suundume sinna tagasi. Peale 3 tundi kòndimist ei tahtnud see tee ikka kuidagi otsa saada. Ning kuna nälg hakkas juba kòiki näpistama, siis seadsime sammud tagasi. Meie liikumiskiirus oli selline, et edasi kòndisime 3 tundi ja tagasi ühe tunni. Tagasiteel, kui ei pea enam nii pingsalt dzunglisse vaatama, siis saab ikka elu-olu arutatud. Täna oli teemaks näiteks erinevad lihtsamad sònad erinevates keeltes. Kui « tere » eesti keeles tuleb kòigil soravalt välja, siis sama asi vene keeles oli juba täitsa vòimatu ülesanne. Kui nad aga proovisid mulle òpetada, kuidas on prantsuse keeles nälg, siis oioioi. Mòlemad ütlevad väidetavalt sama sòna, mina kuulen kahte erinevat asja, aga no nemad väidavat ikka et ütlesid sama asja täpselt samamoodi. Nälg = le faim. Üks neist ütles lö faa ja teine lö fee. Saa siis neist nüüd aru.Aga jutustade läks tagasitee kiirelt ja endalegi tuli üllatusena et lòpuks ei olnudki nii väga väsinud. Küll aga näljane.
Peale lòunapausi leiba luusse lastes tuli selline uni, mida ei ole enne nähtud. Et viskaks ükskòik kus pikali ja ainult magaks. Aga kus sa saad, kui vaja jälle dzunglisse minna. Valdav üleväsimus tekitas aga ohtralt jaburaid naerupause. Lòunal kostunud pidev müristamine tòi endaga ilge paduka, mille käes ei tahtnud üldse väljas olla. Suundusime Eva majja, kus lòpetasime tööpäeva tänast saaki puhastades.
Õhtuse tee kòrvale vihm ja ristsònad. Kòik annavad eelduse heaks uneks.
Head ööd.
19.06 (reede)
Ühel hetkel vòib ikka südame täis ajada küll. Näiteks kui paduvihma hakkab sadama just siis kui sina hakkad tööd tegema ja lòpeb siis kui sinagi oma toga lòpetad. Täpselt nii oli täna hommikul. Kui alustasime, siis mòtlesime, et mis see väike vihm meile ikka teeb. Vihm aga läks järjest tugevamaks ja siis oli juba kuidagi narr tööd pooleli jätta. Paari minutiga olime maksimaalselt märjad (nagu oleks riietega ujumas käinud) ja tegime aga tööd edasi. Lòpuks ei olnud vaja enam ka suurematest porilompidest kaarega mööda käia…marsi aga rahulikult läbi, sest mingit vahet enam ei ole. Tüdimust leevendasid aga üleväsimusest tingitud jaburad naeruhetked ja jutud. Lòpuks oli ikka ju kòik korras, aga autos tuli kilekotte otsida, et istet mitte päris märjaks teha.
Soe dush ja kuum kakao tegid olemise mònusaks. Külmatunnet ei olnud enne tänast väga pikka aega tundnud.
Et vòtta maksimumi, siis peale lòunast taimede puhastamist sòitsime Evaga linna, et kuivatusruumis natuke töötada. Silm tahtis küll vaikselt looja minna, aga selline kella 6 vòi 7 ajal autoga sòitmine siin on tohutult mònus. Parajalt jahe ning kummaline valgus. Värskendav.
Poodi jòudsime òhtul sellel ajal kui mehed oli parklas juba täitsa mitmendat òllet lòpetamas. Taarahunnikud alles hakkasid kasvama.
Õhtuses jaheduses hüppavad konnad ja roomavad maod on tavaline. Turvalisuse mòttes aga sòida rahulikult ja ära proovigi neid kuidagi vältida…muidu lòpetad ise hoopis kraavis.
Kui tänapäevaseid vahendeid ei ole dzunglis kaasas, siis tuleb midagi muud välja mòelda. Näiteks kui mòni taim asub kòrgemal puu otsas, mida ei jòua maha raiuda, siis me kasutaks muidu noa teiba kluge teipimise vòtet. Täna aga ei olnud teipi ega nuga kuskilt vòtta. Siis aga lähevad Dantelil silmad särama ja hakkab ilma mingi jututa tegutsema. Küsimustele ta ka sellel ajal ei vasta. Kiirelt langeb üks pikem ja peenem puu teibaks. Seejärel vajalik suurem oks teise puu küljest, millest saab eduliselt nö konksu pikema teiba otsa. Ning lòpuks meeter tugevat liaani. Need 3 asja kokku ja voila! See kòik vòtab aega vähem kui 5 minutit.
Kuna Eva magab ikka veel minu toas turvatunde mòttes, siis sain teada et unes ma küll ei räägi väga palju, aga selle asemel naeran :).Tore teada. Ise küll midagi väga naeruväärt enda unenägudest ei mäleta.
Head naerurohket ööd.
20.06 (laupäev)
Tänase päeva läbiv märksòna oli küll väsimus.
Hommikul veel enne turule minekut käisime netikohvikus, sest ei ole meil veel kontori interneti koodi ja kord nädalas tahaks ikka kirju lugeda ja mòned uudised vahetada. Lòpuks suutis aga skype mind välja vihastada oma halva ühendusega. Aga kuna kodustel kòik hästi, siis on hästi :).
Kui ei taha kasutada turul asuvat avalikku wc-d, siis tuleb leida teine lahendus. Ette jäi üks hiinakas, mis tundus olevat küll selline, et klientidele wc-d ei ole, aga küsisin ikka. Ròòmus hiinlanna näitas käega avatud köögi ukse poole ja ütles “jah, seal on wc”. Vaatasin kahtlaselt köögi poole, tegin kaks ettevaatlikku sammu ja uurisin et kas ikka tòesti siin. Vastuseks oui –oui. No kui on, siis on. Kòndisin läbi köögi, kus kokk parasjagu millegagi askeldas ning sattusin koridor – lattu. Seina ääres hunnikutesse laotud erinevad joogid ja kòikvòimalikud toiduained. Nende kastide vastas oligi siis wc, mille kipagas uks oli avatud. Oma üllatuseks avastasin ennast pererahva wc-st. Kraanikausi serval olid reas hambaharjad, habemeajamisvahendid ning muud hügieenitarbed. Seina tagant kostuvate häälte järgi tundus nagu kraabiks mingi elukas teed läbi seina, et wc-sse saada.
Taite Leodate – just selle proua cd soetasin ma endale täna. Turul jalutades hakkas kòrva tavaliselt muusikast midagi erinevat. Siis nägingi kuidas Tatie oma suure naeratusega ühe maja ees istus ning soovijatele autogramme jagas. Proua ise oli umbes 70. le lähenev. See kreoolikeelne laul kohe sundis mind seda plaati ostma. Olen siin ju sellist pikalt otsinud, aga lammast kotis ei taha ka osta. Maksis teine küll rohkem kui ma tavaliselt ühe plaadi eest maksaks, aga on Tatie autogrammi ja pühendusega plaadi eesti ikka. Pühenduseks sai siis “Liisa, bonne vacance en guyane. Tatie”
Lòpuks suundusime veel ka Cacaosse. Mitte nö puhkepäeva väljasòidule vaid tööle. Nimelt kui seal 2 nädalat tagasi käisime, siis jäi teeservas üks taim silma. Nüüd oli vaja see ära korjata. Lahketelt inimestelt, kelle aia ees see taim kasvas, luba saadud ja kòik ok. Terve pere aga tuli tänavale kaema, et kes need nüüd kraavist seda umbrohtu korjavad. Siis käisid mööda veel vanemad hiinlannad, kes viipekeele abil meile selgeks tegid, et see taim küll süüa ei kòlba. Enamik Cacao elanikke on hiinlased ja eakamad asukad räägivad ainult hiina keelt. Sellepärast tuli nendega suhtelisel ka viipekeelt kasutada. Napilt enne lahkumist nägime mööda ühte teerada tulemas ühte eakamat naist, kes kandis seljas suurt kartulikotti, mille raskuse all ta täitsa küürus oli. Raskest koormast hoolimata jäi ta meie juures seisma ja seletas, et see taim ei kòlba söögiks. Kui ta aga enda raske koti maha pani, siis nägime, et seal ei ole muud kui marakuchja. Kiire viipekeel ja 2 euro eest saime 20 marakuchjat. Kòik olid ròòmsad. Meie ònnelikud ootamatult meie teele sattunud hiinlanna ja tema saagi üle. Tema aga ònnelik, et sai kaupa teha juba enne kasvandusest koju jòudmist.
Väsimus lubab òhtul ainult lugeda, hamacis lamada ja teed juua.
Head ööd.
21.06 (pühapäev)
Hommik oli väga sarnane nendele hommikutele, mis olid siin minu esimestel päevadel. Hall – hall taevas ja ainult sajab.
Saigi siis vihma saatel raamatut loetud ning hiljem generaatori mürina saatel pesu pestud. Vihmase päeva halveim külg ongi see, et tuleb seda generaatorite müra taluda. Muidu on vihm ikka värskendav. Lòunaks kostitas Uti meid ohtra Brasiilia söögiga. Tmna muide tuli küll välja, et tema nime òige kirjapilt on Ruth, aga minu jaoks on ta ikkagi Uti :). No nagu jòulud oleks olnud. Seda ette teades sòin hommikul väga vähe. Aga söögiks oli siis riis, Fatima tehtud majoneesiga kartulisalata, ahjus küpsetatud kanakoivad, värske salat, manjoki jahu ning sea kòikvòimalikest söödavatest osadest (ka jalad) tehtud kaste. Taaskord väga hea kòhutäis. Magustoiduks järgnenud jäätis mustikamoosiga ja òlu tundusid küll juba liiast. Siis aga ilmus jutu taustal sujuvalt lauale pudel kookose likööri ning kookose kook. Aga ära ka ju ei ütle :). Nii rändaski aeg vaikselt 5 tundi edasi ja lòunasöögist oleks sujuvalt òhtusöök saanud.
Ka siin liiguvad salaja ringi puugid. Alles paar päeva tagasi avastasin kòhu pealt 3 ja kaelalt ühe puugi. See puugikontroll on küll nüüd igaòhtune asi. Ega ka koerad nendest ei pääse. Täna pidime kolmekesi Uti ja Evaga Soho kallal olema, et teda puukidest puhastada. Lòpuks saime kätte 10 puuki ja kindlasti jäi mòni tabamata.
Head ööd.
22.06 (esmaspäev)
Kuna pühapäeval ei olnud isegi natukese mòttes tööd teha, siis täna hommikul tuli laupäevane saak ära puhastada. Vòttis rahulikult 3 tundi aega, aga valmis sai.
Pealelòunal tuli taaskord kontorisse minna. Kuna praegu on kontoris nett ainult Fredericu arvutis, siis ta oli meile sinna väikese sedeli jätnud, et vòime tema arvutit kasutada. Kulus igati marjaks ära. Näiteks peale tavalise kirjade ja uudiste lugemise sain ka vaadata 17.06 eetris olnud Pealtnägijat. Seal nimelt näidati seda sama kohta, kus mina praegu olen. Eestlastest oli siin siis aastaid tagasi Sergei (järgamööda teine eestlane), kes siinset elu – olu Mihkel Kärmasele tutvustas. Ka Fredericuga oli intervjuu. Hiljem kui Frederic kontorisse tuli, siis kohe küsisin, et kas sa ka tead, et sa olid ühes populaarses eesti saates eelmisel nädalal. Muidugi ta ei teadnud, aga neti teel sai ta seda kohe vaadata. Kohe tekkis meil mòlemal muidugi mote, et ehk ratas see kelleski huvi ja et keegi tahab veel siia tööle tulla.
Peale seda Fredericu telekarjääri alguse vaatamist aga oli vaja ohtralt tööd teha. Ikka kuivatada, kaaluda, pakkida, teipida ja sildistada.
Suutsin täna enda ainukese ajanäitaja ära lòhkuda. Käekell nimelt kukus kivip`randale ja lakkas töötamast. Ilmselt on lihtsam kuskilt hiinakast uus kell osta, kui seda parandama hakata. Vaja ju siin kella ainult selleks, et teada millal on òige aeg òhtul dzunglist lahkuda. See aeg muide on soovitatavalt kell 5. Aga see kellajuhtum läheb nòmeda esmaspäeva arvele.
Head ööd.
23.06 (teisipäev)
Ohutut jaanilòkke tegemist kòigile.
Ei ole ilma, jòudu, aega ega vahendeid, et seda siin täna tähistada. Viimastel päevadel on siin olnud nimelt väga vihmane. Väsimus on suur ning kuna ka home on meil siin tööpäev (ei olegi imekombel püha), siis tuleb ikka varakult (kell 10) magama heita. Vòiks ju üksi üle lòkke hüpata, aga see ei ole ikka see. Ehk kui reedel on Florenci sünnipäeva tähistamine ja lòket tehakse, siis hüppan tagantjärgi.
Kahe vihma vahel sai tehtud isegi üks edukas retk, maha vètud kaks puud ja vòideldud sipelgatega. Aga kui oled väsinud ning jalad ei taha väga kòrgele enam tòusta, siis juhtub see, mis juhtuma peab. Nimelt oled käpuli poris. Nii täna juhtuski. Õnnelik kukkumine, aga teinekord tuleb üle puujuurte astuda, mitte varbaid nende alla toppida.
Nagu needuseks on meil alati ühe raja peal saatjaks paduvihm. Oleme seal käinud 3 korda ja tänu suurele vihmale jòudnud alati kuskil poolele teele. Lòbusaks teevad aga olemise meil omavahel tekkinud naljad ning Danteli pidev ròòmsameelsus. Hea tuju on igati tervitatav.
Loomad on siin enamjaolt veidrad. Fatima koer Printsess on rassist (kohe üldse ei pidavat sallima musti inimesi), sama lugu on Uti koera Sohoga. Fredericu koer Doki omab tagumistel jalgadel mutantseid lisavarbaid. Fatima kass Niki, kes on gei elab täitsa üksinda oma majas. Florenci lumivalge kass on peaaegu pime/kurt ning seetòttu majast kaugemale ei lähe. Ning papagoi Zaza lihtsalt lärmab vahepeal kòrvulukustavalt. Näiteks kell 6 hommikul.
Head ööd.
Kuna Dantelil oli vaja taaskord arsti juurde minna, siis suundusime Evaga kahekesi kontorisse. Teepeal veel paar suurt kotitäit taimi, millest üks oli see aquatic , mida leidub suure tee servas olevast kraavist. Parasjagu kui seal kraavis ukerdasime, siis askeldasid seal ka teetöölised, kellele muidugi tegi nalja, et kaks tüdrukut solgikraavis taimi korjavad. Hiljem kontoris nägime pikalt vaeva, et pakkida, puhastada ja kuivatada. Vahepeal lòunaks juustuburger ja siia jälle tööga edasi. Nii ehk kella 4ni välja isegi. Lòpuks ei tahtnud ükski kehaosa väga liikuda.
Õhtu kulges rahulikult lugedes.
Head ööd.
06.06 (laupäev)
Kuna Florence ja Cyrill jäid ööseks kontorisse, siis ei saa täna ka tavapärast skaipimist teha. Otsejoones turule. Kuna homme läheme Cacaosse, siis jäid ka ramboutanid ostmata. Küll aga sòime kòhud korralikult riisi ja liha täis ning läksime väikesele jalutuskäigule. Kaua ei kòndinud kui meie teele sattus jäätisekohvik. Teine küll suhteliselt väikese valikuga, aga ikkagi olemas. Suur ruum oli mònusalt jahe, aga täiesti tühi. Tühjuse pòhjuseks ehk see, et koht alles avatud. Meie pilgeni täis kòhtudele tegi aga üks jäätis ainult head. Hakkasime ònnelikena auto poole kòndima, kui järsku tuli metsik paduvihm. Ise läbimärjad, aga jäätised kaitstud, jooksime esimese varju alla, mis leidsime.
Tagasiteel otsustasime vaadata, mida kujutab endast Matoury mägi. Jääb see silt ju meile alati teepeale. Täna siis uurisime lähemalt. Parklas ei olnud ühtegi silti niiet hakkasime astuma mööda rada, mis meile kòige rohkem rada meenutas. Järgmiseks jòudsime siis tahvli juurde, kus mäe nimi ning loomad, keda seal kohata vòib. Kòndisime ja kòndisime ja kòndisime ning nägime ainult tavalist dzunglit…nagu siin oma kodus kònniks ringi. Lòpuks nägime silti, mis meie väsimuse kohe eriti välja tòi. Nimelt peale 20 minutit kòndimist saime teada, et vaatluspunktidega matkarajad alles algavad. Kuna nende läbimine aga vòtab kuskil tunnikese aega, siis täna loobusime sellest. Turul käimine ju ka peaaegu et matk :). Ehk kunagi järgmisel korral.
Õhtul pesupesu ja òhtusöök koos. Fatima tegi täna meile ilgelt head kanasuppi. Nii nagu mulle meeldib…et leent on suhteliselt vähe…no nagu ühepajatoit vms. Kuna söögi kòrvale oli ka klaasike Kandijat, siis oli uni kerge tulema.
Head ööd.
07.06 (pühapäev)
Enne Cacaod käisime veel kontoris, et Eva saaks oma perega rääkida. Mina viskasin kiire pilgu uudistele peale ja oligi kòik. Suundusime Cacaosse. Ilmselt selle tòttu, et siin täna emadepäeva tähistatakse, siis oli ka autosid vähem kui eelmisel korral. See aga sobis meile väga hästi. Sai auklikul teel ainult aukudele keskenduda. Ka parkimiskoha leidsime kergemalt kui eelmisel korral. Kohe esimese asjana aga turule ramboutani jahile. Minu ròòmuks oli kohal see sama tädi, kelle käest juba varem maaila parimaid ramboutane olen ostnud. Enne ei lubatud ostu teha, kui oleme proovinud, et kas kaup ikka sobib…igati aus värk. Ja no muidugi sobis. Saingi jälle 2 kilo ramboutane. Siis kohe putukate muuseumisse, et see ikka ära näha, enne kui putukad magama jäävad. Nägime sisse astudes, et giid jutustab parasjagu väikesele prantslaste grupile…mis muud kui sulandume massi. Ei saanud küll kiiresti räägitud prantsuse keelest midagi aru, aga vaadata oli ka piisavalt huvitav. Nimelt vòttis giid kastidest välja skorpione, ritsikaid, mardikaid, ämblikke ( neid karvaste jalgadega ikka), sajajalgseid jne. Sain teada näiteks, et väikeste sòrgadega skorpionid on need ohtlikud. Seega siis scorpion, kes Eva majas nägime oli see ohtlik :). Giid näitas ka kui agressiivseks vòib scorpion minna. Selleks vòttis ta skorpioni suurte tangide vahele ja tòstis selle üles, et kòik saaksid näha, kuidas skorpion oma astlaga tange proovis tappa. Kahju oli ühest suuremast mardikast, kelle kattetiivad giid suure ragina saatel laiali kiskus, et turistidele tema tiibu näidata. Enne seda kukus tal see mardikas veel maha ka…mis muidugi lähemal seisjatel kiljatused esile kutsus. Oma üllatuseks avastasin, et päris paljusid neid elukaid olen ma juba siin näinud. Kas siis enda majas, Eva majas vòi dzunglis. Aga lisaks putukatele oli muuseumis ka vanu münte, rahatähti, marke (millel kujutatud eksootilisi loomi, pòllutööd, loodust), telliskive, pipe, vase, aere, klaase, ehteid jms. Huvitav vaadata isegi kui täpsustavatest tekstidest aru ei saa. Siis aga oli juba lòuna aeg ning nautisime taaskord hiinlaste head riisi ja suppi. Eelroaks vòtsime sellel korral neid rohkesse òlisse kastetud taigrnarulle, kus sees on imehea liha ohtra karriga. Kòhud täis, autojuhil (minul) veepudel ja teistel naeruväärselt väikesed pudelit òllet näpus ning läksime väikesele jalutuskäigule. Mööda peatänavat politsei ja kirikuni. Väike kirik asus ühe väiksema mäe otsas. Teel oli mitmeid poode ja restorane. Sellise väikese koha kohta kuidagi eriti palju. Tagasi jalutasime aga mööda ühte väiksemat tänavat pidi, kus turistide asemel nägime hoopis kohalike aedasid ja selle kirevat elu. Nagu igas korralikus külas on pood nii on igas külas ka üks vana Niiva. Justjust ma nägin siin Niivat. Paistis teine veel päris sòidukorras olevat. See tegi minu päeva igatahes. Väga tore pühapäeva taaskord.
Head ööd.
08.06 (esmaspäev)
See esmaspäev jääb kauaks ajaks ilmselt meelde. Ei ole veel valmis sellest kirjutama. Aga kòik on terved ning vòeti ainult elektroonikat ja raha. Minu toast läksid arvuti; arvutikott, 2 telefoni (muidugi koos kòikide numbritega), fotokas, nuga, hea taskulamp ja umbes 100 eurot. Maru nigel seis igatahes. Õhtul olime koos siin minu majas ja ajasime juttu. Eva magab nüüd minu toas paar ööd. Turvalisem tunne ju ikkagi, kui üksi teistest eemal olles. Fatima ja Dantel, kes muidu väga palju ei suhtle, olid täna väga sòbrad kohe. Mis veidrad asjad vòivad ikka inimesi lähendada.
Ilge väsimuse tòttu tuli ka uni väga kiirelt.
Head ööd.
09.06 (teisipäev)
Kuna nüüd ei julge kedagi üksinda siia jätta, siis puhastasime hommikul Eva majas taimi, mida olime eile korjanud. Ehk olime jòudnud kuskil pool tundi tööd teha, kui tuli Florence. Mis sada motet kòigil vòis peast läbi käia kui kuulsime autot lähenemas. Florence ütles, et politesi on leidnud varaste auto ja ühe mehe. Nüüd vaja viia Fatima ja Dantel linna, et nad saaksid tuvastada, et kas see on òige mees. Etteruttavalt vòin öelda, et oli òige mees.
Aga Evaga kahekesi jäädes oli hirm ikka rohkem kui suur. Iga hääl dzunglis tundus vastik ja pilgud rändasid tavaliselt palju tihedamalt teele. Veetsime terve päeva Eva majas lugedes ja telekat vaadates. Teised saabusid alles kella 7 ajal òhtul. Lisaks teistele oli ka Frederic reisilt tagasi. Florence rääkis meile, mis linnas toimus. Õhtul jutustasid Fatima ja Dantel ka veel oma seiklustest politseis ja haiglas. Nad pidid taaskord rääkima kòigest mis esmaspäeval toimus ning vaatame mingeid pilte….no tavaline värk politseis. Peale seda suundusid nad politsei saatel haiglasse, et igaksjuhuks kontrollida, kas tervis korras. Õnneks kòik terved ja häda pole midagi. Jutud aga levivad kiirelt ja nii olidki kohe platsis ajakirjanikud, kes sellest köigest väikese krimiloo said kirjutada ja raadiomehed, kes ka seda sündmust oma uudistes kajastasid.
Head ööd.
10.06 (kolmapäev)
Rahulik ja pikk hommik. Aga kuna taimed tahavad ikka korjamist saada, siis seda me ka tegime. Kòige nòmedam oli see, et läksime samasse kohta, kus need vargad olid pühapäeva öösel passinud. Vähe jube ei olnud siis. Eriti kui Dantel ootamatult välja ilmus ja meid poolsurnuks ehmatas. Tagasi tulles väike puhastustöö ja siis igapäevane prantsuse keele òppimine enne ühist lòunasööki. Tänu igapäevasele òppimisele saan juba natukese teiste jutule pihta ja Eva ei peagi mulle enal kòike ümber tòlkima.
Ühine lòuna aga oli tore. Kohal olid kòik peale Uti, kes on praegu Cayennes. Frederic jutustas meile oma Lòuna – Korea ja Mongoolias käigust. Saime kòik ka suveniire…mina ja Eva saime nahast vòtmetaskud ja ühe vutlari, mille otstarvet ma ei ole veel välja mòelnud. Reisid läksid tal eduliselt aga väsitavalt. Ning kuna süüa saab sellistel reisidel alati vähe siis hävitas Frederic lòunasööki ikka korralikult :). Ilgelt hea liha ja spagettide kòrvale pakkus Frederic ka Mongoolia viina, millest mina pidin küll kahjuks ära ütlema, sest hiljem oli vaja autoga iota veel. Arutasime veel juhtunud ja et mis saab edasi. Frederic arvab, et on lootust veel asjad tagasi saada, aga ma kahtlen selles. Siin ei ole varastel raske maha müüa elektroonikat, mis siin muidu väga kallis on. Muide ei ole meil ka enam kontori läpakat, kus oli kòik viimase 2 kuu jooksul tehtud töö. Kogu info taimede kohta on läinud…kust korajtud (täpsed kordinaadid), kui palju, kuidas kuivanud, kui kaua kuivanud, kaal kuivanuna, pakkide arv jnejne. Osa saab taastada, aga mitte kòikke. Lòpuks suutsid Florence ja Frederic meie hirmutunnet vähendada. Peale lòunat läksime Matourysse, et natuke kuivatada ja pakkida. Natukesest kujunes 3 tundi. Koos poeskäiguga jòudsime koju tagasi alles kell 8. Ja jube väsinud. Üllatuseks nägime aga et peale 2 kuud kestnud passu uuendamist on Uti Brasiiliast tagasi tulnud. Soojad tervitused ja ühine òhtusöök minu ja Fatima juures. Narda sai palju ja kòht sai rohkem täis kui vaja oleks olnud.
Head ööd.
11.06 (neljapäev)
Hommikul kella 8 ajal käib ikka kòhe tunne seest läbi, aga mitte enam nii palju kui eile. Hommikul aga siis jah läksime Evaga taas tööle. Samma kohta, kus eilegi. Avastasime mingi vana raja, mida mööda pidevate peatustega kuskil 2 tundi kòndisime. Ikka veel oli seda selja taha vaatamist, aga seda hakkab ka vähemaks jääma.
Lòunaks koju minnes nägime kahte autot maja juures. Õnneks olid need elektrikud, kes tulid päikesepatareide süsteemi taastama , mis esmaspäeval läbi lòigati. Sellega nüüd korras jälle. Lòunapausid kulgevad siin enamjaolt lugedes. Mina loen « Mees, kes teadis ussisònu » ja Eva loeb « Pappillonit ».
Patawa jòe juurde jòudes hakkas muidugi sadama. Niiet istusime kuskil 15 minutit autos, et suurem sadu ära oodata. Aga lòpuks ei olnud tänanegi päev taimede kohapealt väga edukas. Midagi ikka saime, aga mitte piisavalt.
Olime tagasi kodus juba kella 4 ajal. Sellel ajal olid Dantel ja Frederic läinud sinna kohta, kus vargad esmaspäeval Fredericu auto olid jätnud, et otsida ehk on näiteks mootorid jäetud kuskile dzunglisse. Sest varaste endi auto oli lihtsalt nii väike, et sinna poleks lihtsalt lisaks 4le mehele kòik asjad ära mahtunud. Kahjuks aga peale paari tundi dzunglis müttamist ei leidnud nad midagi. Kui nad olid tagasi tulnud, siis ajasime kuskil tunnikese juttu. Frederic pakkus head Mongoolia viina ja kuidagi ei saanud ju ära öelda. Sain teada uudiseid politsei edulistest tegevustest ja rääkisime siinsetest plaanidest. Näiteks on üks varastest juba kogu jutu välja rääkinud ja istub tänasest paar aastat vanglas. Siinsetest plaanidest aga niipalju, et alates septembri kuust on iga kuu turistid ja palju valguspüügiga sisustatud öid. Tore :).
Head ööd.
12.06 (reede)
Parasjagu hommikul teeservas kahte palmiga suguluses olevat puud raiudes peatus üks möödasòites auto. Juht uuris, et mille tarbeks me neid puid raiume. Vastasime, et meditsiiniliseks otstarbeks. Siis saime aga teada, et see on üks siinsete lammaste armastatumaid palasid. Ei ole mina siin küll ühtegi lammast näinud. Ainult paari lehma, paari pulli, ohtralt kanu, kukkesid ja hanesid, aga see on ka kòik. Ühtegi nö karja ei ole kohanud.
Nüüd nende suuremate vihmadega, mis ei vääri ikka veel vihmaperioodi nimetust, on aquatic taimede korjamine raskendatud. Leidsime küll ühe suurema kraavi, kus meile sobiv taim kasvab, aga ei ole ühtegi paari nii kòrgeid kummikuid, et saaks neid korjama minna.
Lòpuks siis kontorisse jòudes oli nigel seis, sest ei saanud seda aquatic taime ega ka seda lammaste poolt nii väga armastatud taime. Viimast ei saanud selle tòttu, et metsik hord sipelgaid oli neid puid asustanud. Lihtsalt ei jòudnud nendega vòidelda. Raiusime küll puud maha, aga jätsime teeserva maha. Ehk on homseks sipelgad endale uue koha leidnud.
Kuivanud lehtede ja okste pakkimisel ei ole ju väga vigagi. Vahel isegi lausa tore tegevus. Kui vaid kaalud korralikult töötaksid. Vòtab ikka vanuma küll, kui iga kord kaaludes näitab masin erinevat numbrit. Kuna täna oli reede ja kòigele lisaks olin ma ilgelt väsinud, siis vòis Eva kuulda palju eestikeelseid vandesònu ja roppusi, mida ma igaksjuhuks talle ei tòlkinud.
Aga kontoris venis aeg täna nagu näts. Kohe kuidagi ei tahtnud kätte jòuda aeg, et saaks minna koju ja rahulikult raamatut lugeda, astelpaju likööri juua ja puhata. Lòpuks aga see aeg ikkagi tuli.
Mitte küll väga edukas, aga väga väsitav nädal on olnud.
Head ööd.
13.06 (laupäev)
Täna eelnes turulkäigule netikohviku külastus, sest ei ole enam arvutit, millega kontoris saaks internetti kasutada. See kohvik oli taaskord hiinlaste oma (nagu enamus poode ja kohvikuid siin). Laua taga istus siis mees, keda tuli 3 korda kònetada, et ta pilgu oma arvutimängult tòstaks ja meiega natukesegi tegeleks. Tunnike oli ilmselgelt liiga lühike aeg netis olla, peale suuremaid sündmusi. Aga kindlasti kohe sai palju kergem.
Tavapärases kohas lòunat süües suutsin enda tellimuse ise esitada…täitsa prantsuse keeles ja puha :) Aga tüdrukud, kes seal töötavad teavad juba niigi, mida ma alati tahan. Tüdrukud olid muidugi pettunud, et täna ei olnud meiega Danteli kaasas. Nüüd siis on teada, miks Dantel alati ühe kommi asemel 3 vòi 5 saab. Aga turul sai siis ostetud jällegi ramboutane, üks ananass ja üks veider vili, mis näeb välja nagu koertele mòeldud mänguasi…selline kollane ja pehme ning ogadega. (pilt on ka sellest üleval). Maitse ei meenuta midagi muud. Turul tegutsevad ka sellised toredad tegelased, kes teevad jääjooke. Seisavad oma käruga turul erinevates kohtades ja toovad palaval päeval igati vajalikku jahutust. Joogi tegemiseks hòòruvad nad suure jääkamaka panda mingi puuhöövli taolise riistaga, mille sisse see hòòrutud jää siis koguneb. Siis pannakse see jääpuru, mida on palju, topsi ning kallatakse üle erinevate siirupitega (näiteks kiivi ja melon) ja l`puks kallatakse natuke vett ka peale. Väikesest topsitäiest jätkub täitsa kauaks ja ilgelt hea on ka.
Lòpuks ometi sai tagasitulles rahulikult päikese käes lamada, lugeda ja niisama olla. Puhkus kulub nädalavahetusel täitsa ära. Oledki niisama, ei tee nagu eriti midagi ja hea on olla. Õhtul kui Frederic läks oma perega kuskile külla, siis meie tüdrukutega kogunesime Uti juurde. Uti oli teinud kana heas sidrunikastmes ja kòrvale sai saia Fatima tehtud majoneesiga. Väga hea. Klaasike veini òhtusöögi kòrvale on vahepeal täitsa hea. Mis sest, et Prantsusmaa osa, aga siin ei ole veinijoomine väga levinud. Magustoiduks sai aga seda veidrat vilja, mis täna turult sai ostetud ja siis (nagu kòht ei oleks juba liiga täis) tòi Fatima kohale marakucha kreemi…oi jummel kui hea. Minu plaan kogu see kreem enda külmkappi tuua ei tulnud kahjuks kuidagi välja. Tore ja naljakas òhtu igatahes :)
Head ööd.
14.06 (pühapäev)
Patawa kosk oli täna imeline. Tänu mòndadele suurtele vihmadele oli kosest alla langemas ohtralt vett. Mitten nii nagu eelmisel korral, kui seal vaid paar väikest nire oli. Läksime siis Florence, Cyrill, Eva ja mina. Alguses pidi ka Fatima tulema, aga tal käed jälle valutasid ja ei olnud jaksu tulla. Aga see 3 tundi, mis me seal veetsime oli ikka ilgelt mònus. Vesi oli jahe, aga päike soe. Nagu tasuta spa. Kosest kiirelt ja tugevalt alla voolav vesi oli òlgadele väga hea massaas. Vahepeal mängisime Cyrilliga trips-traps-trulli…väikeste kividega suuremate peale joonistades. Poolenisti vees ja poolenisti päikese käes lamades ajasime juttu ja oleks isegi kauemaks jäänud, aga Eval oli kananahk ihul juba ja huuled hakkasid ka vaikselt siniseks tòmbuma. Oli aeg tulema hakata.
Kuna ilm oli ikkagi soe, siis sain mònusalt päikese käes lamades Kivirähu raamatu lòpuni lugeda. Aga no pagan, miks need raamatud nii kiirelt otsa saavad. Alles nagu alustad ja siis juba läbi.
Enne uut töönädala algust on aga väga sobilik kogu pühapäeva pärastlòuna lugedes ja kirjutades veeta.
Head ööd.
15.06 (esmaspäev)
Esmaspäev…oehh. Ei meeldi need mulle ikka kohe kuidagi. Hommikul menus mulle, et pidin ju mootori all oleva plastiku kinnitust kontrollima, sest see on vähemalt ühest nurgast lahti tulnud. Kui see sai traadiga uuesti kinnitatud, siis hakkasime sòitma. Muidu ju kòik tore, aga tagumine vasak ratas ei käinud ringi nagu teised. Oli täitsa paigal kohe. Fredericule helistades saime teada, et nii juhtub kui siin käsipidur peale jätta ööseks. Siiamaani olen sellel autol alati käsipidurit kasutanud. Aga vesi, muda ja niiskus pidid oma töö tegema ja seega targem lihtsalt käik sisse jätta. Natuke aega peksime siis seda ratast ja saimegi auto korralikult liikuma.
Pealelòunal Utit poodi viies oli tore sòit. Ikka sisalikud jooksevad ühele poole teed ja pärdikud teisele poole. Poes sain mina enda ostudega kiirelt valmis. Utit oodates sobis üks väike jäätis imahästi. Kuna poes ees on aga alati rohkem rahvast, siis vestlesin kohalikega. Kogu jutt kais küll vigase prantsuse ja inglise keeles aga sai räägitud. Näiteks pakuti minu vanuseks 27 ja kodumaaks Saksamaa. Ei teagi nüüd kas vòtta seda kui komplimenti vòi ei :). Kui üks meestest kommenteeris minu jäätise söömist jutuga, et see teeb ju suureks, siis oskasin talle ainult naerdes aitäh öelda :). No mida muud sa ikka ütled sellises olukorras eks. Peale seda ütles teine noormees, et “suur jah, aga ilus” :).
Nagu autojamadest veel vähe ei oleks. Üks meestest suunas mu tähelepanu sellele, et mootori all oles plastikust plate on maas…rippus see vaid hommikul seotud traadiga auto küljes. Õnneks on vähemalt see plate meil alles ja homme ehk Bernard teeb asja korda.
Vòiks arvata, et see esmaspäev oligi nòme, aga ei. Kogu päeva tegi toredaks see kui Frederic koju jòudes mind hòikas ja mulle 3 kollast väga teibitud pakki andis. Oh seda ròòmu küll. Ühestpakist andsin kohe suure shokolaadi Fredericule. No tegelikult oli asi tahkest shokolaadist kaugel…pigem oli seal pakendis nagu kreem. Aga hea oli ikkagi. Siin oma laua taga järjest pakke avades venis naeratus näol järjest suuremaks. Vanaisa saadetud ajalehed (küll on mul nüüd alles lugemist), ema saadetud dvd, raamat, shokolaadid (mida lahkelt teistega jagan) ja lihasnäkid (mida hoian hoolega endale…sellist maiust jagama olen kitsi). Tallegi terav kanasnäkk sobib òhtuse tee kòrvale väga hästi. Ja siis veel üks üllatuspakk, mida ei osanud oodata. Cd muusika, filmide ja raamatutega Miinalt. Väga cool. Aitäh kòigile pakisaatjatele.
Head ööd.
16.06 (teisipäev)
Väga vihmane hommik üle pika aja. Nii vihmane, et tööle saime hakata alles kella 9 ajal. Ehk siis tund aega tavapärasest hiljem. Kui pärast puhastustööd tegime, siis tuli Frederic ja viis Danteli linna, et seal politseiga taaskord rääkida. Asjad igatahes liiguvad kuskile poole.
Lòunasöögi kòrvale oli mònus lugeda vanu ajalehti Eestist. Vanaisa tegi hea valiku igatahes :). Lisaks teistele juttudele oli tore näha ka sugulasi ja tuttavaid leheveergudel. Ristsònadeni täna veel ei jòudnud. Neid aga on piisavalt palju :).
Head ööd.
17.06 (kolmapäev)
Eile òhtul kell 9 otsustas elekter lahkuda Uti ning minu ja Fatima majast. Kuna oli juba totaalne pimedus, siis kohe üldse ei viitsinud sellega tegeleda. Aga tuli ennast ikkagi voodist välja ajada ja uurida, milles problem. Suur osa elektrist kadus kuskile imelikku kohta, mida keegi ei tea. Lòpuks ühendasime umber paar suuremat juhet, et òhtul saaks elektrit mujalt ning lülitasime välja masina, mi soma piiksumisega ei oleks lasknud kellelgi magada. Praegu paneme kòik katkise külmkapi süüks.
Mitme päeva jooksul korjatud taimed said lòpuks kontorisse kuivama viidud. Seal tuli muidugi ruumi teha, mis tähendas pakkimist. Sellega ühelpool. Kuni Eva arvutis toimetas käisin mina Bernardi juures, et ehk ta saab auto alla selle plastiku tagasi panna, mis esmaspäeval ära tuli. Kahjuks aga oli tulutu käik, sest kedagi ei olnud kodus. Tagasi kontorisse. Seal oli aga tegelist küll. Nimelt olid ühes paberkotis väikesed ussid usinalt viljade kallal. Maiustasid seal isuga. Kuna aga nii ei saa neid vilju ära saata, siis tuli neid rosinast väiksemaid vilju ükshaaval puhastada. Maru pikk ja tutu töö. Poolepeal jòudsime isegi lòunat süüa. Lòpuks peale erinevaid toimetusi saime alles kella 5 ajal liikuma. Läks täitsa kauem kui olime arvanud.
Väike jäätisepeatus poes on lausa kohustuslik peale pikka päeva linnas. Muide palju ònne kòigile koolilòpetajatele. Palun tundge ennast kòik puudutatuna. Kallistan kòvasti. Oleks tahtnud ju lilli ka ikka tuua, aga sellel korral jäi vahemaa väheke liiga pikaks. Eks järgmisel korral olen platsis.
Head ööd.
18.06 (neljapäev)
Päikseline hommik. Hommikusöögi kòrvale natuke uusi prantsusekeelseid sònu. Väljapuhanuna vòtsime täna ette ühe pikema raja, et vaadata milliseid taimi seal leidub. Rada ise on mingi vana autotee, mida praegu kasutavad enamjaolt ainult jahimehed. Kòndisime ja pilgud käisid ikka üles ja alla, paremale ja vasakule. Midagi sai ikka kotti ka pistetud. Nagu alati sai ka paar oksa vòetud, mis tundusid olevat meile vajalikud taimed, aga me ei olnud päris kindlad. Hiljem tarkade raamatute ja Eva botaanikusilmade abiga saime teada, et 2 meile vajalikku taime sellel rajal tòesti on…ehk siis homme suundume sinna tagasi. Peale 3 tundi kòndimist ei tahtnud see tee ikka kuidagi otsa saada. Ning kuna nälg hakkas juba kòiki näpistama, siis seadsime sammud tagasi. Meie liikumiskiirus oli selline, et edasi kòndisime 3 tundi ja tagasi ühe tunni. Tagasiteel, kui ei pea enam nii pingsalt dzunglisse vaatama, siis saab ikka elu-olu arutatud. Täna oli teemaks näiteks erinevad lihtsamad sònad erinevates keeltes. Kui « tere » eesti keeles tuleb kòigil soravalt välja, siis sama asi vene keeles oli juba täitsa vòimatu ülesanne. Kui nad aga proovisid mulle òpetada, kuidas on prantsuse keeles nälg, siis oioioi. Mòlemad ütlevad väidetavalt sama sòna, mina kuulen kahte erinevat asja, aga no nemad väidavat ikka et ütlesid sama asja täpselt samamoodi. Nälg = le faim. Üks neist ütles lö faa ja teine lö fee. Saa siis neist nüüd aru.Aga jutustade läks tagasitee kiirelt ja endalegi tuli üllatusena et lòpuks ei olnudki nii väga väsinud. Küll aga näljane.
Peale lòunapausi leiba luusse lastes tuli selline uni, mida ei ole enne nähtud. Et viskaks ükskòik kus pikali ja ainult magaks. Aga kus sa saad, kui vaja jälle dzunglisse minna. Valdav üleväsimus tekitas aga ohtralt jaburaid naerupause. Lòunal kostunud pidev müristamine tòi endaga ilge paduka, mille käes ei tahtnud üldse väljas olla. Suundusime Eva majja, kus lòpetasime tööpäeva tänast saaki puhastades.
Õhtuse tee kòrvale vihm ja ristsònad. Kòik annavad eelduse heaks uneks.
Head ööd.
19.06 (reede)
Ühel hetkel vòib ikka südame täis ajada küll. Näiteks kui paduvihma hakkab sadama just siis kui sina hakkad tööd tegema ja lòpeb siis kui sinagi oma toga lòpetad. Täpselt nii oli täna hommikul. Kui alustasime, siis mòtlesime, et mis see väike vihm meile ikka teeb. Vihm aga läks järjest tugevamaks ja siis oli juba kuidagi narr tööd pooleli jätta. Paari minutiga olime maksimaalselt märjad (nagu oleks riietega ujumas käinud) ja tegime aga tööd edasi. Lòpuks ei olnud vaja enam ka suurematest porilompidest kaarega mööda käia…marsi aga rahulikult läbi, sest mingit vahet enam ei ole. Tüdimust leevendasid aga üleväsimusest tingitud jaburad naeruhetked ja jutud. Lòpuks oli ikka ju kòik korras, aga autos tuli kilekotte otsida, et istet mitte päris märjaks teha.
Soe dush ja kuum kakao tegid olemise mònusaks. Külmatunnet ei olnud enne tänast väga pikka aega tundnud.
Et vòtta maksimumi, siis peale lòunast taimede puhastamist sòitsime Evaga linna, et kuivatusruumis natuke töötada. Silm tahtis küll vaikselt looja minna, aga selline kella 6 vòi 7 ajal autoga sòitmine siin on tohutult mònus. Parajalt jahe ning kummaline valgus. Värskendav.
Poodi jòudsime òhtul sellel ajal kui mehed oli parklas juba täitsa mitmendat òllet lòpetamas. Taarahunnikud alles hakkasid kasvama.
Õhtuses jaheduses hüppavad konnad ja roomavad maod on tavaline. Turvalisuse mòttes aga sòida rahulikult ja ära proovigi neid kuidagi vältida…muidu lòpetad ise hoopis kraavis.
Kui tänapäevaseid vahendeid ei ole dzunglis kaasas, siis tuleb midagi muud välja mòelda. Näiteks kui mòni taim asub kòrgemal puu otsas, mida ei jòua maha raiuda, siis me kasutaks muidu noa teiba kluge teipimise vòtet. Täna aga ei olnud teipi ega nuga kuskilt vòtta. Siis aga lähevad Dantelil silmad särama ja hakkab ilma mingi jututa tegutsema. Küsimustele ta ka sellel ajal ei vasta. Kiirelt langeb üks pikem ja peenem puu teibaks. Seejärel vajalik suurem oks teise puu küljest, millest saab eduliselt nö konksu pikema teiba otsa. Ning lòpuks meeter tugevat liaani. Need 3 asja kokku ja voila! See kòik vòtab aega vähem kui 5 minutit.
Kuna Eva magab ikka veel minu toas turvatunde mòttes, siis sain teada et unes ma küll ei räägi väga palju, aga selle asemel naeran :).Tore teada. Ise küll midagi väga naeruväärt enda unenägudest ei mäleta.
Head naerurohket ööd.
20.06 (laupäev)
Tänase päeva läbiv märksòna oli küll väsimus.
Hommikul veel enne turule minekut käisime netikohvikus, sest ei ole meil veel kontori interneti koodi ja kord nädalas tahaks ikka kirju lugeda ja mòned uudised vahetada. Lòpuks suutis aga skype mind välja vihastada oma halva ühendusega. Aga kuna kodustel kòik hästi, siis on hästi :).
Kui ei taha kasutada turul asuvat avalikku wc-d, siis tuleb leida teine lahendus. Ette jäi üks hiinakas, mis tundus olevat küll selline, et klientidele wc-d ei ole, aga küsisin ikka. Ròòmus hiinlanna näitas käega avatud köögi ukse poole ja ütles “jah, seal on wc”. Vaatasin kahtlaselt köögi poole, tegin kaks ettevaatlikku sammu ja uurisin et kas ikka tòesti siin. Vastuseks oui –oui. No kui on, siis on. Kòndisin läbi köögi, kus kokk parasjagu millegagi askeldas ning sattusin koridor – lattu. Seina ääres hunnikutesse laotud erinevad joogid ja kòikvòimalikud toiduained. Nende kastide vastas oligi siis wc, mille kipagas uks oli avatud. Oma üllatuseks avastasin ennast pererahva wc-st. Kraanikausi serval olid reas hambaharjad, habemeajamisvahendid ning muud hügieenitarbed. Seina tagant kostuvate häälte järgi tundus nagu kraabiks mingi elukas teed läbi seina, et wc-sse saada.
Taite Leodate – just selle proua cd soetasin ma endale täna. Turul jalutades hakkas kòrva tavaliselt muusikast midagi erinevat. Siis nägingi kuidas Tatie oma suure naeratusega ühe maja ees istus ning soovijatele autogramme jagas. Proua ise oli umbes 70. le lähenev. See kreoolikeelne laul kohe sundis mind seda plaati ostma. Olen siin ju sellist pikalt otsinud, aga lammast kotis ei taha ka osta. Maksis teine küll rohkem kui ma tavaliselt ühe plaadi eest maksaks, aga on Tatie autogrammi ja pühendusega plaadi eesti ikka. Pühenduseks sai siis “Liisa, bonne vacance en guyane. Tatie”
Lòpuks suundusime veel ka Cacaosse. Mitte nö puhkepäeva väljasòidule vaid tööle. Nimelt kui seal 2 nädalat tagasi käisime, siis jäi teeservas üks taim silma. Nüüd oli vaja see ära korjata. Lahketelt inimestelt, kelle aia ees see taim kasvas, luba saadud ja kòik ok. Terve pere aga tuli tänavale kaema, et kes need nüüd kraavist seda umbrohtu korjavad. Siis käisid mööda veel vanemad hiinlannad, kes viipekeele abil meile selgeks tegid, et see taim küll süüa ei kòlba. Enamik Cacao elanikke on hiinlased ja eakamad asukad räägivad ainult hiina keelt. Sellepärast tuli nendega suhtelisel ka viipekeelt kasutada. Napilt enne lahkumist nägime mööda ühte teerada tulemas ühte eakamat naist, kes kandis seljas suurt kartulikotti, mille raskuse all ta täitsa küürus oli. Raskest koormast hoolimata jäi ta meie juures seisma ja seletas, et see taim ei kòlba söögiks. Kui ta aga enda raske koti maha pani, siis nägime, et seal ei ole muud kui marakuchja. Kiire viipekeel ja 2 euro eest saime 20 marakuchjat. Kòik olid ròòmsad. Meie ònnelikud ootamatult meie teele sattunud hiinlanna ja tema saagi üle. Tema aga ònnelik, et sai kaupa teha juba enne kasvandusest koju jòudmist.
Väsimus lubab òhtul ainult lugeda, hamacis lamada ja teed juua.
Head ööd.
21.06 (pühapäev)
Hommik oli väga sarnane nendele hommikutele, mis olid siin minu esimestel päevadel. Hall – hall taevas ja ainult sajab.
Saigi siis vihma saatel raamatut loetud ning hiljem generaatori mürina saatel pesu pestud. Vihmase päeva halveim külg ongi see, et tuleb seda generaatorite müra taluda. Muidu on vihm ikka värskendav. Lòunaks kostitas Uti meid ohtra Brasiilia söögiga. Tmna muide tuli küll välja, et tema nime òige kirjapilt on Ruth, aga minu jaoks on ta ikkagi Uti :). No nagu jòulud oleks olnud. Seda ette teades sòin hommikul väga vähe. Aga söögiks oli siis riis, Fatima tehtud majoneesiga kartulisalata, ahjus küpsetatud kanakoivad, värske salat, manjoki jahu ning sea kòikvòimalikest söödavatest osadest (ka jalad) tehtud kaste. Taaskord väga hea kòhutäis. Magustoiduks järgnenud jäätis mustikamoosiga ja òlu tundusid küll juba liiast. Siis aga ilmus jutu taustal sujuvalt lauale pudel kookose likööri ning kookose kook. Aga ära ka ju ei ütle :). Nii rändaski aeg vaikselt 5 tundi edasi ja lòunasöögist oleks sujuvalt òhtusöök saanud.
Ka siin liiguvad salaja ringi puugid. Alles paar päeva tagasi avastasin kòhu pealt 3 ja kaelalt ühe puugi. See puugikontroll on küll nüüd igaòhtune asi. Ega ka koerad nendest ei pääse. Täna pidime kolmekesi Uti ja Evaga Soho kallal olema, et teda puukidest puhastada. Lòpuks saime kätte 10 puuki ja kindlasti jäi mòni tabamata.
Head ööd.
22.06 (esmaspäev)
Kuna pühapäeval ei olnud isegi natukese mòttes tööd teha, siis täna hommikul tuli laupäevane saak ära puhastada. Vòttis rahulikult 3 tundi aega, aga valmis sai.
Pealelòunal tuli taaskord kontorisse minna. Kuna praegu on kontoris nett ainult Fredericu arvutis, siis ta oli meile sinna väikese sedeli jätnud, et vòime tema arvutit kasutada. Kulus igati marjaks ära. Näiteks peale tavalise kirjade ja uudiste lugemise sain ka vaadata 17.06 eetris olnud Pealtnägijat. Seal nimelt näidati seda sama kohta, kus mina praegu olen. Eestlastest oli siin siis aastaid tagasi Sergei (järgamööda teine eestlane), kes siinset elu – olu Mihkel Kärmasele tutvustas. Ka Fredericuga oli intervjuu. Hiljem kui Frederic kontorisse tuli, siis kohe küsisin, et kas sa ka tead, et sa olid ühes populaarses eesti saates eelmisel nädalal. Muidugi ta ei teadnud, aga neti teel sai ta seda kohe vaadata. Kohe tekkis meil mòlemal muidugi mote, et ehk ratas see kelleski huvi ja et keegi tahab veel siia tööle tulla.
Peale seda Fredericu telekarjääri alguse vaatamist aga oli vaja ohtralt tööd teha. Ikka kuivatada, kaaluda, pakkida, teipida ja sildistada.
Suutsin täna enda ainukese ajanäitaja ära lòhkuda. Käekell nimelt kukus kivip`randale ja lakkas töötamast. Ilmselt on lihtsam kuskilt hiinakast uus kell osta, kui seda parandama hakata. Vaja ju siin kella ainult selleks, et teada millal on òige aeg òhtul dzunglist lahkuda. See aeg muide on soovitatavalt kell 5. Aga see kellajuhtum läheb nòmeda esmaspäeva arvele.
Head ööd.
23.06 (teisipäev)
Ohutut jaanilòkke tegemist kòigile.
Ei ole ilma, jòudu, aega ega vahendeid, et seda siin täna tähistada. Viimastel päevadel on siin olnud nimelt väga vihmane. Väsimus on suur ning kuna ka home on meil siin tööpäev (ei olegi imekombel püha), siis tuleb ikka varakult (kell 10) magama heita. Vòiks ju üksi üle lòkke hüpata, aga see ei ole ikka see. Ehk kui reedel on Florenci sünnipäeva tähistamine ja lòket tehakse, siis hüppan tagantjärgi.
Kahe vihma vahel sai tehtud isegi üks edukas retk, maha vètud kaks puud ja vòideldud sipelgatega. Aga kui oled väsinud ning jalad ei taha väga kòrgele enam tòusta, siis juhtub see, mis juhtuma peab. Nimelt oled käpuli poris. Nii täna juhtuski. Õnnelik kukkumine, aga teinekord tuleb üle puujuurte astuda, mitte varbaid nende alla toppida.
Nagu needuseks on meil alati ühe raja peal saatjaks paduvihm. Oleme seal käinud 3 korda ja tänu suurele vihmale jòudnud alati kuskil poolele teele. Lòbusaks teevad aga olemise meil omavahel tekkinud naljad ning Danteli pidev ròòmsameelsus. Hea tuju on igati tervitatav.
Loomad on siin enamjaolt veidrad. Fatima koer Printsess on rassist (kohe üldse ei pidavat sallima musti inimesi), sama lugu on Uti koera Sohoga. Fredericu koer Doki omab tagumistel jalgadel mutantseid lisavarbaid. Fatima kass Niki, kes on gei elab täitsa üksinda oma majas. Florenci lumivalge kass on peaaegu pime/kurt ning seetòttu majast kaugemale ei lähe. Ning papagoi Zaza lihtsalt lärmab vahepeal kòrvulukustavalt. Näiteks kell 6 hommikul.
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar