20.02 (reede)
Ja tõesti juba jälle on reede
Aga täna siis linna. Ehk saan raamatupoodi ka :)...kuluks hirmsasti ära. Ja sii linnas saaks ka ringi vaadata...loodame, et tänane ilm on ilus vähemalt. Muidugi peab kõik asjad peale jalutuskäigu linnas ära tegema enne kella 13:00, sest siis pannakse ju kõik poed kinni. Ja no muidugi siis tuleb koju magama tulla, sest kell 6 õhtul on valguspüük...ja seda hommikuni välja.
Nüüd linnast tagasi...väsitav jalutuskäik oli. Aga sain käia turul, kus umbes 7/10 pakutavast olid banaanid...no tõsiselt...igas küpsusastmes. Täiesti tooretest täiesti mustade banaanideni välja :). Müüjaid oli rohkem kui ostjaid, aga see oli tingitud ilmselt ka kellaajast, sest juba natuke enne 1 päeval hakkavad inimesed asju koomale tõmbama ja koju puhkama minema. Tegime väikese tiiru linnas ka, aga tõesti väikese, sest nagu ma kirjutasin kell hakkas lähenema 1le ning on vaja veel natuke puhata enne kella 6, kui vaguspüügile läheme. Ja pealegi läheme ilmselt pühapäeval karnevalile ja siis saab pikemalt linnas ja möllus olla.
Naljakas asi juhtus, kui poodi läksime. Nimelt hakkasin mina rahulikult toidupoodi sisse minema kui järsku turvanaine mind kinni pidas. Rääkis midagi prantsuse keeles ja ma tõesti ei saanud midagi aru. Dantell siis tõlkis, et ma ei saa oma seljakotiga poodi sisse minna. Turvanõuded...misiganes eks. Mis siis sai...nad võtsid mu seljakoti ja panid selle kilesse ning kuumutasid kile otsad kinni. No ja siis moodustas enamus minu toidukorvist hoopis minu seljakott. Sain selle avada alles kassas, kui maksma pidin. Täitsa veider...naersin ikka tükk aega selle peale. :)
Väike tähelepanek siinsete majade kohta...kõrvuti on täiesti erinevatest äärmustest majad. Üks maja mitmekordne, korraliku kiviaia ja suure basseiniga ning ilusa hooviga ning selle kõrval on maja, mille aiaks on katusepleki tükid ning uks seisab kuidagimoodi veel ees. Müstika. Aga seda esineb siin täitsa palju...nii linnas kui ka linnast väljas.
Nii pakitud siis sääsetõrjevahend, vihmariided, rosinad, taskulamp, pusa ja fotokas. Mis mul muud ikka sinna öisele üritusele kaasa vaja. Täpselt ei teagi kaua võib minna. Mina ja Dantell läheme juba kell 6 ja siis turistid tulevad kuskil kella 9 ajal järgi...ning siis oleme seal seni kuni turistid tahavad. See püügikoht asub siit lodge’st kuskil 3 mindi autosõidu kaugusel...selle suurema tee ääres kohe. Eks teen palju pilte ja panen teile vaatamiseks üles.
(Järgnev vihikust)
Valguspüügiks vajalik üles seatud. Nüüd tean, mida selleks vaja, kus vaja ja kuidas vaja. Ei olnudki nii keeruline. See kaadervärk sai isegi suht kiirelt üles, aga omajagu aega kulus ka selleks, et üles seada endale varjualust. Selleks on siin puidust karkass küll olemas, aga sellele vaja suur kile peale tõmmata ja korralikult kinnitada. Natuke vihma juba isegi saime, aga seda õnneks alles siis kui vari juba üleval oli. Kell 20:00 ja ümberringi on must nagu öö. Suured lambid annavad siin õnneks suht palju valgust...niiet saab isegi kirjutada ja lugeda. Hetk tagasi loeti mind Roura piirkonna rahvastiku hulka :). Nimelt käib siin rahvaloendus ja kuna ma siin, siis loeti mind ka nende hulka. Nimi, elukoht, sünniaeg. Allkiri ilusti alla ja nii ta läks. Naljakas ikka. Istusime siin niisama ja ajasime juttu kui järsku tuli sõbralik hiinlane oma ankeetidega :).
Erinevaid elukaid on lina peale juba täitsa palju kogunenud. Franco (italllane, kes siin on nüüd 11 päeva) on 60 aastane ja on liblikatega tegelenud juba 55 aastat. Täitsa müstika, kuidas sa näitad talle lina peal ühte liblikat ja ta ütleb sulle selle täpse nime. Fenomenaalne.
10 000 päevaliblikat vs. 200 000 ööliblikat. Kell 00:00 hakkasid liblikate liigid vahetuma. On liblikaid, kes enne südaööd kindlasti välja ei tule. Nägin ühte suurematest liblikatest ja siis veel neid pikkade sabadega liblikaid, keda olen seni vaid raamatust näinud.
Sain teada, et Franco on siin juba päris mitmendat korda ja teab teisigi eestlasi, kes siin olnud on. Muhe mees igatahes...lauis vahepeal itaalia laule ja rääkis igast põnevaid lugusid. Näiteks tulid meil jutuks perekonnad. Eestis on peres ikka 2 last...see umbes keskmine ma arvan. Üldine arvamus, et itaalia pered on hästi paljulapselised enam tänapäeval ei pea paika. Franco ütles, et see oli nii ikka mitmeid aastakümneid tagasi. Tänapäeval on palju paare, kellel ei ole üldse lapsi või siis heal juhul ehk 1 on.
21.02 (laupäev)
Hommikul ärkasin juba kell 10 üles, sest und enam ei olnud. Peale hommikusööki, mõnusat kohvi ja riiete pesemist küsis Fred, et ka ma ei taha Florence’i, Cyrilli ja tema sõpradega minna kose juurde. Cyrill peab nimelt täna siin oma kahe sõbraga sünnipäeva (homme saab 13) ja selle raames siis plaanisid minna siia lähedale kose juurde ujuma. No see koht oli ikka müstiline. Alguses sõitsime autoga ehk kuskil 5-10 minti ja siis jalutasime läbi võsa kuskil 15 minti. Kusjuures see teerada seal võsas oli minu jaoks küll suht olematu, aga nemad orienteerusid igatahes :). Üksi sinna minnes oleks ma raudselt kadunud juba esimese 5 minuti jooksul. Vahepeal, et leida õiget teed pidi Florence kasutama gprs seadet. Seda enam ei julgeks ma sinna üksi minna. Olime seal kose juures kuskil 2 tundi. See koht on nagu filmis...suured siledaks lihvitud kivid, sammaldunud puud ja vesi voolab kõrgelt ülevalt. Oehh seda on raske siia kirja panna. Aga see oli metsikult ilus.
Jõudsime kose juures tagasi kella 5 ajal ning ma jõudsin kiirelt ühe söögi ja kohvi teha ja juba pidimegi minema valguspüügi asju üles seadma. Sellel korral läks juba kiiremini. Ei teagi millest tingituna (vihma, päike, tuul jnejne), aga täna oli metsikult palju moskiitosid, gep’e ja igast teisi sitikaid. Täiesti võimatu oli seal lina juures seista ja liblikaid vaadata, sest pidevalt tahtsid moskiitod ninna, suhu ja kõrva lennata. Kõige lõpuks, kui hakkasime lina juba maha võtma, siis otsustas üks gep mind sõrmest hammustada...oii kurat kui valus see oli. Valusam kui herilase hammustus. Sõrm paistetas ilusti üles ja hiljem ei saanud pikka aega und, sest sõrm nii hirmsasti valutas. Hoolimata sellest, et ma olin ilgelt väsinud ja magasin Franco autos vahepeal 2 tundi, saime jällekord mõnusalt juttu ajada. Ta rääkis oma eelnevatest püükidest, liblikatest ja Ameerika avastamisest. Nii palju asju, mida ma ei ole kunagi varem kuulnud. Näiteks, et väidetavalt oli Kolumbus alles neljas, kes ameerika mandrile jõudis. Põnev ja lahe hoolimata gep’i hammustusest ja metsikust unest. Lõpetasime kell 2.
22.02 (pühapäev)
Sõrm on paistetusest vabanenud õnneks ja ei valuta ka enam nii palju kui eile. Saan sõrme isegi kõverasse panna :). Kuigi magasin jälle ainult kella 10ni, sest lihtsalt und ei olnud enam.
Tänane päevaplaan näeb siis välja järgmine: keskpäeval peame uude kohta üles seadma valguspüügi asjad, et saaksime kell 2 minna Cayenn’i karnevalile. Karnevalilt tagasi ja peale riiete vahetamist kohe valguspüügile.
Kell 2 siis suundusime Cayenn’i karnevalile. Õnneks läksime Franco autoga ja ma sain siis lõpuks ümbrust vaadata...ise pidevalt autoroolis olles ei ole siiamaani saanud ringi vahtida nii palju. Jõudsime linna õnneks natuke varem ning leidsime isegi parkimiskoha endale. Leidsime head kohad ka tänava ääres, kus karneval toimus...saime kohe piirete ette. Karneval hakkas pihta tänapäevaselt...noored tantsisid hip-hop muusika järgi. Peale seda tulid kohale ilmselt siis selle raadiojaama tegijad ja mõned nende tuntumad lauljad, kes kuskil 15 minti asja juhtisid. Siis hakkas vaikselt pihta minu jaoks huvitav osa...erinevad grupid hakkasid oma muusika saatel meie eest läbi käima. Küll oli seal musti ja valgeid, prantslasi, aafriklasi, argentiinlasi, hiinlasi ja keda kõike veel. Mingit ühist teemat täna ei olnud...kõik grupid olid omas teemas. See, kuidas mustadel muusika ja liikumine veres on, seda oli väga hästi näha. Tohutult äge. Nende liikumine on hoopis teine...see tuleb nii loomulikult. Minu ülatuseks oli isegi rohkem valgeid inimesi kui ma olin arvanud. Oli gruppe, kus pooled osalejatest olid valged...ei teagi, kas siis siin elavad prantslased või siis niisama siia karnevali jaoks tulnud kuskilt mujalt. Peale inimeste osalesid karnevalil ka mootorrattad...justjust. Kuskil 20 ratast panid oma mootorid üürgama ja seda kõike täpselt selle koha ees, kus meie seisime. Siis muidugi tuli neil näidata, kuidas nad oma rehve oskavad kulutada...metsik hais, mis sellest tuli tahtis kõik ära lämmatada. Minu lemmik kogu karnevali jooksul oli üks grupp, kelle nimi oli umbes „Natural .....”..igatahes olid nad kõik riietatud, kas vanasse kilesse või kartulikotti, või siis puukoorest tehtud kostüümi. Nahk oli kõigil mudaga kokku määritud ja maalingud nägudel. Äge. Ja siis muidugi kuulusid minu lemmikute hulka pärismaalaste teemas grupid...ja eriti nende väikesed lapsed. Isegi väikestel mustadel on juba see liikumine sees...vabalt võivad nad terve ronkkäigu aja tantsides edasi liikuda. Peale 4 tundi seismist olid jalad väsinud, fotoka mälukaart täis, akud tühjad ja kõht samuti tühi. Kahjuks ei näinud karnevalile järgnevat öist melu linnas, sest pidime tagasi minema, et valguspüügile minna. Ehk saan mingi päev veel minna...see kestab mitu päeva. Loodame.
Kokkuvõtteks karnevalist...ei olnud kunagi varem midagi taolist näinud ja see oli tõesti eriline kogemus...metsikult ilus, naljakas ja tore.
Valguspüük oli meil uues kohas sellel korral. Rohkem metsa sees ja madalamal kui eelmine. Mis tähendas seda, et liblikad jäid alla metsikule moskiitode hulgale. No tõesti...kümnest 9 olid moskiitod ja siis 1 liblikas ehk. Lõpetasime juba kell 1 ja tulime ära magama.
Metsikult väsitav, aga tohutult huvitav ja tore päev :)
Head ööd.
23.02 (esmaspäev)
Rampväsinuna tuleb ikka ilgelt hea uni..magasin täitsa välja vist ennast. Hea.
Olin just kaks tundi paduvihmaga siin lähedal istanduses taimi korjamas. Jube märg ja liivane ja väsinud lõpuks. Lihtne neid taimi just korjata ei olnud...kasvavad maas ja on suhteliselt pikad...kui taime nimi meelde tuleb, siis kirjutan :). 10 kilo saime igatahes vist kokku. Hiljem vaja need veel ära ka puhastada.
Praegu õnneks väike lõunapaus..saab süüa ja puhata ja siis jälle tegutsema. Taimed vaja puhastada, siis valguspüük eilsest kokku korjata ja siis uude kohta jälle üles panna.
Vihma sadas sisuliselt terve päeva ja korralikult. Valguspüügi pidime ka vihmaga üles panema ja maha võtma. Kuigi minu üllatuseks oli tänu vihmasele ilmale tohutult palju liblikaid ja õnnes väga vähe moskiitosid. Tagasiteel valguspüügilt oli suur puu teele kukkunud ja sellel korral mõlemale sõidusuunale. Selleks on igas autos alati mantšeeta...Dantell raius oksad lahti ja mina ja Franco vedasime need teelt ära. Ja soos lodge’s oli veel tore üllatus see, et minu onnikeses oli elekter ära läinud. Pidin toimetused taskulambi valguses ära tegema...sai tehtud.
Väsimus, nälg ja vihm koos....minu puhul ei anna see head tulemust.
24.02 (teisipäev)
PALJU ÕNNE EESTILE :)
Loodan, et kodused pidustused on toredad. Ehk panen endal ka toas mõne väikese lipukese üles.
Sain lõpuks enda toiduvarusid täiendada...külmkapp oli juba peaaegu tühi...vaid moos, või ja porgandid olid alles.
Pidev vihm, mis on siis nüüdsek kestud 2 päeva. Selle vihmaga oanime üles valguspüügi...püksid olid altpoolt põlve täiesti läbimärjad. Dantel pidas vajalikuks vahepeal riideid vahetada, aga kuivade riietega välja tulled oli jälle kohe märg. Metsik väsimus sundis mind öösel 3 tundi autos magama. Muidugi peale seda oli mul raskusi voodis magama jääda. Pluss veel hakkasid koerad kuskil 3 ajal öösel metsikult haukuma...ilmselt see puuma oli kuskil läheduses.
25.02 (kolmapäev)
Peale 5 tundi und läksime ühte koske vaatama...nüüd siis teise kohta. Samuti võimas, aga mitte nii järsk kui see teine. Tagasiteel nägime ahvi keset teed. See juba selline suurem. Vahe lõuna-ameerika ja aafrika ahvidel on see, et siinsetel ahvidel on pikem saba, mis saab oksa ümber keerduda, aga aafrika ahvidel on lühem saba.
Selgus jah, et koerad haukusid öösel selle puuma pärast. Ei tea siis kui lähedal ta võis olla.
Põhjus, miks siin nii tihti puud langevad on järgmine...mulla kiht on siin tohutult õhuke (kuskil 20-30 cm vb) ja puu juured ei saa tungida sügavusse vaid peavad hargnema maapinna lähedal. Tugevamal tuulel ei ole raske neid juuri 20 cm sügavuselt välja kiskuda. Peale seda 20 cm nö mulda ongi juba kivid.
Head ood.
neljapäev, 26. veebruar 2009
reede, 20. veebruar 2009
14.02 (laupäev)
Ahjaa siin on ju selline värk, et kell 13:00 pannakse enamus poode ja asju kinni ning avatakse alles kell 16:00. Ehk siis lõunal on suhteliselt vaikne. Enne kesklinna minekut käisime läbi ka ühest suuremast poest...meie tavaline Konsum vms. Lootsin sealt leida mingeid inglise keelseid raamatuid, aga ei olnud. Pean ikka mingi pärispäris raamatupoe leidma või siis raamatukokku minema. Ainus asi, mis poest sain oli piim...ja no seega mingi piim. Valmistatud on 2008 aasta detsembris ja parim enne on 2009 augustis :D ei kujuta ette, mis see tegelikult on. Maitseb nagu see väike kohvikoor, mida kohvikutes kohvi kõrvale pakutakse.
Head ööd.
15.02 (pühapäev)
Täna küll ei paista päikest kuskilt tulevat...taevast katab ühtlane hall pilv ja ainult kallab.
Mind ikka närib sees see vastik tunne, et sain eile ainult tund aega netis olla ja nii palju asju jäi tegemata ja nii palju asju jäi rääkimata. Nii paljudega jäi kohtumata.
Käisin just tunnisel jalutuskäigul...sattusin just õnneks kahe suure vihma vahel minema. Kahjuks ei saanud kõigist nendest huvitavatest asjadest pilti teha, sest fotoka akud otsustasid tühjaks saada poole jalutuskäigu peal. Ei osanud seda kuidagi ette arvata ja kirusin ennast korralikult, et ei olnud neid ammu laadinud. Nüüd igatahes on viga parandatud ja järgmisel korral ma selle vea tõttu enam piltidest ilma ei jää. Ikka igast hääli on siin ümbruses...loomad ja linnud ja siis veel suured puud, mis tuule ja vihma ja vanuse tõttu ühel hetkel maha kukuvad. Siin muide on tavaline, et kui väga vihmase ilmaga sõita, siis 2 puud on ikka teele kukkunud...siiamaani olen õnneks sattunud ainult sellistele kukkumistele peale, mis on tõkestanud ainult ühe sõidusuuna. Igatahes...kõndisin siis mina rahulikult seal teeraja peal, kui järsku hakkasid kostma puu murdumise hääled...väikese raksud olid ainult algus. Siis oli kuulda põrkumist teiste puudega..lehtede sahin...ja siis lõpuks ilge mürtsatusega maha. See kukkumine kestis ikka täitsa mitu head sekundit. Ei kujuta ette küll kui suur see puu oli, aga häälte ja kukkumise aja järgi võib arvata, et ikka suurem kui Eesti keskmine puu. Tänasel jalutuskäigul sain ka natukese unenöapüüdja materjali...natuke lehti ja oksi.
Siin just juttu ajades sain teada, et mööda ühte teerada edasi on 7 km edasi mäe tipu poole üks väike küla, kus elab kaks meest. Sinna külla päris ei julge jalutada, aga teel sinna...kuskil 20 minti jalutamist...pidi olema levi :). Et siis kui väga tahan, siis jalutan natukese ja saan teile helistada.
Head ööd tänaseks.
16.02 (esmaspäev)
Üks igahommikusi tegevusi, mis mul nüüd välja on kujunenud on tunnike või natuke rohkem prantsuse keele õppimist. Leidsin siit riiulist ühe inglise keelse prantsuse keele õpiku...saab õppida mõlemat keelt korraga. Põhiliselt õpingi selle järgi ja siis vahepeal kasutan ka neid eestist kaasa võetud raamatuid. Ise õppimise puhul on tõesti see, et mitu tundi järjest ei saa sellega tegeleda, sest kõik on siis lihtsalt segi nagu pudru ja kapsad. Ikka ühel hommikul tunnike ja siis õhtul kordan üle kõik, mis olen senimaani õppinud ja siis järgmisel hommikul jälle.
Õlitasin ära enda ukselingi, sest see krigises nii jubedalt, laadisin vajalikud elektriasjad ära, ühendasin veesurve ning viisin Fatima (ei ole kindel õigekirjas), ühe brasiilisa tüdruku, autoga levialasse. Peale seda ei olnud mul midagi muud teha ning lugema ka ei viitsinud veel hakata...otsustasin, et puhastan ära selle koha, kus me taimedega tegelesime...see ju siiamaani sodine. Kõik need suured kartulikotid, milles taimed olid toodud vedelesid igapool laiali...pakkisin need ilusti ära, puhastasin selle laudpõranda sodist ära ning panin suured kiled ilusti kokku. Hea kohe, kui asjad ilusti korras on :). Siin on üks mingisugune laoruumi moodi varjualune ka, kus asjad kõik laiali...ilge kiusatus on see ka korda teha...puud ilusti riita laduda, kastid korralikult seina äärde laduda jnejne.
Sain läbi just „Papilloni” raamatu. Oehh see on ikka väärt raamat. Kahju, et juba läbi sai. Õnneks ei mäletanud ma eelmistest kordadest raamatu lõppu ja seda huvitavam oli lugeda. Muidugi on mul see häda huvitavate raamatute lugemisega, et kui hakkan jõudma viimaste lehekülgedeni, siis on hirmus tahtmine lugeda ära raamatu viimane lõik ja siis veel keerlevad igast mõtted seoses raaatuga peas ringi ja nende mõtete tõttu pean mõndasid lõike mitu korda lugema, sest olin neist lihtsalt pilguga üle lasknud.
Tänaseks vist head ööd jällegi :)
17.02 (teisipäev)
Nägin täna unes väga veidrat asja...nimelt olin kuskil kontoris ja mul on hästi palju mune kaasas. Siis ulatasin need ühele naisele, kes seal laua taga istus...see tegi muna katki...mädamunad viskas ära...headel munadel viskas minema munavalge ning munakollase pani faksi masinasse. Mitu munakollast pani sinna. Ja siis saatis need kuskile :). Väga veider.
Aga täna tõotab siis üle kolme vihmase päeva tulla jällegi päiksepaisteline. Kuna Fred tuleb tagasi alles kolmapäeval (sain enne kuidagi ekslikult aru, et pühapäeva, aga ok), siis on ikka veel mu ül kontrollida elektri ja vee värki. Selle vahel proovin siis täna jälle natuke prantsuse keelt õppida ja ehk saab isegi natukese päevitada või jalutada. Üks väike tunnike päevitamist ei teeks ju paha..kui juba selline võimalus on.
Teisipäev ehk siis voodipesupäev...igal teisipäeval puhas voodipesu ja rätikud. Laupäeval ja pühapäeval saan enda riideid pesta, kui tarvis on. Iga päevaga saab ikka targemaks :).
Suured punased sipelgad tahavad majja tungida...ei tea, kust nad järsku välja tulid, aga oma rada nad juba loovad...eks proovin neid takistada kuidagi.
Käisin isegi ühel jalutuskäigul täna ning pärast sain 2 tundi telekast tennist vaadata. Mõnus...kuigi ise tahaks ka hirmsasti mängida. Siiamaani ei ole küll ühtegi väljakut näinud, aga hoian silmad lahti :).
Head ööd.
18.02 (kolmapäev)
Need prantsuse keele harjutused muutuvad ikka järjest ja järjest raskemaks. Kuigi peale natukest peapealseisu tundub nagu kergemini minevat :). Mõikan juba lihtsamad lauseid tõlkida ning koostada.
Käisin just levialas...ehk siis 20 mindi jalutuskäigu kaugusel. Eestis oleks see kuidagi veider, et selleks, et telefoniga rääkida peab kuskile 20 minti jalutama, aga siin ei jää muud üle :). Sain kuulda issi häält, mida ma ei olnud kuulnud ju lahkumisest saati. Seda oli mul igatahes vaja. Ja siis sain veel Kaisaga ka rääkida...naeratus tuli kohe näole peale neid kõnesid. Oma väikese uudistejanu sain ka ära kustutatud.
Sain täna teada, et see suur karneval toimub tuleval pühapäeval. Proovin ennast kuidagi siis selleks nädalavahetuseks linna orgunnida. Kui sellest juba LonelyPlanetis kirjutatakse, siis võiks ju väärt asi olla :). Proovin endale ette kujutada mingit pilti sellest üritusest, et milline see võiks küll olla, aga kohe kuidagi ei oska. Pole varem ju taolisel üritusel käinud. Kindlasti kannan teile ette, kuidas see kõik oli, kui saan sinna minna ;).
Sain täna jälle pealelõunal tennist vaadata...seda Williamsi mängu...põnev oli igatahes.
Frederic tuli täna siis lõpuk tagasi...ei saanud küll palju rääkida, sest ta oli sellest pikast reisist ja lennust nii väsinud. Ehk siis homme.
Head ööd tänaseks.
19.02 (neljapäev)
Eile õhtul ja öösel sadas no tõesti nii kõvasti, et enda mõtteid ka peaaegu ei kuulnud. Nii kõvasti, et isegi plekkatus hakkas läbi ajama. Aga vist sadas tänase eest ka ära, sest kell on 8 ja taevas on täiesti selge...eks näis, mis edasine päev toob.
Sain teada, et homme õhtul läheme valguspüügi kaatervärki üles seadma. Kuna ma ei ole seda kunagi varem teinud ega näinud, siis ma praegu veel ei oska teile öelda, milline see võiks välja näha, aga küll ma peale seda kirjeldan teile :).
Siin oli juba pikka aega kõrgema rohu sees üks mõnus lamamistool olnud...korralik mustuse kiht juba peale tulnud ja nii. Mis seal ikka...kuna mul midagi muud niikuinii teha ei olnud hommikul, siis küürisin selle puhtaks ja sain korralikult päevitada siin esimest korda. Päike oli ikka nii mõnusalt kuum. Oehh. Nagu eesti suve kuumematel päevadel.
Sain üle tüki aja midagi konkreetselt kasulikku ka teha :)...nimelt oli vaja ühed taimede kotid ära puhastada ja kaaluda, et need saaks homme hommikul linna viia. Kuna neid oli nii palju, siis on vaja minna kahe autoga...ehk siis mina ühega ja Fred teisega. Räägin veel temaga täna...ehk saan siis peale neid toimetusi veel linnas olla. Lahkume siit juba poole 7 ajal hommikul. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et täna peaks varakult magama saama.
Fred rääkis, et see 10 päeva, mis ta Aafrikas taimi käis korjamas oli paras hullumaja olnud...selles mõttes, et öösel 4 tundi und ja siis päevast päeva ainult makarone süüa. Sai alles lennukis korralikult magada. Eks praegu ole sellised ülikiired päevad nagu ikka peale välismaal käimist on. Sada asja vaja ära teha. Aga ta ütles, et nädalavahetusel või siis vähemalt uue nädala alguses peaks olema rahulikum ja siis on aega pikemalt ringi vaadata ja nii.
Ma ei tea, kas ma olen sellest juba kirjutanud või ei (sellist asja võib veel juhtuda...niiet ärge imestage kui ühte asja mitu korda peate lugema ;) ) aga siin ümbruses pidi puuma liikuma. Oli siin mingi aeg tagasi ühe nende koera maha murdnud. Votnii. Inimestele ei pidanud ohtlik olema, aga just siinsetele koertele. Siin üksi ringi jalutades ikka tekib vahepeal mõte, et nonii nüüd puuma tuleb ja murrab mu maha :).
Aga tänaseks head ööd.
20.02 (reede)
Ja tõesti juba jälle on reede
Aga täna siis linna. Ehk saan raamatupoodi ka :)...kuluks hirmsasti ära. Ja sii linnas saaks ka ringi vaadata...loodame, et tänane ilm on ilus vähemalt. Muidugi peab kõik asjad peale jalutuskäigu linnas ära tegema enne kella 13:00, sest siis pannakse ju kõik poed kinni. Ja no muidugi siis tuleb koju magama tulla, sest kell 6 õhtul on valguspüük...ja seda hommikuni välja.
Ahjaa siin on ju selline värk, et kell 13:00 pannakse enamus poode ja asju kinni ning avatakse alles kell 16:00. Ehk siis lõunal on suhteliselt vaikne. Enne kesklinna minekut käisime läbi ka ühest suuremast poest...meie tavaline Konsum vms. Lootsin sealt leida mingeid inglise keelseid raamatuid, aga ei olnud. Pean ikka mingi pärispäris raamatupoe leidma või siis raamatukokku minema. Ainus asi, mis poest sain oli piim...ja no seega mingi piim. Valmistatud on 2008 aasta detsembris ja parim enne on 2009 augustis :D ei kujuta ette, mis see tegelikult on. Maitseb nagu see väike kohvikoor, mida kohvikutes kohvi kõrvale pakutakse.
Head ööd.
15.02 (pühapäev)
Täna küll ei paista päikest kuskilt tulevat...taevast katab ühtlane hall pilv ja ainult kallab.
Mind ikka närib sees see vastik tunne, et sain eile ainult tund aega netis olla ja nii palju asju jäi tegemata ja nii palju asju jäi rääkimata. Nii paljudega jäi kohtumata.
Käisin just tunnisel jalutuskäigul...sattusin just õnneks kahe suure vihma vahel minema. Kahjuks ei saanud kõigist nendest huvitavatest asjadest pilti teha, sest fotoka akud otsustasid tühjaks saada poole jalutuskäigu peal. Ei osanud seda kuidagi ette arvata ja kirusin ennast korralikult, et ei olnud neid ammu laadinud. Nüüd igatahes on viga parandatud ja järgmisel korral ma selle vea tõttu enam piltidest ilma ei jää. Ikka igast hääli on siin ümbruses...loomad ja linnud ja siis veel suured puud, mis tuule ja vihma ja vanuse tõttu ühel hetkel maha kukuvad. Siin muide on tavaline, et kui väga vihmase ilmaga sõita, siis 2 puud on ikka teele kukkunud...siiamaani olen õnneks sattunud ainult sellistele kukkumistele peale, mis on tõkestanud ainult ühe sõidusuuna. Igatahes...kõndisin siis mina rahulikult seal teeraja peal, kui järsku hakkasid kostma puu murdumise hääled...väikese raksud olid ainult algus. Siis oli kuulda põrkumist teiste puudega..lehtede sahin...ja siis lõpuks ilge mürtsatusega maha. See kukkumine kestis ikka täitsa mitu head sekundit. Ei kujuta ette küll kui suur see puu oli, aga häälte ja kukkumise aja järgi võib arvata, et ikka suurem kui Eesti keskmine puu. Tänasel jalutuskäigul sain ka natukese unenöapüüdja materjali...natuke lehti ja oksi.
Siin just juttu ajades sain teada, et mööda ühte teerada edasi on 7 km edasi mäe tipu poole üks väike küla, kus elab kaks meest. Sinna külla päris ei julge jalutada, aga teel sinna...kuskil 20 minti jalutamist...pidi olema levi :). Et siis kui väga tahan, siis jalutan natukese ja saan teile helistada.
Head ööd tänaseks.
16.02 (esmaspäev)
Üks igahommikusi tegevusi, mis mul nüüd välja on kujunenud on tunnike või natuke rohkem prantsuse keele õppimist. Leidsin siit riiulist ühe inglise keelse prantsuse keele õpiku...saab õppida mõlemat keelt korraga. Põhiliselt õpingi selle järgi ja siis vahepeal kasutan ka neid eestist kaasa võetud raamatuid. Ise õppimise puhul on tõesti see, et mitu tundi järjest ei saa sellega tegeleda, sest kõik on siis lihtsalt segi nagu pudru ja kapsad. Ikka ühel hommikul tunnike ja siis õhtul kordan üle kõik, mis olen senimaani õppinud ja siis järgmisel hommikul jälle.
Õlitasin ära enda ukselingi, sest see krigises nii jubedalt, laadisin vajalikud elektriasjad ära, ühendasin veesurve ning viisin Fatima (ei ole kindel õigekirjas), ühe brasiilisa tüdruku, autoga levialasse. Peale seda ei olnud mul midagi muud teha ning lugema ka ei viitsinud veel hakata...otsustasin, et puhastan ära selle koha, kus me taimedega tegelesime...see ju siiamaani sodine. Kõik need suured kartulikotid, milles taimed olid toodud vedelesid igapool laiali...pakkisin need ilusti ära, puhastasin selle laudpõranda sodist ära ning panin suured kiled ilusti kokku. Hea kohe, kui asjad ilusti korras on :). Siin on üks mingisugune laoruumi moodi varjualune ka, kus asjad kõik laiali...ilge kiusatus on see ka korda teha...puud ilusti riita laduda, kastid korralikult seina äärde laduda jnejne.
Sain läbi just „Papilloni” raamatu. Oehh see on ikka väärt raamat. Kahju, et juba läbi sai. Õnneks ei mäletanud ma eelmistest kordadest raamatu lõppu ja seda huvitavam oli lugeda. Muidugi on mul see häda huvitavate raamatute lugemisega, et kui hakkan jõudma viimaste lehekülgedeni, siis on hirmus tahtmine lugeda ära raamatu viimane lõik ja siis veel keerlevad igast mõtted seoses raaatuga peas ringi ja nende mõtete tõttu pean mõndasid lõike mitu korda lugema, sest olin neist lihtsalt pilguga üle lasknud.
Tänaseks vist head ööd jällegi :)
17.02 (teisipäev)
Nägin täna unes väga veidrat asja...nimelt olin kuskil kontoris ja mul on hästi palju mune kaasas. Siis ulatasin need ühele naisele, kes seal laua taga istus...see tegi muna katki...mädamunad viskas ära...headel munadel viskas minema munavalge ning munakollase pani faksi masinasse. Mitu munakollast pani sinna. Ja siis saatis need kuskile :). Väga veider.
Aga täna tõotab siis üle kolme vihmase päeva tulla jällegi päiksepaisteline. Kuna Fred tuleb tagasi alles kolmapäeval (sain enne kuidagi ekslikult aru, et pühapäeva, aga ok), siis on ikka veel mu ül kontrollida elektri ja vee värki. Selle vahel proovin siis täna jälle natuke prantsuse keelt õppida ja ehk saab isegi natukese päevitada või jalutada. Üks väike tunnike päevitamist ei teeks ju paha..kui juba selline võimalus on.
Teisipäev ehk siis voodipesupäev...igal teisipäeval puhas voodipesu ja rätikud. Laupäeval ja pühapäeval saan enda riideid pesta, kui tarvis on. Iga päevaga saab ikka targemaks :).
Suured punased sipelgad tahavad majja tungida...ei tea, kust nad järsku välja tulid, aga oma rada nad juba loovad...eks proovin neid takistada kuidagi.
Käisin isegi ühel jalutuskäigul täna ning pärast sain 2 tundi telekast tennist vaadata. Mõnus...kuigi ise tahaks ka hirmsasti mängida. Siiamaani ei ole küll ühtegi väljakut näinud, aga hoian silmad lahti :).
Head ööd.
18.02 (kolmapäev)
Need prantsuse keele harjutused muutuvad ikka järjest ja järjest raskemaks. Kuigi peale natukest peapealseisu tundub nagu kergemini minevat :). Mõikan juba lihtsamad lauseid tõlkida ning koostada.
Käisin just levialas...ehk siis 20 mindi jalutuskäigu kaugusel. Eestis oleks see kuidagi veider, et selleks, et telefoniga rääkida peab kuskile 20 minti jalutama, aga siin ei jää muud üle :). Sain kuulda issi häält, mida ma ei olnud kuulnud ju lahkumisest saati. Seda oli mul igatahes vaja. Ja siis sain veel Kaisaga ka rääkida...naeratus tuli kohe näole peale neid kõnesid. Oma väikese uudistejanu sain ka ära kustutatud.
Sain täna teada, et see suur karneval toimub tuleval pühapäeval. Proovin ennast kuidagi siis selleks nädalavahetuseks linna orgunnida. Kui sellest juba LonelyPlanetis kirjutatakse, siis võiks ju väärt asi olla :). Proovin endale ette kujutada mingit pilti sellest üritusest, et milline see võiks küll olla, aga kohe kuidagi ei oska. Pole varem ju taolisel üritusel käinud. Kindlasti kannan teile ette, kuidas see kõik oli, kui saan sinna minna ;).
Sain täna jälle pealelõunal tennist vaadata...seda Williamsi mängu...põnev oli igatahes.
Frederic tuli täna siis lõpuk tagasi...ei saanud küll palju rääkida, sest ta oli sellest pikast reisist ja lennust nii väsinud. Ehk siis homme.
Head ööd tänaseks.
19.02 (neljapäev)
Eile õhtul ja öösel sadas no tõesti nii kõvasti, et enda mõtteid ka peaaegu ei kuulnud. Nii kõvasti, et isegi plekkatus hakkas läbi ajama. Aga vist sadas tänase eest ka ära, sest kell on 8 ja taevas on täiesti selge...eks näis, mis edasine päev toob.
Sain teada, et homme õhtul läheme valguspüügi kaatervärki üles seadma. Kuna ma ei ole seda kunagi varem teinud ega näinud, siis ma praegu veel ei oska teile öelda, milline see võiks välja näha, aga küll ma peale seda kirjeldan teile :).
Siin oli juba pikka aega kõrgema rohu sees üks mõnus lamamistool olnud...korralik mustuse kiht juba peale tulnud ja nii. Mis seal ikka...kuna mul midagi muud niikuinii teha ei olnud hommikul, siis küürisin selle puhtaks ja sain korralikult päevitada siin esimest korda. Päike oli ikka nii mõnusalt kuum. Oehh. Nagu eesti suve kuumematel päevadel.
Sain üle tüki aja midagi konkreetselt kasulikku ka teha :)...nimelt oli vaja ühed taimede kotid ära puhastada ja kaaluda, et need saaks homme hommikul linna viia. Kuna neid oli nii palju, siis on vaja minna kahe autoga...ehk siis mina ühega ja Fred teisega. Räägin veel temaga täna...ehk saan siis peale neid toimetusi veel linnas olla. Lahkume siit juba poole 7 ajal hommikul. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et täna peaks varakult magama saama.
Fred rääkis, et see 10 päeva, mis ta Aafrikas taimi käis korjamas oli paras hullumaja olnud...selles mõttes, et öösel 4 tundi und ja siis päevast päeva ainult makarone süüa. Sai alles lennukis korralikult magada. Eks praegu ole sellised ülikiired päevad nagu ikka peale välismaal käimist on. Sada asja vaja ära teha. Aga ta ütles, et nädalavahetusel või siis vähemalt uue nädala alguses peaks olema rahulikum ja siis on aega pikemalt ringi vaadata ja nii.
Ma ei tea, kas ma olen sellest juba kirjutanud või ei (sellist asja võib veel juhtuda...niiet ärge imestage kui ühte asja mitu korda peate lugema ;) ) aga siin ümbruses pidi puuma liikuma. Oli siin mingi aeg tagasi ühe nende koera maha murdnud. Votnii. Inimestele ei pidanud ohtlik olema, aga just siinsetele koertele. Siin üksi ringi jalutades ikka tekib vahepeal mõte, et nonii nüüd puuma tuleb ja murrab mu maha :).
Aga tänaseks head ööd.
20.02 (reede)
Ja tõesti juba jälle on reede
Aga täna siis linna. Ehk saan raamatupoodi ka :)...kuluks hirmsasti ära. Ja sii linnas saaks ka ringi vaadata...loodame, et tänane ilm on ilus vähemalt. Muidugi peab kõik asjad peale jalutuskäigu linnas ära tegema enne kella 13:00, sest siis pannakse ju kõik poed kinni. Ja no muidugi siis tuleb koju magama tulla, sest kell 6 õhtul on valguspüük...ja seda hommikuni välja.
laupäev, 14. veebruar 2009
4.02 (kolmapäev)
Hommikul kell 7 üles ja siis kohe taimi puhastama...Dantel vaatas mind küll imelikult kui nägi, et ma nii vara juba kohal olen. Igatahes 5 tundi jutti puhastasime neid taimi...korraks oli 5 minti pausi ja siis jälle...ei olnudki nii hull kui tundub. Kui hoog sees siis läheb kiirelt.
Siis järsku tuli Fred ja ütles, et läheme linna...pidin 5 mindiga ennast puhtak saama kuidagi, riided ära vahetama ja asjad kokku panema, et linna minna. Jõudsin. Teel linna andis Fred mulle lubatud mobiiltelefoni ja kõnekaardi. Levi küll siin metsa vahel ei ole, aga korra nädalas saan kindlasti leviauku ja siis saan helistada. Väga lahe igatahes. Kui linna saime, siis viisime alguses pakitud taimed külmlattu ära. Fred ütles, et seal on nagu Eestis...no tõesti...seal oli -20 kraadi :) väga kodune tunne tuli igatahes peale. Siis suundusime kontorisse, kus sain arvutis olla täitsa pikalt...ehk mingi 4 tundi isegi vist. Ilgelt hea oli kodustega rääkida. Emmega oli hea rääkida pikalt...kui ikka mured ära rääkida, siis hakkab kohe kergem.
Istusin seal kontoris ja ajasin juttu ja taustaks käis mõnus mustade muusika...nad harjutavad siin selle suure karnevali jaoks, kuhu Fred lubas mind orgunnida kui Aafrikast tagasi tuleb järgmisel nädalal. Ootan juba.
Tagasi tulles käisime tee peal ühest poest läbi...kodupoodi neil vms. Poodi peavad kas hiinlased, jaapanlased või korealased...saa neist siis aru. Igathes süsteem on selline, et iga kuu on mul seal poes 300 euri krediiti vms. Kui lähen sinna mingeid asju ostma, siis tšeki peale pean panema lihtsalt oma nime ja allkirja. Fred tegeleb selle maksmisega ise kuu lõpus. Väga lihtne süsteem. Poes on toidu valik täitsa tavaline...minu lemmik makarone oli isegi ja pelmeene...no cool eks :). Kusjuures minu suureks üllatuseks oli poes värskete köögiviljade valik väga väike ja mingeid imevilju siin ka väga ei onud. Ja no muidugi mingist suurest vorsti ja singi valikust ei saa siin rääkidagi :). Ei ostnud küll väga palju asju, aga arve on 40 euri...hull värk. Õnneks siin palava käes väga söögiisu ei olegi. Ja muide mina ei saa ikka aru, et kuidas nad ise siin selle palavusega ilgelt rasvaseid asju söövad.
Tagasiteel ajasime niisama juttu....rääkisime nendest, kes siin enne mind on olnud ja kui kiiresti kõik eestlased on prantsuse keele ära õppinud :) loodan, et ma jätkan seda sama rada. Fred ütles, et põhilised ül, mis mul seoses külastajatega on, ongi nende sõidutamine kui nad kuskile soovivad minna ja siis valguspüügi võrgu püstitamine. Siin pidi käima hästi palju erinevaid ja huvitavaid inimesi...varsti tuleb siia mingi itaallane, kes on siin ennem ka juba mitu korda käinud. Tuleb liblikaid püüdma nagu ma aru sain. Juba ootan, et saaks nendega juttu ajada. Cool. Siis üks asi veel, mida ma tegema pean on Fredi poja koolist ära toomine. Ta käib koolis siin 30 km kaugusel külas. Põhiliselt pean seda tegema siis kui Fred ise kuskil välismaal on ja Florence (Fredi naine) ka ei saa minna.
Jõudsime Frediga jutu lõpetuseks ühisele arusaamale, et ükskõik mis on...kas hea või halb asi, siis tuleb sellest rääkida. Ütles, et kui teda ennast ei ole, siis võib Florence’le ka rääkida. Tore.
Ahjaa...kui tagasi jõudsime ja ma enda sööki külmikusse panin, siis passis nurgas üks ilgelt suur ja rõve konn...hüppas seal vastu seina. Ma muidugi ehmatasin ära, aga Fred ütles, et jaja meil on neid palju siin :). Kusjuures enam ei ehmatagi iga ämblik ja loom mind ära...neid siin lihtsalt nii palju et ei jõua pidevalt ehmuda.
5.02 (neljapäev)
Istun ja söön hommikust praegu. Kell on 8 ja pean kohe tööle minema. Magada sain üllatavalt hästi. Ei ärganudki nii tihti üles kui eelnevatel öödel. Hommikul voodit tehes jooksus voodi kõrvalt seina pealt üles see sisalik, kellele Maku nimeks panin :)
Püüan siin praegu lugeda elektri – ja veesüsteemide kasutamise õpetust, mida on 27 lk. Ilgelt keeruline, aga eks kui oma silmaga ära näha, siis on lihtsam.
Peangi nüüd nõud ära pesema ja minema. Kohtumiseni igatahes ;)
Lisaks minule ja Dantelile on praegu veel abis kaks tüüpi, aga kuna need suured valged kartulikotid on otsas, siis ma ei saagi pakkida ja midagi muud seal ka praegu ei ole teha. Sildistasin ärapakitud kotid ära ja panime need autosse. Sildil oli kirjas taime nimi, Cayenne, kuupäev ja siis mingi nr veel.
Pidin just ühte autot siis liigutama...2 meetrit tagasi...aga keegi teine siin praegu olevatest ei oska sõita. Nuputasin tükk aega, kuidas sellel bussikesel tagurpidi käik sisse läheb :D lõpuks läkski...tuli mingit nupukest tõmmata käigukangi juurest. Jälle sain targemaks.
Käisin just Rorua (vist on õigesti kirjutatud) külast Fredi poega koolist ära toomas. Ta ise pidi kuskile mujale minema. Väga mõnus oli sõita...see tee on siin nagu selline mõnus Eesti metsavahe tee, ainult et asfaltiga. (Et teil oleks parem ette kujutada siis seda 30 kilomeetrit sõitsin ma umbes 40 minti). Ja siis mõlemal pool teed on paks džungel ja hästi kõrged puud ja värvilised taimed. Ja siis kui Rorua poole sõitsin passis kotkas keset teed...tõusis lendu ja see tiiva siruulatud oli ikka täitsa suur. Võimas. Ja siis oli tee servas järsku mingi kolonn (umbes 5 autot) mundris meestega :) Mann, sulle midagi. Tagasiteel oli teepeal väike pärdik...just pärdik. Mitte selline suur ahv. Suht pika sabaga oli ja hüppas nagu känguru...ei teagi, mis sorti ta siis täpselt oli.
Teen endale lõunat praegu...imelik on ainult ühele inimesele süüa teha. Makarone pean ju keetma ainult umbes 2 peotäit ja ongi kõik. Veider.
Kell on 6:30 alles ja ma sain juba vabaks. Pesemas ka juba käidud. Mõnus on nii terve päeva tööd teha ja siis õhtul rampväsinuna magama heita. Ei oleks ise ka uskunud, et mina seda ütlen, aga nii on :) Eks näis kui kaua. Ei suuda kohe kuidagi niisama istuda.
Head ööd.
6.02 (reede)
Muidu on tänane hommik täitsa ok, aga rahu ei anna mulle üks asi. Nüüd kui Fred on 10 päeva Aafrikas, siis pean mina tegelema elektri ja veesurve kontrollimise ja laadimisega. Selle 27 lk materjali lugesin küll läbi, aga see on kõik inglise keeles ja pean seda veel mitu korda lugema, et päris aru saada. Eile siis enne magamaminekut küsisin ta käest, et kas tõesti mina pean sellega kohe tegelema hakkama ja siis selle peale ta näitas mulle neid süsteeme kiiruga....no tõesti...nii palju uut infot korraga ei olnud üldse hea. Ok tööle ma võin selle asja ju panna, aga siis seal on sada erinevat varianti, et kui elekter ära läheb, et siis mida tuleb teha jnejne. No ja siis nädalavahetusel tuleb siia veel mingi 14 turisti ka. Ah persse mulle ei meeldi sellised läbimõtlemata asjad. Aga no eks ma siis tänase hommikusöögi juurde loen jälle seda materjali.
Hea asi on see, et saan täna jälle autoga sõita...jejejeee.
Muide, nägin täna teid koduseid ja struudlibaari unes...väga segane unenägu oli, aga igatahes te olite seal kõik sees :)
Roruas jälle käidud täna. No tõesti....ma peaksin taksojuhiks hakkama...nii hea on sõita. Aga tänaseks on vist jälle töö tehtud...taimekotid linna saadetud ja nüüd vaba aeg. Üksi päris džunglisse ka ei julge rändama minna. Ei tea, kas üksi on see ikka päris ohutu variant.
Ei saa mina ikka rahu selle elektri –ja veesüsteemi pärast. Persseperssepersse. Sry, aga no nii on. Ilmselt küll ei saa asi nii hull ja raske olla, kui Fred selle nii lihtsalt minu hoolde jättis, aga ikkagi. Ma ei tea siin peaaegu midagi ja siis pean sellise asja eest vastutama.
Hala peab ka ju ikka vahepeal siin jutus olema.
Asi, millest siin tõsiselt puudust tunnen on rahvas ümberringi. No kasvõi see, et õhtul perega elutoas koos telekat vaatad, sööd ja juttu ajad...siin seda ei ole kohe kuidagi. Ja no näiteks struudlibaari õhtud....tahaks korralikult südamest naerda ja ilgelt lolle ja nõmedaid nalju teha. Sellele lisaks olen tähele pannud, et ma mõtlen ka vahepeal inglise keeles juba. Pean vist jah hakkama omaette eesti keeles rääkima, et päris meelest ära ei läheks. Aga ehk saan järgmisel korral skaipi ka kasutada, kui linnas olen.
Ok kell on 7 ja juba on kottpime. Käisin just neid elektriasju uurimas....no ei saa mina aru. Igatahes generaator on praegu sees ja elekter läheb ilmselt pesumajja. Ehk on vaja homme Fredile ikkagi helistada ja asja uurida.
Muide helistamisega seoses...et esimesse leviga kohta jõuda tuleb autoga sõita umbes 15 minti. Täna oli vaja Dantelil helistada ja siis ma sõidutasin teda sinna kohta, sest tal endal ei ole lube.
Sõprade vaatamine enne magamaminekut on ikka hea ajaviide. Peale umbes kuut või seitset osa tuleb uni peale lõpuks :).
Praeguseks head ööd. Muide...vihma on sadanud järjest juba umbes 2 tundi...kord tugevamalt ja siis vaiksemalt.
Head ööd.
7.02 (laupäev)
Oleks pidanud enda unenäopüüdja ikka kaasa võtma. Olen nüüd 2 ööd järjest näinud väga pikkasid ja väsitavaid unenägusid. Peale 8 tundi magamist olen ikka väsinud. Aga hea on muidugi see, et ma ei ärka öösel enne üles, kui kell 6 hommikul umbes...ei tea ise ka miks just sellel kellaajal, aga jah. Praegu kell varsti 8 ning pean minema taimi puhastama jälle.
Huvitav siis millised siinsed nädalavahetused ka on. Töötajatele ilmselt väga vahet ei ole, kui palju tööd on, aga ma mõtlen just perele. Peaks vist enda kodust laupäevast traditsiooni jätkama ja koristama natukese :). Ehk tõstan tuba isegi ringi natukese.
Elektri asja kohapealt niipalju, et mõtlesin, et ega see muretsemine asja ju paremaks ei tee eks... Praegu Florence askeldas seal midagi sellega ja pani generaatori tööle....ju siis ma ikkagi ei ole ainuke, kes sellega tegelema peab. Aga aitab nüüd sellest elektri jamast. Te ka ilmselt ei viitsi selle kohta enam lugeda :) .
Fred lubas mulle enne äraminekut orgunnida kohaliku piirkonna kaardi, prantsuse keele õppimise jaoks mingi cd, ära täita tervisekindlustuse kohta mingid paberid ja arutada läbi need küsimused, mis mul on tekkinud. Aga mida pole on kõik need eelnevad asjad. Cool või mis :).
Praegu tuli siia hoovi mingi ilge hunnik autosid...need siis vist need 14 turisti, kes pidid nädalavahetuseks tulema. Minul küll mingeid ül nendega seotud ei ole veel, aga ikkagi huvitav.
Aga oii kui hea värske õhk siin ikka on. Kui Tartus võib juhtuda nii, et päeval ei lähe kordagi välja, siis siin on see võimatu, sest nii kui oma toast välja tulen on avatud köök. Iga päev söön väljas...pole paha :)
Peale 4 tundi tööd sõin korralikult...keedan endale riisi ja praen kalapulki ja söön magustoiduks jogurtit. Siis oli vaja Dantelil poodi minna ja ma pidin autojuht olema...mul ei ole selle vastu midagi. Sain ise ka poest igast vajalikke asju. Näiteks ostsin endale pirne ja tomateid ja porgandeid...igati tervislik. Seisin tükk aega krõpsude leti juures ja ei võtnudki midagi. Ja poe juures pidin ära ütlema ühest heast õllest :) esiteks sellepärast, et olin roolis ja teiseks oli see mingi jube vanamees...sorry, aga nii see oli lihtsalt. Siis suundusime Matourysse (ehk on õigesti kirjutatud), et ära viia sinna ühe brasiilia tüdruku mees. Sinna oli ikka täitsa tund aega sõitu. Mõnus.
Tagasi tulles saime kuskil pool tundi tööd teha ja siis pidime lõpetama, sest praegu ei saa vett kasutada nii palju kui vaja oleks. Pikk ja keeruline jutt, mida ma ei hakka siia kirjutama. Ja nüüd ma istungi siin ja mõtlen, et kas hakata enda tuba ümber tõstma või ei.
Tõstetud. Nüüd võiks vabalt toa keskel väikese tantsu ka teha...ruumi oleks. Ongi nagu laupäev...sain koristada natukese.
Head ööd tänaseks. Kuna homme on vaja jälle kell 7 ärgata, sest täna ei saanud tervet päeva töötada, siis lähen magama.
8.02 (pühapäev)
Pühapäev küll, aga ilma pannkookideta.
Hommikule (kell 7) kui aknad (loe: luugid) lahti tegin, siis lendas seal koolibrii. Ma arvan vähemalt, et see oli tema, sest no tema tiibasid ma ei näinud praktiliselt üldse...nii kiiresti liigutas neid ja ta oli üldse hästi väikene.
Peale selle on siin läheduses mingi loom või lind (ma tõesti ei tea), kes teeb sellist häält nagu keegi ajaks masinaga habet kuskil eemal :)
Minu tüüpiline hommikusöök on siin: 2 praemuna, kohvi, jäätee ning magustoiduks jogurt või mingi puuvili. Täna on pirn.
Need turistid, kes siin on, käivad täitsa omapäi siin džunglis...niiet kui mul nüüd uue nädala alguses mingi vaba päev on, siis lähen uurin ka maad. Ja autot tahaks ka mõneks päevaks võtta, et siin ümbruskonnas ringi vaadata. Nii palju asju on, mida tahaks juba vaadata ja teha....eks ma olen siin ju ainult 7 päeva olnud ka alles...ei ole veel väga palju teha jõudnud. On metskult palju asju, mida oodata...see teeb olemise kergemaks.
Siiamaani ei ole vihm järgi jäänud. Hommikust saati on sadanud...kord tugevamalt ja kord vaiksemalt. Loodan, et homme on natukesegi päikest, sest siis ma vist lähen ümbrusega tutvuma. Proovime täna nende taimedega ühelepoole saada, et siis homme oleks vaba päev. Neid ei olegi enam nii palju...täpselt kuskil 5 tunni jagu :). Aga nojah...mis tegelikult oli, oli see, et tegime 2 tundi tööd ja siis ülejäänud teeme homme edasi. Mis seal ikka.
Kodused naudivad praegu ilmselt sauna...kell on 21:26 teie aja järgi. Tahan kaaaaa.
Ei saa sinna midagi parata, aga kujutasin täna juba ette, et kuidas ma koju tagasi lendan ja teid kõiki lennujaamas näen. See tegi kurvaks hetkeks, aga üldiselt kui ma teie, koduste, peale mõtlen, siis saan tuge juurde.
Head ööd.
9.02 (esmaspäev)
Nägin täna unes, kuidas käisin struudlibaariga Pirogovil...ilgelt roheline oli ja hästi palju puid oli seal...ja hästi palju tuttavat rahvast. Palju nalja ja naeru.
Sajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajab...
Lõpuks on nüüd need taimed puhastatud, pakitud ja sildistatud. Hea, et esimene nädal nii töine oli. Mulle meeldis. Eks näis, mis nüüd tegema hakkan. Ehk hakkan lõpuks lugema...siiamaani pole jõudnud veel.
Peaks uurima, kust ma endale selle võrkkiige küll saaksin.
Natuke hala ka nüüd: Mul ei ole vist kunagi nii pikalt olnud sellist sisemist heitlust ja vaidlust kui see, mis mul siin on olnud. Mitte küll iga päev, aga ikkagi. Vaidlus on siis selles, et kas ma saan hakkama ja suudan siin olla või ei. Koduigatsus tungib ilgelt peale ja kuigi see, et notsu öösel kaisus on ja ma päris oma kruusi kaasa võtsin ja et kodust väikese valge ingli kaasa sain aitavad hästi palju, aga ikkagi. Tegelikult ei ole ju midagi halvasti ega pahasti, aga võib vist öelda, et kõik on lihtsalt uus.
Käisin veidike ringi jalutamas siis lõpuks....eks tekitas ikka rohkem kõledust kui eesti metsas jalutades, aga muidu oli täitsa ilus. Hästihästi roheline ja värske oli kõik. Tegin pilte ka ja panen need ilmselt sinna fotoalbumisse üles ka. Õnneks vihma ei sadanud sellel ajal. Võib öelda, et need matkasaapad on tõesti head...metsas ju saabastega ikka parem jalutada kui plätudega. Tagasi tulles määrisin ennast päikesekreemiga kokku ja läksin päikese kätte raamatut lugema...teie murelike rahustamiseks võin öelda, et kaua päikese käes igaksjuhuks ei olnud ;). Ei julge ju ka kohe alguses kaua selle tugeva päikese käes olla.
Täna tuli metsik tahtmine kodustele helistada...tahaks juba teie häält kuulda. Ehk homme kui pean Cyrill’i koolist ära tooma, siis saan helistada. Ootan juba.
Panin täna täitsa iseseisvalt elektri ja vee värgid tööle, sest Dantelli ja Florence’t ei olnud veel kohal. Ei olnud hullu midagi.
Florence käis just minu onnikeses (ei saa kohe kuidagi sellekohta öelda kodu, ega minu tuba..mitte halvas mõttes, aga just selles teises mõttes...saate aru küll)...igatahes pean homme kell 11:30 siit juba ära minema, sest kellelgi on vaja poodi minna (mina olen autojuht ja see, kes allkirja peab andma) ja siis Cyrill’le kooli järgi. Hea tunne tekkis kohe, kui sain Florence’ga rääkida...üleüldse sain rääkida :) Andis mulle toetust selle elektri asja kohta...ütles, et tal see sama jutt kõik prantsuse keeles olemas ja kui midagi vaja on, siis ta aitab kindlasti ja siis naersime selle üle natukese, et Fred mulle seda asja kõike kuskil 5 minutit näitas ja seletas :) . Ja siis ta küsis, et kas mul on endal kõik ok ja kas mul oleks midagi vaja...nii ammu ei ole keegi seda mult küsinud :) igatahes saan vist endale homme voodi kohale selle säästevõrgu (need sääsed siin ikka armastavad neile eksootilist verd kuigi ma peletan neid igatmoodi eemale) ja võrkkiige. Jejejeee. Nüüd ma hakkan kohe metsikult lugema ja magama seal võrkkiiges :D Ainult kuskilt peaks veel mingeid inglise keelseid raamautid leidma.
Vaatan nüüd veel natukese sõpru ja siis magama.
Ilusaid unenägusid ;)
10.02 (teisipäev)
Eile õhtul selgus veel üks naljakas tõsiasi...nimelt toodi taimi juurde :D Mulle öeldi, et tööle tuleb hakata kell 6 juba...lükkasin selle absurdse väite über Fredi jutuga, et mina ei pea enne kella 8t minema. Töötas :).
Muide siin on ikka niiskustase täitsa olemas võrreldes Eestiga...see struudlibaari kalender, mis mul seinal on...see on täitsa laineliseks muutunud ja pildid tahavad liimist lahti tulla. Aga maha ma ka seda võtta ei saa :).
Emmele ja issile – see väike valge ingel on minu üks iga õhtune ja hommikune traditsioon. Võtan sellelt energiat ja annan selle kaudu teile energiat iga hommik ja õhtu. Aitab täitsa :).
Uudistest tunnen puudust. Mis maailmas toimub, mis Eestis toimub, mis Tartus toimub. Ei tea ju kohe mitte midagi. Ehk saan täna koju helistada ja saada mingi lühiülevaate.
Meenus üks lugu, mida Fred rääkis seoses džunglisse minekuga. Nimelt ei tohi mitte kunagi...mitte kunagi astuda kõrvale ettenähtud rajast. Kord oli 2 last (u. 13 aastased) 3 päeva üksi džunglis. Jube. Ja siis ükskord olid 2 naist ka 3 päeva. Neid lugusid rääkides ei astu vist keegi matkarajalt kõrvale.
Poes käidud ja Cyrille koolist ära toodud ja peale selle sain veel emmega ka rääkida. Nii hea oli kellegagi eesti keeles rääkida ja emme häält kuulda. Proovisin issile ka helistada, aga ei saanud kätte. Hea oli kuulda, et kodustel kõik ok ja mul on teie kevade tuleku üle hea meel. Saate ka päikest ikka natukese :). Siin on täna näiteks enamjaolt päike paistnud ja palavus annab tunda. Aga vähemalt kuivavad need riided lõpuks ära, mida pesnud olen.
Sain endale täna voodi kohale võrgu ja välja kiige. Selles mõtte välja, et minu toast väljas, aga siin varju all ikka. Selline mõnus suur ja mugav riidest kiik, mille laadse ma koju tulles terrassile ka panen ;). Hea on siin kiikudes lugeda ja kirjutada...siin võiks mitmeid päevi järjest veeta...lihtsalt lamades.
Nahkhiir oleks peaaegu mulle otsa lennanud...nad tiirutavad peamaja juures õhtuti. Varem arvasin, et need on lihtsalt mingid linnud, aga siis ei olnud lähedalt näinud. Neid on seal täitsa palju ka veel.
Täna põletati siin keskplatsil lõkkeasemes vanu pappkaste ja mul tuli nii eesti suve tunne peale...see lõkke lõhn, mis riietele ja juustele külge jääb...kodune tunne tuleb peale kohe.
Ega midagi väga uut te nüüd sellest päevast küll teada ei saanud :) Proovin ikkagi kirjutada isegi kõige lihtsamad asjad üles...teil hea lugeda ja mul endal ka hea tagasi vaadata :).
Head ööd ;)
11.02 (kolmapäev)
Pean vist endale ikka ise ühe unenäopüüdja valmistama...korjan materjali siis kui jalutama lähen täna. Eks näis, mis kokku tuleb :).
Hommikuti on siin selline hästi kummaline valgus ja õhk. Kõik on hästi roheline, kerge udu on veel üleval ja siis see valgus, mis läbi puude tuleb...seda on võimatu siia nii kirja panna, et keegi aru saaks. Müstika.
Muide...leidsin eile poest mingid kartulid(külmutatud), mis on nagu mäki mundris kartulid. Muidugi võtsin ühe paki. Täitsa hea oli vahelduseks kartulit ka süüa. Muidugi on siin minu söögiportsionid väikesed ja söön praegu eilse õhtusöögi ülejääke veel :).
Iga päev punkt kell 7, siis kui pimedaks läheb, ilmuvad välja need suured konnad. Enam nad mind väga ei ehmatagi, aga neil on nagu kella peale mingi kogunemine seal suures porilombis. Ja kui juba porilombid teemasse tulid, siis...vihma sajab küll hullusti ja porilombid tekivad, aga kui päike paistab, siis see on nii intensiivne siin, et need kuivavad suht ruttu ära...selles mõttes, et kiiremini kui Eestis.
Töökultuur...see on üks asi, mis erineb vist igas riigis. Eestis olen ma harjunud sellise töökultuuriga (mis minu tutvusringis on levinud), kus töö tehakse ruttu ära, et siis pärast saaks puhata. Siin on aga asi teisiti. Töö jaotatakse võimalikult paljudeks juppideks...pluss siis veel need pikad lõunapausid, mis muidugi kliima tõttu on siin vajalikud. Sellise palavusega ei tee isegi kohalikud tööd. Ma mõtlesin ise alguses, et veider on nii lihtsalt passida varjualusel ja lugeda vms ja mitte midagi kasulikku teha..päise päeva ajal. Aga nii see ongi siin. Pika lõunapausi ajal ja peale pimedaks minemist lähevad kõik oma onnikestesse ja tegelevad seal oma asjadega. Selle asemel ma parema meelega istuks koos kuskil laua taga (siin muide on peamajas suur ümmargune laud), jooks veini ja ajaks juttu. Üks pokker muidugi ei oleks paha aga ok :).
Töö tehtud, elektriühendus korda saadud, lõuna söödud ja jalutamas käidud. Unenäopüüdja materjale küll ei leidnud...aga ausalt öeldes, ei otsinud ka veel väga sellel korral. Jalutasin umbes 20 minti mööda ühte rada, kuni tõke ette tuli ja siis 20 minti tagasi. Mingit kirja seal peal ei olnud, aga kuna oli ilgelt palav, siis mõtlesin, et niikuinii oleks aega tagasi minna. Olingi plaaninud ju teha väikese jalutuskäigu. Tagasikõndides oli tunne nagu oleks täiesti uut teed mööda kõndinud, sest siin lihtsalt iga asi on teise külje pealt niinii teistmoodi. Sellel korral proovisin lihtsalt mitte mõnele maole või sisalikule peale astuda. Ehk järgmisel korral juba saan rohkem ümbrust vaadata. Siinne loodusega harjumine ja selle tundmaõppimine on nagu mõne filmi vaatamine, mida tuleb mitu korda vaadata, et kõikidest nüanssidest aru saada ja lõpuni ikka kõike ei märka. Ja kuna kell oli umbes 2 ja päike oli täpselt pea kohal, siis oli hirmus palav (panin päikesekreemi peale ja pähe panin rätiku)... nagu istuks Viljandis Folgi avamisel Kaevumäel. Selle erinevusega ainult, et Folgil oleks siider näpus olnud, aga mul täna ei olnud :).
Muide enne jalutama minekut lamasin enda voodis ja vaatasin arvutist sõpru ja siis järsku avastasin, et mu toas on imelikult palju lendavaid elukaid (sellised pikema taguosaga kärbsed nagu). Ja siis kui lakke vaatasin, siis oh imet nad olid sinna ühte kohta kogunema hakanud. Ei tea, mis neid just sinna tõmbas, aga neid oli ilgelt palju. Kutsusin abiväge...mis oli siis Dantel ja purk putukatõrjevahendit. Ta ütles, et ennem ei ole sellist asja juhtunud. No näed siis. Igatahes oli terve mu tuba seda tõrjevahendi haisu täis, aga õnneks putukatest vaba. Tõmbasin luugid ja ukse kinni ning lasin selle vahendiga need ka veel üle. Hiljem sain õnneks tuba tuulutatud ka ja nii, et need elukad sisse tagasi enam ei tulnud.
Pean endal selle keeleõppe asja ikka käsile võtma. Kui iga päev kasvõi ühe väljendi või lihtsama lause ära õpiks oleks ju ka cool :) ei luba midagi, aga proovin.
Täna on siis võimalik õhtul taevas ka tähti näha, sest lõpuks ei ole pilvi taevas. Täiesti müstiline on siinne taevas ikka. Hoopis teistmoodi. Taevas on hästihästi must ja tähed on niinii eredad. Tundub, et neid küll vähem, aga selle eest on suuremad ja eredamad. Ilus igatahes.
Üks sisalik on keset köögi põrandat ja mängib surnut. Selle asemel, et kiiresti plehku panna kuskile lamab ta seal niisama. Peale natukest aega täielikku vaikust hakkas ta aegluubis külmkapi alla liikuma. Aga tõesti aegluubis....jalad jäävad õhus korraks seisma, kui mingi heli kuskilt tuleb. Näeb välja umbes selline nagu varas üritaks märkamatult, aegluubis jooksuga põgeneda tema ees seisvate politseinike käest.
Ok täna sai küll palju kirjutatud, aga oli ka mida kirjutada :)
Kallid lugejad, loodan, et ka teil oli huvitav :)
Head ööd tänaseks. Mõtlen teile!
12.02 (neljapäev)
Kui ma tavaliselt olen harjunud muusikat kuulates magama jääma, siis siin seda teha on suht keeruline. Variant on kuulata pleierist klappidega...proovisin seda mõned korrad ja see häiris. Täna siis selgus, et saan ka täitsa ilma magama jääda...kuigi jah, siinsed džungli hääled on justkui muusika eest ju :).
Täna oli jälle korralik vihm ja päikest oli vb ainult mõni minut päeva peale. Sellega harjub siin täitsa ära, et pidevalt sajab. Käin siin ringi oma kollase vihmamantliga, mis on igatahes mugavam kui vihmavari. Ja isegi kui parasjagu ei ole mingit vhmakaitset, siis on ok, sest see vihm on tõesti soe ja piisad on väikesed.
Täna tabas mind ilge väsimus järsku peale tööd. Oleks õhtu olnud, siis oleks kohe magama keeranud. Pikutasin hoopis oma kiiges ja lugesin „Papillonit”. See raamat on ikka nii hea. Läheb nagu lennates. Loen seda nüüd siis juba kolmandat korda. Nüüd muidugi teise pilguga, sest ma olen ise ju siin kohal. Räägib see raamat igatahes sellest, kuidas üks mees saadetakse eluaegsele sunnitööle Prantsuse-Guajaanasse. Tema elu sunnitööl ja siis sealt põgenemine ja kõik sellega kaasnev. Siin seda lugedes on vahepeal see mõnus äratundmiserõõm...mitte selles sunnitöö mõttes :) aga siis kui ta loodust ja kliimat kirjeldab ja inimestest räägib. See mulle raamatu juures meeldib, kui ma saan öelda, et „aga nii ju ongi ja ma olen ise seda tundnud”. Igatahes soovitan kindlasti teil ka seda lugeda...väärt asi. See täidab nüüd mu terve vaba aja. Kuna see läheb nii kiiresti, siis pean homme linna minnes uurima, kus on raamatupood või raamatukogu.
Jajah just just lähen homme linna. Ei tea küll, kas netti saan. Peame juba hommikul kell 6:40 siit ära minema, sest viimased taimed on vaja viia külmlattu (mind hoiatati, et seal on hirmus külm ja paksud riided tuleb kaasa võtta). Peale seda ajab Dantel linnas mingeid omi asju ja mul on siis ehk aeg seal ringi vaadata. Ehk saan saata postkaarte või minna netikohvikusse või minna raamatupoodi või siis randa. Eks näis, kuidas ilma on ja kuidas aega on.
Head ööd tänaseks.
13.02 (reede) justjust 13 ja reede :)
Ärkasin kell 6 juba. Ja ärkasin üles ühest väga veidrast unenäost...nimelt kutsuti mind ja mu osasid sõpru (Kaisat ja Manni ma igatahes mäletan sellest setskonnast) mingile sõjaväeliselt õppusele Peedule. Pidime sinna sõitma rongiga (lahtise rongiga...selles mõttes, et ei olnud meie jaoks vagunit vaid lahtine kaubaalus vms). Läksime siis kuskil kella 6 ajal kõik ilusti sinna rongi peale juba ja....ajasime juttu ja kell 22 ei olnud me veel liikuma hakanud. Siis rääkisin kõigile kui ilus on sõita öösel lahtise rongiga kui taevas on sellised tähed nagu Prantsuse-Guajaanas. Siis hakkasime liikuma igatahes...viimasel hetkel hüppas üks rongilt maha ja enam tagasi ei saanud...ei tea kes see oli. Ja siis ma ärkasin üles. Jube kahju, et edasi ei näinud ikka.
Te usute 13 ja reede värki? Mina ei usu...tavaline päev nagu kõik teisedki ju :).
Olime 3 tundi Frigodomis ehk külmlaos. Seal -20 kraadi, ehk siis väga kodune :). Sain korralikult naerda Dantelli üle, kes käis ennast vahepeal väljas päikese käes soojendamas. Laotöölised olid ka kõik imestunud kui kuulsid, et Eestis ongi nii külm talvel ja see täiesti tavaline. Ladusime seal talvises õhkkonnas terve suure rekka käru täis puhastatud ja pakitud taimi. Suured valged kartulikotid nagu. Ikka jõhkralt palju oli seal neid. Kilosid täpselt ei tea. Siis suundusime edasi korraks kontori juurde, kus tegime ühe ruumi tühjadest pappkastidest puhtaks. Kahjuks netti ei saanud üldse...niiet uue nädala alguses siis ikkagi. Kuna meil oli külmlaos nii kaua läinud, siis pidime hakkama tagasi sõitma, sest Cyrill oli vaja koolist peale võtta. Läksimegi siis poest läbi, siis koolist läbi ja nüüd tagasi. Kõht täis (lõpuks ometi) ja ilge uni on peal. Väljas lõõskab päike ja ma ei tea, kas olen täna selle kuumuse käes suuteline jalutuskäigule minema. Eks näis.
Lugesin ja mõtlesin niisama toredaid mõtteid. 2 tundi läks nagu lennates. Siin ei ole veel olnud seda tunnet, et kõik sada mõtet lendavad peas korraga ringi ja ei ole aega ühte mõtet korralikult mõelda...aega on. Olen saanud mõnele asjale rahulikult järele mõelda...tormamata. Hea. Praegu on siin olnud kuskil 3 tundi täielikku vaikust...ja kell on alles 6. Kuna täna ei ole päeval piiskagi vihma tulnud, siis on palavus kõik maha võtnud ja keegi ei suuda midagi teha....ega siin kuumusega väga suuri asju ei tehtagi.
Üks asi, mida olen tahtnud juba mitu korda kirjutada, aga alati on meelest ära läinud on see, et alati kui ma siia Lodge’i (ütleme siis nii selle kohta) tagasi sõidan, siis kuskil 10 minti enne kohale jõudmist tuleb väljast pva liimi lõhna :). Veider, aga tõesti. Alati umbes samas kohas ja ma ei tea, mis seda lõhna toodab. Eks annan teile ka teada, kui välja olen uurinud.
Ja siis veel üks asi. Jalgratta sport on siin ka hinnas. Tour De France on ka üle vee tulnud siia. Suuremad ja väiksemad salgad maanteedel. Ja teed on selleks otstarbeks ka täiesti sõidetavad.
Head ööd.
14.02 (laupäev)
Parimat ja lõbusamat sõbrapäeva teile kõigile :) Mõtlen teile.
Täna sain ikka korralikult magada. Läksin eile juba enne 10t magama ja ärkasin peale 8 alles. Ja täna ei olegi mingit suurt tööd kavas niiet saan lõpuks puhata natukese. Mitte et enne ei oleks saanud, aga selles mõttes, et täna ei ole seda taimede puhastamist enam.
Vihma sajab ja päike paistab.Aeg hommikukohvi juua.
Varstivarsti autoga linna. Florence ütles, et on ok, kui ma tahaks niisama ringi vaadata. Pargin aga auto Cayenni kuskile ära, otsin mingi netikohviku ja siis vaatan niisama ringi.
Hommikul kell 7 üles ja siis kohe taimi puhastama...Dantel vaatas mind küll imelikult kui nägi, et ma nii vara juba kohal olen. Igatahes 5 tundi jutti puhastasime neid taimi...korraks oli 5 minti pausi ja siis jälle...ei olnudki nii hull kui tundub. Kui hoog sees siis läheb kiirelt.
Siis järsku tuli Fred ja ütles, et läheme linna...pidin 5 mindiga ennast puhtak saama kuidagi, riided ära vahetama ja asjad kokku panema, et linna minna. Jõudsin. Teel linna andis Fred mulle lubatud mobiiltelefoni ja kõnekaardi. Levi küll siin metsa vahel ei ole, aga korra nädalas saan kindlasti leviauku ja siis saan helistada. Väga lahe igatahes. Kui linna saime, siis viisime alguses pakitud taimed külmlattu ära. Fred ütles, et seal on nagu Eestis...no tõesti...seal oli -20 kraadi :) väga kodune tunne tuli igatahes peale. Siis suundusime kontorisse, kus sain arvutis olla täitsa pikalt...ehk mingi 4 tundi isegi vist. Ilgelt hea oli kodustega rääkida. Emmega oli hea rääkida pikalt...kui ikka mured ära rääkida, siis hakkab kohe kergem.
Istusin seal kontoris ja ajasin juttu ja taustaks käis mõnus mustade muusika...nad harjutavad siin selle suure karnevali jaoks, kuhu Fred lubas mind orgunnida kui Aafrikast tagasi tuleb järgmisel nädalal. Ootan juba.
Tagasi tulles käisime tee peal ühest poest läbi...kodupoodi neil vms. Poodi peavad kas hiinlased, jaapanlased või korealased...saa neist siis aru. Igathes süsteem on selline, et iga kuu on mul seal poes 300 euri krediiti vms. Kui lähen sinna mingeid asju ostma, siis tšeki peale pean panema lihtsalt oma nime ja allkirja. Fred tegeleb selle maksmisega ise kuu lõpus. Väga lihtne süsteem. Poes on toidu valik täitsa tavaline...minu lemmik makarone oli isegi ja pelmeene...no cool eks :). Kusjuures minu suureks üllatuseks oli poes värskete köögiviljade valik väga väike ja mingeid imevilju siin ka väga ei onud. Ja no muidugi mingist suurest vorsti ja singi valikust ei saa siin rääkidagi :). Ei ostnud küll väga palju asju, aga arve on 40 euri...hull värk. Õnneks siin palava käes väga söögiisu ei olegi. Ja muide mina ei saa ikka aru, et kuidas nad ise siin selle palavusega ilgelt rasvaseid asju söövad.
Tagasiteel ajasime niisama juttu....rääkisime nendest, kes siin enne mind on olnud ja kui kiiresti kõik eestlased on prantsuse keele ära õppinud :) loodan, et ma jätkan seda sama rada. Fred ütles, et põhilised ül, mis mul seoses külastajatega on, ongi nende sõidutamine kui nad kuskile soovivad minna ja siis valguspüügi võrgu püstitamine. Siin pidi käima hästi palju erinevaid ja huvitavaid inimesi...varsti tuleb siia mingi itaallane, kes on siin ennem ka juba mitu korda käinud. Tuleb liblikaid püüdma nagu ma aru sain. Juba ootan, et saaks nendega juttu ajada. Cool. Siis üks asi veel, mida ma tegema pean on Fredi poja koolist ära toomine. Ta käib koolis siin 30 km kaugusel külas. Põhiliselt pean seda tegema siis kui Fred ise kuskil välismaal on ja Florence (Fredi naine) ka ei saa minna.
Jõudsime Frediga jutu lõpetuseks ühisele arusaamale, et ükskõik mis on...kas hea või halb asi, siis tuleb sellest rääkida. Ütles, et kui teda ennast ei ole, siis võib Florence’le ka rääkida. Tore.
Ahjaa...kui tagasi jõudsime ja ma enda sööki külmikusse panin, siis passis nurgas üks ilgelt suur ja rõve konn...hüppas seal vastu seina. Ma muidugi ehmatasin ära, aga Fred ütles, et jaja meil on neid palju siin :). Kusjuures enam ei ehmatagi iga ämblik ja loom mind ära...neid siin lihtsalt nii palju et ei jõua pidevalt ehmuda.
5.02 (neljapäev)
Istun ja söön hommikust praegu. Kell on 8 ja pean kohe tööle minema. Magada sain üllatavalt hästi. Ei ärganudki nii tihti üles kui eelnevatel öödel. Hommikul voodit tehes jooksus voodi kõrvalt seina pealt üles see sisalik, kellele Maku nimeks panin :)
Püüan siin praegu lugeda elektri – ja veesüsteemide kasutamise õpetust, mida on 27 lk. Ilgelt keeruline, aga eks kui oma silmaga ära näha, siis on lihtsam.
Peangi nüüd nõud ära pesema ja minema. Kohtumiseni igatahes ;)
Lisaks minule ja Dantelile on praegu veel abis kaks tüüpi, aga kuna need suured valged kartulikotid on otsas, siis ma ei saagi pakkida ja midagi muud seal ka praegu ei ole teha. Sildistasin ärapakitud kotid ära ja panime need autosse. Sildil oli kirjas taime nimi, Cayenne, kuupäev ja siis mingi nr veel.
Pidin just ühte autot siis liigutama...2 meetrit tagasi...aga keegi teine siin praegu olevatest ei oska sõita. Nuputasin tükk aega, kuidas sellel bussikesel tagurpidi käik sisse läheb :D lõpuks läkski...tuli mingit nupukest tõmmata käigukangi juurest. Jälle sain targemaks.
Käisin just Rorua (vist on õigesti kirjutatud) külast Fredi poega koolist ära toomas. Ta ise pidi kuskile mujale minema. Väga mõnus oli sõita...see tee on siin nagu selline mõnus Eesti metsavahe tee, ainult et asfaltiga. (Et teil oleks parem ette kujutada siis seda 30 kilomeetrit sõitsin ma umbes 40 minti). Ja siis mõlemal pool teed on paks džungel ja hästi kõrged puud ja värvilised taimed. Ja siis kui Rorua poole sõitsin passis kotkas keset teed...tõusis lendu ja see tiiva siruulatud oli ikka täitsa suur. Võimas. Ja siis oli tee servas järsku mingi kolonn (umbes 5 autot) mundris meestega :) Mann, sulle midagi. Tagasiteel oli teepeal väike pärdik...just pärdik. Mitte selline suur ahv. Suht pika sabaga oli ja hüppas nagu känguru...ei teagi, mis sorti ta siis täpselt oli.
Teen endale lõunat praegu...imelik on ainult ühele inimesele süüa teha. Makarone pean ju keetma ainult umbes 2 peotäit ja ongi kõik. Veider.
Kell on 6:30 alles ja ma sain juba vabaks. Pesemas ka juba käidud. Mõnus on nii terve päeva tööd teha ja siis õhtul rampväsinuna magama heita. Ei oleks ise ka uskunud, et mina seda ütlen, aga nii on :) Eks näis kui kaua. Ei suuda kohe kuidagi niisama istuda.
Head ööd.
6.02 (reede)
Muidu on tänane hommik täitsa ok, aga rahu ei anna mulle üks asi. Nüüd kui Fred on 10 päeva Aafrikas, siis pean mina tegelema elektri ja veesurve kontrollimise ja laadimisega. Selle 27 lk materjali lugesin küll läbi, aga see on kõik inglise keeles ja pean seda veel mitu korda lugema, et päris aru saada. Eile siis enne magamaminekut küsisin ta käest, et kas tõesti mina pean sellega kohe tegelema hakkama ja siis selle peale ta näitas mulle neid süsteeme kiiruga....no tõesti...nii palju uut infot korraga ei olnud üldse hea. Ok tööle ma võin selle asja ju panna, aga siis seal on sada erinevat varianti, et kui elekter ära läheb, et siis mida tuleb teha jnejne. No ja siis nädalavahetusel tuleb siia veel mingi 14 turisti ka. Ah persse mulle ei meeldi sellised läbimõtlemata asjad. Aga no eks ma siis tänase hommikusöögi juurde loen jälle seda materjali.
Hea asi on see, et saan täna jälle autoga sõita...jejejeee.
Muide, nägin täna teid koduseid ja struudlibaari unes...väga segane unenägu oli, aga igatahes te olite seal kõik sees :)
Roruas jälle käidud täna. No tõesti....ma peaksin taksojuhiks hakkama...nii hea on sõita. Aga tänaseks on vist jälle töö tehtud...taimekotid linna saadetud ja nüüd vaba aeg. Üksi päris džunglisse ka ei julge rändama minna. Ei tea, kas üksi on see ikka päris ohutu variant.
Ei saa mina ikka rahu selle elektri –ja veesüsteemi pärast. Persseperssepersse. Sry, aga no nii on. Ilmselt küll ei saa asi nii hull ja raske olla, kui Fred selle nii lihtsalt minu hoolde jättis, aga ikkagi. Ma ei tea siin peaaegu midagi ja siis pean sellise asja eest vastutama.
Hala peab ka ju ikka vahepeal siin jutus olema.
Asi, millest siin tõsiselt puudust tunnen on rahvas ümberringi. No kasvõi see, et õhtul perega elutoas koos telekat vaatad, sööd ja juttu ajad...siin seda ei ole kohe kuidagi. Ja no näiteks struudlibaari õhtud....tahaks korralikult südamest naerda ja ilgelt lolle ja nõmedaid nalju teha. Sellele lisaks olen tähele pannud, et ma mõtlen ka vahepeal inglise keeles juba. Pean vist jah hakkama omaette eesti keeles rääkima, et päris meelest ära ei läheks. Aga ehk saan järgmisel korral skaipi ka kasutada, kui linnas olen.
Ok kell on 7 ja juba on kottpime. Käisin just neid elektriasju uurimas....no ei saa mina aru. Igatahes generaator on praegu sees ja elekter läheb ilmselt pesumajja. Ehk on vaja homme Fredile ikkagi helistada ja asja uurida.
Muide helistamisega seoses...et esimesse leviga kohta jõuda tuleb autoga sõita umbes 15 minti. Täna oli vaja Dantelil helistada ja siis ma sõidutasin teda sinna kohta, sest tal endal ei ole lube.
Sõprade vaatamine enne magamaminekut on ikka hea ajaviide. Peale umbes kuut või seitset osa tuleb uni peale lõpuks :).
Praeguseks head ööd. Muide...vihma on sadanud järjest juba umbes 2 tundi...kord tugevamalt ja siis vaiksemalt.
Head ööd.
7.02 (laupäev)
Oleks pidanud enda unenäopüüdja ikka kaasa võtma. Olen nüüd 2 ööd järjest näinud väga pikkasid ja väsitavaid unenägusid. Peale 8 tundi magamist olen ikka väsinud. Aga hea on muidugi see, et ma ei ärka öösel enne üles, kui kell 6 hommikul umbes...ei tea ise ka miks just sellel kellaajal, aga jah. Praegu kell varsti 8 ning pean minema taimi puhastama jälle.
Huvitav siis millised siinsed nädalavahetused ka on. Töötajatele ilmselt väga vahet ei ole, kui palju tööd on, aga ma mõtlen just perele. Peaks vist enda kodust laupäevast traditsiooni jätkama ja koristama natukese :). Ehk tõstan tuba isegi ringi natukese.
Elektri asja kohapealt niipalju, et mõtlesin, et ega see muretsemine asja ju paremaks ei tee eks... Praegu Florence askeldas seal midagi sellega ja pani generaatori tööle....ju siis ma ikkagi ei ole ainuke, kes sellega tegelema peab. Aga aitab nüüd sellest elektri jamast. Te ka ilmselt ei viitsi selle kohta enam lugeda :) .
Fred lubas mulle enne äraminekut orgunnida kohaliku piirkonna kaardi, prantsuse keele õppimise jaoks mingi cd, ära täita tervisekindlustuse kohta mingid paberid ja arutada läbi need küsimused, mis mul on tekkinud. Aga mida pole on kõik need eelnevad asjad. Cool või mis :).
Praegu tuli siia hoovi mingi ilge hunnik autosid...need siis vist need 14 turisti, kes pidid nädalavahetuseks tulema. Minul küll mingeid ül nendega seotud ei ole veel, aga ikkagi huvitav.
Aga oii kui hea värske õhk siin ikka on. Kui Tartus võib juhtuda nii, et päeval ei lähe kordagi välja, siis siin on see võimatu, sest nii kui oma toast välja tulen on avatud köök. Iga päev söön väljas...pole paha :)
Peale 4 tundi tööd sõin korralikult...keedan endale riisi ja praen kalapulki ja söön magustoiduks jogurtit. Siis oli vaja Dantelil poodi minna ja ma pidin autojuht olema...mul ei ole selle vastu midagi. Sain ise ka poest igast vajalikke asju. Näiteks ostsin endale pirne ja tomateid ja porgandeid...igati tervislik. Seisin tükk aega krõpsude leti juures ja ei võtnudki midagi. Ja poe juures pidin ära ütlema ühest heast õllest :) esiteks sellepärast, et olin roolis ja teiseks oli see mingi jube vanamees...sorry, aga nii see oli lihtsalt. Siis suundusime Matourysse (ehk on õigesti kirjutatud), et ära viia sinna ühe brasiilia tüdruku mees. Sinna oli ikka täitsa tund aega sõitu. Mõnus.
Tagasi tulles saime kuskil pool tundi tööd teha ja siis pidime lõpetama, sest praegu ei saa vett kasutada nii palju kui vaja oleks. Pikk ja keeruline jutt, mida ma ei hakka siia kirjutama. Ja nüüd ma istungi siin ja mõtlen, et kas hakata enda tuba ümber tõstma või ei.
Tõstetud. Nüüd võiks vabalt toa keskel väikese tantsu ka teha...ruumi oleks. Ongi nagu laupäev...sain koristada natukese.
Head ööd tänaseks. Kuna homme on vaja jälle kell 7 ärgata, sest täna ei saanud tervet päeva töötada, siis lähen magama.
8.02 (pühapäev)
Pühapäev küll, aga ilma pannkookideta.
Hommikule (kell 7) kui aknad (loe: luugid) lahti tegin, siis lendas seal koolibrii. Ma arvan vähemalt, et see oli tema, sest no tema tiibasid ma ei näinud praktiliselt üldse...nii kiiresti liigutas neid ja ta oli üldse hästi väikene.
Peale selle on siin läheduses mingi loom või lind (ma tõesti ei tea), kes teeb sellist häält nagu keegi ajaks masinaga habet kuskil eemal :)
Minu tüüpiline hommikusöök on siin: 2 praemuna, kohvi, jäätee ning magustoiduks jogurt või mingi puuvili. Täna on pirn.
Need turistid, kes siin on, käivad täitsa omapäi siin džunglis...niiet kui mul nüüd uue nädala alguses mingi vaba päev on, siis lähen uurin ka maad. Ja autot tahaks ka mõneks päevaks võtta, et siin ümbruskonnas ringi vaadata. Nii palju asju on, mida tahaks juba vaadata ja teha....eks ma olen siin ju ainult 7 päeva olnud ka alles...ei ole veel väga palju teha jõudnud. On metskult palju asju, mida oodata...see teeb olemise kergemaks.
Siiamaani ei ole vihm järgi jäänud. Hommikust saati on sadanud...kord tugevamalt ja kord vaiksemalt. Loodan, et homme on natukesegi päikest, sest siis ma vist lähen ümbrusega tutvuma. Proovime täna nende taimedega ühelepoole saada, et siis homme oleks vaba päev. Neid ei olegi enam nii palju...täpselt kuskil 5 tunni jagu :). Aga nojah...mis tegelikult oli, oli see, et tegime 2 tundi tööd ja siis ülejäänud teeme homme edasi. Mis seal ikka.
Kodused naudivad praegu ilmselt sauna...kell on 21:26 teie aja järgi. Tahan kaaaaa.
Ei saa sinna midagi parata, aga kujutasin täna juba ette, et kuidas ma koju tagasi lendan ja teid kõiki lennujaamas näen. See tegi kurvaks hetkeks, aga üldiselt kui ma teie, koduste, peale mõtlen, siis saan tuge juurde.
Head ööd.
9.02 (esmaspäev)
Nägin täna unes, kuidas käisin struudlibaariga Pirogovil...ilgelt roheline oli ja hästi palju puid oli seal...ja hästi palju tuttavat rahvast. Palju nalja ja naeru.
Sajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajab...
Lõpuks on nüüd need taimed puhastatud, pakitud ja sildistatud. Hea, et esimene nädal nii töine oli. Mulle meeldis. Eks näis, mis nüüd tegema hakkan. Ehk hakkan lõpuks lugema...siiamaani pole jõudnud veel.
Peaks uurima, kust ma endale selle võrkkiige küll saaksin.
Natuke hala ka nüüd: Mul ei ole vist kunagi nii pikalt olnud sellist sisemist heitlust ja vaidlust kui see, mis mul siin on olnud. Mitte küll iga päev, aga ikkagi. Vaidlus on siis selles, et kas ma saan hakkama ja suudan siin olla või ei. Koduigatsus tungib ilgelt peale ja kuigi see, et notsu öösel kaisus on ja ma päris oma kruusi kaasa võtsin ja et kodust väikese valge ingli kaasa sain aitavad hästi palju, aga ikkagi. Tegelikult ei ole ju midagi halvasti ega pahasti, aga võib vist öelda, et kõik on lihtsalt uus.
Käisin veidike ringi jalutamas siis lõpuks....eks tekitas ikka rohkem kõledust kui eesti metsas jalutades, aga muidu oli täitsa ilus. Hästihästi roheline ja värske oli kõik. Tegin pilte ka ja panen need ilmselt sinna fotoalbumisse üles ka. Õnneks vihma ei sadanud sellel ajal. Võib öelda, et need matkasaapad on tõesti head...metsas ju saabastega ikka parem jalutada kui plätudega. Tagasi tulles määrisin ennast päikesekreemiga kokku ja läksin päikese kätte raamatut lugema...teie murelike rahustamiseks võin öelda, et kaua päikese käes igaksjuhuks ei olnud ;). Ei julge ju ka kohe alguses kaua selle tugeva päikese käes olla.
Täna tuli metsik tahtmine kodustele helistada...tahaks juba teie häält kuulda. Ehk homme kui pean Cyrill’i koolist ära tooma, siis saan helistada. Ootan juba.
Panin täna täitsa iseseisvalt elektri ja vee värgid tööle, sest Dantelli ja Florence’t ei olnud veel kohal. Ei olnud hullu midagi.
Florence käis just minu onnikeses (ei saa kohe kuidagi sellekohta öelda kodu, ega minu tuba..mitte halvas mõttes, aga just selles teises mõttes...saate aru küll)...igatahes pean homme kell 11:30 siit juba ära minema, sest kellelgi on vaja poodi minna (mina olen autojuht ja see, kes allkirja peab andma) ja siis Cyrill’le kooli järgi. Hea tunne tekkis kohe, kui sain Florence’ga rääkida...üleüldse sain rääkida :) Andis mulle toetust selle elektri asja kohta...ütles, et tal see sama jutt kõik prantsuse keeles olemas ja kui midagi vaja on, siis ta aitab kindlasti ja siis naersime selle üle natukese, et Fred mulle seda asja kõike kuskil 5 minutit näitas ja seletas :) . Ja siis ta küsis, et kas mul on endal kõik ok ja kas mul oleks midagi vaja...nii ammu ei ole keegi seda mult küsinud :) igatahes saan vist endale homme voodi kohale selle säästevõrgu (need sääsed siin ikka armastavad neile eksootilist verd kuigi ma peletan neid igatmoodi eemale) ja võrkkiige. Jejejeee. Nüüd ma hakkan kohe metsikult lugema ja magama seal võrkkiiges :D Ainult kuskilt peaks veel mingeid inglise keelseid raamautid leidma.
Vaatan nüüd veel natukese sõpru ja siis magama.
Ilusaid unenägusid ;)
10.02 (teisipäev)
Eile õhtul selgus veel üks naljakas tõsiasi...nimelt toodi taimi juurde :D Mulle öeldi, et tööle tuleb hakata kell 6 juba...lükkasin selle absurdse väite über Fredi jutuga, et mina ei pea enne kella 8t minema. Töötas :).
Muide siin on ikka niiskustase täitsa olemas võrreldes Eestiga...see struudlibaari kalender, mis mul seinal on...see on täitsa laineliseks muutunud ja pildid tahavad liimist lahti tulla. Aga maha ma ka seda võtta ei saa :).
Emmele ja issile – see väike valge ingel on minu üks iga õhtune ja hommikune traditsioon. Võtan sellelt energiat ja annan selle kaudu teile energiat iga hommik ja õhtu. Aitab täitsa :).
Uudistest tunnen puudust. Mis maailmas toimub, mis Eestis toimub, mis Tartus toimub. Ei tea ju kohe mitte midagi. Ehk saan täna koju helistada ja saada mingi lühiülevaate.
Meenus üks lugu, mida Fred rääkis seoses džunglisse minekuga. Nimelt ei tohi mitte kunagi...mitte kunagi astuda kõrvale ettenähtud rajast. Kord oli 2 last (u. 13 aastased) 3 päeva üksi džunglis. Jube. Ja siis ükskord olid 2 naist ka 3 päeva. Neid lugusid rääkides ei astu vist keegi matkarajalt kõrvale.
Poes käidud ja Cyrille koolist ära toodud ja peale selle sain veel emmega ka rääkida. Nii hea oli kellegagi eesti keeles rääkida ja emme häält kuulda. Proovisin issile ka helistada, aga ei saanud kätte. Hea oli kuulda, et kodustel kõik ok ja mul on teie kevade tuleku üle hea meel. Saate ka päikest ikka natukese :). Siin on täna näiteks enamjaolt päike paistnud ja palavus annab tunda. Aga vähemalt kuivavad need riided lõpuks ära, mida pesnud olen.
Sain endale täna voodi kohale võrgu ja välja kiige. Selles mõtte välja, et minu toast väljas, aga siin varju all ikka. Selline mõnus suur ja mugav riidest kiik, mille laadse ma koju tulles terrassile ka panen ;). Hea on siin kiikudes lugeda ja kirjutada...siin võiks mitmeid päevi järjest veeta...lihtsalt lamades.
Nahkhiir oleks peaaegu mulle otsa lennanud...nad tiirutavad peamaja juures õhtuti. Varem arvasin, et need on lihtsalt mingid linnud, aga siis ei olnud lähedalt näinud. Neid on seal täitsa palju ka veel.
Täna põletati siin keskplatsil lõkkeasemes vanu pappkaste ja mul tuli nii eesti suve tunne peale...see lõkke lõhn, mis riietele ja juustele külge jääb...kodune tunne tuleb peale kohe.
Ega midagi väga uut te nüüd sellest päevast küll teada ei saanud :) Proovin ikkagi kirjutada isegi kõige lihtsamad asjad üles...teil hea lugeda ja mul endal ka hea tagasi vaadata :).
Head ööd ;)
11.02 (kolmapäev)
Pean vist endale ikka ise ühe unenäopüüdja valmistama...korjan materjali siis kui jalutama lähen täna. Eks näis, mis kokku tuleb :).
Hommikuti on siin selline hästi kummaline valgus ja õhk. Kõik on hästi roheline, kerge udu on veel üleval ja siis see valgus, mis läbi puude tuleb...seda on võimatu siia nii kirja panna, et keegi aru saaks. Müstika.
Muide...leidsin eile poest mingid kartulid(külmutatud), mis on nagu mäki mundris kartulid. Muidugi võtsin ühe paki. Täitsa hea oli vahelduseks kartulit ka süüa. Muidugi on siin minu söögiportsionid väikesed ja söön praegu eilse õhtusöögi ülejääke veel :).
Iga päev punkt kell 7, siis kui pimedaks läheb, ilmuvad välja need suured konnad. Enam nad mind väga ei ehmatagi, aga neil on nagu kella peale mingi kogunemine seal suures porilombis. Ja kui juba porilombid teemasse tulid, siis...vihma sajab küll hullusti ja porilombid tekivad, aga kui päike paistab, siis see on nii intensiivne siin, et need kuivavad suht ruttu ära...selles mõttes, et kiiremini kui Eestis.
Töökultuur...see on üks asi, mis erineb vist igas riigis. Eestis olen ma harjunud sellise töökultuuriga (mis minu tutvusringis on levinud), kus töö tehakse ruttu ära, et siis pärast saaks puhata. Siin on aga asi teisiti. Töö jaotatakse võimalikult paljudeks juppideks...pluss siis veel need pikad lõunapausid, mis muidugi kliima tõttu on siin vajalikud. Sellise palavusega ei tee isegi kohalikud tööd. Ma mõtlesin ise alguses, et veider on nii lihtsalt passida varjualusel ja lugeda vms ja mitte midagi kasulikku teha..päise päeva ajal. Aga nii see ongi siin. Pika lõunapausi ajal ja peale pimedaks minemist lähevad kõik oma onnikestesse ja tegelevad seal oma asjadega. Selle asemel ma parema meelega istuks koos kuskil laua taga (siin muide on peamajas suur ümmargune laud), jooks veini ja ajaks juttu. Üks pokker muidugi ei oleks paha aga ok :).
Töö tehtud, elektriühendus korda saadud, lõuna söödud ja jalutamas käidud. Unenäopüüdja materjale küll ei leidnud...aga ausalt öeldes, ei otsinud ka veel väga sellel korral. Jalutasin umbes 20 minti mööda ühte rada, kuni tõke ette tuli ja siis 20 minti tagasi. Mingit kirja seal peal ei olnud, aga kuna oli ilgelt palav, siis mõtlesin, et niikuinii oleks aega tagasi minna. Olingi plaaninud ju teha väikese jalutuskäigu. Tagasikõndides oli tunne nagu oleks täiesti uut teed mööda kõndinud, sest siin lihtsalt iga asi on teise külje pealt niinii teistmoodi. Sellel korral proovisin lihtsalt mitte mõnele maole või sisalikule peale astuda. Ehk järgmisel korral juba saan rohkem ümbrust vaadata. Siinne loodusega harjumine ja selle tundmaõppimine on nagu mõne filmi vaatamine, mida tuleb mitu korda vaadata, et kõikidest nüanssidest aru saada ja lõpuni ikka kõike ei märka. Ja kuna kell oli umbes 2 ja päike oli täpselt pea kohal, siis oli hirmus palav (panin päikesekreemi peale ja pähe panin rätiku)... nagu istuks Viljandis Folgi avamisel Kaevumäel. Selle erinevusega ainult, et Folgil oleks siider näpus olnud, aga mul täna ei olnud :).
Muide enne jalutama minekut lamasin enda voodis ja vaatasin arvutist sõpru ja siis järsku avastasin, et mu toas on imelikult palju lendavaid elukaid (sellised pikema taguosaga kärbsed nagu). Ja siis kui lakke vaatasin, siis oh imet nad olid sinna ühte kohta kogunema hakanud. Ei tea, mis neid just sinna tõmbas, aga neid oli ilgelt palju. Kutsusin abiväge...mis oli siis Dantel ja purk putukatõrjevahendit. Ta ütles, et ennem ei ole sellist asja juhtunud. No näed siis. Igatahes oli terve mu tuba seda tõrjevahendi haisu täis, aga õnneks putukatest vaba. Tõmbasin luugid ja ukse kinni ning lasin selle vahendiga need ka veel üle. Hiljem sain õnneks tuba tuulutatud ka ja nii, et need elukad sisse tagasi enam ei tulnud.
Pean endal selle keeleõppe asja ikka käsile võtma. Kui iga päev kasvõi ühe väljendi või lihtsama lause ära õpiks oleks ju ka cool :) ei luba midagi, aga proovin.
Täna on siis võimalik õhtul taevas ka tähti näha, sest lõpuks ei ole pilvi taevas. Täiesti müstiline on siinne taevas ikka. Hoopis teistmoodi. Taevas on hästihästi must ja tähed on niinii eredad. Tundub, et neid küll vähem, aga selle eest on suuremad ja eredamad. Ilus igatahes.
Üks sisalik on keset köögi põrandat ja mängib surnut. Selle asemel, et kiiresti plehku panna kuskile lamab ta seal niisama. Peale natukest aega täielikku vaikust hakkas ta aegluubis külmkapi alla liikuma. Aga tõesti aegluubis....jalad jäävad õhus korraks seisma, kui mingi heli kuskilt tuleb. Näeb välja umbes selline nagu varas üritaks märkamatult, aegluubis jooksuga põgeneda tema ees seisvate politseinike käest.
Ok täna sai küll palju kirjutatud, aga oli ka mida kirjutada :)
Kallid lugejad, loodan, et ka teil oli huvitav :)
Head ööd tänaseks. Mõtlen teile!
12.02 (neljapäev)
Kui ma tavaliselt olen harjunud muusikat kuulates magama jääma, siis siin seda teha on suht keeruline. Variant on kuulata pleierist klappidega...proovisin seda mõned korrad ja see häiris. Täna siis selgus, et saan ka täitsa ilma magama jääda...kuigi jah, siinsed džungli hääled on justkui muusika eest ju :).
Täna oli jälle korralik vihm ja päikest oli vb ainult mõni minut päeva peale. Sellega harjub siin täitsa ära, et pidevalt sajab. Käin siin ringi oma kollase vihmamantliga, mis on igatahes mugavam kui vihmavari. Ja isegi kui parasjagu ei ole mingit vhmakaitset, siis on ok, sest see vihm on tõesti soe ja piisad on väikesed.
Täna tabas mind ilge väsimus järsku peale tööd. Oleks õhtu olnud, siis oleks kohe magama keeranud. Pikutasin hoopis oma kiiges ja lugesin „Papillonit”. See raamat on ikka nii hea. Läheb nagu lennates. Loen seda nüüd siis juba kolmandat korda. Nüüd muidugi teise pilguga, sest ma olen ise ju siin kohal. Räägib see raamat igatahes sellest, kuidas üks mees saadetakse eluaegsele sunnitööle Prantsuse-Guajaanasse. Tema elu sunnitööl ja siis sealt põgenemine ja kõik sellega kaasnev. Siin seda lugedes on vahepeal see mõnus äratundmiserõõm...mitte selles sunnitöö mõttes :) aga siis kui ta loodust ja kliimat kirjeldab ja inimestest räägib. See mulle raamatu juures meeldib, kui ma saan öelda, et „aga nii ju ongi ja ma olen ise seda tundnud”. Igatahes soovitan kindlasti teil ka seda lugeda...väärt asi. See täidab nüüd mu terve vaba aja. Kuna see läheb nii kiiresti, siis pean homme linna minnes uurima, kus on raamatupood või raamatukogu.
Jajah just just lähen homme linna. Ei tea küll, kas netti saan. Peame juba hommikul kell 6:40 siit ära minema, sest viimased taimed on vaja viia külmlattu (mind hoiatati, et seal on hirmus külm ja paksud riided tuleb kaasa võtta). Peale seda ajab Dantel linnas mingeid omi asju ja mul on siis ehk aeg seal ringi vaadata. Ehk saan saata postkaarte või minna netikohvikusse või minna raamatupoodi või siis randa. Eks näis, kuidas ilma on ja kuidas aega on.
Head ööd tänaseks.
13.02 (reede) justjust 13 ja reede :)
Ärkasin kell 6 juba. Ja ärkasin üles ühest väga veidrast unenäost...nimelt kutsuti mind ja mu osasid sõpru (Kaisat ja Manni ma igatahes mäletan sellest setskonnast) mingile sõjaväeliselt õppusele Peedule. Pidime sinna sõitma rongiga (lahtise rongiga...selles mõttes, et ei olnud meie jaoks vagunit vaid lahtine kaubaalus vms). Läksime siis kuskil kella 6 ajal kõik ilusti sinna rongi peale juba ja....ajasime juttu ja kell 22 ei olnud me veel liikuma hakanud. Siis rääkisin kõigile kui ilus on sõita öösel lahtise rongiga kui taevas on sellised tähed nagu Prantsuse-Guajaanas. Siis hakkasime liikuma igatahes...viimasel hetkel hüppas üks rongilt maha ja enam tagasi ei saanud...ei tea kes see oli. Ja siis ma ärkasin üles. Jube kahju, et edasi ei näinud ikka.
Te usute 13 ja reede värki? Mina ei usu...tavaline päev nagu kõik teisedki ju :).
Olime 3 tundi Frigodomis ehk külmlaos. Seal -20 kraadi, ehk siis väga kodune :). Sain korralikult naerda Dantelli üle, kes käis ennast vahepeal väljas päikese käes soojendamas. Laotöölised olid ka kõik imestunud kui kuulsid, et Eestis ongi nii külm talvel ja see täiesti tavaline. Ladusime seal talvises õhkkonnas terve suure rekka käru täis puhastatud ja pakitud taimi. Suured valged kartulikotid nagu. Ikka jõhkralt palju oli seal neid. Kilosid täpselt ei tea. Siis suundusime edasi korraks kontori juurde, kus tegime ühe ruumi tühjadest pappkastidest puhtaks. Kahjuks netti ei saanud üldse...niiet uue nädala alguses siis ikkagi. Kuna meil oli külmlaos nii kaua läinud, siis pidime hakkama tagasi sõitma, sest Cyrill oli vaja koolist peale võtta. Läksimegi siis poest läbi, siis koolist läbi ja nüüd tagasi. Kõht täis (lõpuks ometi) ja ilge uni on peal. Väljas lõõskab päike ja ma ei tea, kas olen täna selle kuumuse käes suuteline jalutuskäigule minema. Eks näis.
Lugesin ja mõtlesin niisama toredaid mõtteid. 2 tundi läks nagu lennates. Siin ei ole veel olnud seda tunnet, et kõik sada mõtet lendavad peas korraga ringi ja ei ole aega ühte mõtet korralikult mõelda...aega on. Olen saanud mõnele asjale rahulikult järele mõelda...tormamata. Hea. Praegu on siin olnud kuskil 3 tundi täielikku vaikust...ja kell on alles 6. Kuna täna ei ole päeval piiskagi vihma tulnud, siis on palavus kõik maha võtnud ja keegi ei suuda midagi teha....ega siin kuumusega väga suuri asju ei tehtagi.
Üks asi, mida olen tahtnud juba mitu korda kirjutada, aga alati on meelest ära läinud on see, et alati kui ma siia Lodge’i (ütleme siis nii selle kohta) tagasi sõidan, siis kuskil 10 minti enne kohale jõudmist tuleb väljast pva liimi lõhna :). Veider, aga tõesti. Alati umbes samas kohas ja ma ei tea, mis seda lõhna toodab. Eks annan teile ka teada, kui välja olen uurinud.
Ja siis veel üks asi. Jalgratta sport on siin ka hinnas. Tour De France on ka üle vee tulnud siia. Suuremad ja väiksemad salgad maanteedel. Ja teed on selleks otstarbeks ka täiesti sõidetavad.
Head ööd.
14.02 (laupäev)
Parimat ja lõbusamat sõbrapäeva teile kõigile :) Mõtlen teile.
Täna sain ikka korralikult magada. Läksin eile juba enne 10t magama ja ärkasin peale 8 alles. Ja täna ei olegi mingit suurt tööd kavas niiet saan lõpuks puhata natukese. Mitte et enne ei oleks saanud, aga selles mõttes, et täna ei ole seda taimede puhastamist enam.
Vihma sajab ja päike paistab.Aeg hommikukohvi juua.
Varstivarsti autoga linna. Florence ütles, et on ok, kui ma tahaks niisama ringi vaadata. Pargin aga auto Cayenni kuskile ära, otsin mingi netikohviku ja siis vaatan niisama ringi.
kolmapäev, 4. veebruar 2009
Kohal
J2rgnev sissekanne on kirjutatud erinevatel aegadel ja to,basin selle just enda arvutist siia kontori arvutisse.
Head lugemist.
01.02.09
Mindud. Öösel u 5 tundi magatud ja siis ruttu lennukile. Lennujaama jõudes selgus tõsiasi, et seljakott oli lubatud 20 asemel 23 kilo Ja mis seal ikka. Hakkasime aga asju välja tõstma...issi sai minu vana tallinna näiteks endale. Tänu sellele pidin käsipagasina lisaks seljakotile veel kilekoti ka võtma. Daem või mis...aga õnneks ei pea ma sellega pikalt kõndima kuskil. Lennujaamas hüvasti jätmine ei olnudki nii hull kui olin arvanud. Kurb oli küll, aga niipea kui sain turvaväravatest läbi ja otsisin oma 007 väravat tuli naeratus näole ja peas oli mõte, et „nüüd see algabki ja kohe päriselt”. Istun praegu juba Riia lennujaamas värava B6 juures ja ootan lendu Pariisi. Tunni pärast peaks juba pardale saama hakkama. Päike paistab ja väljas oli ilgelt külm (no see 50 meetrit mis ma pidin kõndima) aga no varsti mind need teie külmakraadid ei kõiguta. Ehk saan tõesti sealses sanatooriumi kliimas oma 2 nädalat kestnud nohust ja köhast lahti...oleks hea.
Pagan suur lennujaam on ikka see Pariisi oma. Pidin tükk aega otsima, et vajalikud kohad üles leida. Lõpuks leidsin rongijaama üles ja sõitsin linna....nii umbes 40 minutit sõitu. Päris veidrat rahvast oli ikka rongis...peale selle muidugi et piletikontroll käis. Igatahes üks naine (u 40 aastane) istus minust umbes 5 rida eespool näoga minu poole...vahtis aknast välja ja ainult naeris (paar hammast oli eest puudu) ja sättis oma salli endale näo ette. Naljakas vaatepilt igatahes. Siis tuli järsku mingi mees, kes asetas iga reisija kõrvalistmele mingi väikese mänguasja ja pastaka. Siis tuli uuesti ringiga tagasi ja korjas need ära. Sander nimeas neid „kurt-tummadeks”, kes tahavad kaupa pähe määrida. Umbes, et kui sa neid asju puudutad või uurima hakkad, siis pead selle temalt ära ostma vms.
Peale rongisõitu oli vaja saada M4 peale. Vaatasin neid silte vist väga lolli näoga, sest mingi mees tuli abi pakkuma J lasi mind oma magnetkaardiga piletiväravatest läbi ja juba ma saingi metroo peale. Õiges peatuses maha tulles oli Sandri juurde juba lihtne saada, sest kodu on neil päris kesklinnas...pole paha J. Puhkasin Sandri juures natuke jalga, sõin natuke ja siis läksin väikesele jalutuskäigule. Tegin sellele saarele, kus asub Jumalaema kirik tiiru peale ja sattusin kirikusse just sellele ajal kui seal hakkas jumalateenistus...pühapäev ju ikkagi. Rahvast oli palju...ka kohalikke oli. Müstiline oli igatahes. Süütasin ka, teile kodustele mõeldes, ühe küünla kirikus. Peale kiriku külastust seadsin sammud uuesti Sandri juurde. Tema poeg on ikka väga muhe J umbe 1,5 aastane...mängisime seal ja minu kingitud Siili raamat meeldis talle ka. Õhtusöögi ajal ajasime Sandri ja ta naisega juttu...väga tore õhkkond oli ja kodu on neil ka ilus.
Võin öelda, et reisipalavik küll mu und kuidagi ei häirinud. Kui pea padjale sai, siis olid silmad kohe kinni ja uni ka peaaegu kohe kohal.
Mõtteid oli õhtul rohkem kui küll. Kuidas?Mis?Kes?Kus?Milline?Kellega? jnejne.
Arvasin, et hommik on õhtust targem....
2.02
...ja oligi.
Hommikul peale kohvi ja võileiba saatis Sander mind metroo peale. Metrooga 2 peatust edasi ja siis Rer B peale, et sõita Orly lennujaama. Esimese rongi peale ei mahtunud kohe mingi valemiga...arvestades, et mul oli suursuur 20 kilone matkakott ja siis veel üks väike, aga raske seljakott. Uurisin ühe kohaliku käest maad ja ta soovitas minna ülejärgmise rongiga...järgmine pidi lihtsalt igas peatuses peatuma. Võtsin nõuannet kuulda ja läksin ülejärgmisega. Rongis ajasin juttu ühe Pariisi naisega, kes teadis isegi, kus on Eesti ja et me oleme EL’s J. Rääkisime ilmast ja Pariisi elutempost. Soovis mulle edu ja jaksu...tore.
Orly lennujaama jõudes tegin chek-in’i ära ning suundusin ruttu õige värava poole. Järjekord passikontrollis ja turvakontrollis oli pikk. Hea, et varem jõudsin. Käsipagasist võeti mult ära juuksegeeli pudel...seda pidi liiga palju olema. Tallinna lennujaama jaoks ei olnud, aga ok. Värav A 24 oli kuskil 5 minuti kõndimise kaugusel. Ei olnudki väga väike lennujaam.
26 K – minu koht lennukis. Istun akna all õnneks ja 3 istet on minu päralt. Varsti on pool teest juba sõidetud. Ray Charles mängib taustaks ja päike paistab. Kõht täis ja „Mamma Mia” film vaadatud. Ehk varsti magama.
Kell on kohaliku aja järgi mõne minuti pärast 6 õhtul. Magada ei ole ikka veel jõudnud. Filmide vaatamine, muusika kuulamine (Abba oli siin üks hea üllatus), mängude mängimine, söömine, kirjutamine, aknast välja vaatamine, õhuaukude nautimine ja mõtlemine on võtnud kõik mu aja.
Kohal! Rängad pilved olid Cayenn’i kohal. Vihma sadas, mõnusalt soe ja palmid ja igasugused hääled. Müstika! Frederic tuli lennujaama vastu. Võtsime ta poja kontorist peale ja hakkasime siia sõitma. Kuskil tunnike vast läks. Tee ei olnudki nii hull kui arvasin. Asfalt isegi ja puha J Ilge udu oli ainult teel...nähtavus ei olnud just kõige parem. Tutvusin ka Fredericu naisega, kes oli meile õhtusööki teinud. Homme saan kaua magada õnneks ja siis hakkab Frederic mulle elu-olu tutvustama. Olen siin oma toas...ühes majakeses on 2 tuba ning ühine kööginurk ja pesemisruum. Minu kõrval toas on üks Brasiilia tüdruk. Tema ei oska inglise keelt ja mina prantsuse keelt. Eks näis kuidas läbi hakkame saama J
Siin on nagu Tallinna loomaaia troopikamajas.
Aga kuna ma lennukis ei maganud sekunditki, siis proovin nüüd magama minna.
Head esimest ööd Prantsuse-Guajaanas.
3.02.
Hommik on ilus. Magada sain küll vähe (uus koht ikkagi), aga kui hommikul päike paistab, siis on hästi. Öised loomade hääled lõppesid kell 7. Vihma sadas ka mingi aeg, aga hommik on päikseline olnud siiamaani. Inimesed on sõbralikud ja asjad saavad aetud, kuigi me üksteisest aru ei saa J.
Kui olin enda riided riiulisse ära pannud ja kardina riiulitele ette tõmmanud, siis nägin esiteks mingit prussaka taolist olendit kardina küljes ja siis passis seal veel mingi suure sisaliku taoline loom. Kui uuesti vaatasin, siis ta oli juba ära läinud...välja ma loodan.
Praegu on muidugi ka see, et mul ei ole midagi teha. Istun ja ootan Fredericu, kes pidi mulle siin asju näitama. Ei oska ju isegi kuskil minna praegu. Oleks midagi teha, siis ei peaks nii palju mõtlema. Ülemõtlemine on ju see kõige hullem.
Kell on 7 ja juba on täiesti pime. Eestis on kell 12. Pimedaks läheb tõesti hästi järsku ja tööd tehakse viimase võimaluseni. Täna näiteks aitasin Dantel mingeid taimi puhastada ja pakkida. Nimelt on mingi ilge hunnik taimi (no neid on tõest palju), mis tuleb lahti harutada, nendest eraldada valed taimed, siis puhtaks pesta ning siis uutesse kottidesse pakkida. Tegime seda tööd vist kuskil 4 tundi jutti...ei olnudki nii hull. Muidugi suutis mind hammustada üks ilus päevakoera moodi olevus. Nagu oleks kõrvenõgeselt kõrvetada saanud. Naljakas oli kõik see aeg koos tööd teha ja ainult paar lauset vahetada. Jõudsime 5 kotti puhastatud taimi ära pakkida ja siis oli juba pime. Homme vaja hommikul kell 7 uuesti alustada, sest reedeks peavad kõik puhastatud olema. Vähemalt on midagi teha ja see mulle meeldib.
Dantel käis just mulle näitamas, kus saab telekat vaadata kui ma tahan. Täitsa mugav koht oli. Frederic tuli ja just linnast tagasi ja sain natukese temaga juttu ka rääkida, aga mitte palju. Leppisime kokku, et homme hommikul kell 7 lähen taimi puhastama ja et homme lõuna paiku, kui ta uuesti linna läheb, siis saan kaasa minna, et meile saata ja blogi kirjutada. Jejejeee.
Tunne on kuidagi parem kui päeval oli. Nüüd vaja veel välja magada ja siis ongi ok :)
Head ööd igatahes.
4.02
Olen Fredericuga praegu Gayenni kontoris. V2ga palju aega vist ei ole.
Koik on OK.
Kallistused teile ;)
Head lugemist.
01.02.09
Mindud. Öösel u 5 tundi magatud ja siis ruttu lennukile. Lennujaama jõudes selgus tõsiasi, et seljakott oli lubatud 20 asemel 23 kilo Ja mis seal ikka. Hakkasime aga asju välja tõstma...issi sai minu vana tallinna näiteks endale. Tänu sellele pidin käsipagasina lisaks seljakotile veel kilekoti ka võtma. Daem või mis...aga õnneks ei pea ma sellega pikalt kõndima kuskil. Lennujaamas hüvasti jätmine ei olnudki nii hull kui olin arvanud. Kurb oli küll, aga niipea kui sain turvaväravatest läbi ja otsisin oma 007 väravat tuli naeratus näole ja peas oli mõte, et „nüüd see algabki ja kohe päriselt”. Istun praegu juba Riia lennujaamas värava B6 juures ja ootan lendu Pariisi. Tunni pärast peaks juba pardale saama hakkama. Päike paistab ja väljas oli ilgelt külm (no see 50 meetrit mis ma pidin kõndima) aga no varsti mind need teie külmakraadid ei kõiguta. Ehk saan tõesti sealses sanatooriumi kliimas oma 2 nädalat kestnud nohust ja köhast lahti...oleks hea.
Pagan suur lennujaam on ikka see Pariisi oma. Pidin tükk aega otsima, et vajalikud kohad üles leida. Lõpuks leidsin rongijaama üles ja sõitsin linna....nii umbes 40 minutit sõitu. Päris veidrat rahvast oli ikka rongis...peale selle muidugi et piletikontroll käis. Igatahes üks naine (u 40 aastane) istus minust umbes 5 rida eespool näoga minu poole...vahtis aknast välja ja ainult naeris (paar hammast oli eest puudu) ja sättis oma salli endale näo ette. Naljakas vaatepilt igatahes. Siis tuli järsku mingi mees, kes asetas iga reisija kõrvalistmele mingi väikese mänguasja ja pastaka. Siis tuli uuesti ringiga tagasi ja korjas need ära. Sander nimeas neid „kurt-tummadeks”, kes tahavad kaupa pähe määrida. Umbes, et kui sa neid asju puudutad või uurima hakkad, siis pead selle temalt ära ostma vms.
Peale rongisõitu oli vaja saada M4 peale. Vaatasin neid silte vist väga lolli näoga, sest mingi mees tuli abi pakkuma J lasi mind oma magnetkaardiga piletiväravatest läbi ja juba ma saingi metroo peale. Õiges peatuses maha tulles oli Sandri juurde juba lihtne saada, sest kodu on neil päris kesklinnas...pole paha J. Puhkasin Sandri juures natuke jalga, sõin natuke ja siis läksin väikesele jalutuskäigule. Tegin sellele saarele, kus asub Jumalaema kirik tiiru peale ja sattusin kirikusse just sellele ajal kui seal hakkas jumalateenistus...pühapäev ju ikkagi. Rahvast oli palju...ka kohalikke oli. Müstiline oli igatahes. Süütasin ka, teile kodustele mõeldes, ühe küünla kirikus. Peale kiriku külastust seadsin sammud uuesti Sandri juurde. Tema poeg on ikka väga muhe J umbe 1,5 aastane...mängisime seal ja minu kingitud Siili raamat meeldis talle ka. Õhtusöögi ajal ajasime Sandri ja ta naisega juttu...väga tore õhkkond oli ja kodu on neil ka ilus.
Võin öelda, et reisipalavik küll mu und kuidagi ei häirinud. Kui pea padjale sai, siis olid silmad kohe kinni ja uni ka peaaegu kohe kohal.
Mõtteid oli õhtul rohkem kui küll. Kuidas?Mis?Kes?Kus?Milline?Kellega? jnejne.
Arvasin, et hommik on õhtust targem....
2.02
...ja oligi.
Hommikul peale kohvi ja võileiba saatis Sander mind metroo peale. Metrooga 2 peatust edasi ja siis Rer B peale, et sõita Orly lennujaama. Esimese rongi peale ei mahtunud kohe mingi valemiga...arvestades, et mul oli suursuur 20 kilone matkakott ja siis veel üks väike, aga raske seljakott. Uurisin ühe kohaliku käest maad ja ta soovitas minna ülejärgmise rongiga...järgmine pidi lihtsalt igas peatuses peatuma. Võtsin nõuannet kuulda ja läksin ülejärgmisega. Rongis ajasin juttu ühe Pariisi naisega, kes teadis isegi, kus on Eesti ja et me oleme EL’s J. Rääkisime ilmast ja Pariisi elutempost. Soovis mulle edu ja jaksu...tore.
Orly lennujaama jõudes tegin chek-in’i ära ning suundusin ruttu õige värava poole. Järjekord passikontrollis ja turvakontrollis oli pikk. Hea, et varem jõudsin. Käsipagasist võeti mult ära juuksegeeli pudel...seda pidi liiga palju olema. Tallinna lennujaama jaoks ei olnud, aga ok. Värav A 24 oli kuskil 5 minuti kõndimise kaugusel. Ei olnudki väga väike lennujaam.
26 K – minu koht lennukis. Istun akna all õnneks ja 3 istet on minu päralt. Varsti on pool teest juba sõidetud. Ray Charles mängib taustaks ja päike paistab. Kõht täis ja „Mamma Mia” film vaadatud. Ehk varsti magama.
Kell on kohaliku aja järgi mõne minuti pärast 6 õhtul. Magada ei ole ikka veel jõudnud. Filmide vaatamine, muusika kuulamine (Abba oli siin üks hea üllatus), mängude mängimine, söömine, kirjutamine, aknast välja vaatamine, õhuaukude nautimine ja mõtlemine on võtnud kõik mu aja.
Kohal! Rängad pilved olid Cayenn’i kohal. Vihma sadas, mõnusalt soe ja palmid ja igasugused hääled. Müstika! Frederic tuli lennujaama vastu. Võtsime ta poja kontorist peale ja hakkasime siia sõitma. Kuskil tunnike vast läks. Tee ei olnudki nii hull kui arvasin. Asfalt isegi ja puha J Ilge udu oli ainult teel...nähtavus ei olnud just kõige parem. Tutvusin ka Fredericu naisega, kes oli meile õhtusööki teinud. Homme saan kaua magada õnneks ja siis hakkab Frederic mulle elu-olu tutvustama. Olen siin oma toas...ühes majakeses on 2 tuba ning ühine kööginurk ja pesemisruum. Minu kõrval toas on üks Brasiilia tüdruk. Tema ei oska inglise keelt ja mina prantsuse keelt. Eks näis kuidas läbi hakkame saama J
Siin on nagu Tallinna loomaaia troopikamajas.
Aga kuna ma lennukis ei maganud sekunditki, siis proovin nüüd magama minna.
Head esimest ööd Prantsuse-Guajaanas.
3.02.
Hommik on ilus. Magada sain küll vähe (uus koht ikkagi), aga kui hommikul päike paistab, siis on hästi. Öised loomade hääled lõppesid kell 7. Vihma sadas ka mingi aeg, aga hommik on päikseline olnud siiamaani. Inimesed on sõbralikud ja asjad saavad aetud, kuigi me üksteisest aru ei saa J.
Kui olin enda riided riiulisse ära pannud ja kardina riiulitele ette tõmmanud, siis nägin esiteks mingit prussaka taolist olendit kardina küljes ja siis passis seal veel mingi suure sisaliku taoline loom. Kui uuesti vaatasin, siis ta oli juba ära läinud...välja ma loodan.
Praegu on muidugi ka see, et mul ei ole midagi teha. Istun ja ootan Fredericu, kes pidi mulle siin asju näitama. Ei oska ju isegi kuskil minna praegu. Oleks midagi teha, siis ei peaks nii palju mõtlema. Ülemõtlemine on ju see kõige hullem.
Kell on 7 ja juba on täiesti pime. Eestis on kell 12. Pimedaks läheb tõesti hästi järsku ja tööd tehakse viimase võimaluseni. Täna näiteks aitasin Dantel mingeid taimi puhastada ja pakkida. Nimelt on mingi ilge hunnik taimi (no neid on tõest palju), mis tuleb lahti harutada, nendest eraldada valed taimed, siis puhtaks pesta ning siis uutesse kottidesse pakkida. Tegime seda tööd vist kuskil 4 tundi jutti...ei olnudki nii hull. Muidugi suutis mind hammustada üks ilus päevakoera moodi olevus. Nagu oleks kõrvenõgeselt kõrvetada saanud. Naljakas oli kõik see aeg koos tööd teha ja ainult paar lauset vahetada. Jõudsime 5 kotti puhastatud taimi ära pakkida ja siis oli juba pime. Homme vaja hommikul kell 7 uuesti alustada, sest reedeks peavad kõik puhastatud olema. Vähemalt on midagi teha ja see mulle meeldib.
Dantel käis just mulle näitamas, kus saab telekat vaadata kui ma tahan. Täitsa mugav koht oli. Frederic tuli ja just linnast tagasi ja sain natukese temaga juttu ka rääkida, aga mitte palju. Leppisime kokku, et homme hommikul kell 7 lähen taimi puhastama ja et homme lõuna paiku, kui ta uuesti linna läheb, siis saan kaasa minna, et meile saata ja blogi kirjutada. Jejejeee.
Tunne on kuidagi parem kui päeval oli. Nüüd vaja veel välja magada ja siis ongi ok :)
Head ööd igatahes.
4.02
Olen Fredericuga praegu Gayenni kontoris. V2ga palju aega vist ei ole.
Koik on OK.
Kallistused teile ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)
