Kohal

J2rgnev sissekanne on kirjutatud erinevatel aegadel ja to,basin selle just enda arvutist siia kontori arvutisse.
Head lugemist.

01.02.09

Mindud. Öösel u 5 tundi magatud ja siis ruttu lennukile. Lennujaama jõudes selgus tõsiasi, et seljakott oli lubatud 20 asemel 23 kilo Ja mis seal ikka. Hakkasime aga asju välja tõstma...issi sai minu vana tallinna näiteks endale. Tänu sellele pidin käsipagasina lisaks seljakotile veel kilekoti ka võtma. Daem või mis...aga õnneks ei pea ma sellega pikalt kõndima kuskil. Lennujaamas hüvasti jätmine ei olnudki nii hull kui olin arvanud. Kurb oli küll, aga niipea kui sain turvaväravatest läbi ja otsisin oma 007 väravat tuli naeratus näole ja peas oli mõte, et „nüüd see algabki ja kohe päriselt”. Istun praegu juba Riia lennujaamas värava B6 juures ja ootan lendu Pariisi. Tunni pärast peaks juba pardale saama hakkama. Päike paistab ja väljas oli ilgelt külm (no see 50 meetrit mis ma pidin kõndima) aga no varsti mind need teie külmakraadid ei kõiguta. Ehk saan tõesti sealses sanatooriumi kliimas oma 2 nädalat kestnud nohust ja köhast lahti...oleks hea.

Pagan suur lennujaam on ikka see Pariisi oma. Pidin tükk aega otsima, et vajalikud kohad üles leida. Lõpuks leidsin rongijaama üles ja sõitsin linna....nii umbes 40 minutit sõitu. Päris veidrat rahvast oli ikka rongis...peale selle muidugi et piletikontroll käis. Igatahes üks naine (u 40 aastane) istus minust umbes 5 rida eespool näoga minu poole...vahtis aknast välja ja ainult naeris (paar hammast oli eest puudu) ja sättis oma salli endale näo ette. Naljakas vaatepilt igatahes. Siis tuli järsku mingi mees, kes asetas iga reisija kõrvalistmele mingi väikese mänguasja ja pastaka. Siis tuli uuesti ringiga tagasi ja korjas need ära. Sander nimeas neid „kurt-tummadeks”, kes tahavad kaupa pähe määrida. Umbes, et kui sa neid asju puudutad või uurima hakkad, siis pead selle temalt ära ostma vms.
Peale rongisõitu oli vaja saada M4 peale. Vaatasin neid silte vist väga lolli näoga, sest mingi mees tuli abi pakkuma J lasi mind oma magnetkaardiga piletiväravatest läbi ja juba ma saingi metroo peale. Õiges peatuses maha tulles oli Sandri juurde juba lihtne saada, sest kodu on neil päris kesklinnas...pole paha J. Puhkasin Sandri juures natuke jalga, sõin natuke ja siis läksin väikesele jalutuskäigule. Tegin sellele saarele, kus asub Jumalaema kirik tiiru peale ja sattusin kirikusse just sellele ajal kui seal hakkas jumalateenistus...pühapäev ju ikkagi. Rahvast oli palju...ka kohalikke oli. Müstiline oli igatahes. Süütasin ka, teile kodustele mõeldes, ühe küünla kirikus. Peale kiriku külastust seadsin sammud uuesti Sandri juurde. Tema poeg on ikka väga muhe J umbe 1,5 aastane...mängisime seal ja minu kingitud Siili raamat meeldis talle ka. Õhtusöögi ajal ajasime Sandri ja ta naisega juttu...väga tore õhkkond oli ja kodu on neil ka ilus.
Võin öelda, et reisipalavik küll mu und kuidagi ei häirinud. Kui pea padjale sai, siis olid silmad kohe kinni ja uni ka peaaegu kohe kohal.

Mõtteid oli õhtul rohkem kui küll. Kuidas?Mis?Kes?Kus?Milline?Kellega? jnejne.
Arvasin, et hommik on õhtust targem....

2.02

...ja oligi.
Hommikul peale kohvi ja võileiba saatis Sander mind metroo peale. Metrooga 2 peatust edasi ja siis Rer B peale, et sõita Orly lennujaama. Esimese rongi peale ei mahtunud kohe mingi valemiga...arvestades, et mul oli suursuur 20 kilone matkakott ja siis veel üks väike, aga raske seljakott. Uurisin ühe kohaliku käest maad ja ta soovitas minna ülejärgmise rongiga...järgmine pidi lihtsalt igas peatuses peatuma. Võtsin nõuannet kuulda ja läksin ülejärgmisega. Rongis ajasin juttu ühe Pariisi naisega, kes teadis isegi, kus on Eesti ja et me oleme EL’s J. Rääkisime ilmast ja Pariisi elutempost. Soovis mulle edu ja jaksu...tore.
Orly lennujaama jõudes tegin chek-in’i ära ning suundusin ruttu õige värava poole. Järjekord passikontrollis ja turvakontrollis oli pikk. Hea, et varem jõudsin. Käsipagasist võeti mult ära juuksegeeli pudel...seda pidi liiga palju olema. Tallinna lennujaama jaoks ei olnud, aga ok. Värav A 24 oli kuskil 5 minuti kõndimise kaugusel. Ei olnudki väga väike lennujaam.
26 K – minu koht lennukis. Istun akna all õnneks ja 3 istet on minu päralt. Varsti on pool teest juba sõidetud. Ray Charles mängib taustaks ja päike paistab. Kõht täis ja „Mamma Mia” film vaadatud. Ehk varsti magama.
Kell on kohaliku aja järgi mõne minuti pärast 6 õhtul. Magada ei ole ikka veel jõudnud. Filmide vaatamine, muusika kuulamine (Abba oli siin üks hea üllatus), mängude mängimine, söömine, kirjutamine, aknast välja vaatamine, õhuaukude nautimine ja mõtlemine on võtnud kõik mu aja.

Kohal! Rängad pilved olid Cayenn’i kohal. Vihma sadas, mõnusalt soe ja palmid ja igasugused hääled. Müstika! Frederic tuli lennujaama vastu. Võtsime ta poja kontorist peale ja hakkasime siia sõitma. Kuskil tunnike vast läks. Tee ei olnudki nii hull kui arvasin. Asfalt isegi ja puha J Ilge udu oli ainult teel...nähtavus ei olnud just kõige parem. Tutvusin ka Fredericu naisega, kes oli meile õhtusööki teinud. Homme saan kaua magada õnneks ja siis hakkab Frederic mulle elu-olu tutvustama. Olen siin oma toas...ühes majakeses on 2 tuba ning ühine kööginurk ja pesemisruum. Minu kõrval toas on üks Brasiilia tüdruk. Tema ei oska inglise keelt ja mina prantsuse keelt. Eks näis kuidas läbi hakkame saama J
Siin on nagu Tallinna loomaaia troopikamajas.
Aga kuna ma lennukis ei maganud sekunditki, siis proovin nüüd magama minna.
Head esimest ööd Prantsuse-Guajaanas.

3.02.

Hommik on ilus. Magada sain küll vähe (uus koht ikkagi), aga kui hommikul päike paistab, siis on hästi. Öised loomade hääled lõppesid kell 7. Vihma sadas ka mingi aeg, aga hommik on päikseline olnud siiamaani. Inimesed on sõbralikud ja asjad saavad aetud, kuigi me üksteisest aru ei saa J.
Kui olin enda riided riiulisse ära pannud ja kardina riiulitele ette tõmmanud, siis nägin esiteks mingit prussaka taolist olendit kardina küljes ja siis passis seal veel mingi suure sisaliku taoline loom. Kui uuesti vaatasin, siis ta oli juba ära läinud...välja ma loodan.

Praegu on muidugi ka see, et mul ei ole midagi teha. Istun ja ootan Fredericu, kes pidi mulle siin asju näitama. Ei oska ju isegi kuskil minna praegu. Oleks midagi teha, siis ei peaks nii palju mõtlema. Ülemõtlemine on ju see kõige hullem.
Kell on 7 ja juba on täiesti pime. Eestis on kell 12. Pimedaks läheb tõesti hästi järsku ja tööd tehakse viimase võimaluseni. Täna näiteks aitasin Dantel mingeid taimi puhastada ja pakkida. Nimelt on mingi ilge hunnik taimi (no neid on tõest palju), mis tuleb lahti harutada, nendest eraldada valed taimed, siis puhtaks pesta ning siis uutesse kottidesse pakkida. Tegime seda tööd vist kuskil 4 tundi jutti...ei olnudki nii hull. Muidugi suutis mind hammustada üks ilus päevakoera moodi olevus. Nagu oleks kõrvenõgeselt kõrvetada saanud. Naljakas oli kõik see aeg koos tööd teha ja ainult paar lauset vahetada. Jõudsime 5 kotti puhastatud taimi ära pakkida ja siis oli juba pime. Homme vaja hommikul kell 7 uuesti alustada, sest reedeks peavad kõik puhastatud olema. Vähemalt on midagi teha ja see mulle meeldib.
Dantel käis just mulle näitamas, kus saab telekat vaadata kui ma tahan. Täitsa mugav koht oli. Frederic tuli ja just linnast tagasi ja sain natukese temaga juttu ka rääkida, aga mitte palju. Leppisime kokku, et homme hommikul kell 7 lähen taimi puhastama ja et homme lõuna paiku, kui ta uuesti linna läheb, siis saan kaasa minna, et meile saata ja blogi kirjutada. Jejejeee.
Tunne on kuidagi parem kui päeval oli. Nüüd vaja veel välja magada ja siis ongi ok :)
Head ööd igatahes.

4.02

Olen Fredericuga praegu Gayenni kontoris. V2ga palju aega vist ei ole.
Koik on OK.
Kallistused teile ;)