06.03 (reede)
Väike(loe: väga väike) Peugeot kätte saadud ja nii on täitsa mõnus ju...lähed kuhu tahad ja millal tahad. Alustasin enda tänast tiiru väikese jalutuskäiguga linnas ja käisin söömas...samas hiinakas, kus eelmine kord. Siis oli aeg rannad üle vaadata. Esimene koht, kuhu sattusin oli selline väike kohakene, kus 3 meest hakkasid just enda paati valmis sättima, et lähedal asuvale saarele minna nädalavahetuseks. Püüavad kala ja chillivad niisama...pidin kutsest saarele ära ütlema. Järgmises peatuskohas oli väike jupike liivaranda ja siis mõlemal pool vanad mahajäetud rannamajad, mille hoovid avanesid randa....suured kivid rannas...istusin seal täitsa tükk aega...muud ei olnud kuulda kui ainult lainete kohin. Edasi sõites oli üks pikem tee, mis kulges mööda pärispäris kalda äärt...pidevalt oli vesi näha. Rannad olid suhteliselt inimtühjad...aga kellaaeg oli ka siis selline, et kuumus lihtsalt tappis ja ainult turistid olid väljas. Leidsin mitu täitsa head kohta, kuhu võiks minna mõnusalt päevitama. Aga päevitada ma nüüd 2 päeva kohe kindlasti ei saa. Linnas kõndides ja rannas jalutades said õlad, käed ja nägu liiga palju päikest. Enda jahutamiseks külastasin suuremat toidupoodi ja siis kaheks tunniks netti. Hea on ikka asju teha rahulikult ja mitte tunda, et pidevalt on kuskile kiire.
Nüüd lõpuks oma toas tagasi...jõudsin napilt enne pimedaks minemist tagasi. Rampväsinud igatahes. Rääkisin Frediga just, et mida vaadata ja kuhu minna. Homme käin igatahes Brasiilias ära :). Eks siis nendest järgnevatest päevadest kirjutan järgemööda.
Aga tänaseks head ööd, sest homme vaja kell 6 ärgata, et hommikul varakult liikuma saada.
07.03 (laupäev)
Teekond Brasiiliasse algas jällegi varakult. Piirini on umbes 200 km. Tee oli mõnusalt mägine ja suhtliselt sõidetav. Nii palju kägarasse pannud autosid ei ole mina varem ühegi tee ääres näinud...müstika. Vahepeal oli neid kraavis isegi iga 200 m tagant. Seest muidugi tühjaks tehtud või täielikult ära põlenud. Kuskil poolel teel (enne Regina külani jõudmist) oli passikontroll...putkake keset teed, 4-6 meest valves ja kontrollivad passe...ei midagi erilist. Saint-Georges ei olnud muud kui sõida parklasse, lase endale pähe määrida üks paadimees, maksa 5 € ja oledki kohal :). Parklasse sõites oli tõesti nii, et paadimehed võitlesid seal klientide pärast. Lehvitab sulle, veab su asju, aitab suu paadi peale ja sealt maha. Paadisõit kestis umbes 10 minutit ja oli igati värskendav selle hullu kuumuse käes. Brasiiliasse kohale jõudes oli kära palju. Nii erinev Guajaana küladest, mis asusid teisel pool jõge. Nii suurt erinevust ei oleks osanud oodata. Palju rahvast, müstiliselt palju apteeke (üks põhjus minekuks oli ka see, et Fatimal oli vaja rohtusid, mida saab ainult Brasiiliast), rollerid, koerad, šašlõki lõhn, suured porilombid jnejne. Üks hetk nägin tänaval jalutamas kahte umbes 14 aastast tüdrukut, kes vedasid aiakäru, milles olid kanad, keda nad siis proovisid müüa. Ja nii saabki päevaga Brasiilias käidud :). Tagasiteel oli muidugi veel üks juhtum. Nimelt kuskil poolel teel hakkas autol kütuse tuluke vilkuma. Küll ma proovisin sellel mägisel teel sõita ökonoomselt ja rahulikult...et jõuaks kasvõi suure teeni välja. Aga ei...kuskil 30 km enne Roura küla sai kütus täielikult otsa. Ei ole enne seda kogenud...lihtsalt auto ei liigugi enam ja hea on kui see ei juhtu tõusu peal ja leiad koha, kus teeserva seisma jääda. Eks ma siis jäin teeservas seisma, naersin enda üle natuke ja proovisin Fredericule helistada, aga kuna ta oli kodus ja seega levist väljas, siis ei olnud sellest mingit kasu. Mis muud kui hakka autosid kinni pidama :). Esimeses autos, mile kinni pidasin olid kaks vanemat mustanahalist, kes ei osanud mind kuidagi aidata. Teises autos aga oli mu elupäästja :). Lourenti nimeline noor matemaatika õpetaja. Pakkus välja, et sõidutab mind oma autoga Roura tanklasse, kus saan osta väikese kanistri ja kütust nii palju, et saaks tanklani sõita. Nii läkski. Kuna ta oskas natuke inglise keelt ka, siis sain talle ikka selgeks teha, et kui väga tänulik ma talle olen :). Tanklas siis kui ta kanistrisse kütust lasi lendas talle järsku kütust riiete peale ja näkku ja siis mul oli kohe täitsa väga kahju temast...kõik see ühe blondi autojuhi pärast :). Tagasi sõites oli mu auto täitsa olemas samas kohas, kuhu ta jätsin. Uuesti tankla poole sõites oli Lourent oma autoga igaksjuhuks minu taga, et veenduda, et ma ikka sellel korral kohale jõuan. No on ikka inimesi või mis. Ei kujuta ette, mida ma oleks teinud ilma temata...ausalt kohe.
Kodus tagasi nüüd ja rampväsinud, aga vähemalt kohal.
Head ööd :)
08.03 (pühapäev)
Head rahvusvahelist naistepäeva :)
Minul jälle varajane hommik...kell 6 juba üleval. Pakkisin asjad kokku , et kaheks ööks eemale minna. Esiteks suundusin Matourysse , et saaks perega skaipida, aga Fred unustas mulle eile õhtul mainida, et kontoris ei ole klappe ja mokrofoni. Saigi siis jälle msn’s jutustatud nii pere kui sõpradega. Sain eilsed muljed ära räägitud ja oma uudistenälja kustutada. Hea jällekord.
Suunusin siis Cayenne’i kesklinna, et ehk saan turismiinfokeskusest mingeid kaarte, aga võta näpust...see oli suletud. See prantslaste pühapäevane haudvaikus on ikka naljakas. Õnneks sain ühest tanklast vähemalt Kourou kaardi, millest oli ka pärast abi. Tanklas olid ka toredad inimesed...müüja (kuskil 40 aastane mees) kutsus veel paar sõpra appi, et seletada kuhu minna ja kuidas minna...kõik olid väga sõbralikud. Tohutult hea oli sõita...ümberringi rohelus, väike jahutav vihm, värske õhk tuleb aknast sisse ja plaadilt mängib praegune vaieldamatu lemmiklugu „Kaks tüdrukut” Jääboileri esituses :). Vahepeal mõned peatused, et pilte teha...muide turistide autod tulekd kuidagi eraldi märgistada, et teised teaksid, et need hullud võivad suht järsku tee ääres seisma jääda, et pildistada.
Jõudsin Kourousse, mis on siis see raketibaasi linnake. Kohe tunda oli, et see linn vähe euroopalikum. Tänavad on korras ja puhtad, hoonestus vähe teine, inimesed teised. Parkisin auto ära ja läksin tavalisele jalutustiirule...sellel korral võtsin jalutamise ostarbeks kaasa plätud...ennast kiitmast ma ei väsi, aga see oli tõesti hea mõte :). Sattusin nägema pentanque mängu võistlusi...kõigil tiimidel omad särgid ja seda ala võetakse siin täitsa tõsiselt kohe. Vahepeal võis tänavatel kohata väikeste salkadena jalutavaid teadlasi....neid ei olnud raske eristada...pikad püksid, triiksärgid, lipsud ja kingad. Teistel olid ikka vähe suvisemad ja mugavamad riided seljas. Jalutasin ka imeilusas liivarannas. Ainut ilus liiv, palmid ja ookean...oleks kauemgi seal olnud kui ei oleks olnud nii palav. Seda kõige suuremat palavuse aega on hea ära kasutada autosõiduks ;). Tahtsin külastada ka raketibaasi muuseumit, aga kuna oli pühapäev, siis see oli kinni. Eks midagi peab ju järgmiseks korraks ka jääma :).
Edasi...mõnus rahulik sõit mõningate peatustega. Mida rohkem edasi sõitsin, seda rohkem ümbrus muutus. Vahepeal oli isegi üks metsatukk, mis meenutas väga ühte mõnusat eestimaist männimetsa. Mine või seenele eks. Tavapärased puidust ja katusevineerist putkad vahetusid mõnusate avatud palmilehtedest katustega majakestega. Sellised mõnusad enamjaolt ilma seinteta onnikedes, millel korralik palmilehtedest katus peal ja kus siis sees ripuvad mõnusad hamac’id ja on äraütlemata chill. Vahepeal vaheldus tihe padrik silmapiirini ulatuva lagendikuga, kus ainult mõni üksik puu kasvas. Kotkad lendavad üle pea, väikesed kilpkonnad „jooksevad” üle tee ja pärdikud hüppavad tee ääres (äärepealt oleks pidanud ühe alla ajama). Kivine pinnas on vahetunud liiva vastu...majade ümber ongi ainult liiv ja palmid. (Muide seda vaadates hakkas tööle minu korraarmastus ja ma mõtlesin, et kui liivased võivad ikka neil kodud seest olla.)
Olen nüüd kohale jõudnud oma koju kaheks ööks. Asub see külas nimega Awala Yalimapo. Otsisin tükk aega kohta, sõitsin edasi ja tagasi mitu korda ja kaalusin isegi mõtet, et minna ööseks Saint-Laurent’i, aga siis tuli ikka mõistus koju. Leidsin ühe imeilusa koha...väike valge maja terrassi, eluoa, kööginurga, magamistoa, pesemisruumi ja konditsioneeriga. Korralikum kui enamus eesti selliseid kohakesi muide. See koht on muidu mõeldud neljale inimesele, aga sain k üksi ja väikema hinnaga. 2 ööd ja 1500 krooni. Muidugi oleks võinud minna väikesesse onni ja saada odavamalt, aga täna ma ei tahtnud. Küll ma jõuan :). Pealegi on siin nii mõnus ja omanik on ka palju toredam kui siin lähedal ühes kohas. Omanik tundub olevat indiaani päritolu...välimuse põhjal arvestades. Väga abivalmis ja asjalik. Oskab prantslaste kohta väga hästi inglise keelt. Riputas mulle hamac’i üles ja kuuldes, et ma pole täna peaaegu midagi söönud, helistas ta lähedal asuvasse restorani ja hoiatas neid, et olgu valmis, et ma tulen :).
Pesemas käidud ja ennast jälle inimesena tundes käisin siis söömas ja rannas jalutamas. Restoran oli siis väike kohakene siit umbes 5 minuti kaugusel. Sain visiitkaardi ja kuna ma olen homme ka veel siin, siis lubasin ka homme seal õhtustada.
Praegu istun siin terrassil, naudin väikest õllet ja mõnusat jahedat tuult. Vaikuse taustaks käib ainult omaniku töötegemine...nimelt toimetab ta siin minu majakese kõrval asuvas onnis midagi. Kell on küll jub varsti 8 ja väljas on pime, aga kuidagi kodune tunne tuleb peale sellist töötegemist vaadates :).
Aga nüüd ajavad sääsed tuppa ja suur väsimus magama.
Head ööd :).
09.03 (esmaspäev)
Öisele tohutule palavusele aitas vastu panna konditsioneer. Ebatavaliselt palav öö.
Tänane eesmärk siis käia Sainut-Laurent-Du-Maronis, vahepealsetes külades, siinses rannas ja pärast proovida järgida kohalike rahulikku päeva veetmist.
Kuskil tund aega sõitu ja olingi Saint-Laurentis. Linn meenutas olemuselt midagi Cayenne’i ja Kourou vahepealset. Palju hakkas silma hiinlasi jällekord. Valgete osakaal oli suhteliselt nullilähedane. Naljakas vaatepilt avanes ühest koolimajast möödudes...nimelt oli seal hoovis üks suurem laste kamp jooksmas ja mängimas...neid võis olla kokku kuskil 20 ja kogu kamba peale oli ainult üks valge poiss :). Ilm oli täna õnneks suhteliselt inimlik ja pilved varjasid päikest, seega sain mõnusalt jalutada. Veetsin natukese aega jõe ääres istudes ja siis suundusin vaatama „Le camp de la transportation”i. Suured kongid, trellid ja üleüldine kõledus. Kahjuks ei saanud sellel korral ühestki ekskursioonist osa võtta, sest turismiinfokeskus oli suletud ja kuskilt mujalt info ei saanud. Satun ikka alati õigesse kohta valel ajal. Seega jalutasin niisama linnas ringi. Peatänav, hiinlaste kõike sisaldavad poed, surnuaed, koolid, pikad järjekorrad Le Post’s jne. Nägin ära, aga homme tagasi, et Dantell peale võtta. Enne linnast äratulekut käisin veel ühes mõnusas pagariäris croissante ostmas....oiiiiii kui head. Oma kodukesse jõudes olin jällegi nii väsinud ja kuna oli keskpäev, siis otsustasin enne randa minekut puhata ja proovida niisama hamacis pikutada nagu kohalikud seda teevad :). Ei olnudki nii raske, aga ikkagi kaua nii ei viitsinud lamada...seega suundusin randa. Õnneks oli suurem vihma ka järgi jäänud. Rand oli mõnud...ikka palmid ja liiv ja lained.
Jalutuskäik enne õhtusööki lõppes oodatust varem. Selle põhjustajaks oli siis vihm ja natukese tüütu hiinlane. Nüüd aga kõht kanasupist täis ja aeg teed juua. Sain siinse töötaja käest teada, et parim aeg rannas kilpkonni näha on kuskil 2 või 3 ajal öösel. Eks ma proovin siis uuesti :).
Ega kohalikud siin väga muud ei joogi kui Heinekeni õlut...Hollandi Guajaana mõjutused? Alati on hommikuti ikka tanklate ja muude kogunemiskohtade juures Heinekeni purkide ja pudelite hunnikud.
Koolibussid on teemas siin igas väiksemaski kohas. Ikka lapsed hommikul oma teeotsadest peale ja pärast kooli tagasi. Siinsetel lastel ei ole koolivormi selle kõige konkreetsemas mõttes...et nagu pintsakud ja seelikud. Neil on siis kõigil pikad püksid, mis peale kooli üle keeratakse ja t-särgid. Ei tea täpselt, mille alusel, ag kuidagi jaotatakse erinevad astmed särgi värvide järgi. Siiani olen kohanud valgeid, rohelisi, kollaseid ja siniseid. Tore vaatepilt kui satud linnas olema sellel ajal kui kool läbi saab ja kuidas siis need erinevat värvi kambad linnas ringi liiguvad.
10.03 (teisipäev)
Ei näinud kilpkonnasid ka öösel kell 2. Peab siia ikka kunagi tagasi tulema siis järelikult.
Ka hommikune jalutuskäik rannas ei andnud mingeid tulemusi. Aga kui mõnus on ikka rannas olla...ei ole vahet kas paistab päike või sajab vihma...see tuul ja lõhn on See! Juba selle mõnusa tuule ja lõhna pärast võiks rannas terveid päevi veeta.
Tänane teekond Saint-Laurenti kulges väga aeglaselt, sest sadu oli nii tugev ja tee oli jube. Kuna Dantellil läheb veel aega, et Surinamist siia jõuda, siis veedan aega ühes hubases restoranis. Siin istudes muutub mõte ise ka üks kohvik teha ikka aina tugevamaks. Kui palju olen ma sellest mõelnud...päris oma mõnus kohvikukene, kus hommikul saavad inimesed putru süüa ja kohvi juua; päeval saavad vanaemad koogikesi süüa ja tudengid lõunatada ning siis õhtul on lihtsal äraütlemata chill kõigi jaoks :). Ehk on mul siin aega selle mõtte üle korralikult juurelda.
Leidsin Dantelli üles isegi ilma kaardi ja suunavate juhisteta. Läks õnneks ja ei pidanudki väga palju ekslema. Tagasitee kulges rahulikult....3 tundi mõnusat sõitu heal teel. Enne auto äraandmist käisime minu viimaste rahade eest tankimas. Nende vabade päevadega sai nüüd küll kogu kaasa võetud raha otsa.
Cayenne’st saime Frediga kontorisse, kus panime need aimed kuivama, mis Dantell korjas. Need taimed pidavat sisaldama palavikuvastast ainet.
Nüüd tagasi kodus...asjad jälle lahti pakitud ja tohutu väsimus ajab magama.
Oli tohutult tore puhkus igatahes. Nüüd jälle nii palju asju, mida tahaks teile näidata, kui te külla tulete siia :).
Head ööd.
11.03 (kolmapäev)
Kuna viimastel päevadel olen varakult üles ärganud, siis ei saanud tänagi kauem magada kui kella poole 7ni. Küll ma sundisin ennast magama, aga kui und ei ole siis ei ole.
Hommikused elektri – ja veekontrollid ning heaks harjumuseks saanud harjutused :).
Proovisime täna eemaldada siin jalutusradadele langenud puid. Saime isegi osa korda, aga suuremad puud jäid kõrvaldamata, sest mootorsaag otsustas mitte töötada. Puud olid nii suured, et kuidagi teisiti neid kõrvaldada ei saanud. Ega siis midagi...tuleb see väike jupp lihtsalt mingi teine päev lõpetada.
Head ööd
12.03 (neljapäev)
Ajan nüüd siis nahka maha nagu mingi madu. Õlgadel on erinevaid värvitoone ilmselt kusil üle kümne juba :). Proovin küll ettevaatlik olla selle naha maha kiskumisega, aga kiusatus on suur. Aga mul on selline tore autojuhi päevitus...et siis vasak õlg on ikka päris korralikult põleda saanud, aga parem mitte nii väga...küll ma nuputasin sõidu ajal erinevaid viise, et kätt ja õlga päikese eest varjata. Issi Sudaanist toodud kirju rätik kulus väga hästi marjaks ära :).
Tänane päev kulgeb mul siis jälle rahulikult ja ilma mingite eriliste ülesannete. Fred küll mõtles mulle mingi asja välja, aga seda on veel liiga vara teha. Raske on ikka niisama olla mitu päeva järjest. Ja ma ei ole siin veel nii kaua ka olnud, et nüüd hakkaks kuskil toimetama päris omaalgatuslikult...ei tunne veel siin asju ju nii täpselt. Aga mingi väikese nimekirja vajalikest asjadest peaks ikka tekitama, et kui jälle selline tegemisvajadus peale tuleb.
Rääkisin just Frediga järgmistest töödest. Homme ja nädalavahetus on mul veel vaba, aga siis esmaspäeval lähen hommikul temaga Matourysse. Mingi pikemaajalisem töö jälle...taimede korjamine ja nii. Ütlesin talle, et mul on raske mitu päeva järjest niisama olla kui teised kõrval tööd teevad :). Homme siis kui ma enam ei suuda niisama olla, siis lähen puhastan seda laudrada siin metsas, mis on lehti ja oksi täis. Midagigi kasulikku eks :). Aga peale seda kui sain teada, et on tulemas mingit tegevust ja tööd valdas mind see rõõmu tunne :).
Head ööd.
13.03 (reede)
Nüüd just kui ma tahaksin minna välja tööd tegema hakkas sadama ilgelt paduvihma. Ehk on looust et see jääb lähiajal järgi. Kasutan siis vahepealset aega kirjade kirjutamiseks, et kui ma esmaspäeval internetti saan, et siis ei kuluks sellele enam aega ;).
Ja saingi tööd tehtud kohe täitsa mitu tundi...väsinud aga õnnelik nüüd :). Hea kui midagi tehtud saab ikka...pole jälle niisama ära istutud päev. Pidin küll töö kell 12 ära lõpetama, sest kuumus hakkas liiga tugevalt tunda andma. Nüüd aeg jälle lugemiseks :).
Väike jalutuskäik kuskil kella 3 ja 5 vahel hakkab juba harjumuseks saama. Sellisel kellaajal ei ole ole enam palavus nii tappev, aga samas on päikesekiired mõnusad soojad. Hästi läheb kui sellel ajal vihma ei saja. Õnneks olen siiamaani suutnud oma jalutuskäigu aja valida alati kahe suure vihma vahele :). Vedamine või mis.
Head ööd.
14.03 (laupäev)
Täna on siis kauaoodatud pesupäev. Ilm õnneks lubab praegu et riided kuivavad täna ära ka. Eelmisel korral pidid riided mitu päeva kuivama enne kui enamvähem kuivaks said ja siis oli ka see ebameeldiv niiskuse lõhn juures.
Ja ongi ainul riietekuivatamise ilm. Muud sellega teha ei saa. Keegi ei liiguta ennast...kui siis ainult selleks, et jahedamat kohta otsida. Sain termomeetrile ette 40 kraadi päikese käes. Ei kujuta ette mis siin veel kuival perioodil saama hakkab. Ma igatahes praegu hoian ennast suhteliselt otsese päikese käest. Ei päevita ühesõnaga :). Küll ma jõuan.
Jälle üks mõnus jalutuskäik tehtud. Siin on mulle kõndimine lausa meeldima hakanud. Mann, nüüd võin sinuga neid pikki jalutuskäike vabalt teha kui tagasi tulen :).
Head ööd tänaseks.
15.03 (pühapäev)
Siin on puud õitsema hakanud justkui üleöö. Müstika. Eile ma igatahes ei pannud tähele, et siin samas maja kõrval olev puu oleks täis olnud kollaseid õisi. Ja need lõhnad, mis siin metsas on...tundmatud ja head. Ikka tuleb uue tuuleiiliga mõni uus lõhn ninna...mõnus.
Sellega tuleb mul meelde....kodused, kui te hakkate nüüd kevadel kodus aeda tegema, et siis vat et jasmiin oleks kindlasti olemas ja suhteliselt maja lähedal, et hommikul kui rõdul kohvi jood, et siis oleks ikka lõhn hästi tunda ;).
Täna sai siis kogu see rada ära puhastatud, mis siin lähedal on. Mitte just väga pikk rada, aga midagi ikka. Oli küll pühapäev, aga ei suutnud enam imetajate kohta lugeda :).
Uurisin nende raamatute kohta, mis eestlased on siia jätnud...keegi ei tea midagi. Et siis peale nende loomade raamatute loodan veel National Geographicu peale, mida iga kuu poest saan.
Aadress, kuhu võite mulle raamatuit saata on järmine:
C/O FLORAMAZONE
B.P. 32
97351 MATOURY CEDEX
FRENCH GUIANA
Soovitavalt selliseid vanemaid raamatuid, mida raatsiks pärast siia jätta, et ei peaks tagasi vedama. Sobib nii lihtne ajaviitelugemine kui ka muu. Näiteks „Mees, kes teadis ussisõnu” võiks kindlasti olla :).
Aga homme siis pean minema kella üheksaks Matourysse kontorisse. Fredil pidi seal mulle mingi töö olema. Eks näis...aga saan teha midagi :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar