30.05 (laupäev)

No kas tõesti nüüd algas see kauaoodatud vihmaperiood? Terve öö peaaegu sadas ja päeval oli vihmavaba aega ehk paar tundi. Hommikul oli kõikjal tihe udu ja taevas oli nii hall kui üldse olla saab. Sellise vaatepildiga meenusid mulle minu esimesed nädalad siin :).
Peale tavalist laupäeva hommikust skaibi kasutamist, et perega suhelda suundusime linna. Peale tulutuid kleidi ja pükste otsinguis hiinlaste poodides olid kõhud juba metsikult tühjad. Riideotsingud nurjusid muide suuresti sellepärast, et siinsed numbrid on üüratult suured. Näiteks on siinne M meil vist XL kui mitte rohkem....nagu tõsiselt...isegi natukese ei liialda praegu. Mina veel leiaks endale midagi, aga Eva, kes Pariisis peab endale riideid otsima lasteosakonnast....tema ilmselt ei saa siit küll endale midagi. Aga otsisime mõnusaid kleite, et need palavad päevad siin üle elada ning tööpükse, millest mul puudus on. Arvestades tulevat vihmaperioodi, siis peaks neid pükse kohe mitumitu paari olema, kui just ei taha igal hommikul eelmisest päevast ikka veel niiskeid pükse jalga tõmmata. Aga igatahes peale seda tiirutamist mööda hiinlaste poode suundusime meie tavapärasesse hiina restorani (nagu elaks hiinas eks), kus Dantel on ilmselget boss. Seda nimelt sellepärast, et alati teenindatakse teda kõige kiiremini ja lõpus arve maksmisel saab tema alati tavalise ühe kommi asemel 4 :) väike ebaõiglus või mis. Täna aga liitus lõnal meiega ka Danteli sõber Mais. Mais on Surinamist pärit ja õpib nüüd siin Cayenne’s elektroonikat. Kuna ta aga väga ei tahtnud inglise keeles rääkida ja minu prantsuse keel ei küündi veel bonjourist väga kaugemale, siis sinna see vestlus ka jäi täna.
Sain täna jälle Evale öelda „ma tean täpselt mida sa tunned”. Nimelt sai tal läbi ainuke prantsuse keelne raamat, mille ta oli kodust kaasa võtnud ja nüüd oli vaja uus muretseda. Kuna turul olev raamatupood on viimasel kahel nädalal üllatuslikult kuhugi kadunud, siis suundusime ilmselt Prantsuse – Guajaana ainukesse suurde kaubanduskeskusesse (meie väikese Rimi suurune umbes) Corasse. Peale 15 minutit otsinguid otsustas Eva minu soovitusel „Papilloni” kasuks. Hea valik või mis :). Muide Corast sain endale ka tööpluusi, mille eest pidin välja käima ainult 1,50 eurot. Pluusi leidsime muidugi lasteosakonnast...mõeldud 14 aastastele, aga mulle isegi natuke suur.
Lõpuks läbi suure vihma suundusime koju tagasi. Väsinud aga taaskord õnnelikud :).
Väikene lugemine veel enne magama minekut.
Head ööd.

31.05 (pühapäev)

Üle pika aja üks rahulik pühapäev, mil saab rahulikult pesu pesta ja tuba koristada. Ei pea kuskile kiirustama. Tuba sai kohe väga puhtaks ja seinale said pandud koduste poolt saadetud pildid...kohe rohkem minu toa tunne on, kui pildid seintel.
Hommikul kattis maad jällekord pakspaks udu ning sadas korralikult. Päevapeale ehk oli kokku jällegi umbes tunnike vihmavaba aega, aga see oli ka kõik. Muidu ikka lahistas korralikult...nii nagu siis kui ma siia tulin :).
Pesu pestes ei olnud ma täna enam ainuke, kes raamatu kaasa võttis. Peseme Evaga alati samal ajal pesu ning ma ei viitsi iga 10 minuti tagant jälle uuesti pesumaja ja oma maja vahet käia...seega võtan raamatu kaasa ja istun seal pesumajas. Täna oli Eva „Papilloni” kaasa võtnud. Väike pühapäevane lugemisnurk pesumajas :). Jagasime armastust Papilloni vastu :).
Lõunaks sain korralikult kokata. Mitte küll palju, aga kui võrrelda minu argipäevaseid kokkamisis, siis küll võib seda nii nimetada :). Praekartulid ja hakklihakaste tomatite, tomatipüree ja mitmete erinevate teravate maitseainetega. Mis seal salata praekartulid olid ilgelt head üle pika aja ning hakklihakaste on alati hea olnud. Raske on süüa teha ainult ühele inimesele, aga nüüd avastasin, et korraga palju tehes saan nii ju mitmeks korraks endale süüa. Panen aga ülejäägid karpi ja järgmisel päeval on lõunapausi ajal rohkem aega lugeda :).
Õhtu kujunes väga toredaks....pole kohe ammu nii palju naernud. Lõpuks põsed lausa valutasid. Nimelt mängisime mina, Eva, Cyrill ja Florence 3 tundi ühte kaardimängu, mille Eva abikaasa talle ostsis...et me ainult tavalisi kaarte ei peaks mängima. Mängu nimi aga on „Jungle speed” vms. Ilmselt ei ole mõtet seda siin lahti seletama hakata, aga lühidalt võin öelda, et väga naljakas ning keskendumist ja kiirust vajav mäng. Mina muidugi kaotasin enamjaolt ja sain naerda enda üle. Teised naersid minu üle :). Kõige lõbusam oli muidugi Cyrillil, kes naeris pidevalt :). Väga tore lõpetus nädalavahetusele igatahes.
Head ööd.

01.06 (esmaspäev)

Vihmane esmaspäeva hommik kujunes õnneks päeva peale natuke selgemaks, niiet saime oma taimeuurimisretked läbida suheliselt kuivalt. Ennelõunal käisime Fougashjee juures ja otsisime taimi ikka igalt poolt, aga neid mida meil vaja on, neid ei leidnud kohe üldse...3 tundi läks niisama lendu ühesõnaga. Väike lõunapaus ja siis jälle tööle. Suundusime korjama sama taime, mis kasvab ainult kõrgel liaanide või puu otsas sipelgapesades. Pikk redel, mancheeted, nuga ja teip kaasa. Kõrgust kartev Dantel ronis kõrgele puu otsa ja hakkas aga meie toika külge monteeritud noaga aga õiget taime sipelgapesast lahti lõikama. Nägime lendavaid sipelgaid ja laul „it’s rainng ants” ei olnud üldse kohatu. Tunni aja pärast kui terve sipelgapesa liaani otsast alla varises siis saime halva üllatuse osaliseks...nimelt ei olnud see ju üldse see taim, mida me otsisime. Kuratkuratkurat ei tulnud siis enam ainult minu suust, vaid ka Eva suust. Peale pikka vandumist hakkas vihma ka veel sadama ning tõdesime, et esmaspäev võiks vabalt olemata olla...üks nõme päev. Väsitav aga edutu päev.
Õhtust sõin koos Fatima ja Evaga. Taaskord sain meie ühisest söömingust teada just siis kui olin enda söögi valmis saanud :). Aga minu käkerdis võib Fatima tehtud söögi kõrval kohe kindlasti oodata. Kogunesime siis 7:30 (mis minu jaoks on siin muide ebatavaliselt hiline söögiaeg) laua taha ja sõime imehead toitu. Nimelt oli Fatima teinud riisi ning ilgelt head püreed krevettide ja kanafileega (nimi oli vist watapa)...no see oli tõesti niiiiiiiiii hea. Õhtusöök kestis tänu heale söögile, veinile, õllele ja jutule peaaegu kahetunniseks. Aga täis kõhu, väikese veini ja hea tujuga on ju hea magama minna. Saab see esmaspäev ka lõpuks läbi.
Head ööd.

02.06 (teisipäev)

Järgnev jutt läheb kohe kindlasti rubriiki vaata-kuhu-sa-astud. Nimelt olime taaskord ühel nö uurimisretkel, et otsida vajalikke taimi. Astun mina rahulikult jään seisma, et paksut rohelust proovida läbi vaadata...uut sammu tehes tundus nagu oleks jalaga mingit suuremat kivi puudutanud, aga näe hoopis kilpkonn oli. Tema kilp oli nii kolletunud lehtede värvi, et raske oli teda nendest eristada. Õnneks ei astunud ma talle päris peale ja ta oli täitsa terve. Dantel avaldas oma vaimustust sellega, et keeras kilkonna selili, millele järgnes kisa minu ja Eva poolt. Nagu alati „miks sa nii tegid”, „see nüüd küll ilus ei olnud” jne, mille peale Dantel alati ainult naerab. Sai kilpkonn jälle õigetpidi pööratud ja siis saime näha, et kilkonnad oskavad joosta ka. Selle looga meenus, kuidas ammustel aegadel kodus ka üks kilkonn, Bronto, oli. Kes muide vabalt korteris ringi liikus..vahepeal kõigile teadmatus kohas vahepeal pesitses ja siis jälle välja tuli. Muide juba siis sain ju näha, kuidas kilkonnad jooksevad....nimelt kuulis Bronto korteri teise otsa ka ära, kui talle köögi pärandale kurki pandi...sellele järgnes kiire küüntleplõgin koridori põrandal :).
Enam meid väga ei huvita, kus me mingi puu peame maha raiuma. Aega hakkab juba nappima ja nimekiri on vaja läbi võtta. Seega võtsime täna ühe puu maha Roura ja Matoury vahelisel suuremal teel. Polnud häda midagi.
Prantsuse uudistest ei tule praegu peaaegu et mitte midagi muud kui vaid jutud selle Air Frane’i lennuõnnetuse kohta, mis Brasiilia – Prantsusmaa liinil juhtus. Reisijaid 30st erinevast riigist ja nende seas ka üks eestlane ning üks argentiinlane. Jube sündmus ikka.
Head ööd.

03.06 (kolmapäev)

Nädala selgroog jällekord murtud. Kuna siin mõne taime leidmisega on tõsiseid raskusi, siis oli vaja minna herbaariumisse Cayennis. Eva sinn, Dantel sugulase juurde ja oligi mul aega natuke üksinda linnas ringi kolada. Väga värskendav igatahes. Ostsin ühest pagariärist croissanti ning katsetasin enda väga algelist prantsuse keelt...kuskilt peab ju alustama :). Seejärel retkele, et endle tööriideid leida. Seekord leidsin enamvähem sobivad tööpüksid ühest kangapoest, kus müüdi ka laste riideid. Ostsin siis endale taaskord 14 aastastele mõeldud riided ja need on ikka suured. Kõige väiksem number oli L. Ei saa mina nende süsteemist aru. Muide poe akendel mannekeene vaadates torkab silma, kuidas siinsetel mannekeenidel on võrreldes näiteks Eesti omadega palju suuremad tagumikud. Proovi siis õigeid riideid leida. Aga leidsin täna ühe tohutulu hea väikese poekese, kust sain ilusa sinise kleidi...enam ei peagi laupäevasel turupäeval üle kuumenema pükstes ja särgis. Aga see pood on oli umbes sama suur kui annelinna korteri köök. Aga riided olid kõik mõnusad...sellised noh...nagu ma olen igalt poolt otsinud. Ja hinnad ei olnud ka laes nagu igalpool mujal.
Peale lõunat vaatasime Eva juures arvutist taimede pilte, et mida me siis nüüd otsima läheme...nagu peaks sõjaplaani iga kord. Täna siis suundusime selle suurema tee peale (A6)...jätsime auto natukese peale Camp Caimani teeserva ja hakkasime teeservapidi kõndima. Kui tavaliselt olen mina autoga järel sõitnud kui teised kõnnivad, siis täna mitte. 3 silmapaari on ikka rohkem kui kaks ja mis seal salata kõndides näeb väiksemaid taimi ikka paremini kui auto aknast. Kui tund aega oli päikes käes juba kõnnitud ja leitud vaid mõned üksikud taimekesed, siis tundus, et oleks nagu autot vaja. Arvasin, et ei ole ju mõtet kõigil kolmel sama teed tagasi jalutada. Seega siis jalutasin mina pool tundi autoni ja teised liikusid vaikselt samal ajal edasi. Teel nägin väikest tamariini üle tee jooksmas...jäi teine tee servas seisma, ajas ennast tagajalgadele ja vaatas, et kes see hull siin jala kõnnib. Lõpuks teistele järele jõudes hakkas just vihma sadama ja aeg oli tööpäev lõpetada. Taaskord väsitav, aga mitte nii tulus päev.
Head ööd.