eelmine postitus sisaldab siis endas jutte vahemikus 06.08 - 28.08.
head lugemist :)
laupäev, 29. august 2009
06.08 (neljapäev)
Vihma tõttu oli täna suhteliselt lühike tööpäev...aga selle vastu ka midagi ei ole ausaltöeldes.
Õhtu sisustas hea seriaal “Black books” ja vana tallinn Oti juures. Rahulikult seriaali vaadates kostus vaikselt mingi muu heli. Pika peale taipasime, et telefon heliseb...pole ju harjunud sellega. Helises see pikalt, sest ega teised ju ka seda ei kuulnud. Lõpuks siis ikkagi seadsin sammud Fredercu majja, sest telefon hakkas juba teist korda ja pikalt helisema. Selgus, et Frederic tahtis teada anda, et nad lihtsalt jõuavad hiljem :)
Kuna aga metsa raiudes on pidevalt taustaks puude ragin, siis ei saa sellest ka õhtul lahti. Nimelt magama minnes käis kõrvus ikka see sama hääl. Nagu merekarpi kõrva ääres hoides kuuleb mere kohinat. Ilmselt siis õhtul macheetet kõrva äärde pannes kuuleb puude langemist vms.
Head ööd.
07.08 (reede)
Hommikul juba enne 7 ilmus akna alla Frederic. Tahtis veel enne linna minekut uut varustust näidata. Nö uueks varustuseks siis kiivrid, et mootorsaagi kasutades oleks vähekesegi turvalisem, kindad ning tugevad saapad. Minule said sellised nagu kõrge säärega kummikud, millel nina on tugevdusega. Otile said ka sama eesmärgiga, aga madalad saapad. Neid aga vaja selleks, et seal selle puurisu sees kõndides kelleltki nõelata ei saaks. Skorpionitele ju meeldib vanades puuhunnikutes elada. Need saapad aga on piisavalt tugevdatud, et sealt keegi läbi küll ei suuda hammustada.
Tänane linnasõit oli midagi erilist....pagasiks oli 8 tühja gaasiballooni, mis ikkagi mingit gaasi eraldasid sõidu ajal. Midagi meeldivat see nüüd küll ei olnud...ainult peavalu sai lõpuks.
Puhkuselt on tagasi ka Dantel, kes saab kohe hakata korralikult tööd tegema nii et paari päevaga ei ole enam ilmselt puhkusest jälgegi.
Head ööd.
08.08 (laupäev)
Dantel avaldas täna soovi enne linna minekut ka relvapoest läbi käia. Mis seal ikka. Pood ise oli jube põnev...seni kuni Dantel seal enda venna jaoks midagi jahipüssi laadset ostis, siis saime meie seal ringi vaadata. Jahi-, kalastus - ja matkatarbed. Oleks seal veel kauem uudistanud. Dantel sai siis lõpuks relva ja Ott vinge taskunoa, mis tegi ta enneolematult rõõmsaks...nagu oleks väiksele lapsele mingi ülimalt hea maiustus antud :).
Päeva järgnevat osa te juba ilmselt aimate :) turg, hiinakas ja kontor.
Hiljem veel tegime väikese jalutuskäigu rannas. Ujuma küll ei läinud, sest aega nappis, aga selle eest nägime suurt merikilpkonna, kes parasjagu oli mune liiva alla peitmas. Tundus see muidugi kuidagi veider, sest sõna otseses mõttes passis ta perses kuskil 20 inimest...lapsed nii liivaaugu serva peal, et kohe kukuvad sisse. Õnneks seda aga ei juhtunud, aga rahulikust munemisest oli asi küll kaugel. Vaene loom. Juhust kasutades muidugi sai paar pilti tehtud, aga kauemaks ei jäänud sinna ootama.
Head ööd.
09.08 (pühapäev)
Kuna Frederiv sõidab täna oma perega kaheks nädalaks puhkusele, siis toimus hommikul veel väike juhtnööride jagamine. Vaatasime üle koha, kuhu tuleb veel üks nö istandus...meie kodutee servas kuskil 150 m pikk ja u 40 m lai riba. Tööd on palju ning kui enne tekkis küsimus, et mida me teeme siis kui meil esimesel platsil puud maha saavad võetud, siis enam seda ei ole. Tegevust jagub nüüd väga mitmeks nädalaks.
Kui Ott oli puhkajad lennukile viinud ja ise tagasi jõudnud, siis oli pealelõuna vaja kuidagi sisustada. Selleks siis võtsime ette ühe siinse matkaraja, mis viib ühe väiksema koseni. Rada ise on väga võssa kasvanud ning suhteliselt väheste märgikestega. Plaani sai võetud sinna kunagi macheetega tagasi minna, et rada puhtaks teha. Jõudes ehk kuskile poolele teele kaotasime silmist puude külge kinnitatud valged sildid, mis rada tähistasid. Läksime veevulina hääle järgi ning jõudsime välja imeilusasse kohta...mitte küll nö õigesse kohta. Midagi muud kui Patawa...metsikum ja kummalisem. Proovisime aga ikkagi mööda nö jõge edasi liikudes õige koha ka üles leida. Mööda kive turnides lõpuks sinna ka jõudsime...saapad läbimärjad. Lõppkokkuvõttes oli koht, kuhu meid eksimine viis palju ilusam kui sildistatud koht ning märgade saabastega mööda kive turnida oli üle pika aja väga mõnus...nagu lapsepõlv noh :). Olin väga hästi ära unustanud kui lõbus see võib olla.
Kui on vaja niiti ja nõela, et enda katkiseid riideid parandada, siis tuleb neid kuidagi Fatima käest ka küsida. Selleks aga on vaja tükike paberit ja pastakat. Vajalikud sõnad on vaja paberile kirja panna, sest minu hääldusest ei saa ilmselt keegi veel midagi aru :). Niit - fil, nõel - l’aiguille.
Head ööd.
10.08 (esmaspäev)
Kui mootorsae sisse panna vale kütust, siis ta ei taha kuidagi oma tööd teha. Väike pesu aga muutis asja ning täna sai isegi mõned puud langetatud. hakkame vaikselt selle esimese platsiga ühelepoole saama.
Väsitava päeva lõpetuseks tuli veel õhtul poodi sõita. Kõige muu hulgas oli vaja ka muretseda viil mootorsae jaoks. Dantel kirjutas mulle küll vajaliku paberi peale üles, aga kui ma seda müüjale näitasin, siis ta kehitas vaid õlgu ja väitis, et ei saa aru. Ei tahtnud ta ka vaadata ega kuulata minu kehakeelset kirjeldust asjale. Lõpuks kui olin liiga mitu minutit tööriistade riiulite juures passinud andsin juba alla. Leidsin aga viili oma üllatuseks plaastride jms riiulilt. Veider viis asju paigutada. Kui siis seda lõpuks müüjale näitasin, siis ta ütles midagi et “ ah jajaja see ongi see”. No kurat.
Mõned putukad on otsustanud oma tühjas kestad mulle terrassile jätta. 1 oleks veel nagu ok, aga neid on 3. Lihtsalt ripuvad siin laudade küljes. Keskmise mardika suurused ja seest täitsa tühjad. Ei tea kes nendega seda töö teinud on.
Head ööd.
11.08 (teisipäev)
Kui töö käigus ilmub välja kuskilt skorpion, siis minu esimene mõte oleks muidugi, et lööks maha. Ott aga puistas talle peale natuke lehesodi ja jättis ta rahule.
Oleme jõudnud metsaraiega nii kaugele, et puud langevad juba Uti majale väga lähedale.
Endiselt kostub magama jäädes kuskilt okste murdumist ja lehesahinat.
Head ööd
12.08 (kolmapäev)
Palju õnne Kristole!
Pealelõunal kui oli tunne, et tahaks kohe jälle pausi teha, peale mõne puu raiumist, siis teatas Fatima toreda uudise....algamas oli jalgpall Eesti vs Brasiilida. Ülekannet tegi mingi Brasiili telekanal, kus kommentaatorid suutsid eesti ja vene nimesid hääldades paaril korral meid naerma ajada. Saigi siis mängu ajaks macheete käest pandud ja koos Oti ja Fatimaga kaasa elatud. Küll sai üksteise kodumaad leebelt lollideks tembeldatud, kui väikesed vead toimusid ning eriti kui lõpuks 0-1 värav löödi. Peale taolist punktiseisu langetas Ott ühe puu väga Uti maja lähedale....võta siis nüüd kinni kas meelega....kui siis hea meelega. Asi aga lõppes ikka sõbralikult ning tüütu tööpäev sai natuke vunki juurde.
Õhtuks aga premeerisime end veini ja ananassiga, mis muide on siin nii hea ja mahlane..sellist ei saa kuskilt mujalt. Taustaks vaatasime aga Oti tehtud pilte.
Head ööd.
13.08 (neljapäev)
Linna minnes tulid kaasa ka Uti ja Zorro. Viimast muidugi ei olnud just kõige lihtsam autosse saada. Lõpuks Ott ta ikkagi kinni püüdis ja rihmaga ta sinna pirukaauto kuuti kinnitati. Nukker aga rahulik. Zorro aga läks linna kaasa sellepärast, et temaga on siin ilge peavalu, kui Utit ei ole. Ei kuula ta küll väga kellegi sõna, aga ikkagi.
Postkontoris õnneks ei pidanud väga pikalt sabas seisma...ehk kuskil 15 minutit. Kui prantsuse keeles küsida “vabandust, kas te inglise keelt räägite?”, siis ikka tuletatakse mõned vajalikud sõnad meelde. Nii sain täna siis ka kiiremalt paki kodustele teele pandud ning ülejännud inimesed ei pidanud järjekorras minu pea olematu prantsuse keele pärast pikemalt seisma.
Kui oled pealelõunal natuke tööd teinud ja siis tuleb suur vihm, siis nagu ei ole selle vastu midagi...võib ju vabalt hamacis lamada ja lugeda. Kui aga oled ennast siis juba rahulikult sisse sättinud ja päike uuesti välja tuleb, siis ikka ärritab küll eks. Oled leidnud selle parima asendi ja siis pane jälle räpased tööriided selga ning mine metsa.
Head ööd.
14.08 (reede)
Puude raiumine ei olegi nii raske kui liaanidega mässamine. On neil ju kombeks teha igast imekeerde jnejne. Jube tüütus. Lisaks ei aita kaasa muidugi ka reedene rammestus. Kätest on kadunud viimnegi jõud, tahe on ammu kuskile kadunud ning macheete libised tihtipeale käest ära. Selle viimase tõttu ei ole ka soovitatav väga lähestikku töötada. Pole neid tööõnnetusi siin kaugel dzunglis vaja.
Head ööd.
15.08 (laupäev)
Hommikul tuli sõita linna puhtalt sellepärast, et Dantel linnast peale võtta. Algselt pidi ta sinna väidetavalt minema, et oma dokumente korda ajada, aga plaani muutusid ning paberitega tegelemise asemel tuli minna hoopis ühele suurele peole. Nojah, mis sa ikka teed.
Pealelõuna sisustasime jalutuskäiguga coq - de - rochi juurde. Kuskil 5 km mööda maanteed ja oledki kohal...päris paras jalutuskäik. Õnneks ei olnud meie ettevõtmine asjata...nägime iluduse ikkagi ära. Pildile jäi ta küll taas ainult oranzi häguna, aga mälus püsib väga ilus pilt. Nägime vaid ühte lindu, aga kuulda oli kahte. Hüppavad pärdikud puudel on juba tavaline.
Head ööd.
16.08 (pühapäev)
Juba mitmendat korda võtsin ette tee Cacaosse...seekord siis Otiga. Muidu ikka tavapärased kohad ja sama mees muuseumis sama elavalt putukatest rääkimas. Sellel korral aga järgisime ka silti, mis pidi suunama ehk külakese kõige kõrgemasse kohta ning kust pidi avanema vaade...kui vaate all mõeldi pilti külamajade katustele, siis see oli täitsa olemas...muidu aga teepeal oli mitmel korral kordi parem vaade. Lootus leida Cacao turult ramboutane jäigi ainult lootuseks...loodan, et selle aastanumbri sees ikka ilmuvad need uuesti lettidele.
Peale kontorikülastust sõitsime koju ning oli lootust saada Fatima tehtud watapad. Seegi jäi ainult lootuseks, sest Fatima käed on jälle kuidagi tuksis ja ei saanud ta üldse süüa valmistada.
Head ööd.
17.08 (esmaspäev)
Ikka on nii, et vahepeal tulevad sellised ootamatud turistid paariks päevaks. Siis on vaja mõelda, et kas ikka on midagi neile söögiks anda...hästi läheb kui on. Kuna aga Uti on linnas, siis aitasin täna Fatimal turistide jaoks maja koristada ja voodeid teha...mis seal salata hea vaheldus puude raiumisele. 3 turisti, kes sellel korral tulid olid pärit Prantsusmaalt ning veetnud siin juba 4 nädalat. Rääkisid isegi inglise keelt ning tundusid igati toredad inimesed olevat.
Head ööd.
18.08 (teisipäev)
Tavaliselt on siin meie väikeses nö kollektiivis kombeks, et kui keegi kuskile läheb, siis kellelegi ikka öeldakse. No näiteks, et kui minna helistama, siis kellelegi ikka annad teada. Just ajal kui mul oli vaja Dantelilt arvuti saada ning kontorisse minna, siis oli ta saladuslikult kadunud. Müsteerium. Kui kõik siinsed paigad, mida ei ole palju, said läbi vaadatud siis sõitsin autoga ka telefonilevi punkti, aga asjata. Kõige veidram variant, mille suutsin välja mõelda oli see, et ehk ta ikkagi oli teel helistama, aga autot kuuldes läks kullakaevanduse meeste eest kuskile puude vahele peitu. Niipea kui olin selle mõtte välja mõelnud, siis naersin ja ei uskunud, et see oleks reaalne. Aga no muidugi nii oligi. Peale 40 minutit ootamist ilmus ta lõpuks välja ning ütles, et kuulis küll autot aga ei näinud...no kuidas nii saab...puges ta kuskile kännu alla või? Ma tõesti ei saanud aru. Lõpuks aga kontorisse jõudes sai kuivatis ilge palavuse käes viimased davilla kotid suletud. Peaaegu valmis, et teele panna.
Õhtul aga sai arvutis natukese nö raamatupidamist tehtud ehk siis toidupoe arveid excelisse pandud. Ei ole Fredericul selleks kunagi aega, et kontrollida poest tulnud arvet iga kuu lõpus. Seega siis sain endale nüüd igakuise töö juurde.
Head ööd.
19.08 (kolmapäev)
Turistid avaldasid soovi minna kuskile matkarajale siin läheduses. Välja sai pakutud Patawa ning giidina Ott. Tagasitulles olid kõik rahul ning Ott ka kohe rõõmsam kui metsaraiet tehes..väike vaheldus on alati ju hea sellisele tööle. Mõtlesime, et meil on siin mitu giidi erinevate käikude jaoks. Näiteks Dantel võib retke jooksul lugusid rääkida siinsest elust, mina võin lugusid rääkida elust Eestis ja siia tulekust ning Ott teeb huvitavamaid retkeid kui teised ehk siis ronib mööda kive ning võimalusel ei käi alati mööda ettenähtud rada. Vali millist giidi aga soovid.
Üksinda dzunglis töötamine aga ei ole just väga lõbus, kui just metsaraie kohta saab üldse mingis kontekstis lõbus öelda. Seega panin juba peale paari tundi macheete nurka ning panin hoopis kanalas õrred paika. Tegelikult küll kardinapuud, aga no ikkagi. Juba kiirelt hakkas asi toimima. Loodame siin kõik ikka vaikselt et mune saab enne uut aastat.
Head ööd.
20.08 (neljapäev)
Palju õnne Maiale ja Eestile!
Isegi lipp sai heisatud. Nii ilusat värvikombinatsiooni ei ole siin ammu nähtud :) Minu arvates vähemalt.
Praegusel tööplatsil avaneb kella 5 ajal jube mõnus vaatepilt. Nagu muinasjutus. Erinevas kõrguses väga roheliste lehtedega puud, nurga alt langev õhtupäike, mis teeb asja eriti muhedaks. Puudu on vaid haldjad ja härjapõlvlased. Nende asemel on parmud ja sääsed, mis ei ole üldse nii muinasjutulised.
Kuna siin mul maja kõrval on puu jälle õitsema hakanud, siis on tagasi ka koolibrid. Väheke suuremas koosseisus kui varem. Igati tore.
Head ööd.
21.08 (reede)
Kui kiiresti võib konn ära süüa ritsika? Kiiresti...vaid mõne üksiku sekundiga suutis Oti köögikonn alla kugistada endapikkuse ritsika. Olin suutnud vaid öelda, et “näe, siin on üks palvetajaritsikas” ja hetk peale seda oli ta juba söödud.
Head ööd.
22.08 (laupäev)
Peale tavapäraseid laupäevaseid timinguid suundusime kella 3 ajal randa. Terve nädala metsas töötades ei saa ju peaaegu et üldse päikest. Seega siis jah...rand oli täna väga sobilik. Rahvast ikka endiselt vähe ja see sobib hästi.
Tekkis mõte õhtuks ise burgereid teha ning proovida, kuidas tulevad välja ananassid riivsaias. Burgerid olid jube head muide ning meenutasid maitselt neid võileibu, mida Küprosel sai iga öö peale pidu söödud...need kes seal reisil olid, teavad millest ma räägin. Siis aga jõudsin aeg ananasside kätte. Njah...peab mingi parema retsepti välja mõtlema, sest sellist õliportsu ei ole küll enam soovi proovida. Ei tohiks see ju tegelikult väga raske olla. Ning alati kui tuleb paneeritud ananassi isu, siis ei saa ju Cacaosse ka minna.
Käed muide on täitsa valusad..just käelabad.
Head ööd.
23.08 (pühapäev)
Hamaci pesuks on vaja küll täiesti eraldi aega, sest see võtab ära terve pesumasina sisu. Lõpuks aga ta puhtaks sai.
Täna saabusid tagasi meie puhkajad ehk siis Frederic oma perega. Väga puhanud ja rõõmsad näod. Aga no ei saakski ju teisiti olla kui oled 2 nädalat Brasiilias olnud :).
Head ööd.
24.08 (esmaspäev)
Parem nüri macheete puus kui terav macheete käes. Ehk siis jah...juhtus väike tööõnnetus...aga hei on ju esmaspäev :). Lihtsalt lõin ühest oksast väheke mööda ning oligi vasaku käe randme juures nii umbes 1 cm pikk ja 4 mm lai haav...täitsa palju nägi naha alla. Kiirelt sai aga haav ära puhastatud ning plaasterdatud. Süda küll läks kergelt pahaks kui pilk jälle käe peale langes, aga muidu ok. Õnneks ulatusid haava servad kokku ning paraneb asi kiirelt. Juba õhtuks oli asi palju parem.
Nagu sellest oleks veel vähe, siis suutsin ka ühe palmi okkad endale jalga saada. Palm, mis võib täitsa mitme meetri pikkuseks kasvada omab lehtede all selliseid pikkasid, tugevaid ja väga teravaid okkaid. Ühel hetkel oli mul neid 6 tükki reies....enamusel küll otsad väljas niiet sai need kohe välja tõmmatud, aga üks raip tahtis sisse jääda. Proovisin küll seda pinsettidega välja urgitseda...ei õnnestunud. Sama proovis Ott...ei õnnestunud. Lõpuks Fredericu poole pöördudes arvas ta, et eks lihtsalt tuleb oodata...et on kaks varianti...esiteks, et see on nii väike, et lihtsalt haihtub ära või siis teiseks, et see on suurem ning jalale tekib selle ümber paistetus ning siis ei ole seda enam keeruline sealt välja pressida. Loodame parimat. Ei tahaks küll endale mingit sellist mälestust sellest metsatööst...eluaeg okas jalas ei ole küll just kõige mugavam. Teeb ta ju valu ka.
Head ööd.
25.08 (teisipäev)
Ohh seda postkontorit küll. Taaskord ei taha nad siin anda mulle ühte raamatuid ja ajalehti sisaldavat pakki. Pean kuidagi nende “urgent” kirjale vastama, aga no see ju ka üks igavene jaburus.
Frederic aga sõitis täna jälle taas minema...ei suuda ta kaua siin kohapeal olla :).
Head ööd.
26.08 (kolmapäev)
Kui kanad juba on nii suured, et tekib tahtmine neid sööma hakata, siis on hästi :). Paigaldasime täna neile ka suuremad söögianumad, kuhu mahub kuskil 10 - 15 kg terakesi...ehk siis ei pea ma kanalas enam igal hommikul ja õhtul käima. Aga tõesti..varsti juba võiks mõne vardasse küll pista :).
Okas kurask on endiselt jalas. Selle õmber tekkinud kaunis sinikas ning valutab ka veel vahepeal.
Head ööd.
27.08 (neljapäev)
Enne hamacci heitmist tasub seda pahupidi keerata ja raputada...võib sealt ju igast toredusi leida. Alustades kividest ning lõpetades ritsikatega. Õnneks midagi hullemat ei ole veel sealt leidnud.
Lõunapausil metsast tagasi tulles oli jõudnud Fatima juba peaaegu välja kolida. Kolib ta nimelt siin paarkümmend meetrit otse üle platsi :) võiks isegi öelda, et üle tänava. Õhtuks oli ta juba täiesti välja kolinud ning ma oleks saanud ühe korraliku majapeo korraldada, sest olin täitsa üksinda kodus. Aga kurask külalised on liiga kaugel, et nii lühikese etteteatamise peale kohale jõuda. Seega nautisin üksinda seda rahulikku vaikust. Heh...no tegelikult on siin mul iga õhtu vaikne, sest Fatima käis siin majas praktiliselt ainult magamas. Enamus ajast veetis ta Uti juures.
Õhtul oli köögis gekoporno. Väga agressiivne isane hoidis vaesel emasel terve aja lõugadega kuklanahast kinni. Aga kogu selle tralli tulemusena, mis on juba tükk aega siin kestnud, liiguvad ringi ka väikesed gekod, kellel pikkust alles ehk kuskil 5 cm jagu.
Aga hea on olla :).
Head ööd.
28.08 (reede)
Oleme siis valmis saanud ka selle platsi...küll mitte päris lõplikult aga ikkagi. Nüüd jäänud veel vaid mootorsaega suuremad puud maha võtta ning kunagi ka see risu ära põletada. Aga see kõige füüsilisem ja tüütum töö on otsas. Täna lõpetasime siis ära ühe nurga, kus tuli sinna Fredericu poolt istutatud taimede ümbert kõik saast maha võtta. Kogu selle taimerägastiku vahele oli ka suhteliselt sürrilt paigutatud võrkaed, mille eesmärk ilmselt oli neid ronitaimi toestada. Kuna aga käsk sai antud aed maha võtta, siis seda me ka tegime. Paras n**s see igatahes oli. Lõpptulemuseks aga võib öelda, et saime päris kunstipärased võrkaiarullid, mis olid kaunistatud erinevate taimedega. Moodne dzunglikunst. Kui sellega oli ühelepoole saadud, siis oli kelle veel jaburalt vähe, et tööpäev lõppenuks lugeda. Seega ilmus macheete asemele mootorsaag. Küll mitte pikaks ajaks, sest masin ei olnud päris töökorras. Peale mõne üksiku puu langetamist tundus, et asi võtab rohkem Oti närve kui kütust ning siis lugesime küll tööpäeva lõppenuks.
Nüüd on meil siin ametlikult väike eestimaja keset dzunglit ehk siis Ott kolis mulle toanaabriks. Lippu ei ole küll heisanud, aga kui elanikeks on kaks eestlast siis see peaks juba enda eest rääkima. Peale Fatima väljakolimist leidsin sealt riiulist ka kellegi eestlase poolt jäetud raamatud. Isegi üks eestikeelne...Omar Volmer “Tomahookide aeg”. Lisaks kirjandusele oli seal ka üks salapärane tünn, mis fotohuvilisel Otil silmad särama pani :) nimelt oli seal kastis 2 vana fotokat, üks vana kaamera, mis väidetavalt omal ajal (2000 aasta paiku) oli väga kõva sõna olnud ning üks gps aparaat. Ei saa aru, et miks need seal kastis on ja mis ajast jnejne. Küsimusi palju. See ikka veider.
Head ööd.
Vihma tõttu oli täna suhteliselt lühike tööpäev...aga selle vastu ka midagi ei ole ausaltöeldes.
Õhtu sisustas hea seriaal “Black books” ja vana tallinn Oti juures. Rahulikult seriaali vaadates kostus vaikselt mingi muu heli. Pika peale taipasime, et telefon heliseb...pole ju harjunud sellega. Helises see pikalt, sest ega teised ju ka seda ei kuulnud. Lõpuks siis ikkagi seadsin sammud Fredercu majja, sest telefon hakkas juba teist korda ja pikalt helisema. Selgus, et Frederic tahtis teada anda, et nad lihtsalt jõuavad hiljem :)
Kuna aga metsa raiudes on pidevalt taustaks puude ragin, siis ei saa sellest ka õhtul lahti. Nimelt magama minnes käis kõrvus ikka see sama hääl. Nagu merekarpi kõrva ääres hoides kuuleb mere kohinat. Ilmselt siis õhtul macheetet kõrva äärde pannes kuuleb puude langemist vms.
Head ööd.
07.08 (reede)
Hommikul juba enne 7 ilmus akna alla Frederic. Tahtis veel enne linna minekut uut varustust näidata. Nö uueks varustuseks siis kiivrid, et mootorsaagi kasutades oleks vähekesegi turvalisem, kindad ning tugevad saapad. Minule said sellised nagu kõrge säärega kummikud, millel nina on tugevdusega. Otile said ka sama eesmärgiga, aga madalad saapad. Neid aga vaja selleks, et seal selle puurisu sees kõndides kelleltki nõelata ei saaks. Skorpionitele ju meeldib vanades puuhunnikutes elada. Need saapad aga on piisavalt tugevdatud, et sealt keegi läbi küll ei suuda hammustada.
Tänane linnasõit oli midagi erilist....pagasiks oli 8 tühja gaasiballooni, mis ikkagi mingit gaasi eraldasid sõidu ajal. Midagi meeldivat see nüüd küll ei olnud...ainult peavalu sai lõpuks.
Puhkuselt on tagasi ka Dantel, kes saab kohe hakata korralikult tööd tegema nii et paari päevaga ei ole enam ilmselt puhkusest jälgegi.
Head ööd.
08.08 (laupäev)
Dantel avaldas täna soovi enne linna minekut ka relvapoest läbi käia. Mis seal ikka. Pood ise oli jube põnev...seni kuni Dantel seal enda venna jaoks midagi jahipüssi laadset ostis, siis saime meie seal ringi vaadata. Jahi-, kalastus - ja matkatarbed. Oleks seal veel kauem uudistanud. Dantel sai siis lõpuks relva ja Ott vinge taskunoa, mis tegi ta enneolematult rõõmsaks...nagu oleks väiksele lapsele mingi ülimalt hea maiustus antud :).
Päeva järgnevat osa te juba ilmselt aimate :) turg, hiinakas ja kontor.
Hiljem veel tegime väikese jalutuskäigu rannas. Ujuma küll ei läinud, sest aega nappis, aga selle eest nägime suurt merikilpkonna, kes parasjagu oli mune liiva alla peitmas. Tundus see muidugi kuidagi veider, sest sõna otseses mõttes passis ta perses kuskil 20 inimest...lapsed nii liivaaugu serva peal, et kohe kukuvad sisse. Õnneks seda aga ei juhtunud, aga rahulikust munemisest oli asi küll kaugel. Vaene loom. Juhust kasutades muidugi sai paar pilti tehtud, aga kauemaks ei jäänud sinna ootama.
Head ööd.
09.08 (pühapäev)
Kuna Frederiv sõidab täna oma perega kaheks nädalaks puhkusele, siis toimus hommikul veel väike juhtnööride jagamine. Vaatasime üle koha, kuhu tuleb veel üks nö istandus...meie kodutee servas kuskil 150 m pikk ja u 40 m lai riba. Tööd on palju ning kui enne tekkis küsimus, et mida me teeme siis kui meil esimesel platsil puud maha saavad võetud, siis enam seda ei ole. Tegevust jagub nüüd väga mitmeks nädalaks.
Kui Ott oli puhkajad lennukile viinud ja ise tagasi jõudnud, siis oli pealelõuna vaja kuidagi sisustada. Selleks siis võtsime ette ühe siinse matkaraja, mis viib ühe väiksema koseni. Rada ise on väga võssa kasvanud ning suhteliselt väheste märgikestega. Plaani sai võetud sinna kunagi macheetega tagasi minna, et rada puhtaks teha. Jõudes ehk kuskile poolele teele kaotasime silmist puude külge kinnitatud valged sildid, mis rada tähistasid. Läksime veevulina hääle järgi ning jõudsime välja imeilusasse kohta...mitte küll nö õigesse kohta. Midagi muud kui Patawa...metsikum ja kummalisem. Proovisime aga ikkagi mööda nö jõge edasi liikudes õige koha ka üles leida. Mööda kive turnides lõpuks sinna ka jõudsime...saapad läbimärjad. Lõppkokkuvõttes oli koht, kuhu meid eksimine viis palju ilusam kui sildistatud koht ning märgade saabastega mööda kive turnida oli üle pika aja väga mõnus...nagu lapsepõlv noh :). Olin väga hästi ära unustanud kui lõbus see võib olla.
Kui on vaja niiti ja nõela, et enda katkiseid riideid parandada, siis tuleb neid kuidagi Fatima käest ka küsida. Selleks aga on vaja tükike paberit ja pastakat. Vajalikud sõnad on vaja paberile kirja panna, sest minu hääldusest ei saa ilmselt keegi veel midagi aru :). Niit - fil, nõel - l’aiguille.
Head ööd.
10.08 (esmaspäev)
Kui mootorsae sisse panna vale kütust, siis ta ei taha kuidagi oma tööd teha. Väike pesu aga muutis asja ning täna sai isegi mõned puud langetatud. hakkame vaikselt selle esimese platsiga ühelepoole saama.
Väsitava päeva lõpetuseks tuli veel õhtul poodi sõita. Kõige muu hulgas oli vaja ka muretseda viil mootorsae jaoks. Dantel kirjutas mulle küll vajaliku paberi peale üles, aga kui ma seda müüjale näitasin, siis ta kehitas vaid õlgu ja väitis, et ei saa aru. Ei tahtnud ta ka vaadata ega kuulata minu kehakeelset kirjeldust asjale. Lõpuks kui olin liiga mitu minutit tööriistade riiulite juures passinud andsin juba alla. Leidsin aga viili oma üllatuseks plaastride jms riiulilt. Veider viis asju paigutada. Kui siis seda lõpuks müüjale näitasin, siis ta ütles midagi et “ ah jajaja see ongi see”. No kurat.
Mõned putukad on otsustanud oma tühjas kestad mulle terrassile jätta. 1 oleks veel nagu ok, aga neid on 3. Lihtsalt ripuvad siin laudade küljes. Keskmise mardika suurused ja seest täitsa tühjad. Ei tea kes nendega seda töö teinud on.
Head ööd.
11.08 (teisipäev)
Kui töö käigus ilmub välja kuskilt skorpion, siis minu esimene mõte oleks muidugi, et lööks maha. Ott aga puistas talle peale natuke lehesodi ja jättis ta rahule.
Oleme jõudnud metsaraiega nii kaugele, et puud langevad juba Uti majale väga lähedale.
Endiselt kostub magama jäädes kuskilt okste murdumist ja lehesahinat.
Head ööd
12.08 (kolmapäev)
Palju õnne Kristole!
Pealelõunal kui oli tunne, et tahaks kohe jälle pausi teha, peale mõne puu raiumist, siis teatas Fatima toreda uudise....algamas oli jalgpall Eesti vs Brasiilida. Ülekannet tegi mingi Brasiili telekanal, kus kommentaatorid suutsid eesti ja vene nimesid hääldades paaril korral meid naerma ajada. Saigi siis mängu ajaks macheete käest pandud ja koos Oti ja Fatimaga kaasa elatud. Küll sai üksteise kodumaad leebelt lollideks tembeldatud, kui väikesed vead toimusid ning eriti kui lõpuks 0-1 värav löödi. Peale taolist punktiseisu langetas Ott ühe puu väga Uti maja lähedale....võta siis nüüd kinni kas meelega....kui siis hea meelega. Asi aga lõppes ikka sõbralikult ning tüütu tööpäev sai natuke vunki juurde.
Õhtuks aga premeerisime end veini ja ananassiga, mis muide on siin nii hea ja mahlane..sellist ei saa kuskilt mujalt. Taustaks vaatasime aga Oti tehtud pilte.
Head ööd.
13.08 (neljapäev)
Linna minnes tulid kaasa ka Uti ja Zorro. Viimast muidugi ei olnud just kõige lihtsam autosse saada. Lõpuks Ott ta ikkagi kinni püüdis ja rihmaga ta sinna pirukaauto kuuti kinnitati. Nukker aga rahulik. Zorro aga läks linna kaasa sellepärast, et temaga on siin ilge peavalu, kui Utit ei ole. Ei kuula ta küll väga kellegi sõna, aga ikkagi.
Postkontoris õnneks ei pidanud väga pikalt sabas seisma...ehk kuskil 15 minutit. Kui prantsuse keeles küsida “vabandust, kas te inglise keelt räägite?”, siis ikka tuletatakse mõned vajalikud sõnad meelde. Nii sain täna siis ka kiiremalt paki kodustele teele pandud ning ülejännud inimesed ei pidanud järjekorras minu pea olematu prantsuse keele pärast pikemalt seisma.
Kui oled pealelõunal natuke tööd teinud ja siis tuleb suur vihm, siis nagu ei ole selle vastu midagi...võib ju vabalt hamacis lamada ja lugeda. Kui aga oled ennast siis juba rahulikult sisse sättinud ja päike uuesti välja tuleb, siis ikka ärritab küll eks. Oled leidnud selle parima asendi ja siis pane jälle räpased tööriided selga ning mine metsa.
Head ööd.
14.08 (reede)
Puude raiumine ei olegi nii raske kui liaanidega mässamine. On neil ju kombeks teha igast imekeerde jnejne. Jube tüütus. Lisaks ei aita kaasa muidugi ka reedene rammestus. Kätest on kadunud viimnegi jõud, tahe on ammu kuskile kadunud ning macheete libised tihtipeale käest ära. Selle viimase tõttu ei ole ka soovitatav väga lähestikku töötada. Pole neid tööõnnetusi siin kaugel dzunglis vaja.
Head ööd.
15.08 (laupäev)
Hommikul tuli sõita linna puhtalt sellepärast, et Dantel linnast peale võtta. Algselt pidi ta sinna väidetavalt minema, et oma dokumente korda ajada, aga plaani muutusid ning paberitega tegelemise asemel tuli minna hoopis ühele suurele peole. Nojah, mis sa ikka teed.
Pealelõuna sisustasime jalutuskäiguga coq - de - rochi juurde. Kuskil 5 km mööda maanteed ja oledki kohal...päris paras jalutuskäik. Õnneks ei olnud meie ettevõtmine asjata...nägime iluduse ikkagi ära. Pildile jäi ta küll taas ainult oranzi häguna, aga mälus püsib väga ilus pilt. Nägime vaid ühte lindu, aga kuulda oli kahte. Hüppavad pärdikud puudel on juba tavaline.
Head ööd.
16.08 (pühapäev)
Juba mitmendat korda võtsin ette tee Cacaosse...seekord siis Otiga. Muidu ikka tavapärased kohad ja sama mees muuseumis sama elavalt putukatest rääkimas. Sellel korral aga järgisime ka silti, mis pidi suunama ehk külakese kõige kõrgemasse kohta ning kust pidi avanema vaade...kui vaate all mõeldi pilti külamajade katustele, siis see oli täitsa olemas...muidu aga teepeal oli mitmel korral kordi parem vaade. Lootus leida Cacao turult ramboutane jäigi ainult lootuseks...loodan, et selle aastanumbri sees ikka ilmuvad need uuesti lettidele.
Peale kontorikülastust sõitsime koju ning oli lootust saada Fatima tehtud watapad. Seegi jäi ainult lootuseks, sest Fatima käed on jälle kuidagi tuksis ja ei saanud ta üldse süüa valmistada.
Head ööd.
17.08 (esmaspäev)
Ikka on nii, et vahepeal tulevad sellised ootamatud turistid paariks päevaks. Siis on vaja mõelda, et kas ikka on midagi neile söögiks anda...hästi läheb kui on. Kuna aga Uti on linnas, siis aitasin täna Fatimal turistide jaoks maja koristada ja voodeid teha...mis seal salata hea vaheldus puude raiumisele. 3 turisti, kes sellel korral tulid olid pärit Prantsusmaalt ning veetnud siin juba 4 nädalat. Rääkisid isegi inglise keelt ning tundusid igati toredad inimesed olevat.
Head ööd.
18.08 (teisipäev)
Tavaliselt on siin meie väikeses nö kollektiivis kombeks, et kui keegi kuskile läheb, siis kellelegi ikka öeldakse. No näiteks, et kui minna helistama, siis kellelegi ikka annad teada. Just ajal kui mul oli vaja Dantelilt arvuti saada ning kontorisse minna, siis oli ta saladuslikult kadunud. Müsteerium. Kui kõik siinsed paigad, mida ei ole palju, said läbi vaadatud siis sõitsin autoga ka telefonilevi punkti, aga asjata. Kõige veidram variant, mille suutsin välja mõelda oli see, et ehk ta ikkagi oli teel helistama, aga autot kuuldes läks kullakaevanduse meeste eest kuskile puude vahele peitu. Niipea kui olin selle mõtte välja mõelnud, siis naersin ja ei uskunud, et see oleks reaalne. Aga no muidugi nii oligi. Peale 40 minutit ootamist ilmus ta lõpuks välja ning ütles, et kuulis küll autot aga ei näinud...no kuidas nii saab...puges ta kuskile kännu alla või? Ma tõesti ei saanud aru. Lõpuks aga kontorisse jõudes sai kuivatis ilge palavuse käes viimased davilla kotid suletud. Peaaegu valmis, et teele panna.
Õhtul aga sai arvutis natukese nö raamatupidamist tehtud ehk siis toidupoe arveid excelisse pandud. Ei ole Fredericul selleks kunagi aega, et kontrollida poest tulnud arvet iga kuu lõpus. Seega siis sain endale nüüd igakuise töö juurde.
Head ööd.
19.08 (kolmapäev)
Turistid avaldasid soovi minna kuskile matkarajale siin läheduses. Välja sai pakutud Patawa ning giidina Ott. Tagasitulles olid kõik rahul ning Ott ka kohe rõõmsam kui metsaraiet tehes..väike vaheldus on alati ju hea sellisele tööle. Mõtlesime, et meil on siin mitu giidi erinevate käikude jaoks. Näiteks Dantel võib retke jooksul lugusid rääkida siinsest elust, mina võin lugusid rääkida elust Eestis ja siia tulekust ning Ott teeb huvitavamaid retkeid kui teised ehk siis ronib mööda kive ning võimalusel ei käi alati mööda ettenähtud rada. Vali millist giidi aga soovid.
Üksinda dzunglis töötamine aga ei ole just väga lõbus, kui just metsaraie kohta saab üldse mingis kontekstis lõbus öelda. Seega panin juba peale paari tundi macheete nurka ning panin hoopis kanalas õrred paika. Tegelikult küll kardinapuud, aga no ikkagi. Juba kiirelt hakkas asi toimima. Loodame siin kõik ikka vaikselt et mune saab enne uut aastat.
Head ööd.
20.08 (neljapäev)
Palju õnne Maiale ja Eestile!
Isegi lipp sai heisatud. Nii ilusat värvikombinatsiooni ei ole siin ammu nähtud :) Minu arvates vähemalt.
Praegusel tööplatsil avaneb kella 5 ajal jube mõnus vaatepilt. Nagu muinasjutus. Erinevas kõrguses väga roheliste lehtedega puud, nurga alt langev õhtupäike, mis teeb asja eriti muhedaks. Puudu on vaid haldjad ja härjapõlvlased. Nende asemel on parmud ja sääsed, mis ei ole üldse nii muinasjutulised.
Kuna siin mul maja kõrval on puu jälle õitsema hakanud, siis on tagasi ka koolibrid. Väheke suuremas koosseisus kui varem. Igati tore.
Head ööd.
21.08 (reede)
Kui kiiresti võib konn ära süüa ritsika? Kiiresti...vaid mõne üksiku sekundiga suutis Oti köögikonn alla kugistada endapikkuse ritsika. Olin suutnud vaid öelda, et “näe, siin on üks palvetajaritsikas” ja hetk peale seda oli ta juba söödud.
Head ööd.
22.08 (laupäev)
Peale tavapäraseid laupäevaseid timinguid suundusime kella 3 ajal randa. Terve nädala metsas töötades ei saa ju peaaegu et üldse päikest. Seega siis jah...rand oli täna väga sobilik. Rahvast ikka endiselt vähe ja see sobib hästi.
Tekkis mõte õhtuks ise burgereid teha ning proovida, kuidas tulevad välja ananassid riivsaias. Burgerid olid jube head muide ning meenutasid maitselt neid võileibu, mida Küprosel sai iga öö peale pidu söödud...need kes seal reisil olid, teavad millest ma räägin. Siis aga jõudsin aeg ananasside kätte. Njah...peab mingi parema retsepti välja mõtlema, sest sellist õliportsu ei ole küll enam soovi proovida. Ei tohiks see ju tegelikult väga raske olla. Ning alati kui tuleb paneeritud ananassi isu, siis ei saa ju Cacaosse ka minna.
Käed muide on täitsa valusad..just käelabad.
Head ööd.
23.08 (pühapäev)
Hamaci pesuks on vaja küll täiesti eraldi aega, sest see võtab ära terve pesumasina sisu. Lõpuks aga ta puhtaks sai.
Täna saabusid tagasi meie puhkajad ehk siis Frederic oma perega. Väga puhanud ja rõõmsad näod. Aga no ei saakski ju teisiti olla kui oled 2 nädalat Brasiilias olnud :).
Head ööd.
24.08 (esmaspäev)
Parem nüri macheete puus kui terav macheete käes. Ehk siis jah...juhtus väike tööõnnetus...aga hei on ju esmaspäev :). Lihtsalt lõin ühest oksast väheke mööda ning oligi vasaku käe randme juures nii umbes 1 cm pikk ja 4 mm lai haav...täitsa palju nägi naha alla. Kiirelt sai aga haav ära puhastatud ning plaasterdatud. Süda küll läks kergelt pahaks kui pilk jälle käe peale langes, aga muidu ok. Õnneks ulatusid haava servad kokku ning paraneb asi kiirelt. Juba õhtuks oli asi palju parem.
Nagu sellest oleks veel vähe, siis suutsin ka ühe palmi okkad endale jalga saada. Palm, mis võib täitsa mitme meetri pikkuseks kasvada omab lehtede all selliseid pikkasid, tugevaid ja väga teravaid okkaid. Ühel hetkel oli mul neid 6 tükki reies....enamusel küll otsad väljas niiet sai need kohe välja tõmmatud, aga üks raip tahtis sisse jääda. Proovisin küll seda pinsettidega välja urgitseda...ei õnnestunud. Sama proovis Ott...ei õnnestunud. Lõpuks Fredericu poole pöördudes arvas ta, et eks lihtsalt tuleb oodata...et on kaks varianti...esiteks, et see on nii väike, et lihtsalt haihtub ära või siis teiseks, et see on suurem ning jalale tekib selle ümber paistetus ning siis ei ole seda enam keeruline sealt välja pressida. Loodame parimat. Ei tahaks küll endale mingit sellist mälestust sellest metsatööst...eluaeg okas jalas ei ole küll just kõige mugavam. Teeb ta ju valu ka.
Head ööd.
25.08 (teisipäev)
Ohh seda postkontorit küll. Taaskord ei taha nad siin anda mulle ühte raamatuid ja ajalehti sisaldavat pakki. Pean kuidagi nende “urgent” kirjale vastama, aga no see ju ka üks igavene jaburus.
Frederic aga sõitis täna jälle taas minema...ei suuda ta kaua siin kohapeal olla :).
Head ööd.
26.08 (kolmapäev)
Kui kanad juba on nii suured, et tekib tahtmine neid sööma hakata, siis on hästi :). Paigaldasime täna neile ka suuremad söögianumad, kuhu mahub kuskil 10 - 15 kg terakesi...ehk siis ei pea ma kanalas enam igal hommikul ja õhtul käima. Aga tõesti..varsti juba võiks mõne vardasse küll pista :).
Okas kurask on endiselt jalas. Selle õmber tekkinud kaunis sinikas ning valutab ka veel vahepeal.
Head ööd.
27.08 (neljapäev)
Enne hamacci heitmist tasub seda pahupidi keerata ja raputada...võib sealt ju igast toredusi leida. Alustades kividest ning lõpetades ritsikatega. Õnneks midagi hullemat ei ole veel sealt leidnud.
Lõunapausil metsast tagasi tulles oli jõudnud Fatima juba peaaegu välja kolida. Kolib ta nimelt siin paarkümmend meetrit otse üle platsi :) võiks isegi öelda, et üle tänava. Õhtuks oli ta juba täiesti välja kolinud ning ma oleks saanud ühe korraliku majapeo korraldada, sest olin täitsa üksinda kodus. Aga kurask külalised on liiga kaugel, et nii lühikese etteteatamise peale kohale jõuda. Seega nautisin üksinda seda rahulikku vaikust. Heh...no tegelikult on siin mul iga õhtu vaikne, sest Fatima käis siin majas praktiliselt ainult magamas. Enamus ajast veetis ta Uti juures.
Õhtul oli köögis gekoporno. Väga agressiivne isane hoidis vaesel emasel terve aja lõugadega kuklanahast kinni. Aga kogu selle tralli tulemusena, mis on juba tükk aega siin kestnud, liiguvad ringi ka väikesed gekod, kellel pikkust alles ehk kuskil 5 cm jagu.
Aga hea on olla :).
Head ööd.
28.08 (reede)
Oleme siis valmis saanud ka selle platsi...küll mitte päris lõplikult aga ikkagi. Nüüd jäänud veel vaid mootorsaega suuremad puud maha võtta ning kunagi ka see risu ära põletada. Aga see kõige füüsilisem ja tüütum töö on otsas. Täna lõpetasime siis ära ühe nurga, kus tuli sinna Fredericu poolt istutatud taimede ümbert kõik saast maha võtta. Kogu selle taimerägastiku vahele oli ka suhteliselt sürrilt paigutatud võrkaed, mille eesmärk ilmselt oli neid ronitaimi toestada. Kuna aga käsk sai antud aed maha võtta, siis seda me ka tegime. Paras n**s see igatahes oli. Lõpptulemuseks aga võib öelda, et saime päris kunstipärased võrkaiarullid, mis olid kaunistatud erinevate taimedega. Moodne dzunglikunst. Kui sellega oli ühelepoole saadud, siis oli kelle veel jaburalt vähe, et tööpäev lõppenuks lugeda. Seega ilmus macheete asemele mootorsaag. Küll mitte pikaks ajaks, sest masin ei olnud päris töökorras. Peale mõne üksiku puu langetamist tundus, et asi võtab rohkem Oti närve kui kütust ning siis lugesime küll tööpäeva lõppenuks.
Nüüd on meil siin ametlikult väike eestimaja keset dzunglit ehk siis Ott kolis mulle toanaabriks. Lippu ei ole küll heisanud, aga kui elanikeks on kaks eestlast siis see peaks juba enda eest rääkima. Peale Fatima väljakolimist leidsin sealt riiulist ka kellegi eestlase poolt jäetud raamatud. Isegi üks eestikeelne...Omar Volmer “Tomahookide aeg”. Lisaks kirjandusele oli seal ka üks salapärane tünn, mis fotohuvilisel Otil silmad särama pani :) nimelt oli seal kastis 2 vana fotokat, üks vana kaamera, mis väidetavalt omal ajal (2000 aasta paiku) oli väga kõva sõna olnud ning üks gps aparaat. Ei saa aru, et miks need seal kastis on ja mis ajast jnejne. Küsimusi palju. See ikka veider.
Head ööd.
laupäev, 22. august 2009
28.07 (teisipäev)
Nüüd lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil saadame suure hunniku taimi ära. Selleks aga tuli siis veel täna hommikul viimased pakid sulgeda ning sildid teha. Lõpuks saime kokku 17 suuremat ja väiksemat pappkasti. Natuke jamamist failidega ja saatelehtedega ning pirukaauto saigi kaste täis. Lõpuks siis selle tööga asi natukesegi kokku tõmmatud.
Täna kontoris terrassil viimast kotitäit davillat puhastades viskas linnamelu lõpuks ikka üle küll. Muidugi oli möll jälle lähedal asuvas koolis, siis veel muusika esimesele korrusele kolinud inimeste korterist ja siis veel üleaedsete juurest ka. Peavalu oli kerge tulema.
Täna siis aga viimane päev kui meie külakeses on üks eestlane.
Head ööd.
29.07 (kolmapäev)
Jalutab kontorisse Frederic ja käes on siutsuv pappkast. 30 väikest musta tibu...justnimelt musta, mitte kollast. Pärispäris väikesed veel. Nende saamiseks aga pidi seisma järjekorras ning tibusid reserveeritakse juba kuid ette, et ikka kindlasti neid saada. Pole see siin midagi nii lihtne kui võiks arvata. Munema hakkavad need mustasulelised küll alles umbes 6 kuu pärast...ehk õnnestub endalgi mõned kodused munad ära maitsta.
Täna oli aga põhjust lennujaama minna. Taaskord oalju rahvast ja nende hulgas ka 2 eestlast. Nimelt käisin Otil vastas. Ta nimelt tuli siia aastaks ajaks tööle nagu minagi. Oli vaja lisatööjõudu ja eestlastega ollakse siin rahul :). Ütlemata tore oli eestlast näha üle pika aja ja no eesti keeles rääkida pikemalt....väga hea. Vahepeal tahaks ikka nagu inglise keeles pöörduda, aga mis sa siin teise eestlasega ikka nii väga inglise keeles räägid eks.
Õhtul pimedas koju jõudes sai Ott kohe tööle pandud. Oli vaja kanadele midagi pappkastist kindlamat leida...kuni nende maja päris valmis saab. Kui töö tehtud siis sai leiba süüa. Oi jummel kui hea ikka. Kirjeldamatu tunne kui üle poole aasta saab leiba süüa. Ma pole kunagi ju suur kilu sõber olnud, aga kui nii kaugele tuuakse ikka karp kilusid (küll puhastamata aga ikkagi) siis tuleb ju ikka proovida. Väikesest proovimisest sai lõpuks täitsa mitu kiluleiba ja tuleb tunnistada, et maitses täitsa hästi. Küll aga ei olnud see taldrik kilu sisikonnaga väga kaunis. Jutu kõrvale nautisime Vana Tallinnat ja oli täitsa mõnus.
Head ööd.
30.07 (neljapäev)
Öises pimeduses leitud kast kanadele ei olnud sobiv ja tuli nad jällekord ümber tõsta. Lisaks sellele veel ka valgustus vedada neile. Selleks aga oli vaja ühe katkise pikendusjuhtme otsa orgunnida tavaline pirn. Mis seal salata, mina oleks täitsa hätta jäänud, aga õnneks on meil siin nüüd Ott, kes ilma igasuguse küsimuseta paar juhet kokku keeras ning lõpuks konteinerite otsas turnides juhtme ka kanadeni vedas. Lapsepõlve kordus või mis :).
Selleks, et varsti saaks siin dzunglis olema päris eesti maja, siis kolib Fatima ära....majakesse kohe üle platsi. Selleks, et töömehed saaksid hakata seal mädanenud ja termiitide poolt ära söödud laudu vahetama tuli meil see eelmise elaniku sodist puhtaks teha. Oh sa jeesus-maria-kokamägi kui palju pahna seal oli. See kolimine pidi küll väga kiirelt käima, sest leidus seal peaaegu kõike...kööginõud, riided, raamatud, filmid, hambaharjad, saapad, lambid, padjad, telekas jne. Lisaks veel ohtralt prussakaid ja üks sadajalgne. Viimane tekitas muidugi paraja elevuse ja seda põhjusega. Hakkas ta nimet ootamatult ennast ühe padja peal liigutama, mida tahtsime just välja visata. Peale seda ikka tuli kõiki liigutamist vajavaid asju paar korda jalaga müksata, et ehk ikka elab seal keegi, keda me ei tahaks ootamatult kohata. Aga jah....pahna oli jubedalt palju.
Täna on siin väga vilgas tegevus. Lisaks kõigele muule on kohal ka mehed telefoni firmast. Paigaldatakse vajalikke kaableid ümber, et me saaksime siia endale toimiva telefoniühenduse. Turvalisuse ja mugavuse mõttes siin keset dzunglit igati vajalik asi.
Õhtul sai vaadatud Oti juures pilte, mis ta siiamaani teinud on. Peab mainima, et pildid on väga head. Lisaks piltidele riputab Ott ka oma blogi netti üles...selle aadress peaks olema järgnev....www.m6rraheide.blogspot.com. Piltide lingi leiate sealt aadressilt.
Head ööd.
31.07 (reede)
Nüüd on kontoris olla suisa inimlik. Konditsioneeri võib keerata isegi 16 kraadi peale. See võib ju tunduda küll jahe, aga kui väljas on nii 30 kraadi ringis, siis see on värskendav....minu jaoks vähemalt.
Käisime täna peale turgu nö sadamas....vähemalt kaardil oli märgitud sellesse kohta sadam. Kohale jõudes aga avanes suhteliselt nukker vaatepilt. Suure mõõna tõttu ei olnud ühtegi paati/laeva sadamas ning ei saanudki näha, kuidas suurtes kogustes krevette kastidesse kühveldatakse. Nö vahiputka oli ka nukker....hamac kuskile üles riputatud, aiatoolid virnas ja üldine vaikus. Ehk satub järgmisel korral paremal ajal. Selle nö sadama ja turu vahel oli ka kalaturg, kust kiiruga läbi liikusime, sest ei olnud käepärast hapnikumaske võtta. Krabisid saab siin osta elusast peast täitsa....need on mitmekaupa nööri otsa kinnitatud ja siis ilusti rippuma pandud....näitad aga et millist nööritäit soovid ja neiu pistab sulle need tõmblevad krabid kotti. Oleks küll tore nendega sealt koju tulla, aga midagi söödavat ei oskaks ilmselt nendest valmistada.
Jalutuskäik sattus sellisele ajale, kus keegi teine väga linnas ei jaluta...seega siis kuskil 12 ajal...kui on kõige kõrvetavam päike. Ilma kreemita oli muidugi tulemus kohe käes. Koju jõudes küsis Frederic minult, et kas ma käisin päikesel....ja no ega teistelt ka kommentaarid tulemata ei jäänud :). Isegi hiljem puufirmast töömeestele vajalikke laudu tuues kommenteeriti minu punast nahka....ja mina siin hõiskasin Otile veel et minu nahk on siin selle poole aasta jooksul päikesega suhteliselt ära harjunud...tutkit.
Õhtul vaatasime siis seda dvd-d Prantsuse - Guajaana kohta, mis kalli raha eest sai soetatud. On teine küll muidugi prantsuse keeles, aga sellest hoolimata väga hea. Huvitav vaadata. Plaan saata see kodustele....kes tahab seda kuidagi laenata, siis andke teada....saab ju alati orgunnida midagi :).
Head ööd.
01.08 (laupäev)
Üks suurem plaan lähiajal on metsaraie. Selle tarbeks uuriti siis täna hommikul kaarti. Asi nägi siis välja umbes selline, et Frederic ja Bernard käisid kaart käes mööda dzunglit ringi ja seletasid midagi prantsuse keeles ning mina ja Ott lihtsalt käisime neil sabas. Tundus suhteliselt jabur, sest tundus et keegi väga täpselt ei tea kus asuvad piirid ja kus me peaksime hakkama puid raiuma. Lõpuks ikkagi mingi punkt leiti ja Ott alustas sihtide tegemist. Ei ühinenud temaga küll täna, aga niisama ka käed rüppes ei istunud...tegin quassia puhastamisega lõpuspurdi.
On küll tore leida poest pelmeene ning kui sa need 8,80 eurot maksvad asjad ära keedad, siis ju nagu loodaks, et on midagi head. Aga no-no-no. Kõige jubedamad pelmeenid, mida ma kunagi saanud olen. Sisuks olnud krevetimögin sai isegi ära söödud, aga selle ümber olnud tainas tundus küll peale keetmist rohkem nagu mingi liimi moodi olevat.
Tohutu palavuse leevenduseks tegi Florence ettepaneku minna Patawa äärde. Igati tervitatav ettepanek. Saigi siis Oti sihitegemine katkestatud ja kose äärde mindud. Värskendav käik nagu alati, kuigi tagasi auto juurde minnes pole kundagi nii suurt väsimust olnud kui täna. Kahekesi Florenciga lõpus kõndides oli küll kops suhteliselt koos.
Õhtul sai aga ära hävitatud viimased kilud. Kui meile tundus see kilupuhastamise taldrik lõpuks suhteliselt eemaletõukav, siis Zorro arvas teisiti. Sõi kõik soolikad ja pead kiiresti ära ja ilmselt oleks rohkemgi tahtnud.
Head ööd.
02.08 (pühapäev)
Juba varahommikul (okok ehk kuskil kella 8 ajal) oli kuulda, et metsaraie on alanud. Kui macheete ikka teravat nühitud, siis võib ju alustada. Kui Ott oli juba mitu tundi puid raiunud, siis Fatima päris mult, et kas ta ei kavatsegi puhata....ainult töö-töö-töö.
Head ekvaatorit mulle :). Täna siis on täis tiksunud 6 kuud siin kaugel dzunglis. Ütlemata tore igatahes. Ning kus oleks veel parem ekvaatoripidu tähistada, kui siin ekvaatori lähedal. Selle puhul jõime rummi. Muhe.
Head ööd.
03.08 (esmaspäev)
Tänaseks on siis sihid valmis ning võib hakata ohtralt puid langetama...ikka nii, et varsti oleks vähem õhku mida hingata. See ei ole küll meie peamine plaan. Kunagi kauges tulevikus plaanib Frederic sellele alale puid istutada, mida tal mingi projekti tarbeks vaja on. Maapinda uurides tundub see suhteliselt kahtlane ettevõtmine...kivid, juured ning veelkord kividkividkivid. Meie mõttes istandust ei saa siia küll rajada, aga eks näis mis saab. Pealegi hakkab see istutamine ehk kuskil aasta lõpus alles pihta.
Esimese päeva lõpuks olid villid kätel, väsimus kogu kehas ning veider tunne sees. Viimane selle tõttu, et pole kunagi nii palju puid maha võtnud kui täna. Andke andeks kui teil seal Eestis nüüd kuidagi vähem õhku tundub olevat.
Siesta käib aga täie hooga. Lamad tunnike hamacis ja ei jõua isegi lugeda. Vat selline väsimus.
Head ööd.
04.08 (teisipäev)
Pole enam vaja oma käsi piinata ning suuremat sorti puid macheetega maha raiuda. Tänasest on meie kasutuses Bernardi mootorsaag. Puid langeb nüüd kiirelt ja igas suunas. Ikka Bernard näitab ette ja Ott lõikab...seda kõike inglise ja prantsuse keele segus, miida ühildab viipekeel. Kui aga see risu sees kõndimine on juba suhteliselt võimatu, siis tuleb see kõik suurtesse hunnikutese koguda...hiljem saab mitu suurt jaanilõket. Kindlasti suurimad jaanilõkked, mida kunagi sellel mandril on põletatud.
Head ööd.
05.08 (kolmapäev)
Palju õnne Erkile!
Hommikul veel enne linna minekut oli vaja minna puufirmasse laudade järgi. Plaan oli, et meie pirukaautoga saab need lauad ära toodud...pikkust laudadel kuskil 4 meetrit. Sügavalt kahtlesin selles juba alguses, aga Bernard ja Frederic olid kindlad, et saab hakkama. Puufirmasse jõudes olid sealsed kõik arvamusel, et ikka on vaja suuremat autot. Kuna muud ei jäänud üle, siis anti mulle üks sealne vana veoauto. Selline, millel istmed on poolenisti kellegi poolt ära söödud, rool käib nagu rekkal ning kägivahetus on ka mitu sajandit vana. Kui lõpuks kõik need rasked lauad peale olid laetud, siis võis liikuma hakata...mis seal salata, päris cool oli selle veoautoga sõita. Koju jõudes olid muidugi kõigi näod suurt imestust täis, kui ma selle veoautoga hoovi sõitsin :) aga no mis sa teed kui enda auto liiga väike on...tuleb lihtsalt suurem auto võtta. Lauad maha laadida ning läksin tagasi, et autod ära vahetada.
Kuna käed saavad ikka pidevat koormust ja peopesad tahavad katki minna...hoolimata kinnastest, siis on vaja neid teipida. Selleks oli vaja siis Corast otsida üles apteegiriiulid. Mis seal salata see teip on ikka palju parem kui tavaline plaaster, mis peale paari minutit kohe lahti tuleb.
Meie koduse telefoniga saab ju nüüd täitsa helistada. Küll on alguses väikesed tõrked, aga üldjoontes asi vist ikkagi töötab. Siin aga on sellised head nö kõnekaardid, millega saab igalt lauatelefonilt ja telefoniputkast helistada...selleks vaja vaid kaardi peal olevat koodi. 10 eurone kõnekaart muidugi kulub kiirelt kui Eestisse helistada.
Head ööd.
Nüüd lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil saadame suure hunniku taimi ära. Selleks aga tuli siis veel täna hommikul viimased pakid sulgeda ning sildid teha. Lõpuks saime kokku 17 suuremat ja väiksemat pappkasti. Natuke jamamist failidega ja saatelehtedega ning pirukaauto saigi kaste täis. Lõpuks siis selle tööga asi natukesegi kokku tõmmatud.
Täna kontoris terrassil viimast kotitäit davillat puhastades viskas linnamelu lõpuks ikka üle küll. Muidugi oli möll jälle lähedal asuvas koolis, siis veel muusika esimesele korrusele kolinud inimeste korterist ja siis veel üleaedsete juurest ka. Peavalu oli kerge tulema.
Täna siis aga viimane päev kui meie külakeses on üks eestlane.
Head ööd.
29.07 (kolmapäev)
Jalutab kontorisse Frederic ja käes on siutsuv pappkast. 30 väikest musta tibu...justnimelt musta, mitte kollast. Pärispäris väikesed veel. Nende saamiseks aga pidi seisma järjekorras ning tibusid reserveeritakse juba kuid ette, et ikka kindlasti neid saada. Pole see siin midagi nii lihtne kui võiks arvata. Munema hakkavad need mustasulelised küll alles umbes 6 kuu pärast...ehk õnnestub endalgi mõned kodused munad ära maitsta.
Täna oli aga põhjust lennujaama minna. Taaskord oalju rahvast ja nende hulgas ka 2 eestlast. Nimelt käisin Otil vastas. Ta nimelt tuli siia aastaks ajaks tööle nagu minagi. Oli vaja lisatööjõudu ja eestlastega ollakse siin rahul :). Ütlemata tore oli eestlast näha üle pika aja ja no eesti keeles rääkida pikemalt....väga hea. Vahepeal tahaks ikka nagu inglise keeles pöörduda, aga mis sa siin teise eestlasega ikka nii väga inglise keeles räägid eks.
Õhtul pimedas koju jõudes sai Ott kohe tööle pandud. Oli vaja kanadele midagi pappkastist kindlamat leida...kuni nende maja päris valmis saab. Kui töö tehtud siis sai leiba süüa. Oi jummel kui hea ikka. Kirjeldamatu tunne kui üle poole aasta saab leiba süüa. Ma pole kunagi ju suur kilu sõber olnud, aga kui nii kaugele tuuakse ikka karp kilusid (küll puhastamata aga ikkagi) siis tuleb ju ikka proovida. Väikesest proovimisest sai lõpuks täitsa mitu kiluleiba ja tuleb tunnistada, et maitses täitsa hästi. Küll aga ei olnud see taldrik kilu sisikonnaga väga kaunis. Jutu kõrvale nautisime Vana Tallinnat ja oli täitsa mõnus.
Head ööd.
30.07 (neljapäev)
Öises pimeduses leitud kast kanadele ei olnud sobiv ja tuli nad jällekord ümber tõsta. Lisaks sellele veel ka valgustus vedada neile. Selleks aga oli vaja ühe katkise pikendusjuhtme otsa orgunnida tavaline pirn. Mis seal salata, mina oleks täitsa hätta jäänud, aga õnneks on meil siin nüüd Ott, kes ilma igasuguse küsimuseta paar juhet kokku keeras ning lõpuks konteinerite otsas turnides juhtme ka kanadeni vedas. Lapsepõlve kordus või mis :).
Selleks, et varsti saaks siin dzunglis olema päris eesti maja, siis kolib Fatima ära....majakesse kohe üle platsi. Selleks, et töömehed saaksid hakata seal mädanenud ja termiitide poolt ära söödud laudu vahetama tuli meil see eelmise elaniku sodist puhtaks teha. Oh sa jeesus-maria-kokamägi kui palju pahna seal oli. See kolimine pidi küll väga kiirelt käima, sest leidus seal peaaegu kõike...kööginõud, riided, raamatud, filmid, hambaharjad, saapad, lambid, padjad, telekas jne. Lisaks veel ohtralt prussakaid ja üks sadajalgne. Viimane tekitas muidugi paraja elevuse ja seda põhjusega. Hakkas ta nimet ootamatult ennast ühe padja peal liigutama, mida tahtsime just välja visata. Peale seda ikka tuli kõiki liigutamist vajavaid asju paar korda jalaga müksata, et ehk ikka elab seal keegi, keda me ei tahaks ootamatult kohata. Aga jah....pahna oli jubedalt palju.
Täna on siin väga vilgas tegevus. Lisaks kõigele muule on kohal ka mehed telefoni firmast. Paigaldatakse vajalikke kaableid ümber, et me saaksime siia endale toimiva telefoniühenduse. Turvalisuse ja mugavuse mõttes siin keset dzunglit igati vajalik asi.
Õhtul sai vaadatud Oti juures pilte, mis ta siiamaani teinud on. Peab mainima, et pildid on väga head. Lisaks piltidele riputab Ott ka oma blogi netti üles...selle aadress peaks olema järgnev....www.m6rraheide.blogspot.com. Piltide lingi leiate sealt aadressilt.
Head ööd.
31.07 (reede)
Nüüd on kontoris olla suisa inimlik. Konditsioneeri võib keerata isegi 16 kraadi peale. See võib ju tunduda küll jahe, aga kui väljas on nii 30 kraadi ringis, siis see on värskendav....minu jaoks vähemalt.
Käisime täna peale turgu nö sadamas....vähemalt kaardil oli märgitud sellesse kohta sadam. Kohale jõudes aga avanes suhteliselt nukker vaatepilt. Suure mõõna tõttu ei olnud ühtegi paati/laeva sadamas ning ei saanudki näha, kuidas suurtes kogustes krevette kastidesse kühveldatakse. Nö vahiputka oli ka nukker....hamac kuskile üles riputatud, aiatoolid virnas ja üldine vaikus. Ehk satub järgmisel korral paremal ajal. Selle nö sadama ja turu vahel oli ka kalaturg, kust kiiruga läbi liikusime, sest ei olnud käepärast hapnikumaske võtta. Krabisid saab siin osta elusast peast täitsa....need on mitmekaupa nööri otsa kinnitatud ja siis ilusti rippuma pandud....näitad aga et millist nööritäit soovid ja neiu pistab sulle need tõmblevad krabid kotti. Oleks küll tore nendega sealt koju tulla, aga midagi söödavat ei oskaks ilmselt nendest valmistada.
Jalutuskäik sattus sellisele ajale, kus keegi teine väga linnas ei jaluta...seega siis kuskil 12 ajal...kui on kõige kõrvetavam päike. Ilma kreemita oli muidugi tulemus kohe käes. Koju jõudes küsis Frederic minult, et kas ma käisin päikesel....ja no ega teistelt ka kommentaarid tulemata ei jäänud :). Isegi hiljem puufirmast töömeestele vajalikke laudu tuues kommenteeriti minu punast nahka....ja mina siin hõiskasin Otile veel et minu nahk on siin selle poole aasta jooksul päikesega suhteliselt ära harjunud...tutkit.
Õhtul vaatasime siis seda dvd-d Prantsuse - Guajaana kohta, mis kalli raha eest sai soetatud. On teine küll muidugi prantsuse keeles, aga sellest hoolimata väga hea. Huvitav vaadata. Plaan saata see kodustele....kes tahab seda kuidagi laenata, siis andke teada....saab ju alati orgunnida midagi :).
Head ööd.
01.08 (laupäev)
Üks suurem plaan lähiajal on metsaraie. Selle tarbeks uuriti siis täna hommikul kaarti. Asi nägi siis välja umbes selline, et Frederic ja Bernard käisid kaart käes mööda dzunglit ringi ja seletasid midagi prantsuse keeles ning mina ja Ott lihtsalt käisime neil sabas. Tundus suhteliselt jabur, sest tundus et keegi väga täpselt ei tea kus asuvad piirid ja kus me peaksime hakkama puid raiuma. Lõpuks ikkagi mingi punkt leiti ja Ott alustas sihtide tegemist. Ei ühinenud temaga küll täna, aga niisama ka käed rüppes ei istunud...tegin quassia puhastamisega lõpuspurdi.
On küll tore leida poest pelmeene ning kui sa need 8,80 eurot maksvad asjad ära keedad, siis ju nagu loodaks, et on midagi head. Aga no-no-no. Kõige jubedamad pelmeenid, mida ma kunagi saanud olen. Sisuks olnud krevetimögin sai isegi ära söödud, aga selle ümber olnud tainas tundus küll peale keetmist rohkem nagu mingi liimi moodi olevat.
Tohutu palavuse leevenduseks tegi Florence ettepaneku minna Patawa äärde. Igati tervitatav ettepanek. Saigi siis Oti sihitegemine katkestatud ja kose äärde mindud. Värskendav käik nagu alati, kuigi tagasi auto juurde minnes pole kundagi nii suurt väsimust olnud kui täna. Kahekesi Florenciga lõpus kõndides oli küll kops suhteliselt koos.
Õhtul sai aga ära hävitatud viimased kilud. Kui meile tundus see kilupuhastamise taldrik lõpuks suhteliselt eemaletõukav, siis Zorro arvas teisiti. Sõi kõik soolikad ja pead kiiresti ära ja ilmselt oleks rohkemgi tahtnud.
Head ööd.
02.08 (pühapäev)
Juba varahommikul (okok ehk kuskil kella 8 ajal) oli kuulda, et metsaraie on alanud. Kui macheete ikka teravat nühitud, siis võib ju alustada. Kui Ott oli juba mitu tundi puid raiunud, siis Fatima päris mult, et kas ta ei kavatsegi puhata....ainult töö-töö-töö.
Head ekvaatorit mulle :). Täna siis on täis tiksunud 6 kuud siin kaugel dzunglis. Ütlemata tore igatahes. Ning kus oleks veel parem ekvaatoripidu tähistada, kui siin ekvaatori lähedal. Selle puhul jõime rummi. Muhe.
Head ööd.
03.08 (esmaspäev)
Tänaseks on siis sihid valmis ning võib hakata ohtralt puid langetama...ikka nii, et varsti oleks vähem õhku mida hingata. See ei ole küll meie peamine plaan. Kunagi kauges tulevikus plaanib Frederic sellele alale puid istutada, mida tal mingi projekti tarbeks vaja on. Maapinda uurides tundub see suhteliselt kahtlane ettevõtmine...kivid, juured ning veelkord kividkividkivid. Meie mõttes istandust ei saa siia küll rajada, aga eks näis mis saab. Pealegi hakkab see istutamine ehk kuskil aasta lõpus alles pihta.
Esimese päeva lõpuks olid villid kätel, väsimus kogu kehas ning veider tunne sees. Viimane selle tõttu, et pole kunagi nii palju puid maha võtnud kui täna. Andke andeks kui teil seal Eestis nüüd kuidagi vähem õhku tundub olevat.
Siesta käib aga täie hooga. Lamad tunnike hamacis ja ei jõua isegi lugeda. Vat selline väsimus.
Head ööd.
04.08 (teisipäev)
Pole enam vaja oma käsi piinata ning suuremat sorti puid macheetega maha raiuda. Tänasest on meie kasutuses Bernardi mootorsaag. Puid langeb nüüd kiirelt ja igas suunas. Ikka Bernard näitab ette ja Ott lõikab...seda kõike inglise ja prantsuse keele segus, miida ühildab viipekeel. Kui aga see risu sees kõndimine on juba suhteliselt võimatu, siis tuleb see kõik suurtesse hunnikutese koguda...hiljem saab mitu suurt jaanilõket. Kindlasti suurimad jaanilõkked, mida kunagi sellel mandril on põletatud.
Head ööd.
05.08 (kolmapäev)
Palju õnne Erkile!
Hommikul veel enne linna minekut oli vaja minna puufirmasse laudade järgi. Plaan oli, et meie pirukaautoga saab need lauad ära toodud...pikkust laudadel kuskil 4 meetrit. Sügavalt kahtlesin selles juba alguses, aga Bernard ja Frederic olid kindlad, et saab hakkama. Puufirmasse jõudes olid sealsed kõik arvamusel, et ikka on vaja suuremat autot. Kuna muud ei jäänud üle, siis anti mulle üks sealne vana veoauto. Selline, millel istmed on poolenisti kellegi poolt ära söödud, rool käib nagu rekkal ning kägivahetus on ka mitu sajandit vana. Kui lõpuks kõik need rasked lauad peale olid laetud, siis võis liikuma hakata...mis seal salata, päris cool oli selle veoautoga sõita. Koju jõudes olid muidugi kõigi näod suurt imestust täis, kui ma selle veoautoga hoovi sõitsin :) aga no mis sa teed kui enda auto liiga väike on...tuleb lihtsalt suurem auto võtta. Lauad maha laadida ning läksin tagasi, et autod ära vahetada.
Kuna käed saavad ikka pidevat koormust ja peopesad tahavad katki minna...hoolimata kinnastest, siis on vaja neid teipida. Selleks oli vaja siis Corast otsida üles apteegiriiulid. Mis seal salata see teip on ikka palju parem kui tavaline plaaster, mis peale paari minutit kohe lahti tuleb.
Meie koduse telefoniga saab ju nüüd täitsa helistada. Küll on alguses väikesed tõrked, aga üldjoontes asi vist ikkagi töötab. Siin aga on sellised head nö kõnekaardid, millega saab igalt lauatelefonilt ja telefoniputkast helistada...selleks vaja vaid kaardi peal olevat koodi. 10 eurone kõnekaart muidugi kulub kiirelt kui Eestisse helistada.
Head ööd.
neljapäev, 13. august 2009
17.07 (reede)
Kuna siis Fredericu auto on rivist väljas, siis suundusime hommikul kõik koos Florenci autoga linna. Oli vaja ohtralt quassiat puhastada ja kuna nädalavahetusel oleme paiksed, siis sain täna netti kasutada.
Lõunat käisime koos söömas ühes mõnusas väikeses kohas Matourys...mitte kaugel kontorist...aga no seal ei olegi midagi kaugel. Igatahes pakuti seal sellist kohalike sugemetega toitu....väga hea. Sõin siis meie mõistes lihapalle ohtra kastme ja riisiga. Magustoiduks veel natuke jäätist ja rohkem ei oleks midagi juurde mahtunud. Koht aga iseenesest oli taaskord üks pere ettevõte, kus lapsed jooksid vabalt mööda saali ringi. Üks väikestest tüdrukutest (vanust ehk kuskil 5 või 6) pidavat juba harjutama oma taskuvarga oskusi. Sellel korral pääsesin tema proovidest õnneks. Küll aga hakkas see laps seal möllama kui rohkem rahvast tuli. Tõmbas klientidel laua pealt menüüsid ära ja loopis neid põrandale...sellele järgnes väike peredraama, mis laabus õnneks kiirelt. Lisaks ringi siblivatele lastele oli seal veel selline tore asi, et ühe laua peal olid raamatud ja ajalehed..et kui on pikem ootamine. Sealt leidsin ühe ägeda raamatu, kus väga naljakate karikatuuridega on edasi antud siinset elu. Ja no tõesti neid pilte vaadates sain juba peaaegu kõigi piltide mõttele pihta..ainult mõnda asja ei olnud veel ise näinud või sellest kuulnud. Raamat mida nüüd siis tuleb poodidest otsida, sest see tõesti annab siinsest elust hea ülevaate...et kuidas asjad tegelikult käivad.
Hiljem peale pikka päeva kontoris võtsin peale Uti ja suundusime kodu poole. Tanklas oodates nägime veidrat vaatepilti. Enne meid olid tankimas üks auto, kus päevitusriiete väel olev naine järjest suuri kanistreid autosse ladus ning lõpuks kui enam väga ruumi ei olnud kuskil, siis tuli meie üllatuseks pakiruumist välja kaheraudne...no on ikka koht. Naistel ka autos kaheraudne alati olemas. No aga Prantsuse - Guajaana ju ikkagi :)
Head ööd.
18.07 (laupäev)
Korraga sajab vihma ja paistab päike...sellise asjaga võib ju juba ära harjuda. Kuna aga ikkagi vihma oli rohkem, siis ei olnud ka hea turiste Patawa kose äärde viia. Nimelt on meil siin paar päeva üks kohalik perekond Remirest, kes tahtsid nädalavahetuse dzunglis veeta. Viisin nad siis täna dzunglisse seda ilusat lindu vaatama, kelle nimi oleks tõlkes “kivi kukk” vms. Kohale jõudes selgus aga infotahvlit lugedes, et praegu on neil kõige vaiksem periood ning selle tõttu ei õnnestunud ka ühtegi lindu näha. Küll aga nägid nad seal olevaid suuri koopaid ning plaanivad kuskil oktoobri kuus tagasi tulla, sest siis on lindudel paarilise otsimise aeg. Perekond aga ise elab jah Cayenne lähedal ning köivad väga tihti rannas...kuulsin jälle lugusid, et suured merikilpkonnad on randades. Vaja ikka ise ka üle vaadata.
Üks põhjus veel miks täna Patawa äärde ei saanud minna oli see, et Dantel on taaskord haige ning ma ei tunne seda teed nii hästi et julgeks turiste sinna viia. Ise võib ju ära eksida, aga turiste ei tahaks küll dzunglisse ära kaotada. Kellele seda jama veel vaja oleks onju.
Head ööd.
19.07 (pühapäev)
Ilm on päikeseliseks muutunud ning tönu sellele sai ka Patawa juurde mindud. Teejuhiks oli meile siis täna Florence. Minek oli küll pikk ja vaevaline, sest enamus inimesi kandsid libeda tallaga tenniseid ning kukkumised olid tihedad, aga kohale me jõudsime :). Taaskord väga kosutav käik ning lõpuks tagasi autode juurde jõudes oli nii palav, et oleks tahtnud tagasi minna.
Soovitan soojalt lugeda Philip Pullmani raamatuid seeriast “His dark materials”. Raamatud, mida Florence siin prantsuse keeles loeb ning mulle kuskilt inglisekeelsed muretses. Väga huvitav lastekirjandus.
Head ööd.
20.07 (esmaspäev)
Davilla rougosa - taim, mida kasutatakse kosmeetikas ning mida meil on vaja korjata nii palju, et saaks lõpuks 15 kg kuivatatud lehti ära saadetud. Taim iseenesest on selline ronitaim ning lehed on nagu peenike liivapaber, mis korralikult käsi äestab. Ühest kohast me vajalikku kogust küll kätte ei saa, sest värskelt on vaja lehti nii umbes 35 kg vms. Tänases korjekohas (Gabrieli jõeni viiva tee ääres) aga kasvas davilla ümber ohtralt lõikeheina moodi jubedust. Lõikehaavad kätel, päike ning higi ei olnud koos kohe üldse mitte head. Käed kipitasid hirmsasti ning lõpuks oli käsi vaadates küll selline tunne nagu oleks tahtnud endal veene läbi lõigata. Aga lõpuks saime ikkagi 13 kg korjatud....selle koguse sees muidugi ka oksad, sest suuremat puhastust on mõtekam kontoris teha.
Kontorisse jõudes hakkas Dantel davillat puhastama ning mina pakkisin veel kuivatis olevaid taimi kottidesse, et saaks ikka maksimaalselt vaba ruumi. Ei olnud sellega väga jõudnud alustadagi kui tuli Frederic ning palus, et ma ta koju viiksin. Nimelt ei ole tal autot praegu ning tervis oli täna nii vilets, et parem oleks linnas passimise asemel kodus puhata. Mis seal ikka....sõitsime koju tagasi. Polegi vist nii mitu korda päevas seda koduteed sõitnud :).
Aga see davilla on jah taaskord selline, et paigutaks selle sinna käsitöö rubriiki. Ikka pikalt tuleb vaeva näha, et lehed okstest eraldada. Jõudsimegi koju alles ehk kuskil kella 7 ajal. Dantel muidugi soovis töö lõpetada ära varem...kui ehk oli ainult veerand tööst veel teha jäänud, aga suutsin ta ikka ümber veenda ning tänane töö sai ikka täna ära tehtud.
Head ööd.
21.07 (teisipäev)
Kuna Dantel pidi täna arsti juurde minema, siis olin sunnitud üksinda davillat korjama. Taaskord samas kohas, sama palavuse ja samade lõikeheinadega. Tänane saak oli aga ainult 6 kg. Aga no mida sa ikka tahad kui üksi korjad. Kui olin puhastamisega ka lõpuks ühele poole saanud siis jõudis ka Dantel arsti juurest tagasi. Suundusime postkontorisse, et uurida, mida on vaja et siin pangakontot avada. Dantel oli tõlgiks kaasas. Saime muidugi järjekorras seista kuskil pool tundi ja lõpuks oli asi kiire. Tädi andis meile a4 lehe, kus oli pikk nimekiri asjadest mida vaja on. Väidetavalt ei saanud Dantel sellest kõigest aru...või lihtsalt ei viitsinud mulle seletama hakata, mida mul vaja on. Hiljem viskas ka Frederic sellele paberile pilgu peale ja ütles, et ajab need asjad korda. Eks näis, kui kiiresti sellega siis läheb. Minule sobiks muidugi paremini kui saaks asja kiirelt tehtud, sest seda kiiremini saaks hakata Prantsusmaalt toetust saama :)
Koju jõudes oli tore üllatus, et Fatima on wc-d koristanud. Seda ma alguses igatahes arvasin, aga hiljem selgus, et ta pidas seal lihtsalt ühe skorpioniga veesõda. Oli skorpion kuskilt järsku välja ilmunud ning Fatima siis oli vee keeranud kõige kuumema peale ning ta nö vaikselt ära keetnud.
Kui lõpuks makaronid ja riis juba enamus söögikordadest laual on, siis tuleb midagi ette võtta. Vahelduseks suppi keeta ei olnud üldse paha...nii et ikka mitmeks päevaks seda jagub.
Head ööd.
22.07 (kolmapäev)
See varjualune, kuhu potitaimed on pandud ja millel vineerkatus sai ära eemaldatud, et päike rohkem ligi pääseks, siis nüüd tuleb selle kallal jälle töötada. Selgus, et päikest on praegu neile noortele taimedele ikka liiga palju ning on vaja nende kohale topeltkihis võrku panna, et mingigi kogus päikest kinni püüda. Mina siis olin redelihoidja ning Dantel ronis katusel...ärgem unustagem, et tema on see, kes kõrgust kardab. Kui ma proovisin aga talle selgeks teha, et mul pole mingit probleemi sinna üles minna, siis seda ta ei tahtnud kuulda. Pidingi siis alla jääma ning redelit hoidma ning seda ühest kohast teise toimetama vajadusel.
Vahelduseks aga sai natukene mulda taimedele juurde pandud ning mullakotist avastasin ühe suure konna, kes ennast seal päris hästi tundis ning ka ühe väikese kobara valgeid mune. Kas siis ussi või sisaliku munad. Ei olnud aga plaanis oodata ja vaadata, et kes sealt siis välja tulevad...kastsime need munad kütusega üle ja sinna nad suridki.
Kui kodused toimetused olid tehtud, siis suundusime taaskord davillat korjama, mida täna saime 8 kg. Sattusime aga kõige jubedamal ajal töötama...kella 12 ajal. Viimane kord sellisel ajal tööd teha päikese käes.
Peale puhastustööd kontoris algas Dantelil puhkus. Sõitis kaheks nädalaks Surinami puhkusele. Nüüd on aeg siis üksinda tegutseda natukese kuni siia jõuab teine eestlane Ott. Kasutasingi täna siis kohe võimalust, et ei pea aega kellegi järgi planeerima ning läksin pealelõunal randa. Sattusin täiesti valel ajal, et kilpkonnasid vaadata. Tuleb varsti uuesti proovida. Rahvast ei olnud üldse palju ning sai rahulikult jalutatud ning ühes teeäärses restoranis pitsat söödud. Pitseerias astusin muidugi ämbrisse...menüüga seoses. Pitsade nimekiri oli pikk ning leidsin ühe huvitava pitsa, kus kõikidest koostisosadest peale ühe sain aru. See üks aga sai saatuslikuks, sest see oli mingi kohalik kala. Kalapitsa ei kõla ju kohe üldse hästi ja ei maitse ka hästi. Kuidagi sain ikka enamuse ära söödud, aga jube maitse ei tahtnud pikka aega mind rahule jätta.
Head ööd.
23.07 (neljapäev)
Hommikul sättisin ennast kohe davillat korjama. Meie mägise tee suhteliselt alguses, kus on pikk ja sirge tõus...see koht, kus imeline vaade on. Taaskord aga jah üks taim, mida väga lihtsates kohtades ei kasva. Seekord siis pidin ennast kuidagi kõrge künka otsa vinnama ning seal serval tasakaaluhoides kuidagi siis davillat korjama. Aega läks aga asja sai.
Matourysse jõudes selgus, et täna siis kolime nö kontoriruumi 2 korterit edasi. Nimelt on kontor ühes kahekordses majas, kus mõlemal korrusel 3 korterit. Siiani oli meil teisel korrusel kohe trepist üles tulles esimene ja teine korter...nüüd aga teine ning kolmas. Parem on nii selletõttu, et siis ei pea tulevased naabrid meist alati mööda kõndima ning seda taimesodi nägema nii palju. Õnneks ei olnud palju asju mida kolida ning saime selle Fredericuga kahekesi tehtud. Pole kunagi nii kiiret kolimist teinud :). Kõige raskem oli suur dokumentide kapp, aga isegi see sai kahekesi paika veetud. Köögitarbeid kolides leidsin uue korteri köögikapist 4 pakki piima, mille parim enne oli aastal 2008. Meie kolimise taustal paigaldas Bernard aknaid...pole ammu olnud korteris, millel oleks päris aknad :). Kui uuel nädalal veel konditsioneer ka tuleb, siis on seal juba päris hea olla. Paraku ei ole uues korteris küll veel nädal aega elektrit, aga seni saab seda pikendusega kuivatusruumist.
Head ööd.
24.07 (reede)
Täna jäin Fatimale seltsiliseks siia, sest Util jälle vaja linnas asju ajada. Aga peale nädalat davilla seltsis kulus see puhkepäev täitsa ära kohe. Sain rahulikult dzunglis olevat laudrada puhastatud ning raamatut loetud.
Lõunal saabusid ka ehitusmaterjalid kanala jaoks.
Kui juba aega on rahulikult süüa teha, siis tuleb seda ka ära kasutada. Riis koorese kreveti ja porgandi kastmega oli täitsa hea isegi. Ohtralt karrit ja vürtsi...mmmmm.
Head ööd.
25.07 (laupäev)
Hommikul suundusin kohe esimese asjana netikohvikusse, kus muidugi teenindus oli nii nagu alati. Pikalt pidi ootama kuni teenindaja siis lõpuks pilgu oma arvutiekraanilt tõstis, et minult 6 eurot vastu võtta. Ning taaskord sai kasutada wc-d, mis oli üksiti ka kohaliku pere wc...hambaharjad, habemeajamisvahud jnejne...pluss üldine räpasus.
Rahulik lõuna kontoris ja siis võiski randa suunduda. Rahvast oli juba natuke rohkem, aga ikka kohe kuidagi ei meenutanud see suvist Pärnu randa...õnneks. Leidsin mõnusa platsi palmide all ning sättisin sinna ennast lugema. Ookeani soolane vesi jahutas mõnusalt. Ühel hetkel aga ilmus välja kuskilt üks kalamees, kes siis oma pikad õnged keset randa püsti pani. Keset ujujaid muidugi. Ei mingeid proteste. Rahvas lihtsalt ujus eemale ja oligi korras. Esimese kalamehe ilmumisest aga said teised ka indu ning mitu noorte seltskonda käisid autodest õngesid toomas. Varsti oli pika rannariba peal mitu kalastajat ning suplejad tõrjuti välja lihtsalt.
Kui vaikselt hakkas juba hämaraks minema, siis oli viimane aeg üles otsida see rand, kus rohkem kilpkonnasid näha on. Jõudsin just enne täielikku pimedust õigesse kohta. Põhiliselt näeb kilpkonnasid õhtuti rannas kuskil alates kella 8 st. Seni aga nautisin ookeani lõhna ja seda mõnusat tuult, mis rannas alati on. Värskendav igatahes. Leidsin ühe mõnusa vana randa uhutud palgi, kust avanes hea vaade pikki randa. Järjest rohkem hakkas pimedusest liikuma vilkuvaid tulukesi. Rahvas hakkas vaikselt kogunema. Nii kohalikud kui ka turistid. Ja lõpuks siis nägingi ära selle, mille järele olin tulnud. Hiigelsuured merikilpkonnad...”dermochelys coriacea”. Nad võivad kasvada 1,5 kuni 1,9 meetri pikkuseks ning kaaluvad kuskil 600 kg ringis. Kui nad on veest jõudnud liivale siis sealt edasi liiguvad nad veidral moel edasi. Tõstavad ette enda esiloivad ning siis nende jõuga tõstavad järgi kogu keha. Veider vaatepilt. Lõpuks kui ta on endale sobiva koha leidnud veest ehk kuskil 15 meetrit eemal, siis ta hakkab loibadega liiva sisse auku kaevama, et sinna munad peita. Väga pikaajaline tegevus. Kogu seda tegevust pealt vaadates aga ei tohi kasutada tavalist taskulampi vaid tuleb kasutada punast värvi valgust, sest väidetavalt seda nad ei näe. Kuna mul aga oli ainult tavaline taskulamp, siis pidin leppima kuuvalgusega. Ning veel on soovitatav jälgida kogu seda asja kas kilpkonna selja tagant või äärmisel juhul küljepealt, aga mitte otse eest. Keelatud on teha välguga pilte. Ehmumise korral võib kilpkonn lihtsalt ookeanisse tagasi minna ja munad jäävad munemata. Aga lisaks sellele suurele nägin ka 3 väiksemat kilpkonna (ehk kuskil 70 cm pikkuseid) ning ühte päris väikest, kes oli alles koorunud ja juba oli leidnud tee vee poole. Vägev vaatepilt ikka ning seda tuleb kunagi uuesti uurima minna.
Veel enne koju sõitmist oli vaja jälle üks pitsa süüa ja seal samas kohas, kus ennegi. Seekord aga sain õnneks hea pitsa...ilma kalata. Muide Remire - Montjoly piirkonnas on väga palju pitsa restorane. Eriti hästi saab ülevaate restoranidest ja baaridest õhtul, kui kõik reklaam tuled põlevad...päeval ei oskaks neid kuidagi tähele panna.
Head ööd.
26.07 (pühapäev)
Täna saabusid meile kaks ehitusmeest, kes hakkavad kanalat ehitama ning nö renoveerivad ühe elumaja ära nii et Fatima saab sinna kolida. Saabusid nad pealelõunal ja asusid kohe tööle, et enne pimedat ka jõuaks ikka midagi tehtud. Kui algselt plaaniti, et kanala tuleks minu ja Uti maja lähedale, siis nüüd õnneks otsustati ringi. See sobib mull hästi, sest seda kanala lõhna ei tahaks küll iga päev pidevalt tunda.
Kui Frederic ja Florence oma pikalt jalutuskäigult tagasi olid jõudnud, siis nad rääkisid, et olid jaaguarit kohanud jälle. Ja ei olnud see siit nii väga kaugel midagi.
Head ööd.
27.07 (esmaspäev)
Ai kurja kui tüütu võib olla davilla korjamine ikka lõpuks. Pidin ennast ikka korralikult tagant sundima, et saaks kasvõi poolteist kotitäit täna korjatud. Hiljem muidugi kontoris kuivad lehed ära pakkides ja kaaludes selgus, et ainult 100 grammi on veel vaja. Täna sai aga täitsa palju rohkem korjatud...ehk kuskil 1,5 kg. Aga alati parem kui on rohkem kui vähem...järgmisel korral siis ehk juba vajalik kogus olemas.
Täna aga oli kuivatusruumis täitsa hea töötada, sest konditsioneer oli 16 kraadi peal. Tundub jahe eks, aga kui väljas on kuskil natuke üle 30 kraadi, siis see on täitsa värskendav. Kuna aga oli esmaspäev, siis lõpuks jätsin tänase töö homseks. Suundusime Fredericuga hoopis varem koju tagasi...selgus, et meile kummalegi ei meeldi esmaspäevad. Teel koju sain natuke aimu, kui suur äri see taimedega ikka käib. Poleks osanud arvata, et see nii suur on. Rohkelt firmasid, kes kokkuostu teevad ja tohutult palju töölisi mööda maailma, kes siis roppu vaeva näevad ja neid taimi kuskil korjavad. Ise ka siis nüüd üks väike mutter kogu sellest masinavärgist. Parasjagu pidi Fredericul käsil olema suurema koguse väga kallite seemnete ost ja müük. Küll siis tuleb netis ringi kolada ja infot koguda, kohalikega telefoni teel rääkida ning omadelt inimestelt infot saada, et kuidas tegutseda. Elu nagu ameerika pilvelõhkuja 65ndal korrudel või mis.
Head ööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)
