06.08 (neljapäev)
Vihma tõttu oli täna suhteliselt lühike tööpäev...aga selle vastu ka midagi ei ole ausaltöeldes.
Õhtu sisustas hea seriaal “Black books” ja vana tallinn Oti juures. Rahulikult seriaali vaadates kostus vaikselt mingi muu heli. Pika peale taipasime, et telefon heliseb...pole ju harjunud sellega. Helises see pikalt, sest ega teised ju ka seda ei kuulnud. Lõpuks siis ikkagi seadsin sammud Fredercu majja, sest telefon hakkas juba teist korda ja pikalt helisema. Selgus, et Frederic tahtis teada anda, et nad lihtsalt jõuavad hiljem :)
Kuna aga metsa raiudes on pidevalt taustaks puude ragin, siis ei saa sellest ka õhtul lahti. Nimelt magama minnes käis kõrvus ikka see sama hääl. Nagu merekarpi kõrva ääres hoides kuuleb mere kohinat. Ilmselt siis õhtul macheetet kõrva äärde pannes kuuleb puude langemist vms.
Head ööd.
07.08 (reede)
Hommikul juba enne 7 ilmus akna alla Frederic. Tahtis veel enne linna minekut uut varustust näidata. Nö uueks varustuseks siis kiivrid, et mootorsaagi kasutades oleks vähekesegi turvalisem, kindad ning tugevad saapad. Minule said sellised nagu kõrge säärega kummikud, millel nina on tugevdusega. Otile said ka sama eesmärgiga, aga madalad saapad. Neid aga vaja selleks, et seal selle puurisu sees kõndides kelleltki nõelata ei saaks. Skorpionitele ju meeldib vanades puuhunnikutes elada. Need saapad aga on piisavalt tugevdatud, et sealt keegi läbi küll ei suuda hammustada.
Tänane linnasõit oli midagi erilist....pagasiks oli 8 tühja gaasiballooni, mis ikkagi mingit gaasi eraldasid sõidu ajal. Midagi meeldivat see nüüd küll ei olnud...ainult peavalu sai lõpuks.
Puhkuselt on tagasi ka Dantel, kes saab kohe hakata korralikult tööd tegema nii et paari päevaga ei ole enam ilmselt puhkusest jälgegi.
Head ööd.
08.08 (laupäev)
Dantel avaldas täna soovi enne linna minekut ka relvapoest läbi käia. Mis seal ikka. Pood ise oli jube põnev...seni kuni Dantel seal enda venna jaoks midagi jahipüssi laadset ostis, siis saime meie seal ringi vaadata. Jahi-, kalastus - ja matkatarbed. Oleks seal veel kauem uudistanud. Dantel sai siis lõpuks relva ja Ott vinge taskunoa, mis tegi ta enneolematult rõõmsaks...nagu oleks väiksele lapsele mingi ülimalt hea maiustus antud :).
Päeva järgnevat osa te juba ilmselt aimate :) turg, hiinakas ja kontor.
Hiljem veel tegime väikese jalutuskäigu rannas. Ujuma küll ei läinud, sest aega nappis, aga selle eest nägime suurt merikilpkonna, kes parasjagu oli mune liiva alla peitmas. Tundus see muidugi kuidagi veider, sest sõna otseses mõttes passis ta perses kuskil 20 inimest...lapsed nii liivaaugu serva peal, et kohe kukuvad sisse. Õnneks seda aga ei juhtunud, aga rahulikust munemisest oli asi küll kaugel. Vaene loom. Juhust kasutades muidugi sai paar pilti tehtud, aga kauemaks ei jäänud sinna ootama.
Head ööd.
09.08 (pühapäev)
Kuna Frederiv sõidab täna oma perega kaheks nädalaks puhkusele, siis toimus hommikul veel väike juhtnööride jagamine. Vaatasime üle koha, kuhu tuleb veel üks nö istandus...meie kodutee servas kuskil 150 m pikk ja u 40 m lai riba. Tööd on palju ning kui enne tekkis küsimus, et mida me teeme siis kui meil esimesel platsil puud maha saavad võetud, siis enam seda ei ole. Tegevust jagub nüüd väga mitmeks nädalaks.
Kui Ott oli puhkajad lennukile viinud ja ise tagasi jõudnud, siis oli pealelõuna vaja kuidagi sisustada. Selleks siis võtsime ette ühe siinse matkaraja, mis viib ühe väiksema koseni. Rada ise on väga võssa kasvanud ning suhteliselt väheste märgikestega. Plaani sai võetud sinna kunagi macheetega tagasi minna, et rada puhtaks teha. Jõudes ehk kuskile poolele teele kaotasime silmist puude külge kinnitatud valged sildid, mis rada tähistasid. Läksime veevulina hääle järgi ning jõudsime välja imeilusasse kohta...mitte küll nö õigesse kohta. Midagi muud kui Patawa...metsikum ja kummalisem. Proovisime aga ikkagi mööda nö jõge edasi liikudes õige koha ka üles leida. Mööda kive turnides lõpuks sinna ka jõudsime...saapad läbimärjad. Lõppkokkuvõttes oli koht, kuhu meid eksimine viis palju ilusam kui sildistatud koht ning märgade saabastega mööda kive turnida oli üle pika aja väga mõnus...nagu lapsepõlv noh :). Olin väga hästi ära unustanud kui lõbus see võib olla.
Kui on vaja niiti ja nõela, et enda katkiseid riideid parandada, siis tuleb neid kuidagi Fatima käest ka küsida. Selleks aga on vaja tükike paberit ja pastakat. Vajalikud sõnad on vaja paberile kirja panna, sest minu hääldusest ei saa ilmselt keegi veel midagi aru :). Niit - fil, nõel - l’aiguille.
Head ööd.
10.08 (esmaspäev)
Kui mootorsae sisse panna vale kütust, siis ta ei taha kuidagi oma tööd teha. Väike pesu aga muutis asja ning täna sai isegi mõned puud langetatud. hakkame vaikselt selle esimese platsiga ühelepoole saama.
Väsitava päeva lõpetuseks tuli veel õhtul poodi sõita. Kõige muu hulgas oli vaja ka muretseda viil mootorsae jaoks. Dantel kirjutas mulle küll vajaliku paberi peale üles, aga kui ma seda müüjale näitasin, siis ta kehitas vaid õlgu ja väitis, et ei saa aru. Ei tahtnud ta ka vaadata ega kuulata minu kehakeelset kirjeldust asjale. Lõpuks kui olin liiga mitu minutit tööriistade riiulite juures passinud andsin juba alla. Leidsin aga viili oma üllatuseks plaastride jms riiulilt. Veider viis asju paigutada. Kui siis seda lõpuks müüjale näitasin, siis ta ütles midagi et “ ah jajaja see ongi see”. No kurat.
Mõned putukad on otsustanud oma tühjas kestad mulle terrassile jätta. 1 oleks veel nagu ok, aga neid on 3. Lihtsalt ripuvad siin laudade küljes. Keskmise mardika suurused ja seest täitsa tühjad. Ei tea kes nendega seda töö teinud on.
Head ööd.
11.08 (teisipäev)
Kui töö käigus ilmub välja kuskilt skorpion, siis minu esimene mõte oleks muidugi, et lööks maha. Ott aga puistas talle peale natuke lehesodi ja jättis ta rahule.
Oleme jõudnud metsaraiega nii kaugele, et puud langevad juba Uti majale väga lähedale.
Endiselt kostub magama jäädes kuskilt okste murdumist ja lehesahinat.
Head ööd
12.08 (kolmapäev)
Palju õnne Kristole!
Pealelõunal kui oli tunne, et tahaks kohe jälle pausi teha, peale mõne puu raiumist, siis teatas Fatima toreda uudise....algamas oli jalgpall Eesti vs Brasiilida. Ülekannet tegi mingi Brasiili telekanal, kus kommentaatorid suutsid eesti ja vene nimesid hääldades paaril korral meid naerma ajada. Saigi siis mängu ajaks macheete käest pandud ja koos Oti ja Fatimaga kaasa elatud. Küll sai üksteise kodumaad leebelt lollideks tembeldatud, kui väikesed vead toimusid ning eriti kui lõpuks 0-1 värav löödi. Peale taolist punktiseisu langetas Ott ühe puu väga Uti maja lähedale....võta siis nüüd kinni kas meelega....kui siis hea meelega. Asi aga lõppes ikka sõbralikult ning tüütu tööpäev sai natuke vunki juurde.
Õhtuks aga premeerisime end veini ja ananassiga, mis muide on siin nii hea ja mahlane..sellist ei saa kuskilt mujalt. Taustaks vaatasime aga Oti tehtud pilte.
Head ööd.
13.08 (neljapäev)
Linna minnes tulid kaasa ka Uti ja Zorro. Viimast muidugi ei olnud just kõige lihtsam autosse saada. Lõpuks Ott ta ikkagi kinni püüdis ja rihmaga ta sinna pirukaauto kuuti kinnitati. Nukker aga rahulik. Zorro aga läks linna kaasa sellepärast, et temaga on siin ilge peavalu, kui Utit ei ole. Ei kuula ta küll väga kellegi sõna, aga ikkagi.
Postkontoris õnneks ei pidanud väga pikalt sabas seisma...ehk kuskil 15 minutit. Kui prantsuse keeles küsida “vabandust, kas te inglise keelt räägite?”, siis ikka tuletatakse mõned vajalikud sõnad meelde. Nii sain täna siis ka kiiremalt paki kodustele teele pandud ning ülejännud inimesed ei pidanud järjekorras minu pea olematu prantsuse keele pärast pikemalt seisma.
Kui oled pealelõunal natuke tööd teinud ja siis tuleb suur vihm, siis nagu ei ole selle vastu midagi...võib ju vabalt hamacis lamada ja lugeda. Kui aga oled ennast siis juba rahulikult sisse sättinud ja päike uuesti välja tuleb, siis ikka ärritab küll eks. Oled leidnud selle parima asendi ja siis pane jälle räpased tööriided selga ning mine metsa.
Head ööd.
14.08 (reede)
Puude raiumine ei olegi nii raske kui liaanidega mässamine. On neil ju kombeks teha igast imekeerde jnejne. Jube tüütus. Lisaks ei aita kaasa muidugi ka reedene rammestus. Kätest on kadunud viimnegi jõud, tahe on ammu kuskile kadunud ning macheete libised tihtipeale käest ära. Selle viimase tõttu ei ole ka soovitatav väga lähestikku töötada. Pole neid tööõnnetusi siin kaugel dzunglis vaja.
Head ööd.
15.08 (laupäev)
Hommikul tuli sõita linna puhtalt sellepärast, et Dantel linnast peale võtta. Algselt pidi ta sinna väidetavalt minema, et oma dokumente korda ajada, aga plaani muutusid ning paberitega tegelemise asemel tuli minna hoopis ühele suurele peole. Nojah, mis sa ikka teed.
Pealelõuna sisustasime jalutuskäiguga coq - de - rochi juurde. Kuskil 5 km mööda maanteed ja oledki kohal...päris paras jalutuskäik. Õnneks ei olnud meie ettevõtmine asjata...nägime iluduse ikkagi ära. Pildile jäi ta küll taas ainult oranzi häguna, aga mälus püsib väga ilus pilt. Nägime vaid ühte lindu, aga kuulda oli kahte. Hüppavad pärdikud puudel on juba tavaline.
Head ööd.
16.08 (pühapäev)
Juba mitmendat korda võtsin ette tee Cacaosse...seekord siis Otiga. Muidu ikka tavapärased kohad ja sama mees muuseumis sama elavalt putukatest rääkimas. Sellel korral aga järgisime ka silti, mis pidi suunama ehk külakese kõige kõrgemasse kohta ning kust pidi avanema vaade...kui vaate all mõeldi pilti külamajade katustele, siis see oli täitsa olemas...muidu aga teepeal oli mitmel korral kordi parem vaade. Lootus leida Cacao turult ramboutane jäigi ainult lootuseks...loodan, et selle aastanumbri sees ikka ilmuvad need uuesti lettidele.
Peale kontorikülastust sõitsime koju ning oli lootust saada Fatima tehtud watapad. Seegi jäi ainult lootuseks, sest Fatima käed on jälle kuidagi tuksis ja ei saanud ta üldse süüa valmistada.
Head ööd.
17.08 (esmaspäev)
Ikka on nii, et vahepeal tulevad sellised ootamatud turistid paariks päevaks. Siis on vaja mõelda, et kas ikka on midagi neile söögiks anda...hästi läheb kui on. Kuna aga Uti on linnas, siis aitasin täna Fatimal turistide jaoks maja koristada ja voodeid teha...mis seal salata hea vaheldus puude raiumisele. 3 turisti, kes sellel korral tulid olid pärit Prantsusmaalt ning veetnud siin juba 4 nädalat. Rääkisid isegi inglise keelt ning tundusid igati toredad inimesed olevat.
Head ööd.
18.08 (teisipäev)
Tavaliselt on siin meie väikeses nö kollektiivis kombeks, et kui keegi kuskile läheb, siis kellelegi ikka öeldakse. No näiteks, et kui minna helistama, siis kellelegi ikka annad teada. Just ajal kui mul oli vaja Dantelilt arvuti saada ning kontorisse minna, siis oli ta saladuslikult kadunud. Müsteerium. Kui kõik siinsed paigad, mida ei ole palju, said läbi vaadatud siis sõitsin autoga ka telefonilevi punkti, aga asjata. Kõige veidram variant, mille suutsin välja mõelda oli see, et ehk ta ikkagi oli teel helistama, aga autot kuuldes läks kullakaevanduse meeste eest kuskile puude vahele peitu. Niipea kui olin selle mõtte välja mõelnud, siis naersin ja ei uskunud, et see oleks reaalne. Aga no muidugi nii oligi. Peale 40 minutit ootamist ilmus ta lõpuks välja ning ütles, et kuulis küll autot aga ei näinud...no kuidas nii saab...puges ta kuskile kännu alla või? Ma tõesti ei saanud aru. Lõpuks aga kontorisse jõudes sai kuivatis ilge palavuse käes viimased davilla kotid suletud. Peaaegu valmis, et teele panna.
Õhtul aga sai arvutis natukese nö raamatupidamist tehtud ehk siis toidupoe arveid excelisse pandud. Ei ole Fredericul selleks kunagi aega, et kontrollida poest tulnud arvet iga kuu lõpus. Seega siis sain endale nüüd igakuise töö juurde.
Head ööd.
19.08 (kolmapäev)
Turistid avaldasid soovi minna kuskile matkarajale siin läheduses. Välja sai pakutud Patawa ning giidina Ott. Tagasitulles olid kõik rahul ning Ott ka kohe rõõmsam kui metsaraiet tehes..väike vaheldus on alati ju hea sellisele tööle. Mõtlesime, et meil on siin mitu giidi erinevate käikude jaoks. Näiteks Dantel võib retke jooksul lugusid rääkida siinsest elust, mina võin lugusid rääkida elust Eestis ja siia tulekust ning Ott teeb huvitavamaid retkeid kui teised ehk siis ronib mööda kive ning võimalusel ei käi alati mööda ettenähtud rada. Vali millist giidi aga soovid.
Üksinda dzunglis töötamine aga ei ole just väga lõbus, kui just metsaraie kohta saab üldse mingis kontekstis lõbus öelda. Seega panin juba peale paari tundi macheete nurka ning panin hoopis kanalas õrred paika. Tegelikult küll kardinapuud, aga no ikkagi. Juba kiirelt hakkas asi toimima. Loodame siin kõik ikka vaikselt et mune saab enne uut aastat.
Head ööd.
20.08 (neljapäev)
Palju õnne Maiale ja Eestile!
Isegi lipp sai heisatud. Nii ilusat värvikombinatsiooni ei ole siin ammu nähtud :) Minu arvates vähemalt.
Praegusel tööplatsil avaneb kella 5 ajal jube mõnus vaatepilt. Nagu muinasjutus. Erinevas kõrguses väga roheliste lehtedega puud, nurga alt langev õhtupäike, mis teeb asja eriti muhedaks. Puudu on vaid haldjad ja härjapõlvlased. Nende asemel on parmud ja sääsed, mis ei ole üldse nii muinasjutulised.
Kuna siin mul maja kõrval on puu jälle õitsema hakanud, siis on tagasi ka koolibrid. Väheke suuremas koosseisus kui varem. Igati tore.
Head ööd.
21.08 (reede)
Kui kiiresti võib konn ära süüa ritsika? Kiiresti...vaid mõne üksiku sekundiga suutis Oti köögikonn alla kugistada endapikkuse ritsika. Olin suutnud vaid öelda, et “näe, siin on üks palvetajaritsikas” ja hetk peale seda oli ta juba söödud.
Head ööd.
22.08 (laupäev)
Peale tavapäraseid laupäevaseid timinguid suundusime kella 3 ajal randa. Terve nädala metsas töötades ei saa ju peaaegu et üldse päikest. Seega siis jah...rand oli täna väga sobilik. Rahvast ikka endiselt vähe ja see sobib hästi.
Tekkis mõte õhtuks ise burgereid teha ning proovida, kuidas tulevad välja ananassid riivsaias. Burgerid olid jube head muide ning meenutasid maitselt neid võileibu, mida Küprosel sai iga öö peale pidu söödud...need kes seal reisil olid, teavad millest ma räägin. Siis aga jõudsin aeg ananasside kätte. Njah...peab mingi parema retsepti välja mõtlema, sest sellist õliportsu ei ole küll enam soovi proovida. Ei tohiks see ju tegelikult väga raske olla. Ning alati kui tuleb paneeritud ananassi isu, siis ei saa ju Cacaosse ka minna.
Käed muide on täitsa valusad..just käelabad.
Head ööd.
23.08 (pühapäev)
Hamaci pesuks on vaja küll täiesti eraldi aega, sest see võtab ära terve pesumasina sisu. Lõpuks aga ta puhtaks sai.
Täna saabusid tagasi meie puhkajad ehk siis Frederic oma perega. Väga puhanud ja rõõmsad näod. Aga no ei saakski ju teisiti olla kui oled 2 nädalat Brasiilias olnud :).
Head ööd.
24.08 (esmaspäev)
Parem nüri macheete puus kui terav macheete käes. Ehk siis jah...juhtus väike tööõnnetus...aga hei on ju esmaspäev :). Lihtsalt lõin ühest oksast väheke mööda ning oligi vasaku käe randme juures nii umbes 1 cm pikk ja 4 mm lai haav...täitsa palju nägi naha alla. Kiirelt sai aga haav ära puhastatud ning plaasterdatud. Süda küll läks kergelt pahaks kui pilk jälle käe peale langes, aga muidu ok. Õnneks ulatusid haava servad kokku ning paraneb asi kiirelt. Juba õhtuks oli asi palju parem.
Nagu sellest oleks veel vähe, siis suutsin ka ühe palmi okkad endale jalga saada. Palm, mis võib täitsa mitme meetri pikkuseks kasvada omab lehtede all selliseid pikkasid, tugevaid ja väga teravaid okkaid. Ühel hetkel oli mul neid 6 tükki reies....enamusel küll otsad väljas niiet sai need kohe välja tõmmatud, aga üks raip tahtis sisse jääda. Proovisin küll seda pinsettidega välja urgitseda...ei õnnestunud. Sama proovis Ott...ei õnnestunud. Lõpuks Fredericu poole pöördudes arvas ta, et eks lihtsalt tuleb oodata...et on kaks varianti...esiteks, et see on nii väike, et lihtsalt haihtub ära või siis teiseks, et see on suurem ning jalale tekib selle ümber paistetus ning siis ei ole seda enam keeruline sealt välja pressida. Loodame parimat. Ei tahaks küll endale mingit sellist mälestust sellest metsatööst...eluaeg okas jalas ei ole küll just kõige mugavam. Teeb ta ju valu ka.
Head ööd.
25.08 (teisipäev)
Ohh seda postkontorit küll. Taaskord ei taha nad siin anda mulle ühte raamatuid ja ajalehti sisaldavat pakki. Pean kuidagi nende “urgent” kirjale vastama, aga no see ju ka üks igavene jaburus.
Frederic aga sõitis täna jälle taas minema...ei suuda ta kaua siin kohapeal olla :).
Head ööd.
26.08 (kolmapäev)
Kui kanad juba on nii suured, et tekib tahtmine neid sööma hakata, siis on hästi :). Paigaldasime täna neile ka suuremad söögianumad, kuhu mahub kuskil 10 - 15 kg terakesi...ehk siis ei pea ma kanalas enam igal hommikul ja õhtul käima. Aga tõesti..varsti juba võiks mõne vardasse küll pista :).
Okas kurask on endiselt jalas. Selle õmber tekkinud kaunis sinikas ning valutab ka veel vahepeal.
Head ööd.
27.08 (neljapäev)
Enne hamacci heitmist tasub seda pahupidi keerata ja raputada...võib sealt ju igast toredusi leida. Alustades kividest ning lõpetades ritsikatega. Õnneks midagi hullemat ei ole veel sealt leidnud.
Lõunapausil metsast tagasi tulles oli jõudnud Fatima juba peaaegu välja kolida. Kolib ta nimelt siin paarkümmend meetrit otse üle platsi :) võiks isegi öelda, et üle tänava. Õhtuks oli ta juba täiesti välja kolinud ning ma oleks saanud ühe korraliku majapeo korraldada, sest olin täitsa üksinda kodus. Aga kurask külalised on liiga kaugel, et nii lühikese etteteatamise peale kohale jõuda. Seega nautisin üksinda seda rahulikku vaikust. Heh...no tegelikult on siin mul iga õhtu vaikne, sest Fatima käis siin majas praktiliselt ainult magamas. Enamus ajast veetis ta Uti juures.
Õhtul oli köögis gekoporno. Väga agressiivne isane hoidis vaesel emasel terve aja lõugadega kuklanahast kinni. Aga kogu selle tralli tulemusena, mis on juba tükk aega siin kestnud, liiguvad ringi ka väikesed gekod, kellel pikkust alles ehk kuskil 5 cm jagu.
Aga hea on olla :).
Head ööd.
28.08 (reede)
Oleme siis valmis saanud ka selle platsi...küll mitte päris lõplikult aga ikkagi. Nüüd jäänud veel vaid mootorsaega suuremad puud maha võtta ning kunagi ka see risu ära põletada. Aga see kõige füüsilisem ja tüütum töö on otsas. Täna lõpetasime siis ära ühe nurga, kus tuli sinna Fredericu poolt istutatud taimede ümbert kõik saast maha võtta. Kogu selle taimerägastiku vahele oli ka suhteliselt sürrilt paigutatud võrkaed, mille eesmärk ilmselt oli neid ronitaimi toestada. Kuna aga käsk sai antud aed maha võtta, siis seda me ka tegime. Paras n**s see igatahes oli. Lõpptulemuseks aga võib öelda, et saime päris kunstipärased võrkaiarullid, mis olid kaunistatud erinevate taimedega. Moodne dzunglikunst. Kui sellega oli ühelepoole saadud, siis oli kelle veel jaburalt vähe, et tööpäev lõppenuks lugeda. Seega ilmus macheete asemele mootorsaag. Küll mitte pikaks ajaks, sest masin ei olnud päris töökorras. Peale mõne üksiku puu langetamist tundus, et asi võtab rohkem Oti närve kui kütust ning siis lugesime küll tööpäeva lõppenuks.
Nüüd on meil siin ametlikult väike eestimaja keset dzunglit ehk siis Ott kolis mulle toanaabriks. Lippu ei ole küll heisanud, aga kui elanikeks on kaks eestlast siis see peaks juba enda eest rääkima. Peale Fatima väljakolimist leidsin sealt riiulist ka kellegi eestlase poolt jäetud raamatud. Isegi üks eestikeelne...Omar Volmer “Tomahookide aeg”. Lisaks kirjandusele oli seal ka üks salapärane tünn, mis fotohuvilisel Otil silmad särama pani :) nimelt oli seal kastis 2 vana fotokat, üks vana kaamera, mis väidetavalt omal ajal (2000 aasta paiku) oli väga kõva sõna olnud ning üks gps aparaat. Ei saa aru, et miks need seal kastis on ja mis ajast jnejne. Küsimusi palju. See ikka veider.
Head ööd.
Vihma tõttu oli täna suhteliselt lühike tööpäev...aga selle vastu ka midagi ei ole ausaltöeldes.
Õhtu sisustas hea seriaal “Black books” ja vana tallinn Oti juures. Rahulikult seriaali vaadates kostus vaikselt mingi muu heli. Pika peale taipasime, et telefon heliseb...pole ju harjunud sellega. Helises see pikalt, sest ega teised ju ka seda ei kuulnud. Lõpuks siis ikkagi seadsin sammud Fredercu majja, sest telefon hakkas juba teist korda ja pikalt helisema. Selgus, et Frederic tahtis teada anda, et nad lihtsalt jõuavad hiljem :)
Kuna aga metsa raiudes on pidevalt taustaks puude ragin, siis ei saa sellest ka õhtul lahti. Nimelt magama minnes käis kõrvus ikka see sama hääl. Nagu merekarpi kõrva ääres hoides kuuleb mere kohinat. Ilmselt siis õhtul macheetet kõrva äärde pannes kuuleb puude langemist vms.
Head ööd.
07.08 (reede)
Hommikul juba enne 7 ilmus akna alla Frederic. Tahtis veel enne linna minekut uut varustust näidata. Nö uueks varustuseks siis kiivrid, et mootorsaagi kasutades oleks vähekesegi turvalisem, kindad ning tugevad saapad. Minule said sellised nagu kõrge säärega kummikud, millel nina on tugevdusega. Otile said ka sama eesmärgiga, aga madalad saapad. Neid aga vaja selleks, et seal selle puurisu sees kõndides kelleltki nõelata ei saaks. Skorpionitele ju meeldib vanades puuhunnikutes elada. Need saapad aga on piisavalt tugevdatud, et sealt keegi läbi küll ei suuda hammustada.
Tänane linnasõit oli midagi erilist....pagasiks oli 8 tühja gaasiballooni, mis ikkagi mingit gaasi eraldasid sõidu ajal. Midagi meeldivat see nüüd küll ei olnud...ainult peavalu sai lõpuks.
Puhkuselt on tagasi ka Dantel, kes saab kohe hakata korralikult tööd tegema nii et paari päevaga ei ole enam ilmselt puhkusest jälgegi.
Head ööd.
08.08 (laupäev)
Dantel avaldas täna soovi enne linna minekut ka relvapoest läbi käia. Mis seal ikka. Pood ise oli jube põnev...seni kuni Dantel seal enda venna jaoks midagi jahipüssi laadset ostis, siis saime meie seal ringi vaadata. Jahi-, kalastus - ja matkatarbed. Oleks seal veel kauem uudistanud. Dantel sai siis lõpuks relva ja Ott vinge taskunoa, mis tegi ta enneolematult rõõmsaks...nagu oleks väiksele lapsele mingi ülimalt hea maiustus antud :).
Päeva järgnevat osa te juba ilmselt aimate :) turg, hiinakas ja kontor.
Hiljem veel tegime väikese jalutuskäigu rannas. Ujuma küll ei läinud, sest aega nappis, aga selle eest nägime suurt merikilpkonna, kes parasjagu oli mune liiva alla peitmas. Tundus see muidugi kuidagi veider, sest sõna otseses mõttes passis ta perses kuskil 20 inimest...lapsed nii liivaaugu serva peal, et kohe kukuvad sisse. Õnneks seda aga ei juhtunud, aga rahulikust munemisest oli asi küll kaugel. Vaene loom. Juhust kasutades muidugi sai paar pilti tehtud, aga kauemaks ei jäänud sinna ootama.
Head ööd.
09.08 (pühapäev)
Kuna Frederiv sõidab täna oma perega kaheks nädalaks puhkusele, siis toimus hommikul veel väike juhtnööride jagamine. Vaatasime üle koha, kuhu tuleb veel üks nö istandus...meie kodutee servas kuskil 150 m pikk ja u 40 m lai riba. Tööd on palju ning kui enne tekkis küsimus, et mida me teeme siis kui meil esimesel platsil puud maha saavad võetud, siis enam seda ei ole. Tegevust jagub nüüd väga mitmeks nädalaks.
Kui Ott oli puhkajad lennukile viinud ja ise tagasi jõudnud, siis oli pealelõuna vaja kuidagi sisustada. Selleks siis võtsime ette ühe siinse matkaraja, mis viib ühe väiksema koseni. Rada ise on väga võssa kasvanud ning suhteliselt väheste märgikestega. Plaani sai võetud sinna kunagi macheetega tagasi minna, et rada puhtaks teha. Jõudes ehk kuskile poolele teele kaotasime silmist puude külge kinnitatud valged sildid, mis rada tähistasid. Läksime veevulina hääle järgi ning jõudsime välja imeilusasse kohta...mitte küll nö õigesse kohta. Midagi muud kui Patawa...metsikum ja kummalisem. Proovisime aga ikkagi mööda nö jõge edasi liikudes õige koha ka üles leida. Mööda kive turnides lõpuks sinna ka jõudsime...saapad läbimärjad. Lõppkokkuvõttes oli koht, kuhu meid eksimine viis palju ilusam kui sildistatud koht ning märgade saabastega mööda kive turnida oli üle pika aja väga mõnus...nagu lapsepõlv noh :). Olin väga hästi ära unustanud kui lõbus see võib olla.
Kui on vaja niiti ja nõela, et enda katkiseid riideid parandada, siis tuleb neid kuidagi Fatima käest ka küsida. Selleks aga on vaja tükike paberit ja pastakat. Vajalikud sõnad on vaja paberile kirja panna, sest minu hääldusest ei saa ilmselt keegi veel midagi aru :). Niit - fil, nõel - l’aiguille.
Head ööd.
10.08 (esmaspäev)
Kui mootorsae sisse panna vale kütust, siis ta ei taha kuidagi oma tööd teha. Väike pesu aga muutis asja ning täna sai isegi mõned puud langetatud. hakkame vaikselt selle esimese platsiga ühelepoole saama.
Väsitava päeva lõpetuseks tuli veel õhtul poodi sõita. Kõige muu hulgas oli vaja ka muretseda viil mootorsae jaoks. Dantel kirjutas mulle küll vajaliku paberi peale üles, aga kui ma seda müüjale näitasin, siis ta kehitas vaid õlgu ja väitis, et ei saa aru. Ei tahtnud ta ka vaadata ega kuulata minu kehakeelset kirjeldust asjale. Lõpuks kui olin liiga mitu minutit tööriistade riiulite juures passinud andsin juba alla. Leidsin aga viili oma üllatuseks plaastride jms riiulilt. Veider viis asju paigutada. Kui siis seda lõpuks müüjale näitasin, siis ta ütles midagi et “ ah jajaja see ongi see”. No kurat.
Mõned putukad on otsustanud oma tühjas kestad mulle terrassile jätta. 1 oleks veel nagu ok, aga neid on 3. Lihtsalt ripuvad siin laudade küljes. Keskmise mardika suurused ja seest täitsa tühjad. Ei tea kes nendega seda töö teinud on.
Head ööd.
11.08 (teisipäev)
Kui töö käigus ilmub välja kuskilt skorpion, siis minu esimene mõte oleks muidugi, et lööks maha. Ott aga puistas talle peale natuke lehesodi ja jättis ta rahule.
Oleme jõudnud metsaraiega nii kaugele, et puud langevad juba Uti majale väga lähedale.
Endiselt kostub magama jäädes kuskilt okste murdumist ja lehesahinat.
Head ööd
12.08 (kolmapäev)
Palju õnne Kristole!
Pealelõunal kui oli tunne, et tahaks kohe jälle pausi teha, peale mõne puu raiumist, siis teatas Fatima toreda uudise....algamas oli jalgpall Eesti vs Brasiilida. Ülekannet tegi mingi Brasiili telekanal, kus kommentaatorid suutsid eesti ja vene nimesid hääldades paaril korral meid naerma ajada. Saigi siis mängu ajaks macheete käest pandud ja koos Oti ja Fatimaga kaasa elatud. Küll sai üksteise kodumaad leebelt lollideks tembeldatud, kui väikesed vead toimusid ning eriti kui lõpuks 0-1 värav löödi. Peale taolist punktiseisu langetas Ott ühe puu väga Uti maja lähedale....võta siis nüüd kinni kas meelega....kui siis hea meelega. Asi aga lõppes ikka sõbralikult ning tüütu tööpäev sai natuke vunki juurde.
Õhtuks aga premeerisime end veini ja ananassiga, mis muide on siin nii hea ja mahlane..sellist ei saa kuskilt mujalt. Taustaks vaatasime aga Oti tehtud pilte.
Head ööd.
13.08 (neljapäev)
Linna minnes tulid kaasa ka Uti ja Zorro. Viimast muidugi ei olnud just kõige lihtsam autosse saada. Lõpuks Ott ta ikkagi kinni püüdis ja rihmaga ta sinna pirukaauto kuuti kinnitati. Nukker aga rahulik. Zorro aga läks linna kaasa sellepärast, et temaga on siin ilge peavalu, kui Utit ei ole. Ei kuula ta küll väga kellegi sõna, aga ikkagi.
Postkontoris õnneks ei pidanud väga pikalt sabas seisma...ehk kuskil 15 minutit. Kui prantsuse keeles küsida “vabandust, kas te inglise keelt räägite?”, siis ikka tuletatakse mõned vajalikud sõnad meelde. Nii sain täna siis ka kiiremalt paki kodustele teele pandud ning ülejännud inimesed ei pidanud järjekorras minu pea olematu prantsuse keele pärast pikemalt seisma.
Kui oled pealelõunal natuke tööd teinud ja siis tuleb suur vihm, siis nagu ei ole selle vastu midagi...võib ju vabalt hamacis lamada ja lugeda. Kui aga oled ennast siis juba rahulikult sisse sättinud ja päike uuesti välja tuleb, siis ikka ärritab küll eks. Oled leidnud selle parima asendi ja siis pane jälle räpased tööriided selga ning mine metsa.
Head ööd.
14.08 (reede)
Puude raiumine ei olegi nii raske kui liaanidega mässamine. On neil ju kombeks teha igast imekeerde jnejne. Jube tüütus. Lisaks ei aita kaasa muidugi ka reedene rammestus. Kätest on kadunud viimnegi jõud, tahe on ammu kuskile kadunud ning macheete libised tihtipeale käest ära. Selle viimase tõttu ei ole ka soovitatav väga lähestikku töötada. Pole neid tööõnnetusi siin kaugel dzunglis vaja.
Head ööd.
15.08 (laupäev)
Hommikul tuli sõita linna puhtalt sellepärast, et Dantel linnast peale võtta. Algselt pidi ta sinna väidetavalt minema, et oma dokumente korda ajada, aga plaani muutusid ning paberitega tegelemise asemel tuli minna hoopis ühele suurele peole. Nojah, mis sa ikka teed.
Pealelõuna sisustasime jalutuskäiguga coq - de - rochi juurde. Kuskil 5 km mööda maanteed ja oledki kohal...päris paras jalutuskäik. Õnneks ei olnud meie ettevõtmine asjata...nägime iluduse ikkagi ära. Pildile jäi ta küll taas ainult oranzi häguna, aga mälus püsib väga ilus pilt. Nägime vaid ühte lindu, aga kuulda oli kahte. Hüppavad pärdikud puudel on juba tavaline.
Head ööd.
16.08 (pühapäev)
Juba mitmendat korda võtsin ette tee Cacaosse...seekord siis Otiga. Muidu ikka tavapärased kohad ja sama mees muuseumis sama elavalt putukatest rääkimas. Sellel korral aga järgisime ka silti, mis pidi suunama ehk külakese kõige kõrgemasse kohta ning kust pidi avanema vaade...kui vaate all mõeldi pilti külamajade katustele, siis see oli täitsa olemas...muidu aga teepeal oli mitmel korral kordi parem vaade. Lootus leida Cacao turult ramboutane jäigi ainult lootuseks...loodan, et selle aastanumbri sees ikka ilmuvad need uuesti lettidele.
Peale kontorikülastust sõitsime koju ning oli lootust saada Fatima tehtud watapad. Seegi jäi ainult lootuseks, sest Fatima käed on jälle kuidagi tuksis ja ei saanud ta üldse süüa valmistada.
Head ööd.
17.08 (esmaspäev)
Ikka on nii, et vahepeal tulevad sellised ootamatud turistid paariks päevaks. Siis on vaja mõelda, et kas ikka on midagi neile söögiks anda...hästi läheb kui on. Kuna aga Uti on linnas, siis aitasin täna Fatimal turistide jaoks maja koristada ja voodeid teha...mis seal salata hea vaheldus puude raiumisele. 3 turisti, kes sellel korral tulid olid pärit Prantsusmaalt ning veetnud siin juba 4 nädalat. Rääkisid isegi inglise keelt ning tundusid igati toredad inimesed olevat.
Head ööd.
18.08 (teisipäev)
Tavaliselt on siin meie väikeses nö kollektiivis kombeks, et kui keegi kuskile läheb, siis kellelegi ikka öeldakse. No näiteks, et kui minna helistama, siis kellelegi ikka annad teada. Just ajal kui mul oli vaja Dantelilt arvuti saada ning kontorisse minna, siis oli ta saladuslikult kadunud. Müsteerium. Kui kõik siinsed paigad, mida ei ole palju, said läbi vaadatud siis sõitsin autoga ka telefonilevi punkti, aga asjata. Kõige veidram variant, mille suutsin välja mõelda oli see, et ehk ta ikkagi oli teel helistama, aga autot kuuldes läks kullakaevanduse meeste eest kuskile puude vahele peitu. Niipea kui olin selle mõtte välja mõelnud, siis naersin ja ei uskunud, et see oleks reaalne. Aga no muidugi nii oligi. Peale 40 minutit ootamist ilmus ta lõpuks välja ning ütles, et kuulis küll autot aga ei näinud...no kuidas nii saab...puges ta kuskile kännu alla või? Ma tõesti ei saanud aru. Lõpuks aga kontorisse jõudes sai kuivatis ilge palavuse käes viimased davilla kotid suletud. Peaaegu valmis, et teele panna.
Õhtul aga sai arvutis natukese nö raamatupidamist tehtud ehk siis toidupoe arveid excelisse pandud. Ei ole Fredericul selleks kunagi aega, et kontrollida poest tulnud arvet iga kuu lõpus. Seega siis sain endale nüüd igakuise töö juurde.
Head ööd.
19.08 (kolmapäev)
Turistid avaldasid soovi minna kuskile matkarajale siin läheduses. Välja sai pakutud Patawa ning giidina Ott. Tagasitulles olid kõik rahul ning Ott ka kohe rõõmsam kui metsaraiet tehes..väike vaheldus on alati ju hea sellisele tööle. Mõtlesime, et meil on siin mitu giidi erinevate käikude jaoks. Näiteks Dantel võib retke jooksul lugusid rääkida siinsest elust, mina võin lugusid rääkida elust Eestis ja siia tulekust ning Ott teeb huvitavamaid retkeid kui teised ehk siis ronib mööda kive ning võimalusel ei käi alati mööda ettenähtud rada. Vali millist giidi aga soovid.
Üksinda dzunglis töötamine aga ei ole just väga lõbus, kui just metsaraie kohta saab üldse mingis kontekstis lõbus öelda. Seega panin juba peale paari tundi macheete nurka ning panin hoopis kanalas õrred paika. Tegelikult küll kardinapuud, aga no ikkagi. Juba kiirelt hakkas asi toimima. Loodame siin kõik ikka vaikselt et mune saab enne uut aastat.
Head ööd.
20.08 (neljapäev)
Palju õnne Maiale ja Eestile!
Isegi lipp sai heisatud. Nii ilusat värvikombinatsiooni ei ole siin ammu nähtud :) Minu arvates vähemalt.
Praegusel tööplatsil avaneb kella 5 ajal jube mõnus vaatepilt. Nagu muinasjutus. Erinevas kõrguses väga roheliste lehtedega puud, nurga alt langev õhtupäike, mis teeb asja eriti muhedaks. Puudu on vaid haldjad ja härjapõlvlased. Nende asemel on parmud ja sääsed, mis ei ole üldse nii muinasjutulised.
Kuna siin mul maja kõrval on puu jälle õitsema hakanud, siis on tagasi ka koolibrid. Väheke suuremas koosseisus kui varem. Igati tore.
Head ööd.
21.08 (reede)
Kui kiiresti võib konn ära süüa ritsika? Kiiresti...vaid mõne üksiku sekundiga suutis Oti köögikonn alla kugistada endapikkuse ritsika. Olin suutnud vaid öelda, et “näe, siin on üks palvetajaritsikas” ja hetk peale seda oli ta juba söödud.
Head ööd.
22.08 (laupäev)
Peale tavapäraseid laupäevaseid timinguid suundusime kella 3 ajal randa. Terve nädala metsas töötades ei saa ju peaaegu et üldse päikest. Seega siis jah...rand oli täna väga sobilik. Rahvast ikka endiselt vähe ja see sobib hästi.
Tekkis mõte õhtuks ise burgereid teha ning proovida, kuidas tulevad välja ananassid riivsaias. Burgerid olid jube head muide ning meenutasid maitselt neid võileibu, mida Küprosel sai iga öö peale pidu söödud...need kes seal reisil olid, teavad millest ma räägin. Siis aga jõudsin aeg ananasside kätte. Njah...peab mingi parema retsepti välja mõtlema, sest sellist õliportsu ei ole küll enam soovi proovida. Ei tohiks see ju tegelikult väga raske olla. Ning alati kui tuleb paneeritud ananassi isu, siis ei saa ju Cacaosse ka minna.
Käed muide on täitsa valusad..just käelabad.
Head ööd.
23.08 (pühapäev)
Hamaci pesuks on vaja küll täiesti eraldi aega, sest see võtab ära terve pesumasina sisu. Lõpuks aga ta puhtaks sai.
Täna saabusid tagasi meie puhkajad ehk siis Frederic oma perega. Väga puhanud ja rõõmsad näod. Aga no ei saakski ju teisiti olla kui oled 2 nädalat Brasiilias olnud :).
Head ööd.
24.08 (esmaspäev)
Parem nüri macheete puus kui terav macheete käes. Ehk siis jah...juhtus väike tööõnnetus...aga hei on ju esmaspäev :). Lihtsalt lõin ühest oksast väheke mööda ning oligi vasaku käe randme juures nii umbes 1 cm pikk ja 4 mm lai haav...täitsa palju nägi naha alla. Kiirelt sai aga haav ära puhastatud ning plaasterdatud. Süda küll läks kergelt pahaks kui pilk jälle käe peale langes, aga muidu ok. Õnneks ulatusid haava servad kokku ning paraneb asi kiirelt. Juba õhtuks oli asi palju parem.
Nagu sellest oleks veel vähe, siis suutsin ka ühe palmi okkad endale jalga saada. Palm, mis võib täitsa mitme meetri pikkuseks kasvada omab lehtede all selliseid pikkasid, tugevaid ja väga teravaid okkaid. Ühel hetkel oli mul neid 6 tükki reies....enamusel küll otsad väljas niiet sai need kohe välja tõmmatud, aga üks raip tahtis sisse jääda. Proovisin küll seda pinsettidega välja urgitseda...ei õnnestunud. Sama proovis Ott...ei õnnestunud. Lõpuks Fredericu poole pöördudes arvas ta, et eks lihtsalt tuleb oodata...et on kaks varianti...esiteks, et see on nii väike, et lihtsalt haihtub ära või siis teiseks, et see on suurem ning jalale tekib selle ümber paistetus ning siis ei ole seda enam keeruline sealt välja pressida. Loodame parimat. Ei tahaks küll endale mingit sellist mälestust sellest metsatööst...eluaeg okas jalas ei ole küll just kõige mugavam. Teeb ta ju valu ka.
Head ööd.
25.08 (teisipäev)
Ohh seda postkontorit küll. Taaskord ei taha nad siin anda mulle ühte raamatuid ja ajalehti sisaldavat pakki. Pean kuidagi nende “urgent” kirjale vastama, aga no see ju ka üks igavene jaburus.
Frederic aga sõitis täna jälle taas minema...ei suuda ta kaua siin kohapeal olla :).
Head ööd.
26.08 (kolmapäev)
Kui kanad juba on nii suured, et tekib tahtmine neid sööma hakata, siis on hästi :). Paigaldasime täna neile ka suuremad söögianumad, kuhu mahub kuskil 10 - 15 kg terakesi...ehk siis ei pea ma kanalas enam igal hommikul ja õhtul käima. Aga tõesti..varsti juba võiks mõne vardasse küll pista :).
Okas kurask on endiselt jalas. Selle õmber tekkinud kaunis sinikas ning valutab ka veel vahepeal.
Head ööd.
27.08 (neljapäev)
Enne hamacci heitmist tasub seda pahupidi keerata ja raputada...võib sealt ju igast toredusi leida. Alustades kividest ning lõpetades ritsikatega. Õnneks midagi hullemat ei ole veel sealt leidnud.
Lõunapausil metsast tagasi tulles oli jõudnud Fatima juba peaaegu välja kolida. Kolib ta nimelt siin paarkümmend meetrit otse üle platsi :) võiks isegi öelda, et üle tänava. Õhtuks oli ta juba täiesti välja kolinud ning ma oleks saanud ühe korraliku majapeo korraldada, sest olin täitsa üksinda kodus. Aga kurask külalised on liiga kaugel, et nii lühikese etteteatamise peale kohale jõuda. Seega nautisin üksinda seda rahulikku vaikust. Heh...no tegelikult on siin mul iga õhtu vaikne, sest Fatima käis siin majas praktiliselt ainult magamas. Enamus ajast veetis ta Uti juures.
Õhtul oli köögis gekoporno. Väga agressiivne isane hoidis vaesel emasel terve aja lõugadega kuklanahast kinni. Aga kogu selle tralli tulemusena, mis on juba tükk aega siin kestnud, liiguvad ringi ka väikesed gekod, kellel pikkust alles ehk kuskil 5 cm jagu.
Aga hea on olla :).
Head ööd.
28.08 (reede)
Oleme siis valmis saanud ka selle platsi...küll mitte päris lõplikult aga ikkagi. Nüüd jäänud veel vaid mootorsaega suuremad puud maha võtta ning kunagi ka see risu ära põletada. Aga see kõige füüsilisem ja tüütum töö on otsas. Täna lõpetasime siis ära ühe nurga, kus tuli sinna Fredericu poolt istutatud taimede ümbert kõik saast maha võtta. Kogu selle taimerägastiku vahele oli ka suhteliselt sürrilt paigutatud võrkaed, mille eesmärk ilmselt oli neid ronitaimi toestada. Kuna aga käsk sai antud aed maha võtta, siis seda me ka tegime. Paras n**s see igatahes oli. Lõpptulemuseks aga võib öelda, et saime päris kunstipärased võrkaiarullid, mis olid kaunistatud erinevate taimedega. Moodne dzunglikunst. Kui sellega oli ühelepoole saadud, siis oli kelle veel jaburalt vähe, et tööpäev lõppenuks lugeda. Seega ilmus macheete asemele mootorsaag. Küll mitte pikaks ajaks, sest masin ei olnud päris töökorras. Peale mõne üksiku puu langetamist tundus, et asi võtab rohkem Oti närve kui kütust ning siis lugesime küll tööpäeva lõppenuks.
Nüüd on meil siin ametlikult väike eestimaja keset dzunglit ehk siis Ott kolis mulle toanaabriks. Lippu ei ole küll heisanud, aga kui elanikeks on kaks eestlast siis see peaks juba enda eest rääkima. Peale Fatima väljakolimist leidsin sealt riiulist ka kellegi eestlase poolt jäetud raamatud. Isegi üks eestikeelne...Omar Volmer “Tomahookide aeg”. Lisaks kirjandusele oli seal ka üks salapärane tünn, mis fotohuvilisel Otil silmad särama pani :) nimelt oli seal kastis 2 vana fotokat, üks vana kaamera, mis väidetavalt omal ajal (2000 aasta paiku) oli väga kõva sõna olnud ning üks gps aparaat. Ei saa aru, et miks need seal kastis on ja mis ajast jnejne. Küsimusi palju. See ikka veider.
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar