28.07 (teisipäev)
Nüüd lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil saadame suure hunniku taimi ära. Selleks aga tuli siis veel täna hommikul viimased pakid sulgeda ning sildid teha. Lõpuks saime kokku 17 suuremat ja väiksemat pappkasti. Natuke jamamist failidega ja saatelehtedega ning pirukaauto saigi kaste täis. Lõpuks siis selle tööga asi natukesegi kokku tõmmatud.
Täna kontoris terrassil viimast kotitäit davillat puhastades viskas linnamelu lõpuks ikka üle küll. Muidugi oli möll jälle lähedal asuvas koolis, siis veel muusika esimesele korrusele kolinud inimeste korterist ja siis veel üleaedsete juurest ka. Peavalu oli kerge tulema.
Täna siis aga viimane päev kui meie külakeses on üks eestlane.
Head ööd.
29.07 (kolmapäev)
Jalutab kontorisse Frederic ja käes on siutsuv pappkast. 30 väikest musta tibu...justnimelt musta, mitte kollast. Pärispäris väikesed veel. Nende saamiseks aga pidi seisma järjekorras ning tibusid reserveeritakse juba kuid ette, et ikka kindlasti neid saada. Pole see siin midagi nii lihtne kui võiks arvata. Munema hakkavad need mustasulelised küll alles umbes 6 kuu pärast...ehk õnnestub endalgi mõned kodused munad ära maitsta.
Täna oli aga põhjust lennujaama minna. Taaskord oalju rahvast ja nende hulgas ka 2 eestlast. Nimelt käisin Otil vastas. Ta nimelt tuli siia aastaks ajaks tööle nagu minagi. Oli vaja lisatööjõudu ja eestlastega ollakse siin rahul :). Ütlemata tore oli eestlast näha üle pika aja ja no eesti keeles rääkida pikemalt....väga hea. Vahepeal tahaks ikka nagu inglise keeles pöörduda, aga mis sa siin teise eestlasega ikka nii väga inglise keeles räägid eks.
Õhtul pimedas koju jõudes sai Ott kohe tööle pandud. Oli vaja kanadele midagi pappkastist kindlamat leida...kuni nende maja päris valmis saab. Kui töö tehtud siis sai leiba süüa. Oi jummel kui hea ikka. Kirjeldamatu tunne kui üle poole aasta saab leiba süüa. Ma pole kunagi ju suur kilu sõber olnud, aga kui nii kaugele tuuakse ikka karp kilusid (küll puhastamata aga ikkagi) siis tuleb ju ikka proovida. Väikesest proovimisest sai lõpuks täitsa mitu kiluleiba ja tuleb tunnistada, et maitses täitsa hästi. Küll aga ei olnud see taldrik kilu sisikonnaga väga kaunis. Jutu kõrvale nautisime Vana Tallinnat ja oli täitsa mõnus.
Head ööd.
30.07 (neljapäev)
Öises pimeduses leitud kast kanadele ei olnud sobiv ja tuli nad jällekord ümber tõsta. Lisaks sellele veel ka valgustus vedada neile. Selleks aga oli vaja ühe katkise pikendusjuhtme otsa orgunnida tavaline pirn. Mis seal salata, mina oleks täitsa hätta jäänud, aga õnneks on meil siin nüüd Ott, kes ilma igasuguse küsimuseta paar juhet kokku keeras ning lõpuks konteinerite otsas turnides juhtme ka kanadeni vedas. Lapsepõlve kordus või mis :).
Selleks, et varsti saaks siin dzunglis olema päris eesti maja, siis kolib Fatima ära....majakesse kohe üle platsi. Selleks, et töömehed saaksid hakata seal mädanenud ja termiitide poolt ära söödud laudu vahetama tuli meil see eelmise elaniku sodist puhtaks teha. Oh sa jeesus-maria-kokamägi kui palju pahna seal oli. See kolimine pidi küll väga kiirelt käima, sest leidus seal peaaegu kõike...kööginõud, riided, raamatud, filmid, hambaharjad, saapad, lambid, padjad, telekas jne. Lisaks veel ohtralt prussakaid ja üks sadajalgne. Viimane tekitas muidugi paraja elevuse ja seda põhjusega. Hakkas ta nimet ootamatult ennast ühe padja peal liigutama, mida tahtsime just välja visata. Peale seda ikka tuli kõiki liigutamist vajavaid asju paar korda jalaga müksata, et ehk ikka elab seal keegi, keda me ei tahaks ootamatult kohata. Aga jah....pahna oli jubedalt palju.
Täna on siin väga vilgas tegevus. Lisaks kõigele muule on kohal ka mehed telefoni firmast. Paigaldatakse vajalikke kaableid ümber, et me saaksime siia endale toimiva telefoniühenduse. Turvalisuse ja mugavuse mõttes siin keset dzunglit igati vajalik asi.
Õhtul sai vaadatud Oti juures pilte, mis ta siiamaani teinud on. Peab mainima, et pildid on väga head. Lisaks piltidele riputab Ott ka oma blogi netti üles...selle aadress peaks olema järgnev....www.m6rraheide.blogspot.com. Piltide lingi leiate sealt aadressilt.
Head ööd.
31.07 (reede)
Nüüd on kontoris olla suisa inimlik. Konditsioneeri võib keerata isegi 16 kraadi peale. See võib ju tunduda küll jahe, aga kui väljas on nii 30 kraadi ringis, siis see on värskendav....minu jaoks vähemalt.
Käisime täna peale turgu nö sadamas....vähemalt kaardil oli märgitud sellesse kohta sadam. Kohale jõudes aga avanes suhteliselt nukker vaatepilt. Suure mõõna tõttu ei olnud ühtegi paati/laeva sadamas ning ei saanudki näha, kuidas suurtes kogustes krevette kastidesse kühveldatakse. Nö vahiputka oli ka nukker....hamac kuskile üles riputatud, aiatoolid virnas ja üldine vaikus. Ehk satub järgmisel korral paremal ajal. Selle nö sadama ja turu vahel oli ka kalaturg, kust kiiruga läbi liikusime, sest ei olnud käepärast hapnikumaske võtta. Krabisid saab siin osta elusast peast täitsa....need on mitmekaupa nööri otsa kinnitatud ja siis ilusti rippuma pandud....näitad aga et millist nööritäit soovid ja neiu pistab sulle need tõmblevad krabid kotti. Oleks küll tore nendega sealt koju tulla, aga midagi söödavat ei oskaks ilmselt nendest valmistada.
Jalutuskäik sattus sellisele ajale, kus keegi teine väga linnas ei jaluta...seega siis kuskil 12 ajal...kui on kõige kõrvetavam päike. Ilma kreemita oli muidugi tulemus kohe käes. Koju jõudes küsis Frederic minult, et kas ma käisin päikesel....ja no ega teistelt ka kommentaarid tulemata ei jäänud :). Isegi hiljem puufirmast töömeestele vajalikke laudu tuues kommenteeriti minu punast nahka....ja mina siin hõiskasin Otile veel et minu nahk on siin selle poole aasta jooksul päikesega suhteliselt ära harjunud...tutkit.
Õhtul vaatasime siis seda dvd-d Prantsuse - Guajaana kohta, mis kalli raha eest sai soetatud. On teine küll muidugi prantsuse keeles, aga sellest hoolimata väga hea. Huvitav vaadata. Plaan saata see kodustele....kes tahab seda kuidagi laenata, siis andke teada....saab ju alati orgunnida midagi :).
Head ööd.
01.08 (laupäev)
Üks suurem plaan lähiajal on metsaraie. Selle tarbeks uuriti siis täna hommikul kaarti. Asi nägi siis välja umbes selline, et Frederic ja Bernard käisid kaart käes mööda dzunglit ringi ja seletasid midagi prantsuse keeles ning mina ja Ott lihtsalt käisime neil sabas. Tundus suhteliselt jabur, sest tundus et keegi väga täpselt ei tea kus asuvad piirid ja kus me peaksime hakkama puid raiuma. Lõpuks ikkagi mingi punkt leiti ja Ott alustas sihtide tegemist. Ei ühinenud temaga küll täna, aga niisama ka käed rüppes ei istunud...tegin quassia puhastamisega lõpuspurdi.
On küll tore leida poest pelmeene ning kui sa need 8,80 eurot maksvad asjad ära keedad, siis ju nagu loodaks, et on midagi head. Aga no-no-no. Kõige jubedamad pelmeenid, mida ma kunagi saanud olen. Sisuks olnud krevetimögin sai isegi ära söödud, aga selle ümber olnud tainas tundus küll peale keetmist rohkem nagu mingi liimi moodi olevat.
Tohutu palavuse leevenduseks tegi Florence ettepaneku minna Patawa äärde. Igati tervitatav ettepanek. Saigi siis Oti sihitegemine katkestatud ja kose äärde mindud. Värskendav käik nagu alati, kuigi tagasi auto juurde minnes pole kundagi nii suurt väsimust olnud kui täna. Kahekesi Florenciga lõpus kõndides oli küll kops suhteliselt koos.
Õhtul sai aga ära hävitatud viimased kilud. Kui meile tundus see kilupuhastamise taldrik lõpuks suhteliselt eemaletõukav, siis Zorro arvas teisiti. Sõi kõik soolikad ja pead kiiresti ära ja ilmselt oleks rohkemgi tahtnud.
Head ööd.
02.08 (pühapäev)
Juba varahommikul (okok ehk kuskil kella 8 ajal) oli kuulda, et metsaraie on alanud. Kui macheete ikka teravat nühitud, siis võib ju alustada. Kui Ott oli juba mitu tundi puid raiunud, siis Fatima päris mult, et kas ta ei kavatsegi puhata....ainult töö-töö-töö.
Head ekvaatorit mulle :). Täna siis on täis tiksunud 6 kuud siin kaugel dzunglis. Ütlemata tore igatahes. Ning kus oleks veel parem ekvaatoripidu tähistada, kui siin ekvaatori lähedal. Selle puhul jõime rummi. Muhe.
Head ööd.
03.08 (esmaspäev)
Tänaseks on siis sihid valmis ning võib hakata ohtralt puid langetama...ikka nii, et varsti oleks vähem õhku mida hingata. See ei ole küll meie peamine plaan. Kunagi kauges tulevikus plaanib Frederic sellele alale puid istutada, mida tal mingi projekti tarbeks vaja on. Maapinda uurides tundub see suhteliselt kahtlane ettevõtmine...kivid, juured ning veelkord kividkividkivid. Meie mõttes istandust ei saa siia küll rajada, aga eks näis mis saab. Pealegi hakkab see istutamine ehk kuskil aasta lõpus alles pihta.
Esimese päeva lõpuks olid villid kätel, väsimus kogu kehas ning veider tunne sees. Viimane selle tõttu, et pole kunagi nii palju puid maha võtnud kui täna. Andke andeks kui teil seal Eestis nüüd kuidagi vähem õhku tundub olevat.
Siesta käib aga täie hooga. Lamad tunnike hamacis ja ei jõua isegi lugeda. Vat selline väsimus.
Head ööd.
04.08 (teisipäev)
Pole enam vaja oma käsi piinata ning suuremat sorti puid macheetega maha raiuda. Tänasest on meie kasutuses Bernardi mootorsaag. Puid langeb nüüd kiirelt ja igas suunas. Ikka Bernard näitab ette ja Ott lõikab...seda kõike inglise ja prantsuse keele segus, miida ühildab viipekeel. Kui aga see risu sees kõndimine on juba suhteliselt võimatu, siis tuleb see kõik suurtesse hunnikutese koguda...hiljem saab mitu suurt jaanilõket. Kindlasti suurimad jaanilõkked, mida kunagi sellel mandril on põletatud.
Head ööd.
05.08 (kolmapäev)
Palju õnne Erkile!
Hommikul veel enne linna minekut oli vaja minna puufirmasse laudade järgi. Plaan oli, et meie pirukaautoga saab need lauad ära toodud...pikkust laudadel kuskil 4 meetrit. Sügavalt kahtlesin selles juba alguses, aga Bernard ja Frederic olid kindlad, et saab hakkama. Puufirmasse jõudes olid sealsed kõik arvamusel, et ikka on vaja suuremat autot. Kuna muud ei jäänud üle, siis anti mulle üks sealne vana veoauto. Selline, millel istmed on poolenisti kellegi poolt ära söödud, rool käib nagu rekkal ning kägivahetus on ka mitu sajandit vana. Kui lõpuks kõik need rasked lauad peale olid laetud, siis võis liikuma hakata...mis seal salata, päris cool oli selle veoautoga sõita. Koju jõudes olid muidugi kõigi näod suurt imestust täis, kui ma selle veoautoga hoovi sõitsin :) aga no mis sa teed kui enda auto liiga väike on...tuleb lihtsalt suurem auto võtta. Lauad maha laadida ning läksin tagasi, et autod ära vahetada.
Kuna käed saavad ikka pidevat koormust ja peopesad tahavad katki minna...hoolimata kinnastest, siis on vaja neid teipida. Selleks oli vaja siis Corast otsida üles apteegiriiulid. Mis seal salata see teip on ikka palju parem kui tavaline plaaster, mis peale paari minutit kohe lahti tuleb.
Meie koduse telefoniga saab ju nüüd täitsa helistada. Küll on alguses väikesed tõrked, aga üldjoontes asi vist ikkagi töötab. Siin aga on sellised head nö kõnekaardid, millega saab igalt lauatelefonilt ja telefoniputkast helistada...selleks vaja vaid kaardi peal olevat koodi. 10 eurone kõnekaart muidugi kulub kiirelt kui Eestisse helistada.
Head ööd.
Nüüd lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil saadame suure hunniku taimi ära. Selleks aga tuli siis veel täna hommikul viimased pakid sulgeda ning sildid teha. Lõpuks saime kokku 17 suuremat ja väiksemat pappkasti. Natuke jamamist failidega ja saatelehtedega ning pirukaauto saigi kaste täis. Lõpuks siis selle tööga asi natukesegi kokku tõmmatud.
Täna kontoris terrassil viimast kotitäit davillat puhastades viskas linnamelu lõpuks ikka üle küll. Muidugi oli möll jälle lähedal asuvas koolis, siis veel muusika esimesele korrusele kolinud inimeste korterist ja siis veel üleaedsete juurest ka. Peavalu oli kerge tulema.
Täna siis aga viimane päev kui meie külakeses on üks eestlane.
Head ööd.
29.07 (kolmapäev)
Jalutab kontorisse Frederic ja käes on siutsuv pappkast. 30 väikest musta tibu...justnimelt musta, mitte kollast. Pärispäris väikesed veel. Nende saamiseks aga pidi seisma järjekorras ning tibusid reserveeritakse juba kuid ette, et ikka kindlasti neid saada. Pole see siin midagi nii lihtne kui võiks arvata. Munema hakkavad need mustasulelised küll alles umbes 6 kuu pärast...ehk õnnestub endalgi mõned kodused munad ära maitsta.
Täna oli aga põhjust lennujaama minna. Taaskord oalju rahvast ja nende hulgas ka 2 eestlast. Nimelt käisin Otil vastas. Ta nimelt tuli siia aastaks ajaks tööle nagu minagi. Oli vaja lisatööjõudu ja eestlastega ollakse siin rahul :). Ütlemata tore oli eestlast näha üle pika aja ja no eesti keeles rääkida pikemalt....väga hea. Vahepeal tahaks ikka nagu inglise keeles pöörduda, aga mis sa siin teise eestlasega ikka nii väga inglise keeles räägid eks.
Õhtul pimedas koju jõudes sai Ott kohe tööle pandud. Oli vaja kanadele midagi pappkastist kindlamat leida...kuni nende maja päris valmis saab. Kui töö tehtud siis sai leiba süüa. Oi jummel kui hea ikka. Kirjeldamatu tunne kui üle poole aasta saab leiba süüa. Ma pole kunagi ju suur kilu sõber olnud, aga kui nii kaugele tuuakse ikka karp kilusid (küll puhastamata aga ikkagi) siis tuleb ju ikka proovida. Väikesest proovimisest sai lõpuks täitsa mitu kiluleiba ja tuleb tunnistada, et maitses täitsa hästi. Küll aga ei olnud see taldrik kilu sisikonnaga väga kaunis. Jutu kõrvale nautisime Vana Tallinnat ja oli täitsa mõnus.
Head ööd.
30.07 (neljapäev)
Öises pimeduses leitud kast kanadele ei olnud sobiv ja tuli nad jällekord ümber tõsta. Lisaks sellele veel ka valgustus vedada neile. Selleks aga oli vaja ühe katkise pikendusjuhtme otsa orgunnida tavaline pirn. Mis seal salata, mina oleks täitsa hätta jäänud, aga õnneks on meil siin nüüd Ott, kes ilma igasuguse küsimuseta paar juhet kokku keeras ning lõpuks konteinerite otsas turnides juhtme ka kanadeni vedas. Lapsepõlve kordus või mis :).
Selleks, et varsti saaks siin dzunglis olema päris eesti maja, siis kolib Fatima ära....majakesse kohe üle platsi. Selleks, et töömehed saaksid hakata seal mädanenud ja termiitide poolt ära söödud laudu vahetama tuli meil see eelmise elaniku sodist puhtaks teha. Oh sa jeesus-maria-kokamägi kui palju pahna seal oli. See kolimine pidi küll väga kiirelt käima, sest leidus seal peaaegu kõike...kööginõud, riided, raamatud, filmid, hambaharjad, saapad, lambid, padjad, telekas jne. Lisaks veel ohtralt prussakaid ja üks sadajalgne. Viimane tekitas muidugi paraja elevuse ja seda põhjusega. Hakkas ta nimet ootamatult ennast ühe padja peal liigutama, mida tahtsime just välja visata. Peale seda ikka tuli kõiki liigutamist vajavaid asju paar korda jalaga müksata, et ehk ikka elab seal keegi, keda me ei tahaks ootamatult kohata. Aga jah....pahna oli jubedalt palju.
Täna on siin väga vilgas tegevus. Lisaks kõigele muule on kohal ka mehed telefoni firmast. Paigaldatakse vajalikke kaableid ümber, et me saaksime siia endale toimiva telefoniühenduse. Turvalisuse ja mugavuse mõttes siin keset dzunglit igati vajalik asi.
Õhtul sai vaadatud Oti juures pilte, mis ta siiamaani teinud on. Peab mainima, et pildid on väga head. Lisaks piltidele riputab Ott ka oma blogi netti üles...selle aadress peaks olema järgnev....www.m6rraheide.blogspot.com. Piltide lingi leiate sealt aadressilt.
Head ööd.
31.07 (reede)
Nüüd on kontoris olla suisa inimlik. Konditsioneeri võib keerata isegi 16 kraadi peale. See võib ju tunduda küll jahe, aga kui väljas on nii 30 kraadi ringis, siis see on värskendav....minu jaoks vähemalt.
Käisime täna peale turgu nö sadamas....vähemalt kaardil oli märgitud sellesse kohta sadam. Kohale jõudes aga avanes suhteliselt nukker vaatepilt. Suure mõõna tõttu ei olnud ühtegi paati/laeva sadamas ning ei saanudki näha, kuidas suurtes kogustes krevette kastidesse kühveldatakse. Nö vahiputka oli ka nukker....hamac kuskile üles riputatud, aiatoolid virnas ja üldine vaikus. Ehk satub järgmisel korral paremal ajal. Selle nö sadama ja turu vahel oli ka kalaturg, kust kiiruga läbi liikusime, sest ei olnud käepärast hapnikumaske võtta. Krabisid saab siin osta elusast peast täitsa....need on mitmekaupa nööri otsa kinnitatud ja siis ilusti rippuma pandud....näitad aga et millist nööritäit soovid ja neiu pistab sulle need tõmblevad krabid kotti. Oleks küll tore nendega sealt koju tulla, aga midagi söödavat ei oskaks ilmselt nendest valmistada.
Jalutuskäik sattus sellisele ajale, kus keegi teine väga linnas ei jaluta...seega siis kuskil 12 ajal...kui on kõige kõrvetavam päike. Ilma kreemita oli muidugi tulemus kohe käes. Koju jõudes küsis Frederic minult, et kas ma käisin päikesel....ja no ega teistelt ka kommentaarid tulemata ei jäänud :). Isegi hiljem puufirmast töömeestele vajalikke laudu tuues kommenteeriti minu punast nahka....ja mina siin hõiskasin Otile veel et minu nahk on siin selle poole aasta jooksul päikesega suhteliselt ära harjunud...tutkit.
Õhtul vaatasime siis seda dvd-d Prantsuse - Guajaana kohta, mis kalli raha eest sai soetatud. On teine küll muidugi prantsuse keeles, aga sellest hoolimata väga hea. Huvitav vaadata. Plaan saata see kodustele....kes tahab seda kuidagi laenata, siis andke teada....saab ju alati orgunnida midagi :).
Head ööd.
01.08 (laupäev)
Üks suurem plaan lähiajal on metsaraie. Selle tarbeks uuriti siis täna hommikul kaarti. Asi nägi siis välja umbes selline, et Frederic ja Bernard käisid kaart käes mööda dzunglit ringi ja seletasid midagi prantsuse keeles ning mina ja Ott lihtsalt käisime neil sabas. Tundus suhteliselt jabur, sest tundus et keegi väga täpselt ei tea kus asuvad piirid ja kus me peaksime hakkama puid raiuma. Lõpuks ikkagi mingi punkt leiti ja Ott alustas sihtide tegemist. Ei ühinenud temaga küll täna, aga niisama ka käed rüppes ei istunud...tegin quassia puhastamisega lõpuspurdi.
On küll tore leida poest pelmeene ning kui sa need 8,80 eurot maksvad asjad ära keedad, siis ju nagu loodaks, et on midagi head. Aga no-no-no. Kõige jubedamad pelmeenid, mida ma kunagi saanud olen. Sisuks olnud krevetimögin sai isegi ära söödud, aga selle ümber olnud tainas tundus küll peale keetmist rohkem nagu mingi liimi moodi olevat.
Tohutu palavuse leevenduseks tegi Florence ettepaneku minna Patawa äärde. Igati tervitatav ettepanek. Saigi siis Oti sihitegemine katkestatud ja kose äärde mindud. Värskendav käik nagu alati, kuigi tagasi auto juurde minnes pole kundagi nii suurt väsimust olnud kui täna. Kahekesi Florenciga lõpus kõndides oli küll kops suhteliselt koos.
Õhtul sai aga ära hävitatud viimased kilud. Kui meile tundus see kilupuhastamise taldrik lõpuks suhteliselt eemaletõukav, siis Zorro arvas teisiti. Sõi kõik soolikad ja pead kiiresti ära ja ilmselt oleks rohkemgi tahtnud.
Head ööd.
02.08 (pühapäev)
Juba varahommikul (okok ehk kuskil kella 8 ajal) oli kuulda, et metsaraie on alanud. Kui macheete ikka teravat nühitud, siis võib ju alustada. Kui Ott oli juba mitu tundi puid raiunud, siis Fatima päris mult, et kas ta ei kavatsegi puhata....ainult töö-töö-töö.
Head ekvaatorit mulle :). Täna siis on täis tiksunud 6 kuud siin kaugel dzunglis. Ütlemata tore igatahes. Ning kus oleks veel parem ekvaatoripidu tähistada, kui siin ekvaatori lähedal. Selle puhul jõime rummi. Muhe.
Head ööd.
03.08 (esmaspäev)
Tänaseks on siis sihid valmis ning võib hakata ohtralt puid langetama...ikka nii, et varsti oleks vähem õhku mida hingata. See ei ole küll meie peamine plaan. Kunagi kauges tulevikus plaanib Frederic sellele alale puid istutada, mida tal mingi projekti tarbeks vaja on. Maapinda uurides tundub see suhteliselt kahtlane ettevõtmine...kivid, juured ning veelkord kividkividkivid. Meie mõttes istandust ei saa siia küll rajada, aga eks näis mis saab. Pealegi hakkab see istutamine ehk kuskil aasta lõpus alles pihta.
Esimese päeva lõpuks olid villid kätel, väsimus kogu kehas ning veider tunne sees. Viimane selle tõttu, et pole kunagi nii palju puid maha võtnud kui täna. Andke andeks kui teil seal Eestis nüüd kuidagi vähem õhku tundub olevat.
Siesta käib aga täie hooga. Lamad tunnike hamacis ja ei jõua isegi lugeda. Vat selline väsimus.
Head ööd.
04.08 (teisipäev)
Pole enam vaja oma käsi piinata ning suuremat sorti puid macheetega maha raiuda. Tänasest on meie kasutuses Bernardi mootorsaag. Puid langeb nüüd kiirelt ja igas suunas. Ikka Bernard näitab ette ja Ott lõikab...seda kõike inglise ja prantsuse keele segus, miida ühildab viipekeel. Kui aga see risu sees kõndimine on juba suhteliselt võimatu, siis tuleb see kõik suurtesse hunnikutese koguda...hiljem saab mitu suurt jaanilõket. Kindlasti suurimad jaanilõkked, mida kunagi sellel mandril on põletatud.
Head ööd.
05.08 (kolmapäev)
Palju õnne Erkile!
Hommikul veel enne linna minekut oli vaja minna puufirmasse laudade järgi. Plaan oli, et meie pirukaautoga saab need lauad ära toodud...pikkust laudadel kuskil 4 meetrit. Sügavalt kahtlesin selles juba alguses, aga Bernard ja Frederic olid kindlad, et saab hakkama. Puufirmasse jõudes olid sealsed kõik arvamusel, et ikka on vaja suuremat autot. Kuna muud ei jäänud üle, siis anti mulle üks sealne vana veoauto. Selline, millel istmed on poolenisti kellegi poolt ära söödud, rool käib nagu rekkal ning kägivahetus on ka mitu sajandit vana. Kui lõpuks kõik need rasked lauad peale olid laetud, siis võis liikuma hakata...mis seal salata, päris cool oli selle veoautoga sõita. Koju jõudes olid muidugi kõigi näod suurt imestust täis, kui ma selle veoautoga hoovi sõitsin :) aga no mis sa teed kui enda auto liiga väike on...tuleb lihtsalt suurem auto võtta. Lauad maha laadida ning läksin tagasi, et autod ära vahetada.
Kuna käed saavad ikka pidevat koormust ja peopesad tahavad katki minna...hoolimata kinnastest, siis on vaja neid teipida. Selleks oli vaja siis Corast otsida üles apteegiriiulid. Mis seal salata see teip on ikka palju parem kui tavaline plaaster, mis peale paari minutit kohe lahti tuleb.
Meie koduse telefoniga saab ju nüüd täitsa helistada. Küll on alguses väikesed tõrked, aga üldjoontes asi vist ikkagi töötab. Siin aga on sellised head nö kõnekaardid, millega saab igalt lauatelefonilt ja telefoniputkast helistada...selleks vaja vaid kaardi peal olevat koodi. 10 eurone kõnekaart muidugi kulub kiirelt kui Eestisse helistada.
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar