17.07 (reede)

Kuna siis Fredericu auto on rivist väljas, siis suundusime hommikul kõik koos Florenci autoga linna. Oli vaja ohtralt quassiat puhastada ja kuna nädalavahetusel oleme paiksed, siis sain täna netti kasutada.

Lõunat käisime koos söömas ühes mõnusas väikeses kohas Matourys...mitte kaugel kontorist...aga no seal ei olegi midagi kaugel. Igatahes pakuti seal sellist kohalike sugemetega toitu....väga hea. Sõin siis meie mõistes lihapalle ohtra kastme ja riisiga. Magustoiduks veel natuke jäätist ja rohkem ei oleks midagi juurde mahtunud. Koht aga iseenesest oli taaskord üks pere ettevõte, kus lapsed jooksid vabalt mööda saali ringi. Üks väikestest tüdrukutest (vanust ehk kuskil 5 või 6) pidavat juba harjutama oma taskuvarga oskusi. Sellel korral pääsesin tema proovidest õnneks. Küll aga hakkas see laps seal möllama kui rohkem rahvast tuli. Tõmbas klientidel laua pealt menüüsid ära ja loopis neid põrandale...sellele järgnes väike peredraama, mis laabus õnneks kiirelt. Lisaks ringi siblivatele lastele oli seal veel selline tore asi, et ühe laua peal olid raamatud ja ajalehed..et kui on pikem ootamine. Sealt leidsin ühe ägeda raamatu, kus väga naljakate karikatuuridega on edasi antud siinset elu. Ja no tõesti neid pilte vaadates sain juba peaaegu kõigi piltide mõttele pihta..ainult mõnda asja ei olnud veel ise näinud või sellest kuulnud. Raamat mida nüüd siis tuleb poodidest otsida, sest see tõesti annab siinsest elust hea ülevaate...et kuidas asjad tegelikult käivad.

Hiljem peale pikka päeva kontoris võtsin peale Uti ja suundusime kodu poole. Tanklas oodates nägime veidrat vaatepilti. Enne meid olid tankimas üks auto, kus päevitusriiete väel olev naine järjest suuri kanistreid autosse ladus ning lõpuks kui enam väga ruumi ei olnud kuskil, siis tuli meie üllatuseks pakiruumist välja kaheraudne...no on ikka koht. Naistel ka autos kaheraudne alati olemas. No aga Prantsuse - Guajaana ju ikkagi :)

Head ööd.

18.07 (laupäev)

Korraga sajab vihma ja paistab päike...sellise asjaga võib ju juba ära harjuda. Kuna aga ikkagi vihma oli rohkem, siis ei olnud ka hea turiste Patawa kose äärde viia. Nimelt on meil siin paar päeva üks kohalik perekond Remirest, kes tahtsid nädalavahetuse dzunglis veeta. Viisin nad siis täna dzunglisse seda ilusat lindu vaatama, kelle nimi oleks tõlkes “kivi kukk” vms. Kohale jõudes selgus aga infotahvlit lugedes, et praegu on neil kõige vaiksem periood ning selle tõttu ei õnnestunud ka ühtegi lindu näha. Küll aga nägid nad seal olevaid suuri koopaid ning plaanivad kuskil oktoobri kuus tagasi tulla, sest siis on lindudel paarilise otsimise aeg. Perekond aga ise elab jah Cayenne lähedal ning köivad väga tihti rannas...kuulsin jälle lugusid, et suured merikilpkonnad on randades. Vaja ikka ise ka üle vaadata.

Üks põhjus veel miks täna Patawa äärde ei saanud minna oli see, et Dantel on taaskord haige ning ma ei tunne seda teed nii hästi et julgeks turiste sinna viia. Ise võib ju ära eksida, aga turiste ei tahaks küll dzunglisse ära kaotada. Kellele seda jama veel vaja oleks onju.

Head ööd.

19.07 (pühapäev)

Ilm on päikeseliseks muutunud ning tönu sellele sai ka Patawa juurde mindud. Teejuhiks oli meile siis täna Florence. Minek oli küll pikk ja vaevaline, sest enamus inimesi kandsid libeda tallaga tenniseid ning kukkumised olid tihedad, aga kohale me jõudsime :). Taaskord väga kosutav käik ning lõpuks tagasi autode juurde jõudes oli nii palav, et oleks tahtnud tagasi minna.

Soovitan soojalt lugeda Philip Pullmani raamatuid seeriast “His dark materials”. Raamatud, mida Florence siin prantsuse keeles loeb ning mulle kuskilt inglisekeelsed muretses. Väga huvitav lastekirjandus.

Head ööd.

20.07 (esmaspäev)

Davilla rougosa - taim, mida kasutatakse kosmeetikas ning mida meil on vaja korjata nii palju, et saaks lõpuks 15 kg kuivatatud lehti ära saadetud. Taim iseenesest on selline ronitaim ning lehed on nagu peenike liivapaber, mis korralikult käsi äestab. Ühest kohast me vajalikku kogust küll kätte ei saa, sest värskelt on vaja lehti nii umbes 35 kg vms. Tänases korjekohas (Gabrieli jõeni viiva tee ääres) aga kasvas davilla ümber ohtralt lõikeheina moodi jubedust. Lõikehaavad kätel, päike ning higi ei olnud koos kohe üldse mitte head. Käed kipitasid hirmsasti ning lõpuks oli käsi vaadates küll selline tunne nagu oleks tahtnud endal veene läbi lõigata. Aga lõpuks saime ikkagi 13 kg korjatud....selle koguse sees muidugi ka oksad, sest suuremat puhastust on mõtekam kontoris teha.

Kontorisse jõudes hakkas Dantel davillat puhastama ning mina pakkisin veel kuivatis olevaid taimi kottidesse, et saaks ikka maksimaalselt vaba ruumi. Ei olnud sellega väga jõudnud alustadagi kui tuli Frederic ning palus, et ma ta koju viiksin. Nimelt ei ole tal autot praegu ning tervis oli täna nii vilets, et parem oleks linnas passimise asemel kodus puhata. Mis seal ikka....sõitsime koju tagasi. Polegi vist nii mitu korda päevas seda koduteed sõitnud :).

Aga see davilla on jah taaskord selline, et paigutaks selle sinna käsitöö rubriiki. Ikka pikalt tuleb vaeva näha, et lehed okstest eraldada. Jõudsimegi koju alles ehk kuskil kella 7 ajal. Dantel muidugi soovis töö lõpetada ära varem...kui ehk oli ainult veerand tööst veel teha jäänud, aga suutsin ta ikka ümber veenda ning tänane töö sai ikka täna ära tehtud.

Head ööd.

21.07 (teisipäev)

Kuna Dantel pidi täna arsti juurde minema, siis olin sunnitud üksinda davillat korjama. Taaskord samas kohas, sama palavuse ja samade lõikeheinadega. Tänane saak oli aga ainult 6 kg. Aga no mida sa ikka tahad kui üksi korjad. Kui olin puhastamisega ka lõpuks ühele poole saanud siis jõudis ka Dantel arsti juurest tagasi. Suundusime postkontorisse, et uurida, mida on vaja et siin pangakontot avada. Dantel oli tõlgiks kaasas. Saime muidugi järjekorras seista kuskil pool tundi ja lõpuks oli asi kiire. Tädi andis meile a4 lehe, kus oli pikk nimekiri asjadest mida vaja on. Väidetavalt ei saanud Dantel sellest kõigest aru...või lihtsalt ei viitsinud mulle seletama hakata, mida mul vaja on. Hiljem viskas ka Frederic sellele paberile pilgu peale ja ütles, et ajab need asjad korda. Eks näis, kui kiiresti sellega siis läheb. Minule sobiks muidugi paremini kui saaks asja kiirelt tehtud, sest seda kiiremini saaks hakata Prantsusmaalt toetust saama :)

Koju jõudes oli tore üllatus, et Fatima on wc-d koristanud. Seda ma alguses igatahes arvasin, aga hiljem selgus, et ta pidas seal lihtsalt ühe skorpioniga veesõda. Oli skorpion kuskilt järsku välja ilmunud ning Fatima siis oli vee keeranud kõige kuumema peale ning ta nö vaikselt ära keetnud.

Kui lõpuks makaronid ja riis juba enamus söögikordadest laual on, siis tuleb midagi ette võtta. Vahelduseks suppi keeta ei olnud üldse paha...nii et ikka mitmeks päevaks seda jagub.

Head ööd.

22.07 (kolmapäev)

See varjualune, kuhu potitaimed on pandud ja millel vineerkatus sai ära eemaldatud, et päike rohkem ligi pääseks, siis nüüd tuleb selle kallal jälle töötada. Selgus, et päikest on praegu neile noortele taimedele ikka liiga palju ning on vaja nende kohale topeltkihis võrku panna, et mingigi kogus päikest kinni püüda. Mina siis olin redelihoidja ning Dantel ronis katusel...ärgem unustagem, et tema on see, kes kõrgust kardab. Kui ma proovisin aga talle selgeks teha, et mul pole mingit probleemi sinna üles minna, siis seda ta ei tahtnud kuulda. Pidingi siis alla jääma ning redelit hoidma ning seda ühest kohast teise toimetama vajadusel.

Vahelduseks aga sai natukene mulda taimedele juurde pandud ning mullakotist avastasin ühe suure konna, kes ennast seal päris hästi tundis ning ka ühe väikese kobara valgeid mune. Kas siis ussi või sisaliku munad. Ei olnud aga plaanis oodata ja vaadata, et kes sealt siis välja tulevad...kastsime need munad kütusega üle ja sinna nad suridki.

Kui kodused toimetused olid tehtud, siis suundusime taaskord davillat korjama, mida täna saime 8 kg. Sattusime aga kõige jubedamal ajal töötama...kella 12 ajal. Viimane kord sellisel ajal tööd teha päikese käes.

Peale puhastustööd kontoris algas Dantelil puhkus. Sõitis kaheks nädalaks Surinami puhkusele. Nüüd on aeg siis üksinda tegutseda natukese kuni siia jõuab teine eestlane Ott. Kasutasingi täna siis kohe võimalust, et ei pea aega kellegi järgi planeerima ning läksin pealelõunal randa. Sattusin täiesti valel ajal, et kilpkonnasid vaadata. Tuleb varsti uuesti proovida. Rahvast ei olnud üldse palju ning sai rahulikult jalutatud ning ühes teeäärses restoranis pitsat söödud. Pitseerias astusin muidugi ämbrisse...menüüga seoses. Pitsade nimekiri oli pikk ning leidsin ühe huvitava pitsa, kus kõikidest koostisosadest peale ühe sain aru. See üks aga sai saatuslikuks, sest see oli mingi kohalik kala. Kalapitsa ei kõla ju kohe üldse hästi ja ei maitse ka hästi. Kuidagi sain ikka enamuse ära söödud, aga jube maitse ei tahtnud pikka aega mind rahule jätta.

Head ööd.

23.07 (neljapäev)

Hommikul sättisin ennast kohe davillat korjama. Meie mägise tee suhteliselt alguses, kus on pikk ja sirge tõus...see koht, kus imeline vaade on. Taaskord aga jah üks taim, mida väga lihtsates kohtades ei kasva. Seekord siis pidin ennast kuidagi kõrge künka otsa vinnama ning seal serval tasakaaluhoides kuidagi siis davillat korjama. Aega läks aga asja sai.

Matourysse jõudes selgus, et täna siis kolime nö kontoriruumi 2 korterit edasi. Nimelt on kontor ühes kahekordses majas, kus mõlemal korrusel 3 korterit. Siiani oli meil teisel korrusel kohe trepist üles tulles esimene ja teine korter...nüüd aga teine ning kolmas. Parem on nii selletõttu, et siis ei pea tulevased naabrid meist alati mööda kõndima ning seda taimesodi nägema nii palju. Õnneks ei olnud palju asju mida kolida ning saime selle Fredericuga kahekesi tehtud. Pole kunagi nii kiiret kolimist teinud :). Kõige raskem oli suur dokumentide kapp, aga isegi see sai kahekesi paika veetud. Köögitarbeid kolides leidsin uue korteri köögikapist 4 pakki piima, mille parim enne oli aastal 2008. Meie kolimise taustal paigaldas Bernard aknaid...pole ammu olnud korteris, millel oleks päris aknad :). Kui uuel nädalal veel konditsioneer ka tuleb, siis on seal juba päris hea olla. Paraku ei ole uues korteris küll veel nädal aega elektrit, aga seni saab seda pikendusega kuivatusruumist.

Head ööd.

24.07 (reede)

Täna jäin Fatimale seltsiliseks siia, sest Util jälle vaja linnas asju ajada. Aga peale nädalat davilla seltsis kulus see puhkepäev täitsa ära kohe. Sain rahulikult dzunglis olevat laudrada puhastatud ning raamatut loetud.

Lõunal saabusid ka ehitusmaterjalid kanala jaoks.

Kui juba aega on rahulikult süüa teha, siis tuleb seda ka ära kasutada. Riis koorese kreveti ja porgandi kastmega oli täitsa hea isegi. Ohtralt karrit ja vürtsi...mmmmm.

Head ööd.

25.07 (laupäev)

Hommikul suundusin kohe esimese asjana netikohvikusse, kus muidugi teenindus oli nii nagu alati. Pikalt pidi ootama kuni teenindaja siis lõpuks pilgu oma arvutiekraanilt tõstis, et minult 6 eurot vastu võtta. Ning taaskord sai kasutada wc-d, mis oli üksiti ka kohaliku pere wc...hambaharjad, habemeajamisvahud jnejne...pluss üldine räpasus.

Rahulik lõuna kontoris ja siis võiski randa suunduda. Rahvast oli juba natuke rohkem, aga ikka kohe kuidagi ei meenutanud see suvist Pärnu randa...õnneks. Leidsin mõnusa platsi palmide all ning sättisin sinna ennast lugema. Ookeani soolane vesi jahutas mõnusalt. Ühel hetkel aga ilmus välja kuskilt üks kalamees, kes siis oma pikad õnged keset randa püsti pani. Keset ujujaid muidugi. Ei mingeid proteste. Rahvas lihtsalt ujus eemale ja oligi korras. Esimese kalamehe ilmumisest aga said teised ka indu ning mitu noorte seltskonda käisid autodest õngesid toomas. Varsti oli pika rannariba peal mitu kalastajat ning suplejad tõrjuti välja lihtsalt.

Kui vaikselt hakkas juba hämaraks minema, siis oli viimane aeg üles otsida see rand, kus rohkem kilpkonnasid näha on. Jõudsin just enne täielikku pimedust õigesse kohta. Põhiliselt näeb kilpkonnasid õhtuti rannas kuskil alates kella 8 st. Seni aga nautisin ookeani lõhna ja seda mõnusat tuult, mis rannas alati on. Värskendav igatahes. Leidsin ühe mõnusa vana randa uhutud palgi, kust avanes hea vaade pikki randa. Järjest rohkem hakkas pimedusest liikuma vilkuvaid tulukesi. Rahvas hakkas vaikselt kogunema. Nii kohalikud kui ka turistid. Ja lõpuks siis nägingi ära selle, mille järele olin tulnud. Hiigelsuured merikilpkonnad...”dermochelys coriacea”. Nad võivad kasvada 1,5 kuni 1,9 meetri pikkuseks ning kaaluvad kuskil 600 kg ringis. Kui nad on veest jõudnud liivale siis sealt edasi liiguvad nad veidral moel edasi. Tõstavad ette enda esiloivad ning siis nende jõuga tõstavad järgi kogu keha. Veider vaatepilt. Lõpuks kui ta on endale sobiva koha leidnud veest ehk kuskil 15 meetrit eemal, siis ta hakkab loibadega liiva sisse auku kaevama, et sinna munad peita. Väga pikaajaline tegevus. Kogu seda tegevust pealt vaadates aga ei tohi kasutada tavalist taskulampi vaid tuleb kasutada punast värvi valgust, sest väidetavalt seda nad ei näe. Kuna mul aga oli ainult tavaline taskulamp, siis pidin leppima kuuvalgusega. Ning veel on soovitatav jälgida kogu seda asja kas kilpkonna selja tagant või äärmisel juhul küljepealt, aga mitte otse eest. Keelatud on teha välguga pilte. Ehmumise korral võib kilpkonn lihtsalt ookeanisse tagasi minna ja munad jäävad munemata. Aga lisaks sellele suurele nägin ka 3 väiksemat kilpkonna (ehk kuskil 70 cm pikkuseid) ning ühte päris väikest, kes oli alles koorunud ja juba oli leidnud tee vee poole. Vägev vaatepilt ikka ning seda tuleb kunagi uuesti uurima minna.

Veel enne koju sõitmist oli vaja jälle üks pitsa süüa ja seal samas kohas, kus ennegi. Seekord aga sain õnneks hea pitsa...ilma kalata. Muide Remire - Montjoly piirkonnas on väga palju pitsa restorane. Eriti hästi saab ülevaate restoranidest ja baaridest õhtul, kui kõik reklaam tuled põlevad...päeval ei oskaks neid kuidagi tähele panna.

Head ööd.

26.07 (pühapäev)

Täna saabusid meile kaks ehitusmeest, kes hakkavad kanalat ehitama ning nö renoveerivad ühe elumaja ära nii et Fatima saab sinna kolida. Saabusid nad pealelõunal ja asusid kohe tööle, et enne pimedat ka jõuaks ikka midagi tehtud. Kui algselt plaaniti, et kanala tuleks minu ja Uti maja lähedale, siis nüüd õnneks otsustati ringi. See sobib mull hästi, sest seda kanala lõhna ei tahaks küll iga päev pidevalt tunda.

Kui Frederic ja Florence oma pikalt jalutuskäigult tagasi olid jõudnud, siis nad rääkisid, et olid jaaguarit kohanud jälle. Ja ei olnud see siit nii väga kaugel midagi.

Head ööd.

27.07 (esmaspäev)

Ai kurja kui tüütu võib olla davilla korjamine ikka lõpuks. Pidin ennast ikka korralikult tagant sundima, et saaks kasvõi poolteist kotitäit täna korjatud. Hiljem muidugi kontoris kuivad lehed ära pakkides ja kaaludes selgus, et ainult 100 grammi on veel vaja. Täna sai aga täitsa palju rohkem korjatud...ehk kuskil 1,5 kg. Aga alati parem kui on rohkem kui vähem...järgmisel korral siis ehk juba vajalik kogus olemas.

Täna aga oli kuivatusruumis täitsa hea töötada, sest konditsioneer oli 16 kraadi peal. Tundub jahe eks, aga kui väljas on kuskil natuke üle 30 kraadi, siis see on täitsa värskendav. Kuna aga oli esmaspäev, siis lõpuks jätsin tänase töö homseks. Suundusime Fredericuga hoopis varem koju tagasi...selgus, et meile kummalegi ei meeldi esmaspäevad. Teel koju sain natuke aimu, kui suur äri see taimedega ikka käib. Poleks osanud arvata, et see nii suur on. Rohkelt firmasid, kes kokkuostu teevad ja tohutult palju töölisi mööda maailma, kes siis roppu vaeva näevad ja neid taimi kuskil korjavad. Ise ka siis nüüd üks väike mutter kogu sellest masinavärgist. Parasjagu pidi Fredericul käsil olema suurema koguse väga kallite seemnete ost ja müük. Küll siis tuleb netis ringi kolada ja infot koguda, kohalikega telefoni teel rääkida ning omadelt inimestelt infot saada, et kuidas tegutseda. Elu nagu ameerika pilvelõhkuja 65ndal korrudel või mis.

Head ööd.