20.11 (reede)
Palju õnne issile sünnipäevaks.
Mõnus hommik ... rahulik ärkamine, lugemine, päevitamine. Lõõgastav.
Kanade igahommikune vali kaagutamine ei ole niisama ... ikka põhjusega. Viimastel päevadel on alati kanalast leitud korraga rohkem kui 4 muna. Täna suure kaagutamise peale kanalasse minnes leidsin maast 5 muna. Neil on välja kujunenud üks nö munemise nurk, kus alati keegi istub ka kõva häälega kaagutab. Nurgast istujate alt paistis veel paar muna, aga ka väikese togimise peale ei olnud kanad nõus ennast liigutama ning mulle veel rohkem mune andma. No eks ise teavad.
Viimane valguspüük Francoga. Üle pika aja sai väikese vihmaga valguspüüki üles seada. Kusjuures tänu viimastel päevadel olnud vihmale oli tänasel ööl mitu korda rohkem liblikaid ja erinevaid putukaid. Sellest suurest valikust leidis Franco endale mõned, mida tal veel oma kogus ei ole ning soovitas ka minule mõndasid mida võiks koju viia. Lõpuks sain tema abiga endale päris mitu ilusat liblikat ümbrikutesse ning õhtu jooksul sai ära õpitud ka tehnika kuidas liblikat korralikult eksponeerida. Lõpuks kui paaritunnine vihm oli vaibunud, saime asjad kokku panna ning magama suunduda.
Head ööd.
21.11 (laupäev)
Sai veel Francoga hüvasti jäetud ning antud vastastikused lubadused, et kohtume Itaalias. Minuga pidavat halvasti minema kui lähen Itaaliasse ning talle ei helista :). Sain elu suurima jootraha ning kingituseks karpidega erinevat liblikapüügi värki. Taaskord soe hüvastijätt.
Viimased jutud ka Fredericuga, kes taaskord pikale tööreisile sõidab täna.
Kontoris sai vajalikus koguses internetis oldud ning kodustega toredaid uudiseid vahetatud. Seejärel Corasse väikesele tiirule, siis burger Cayenne kesklinnas ning võis juba koju minna. Kohe kuidagi ei oleks viitsinud kontorisse ööseks jääda. Džunglis ikka parem.
Head ööd.
22.11 (pühapäev)
Sai korralikult päevitada ... kuna lahkusmis kuupäev liigub järjest lähemale, siis tuleb päikesest viimast võtta. Seda ka veel selle tõttu, et vist vihmaperiood ähvardab tulema hakata.
Tulev nädal kujutab endast suures enamuses autojuhiks olemist ... selles aga ei ole midagi halba ... kohe kindalsti mitte. Vaja perepoega kooli viia (varahommikul) ning siis lõunale viia ja siis tagasi koju tuua. Ja vahepealse aja saab veeta kontoris, linnas, rannas ... kus iganes :). Pole paha.
Õhtusöögiks tee väikese Piritaga ja korras.
Head ööd.
23.11 (esmaspäev)
Vihmaperiood vist tahab alustada nüüd ja kohe. Sajab, sajab, sajab. Hommikukohvi juues on seljas soe fliispusa, pikad püksid ning jalga on tõmmatud isegi sokid. Ja ikka on nagu külm.
Puuduva päikese tõttu tuleb ka üha rohkem generaatoreid kasutada. Küll elektri saamiseks kui ka vee pumpamiseks tiigist tünnidesse. Generaator tööle, pump sisse, esimene tünn täis, pump välja, surve sisse, teine tünn täis, surve välja, pump sisse, esimene tünn täis :) ja nii ta läheb.
Head ööd.
24. 11 (teisipäev)
Suure vihma tõttu oli ka uni väga mõnus.
Kanad munevad aina rohkem ja ehk võib isegi öelda, et mõned munad on juba suuremad kui esimesed olid.
Sajab.
Head ööd.
25.11 (kolmapäev)
Väljusime kodust kell 6. Nii vara, sest Cyrill oli vaja kooli viia. Peale seda kontorisse. Meie kontorimaja ehivad jubeilusad jõuluehted :). Küll on veetud erinevaid elektrilampe mööda rõduserva ja põlevaid tähti riputatud. Kõige tipp oli minu jaoks üks väike jõuluvana, kes mööda rõdu külge kinnitatud redelit üles ronis. Pärast linnas poodides käies nägin siinset jõulumeeleolu veelgi ... kaubanduskeskus Cora on püstitanud isegi mingitsorti kuusepuu ning kuulsin isegi esimest jõululaulu :). Ohtralt müüakse shokolaadi, shampust ja erinevaid kuuse/palmi ehtimiseks vajalikke asjakesi.
Peale edukat linnatiiru tagasi kontorisse, et kodustega skaipida ning siis juba Cyrill koolist peale ning tagasi koju.
Sajab.
Head ööd.
neljapäev, 26. november 2009
laupäev, 21. november 2009
13.11 (reede)
Vaevalt et olen üles ärganud ja luugid lahti saanud kui helistab Frederic ja palub kaameramees Philipile Fougashjee kose lähedale järgi sõita. Oli ta sinna hommikul kella 6 ajal Fredericuga saanud ja nüüd oli vaja tagasi saada. Philipiga puutun mina esimest korda kokku alles ... kuigi ta on siin juba täitsa mitu päeva olnud. Ta on pärit Prantsusmaalt, tegeleb fotograafia ning filmindusega. Hetkel on käis dok film Kaw mäest, ning on jahtimas mingeid ülemineku kaadreid ... udu, päikeseloojangud jne. Rääkis et on siin juba pea 15 aastat käinud ja teab ka vist kõiki eestlasi, kes siin on töötanud :)
Taaskord lebo, uni, kohv, raamat ... et koguda jõudu öiseks valguspüügiks.
Õhtul üllatas meid kõiki Dantel oma saabumisega. Oli ta nimelt just Surinamist tulnud ... teel koju käisid ka valguspüügi platsilt läbi. Tervitused, väike lobajutt ning pidime kohtuma juba homme, et koos Cayenne turule sõita.
Kuna liigse kuivuse tõttu oli linale sattunud elukate hulk suhteliselt väikene, siis jõudsime koju enne kella kahte. Südaöö paiku hakkas küll lina peal suurem liikumine, aga siis kõik juba peaaegu et magasid :).
Head ööd.
14.11 (laupäev)
Peale nappi und, minu jaoks on juba 6 tundi vägaväga napp, läksime mina Franco ja Dantel linna. Ott liitus meiega hiljem, sõites pirukaautoga. Tegime tiiru tavapärasel turul ... mangod, ramboutanid, pomelod jne. Kõige selle peale surus metsik kuumus. Siis võtsime suuna kalaturule ... nimelt rääkis Franco, et sealt saab ilgelt häid kala – ja krevetipalle ... no nagu meie lihapallid peaaegu. Asi nägi siis välja nii et lusikatäis taignamöksi visati kuuma õli sisse ja lasti seal küpseda ... pärast salvrätikule nõrguma. Asi nägi küll väga rasvane välja, aga maitses imehea. Kambapeale sõime neid ikka parasjagu. Kalapallides oli ka vürts väga omal kohal. Siis aga läksid meie teed lahku ... Franco ja Dantel läksid veel kuskile poodi ning mina suundusin Otiga kontorisse, et natukeseks internetiseeruda. See aeg jäi suhteliselt lühikeseks, sest ühendus tahtis kõik närvid ära süüa.
Väike uinak mugavas hamacis veel enne valguspüügile minekut.
Valguspüügi vahetuses läheduses ei soovita suure suuga haigutada ... suu on siis peaaegu ääreni erinevaid satikaid täis. Kaua ma aga seal ei haigutanud ... uni niitis mu korralikult maha ning julgelt 3 tundi veetsin pirukas magades ja muusikat kuulates.
Head ööd.
15.11 (pühapäev)
Juba teist pühapäeva järjest ja lõppkokkuvõttes ei tea mitmendat korda käisin Cacaos. Olen seal vist rohkem käinud kui Paides. Olime ennast Otiga just Franco autosse sättimas kui meiega liitus viimasel hetkel ka filmimees Philipe. Nii me siis hakkasime veerema. Vahepeal väikesed peatused filmimise ja piltide jaoks ning lõpuks jõudsime ka kohale. Supp maitses imehea ning seltskond oli ka tore. Franco esines aegajalt oma toredate naljadega. Ramboutanid ja natuke muud nodi turult. Putukamuuseumi jätsime sellel korral vahele ... no palju võib ühes muuseumis käia. Ühes suveniiripoes ostude eest makstes oli mul pilk kuidagi eriti ära vajunud, sest tõesti oli võimatult palav. Poemüüja oli aga väga tore ja uuris, et mis viga on. Vastasin talle siis, et liiga palav on lihtsalt ... selle peale sain topsitäie jäätist kingituseks :). See tegi küll minu tänase päeva.
Tagasiteel sai korralikult unega võideldud, aga vist võib öelda et mina võitsin.
Kui olin ennast juba valguspüügile minekuks valmis seadnud (kohvigi termosesse valmis teinud) siis saabus linnast ootamatult Dantel ning ütles, et ta läheb ise valguspüügile. No ega mul selle vastu midagi ei olnud. Sain varem magama minna ning kiirelt sai plaani võetud see, et lähen hommikul Frediga linna asju ajama.
Head ööd.
16.11 (esmaspäev)
Startisime kodust kell 6. Viisime Cyrilli kooli ja siis ise kontorisse. Lõpuks sai kottidesse pakitud ammu korjatud tapiria ja geophila. Natuke kiiret interneti külastust, et vahetada kiired kirjad. Edasine plaan oli üldjoontes järgmine: rentida Cayennest konditsioneeriga pirukaauto (sest meie oma on valguspüügiga tihedalt seotud), sõita Matitisse et sealt võtta desmodiumit, seejärel jõuda ilusti enne kells kahte lennujaamas olevasse Cronoposti et saaks värsked taimed lennukiga Pariisi saata. Mis aga tegelikult toimus oli natuke midagi muud :) ... nagu ikka eks. Kõik algas sellega, et Cayennes Sixti esindusse jõudes saime hoopis mingi vana käru, millel puudus konditsioneer ning ka kindlustus oli umbes eelmisest aastast. Kuna aga konditsioneeri oli vaja nii meile kui ka selleks et taimed autos sõidu ajal värsked püsiksid, siis sõitsime lennujaama Sixti, et sealt õige auto võtta. Kujutage nüüd ette endale et meie kontor asub kuskil lennujaama ja Cayenne vahel. Tohutult ebavajalikku sõitmist ja väärtusliku aja raiskamist. Lennujaama autorendis oleval teenindajal aga ei paistnud üldse mingit teadmist olevat selle kohta et millistel autodel on konditsioneer ja millistel ei ole. Kõige selle juures säilitasime meie Frediga rahuliku oleku nii lihtsalt saime naerda toimuva üle. Lõpuks saime teele hakata ... rohkem kui pooletunnise hilinemisega. Koht Matiti, kus Haiti mehed korjavad, asub linnast umbes 30 minuti autosõidu kaugusel Kouru poole. Nii siis oli hetki kus auto spidomeeter näitas julgelt 130 km/h. Lõpuks ühes tükis kohale jõudes ootas meid 190 kg desmodiumit, mis tuli võimalikult kiirelt kottidesse ajada, sulgeda, kaaluda ja sildistada. Käed käisid kiiremini kui oleks neist oodanud :). Kärmelt taaskord liikuma ... kui meil oli jäänud veel sõita kuskil 30 minutit ja cronoposti sulgemiseni oli jäänud 10 minutit, siis tegi Fred väikese kõne ning teatas, et me jõuame kuskil 15 minuti pärast kohale :). Selline ajaarvestus siis. Aga nad ikka ootasid meid ära ning kõik 190 kilo sai ilusti Pariisi poole teele saadetud.
Kui päeva põhiline eesmärk sai täidetud, siis võis väiksemate asjade kallale asuda. Suure nälja peletamiseks käisime läbi kuldsete kaarte alt ... ehk siis võtsime burgerid McDonaldsist :). Üle väga mitme kuu oli see ikka kohe eriti hea. Seejärel läbi mingist suurest ravimite ladustamise kohast, et pappkaste soetada, siis veel ühest kohast, siis veel ühest kohast, siis AirCaraiibe et soetada mulle kojusõiduks lennupiletid, siis läbi ülikoolist et natuke pabereid printida, siis Renault esindusest et korda ajada uue auto paberid ja siis vist juba võiski kontorist arvutid kokku korjata ja koju sõita. Täitsa võimalik et mingi käik jäi nüüd siia kirjutamata :).
Head ööd.
17.11 (teisipäev)
Kiired toimetused hommikul kodus ... natuke värskeid taimi korjata et näidiseid Pariisi saata, siis generaatoriga veetünn täita, kanala üle vaadata ning sõit taaskord kontorisse. Kiirelt värsked taimed pakkida. Seekord natuke rahulikum sõit Matiti’sse ... kesine saak. Ainult 50 kilo ... aga no asi seegi. Veel natuke värskeid taimi, et need näidistena üle ookeani saata. Kiire peatus kontoris, et pakkida ning üks suur kast kokku komplekteerida. Jõudsime lõpuks Cronoposti isegi täitsa rahuldaval ajal ning ükski laopoistest ei teinud meile nägusid selle tõttu et nende lõunaaega oleks natukese lühendanud.
Meie lõuna oli taaskord pikalt edasi nihkunud tavapärasest ajast ning seetõttu külastasime taaskord kuldseid kaari :). See võib ju nii täitsa harjumuseks saada. Siis jälle mitmed peatused linnas erinevates kohtades ... kaasaarvatud ühes remonditöökojas, kuhu 2 kuud tagasi üks generaator sai viidud ja mille olemasolu Fredil üldse meelest oli läinud.
Kiire internetiseerumine kontoris ning siis kiirelt koju, et ennast valmis seada valguspüügi jaoks. Muidu poleks väga kiire nagu olnud ju, aga täna öösel on 2 valguspüüki. Üks Francole ja teine ühele prantslaste seltskonnale. Mina ja Dantel läksime Francole seltsiks nö ja Ott tegeles prantslastega. Asja üles seadmisega oli kõik muidu väga bueno, aga värskelt parandusest toodud generaator ütles peale paariminutilist urisemist üles. Tuli siis tagasi koju sõita ning teine võtta. Lõpuks sai kõik ikka pilkases pimeduses tööle ja kõik toimis hästi. Küll aga oli tuuline ning saak ei olnud just kõige parem. Vaatamata sellele, et terve päeva sai toimetatud ning päevasest puhkamisest ei olnud juttugi, siis oli mul energiat üksjagu. Suutsin isegi nii kaua venitada, et läksin autosse väikesele uinakule alles südaöö paiku. Vastab ikka vägagi tõele ütlus, mis mu issi tavatseb öelda, „mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad“.
Kella poole 3 ajal suundusime koju. Pole elektrit ... taaskord ahvid? Või siis turistid, kes mingeid imelisi aparaate kasutavad mis kogu energia ära võtavad. Igatahes sai siis taskulambi valges pesemas käidud ... romantika eks :).
Head ööd.
18.11 (kolmapäev)
Hommikul väheke majapidamistoimetusi, mille hulgas ka üksinda piisavalt raske generaatori pesumajja vedamine. No ei tahtnud magavaid mehi üles ajada.
Siis aga jälle suund linna, et loodetavasti siis seekord viimane desmodiumi ots teha. Alguses kirjavahetused internetis ning siis Matitisse, kus saime toreda üllatuse osaliseks ... korjatud oli kogunisti 90 kilo. Seega on meil siis nüüd sellega korras ja viimane laadung sai ka õigeks ajaks lennujaama viidud.
Proovisime Frediga traditsiooni jätkata ning McDonaldsit külastada ... selgus et neil ei ole elektrit ja seega ei saa ühtegi imelist burgerit. Kahju küll. Proovisime veel paari kohta, aga kuna elektrikatkestus tundus olevat suurem, siis olid päris mitmed kohad tööst väljas. Lõpuks ikkagi kella 3 ajal ühe pitseeria linnas leidsime, mis oli ka avatud ning kus oli nii külm nagu Frigodomis. Ootasime oma pitsasid julgelt tund aega kui mitte rohkem. Selle aja aga täitsime mõnusalt jutustades ... eks nüüd on üksteisega ju ära harjutud ning jutuajamine ei ole enam nii veider ja pingeline kui alguses. Ikka mingid omad naljad ja nii. Kuna ootasime pikalt siis sai mitmeid teemasid käsitletud ning jah ... naerda sai ka päris korralikult :). Lõpuks lauale toodud pitsa maitses imehea ning kõht sai liiga täis. Teel kontorisse ikka mitmeid vajalikke peatusi ning juba võiski suuna kodupoole võtta.
Peale neid päevaseid jutukaid ja naljakaid sõite oli jabur üksinda sõita, aga seegi omaette mõnus ja nauditav. Taustaks üürgab kõlaritest kohalikku muusikat ning naeratus lihtsalt veab ise ennast näole.
Nüüd istun siin enda majakeses ning ees on õhtune tee väikese lisandiga ... sai natuke kodumaist piritat tee sisse kallatud. Väsimus on suur ... aga niipea kui generaatori saab välja lülitada, siis saab magama keerata.
Kuna kojuminekuni on jäänud ainult lühike kuukene, siis käib ümbritseva jälgimine mingi teise pilguga. Vahel tuleb ikka päris nukker olek peale kui mõelda, et siin sisseharjutud elu, mis on omamoodi koduseks saanud, tuleb varsti maha jätta.
Head ööd.
19.11 (neljapäev)
Täitsin hommikul auto tühjade gaasiballoonidega, et need hiinakas uute vastu vahetada. Proovisin küll kõik võimalikud keeratavad kohad balloonidel kinni keerata, aga ikkagi oli terve sõidu aja autos ilge hais. Kui oleks autos tikku tõmmanud, siis vist poleks enam väga kaugele sõitnud. Poes muidugi oli kõigil imestus suur, et tuleb üks neiu ja ostab 9 ballooni gaasi. Mis teha kui meil metsas süüakse palju :). Sõitsin tagasi koju, et balloonid ära viia ... seekord oli sõit täitsa lõhnavaba ja puha. Auto tühjaks laadida, toast arvuti ning tagasi linna. Selle sõidu eesmärk siis renditud auto sixtile tagastada. Hommikuste viivituste tõttu jäin sinna natuke hiljaks, aga no siin on hilinemine nagu hea tava vms. Siis juba korjas mind Florence oma uue autoga peale ning läksime Corasse. Seal Morpho nimelises restoranis ootasid meid juba Fred ja Cyrill ... sai söödud prantslastele omasel moel küpsetatud liha ... ehk siis pooltoorest ... kohati oli sõna „pool“ isegi ülearu. Magustoiduks tahtis Cyrill mingit eripakkumist, mis koosnes kohvist ning erinevatest koogikestest, mida oli vist kokku 4. Kuna keegi teine ei tahtnud seda temaga kahepeale võtta, siis tegime diili et mina võtan kohvi ja tema saab ära süüa kõik koogid ... sobis kõigile :). Sellised ühised lõunad on mõnusad.
Väike peatus kontoris, kus internetiühendus hävitas mu närve enneolematul hulgal. Seetõttu ka suundusin suhteliselt kiirelt koju.
Sajab vihma ... mitte küll ohtralt, aga harjumatult palju. Francole aga on see hea, sest tänu vihmale on õhtul/öösel ka rohkem liblikaid valguspüügil.
Head ööd.
Vaevalt et olen üles ärganud ja luugid lahti saanud kui helistab Frederic ja palub kaameramees Philipile Fougashjee kose lähedale järgi sõita. Oli ta sinna hommikul kella 6 ajal Fredericuga saanud ja nüüd oli vaja tagasi saada. Philipiga puutun mina esimest korda kokku alles ... kuigi ta on siin juba täitsa mitu päeva olnud. Ta on pärit Prantsusmaalt, tegeleb fotograafia ning filmindusega. Hetkel on käis dok film Kaw mäest, ning on jahtimas mingeid ülemineku kaadreid ... udu, päikeseloojangud jne. Rääkis et on siin juba pea 15 aastat käinud ja teab ka vist kõiki eestlasi, kes siin on töötanud :)
Taaskord lebo, uni, kohv, raamat ... et koguda jõudu öiseks valguspüügiks.
Õhtul üllatas meid kõiki Dantel oma saabumisega. Oli ta nimelt just Surinamist tulnud ... teel koju käisid ka valguspüügi platsilt läbi. Tervitused, väike lobajutt ning pidime kohtuma juba homme, et koos Cayenne turule sõita.
Kuna liigse kuivuse tõttu oli linale sattunud elukate hulk suhteliselt väikene, siis jõudsime koju enne kella kahte. Südaöö paiku hakkas küll lina peal suurem liikumine, aga siis kõik juba peaaegu et magasid :).
Head ööd.
14.11 (laupäev)
Peale nappi und, minu jaoks on juba 6 tundi vägaväga napp, läksime mina Franco ja Dantel linna. Ott liitus meiega hiljem, sõites pirukaautoga. Tegime tiiru tavapärasel turul ... mangod, ramboutanid, pomelod jne. Kõige selle peale surus metsik kuumus. Siis võtsime suuna kalaturule ... nimelt rääkis Franco, et sealt saab ilgelt häid kala – ja krevetipalle ... no nagu meie lihapallid peaaegu. Asi nägi siis välja nii et lusikatäis taignamöksi visati kuuma õli sisse ja lasti seal küpseda ... pärast salvrätikule nõrguma. Asi nägi küll väga rasvane välja, aga maitses imehea. Kambapeale sõime neid ikka parasjagu. Kalapallides oli ka vürts väga omal kohal. Siis aga läksid meie teed lahku ... Franco ja Dantel läksid veel kuskile poodi ning mina suundusin Otiga kontorisse, et natukeseks internetiseeruda. See aeg jäi suhteliselt lühikeseks, sest ühendus tahtis kõik närvid ära süüa.
Väike uinak mugavas hamacis veel enne valguspüügile minekut.
Valguspüügi vahetuses läheduses ei soovita suure suuga haigutada ... suu on siis peaaegu ääreni erinevaid satikaid täis. Kaua ma aga seal ei haigutanud ... uni niitis mu korralikult maha ning julgelt 3 tundi veetsin pirukas magades ja muusikat kuulates.
Head ööd.
15.11 (pühapäev)
Juba teist pühapäeva järjest ja lõppkokkuvõttes ei tea mitmendat korda käisin Cacaos. Olen seal vist rohkem käinud kui Paides. Olime ennast Otiga just Franco autosse sättimas kui meiega liitus viimasel hetkel ka filmimees Philipe. Nii me siis hakkasime veerema. Vahepeal väikesed peatused filmimise ja piltide jaoks ning lõpuks jõudsime ka kohale. Supp maitses imehea ning seltskond oli ka tore. Franco esines aegajalt oma toredate naljadega. Ramboutanid ja natuke muud nodi turult. Putukamuuseumi jätsime sellel korral vahele ... no palju võib ühes muuseumis käia. Ühes suveniiripoes ostude eest makstes oli mul pilk kuidagi eriti ära vajunud, sest tõesti oli võimatult palav. Poemüüja oli aga väga tore ja uuris, et mis viga on. Vastasin talle siis, et liiga palav on lihtsalt ... selle peale sain topsitäie jäätist kingituseks :). See tegi küll minu tänase päeva.
Tagasiteel sai korralikult unega võideldud, aga vist võib öelda et mina võitsin.
Kui olin ennast juba valguspüügile minekuks valmis seadnud (kohvigi termosesse valmis teinud) siis saabus linnast ootamatult Dantel ning ütles, et ta läheb ise valguspüügile. No ega mul selle vastu midagi ei olnud. Sain varem magama minna ning kiirelt sai plaani võetud see, et lähen hommikul Frediga linna asju ajama.
Head ööd.
16.11 (esmaspäev)
Startisime kodust kell 6. Viisime Cyrilli kooli ja siis ise kontorisse. Lõpuks sai kottidesse pakitud ammu korjatud tapiria ja geophila. Natuke kiiret interneti külastust, et vahetada kiired kirjad. Edasine plaan oli üldjoontes järgmine: rentida Cayennest konditsioneeriga pirukaauto (sest meie oma on valguspüügiga tihedalt seotud), sõita Matitisse et sealt võtta desmodiumit, seejärel jõuda ilusti enne kells kahte lennujaamas olevasse Cronoposti et saaks värsked taimed lennukiga Pariisi saata. Mis aga tegelikult toimus oli natuke midagi muud :) ... nagu ikka eks. Kõik algas sellega, et Cayennes Sixti esindusse jõudes saime hoopis mingi vana käru, millel puudus konditsioneer ning ka kindlustus oli umbes eelmisest aastast. Kuna aga konditsioneeri oli vaja nii meile kui ka selleks et taimed autos sõidu ajal värsked püsiksid, siis sõitsime lennujaama Sixti, et sealt õige auto võtta. Kujutage nüüd ette endale et meie kontor asub kuskil lennujaama ja Cayenne vahel. Tohutult ebavajalikku sõitmist ja väärtusliku aja raiskamist. Lennujaama autorendis oleval teenindajal aga ei paistnud üldse mingit teadmist olevat selle kohta et millistel autodel on konditsioneer ja millistel ei ole. Kõige selle juures säilitasime meie Frediga rahuliku oleku nii lihtsalt saime naerda toimuva üle. Lõpuks saime teele hakata ... rohkem kui pooletunnise hilinemisega. Koht Matiti, kus Haiti mehed korjavad, asub linnast umbes 30 minuti autosõidu kaugusel Kouru poole. Nii siis oli hetki kus auto spidomeeter näitas julgelt 130 km/h. Lõpuks ühes tükis kohale jõudes ootas meid 190 kg desmodiumit, mis tuli võimalikult kiirelt kottidesse ajada, sulgeda, kaaluda ja sildistada. Käed käisid kiiremini kui oleks neist oodanud :). Kärmelt taaskord liikuma ... kui meil oli jäänud veel sõita kuskil 30 minutit ja cronoposti sulgemiseni oli jäänud 10 minutit, siis tegi Fred väikese kõne ning teatas, et me jõuame kuskil 15 minuti pärast kohale :). Selline ajaarvestus siis. Aga nad ikka ootasid meid ära ning kõik 190 kilo sai ilusti Pariisi poole teele saadetud.
Kui päeva põhiline eesmärk sai täidetud, siis võis väiksemate asjade kallale asuda. Suure nälja peletamiseks käisime läbi kuldsete kaarte alt ... ehk siis võtsime burgerid McDonaldsist :). Üle väga mitme kuu oli see ikka kohe eriti hea. Seejärel läbi mingist suurest ravimite ladustamise kohast, et pappkaste soetada, siis veel ühest kohast, siis veel ühest kohast, siis AirCaraiibe et soetada mulle kojusõiduks lennupiletid, siis läbi ülikoolist et natuke pabereid printida, siis Renault esindusest et korda ajada uue auto paberid ja siis vist juba võiski kontorist arvutid kokku korjata ja koju sõita. Täitsa võimalik et mingi käik jäi nüüd siia kirjutamata :).
Head ööd.
17.11 (teisipäev)
Kiired toimetused hommikul kodus ... natuke värskeid taimi korjata et näidiseid Pariisi saata, siis generaatoriga veetünn täita, kanala üle vaadata ning sõit taaskord kontorisse. Kiirelt värsked taimed pakkida. Seekord natuke rahulikum sõit Matiti’sse ... kesine saak. Ainult 50 kilo ... aga no asi seegi. Veel natuke värskeid taimi, et need näidistena üle ookeani saata. Kiire peatus kontoris, et pakkida ning üks suur kast kokku komplekteerida. Jõudsime lõpuks Cronoposti isegi täitsa rahuldaval ajal ning ükski laopoistest ei teinud meile nägusid selle tõttu et nende lõunaaega oleks natukese lühendanud.
Meie lõuna oli taaskord pikalt edasi nihkunud tavapärasest ajast ning seetõttu külastasime taaskord kuldseid kaari :). See võib ju nii täitsa harjumuseks saada. Siis jälle mitmed peatused linnas erinevates kohtades ... kaasaarvatud ühes remonditöökojas, kuhu 2 kuud tagasi üks generaator sai viidud ja mille olemasolu Fredil üldse meelest oli läinud.
Kiire internetiseerumine kontoris ning siis kiirelt koju, et ennast valmis seada valguspüügi jaoks. Muidu poleks väga kiire nagu olnud ju, aga täna öösel on 2 valguspüüki. Üks Francole ja teine ühele prantslaste seltskonnale. Mina ja Dantel läksime Francole seltsiks nö ja Ott tegeles prantslastega. Asja üles seadmisega oli kõik muidu väga bueno, aga värskelt parandusest toodud generaator ütles peale paariminutilist urisemist üles. Tuli siis tagasi koju sõita ning teine võtta. Lõpuks sai kõik ikka pilkases pimeduses tööle ja kõik toimis hästi. Küll aga oli tuuline ning saak ei olnud just kõige parem. Vaatamata sellele, et terve päeva sai toimetatud ning päevasest puhkamisest ei olnud juttugi, siis oli mul energiat üksjagu. Suutsin isegi nii kaua venitada, et läksin autosse väikesele uinakule alles südaöö paiku. Vastab ikka vägagi tõele ütlus, mis mu issi tavatseb öelda, „mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad“.
Kella poole 3 ajal suundusime koju. Pole elektrit ... taaskord ahvid? Või siis turistid, kes mingeid imelisi aparaate kasutavad mis kogu energia ära võtavad. Igatahes sai siis taskulambi valges pesemas käidud ... romantika eks :).
Head ööd.
18.11 (kolmapäev)
Hommikul väheke majapidamistoimetusi, mille hulgas ka üksinda piisavalt raske generaatori pesumajja vedamine. No ei tahtnud magavaid mehi üles ajada.
Siis aga jälle suund linna, et loodetavasti siis seekord viimane desmodiumi ots teha. Alguses kirjavahetused internetis ning siis Matitisse, kus saime toreda üllatuse osaliseks ... korjatud oli kogunisti 90 kilo. Seega on meil siis nüüd sellega korras ja viimane laadung sai ka õigeks ajaks lennujaama viidud.
Proovisime Frediga traditsiooni jätkata ning McDonaldsit külastada ... selgus et neil ei ole elektrit ja seega ei saa ühtegi imelist burgerit. Kahju küll. Proovisime veel paari kohta, aga kuna elektrikatkestus tundus olevat suurem, siis olid päris mitmed kohad tööst väljas. Lõpuks ikkagi kella 3 ajal ühe pitseeria linnas leidsime, mis oli ka avatud ning kus oli nii külm nagu Frigodomis. Ootasime oma pitsasid julgelt tund aega kui mitte rohkem. Selle aja aga täitsime mõnusalt jutustades ... eks nüüd on üksteisega ju ära harjutud ning jutuajamine ei ole enam nii veider ja pingeline kui alguses. Ikka mingid omad naljad ja nii. Kuna ootasime pikalt siis sai mitmeid teemasid käsitletud ning jah ... naerda sai ka päris korralikult :). Lõpuks lauale toodud pitsa maitses imehea ning kõht sai liiga täis. Teel kontorisse ikka mitmeid vajalikke peatusi ning juba võiski suuna kodupoole võtta.
Peale neid päevaseid jutukaid ja naljakaid sõite oli jabur üksinda sõita, aga seegi omaette mõnus ja nauditav. Taustaks üürgab kõlaritest kohalikku muusikat ning naeratus lihtsalt veab ise ennast näole.
Nüüd istun siin enda majakeses ning ees on õhtune tee väikese lisandiga ... sai natuke kodumaist piritat tee sisse kallatud. Väsimus on suur ... aga niipea kui generaatori saab välja lülitada, siis saab magama keerata.
Kuna kojuminekuni on jäänud ainult lühike kuukene, siis käib ümbritseva jälgimine mingi teise pilguga. Vahel tuleb ikka päris nukker olek peale kui mõelda, et siin sisseharjutud elu, mis on omamoodi koduseks saanud, tuleb varsti maha jätta.
Head ööd.
19.11 (neljapäev)
Täitsin hommikul auto tühjade gaasiballoonidega, et need hiinakas uute vastu vahetada. Proovisin küll kõik võimalikud keeratavad kohad balloonidel kinni keerata, aga ikkagi oli terve sõidu aja autos ilge hais. Kui oleks autos tikku tõmmanud, siis vist poleks enam väga kaugele sõitnud. Poes muidugi oli kõigil imestus suur, et tuleb üks neiu ja ostab 9 ballooni gaasi. Mis teha kui meil metsas süüakse palju :). Sõitsin tagasi koju, et balloonid ära viia ... seekord oli sõit täitsa lõhnavaba ja puha. Auto tühjaks laadida, toast arvuti ning tagasi linna. Selle sõidu eesmärk siis renditud auto sixtile tagastada. Hommikuste viivituste tõttu jäin sinna natuke hiljaks, aga no siin on hilinemine nagu hea tava vms. Siis juba korjas mind Florence oma uue autoga peale ning läksime Corasse. Seal Morpho nimelises restoranis ootasid meid juba Fred ja Cyrill ... sai söödud prantslastele omasel moel küpsetatud liha ... ehk siis pooltoorest ... kohati oli sõna „pool“ isegi ülearu. Magustoiduks tahtis Cyrill mingit eripakkumist, mis koosnes kohvist ning erinevatest koogikestest, mida oli vist kokku 4. Kuna keegi teine ei tahtnud seda temaga kahepeale võtta, siis tegime diili et mina võtan kohvi ja tema saab ära süüa kõik koogid ... sobis kõigile :). Sellised ühised lõunad on mõnusad.
Väike peatus kontoris, kus internetiühendus hävitas mu närve enneolematul hulgal. Seetõttu ka suundusin suhteliselt kiirelt koju.
Sajab vihma ... mitte küll ohtralt, aga harjumatult palju. Francole aga on see hea, sest tänu vihmale on õhtul/öösel ka rohkem liblikaid valguspüügil.
Head ööd.
laupäev, 14. november 2009
01.11 (pühapäev)
Öö Atlantise hotellis oli hea ... uni oli magus ning hommikusöök oli rikkalik. Sellel ajal kui meie issiga internetti proovisime ühenduda, käis emme basseinis ujumas.
Kuna on pühapäev, siis suundume ka linna selle plaaniga et ehk satume peale mingile kohalikule jumalateenistusele. Läheme Kouru linna vanemasse ossa ning läbi surnuaia (täidetud erksates värvides kunstlilledega) jalutades kuuleme juba kaugelt, et kuskil kirikus käib hoogne laul ning melu. Seamegi enda sammud sinna. Siseneme tagumisest uksest ning võtame viimastes ridades olevad vabad kohad. Tundub, et oleme terves kirikus ainsad valged inimesed ... selletõttu saame ka päris mitmete uudishimulike pilkude osaliseks. Eks meie suvitajate riided tõmbavad ka tähelepanu, sest kõik ülejäänud rahvas on ikka korralikes pühapäeva riietes. Ükskõik kellena töötad või kus elad, ikka leidub sul kuskil korralik riiete komplekt, millega kirikusse minna. Kogu kirikus toimunu jätab aga sügava mulje ... issile vist isegi südamlikuma kui teistele. Noored, vanad, mehed, naised, lapsed ... kõik elavad hoogsalt lauludele kaasa ning on toimuvas kogu hingega sees. Ümberringi tegutsevad lapsed ... kes jooksevad kiriku ees väljas, kes istuvad rahulikult pinkidel, kes magavad põrandale pandud tekkide peal. Pole mingit karmi käsku, et kõik lapsed nüüd istuge rahulikult ja laulge kaasa ... kõik on rahulik ja lapsed tunnevad ennast kirikus hästi ... midagi pole peale sunnitud. Keegi kiriku aktivistidest proovib meiega ka jutule saada, aga keelebarjäär on liiga suur selleks, et vestlust pidada. Naeratused on aga soojad ning meie huvi korral oleks me ilmselt teretulnud nende kogukonda :). Aga liigume sellel korral ikka edasi.
Peatume linnas nimega Sinnamary. Kourust ehk kuskil 60 km kaugusel asuv vaikne linnake. Teeme väikese jalutuskäigu, täiendame toidu - ja joogivarusid kohalikus hiinakas ning proovime ka lõunatada. Just aga on linna tulnud mingi suurem hulk turiste ning pealtnäha ainuke ning kõige ahvatlevam söögikoht on ilmselgelt täis. Edasi.
Teepeale jääb ka YiYi soo. Käime väikeses vaatetornis ning proovime ka vaatlusputkas linde uurida, aga viimased jäävad hoopis nägemata. Keskpäevane kuumus mängib ka ilmselt rolli ... ükski mõistlik elusolend sellel ajal ju ei liiguta.
Meie aga keerame autos konditsioneeri mõnusalt jahedaks ning vurame edasi. Enne Iracoubu linna on passikontroll ... taaskord väga lühikeste ning kitsaste pükstega gendarmeeriad. Linnas läheb luhtsa meie nälja leevendamise plaan, sest lihtsalt ei pakuta suppi. Mis seal ikka.
Peatus ühel ilusal piknikuplatsil. Tavalised piknikulauad ja varjualused. Tähelepanu aga äratab toredasti kujundatud lava ning pingid. Nimelt voolab platsi servast läbi väike ojakene, mille ühele kaldale on ehitatud väike lava, kuhu pääseb platsis servas oleva silla kaudu, ning teisel pool jõekest on palmide vahele pandud puidust pingid. Jätab väga hubase mulje. Parasjagu on selles kohakeses päeva nautimas ka kohalik perekond, kelle indiaani näojooned ei saa kuidagi jääda märkamata ... ilus.
Jõuame Manasse. Selles linnakeses on sinine kirik. Ilus sinine kirik. See jätab mulle ka kõige soojema tunde.
Õhtuks jõuame Awala – Yalimaposse, mis on tuntud ennekõike oma ranna poolest, kus kilpkonnad käivad munemas. Ööbime kohas nimega „Judith & Denis“, kus perenaine meid lahkesti tervitab ning meid majja juhatab. Maja on lihtne ning sõna otseses mõttes õhku läbilaskev. Nimelt on seinte ülemine osa lihtsalt võrk ning sinna peale pandud palmilehed, mis natuke toimetusi varjavad. Selline lahendus on väga hea kui ilmad on metsikult palavad ning öösel isegi lina peale tõmbamine tundub liig. Ülejäänud majad kompleksis on palmilehtedest katustega. Meie oma on seda aga ainult osaliselt. Pakime oma asjad lahti ning läheme oma raamatute ja veinidega nö avatud söögiruumi. Õhtusöögini on küll 2 tundi aega, aga seal niimoodi hamacis lamades, veini juues, juttu ajades, kirjutades ja lugedes läheb aeg kiirelt. Tüütuks muutuvad ainult väikesed sääsed, kes hoolimata süüdatud küünaldest käivad närvidele. Olemine on ikkagi hea. Lõpuks saabub ka rikkalik õhtusöök ... salat, riis, kala, jäätis. Peale sellist korralikku õhtusööki tuleb ennast liigutada natukese ... läheme õhtusele jalutuskäigule randa. Kaasavõetud taskulambid osutuvad suhteliselt tarbetuteks, sest kuu on suur ning väga hele. Rannas on suur mõõn ning kilpkonnade asemel näeme hoopis ohtralt katkiseid kilpkonnade mune.
Hea ööd.
02.11 (esmaspäev)
Üllatuslikult tõuseme hiljem kui muidu ... 7:40. Osalt ka selle tõttu, et eelmisel õhtul sai vanematele karm käsk antud, et kui nendel läheb kell 6 uni ära, siis ei pea kõik üles ärkama :). Magada oli aga väga hea, sest värske ookeanituul käis majast läbi ja palavust ei olnud üldse tunda.
Peale kesist hommikusööki tegime tiiru ka rannas. Suur mõõn. Kõndisime pikalt Surinami poole ... nii et Maroni jõgi oli juba täitsa nähtav. Väikesed krabid, kilpkonnamunad, ilusad kivid, huvitavad ära uhutud puutükid ja lihtsalt ilus rand. Nautisime päikest ja liiva.
Võtsime ette sõidu linna nimega Saint Laurent du Maroni, mis on siis Prantsuse – Guajaana Maroni äärne linn. Käisime transportatsioonilaagris, mis on siis koht kuhu vangilaagritesse minejad alguses toodi. Mitmeid vangimaju, suur plats, köögimaja ning administratiivhooned. Tegime veel pikema jalutuskäigu linnatänavatel, mis sattus kahjuks suhteliselt keskpäeva peale ning seetõttu lõpuks kõik hingeldasid. Külm vesi autojuhile ning külm õlu teistele tegi aga asja palju paremaks. Sõitsime mööda jõeäärt edasi lõuna poole nii palju kui sai ning peale väikest peatust ühes sadamas sõitsime põhja poole tagasi. Toiduvarude täiendused ning lõuna pargis. Grillitud kana maitses hästi ning kõrvalt voolas mööda lai Maroni, mis oli just oma tõusu tipul.
Seejärel sõitsime tagasi Awalasse, et rannas veepiiri taganemist vaadata. Randa jõudes polnud mõõn veel väga alanud ... rannaliivale ei saanud väga astudagi, sest vett oli nii palju. Istusime rannas, jõime veini, ajasime juttu ning nautisime vaikust. Jalutuskäik rannal ei andud ka sellel korral mingeid positiivseid tulemusi kilpkonnade osas.
Judithi ja Denisi juurde jõudes selgus, et sinna on saabunud vee üks perekond. Isa Laurent, ema Christin ning lapsed Mary ja Leah. Selgus et pereisa töötab wwf’s ning seetõttu pinnisime teda ka natuke küsimustega kilpkonnade kohta. Näiteks saime teada, et esiteks ei ole praegu üldse hea aeg nende nägemiseks. Ning näiteks et munad munetakse umbes 80 cm sügavusele liiva alla ning väikesed kilpkonnad tulevad sealt pinnale umbes 2 kuu möödudes. Pinnale saavad väikesed ainult siis kui kõik koos selle nimel tegutsevad ... ruumi ülevalt kaabitud liiv augu põhja saamiseks on väha ning vajalik on kogu pesakonna hea koostöö. Saime ka teada et tuhandest munast saab lõpuks täiskasvanud kilpkonnaks ainult 1!! Viimase 10 aastaga on kilpkonnade elu siin piirkonnas väga palju paremaks läinud ... inimeste teadlikkuse kasvamise tõttu?!
Õhtusöögiks väga eriline Prantsusmaa retsepti järgi tehtud juustukook, mida pidi ainult mingis konkreetses külakeses põhja Prantsusmaal saama. Igatahes on see imehea ning 2 tükki kaovad kiirelt kõhtu. Siis veel kala, kana, riis, oad ning lõpetuseks õunakook. Kõik on väga hea ning tore. Lõpuks aga surub väsimus ennast peale ning meie suundume magama ... teised jäävad veel jutustama.
Head ööd.
03.11 (teisipäev)
Judithiga hüvasi jättes kingime pererahvale ka ühes eesti lipu. Põsemusid, kallistused ning juba asumegi teele kodu poole.
Külastame ka Kouru kosmosemuuseumit. Muuseum nagu muuseum ikka ... ausalt öeldes ei midagi väga erilist, aga vähemalt saab linnukese kirja panna, et seal on käidud :). Suurema elamuse jätab aga see kui näeme lipuvardas ka oma kalli kodumaa lippu. Muidu tore ja uhke tunne eks, et nii ilus lipp on nii kaugel kõrgele masti otsa vinnatud, aga kahjuks sellel korral tagurpidi. Värvikombinatsioon valge-must-sini ei ole ju ikka päris see. Saab vastav märkus ka muuseumi külalisteraamatusse pandud. Eks näis, kas midagi muutub ka sellest :).
Proovime minna ka Cayennest 30 km kaugusel asuvasse loomaaeda, aga see on kinni mis kinni. Isegi parkla väravad on lukku pandud. Vaatame siis üle Matourys asuva veepargi ... ehk isegi külastame veel seda. Kes teab.
Lõpuks jõuame pikalt reisilt koju tagasi. Saame teada, et vahepeal on meil käinud turistid, Fredericu maja katus on ära vahetatud ning neil on siin olnud vihmasem kui meil ranniku ääres. Hea on jälle koju jõuda. Esimese toimetusena tuleb kiirelt aga pesu ära pesta ... üle pika aja tegelen korraga kolme inimeste pesudega :).
Õhtuks teeb emme kõigile siinsetele eestlastele kalafileed ning riisi. Kalafilee sai muide Cora kalaletist värskena ostetud. Maitseb imehea.
Kõik on super.
Head ööd.
04.11 (kolmapäev)
Üle väga pika aja saan pannkooke süüa ... peale banaani-rummi moosi. Imehea.
Hommiul üllatas issi meid kõiki sellega, et ajas habeme ära .. nüüd paistavad ka naerulohud välja ning paarkümmend aastat on kuskile saladuslikult kadunud. Nagu poisike :).
Linna suundume täna mööda rannateed, et oleks väike vaheldus. Teeme peatuse teemanti kindluse juures, mis on vägagi suletud. Naudime seda siis ainult väljast. Ümberringi on tihe bambuse võsa ning tekivad mõtted, et seda ka koju kaasa võtta kuidagi ... eks näis kuidas see seal kasvama hakkab.
Vaatame Cayennes üle raamatupoe ning seejärel turule. Jalutame mööda väiksemaid tänavaid, uudistame huvitavaid maju, otsime varjulist tänavapoolt ning lõpuks jõuame turule. Minule on see juba tavaliseks muutunud turutiir, aga teistele on see ilmselt üle pika aja üks eksootiline turg. Lettidel on mangod, ananassid, apelsinid, mandariinid, parepoud ning ohh seda rõõmu ... ka ramboutanid. Kilohind on küll poole suurem kui tavaliselt, aga need on üle väga mitme kuu esimesed ramboutanid mida üldse näen. Olen nõus seeda maksma nende eest ka hina 4 euri /kg. Selle ühe ramboutani leti ääres tundub olevat ka teisi, kes on seda head vilja juba tükk aega oodanud. Seejärel supp ning riis hiinakas.
Käime läbi ka Takari touri kontorist, et endale Kaw sohu minekuks kohad broneerida, aga selgub kurb tõsiasi, et kõik kohad on täis ning meile sobivatel kuupäevadel ei ole kohe kuidagi võimalik sinna minna. Kahju.
Kontoris taaskord jamad netiga ning ära jääb jällegi skaipimine kodustega.
„Kiire“ peatus Coras et toiduvarusid täiendada. Saame ohtralt värskeid ja suuri krevette.
Viimasel hetkel jõudsime ka Sixt’i esindusse Cayennes et midagi teha autotuledega ... nimelt lähituled olid üles öelnud. Mõtlesime, et vaadatakse näiteks ainult kaitsmed üle ning vahetatakse mingi läbi läinud jupike, aga ei. Probleem lahendati sellega, et saime lihtsalt uue auto. Polnud meil selle vastu midagi, sest esimesel autol oli teisigi väikeseid jamasid. Kogu asja teeb veel toredamaks see, et hoolimata tööpäeva lõpust (kell on 15 minuti pärast 6 õhtul) saame väga hea ja sõbraliku teeninduse osaliseks. Kõik on väga abivalmid ning jutukad. Meiega alguses tegelev neiu on Prantsuse – Guajaanas elanud ainult 2 kuud ning seega mu kohaliku tunne veelgi süveneb :). Saame vabalt suheldud inglise keeles ja kõik on väga hästi. Uus auto pestakse kiirelt puhtaks ning tulede valgel sõidame edasi.
Parkisime auto keskväljakul palmide alla ning tegime väikese jalutuskäigu ookeaniäärsesse parki, kus olid pentanque mängijad, doomino seltskond ning üleüldse valitses sümpaatne õhkkond.
Haarasime kaasa maitsva võileiva burgeriputkast ning grillitud krevetid ning suundusime politseihotelli ette purskkaevu. Istusime veest tühja purskkaevu ja nautisime õhtuseid tulesid. Sai naerda ja ütlemata tore oli. Isegi vanemad pidid tunnistama, et suure võileva näol olnud õhtusöök oli hea :). Sõitsime korraks ka linna servas oleva kõrgema künka otsa, et sealt linna õhtuseid tulesid nautida ning seejärel juba koju.
Head ööd.
05.11 (neljapäev)
Hommikul oleme kodus. Pikk ja rahulik hommikusöök. Plaanime täna minna Patawa koske vaatama. Väikeseks matkaks vajalikke asju pakkides sahmin tükk aega enda seljakotiga ning lõpuks kui hakkan kotti kätte võtma et seda selga panna, siis avastan, et keegi liigub rihmade juures. Kiiresti heidan koti tagasi laua peale ning astun sammuke tagasi. Kiiresti hakkab mööda kotti ringi jooksma skorpion ... saba korralikult püsti ja puha. Peale esimest ehmatust saab elukas purki pistetud ja sügavkülmikusse teiste temataoliste kõrvale pandud. Varsti on mul sügavkülmas rohkem purke erinevate elukatega kui sööki. Aga nüüd siis ei peagi suveniiriks enam kuskilt poest skorpionit ostma ... täitsa ise püütud üks.
Patawa kosk siis ... kuigi suurema vihma puudumise tõttu on veetase seal suhteliselt nigel, siis ikkagi on mõnus. Oleme õnneks seal ainukesed inimesed ning saame rahulikult seal päikese käes lebotada. Paaris suuremas kivilohus saab ka ennast vette kasta. Tasuta spa. Peade kohal lendavad morphod, kelle meelitavad kohale Sirka sinised püksid. Veedame mõnusalt aega ja loodetavasti said vanemad ka aru, miks see üks mu lemmikumaid kohti on siin.
Sõidame ka Kaw mäel oleva maantee lõppu ehk siis soo serva. Vaatame üle korda tehtud kalmistu ning otsime indiaanlaste joonistusi ... ei leia. Parkla servas on küll silt, et joonistused on täitsa olemas, aga mööda rada edasi suundudes ei leia enam ühtegi viita ning teede rägastik on nii arusaamatu et otsustame igakjuhuks mitte katsetada ... hea kujutlusvõime aga toob meile silme ette millised need joonistused võisid olla ... ilusad :).
Kodus on taaskord mõnus lebo. Saab matkast väsinud jalgu puhata ning lugeda. Lõunaks saab imehead ühepajatoitu kohalikust kartulist, kapsast ja porgandist ning magustoiduks punš koduse mandariiniga.
Õhtul alustame vaikselt minu vananemise tähistamist ... teeme lahti vanaema saadetud kommikarbi. See lihtsalt ei andnud mulle rahu ... oli ju juba nii pikalt kinnisena kapis seisnud. Nagu ikka sellisel puhul räägime lapsepõlvest ja erinevatest totratest juhtumitest mis on juhtunud. Saab jälle mõnusalt naerda. Kuni Sirka Pappilloni tegemistega ennast kursus hoiab, seni mängime meie Ukuga kartulikuhja.
Õhtul saabuvad veel ootamatult turistid. Või noh meie jaoks ootamatult aga Fredericu jaoks mitte. Viimane on aga Surinamis puhkusel. Utile tähendab see seda, et ta peab kiirelt turistide maja ära koristama ... mitte just kõige meeldivam üllatus rahulikul õhtul eks.
Head ööd.
06.11 (reede)
Nagu hommikuks ikka viin kastruliga kuuma vett tee ja kohvi jaoks vanemate majja ning alustame hommikusöögiga. Mis seal salata hakkan juba ära harjuma taaskord sellega, et hommikusöögid on jutustamise aeg :). Ei pea üksi endale kohvi keetma ... koos ikka lõbusam. Inimene harjub ikka kõigega ... pealegi suhteliselt kiiresti.
Plaanime teha linnas tiiru peale suveniiripoodidele. Valik on huvitav aga enamjaolt ikka kõigis poodides sama. Lõpuks Uku enam väga ei viitsi ja ootab truult väljas seni kuni me Sirkaga riiulite vahel kolame.
Seekordne katse külastada loomaaeda läheb korda. Külastuse hind on küll üllatavalt kallim kui olime oodanud ning meile seletatakse midagi et 15 euro eest saab pool tundi loomaaeda külastada ... vähemalt nii tundub. Igatahes jabur ... lõpuks veedame ikkagi erinevaid loomi ja linde uudistades seal 2 tundi vähemalt. Aeg läheb lennates. Papagoid, maod, ahvid, kaimanid, agoutid, ämblikud (vabalt liikumas), ibised, puumad, kilpkonnad, jaaguarid ja igast muud imeelukad. Huvitav ja väsitav.Otsime küll, aga kahjuks ei leia laisklooma ja möiraahvi. Näeme aga vabalt ringi liikumas madu ning ämblikku ... tekib tunne, et tahaks ise hoopis puuris olla ning loomi sealt jälgida.
Vaatame üle kohaliku mööbli – ning aianduspoe. Huvitav valik.
Õhtuks naudime Uti antud kana ning pitsat. Lisaks veel enda toitu ning pärast veerevad kõik oma vooditesse.
Head ööd.
07.11 (laupäev)
Ärkame kell 6, et kella 7 ajal hakata sõitma Brasiilia poole. Tee ei ole küll väga pikk, aga väga kurviline ning künklik. Tuleb aega varuda.
Enne Regina linna on passikontroll. Teeme Reginas ka peatuse ... jalutuskäik, kirik, turg, küla hull, jõgi, toredad majad. Vaikne ja suhteliselt rahulik linnake, kust saavad alguse mitmed jõeretked turistidele.
Viimasest linnast sõidab Uku edasi. Teepeal veel peatused on vaadata lähemalt seda tordimaastikut, mis selle tee ääres on. Tee rajamiseks on maapinda lõigatud kohati sellised lohud ... no et ei peaks hakkama tunnelit ehitama. Ja siis need olhud on tehtud sellised astmelised ... meenutab nagu pulmatordi astmeid. Värvuselt on aga teeäär kohati selline nagu oleks keegi sinna suures koguses tomatipastat kallanud. Kõrgeim astmik, mida näeme on 7 korrusega.
Lõpuks Saint Georgi jõudes saame endale paadimehe juba enne kui oleme autole parkimiskoha leidnud. Politseiprillide ning kandilise soenguga mees peab meid kinni, värbab meid enda paati ning siis näitab meile muuseas paar head parkimiskohta autole. Seejärel võtame enda kodinad ning suundume piroogi peale. Sõidu teeb kaasa ka väike paadimees, kes näeb välja täpselt nagu kuskilr seebiooperist välja tulnud iluspoiss. Hiljem tema imearmsat naeratust nähes pakuksin ta nimeks Pablo, kes kõigi külatüdrukute südamed on võitnud ... vanust võib poisil olla ehk kuskil 10 ringis. Siis juba aga kimame mööda Oyapoke jõge allapoole ning 20 minuti pärast pannakse meid Brasiilias maha. Lepime kokku, et 2 tunni pärast oodatakse meid samas kohas et tagasi sõita. Kohe sadamasse jõudes piiravad meid ümber erinevad nö valuutavahtajad, kelle ühes taskus rull eurodega ning teises rull reaalidega ning käes kalkulaator, et täpsed ja selged arvutused teha. Kursuga 1 euro – 2,45 reaali vahetame oma raha ära ning läheme linnapeale. Mitte laiama, aga jalutama. Käes on aga suur palavus, varjud on peaaegu et kadunud, tänavad on mustad, majad räämas ning ausalt öeldes tahaks juba teiselepoole jõge tagasi minna. Rahutust tekitab ka teadmine, et juhuks kui meie käest peaks küsitama viisat (mis eestlastene on Brasiiliasse minnes vajalik) siis oleme plindris. Tuleks luisata midagi selle kohta, et otsime politsei jaoskonda et enda passidesse mingi tempel saada jne. Näeme küll mitut politseiautot aga õnneks ei uurita meie käest midagi. Rahutus on aga hinges. Teeme väikese lõuna, seejärel käime läbi mitmeid poode, et osta vajalikke asju koju ... Util ja Fatimal oli vaja mitut asja mida saab ainult Brasiiliast või mis on lihtsalt Brasiilias odavamad. See muutub aga juba lõpuks maru tüütuks. Olles saanud vist peaaegu et kõik vajalikud asjad on kell juba nii palju, et on aega sõita tagasi. Vahetama reaalid jälle eurodeks (muide sama kursiga), otsime üles oma Pablo ja tema isa ning sõidame Oyapoki puhtamale poolele tagasi. Mind valdab enneolematu kergendus kui oleme tagasiteel ... nagu sõidaks koju, kus on hea ja turvaline olla, kus ma saan midagigi vähemalt aru mis mulle proovitakse rääkida ning kus ma ei pea pidevalt valvel olema. Paadisõidu lõppedes kingime Pablole ka väikese eesti lippuvärvides rinnamärgi, mis uhkelt tema särki hakkab kaunistama. Poisi naeratus on pärast suur ja ilus :).
Teeme ka väikese jalutuskäigu Saint Georgis ning tõdeme, et see on palju puhtam ning korralikum linn. Väike piknik pargipingil.
Võtame suuna taas kodu poole. Tordimaastik ümberringi.
Head ööd.
08.11 (pühapäev)
Head isadepäeva. Tähistame seda päeva Cacaos. Lubjakad külastavad liblikamuuseumit ning teevad jalutuskäigu linnas ... mina istun seni murul ning naudin niisama külaelu ... olen selles kohas juba nii palju käinud et ei viitsi kaasa jalutada. Uudistame turul kohalike suveniire, ostame ramboutanne, mille kilohind kukub poole tunni jooksul neljalt eurolt kolmele. Lõunatame turul ning laseme hea maitsta supil. .
Kohtume ka Erwaniga, kes tõdeb et uue nädala alguses tõesti ei saa kuidagi sohu. Kahju.
Loodame et saame kontoris kodustega suhelda, aga ei. Kiired kirjad lugeda ja kirjutada ning siis koju.
Koju jõuame valges ... ei ole just tavaline.
Pikk ja mõnus õhtu lugedes, rummi juues ning jutustades.
Keedame pikalt parepousid ... peavad keema 5 tundi, aga peale 4 tunni möödumist anname alla.
Püüan issile isadepäevaks ühe ilusa liblika ... joodame teda rummiga ning pistame sügavkülma.
Hilisõhtul jõuab koju ka Fredericu pere.
Head ööd.
09.11(esmaspäev)
Ärkan hommikul selle peale kui telefon pikalt heliseb ... puhkuse hommiku kohta liiga vara. Helistajaks on Eva ... argentiinlanna, kes meil siin 3 kuud töötas. Helistas, et vananemise puhul õnne soovida. Südamlikud õnnesoovid ning uudiste vahetamised. Ehk kohtume isegi kui enne jõule Pariisis paar päeva veedan. Eva aga pidi tohutult dzunglit taga igatsema ... mõistan teda.
Laman hamacis ja loen rahulikult raamatut kui vanemad tulevad koogiga :) ... sellist sünnipäeva hommikut ei oleks ma küll endale kunagi osanud oodata. Soojad kallistused. Kaasas on neil ka tore kaart, lilled eestist, kingitus väikevennalt ning parimatelt sõpradelt. Väga tore ja armas. Sööme kooki ja ajame juttu. Kõik on väga sünnipäev :).
Kallistused ja õnnesoovid ka Uti ja Fatima poolt.
Vist hea märk kui enda 22 sünnipäeval leida kanalast 2 muna ... pealegi veel esimesed munad nendelt kanadelt :). Kuuldes kanade enneolematut kaagutamist otsustasin vaatama minna, et mis toimub ja leidsingi esimese muna otse ukse eest. Julgen vaid järeldada, et see toob õnne :). Veel suurema õnne toomiseks lõhub emme veel pealelõunal ka ühe klaasist kausi ära.
Kuna Uku on avaldanud soovi üks puu maha raiuda, siis suundumegi hommikupoolikul raiesmikule, kust saab otsitud üks väiksemat sorti puu. Issile matcheete kätte ja hakka aga raiuma. Vaeva sai nähtud ja higi hakkas ka voolama, aga puu sai lõpuks maha. Lõikame ka paar roniva kilpkonna liaani maha et need koju viia. Edukas käik igatahes :).
Terve lõuna sai rahulikult lebotatud ja niisama olemist nauditud. Kuna enne on sellist puhkust olnud eks. Enne liblikajahile minekut valmistame veel võileivatordi õhtuseks koosolemiseks. Suundume siis kullakaevanduse poole ning haarame Danteli maja eest kaasa liblikavõrgu. Peab tunnistama et issi näeb sellega täitsa asjalik välja :). Lõpuks saabki üks ilus liblikas kinni püütud ning ümbrikusse pistetud. Kuskilt peab ju seda suurt kollektsiooni alustama või mis?!
Peale liblikapüüdmist on palavus kõik maha niitnud. Teeme kerge lõuna ja siis ronib igaüks enda hamaci ja loeb või magab. Puhkus!
Õhtul kui koju on saabunud ka Fredericu pere, seatakse lauale võileivatort ning shokolaadikook. Joome shampust ning vana tallinna koorelikööri ... viimane osutub Fredericu lemmikuks ning koostöö tulemusena saab pudel kiirelt tühjaks. Ajame juttu ning olemine on mõnus. Lõpetame üldise koosolemise varakult, sest pererahval on järgmisel päeval tavaline töö – ja koolipäev. Suundume aga edasi meie eesti majja ja ajame veel natukese aega juttu, aga ega endalgi jaksu enam kauaks ei ole.
Head ööd.
10.11 (teisipäev)
Hommikupoolik kodus, et peale suuremat palavust randa suunduda. Meie Sirkaga suundume Cayenne randa aga enne seda paneme Uku veel Mahoury mäe jalamil maha, kust ta enda väikest vallutusretke alustab. Kuni meie emmega päevitame ja naistejuttu ajame, siis jalutab issi väikese mägijärveni ning naudib võssakasvanud vaadet ookeanile. Meie rannakülastuse helgemaks hetkeks on ilmselt päevitav mustanahaline.
Tagasi kodupoole otsustame sõita läbi Cayenne äärelinna tänavate ... erinevad hoonetekompleksid, tagahoovid, parklad, poed jnejne. Teistsugune elu kui muidu tavalisel turismireisil olles oleks näinud.
Pärast veedame taaskord mõnusa õhtu kodus hamacis lamades. Lubjakatel käib leebe võitlus Papilloni lugemisõiguse üle. Joome rummi ja ajame juttu. Üle pika aja pole nii palju saanud südamest naerda kui täna. Hea on olla!
Head ööd.
11.11 (kolmapäev)
See lahkumine tuli kuidagi ootamatult ja liiga järsku. Hommiku veedame asju pakkkides ja toreda reisi helgemaid hetkeid meenutades. Lõpetuseks toimub ka seljakottide kaalumine, mis näeb välja nagu kedagi poodaks aga ok. Tuleb välja et oleme kokku pakkinud ka mõned lisakilod, aga pole hullu. Lõpetuseks veel viimased lahkumise pisarad ja hüvastijätud ning läheme juba liikvele. Ka minul tuleb mingi seletamatu pisarate hoog peale. Teel linna aga läheb tuju jälle paremaks. Tahame veel lõunat süüa enne kui lennujaama läheme. Slegub aga et kõik toidukohad on suletud ning peame siinse viimase söögikorra tegema pikniku näol Matoury pargis. Võileivad singi ja juustuga, väike vein ja mahl. Ikkagi on mõnus.
Lennujaamas otsustame teha kiired ja valutud hüvastijätud, et pisaratel ei oleks aega metsikutes kogustes jälle voolama hakata.Tuleb mainima, et minule oli see ikka seniajani üks parimaid puhkusi üldse. Super.
Jääme lennujaamas veel Fredericuga ootama ... nimelt saabub meile pea kaheks nädalat Franco Itaaliast. Soojad kallistused ning kiired jutud autorendi putka juures ning siis suundume läbi kontorist ja seejärel juba koju. Näeme, et Ott on juba tänaseks valguspüügiks asjad üles seadnud. Minul veel kodust vajalikud asjad ning siis suundun koos Francoga koos valguspüügile. Veedame õhtu mõnusalt. Ka meie Otiga saame ülesandeks ühte konkreetset putukaliiki korjata ... vähemalt on tegemist ja nüüd saab ka midagi konkreetset sealt lina pealt otsida. Lõpetame aga juba enne südaööd, sest väsimus võtab võimust ... esimene öö pidigi alati raske olema ... seda just ajavahe tõttu. Muidugi hakkas ka vihma sadama ... nagu alati kui Franco siia tuleb.
Enne valguspüügile minekut teatab aga Uti mulle, et Fatima lahkus juba Brasiiliasse. Olin teadmisel et see juhtub alles homme hommikul. Selline kiire minek tuli aga kõigile ootamatult ... lihtsalt mees kes pidi teda ära viima sai varem hakata minema. Nõme. Nukker et ei saanud korralikult hüvasti jätta. Aga ehk siis olid minu lõunased pisarad osaliselt ka selle pärast?!.
Head ööd.
12.11 (neljapäev)
Täna lebotan üksinda. Pole enam siin vanemaid kellega jutustama minna, kui enda hamacis lamamine juba igavaks muutub. Aitan Otil natuke liblikalõksude jaoks vajalikke kilesid ja võrke lõigata, aga seegi töö saab kiirelt otsa ning kahekesi seal edasi toimetada ei ole väga pointi. Chekin veel kanalasse, et ehk on veel mõni kingitus tulnud, aga selgub et esimesed munad olid ikkagi mulle nagu päris sünnipäevakingitusteks mõeldud.
Võib öelda, et kuni valguspüügile minekuni olen pidevalt horisontaalis ... kas siis voodis või hamacis. Aga raamat „Minu Eesti“ on nii huvitav, et seda on raske käest ära panna.
Valguspüügil ajame Francoga juttu, mõrvame liblikaid ja putukaid ning pakime asjad kokku kella 1 ajal.
Head ööd.
Öö Atlantise hotellis oli hea ... uni oli magus ning hommikusöök oli rikkalik. Sellel ajal kui meie issiga internetti proovisime ühenduda, käis emme basseinis ujumas.
Kuna on pühapäev, siis suundume ka linna selle plaaniga et ehk satume peale mingile kohalikule jumalateenistusele. Läheme Kouru linna vanemasse ossa ning läbi surnuaia (täidetud erksates värvides kunstlilledega) jalutades kuuleme juba kaugelt, et kuskil kirikus käib hoogne laul ning melu. Seamegi enda sammud sinna. Siseneme tagumisest uksest ning võtame viimastes ridades olevad vabad kohad. Tundub, et oleme terves kirikus ainsad valged inimesed ... selletõttu saame ka päris mitmete uudishimulike pilkude osaliseks. Eks meie suvitajate riided tõmbavad ka tähelepanu, sest kõik ülejäänud rahvas on ikka korralikes pühapäeva riietes. Ükskõik kellena töötad või kus elad, ikka leidub sul kuskil korralik riiete komplekt, millega kirikusse minna. Kogu kirikus toimunu jätab aga sügava mulje ... issile vist isegi südamlikuma kui teistele. Noored, vanad, mehed, naised, lapsed ... kõik elavad hoogsalt lauludele kaasa ning on toimuvas kogu hingega sees. Ümberringi tegutsevad lapsed ... kes jooksevad kiriku ees väljas, kes istuvad rahulikult pinkidel, kes magavad põrandale pandud tekkide peal. Pole mingit karmi käsku, et kõik lapsed nüüd istuge rahulikult ja laulge kaasa ... kõik on rahulik ja lapsed tunnevad ennast kirikus hästi ... midagi pole peale sunnitud. Keegi kiriku aktivistidest proovib meiega ka jutule saada, aga keelebarjäär on liiga suur selleks, et vestlust pidada. Naeratused on aga soojad ning meie huvi korral oleks me ilmselt teretulnud nende kogukonda :). Aga liigume sellel korral ikka edasi.
Peatume linnas nimega Sinnamary. Kourust ehk kuskil 60 km kaugusel asuv vaikne linnake. Teeme väikese jalutuskäigu, täiendame toidu - ja joogivarusid kohalikus hiinakas ning proovime ka lõunatada. Just aga on linna tulnud mingi suurem hulk turiste ning pealtnäha ainuke ning kõige ahvatlevam söögikoht on ilmselgelt täis. Edasi.
Teepeale jääb ka YiYi soo. Käime väikeses vaatetornis ning proovime ka vaatlusputkas linde uurida, aga viimased jäävad hoopis nägemata. Keskpäevane kuumus mängib ka ilmselt rolli ... ükski mõistlik elusolend sellel ajal ju ei liiguta.
Meie aga keerame autos konditsioneeri mõnusalt jahedaks ning vurame edasi. Enne Iracoubu linna on passikontroll ... taaskord väga lühikeste ning kitsaste pükstega gendarmeeriad. Linnas läheb luhtsa meie nälja leevendamise plaan, sest lihtsalt ei pakuta suppi. Mis seal ikka.
Peatus ühel ilusal piknikuplatsil. Tavalised piknikulauad ja varjualused. Tähelepanu aga äratab toredasti kujundatud lava ning pingid. Nimelt voolab platsi servast läbi väike ojakene, mille ühele kaldale on ehitatud väike lava, kuhu pääseb platsis servas oleva silla kaudu, ning teisel pool jõekest on palmide vahele pandud puidust pingid. Jätab väga hubase mulje. Parasjagu on selles kohakeses päeva nautimas ka kohalik perekond, kelle indiaani näojooned ei saa kuidagi jääda märkamata ... ilus.
Jõuame Manasse. Selles linnakeses on sinine kirik. Ilus sinine kirik. See jätab mulle ka kõige soojema tunde.
Õhtuks jõuame Awala – Yalimaposse, mis on tuntud ennekõike oma ranna poolest, kus kilpkonnad käivad munemas. Ööbime kohas nimega „Judith & Denis“, kus perenaine meid lahkesti tervitab ning meid majja juhatab. Maja on lihtne ning sõna otseses mõttes õhku läbilaskev. Nimelt on seinte ülemine osa lihtsalt võrk ning sinna peale pandud palmilehed, mis natuke toimetusi varjavad. Selline lahendus on väga hea kui ilmad on metsikult palavad ning öösel isegi lina peale tõmbamine tundub liig. Ülejäänud majad kompleksis on palmilehtedest katustega. Meie oma on seda aga ainult osaliselt. Pakime oma asjad lahti ning läheme oma raamatute ja veinidega nö avatud söögiruumi. Õhtusöögini on küll 2 tundi aega, aga seal niimoodi hamacis lamades, veini juues, juttu ajades, kirjutades ja lugedes läheb aeg kiirelt. Tüütuks muutuvad ainult väikesed sääsed, kes hoolimata süüdatud küünaldest käivad närvidele. Olemine on ikkagi hea. Lõpuks saabub ka rikkalik õhtusöök ... salat, riis, kala, jäätis. Peale sellist korralikku õhtusööki tuleb ennast liigutada natukese ... läheme õhtusele jalutuskäigule randa. Kaasavõetud taskulambid osutuvad suhteliselt tarbetuteks, sest kuu on suur ning väga hele. Rannas on suur mõõn ning kilpkonnade asemel näeme hoopis ohtralt katkiseid kilpkonnade mune.
Hea ööd.
02.11 (esmaspäev)
Üllatuslikult tõuseme hiljem kui muidu ... 7:40. Osalt ka selle tõttu, et eelmisel õhtul sai vanematele karm käsk antud, et kui nendel läheb kell 6 uni ära, siis ei pea kõik üles ärkama :). Magada oli aga väga hea, sest värske ookeanituul käis majast läbi ja palavust ei olnud üldse tunda.
Peale kesist hommikusööki tegime tiiru ka rannas. Suur mõõn. Kõndisime pikalt Surinami poole ... nii et Maroni jõgi oli juba täitsa nähtav. Väikesed krabid, kilpkonnamunad, ilusad kivid, huvitavad ära uhutud puutükid ja lihtsalt ilus rand. Nautisime päikest ja liiva.
Võtsime ette sõidu linna nimega Saint Laurent du Maroni, mis on siis Prantsuse – Guajaana Maroni äärne linn. Käisime transportatsioonilaagris, mis on siis koht kuhu vangilaagritesse minejad alguses toodi. Mitmeid vangimaju, suur plats, köögimaja ning administratiivhooned. Tegime veel pikema jalutuskäigu linnatänavatel, mis sattus kahjuks suhteliselt keskpäeva peale ning seetõttu lõpuks kõik hingeldasid. Külm vesi autojuhile ning külm õlu teistele tegi aga asja palju paremaks. Sõitsime mööda jõeäärt edasi lõuna poole nii palju kui sai ning peale väikest peatust ühes sadamas sõitsime põhja poole tagasi. Toiduvarude täiendused ning lõuna pargis. Grillitud kana maitses hästi ning kõrvalt voolas mööda lai Maroni, mis oli just oma tõusu tipul.
Seejärel sõitsime tagasi Awalasse, et rannas veepiiri taganemist vaadata. Randa jõudes polnud mõõn veel väga alanud ... rannaliivale ei saanud väga astudagi, sest vett oli nii palju. Istusime rannas, jõime veini, ajasime juttu ning nautisime vaikust. Jalutuskäik rannal ei andud ka sellel korral mingeid positiivseid tulemusi kilpkonnade osas.
Judithi ja Denisi juurde jõudes selgus, et sinna on saabunud vee üks perekond. Isa Laurent, ema Christin ning lapsed Mary ja Leah. Selgus et pereisa töötab wwf’s ning seetõttu pinnisime teda ka natuke küsimustega kilpkonnade kohta. Näiteks saime teada, et esiteks ei ole praegu üldse hea aeg nende nägemiseks. Ning näiteks et munad munetakse umbes 80 cm sügavusele liiva alla ning väikesed kilpkonnad tulevad sealt pinnale umbes 2 kuu möödudes. Pinnale saavad väikesed ainult siis kui kõik koos selle nimel tegutsevad ... ruumi ülevalt kaabitud liiv augu põhja saamiseks on väha ning vajalik on kogu pesakonna hea koostöö. Saime ka teada et tuhandest munast saab lõpuks täiskasvanud kilpkonnaks ainult 1!! Viimase 10 aastaga on kilpkonnade elu siin piirkonnas väga palju paremaks läinud ... inimeste teadlikkuse kasvamise tõttu?!
Õhtusöögiks väga eriline Prantsusmaa retsepti järgi tehtud juustukook, mida pidi ainult mingis konkreetses külakeses põhja Prantsusmaal saama. Igatahes on see imehea ning 2 tükki kaovad kiirelt kõhtu. Siis veel kala, kana, riis, oad ning lõpetuseks õunakook. Kõik on väga hea ning tore. Lõpuks aga surub väsimus ennast peale ning meie suundume magama ... teised jäävad veel jutustama.
Head ööd.
03.11 (teisipäev)
Judithiga hüvasi jättes kingime pererahvale ka ühes eesti lipu. Põsemusid, kallistused ning juba asumegi teele kodu poole.
Külastame ka Kouru kosmosemuuseumit. Muuseum nagu muuseum ikka ... ausalt öeldes ei midagi väga erilist, aga vähemalt saab linnukese kirja panna, et seal on käidud :). Suurema elamuse jätab aga see kui näeme lipuvardas ka oma kalli kodumaa lippu. Muidu tore ja uhke tunne eks, et nii ilus lipp on nii kaugel kõrgele masti otsa vinnatud, aga kahjuks sellel korral tagurpidi. Värvikombinatsioon valge-must-sini ei ole ju ikka päris see. Saab vastav märkus ka muuseumi külalisteraamatusse pandud. Eks näis, kas midagi muutub ka sellest :).
Proovime minna ka Cayennest 30 km kaugusel asuvasse loomaaeda, aga see on kinni mis kinni. Isegi parkla väravad on lukku pandud. Vaatame siis üle Matourys asuva veepargi ... ehk isegi külastame veel seda. Kes teab.
Lõpuks jõuame pikalt reisilt koju tagasi. Saame teada, et vahepeal on meil käinud turistid, Fredericu maja katus on ära vahetatud ning neil on siin olnud vihmasem kui meil ranniku ääres. Hea on jälle koju jõuda. Esimese toimetusena tuleb kiirelt aga pesu ära pesta ... üle pika aja tegelen korraga kolme inimeste pesudega :).
Õhtuks teeb emme kõigile siinsetele eestlastele kalafileed ning riisi. Kalafilee sai muide Cora kalaletist värskena ostetud. Maitseb imehea.
Kõik on super.
Head ööd.
04.11 (kolmapäev)
Üle väga pika aja saan pannkooke süüa ... peale banaani-rummi moosi. Imehea.
Hommiul üllatas issi meid kõiki sellega, et ajas habeme ära .. nüüd paistavad ka naerulohud välja ning paarkümmend aastat on kuskile saladuslikult kadunud. Nagu poisike :).
Linna suundume täna mööda rannateed, et oleks väike vaheldus. Teeme peatuse teemanti kindluse juures, mis on vägagi suletud. Naudime seda siis ainult väljast. Ümberringi on tihe bambuse võsa ning tekivad mõtted, et seda ka koju kaasa võtta kuidagi ... eks näis kuidas see seal kasvama hakkab.
Vaatame Cayennes üle raamatupoe ning seejärel turule. Jalutame mööda väiksemaid tänavaid, uudistame huvitavaid maju, otsime varjulist tänavapoolt ning lõpuks jõuame turule. Minule on see juba tavaliseks muutunud turutiir, aga teistele on see ilmselt üle pika aja üks eksootiline turg. Lettidel on mangod, ananassid, apelsinid, mandariinid, parepoud ning ohh seda rõõmu ... ka ramboutanid. Kilohind on küll poole suurem kui tavaliselt, aga need on üle väga mitme kuu esimesed ramboutanid mida üldse näen. Olen nõus seeda maksma nende eest ka hina 4 euri /kg. Selle ühe ramboutani leti ääres tundub olevat ka teisi, kes on seda head vilja juba tükk aega oodanud. Seejärel supp ning riis hiinakas.
Käime läbi ka Takari touri kontorist, et endale Kaw sohu minekuks kohad broneerida, aga selgub kurb tõsiasi, et kõik kohad on täis ning meile sobivatel kuupäevadel ei ole kohe kuidagi võimalik sinna minna. Kahju.
Kontoris taaskord jamad netiga ning ära jääb jällegi skaipimine kodustega.
„Kiire“ peatus Coras et toiduvarusid täiendada. Saame ohtralt värskeid ja suuri krevette.
Viimasel hetkel jõudsime ka Sixt’i esindusse Cayennes et midagi teha autotuledega ... nimelt lähituled olid üles öelnud. Mõtlesime, et vaadatakse näiteks ainult kaitsmed üle ning vahetatakse mingi läbi läinud jupike, aga ei. Probleem lahendati sellega, et saime lihtsalt uue auto. Polnud meil selle vastu midagi, sest esimesel autol oli teisigi väikeseid jamasid. Kogu asja teeb veel toredamaks see, et hoolimata tööpäeva lõpust (kell on 15 minuti pärast 6 õhtul) saame väga hea ja sõbraliku teeninduse osaliseks. Kõik on väga abivalmid ning jutukad. Meiega alguses tegelev neiu on Prantsuse – Guajaanas elanud ainult 2 kuud ning seega mu kohaliku tunne veelgi süveneb :). Saame vabalt suheldud inglise keeles ja kõik on väga hästi. Uus auto pestakse kiirelt puhtaks ning tulede valgel sõidame edasi.
Parkisime auto keskväljakul palmide alla ning tegime väikese jalutuskäigu ookeaniäärsesse parki, kus olid pentanque mängijad, doomino seltskond ning üleüldse valitses sümpaatne õhkkond.
Haarasime kaasa maitsva võileiva burgeriputkast ning grillitud krevetid ning suundusime politseihotelli ette purskkaevu. Istusime veest tühja purskkaevu ja nautisime õhtuseid tulesid. Sai naerda ja ütlemata tore oli. Isegi vanemad pidid tunnistama, et suure võileva näol olnud õhtusöök oli hea :). Sõitsime korraks ka linna servas oleva kõrgema künka otsa, et sealt linna õhtuseid tulesid nautida ning seejärel juba koju.
Head ööd.
05.11 (neljapäev)
Hommikul oleme kodus. Pikk ja rahulik hommikusöök. Plaanime täna minna Patawa koske vaatama. Väikeseks matkaks vajalikke asju pakkides sahmin tükk aega enda seljakotiga ning lõpuks kui hakkan kotti kätte võtma et seda selga panna, siis avastan, et keegi liigub rihmade juures. Kiiresti heidan koti tagasi laua peale ning astun sammuke tagasi. Kiiresti hakkab mööda kotti ringi jooksma skorpion ... saba korralikult püsti ja puha. Peale esimest ehmatust saab elukas purki pistetud ja sügavkülmikusse teiste temataoliste kõrvale pandud. Varsti on mul sügavkülmas rohkem purke erinevate elukatega kui sööki. Aga nüüd siis ei peagi suveniiriks enam kuskilt poest skorpionit ostma ... täitsa ise püütud üks.
Patawa kosk siis ... kuigi suurema vihma puudumise tõttu on veetase seal suhteliselt nigel, siis ikkagi on mõnus. Oleme õnneks seal ainukesed inimesed ning saame rahulikult seal päikese käes lebotada. Paaris suuremas kivilohus saab ka ennast vette kasta. Tasuta spa. Peade kohal lendavad morphod, kelle meelitavad kohale Sirka sinised püksid. Veedame mõnusalt aega ja loodetavasti said vanemad ka aru, miks see üks mu lemmikumaid kohti on siin.
Sõidame ka Kaw mäel oleva maantee lõppu ehk siis soo serva. Vaatame üle korda tehtud kalmistu ning otsime indiaanlaste joonistusi ... ei leia. Parkla servas on küll silt, et joonistused on täitsa olemas, aga mööda rada edasi suundudes ei leia enam ühtegi viita ning teede rägastik on nii arusaamatu et otsustame igakjuhuks mitte katsetada ... hea kujutlusvõime aga toob meile silme ette millised need joonistused võisid olla ... ilusad :).
Kodus on taaskord mõnus lebo. Saab matkast väsinud jalgu puhata ning lugeda. Lõunaks saab imehead ühepajatoitu kohalikust kartulist, kapsast ja porgandist ning magustoiduks punš koduse mandariiniga.
Õhtul alustame vaikselt minu vananemise tähistamist ... teeme lahti vanaema saadetud kommikarbi. See lihtsalt ei andnud mulle rahu ... oli ju juba nii pikalt kinnisena kapis seisnud. Nagu ikka sellisel puhul räägime lapsepõlvest ja erinevatest totratest juhtumitest mis on juhtunud. Saab jälle mõnusalt naerda. Kuni Sirka Pappilloni tegemistega ennast kursus hoiab, seni mängime meie Ukuga kartulikuhja.
Õhtul saabuvad veel ootamatult turistid. Või noh meie jaoks ootamatult aga Fredericu jaoks mitte. Viimane on aga Surinamis puhkusel. Utile tähendab see seda, et ta peab kiirelt turistide maja ära koristama ... mitte just kõige meeldivam üllatus rahulikul õhtul eks.
Head ööd.
06.11 (reede)
Nagu hommikuks ikka viin kastruliga kuuma vett tee ja kohvi jaoks vanemate majja ning alustame hommikusöögiga. Mis seal salata hakkan juba ära harjuma taaskord sellega, et hommikusöögid on jutustamise aeg :). Ei pea üksi endale kohvi keetma ... koos ikka lõbusam. Inimene harjub ikka kõigega ... pealegi suhteliselt kiiresti.
Plaanime teha linnas tiiru peale suveniiripoodidele. Valik on huvitav aga enamjaolt ikka kõigis poodides sama. Lõpuks Uku enam väga ei viitsi ja ootab truult väljas seni kuni me Sirkaga riiulite vahel kolame.
Seekordne katse külastada loomaaeda läheb korda. Külastuse hind on küll üllatavalt kallim kui olime oodanud ning meile seletatakse midagi et 15 euro eest saab pool tundi loomaaeda külastada ... vähemalt nii tundub. Igatahes jabur ... lõpuks veedame ikkagi erinevaid loomi ja linde uudistades seal 2 tundi vähemalt. Aeg läheb lennates. Papagoid, maod, ahvid, kaimanid, agoutid, ämblikud (vabalt liikumas), ibised, puumad, kilpkonnad, jaaguarid ja igast muud imeelukad. Huvitav ja väsitav.Otsime küll, aga kahjuks ei leia laisklooma ja möiraahvi. Näeme aga vabalt ringi liikumas madu ning ämblikku ... tekib tunne, et tahaks ise hoopis puuris olla ning loomi sealt jälgida.
Vaatame üle kohaliku mööbli – ning aianduspoe. Huvitav valik.
Õhtuks naudime Uti antud kana ning pitsat. Lisaks veel enda toitu ning pärast veerevad kõik oma vooditesse.
Head ööd.
07.11 (laupäev)
Ärkame kell 6, et kella 7 ajal hakata sõitma Brasiilia poole. Tee ei ole küll väga pikk, aga väga kurviline ning künklik. Tuleb aega varuda.
Enne Regina linna on passikontroll. Teeme Reginas ka peatuse ... jalutuskäik, kirik, turg, küla hull, jõgi, toredad majad. Vaikne ja suhteliselt rahulik linnake, kust saavad alguse mitmed jõeretked turistidele.
Viimasest linnast sõidab Uku edasi. Teepeal veel peatused on vaadata lähemalt seda tordimaastikut, mis selle tee ääres on. Tee rajamiseks on maapinda lõigatud kohati sellised lohud ... no et ei peaks hakkama tunnelit ehitama. Ja siis need olhud on tehtud sellised astmelised ... meenutab nagu pulmatordi astmeid. Värvuselt on aga teeäär kohati selline nagu oleks keegi sinna suures koguses tomatipastat kallanud. Kõrgeim astmik, mida näeme on 7 korrusega.
Lõpuks Saint Georgi jõudes saame endale paadimehe juba enne kui oleme autole parkimiskoha leidnud. Politseiprillide ning kandilise soenguga mees peab meid kinni, värbab meid enda paati ning siis näitab meile muuseas paar head parkimiskohta autole. Seejärel võtame enda kodinad ning suundume piroogi peale. Sõidu teeb kaasa ka väike paadimees, kes näeb välja täpselt nagu kuskilr seebiooperist välja tulnud iluspoiss. Hiljem tema imearmsat naeratust nähes pakuksin ta nimeks Pablo, kes kõigi külatüdrukute südamed on võitnud ... vanust võib poisil olla ehk kuskil 10 ringis. Siis juba aga kimame mööda Oyapoke jõge allapoole ning 20 minuti pärast pannakse meid Brasiilias maha. Lepime kokku, et 2 tunni pärast oodatakse meid samas kohas et tagasi sõita. Kohe sadamasse jõudes piiravad meid ümber erinevad nö valuutavahtajad, kelle ühes taskus rull eurodega ning teises rull reaalidega ning käes kalkulaator, et täpsed ja selged arvutused teha. Kursuga 1 euro – 2,45 reaali vahetame oma raha ära ning läheme linnapeale. Mitte laiama, aga jalutama. Käes on aga suur palavus, varjud on peaaegu et kadunud, tänavad on mustad, majad räämas ning ausalt öeldes tahaks juba teiselepoole jõge tagasi minna. Rahutust tekitab ka teadmine, et juhuks kui meie käest peaks küsitama viisat (mis eestlastene on Brasiiliasse minnes vajalik) siis oleme plindris. Tuleks luisata midagi selle kohta, et otsime politsei jaoskonda et enda passidesse mingi tempel saada jne. Näeme küll mitut politseiautot aga õnneks ei uurita meie käest midagi. Rahutus on aga hinges. Teeme väikese lõuna, seejärel käime läbi mitmeid poode, et osta vajalikke asju koju ... Util ja Fatimal oli vaja mitut asja mida saab ainult Brasiiliast või mis on lihtsalt Brasiilias odavamad. See muutub aga juba lõpuks maru tüütuks. Olles saanud vist peaaegu et kõik vajalikud asjad on kell juba nii palju, et on aega sõita tagasi. Vahetama reaalid jälle eurodeks (muide sama kursiga), otsime üles oma Pablo ja tema isa ning sõidame Oyapoki puhtamale poolele tagasi. Mind valdab enneolematu kergendus kui oleme tagasiteel ... nagu sõidaks koju, kus on hea ja turvaline olla, kus ma saan midagigi vähemalt aru mis mulle proovitakse rääkida ning kus ma ei pea pidevalt valvel olema. Paadisõidu lõppedes kingime Pablole ka väikese eesti lippuvärvides rinnamärgi, mis uhkelt tema särki hakkab kaunistama. Poisi naeratus on pärast suur ja ilus :).
Teeme ka väikese jalutuskäigu Saint Georgis ning tõdeme, et see on palju puhtam ning korralikum linn. Väike piknik pargipingil.
Võtame suuna taas kodu poole. Tordimaastik ümberringi.
Head ööd.
08.11 (pühapäev)
Head isadepäeva. Tähistame seda päeva Cacaos. Lubjakad külastavad liblikamuuseumit ning teevad jalutuskäigu linnas ... mina istun seni murul ning naudin niisama külaelu ... olen selles kohas juba nii palju käinud et ei viitsi kaasa jalutada. Uudistame turul kohalike suveniire, ostame ramboutanne, mille kilohind kukub poole tunni jooksul neljalt eurolt kolmele. Lõunatame turul ning laseme hea maitsta supil. .
Kohtume ka Erwaniga, kes tõdeb et uue nädala alguses tõesti ei saa kuidagi sohu. Kahju.
Loodame et saame kontoris kodustega suhelda, aga ei. Kiired kirjad lugeda ja kirjutada ning siis koju.
Koju jõuame valges ... ei ole just tavaline.
Pikk ja mõnus õhtu lugedes, rummi juues ning jutustades.
Keedame pikalt parepousid ... peavad keema 5 tundi, aga peale 4 tunni möödumist anname alla.
Püüan issile isadepäevaks ühe ilusa liblika ... joodame teda rummiga ning pistame sügavkülma.
Hilisõhtul jõuab koju ka Fredericu pere.
Head ööd.
09.11(esmaspäev)
Ärkan hommikul selle peale kui telefon pikalt heliseb ... puhkuse hommiku kohta liiga vara. Helistajaks on Eva ... argentiinlanna, kes meil siin 3 kuud töötas. Helistas, et vananemise puhul õnne soovida. Südamlikud õnnesoovid ning uudiste vahetamised. Ehk kohtume isegi kui enne jõule Pariisis paar päeva veedan. Eva aga pidi tohutult dzunglit taga igatsema ... mõistan teda.
Laman hamacis ja loen rahulikult raamatut kui vanemad tulevad koogiga :) ... sellist sünnipäeva hommikut ei oleks ma küll endale kunagi osanud oodata. Soojad kallistused. Kaasas on neil ka tore kaart, lilled eestist, kingitus väikevennalt ning parimatelt sõpradelt. Väga tore ja armas. Sööme kooki ja ajame juttu. Kõik on väga sünnipäev :).
Kallistused ja õnnesoovid ka Uti ja Fatima poolt.
Vist hea märk kui enda 22 sünnipäeval leida kanalast 2 muna ... pealegi veel esimesed munad nendelt kanadelt :). Kuuldes kanade enneolematut kaagutamist otsustasin vaatama minna, et mis toimub ja leidsingi esimese muna otse ukse eest. Julgen vaid järeldada, et see toob õnne :). Veel suurema õnne toomiseks lõhub emme veel pealelõunal ka ühe klaasist kausi ära.
Kuna Uku on avaldanud soovi üks puu maha raiuda, siis suundumegi hommikupoolikul raiesmikule, kust saab otsitud üks väiksemat sorti puu. Issile matcheete kätte ja hakka aga raiuma. Vaeva sai nähtud ja higi hakkas ka voolama, aga puu sai lõpuks maha. Lõikame ka paar roniva kilpkonna liaani maha et need koju viia. Edukas käik igatahes :).
Terve lõuna sai rahulikult lebotatud ja niisama olemist nauditud. Kuna enne on sellist puhkust olnud eks. Enne liblikajahile minekut valmistame veel võileivatordi õhtuseks koosolemiseks. Suundume siis kullakaevanduse poole ning haarame Danteli maja eest kaasa liblikavõrgu. Peab tunnistama et issi näeb sellega täitsa asjalik välja :). Lõpuks saabki üks ilus liblikas kinni püütud ning ümbrikusse pistetud. Kuskilt peab ju seda suurt kollektsiooni alustama või mis?!
Peale liblikapüüdmist on palavus kõik maha niitnud. Teeme kerge lõuna ja siis ronib igaüks enda hamaci ja loeb või magab. Puhkus!
Õhtul kui koju on saabunud ka Fredericu pere, seatakse lauale võileivatort ning shokolaadikook. Joome shampust ning vana tallinna koorelikööri ... viimane osutub Fredericu lemmikuks ning koostöö tulemusena saab pudel kiirelt tühjaks. Ajame juttu ning olemine on mõnus. Lõpetame üldise koosolemise varakult, sest pererahval on järgmisel päeval tavaline töö – ja koolipäev. Suundume aga edasi meie eesti majja ja ajame veel natukese aega juttu, aga ega endalgi jaksu enam kauaks ei ole.
Head ööd.
10.11 (teisipäev)
Hommikupoolik kodus, et peale suuremat palavust randa suunduda. Meie Sirkaga suundume Cayenne randa aga enne seda paneme Uku veel Mahoury mäe jalamil maha, kust ta enda väikest vallutusretke alustab. Kuni meie emmega päevitame ja naistejuttu ajame, siis jalutab issi väikese mägijärveni ning naudib võssakasvanud vaadet ookeanile. Meie rannakülastuse helgemaks hetkeks on ilmselt päevitav mustanahaline.
Tagasi kodupoole otsustame sõita läbi Cayenne äärelinna tänavate ... erinevad hoonetekompleksid, tagahoovid, parklad, poed jnejne. Teistsugune elu kui muidu tavalisel turismireisil olles oleks näinud.
Pärast veedame taaskord mõnusa õhtu kodus hamacis lamades. Lubjakatel käib leebe võitlus Papilloni lugemisõiguse üle. Joome rummi ja ajame juttu. Üle pika aja pole nii palju saanud südamest naerda kui täna. Hea on olla!
Head ööd.
11.11 (kolmapäev)
See lahkumine tuli kuidagi ootamatult ja liiga järsku. Hommiku veedame asju pakkkides ja toreda reisi helgemaid hetkeid meenutades. Lõpetuseks toimub ka seljakottide kaalumine, mis näeb välja nagu kedagi poodaks aga ok. Tuleb välja et oleme kokku pakkinud ka mõned lisakilod, aga pole hullu. Lõpetuseks veel viimased lahkumise pisarad ja hüvastijätud ning läheme juba liikvele. Ka minul tuleb mingi seletamatu pisarate hoog peale. Teel linna aga läheb tuju jälle paremaks. Tahame veel lõunat süüa enne kui lennujaama läheme. Slegub aga et kõik toidukohad on suletud ning peame siinse viimase söögikorra tegema pikniku näol Matoury pargis. Võileivad singi ja juustuga, väike vein ja mahl. Ikkagi on mõnus.
Lennujaamas otsustame teha kiired ja valutud hüvastijätud, et pisaratel ei oleks aega metsikutes kogustes jälle voolama hakata.Tuleb mainima, et minule oli see ikka seniajani üks parimaid puhkusi üldse. Super.
Jääme lennujaamas veel Fredericuga ootama ... nimelt saabub meile pea kaheks nädalat Franco Itaaliast. Soojad kallistused ning kiired jutud autorendi putka juures ning siis suundume läbi kontorist ja seejärel juba koju. Näeme, et Ott on juba tänaseks valguspüügiks asjad üles seadnud. Minul veel kodust vajalikud asjad ning siis suundun koos Francoga koos valguspüügile. Veedame õhtu mõnusalt. Ka meie Otiga saame ülesandeks ühte konkreetset putukaliiki korjata ... vähemalt on tegemist ja nüüd saab ka midagi konkreetset sealt lina pealt otsida. Lõpetame aga juba enne südaööd, sest väsimus võtab võimust ... esimene öö pidigi alati raske olema ... seda just ajavahe tõttu. Muidugi hakkas ka vihma sadama ... nagu alati kui Franco siia tuleb.
Enne valguspüügile minekut teatab aga Uti mulle, et Fatima lahkus juba Brasiiliasse. Olin teadmisel et see juhtub alles homme hommikul. Selline kiire minek tuli aga kõigile ootamatult ... lihtsalt mees kes pidi teda ära viima sai varem hakata minema. Nõme. Nukker et ei saanud korralikult hüvasti jätta. Aga ehk siis olid minu lõunased pisarad osaliselt ka selle pärast?!.
Head ööd.
12.11 (neljapäev)
Täna lebotan üksinda. Pole enam siin vanemaid kellega jutustama minna, kui enda hamacis lamamine juba igavaks muutub. Aitan Otil natuke liblikalõksude jaoks vajalikke kilesid ja võrke lõigata, aga seegi töö saab kiirelt otsa ning kahekesi seal edasi toimetada ei ole väga pointi. Chekin veel kanalasse, et ehk on veel mõni kingitus tulnud, aga selgub et esimesed munad olid ikkagi mulle nagu päris sünnipäevakingitusteks mõeldud.
Võib öelda, et kuni valguspüügile minekuni olen pidevalt horisontaalis ... kas siis voodis või hamacis. Aga raamat „Minu Eesti“ on nii huvitav, et seda on raske käest ära panna.
Valguspüügil ajame Francoga juttu, mõrvame liblikaid ja putukaid ning pakime asjad kokku kella 1 ajal.
Head ööd.
teisipäev, 10. november 2009
23.10 (reede)
Ei midagi muud kui desmodium ja väsimus.
Ahjaaa toit hakkab ka vaikselt kapist otsa saama.
Head ööd.
24.10 (laupäev)
Kuna Frederic pidi täna hommikul linna minema, siis sättisime ennast ka ilusti kaasa. Sai kontoris olla seni kuni tema omi asju ajas ning ka postkontoris käidud. Sain muide täna kätte paki, mille kodused olid kunagi septembri alguses saatnud ... et siis täpselt paar päeva enne seda kui nad siia jõuavad :). Väike peatus toiduvarude täiendamiseks ning võis suunduda tagasi koju, kus meid ootas desmodium. Isegi see hommikupoolik ilma puhastustööta oli juba päris hea. Mehed olid õnneks hommikul ikkagi tööd teinud ning hunnik oli korralikult kahanenud ... natuke vaeva veel ja õhtuks olime omadega mäel. Laos on juba 3750 kg ja selle puuduoleva 250 saame viimase laadungi jaoks kindlasti. Võimalik et midagi jääb isegi üle ... siis võib endale võtta paar kotitäit kui tahta :). Vist siiski mitte.
Kanalas oli täna avatud uksed. Alguses väga arad kanad ikka õhtu lõpuks olid täitsa mitu meetrit dzungli poole kõndinud ning nende kanalasse tagasisaamiseks käisime Fredericu ja Florenciga neid piiramas. Natuke käte ja jalgadega vehkimist ning „ale” hüüdmist ja kõik kaagutajad said koju tagasi.
Tänu Fredericule said tehtud viimased ettevalmistused mu vanemate külaskäiguks. Tulge nüüd aga julgelt ... küll ma teile alles seda siinset elu näitan :).
Üle pika aja tuba koristades võis väga selgesti näha, et lähiminevikus on ohtralt desmodiumit puhastatud, mõnel valguspüügil käidud ning tolmurullidel on ka aega olnud, et ennast korralikult suureks kasvatada. Desmodiumi oksakesi ning surnud suuremaid ja väiksemaid liblikaid võis leida igast toa nurgast.
Head ööd.
25.10 (pühapäev)
Kui meil on siin korraga 25 inimest (nii meie pererahvas kui ka turistid) siis on elektri – ja veetarbimine suur. Nii suur, et hommik on ilma elektrita. Sellist jama pole ammu juhtunud.
Ikka on nii et kui on aega hommikul pikalt magada ning mingit tööd ees ei oota, siis on uni juba kella seitsmeks raudselt läinud. Kui aga on vaja kell 7 ärgata, siis tahaks äratuskella ainult edasi lükata.
Oodatud kolme valguspüügi asemel toimub ainult üks ning täna öösel. Turistideks on üks prantslane härra Shot ning tema brasillannast abikaasa. Kuna me Otiga aga ei suuda otsustada, et kes öisele tööle läheb, siis kasutame taaskord euromündi abi. Kõige kiirem ja lihtsam viis sellises olukorras mingi tulemuseni jõuda. Sest no kui mõlemad tahaks ise nagu minna, aga samas ei tahaks teisel minekurõõmu ära võtta, siis on olukord suhteliselt keeruline. Täna otsustas euromünt aga nii, et mina läksin kella neljast valguspüüki üles seadma. Taaskord oli Danteli jaoks täiesti mõeldamatu nii vara minna ning seega passisin seal kella 7ni üksinda. Enne õhtusöögile minekut sai veel natuke aega oldud ... et no ehk saan endale ka mõne megasoma. Mõtlesin, et kui enne turistide tulekut mõne saan, siis jätan endale suveniiriks (igatahes parem kui et kuskilt poest seda osta). Ja siis vahetult enne kui otsustasin liikuma hakata nägin enda suveniiri maandumas ... üks väiksemat sorti emane megasoma. Hiljem leidis Dantel ka ühe isase mulle. Tegime vahetust ... mina tegin talle õhtusöögi ja vastu sain isase putuka. Valguspüük kulges täna enamjaolt autos muusikat kuulates ning niisama oleskledes. Koju saime juba kella ühest.
Seal öösel autos muusikat kuulades ning lampide ümber lendlevaid putukaid ja mutukaid vaadates tuli sisse mingi imeline rahu. Tunne oli kohe eriti hea ... komfort oli olemas. Soojad mõtted ja tunded. Hea oli olla.
Päeval aga lendas meile majja üks imeilus putukas. Selline kollakas ja kuldne. Sai kohe purki pandud ning nagu juba tavaks saanud ... sügavkülmikusse pistetud.
Head ööd.
26.10 (esmaspäev)
Tänase päeva märksõnadeks desmodiumi viimased pakkimised ning lebotamine. Rohkem oli muidugi viimast. Aga no peale sellist mitmenädalast pidevat tööd võib ju peaaegu et terve päeva lebotada ka.
Hamacis lamades ja muusikat kuulates ei suutnud väga ette kujutada seda tunnet kui ma homme pealelõunal lennujaamas oma vanemaid näen.
Täna puudus päikesepaiste peaaegu et totaalselt ... olid vaid pilved, vihm ning udu. Selle tõttu otsustas ka elekter meie juurest juba enne kella 9. lahkuda. Mis seal ikka ... siis tuleb lihtsalt varakult magama minna.
Head ööd.
27.10 (teisipäev)
Vahelduseks sellele üleüldisele palavusele saime natuke täna ka külmemates temperatuurides veeta. Käisime nimelt Frigodomis ehk külmlaos. Oli vaja viimaste nädalate töö ühte konteinerisse laduda, et saaks selle Prantsusmaale saata. Sõit üle ookeani pidi kestma 20 päeva ning temperatuur konteineris pidi olema kuni miinus 20 kraadi. Lõpuks selgus kurb tõsiasi, et kogu laadung (4 tonni) ei mahugi ühte konteinerisse ära ning jääb külmlattu ootama oma aega. Ilmselt on see aeg uue aasta märtsis. Peale paarikümment minutit aga oli juba täitsa külm. Seljas oli küll mõnus soe fliisist pusa, aga jalas olid põlvpüksid ning tavaliste tenniste sees sokid ... mitte just parim lahendus Frigodomi jaoks, aga kohe kuidagi ei tahtnud läbielada ülejäänud päeva pikkade pükstega siinses kuumuses. Parem natuke külmetada :).
Peale külmladu sai Fredericuga linnas mõningad asjatoimetused tehtud ning siis suundusimegi lennujaama. Lennuki 30 minutit hilinemist oli väga hästi planeeritud ... nagu oleks Frederic piloodile helistanud, sõnumiga et ma siin pean veel asju toimetama ning te tiirutage veel mingi aeg linna kohal. Lõpuks kui hakkasime Cayennest sõitmas siis ta ilmselt võttis uuesti lennukiga ühendust ning andis loa maanduda ... kõik oli nii täpne, et kui meie lennujaama parklasse keerasime siis tegi ka lennuk oma viimased manöövreid. Jõudsime veel täpselt enne rendiauto kätte saada ning siis .... oioioi mis siis sai :). Siis lõpuks nägin ma enda vanemaid üle pikapika aja :). Mõtled küll, et jääd rahulikuks ja nii, aga silmad lähevad märjaks ning kogu keha väriseb ärevusest. Esimesed kallistused, mis on nii head, kestavad kaua. Lõpuks ennast autosse vedades saavad nad ise ka aru, et pikad püksid on liiast, kuigi kell on juba 5 ning hakkab jahedamaks minema. Kojusõidul tahaks kõike asju korraga rääkida ja küsida ning sellest kujuneb hoopis välja vahepeal mõneminutiline vaikus. Kuid see vaikus oma vanematega on ainult mugav vaikus ... hea on olla. Saad olla täpselt see kes sa oled. Väike peatus kodupoes, kus kohtasime ka Fredericu ootamatult. Väikesed viisakad tervitused ning siis lubasime juba kodus kohtuda. Kodutee oli muidugi omaette naljakas :) ... olen mina nüüdseks harjunud ju seda teed sõitma nii kuskil 70 km/h või nii. Alustasin koduteed nagu ikka ... mõttega et saaks juba ruttu koju. Siis aga hakkas vanemate suust kostuma hõikeid, et ma sõidaks aeglasemalt :) ... arusaadav, eks ma isegi ju esimesed sõidud siin tegin aeglased ja rahulikud, et saaks ümbrust uurida ja dzunglit endasse ahmida. Lõpuks jõudsime täpselt pimeda saabusimega ka koju. Esimesed tutvused minu eesti koduste ja siinsete koduste vahel ... naeru oli palju ja kõik oli armas. Väikesed peatused kõikide majades, et üle anda kingitused Eestist ... tundus, et kõik kingitused läksid väga hästi peale ja kõik õigesse kohta. Fredericu perega sai ka natukeseks maha istutud, shampust limpsitud ning juttu aetud ... väga armas oli. Lõpuks võtsime platsi meie väikeses eesti majas, et hävitada natuke musta leiba ning kilu ... oiii kui hästi see maitses. Kõrvale prantsuse veini ning ümberringi toredad inimesed. Mõnus. Aga tuleb tunnistada, et ikkagi kuidagi raske on uskuda, et siin nüüd täna õhtul oma laua taga istudes oli minuga koos ka mu vanemad. Ehk homme jõuab see mulle päris kohale :). Jube tore ikka igatahes.
Head ööd.
28.10 (kolmapäev)
Uni juba varakult läinud ... mitte ainult minul vaid ka teistel. Eks brasiilia töömehed alustasid ka täna katusevahetamisega varakult. Hommikul kui mina kella 7 ajal hommikusööki sõin ja mõtlesin, et lasen vanematel pikalt magada, siis nemad olid oma majas samamoodi üleval juba ning mõtlesid, et lasevad minul magada :). Peale nende hommikusööki sai tehtud väike tiir siin meie oma koduplatsil ... üle näidatud kõik majad ja nurgatagused. Hiljem veel suundusime väiksele jalutustiirule, et helistada Eestisse.
Lõunaks tegi Fatima meile seda imehead krevettidega toitu, watapad. Olin sellest oma kodustele mitmel korral skaibis rääkinud ning Fatimale sai ka tellimus esitatud, et kui keegi siia külla tuleb siis seda toitu peab kindlalt tegema. Aga see maitses ikka väga hästi. Lõunapausi ajal tuli ka väheke tugevam vihm taevast alla ning tundus et pealelõunane jalutuskäik jääb tegemata. Siiski ilm pööras meie heaks ning ei pidanud päris paikseks jääma. Kui hakkasime minema siin meie majade juures olevale lühikesele laudrajale, siis oli faunaga suhteliselt lähedane kokkupuude. Nimelt hakkasin just avama ühe maja väikest väravat, et siis saaks läbi maja laudrajale minna ning viimasel hetkel enne väravariivi avamist nägin et sinna on ennast ilusti sättinud üks pikk ja peenike madu. Ehmatas ikka päris korralikult ära. Hea oli, et ma oma esimese mõttevälgatuse ajendil, arvates et tegemist on mingi nööriga, ei hakanud seda sealt ära viskama. Viimasel hetkel siis jah sai käsi eemale tõmmatud ning mõned pildid tehtud. Laudrajale teiseltpoolt lähenedes ei olnud meil ühtegi ussikuningat ees ning saime näha isegi paari väiksemat orhideed puude küljes. Taevas aga hakkas enamvähem selgemaks minema ning võtsime plaani ning läksime kivikukke (Coq de roch) vaatama. Praegu on just isaste lindude saabumise lõpp ning algab vaikselt paraad, et leida paarilisi. Kui varem oleme heal juhul kohanud läbi paksu võsa kahte lindu, siis tänane päev oli hoopis midagi muud. Kokku nägime kokku 9 kivikukke lausa. Mõndade erksat värvi ja kaunidust sai isegi vaikse hiilimise tulemusena lausa paari meetri kauguselt vaadata. Läbitud libe tee ning ropp higistamine oli seda kohe kindlasti väärt :). Kivikukkede ilusa välimuse ning omapäraste häälte taustaks kuulsime iseg natuke möiraahvi karjumas. Ühe päeva kohta kohe eriti ootamatult palju kohtumisi faunaga.
Õhtu veetsime meie eesti majas. Õhtusöögiks ema tehtud spagettid ning kanafilee kaste ... kohe väga hea oli üle pika aja sellist ema tehtud sööki süüa. Kuid väsimuse tõttu minul ning vanematel ilmselt väikese aklimatiseerumise tõttu läks päev juba suhteliselt varakult õhtusse. Veel viimased asjad kokku pakkida ning asjad läbi mõelda, et homme siis alustada päris korraliku tuuritamisega mööda Prantsuse – Guajaanat.
Värskendavale vihmale ning jalutuskäikudele tuleb uni magus.
Head ööd.
29.10 (neljapäev)
Alustame päeva mõnusa hommikusöögiga ning seejärel pakime oma asjad ning suundume alustuseks kontorisse, et kirjad üle vaadata. Lõpuks saab sellega ühele poole. Käime läbi ka suuremast poest, Corast et soetada postkaarte ning midagi värskendavat.
Vaatame üle turuplatsil oleva riideturu ning teeme paar head ostu. Lõunatame meie koduses hinnakas, turuplatsi kõrval. Peremees tuleb kättpidi tervitama, uurib viisakalt meie käekäigu kohta ning juhatab meid vabasse lauda. Vat kui tore teenindus. Supp ja riis maitsevad head ning kõhud saavad pungil täis.
Teekond Kourusse. Linnas vaatame esimese asjana üle koha, kus peaksime homme hommikul laeva peale minema, et Salut saartele minna. Naudime ookeanituult majaka juures ning teeme väikese jalutuskäigu rannaribal.
Haarame poest kaasa vajaliku pikniku kraami ning sätime ennast rannas suurte kivide peale istuma. Rahvast on kogunenud palju ... ning kõik selleks, et vaadata kuidas kell 17:00 saadetakse suur kogus metalli kosmosesse tiirlema. Õnneks helistab meile enne õiget hetke veel Frederic ning teatab, et 20 sekundit on veel jäänud. Poleks ta seda kõnet teinud, siis me oleks ilmselt oma valede kellade tõttu õigel hetkel kuskil kivide vahel kakerdanud. 10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 .... toss, müra, pildid. Vinge. Kogu rahvas on rannas pead kuklas. Tõesti vinge. Müra on suur ning tossurada on raketi järel pikalt. Minutitega on rand vähemalt poole tühjemaks jäänud. Tuldigi ju ainult raketti vaatama. Peale meie jäävad veel mõned pikniikuliste seltskonnad. Ajame juttu ja kõik on ütlemata tore.
Veel enne Sinnamarysse minekut peatume ühe linnaosa keskväljakul ning proovime sealsesse õhtusesse ellu natuke sisse süüa ennast. Hubane on.
Sinnamary raketihotellis tervitavad meid kohe sildid puhtas vene keeles. Seda selletõttu, et paljud raketibaasiga seotud inimesed ööbivad just selles kohas ning venelasi on nende hulgas palju. Lisaks kõigele muule on letil ka kaebusteraamat ... ainult vene keeles. Ka telerist karjub ainult see keel, mida koolis oli nii raske õppida ning mis kuidagi ei tahtnud selgeks saada.
Head ööd.
30.10 (reede)
Ärkame vara, et võtta ette sõit Kourusse ning sealt juba edasi Salut saartele. Peale hommikusööki hakkame sõitma ning enda arvates oleme õiges sadamas õigel ajal. Isegi natuke varem ... kai peal näeme liikumas ka teisi reisijaid ning eemal hulbib vee peal ilus katamaraan. Katamaraanile saamiseks aga tuleb ennast kodinatega väikesele kummipaadile sättida ning siis sellega suuremale alusele sõita. Kummipaadis istudes kerkib üles väike kahtlus, et ehk see ei ole ikka õige koht. Näitan paadimehele ühest brošüürist reklaami, mille kaudu broneering sai tehtud ning siis saame teada et oleme vales kohas. Sõidame ikkagi korraks katamaraanile, et nimekirjast täpselt üle vaadata. Konks on selles, et broneeringu tegi Frederic ning lolli peaga ei saanud mulle kuskile paberi peale kirja ei mingit nime ega telefoni numbrit. Saame aga teada, et peame minema Kouru vanasse sadamasse ning meil on aega kuskil pool tundi. Kiired sammud raskete kottidega autosse, kiired kurvid ning jõuamegi õigeks ajaks õigesse kohta. Tekib veel väike arusaamatus pileteid lunastades ... millegi eest sai juba makstud aga ei jõua kuidagi ühele arvamusele et kui palju ja mille eest. Hiljem sai see asi saarel hotellis kiirelt lahendatud.
Lõpuks siis kui kogu rahvas on ennast oma kottide ning külmutuskastidega laevale sättinud, võib sõit alata. Alguses laeva ümbritsev mudane vesi hakkab üha enam sinisemaks muutuma ning ookeani tuul jahutab mõnusalt. Lained kõigutavad laeva ning saab ohtralt pilte tehtud. Päikesekreem kulub ka hädasti ära, sest päike on kuum ja vee peegeldus teeb samuti oma töö.
Vähem kui tunnike sõitu ning sildume Royali nimelisel saarel, mis on ühtlasi kolmest saarest kõige suurem. Tõdeme et siinne siltide süsteem on levinud ka saarele ehk siis tegelikult võib öelda et silte lihtsalt väga ei ole. Uurime maad ja lõpuks leiame üles ka oma ööbimiskoha. Veedame järgmise öö lihtsas terrassiga toakeses, mis omal ajal oli vangivalvurite maja. Saame vangivalvurite majade kompleksi kõige tagumises nurgas oleva maja ... vedas hästi. Tõmbame hetke hinge ning naudime hetke ... agoutid, aarad, tuukanid, päike, ookean, tuul. Puhkus!
Pealelõunal võtame ette jalutuskäigu saarel. Kõnnime mööda teid, mida kunagi tallasid vangid, nende hulgas ka Papillon. Silme ette tulevad seigad raamatust, aga üldiselt ikka on raske ikka kogu seda asja siin ette kujutada endale ... et kuidas see vangide elu siin ikka käis. Külastame küll ka muuseumit, aga väga palju infot ikkagi juurde ei saa ... pole neil jagada ka saare kaarte. Teeme ise jalutuskäigu. Ahvid ronivad puude otsas ning loobivad jalutajaid näritud mangodega. Neil on kombeks võtta mangost paar ampsu ning see siis alla visata ... nagu väikesed lapsed eks. Läheb hästi ja õnneks ühegagi päris pihta ei saa.
On seltskondi, kes tulnud saarele pikemaks ajaks ning loobunud öömaja eest maksmisest. Nimelt on nad kaasa võtnud oma hamacid ning moskiitovõrgud ning riputanud enda asemed lihtsalt palmide vahele ning võrgud omakorda nende ümber. Katuseks hamacidele veel peale suurem kile juhuks kui peaks sadama. Suurte külmakastidega on kaasa võetud mitme päeva söögid ja joogid. Olemine tundub neil olevat ääretult mugav. Seltskond, ookean, tuul, palmid, rumm, hamac ... pole ju väga rohkem vajagi, et väga õnnelik olla :). Peaks ikka ise ka veel siia korraks nii tulema, aga pole kindel kas jagub veel aega selleks.
Näeme ära ka supluskoha, kus alguses on nii palju rahvast, et otsustame hiljem tagasi tulla. Ongi parem, sest pärast oleme seal ainukesed inimesed. Veealused trepiastmed on vetikatega kaetud ... nagu pehme vaip. Väike suplus väga soolases vees on igati karastav. Kuu on suur ning paistab väga heledalt.
Õhtul veel väike tseremoonia kui õhtusöögi jaoks küsime hotelli köögist kuuma vett. See antakse meile klaaskausis, mille kandiku peal kaugele majja viime. Ikka nii et üks veab kandikut, teine näitab taskulambiga valgust ning kolmas hoiatab varakult ettejäävate takistuste kohta.
Naudime õhtut terrassil ... jutud, naer, alkohol, söök ja hea tuju. Hea on olla.
Head ööd.
31.10 (laupäev)
Hommikul äratab üles kange puntš, mille võtame postkartide kirjutamise kõrvale.
Selgub ka, et kahjuks Kuradisaarele (kõige väiksemale saarele) ei saa üldse uudistama minna ... polevat sobivat kohta paadiga randumiseks. Küll aga saab minna St Josephi saarele. Seda aga tõusu ja mõõna arvestades alles pealelõunal.
Hommikupooliku veedame saarel ringi kõndides. Teeme jalutuskäigu mööda kõige ookeaniäärsemat rada. Vesi on ikka sinisinine. Ohtralt pilte palmidest. Naudime päikest ning tuju on hea.
Vaatame veel pealt kuidas aarad oma peretüli lahendavad ning okste peal piruette teevad ning karjuvad. Taaskord ohtralt pilte :).
Lõunaks sööme grillitud krevette, riisi ning kalasuppi. Siis ongi juba aeg toast asjad kokku korjata ning sättida ennast St Josephi saarele minema. Kuna pärast oleme vaid pooltunnikese suurel saarel, siis jätame oma asjad lihtsalt sadama juurde palmi alla. Loodame, et ahvid neid lahti ei lammuta. Väiksemale saarele läheme 12 inimest mahutava paadiga. Saarel on aega ringi vaadata täpselt nii palju, et saab rahulik ringi peale jalutada. Kastame rannas jalad märjaks, vaatame üle surnuaia, mis paistab olevat hiljuti korda tehtud. Ümberringi on ohtralt kookospalme ... neid on nii palju, et vabalt võiks endale kohe ühe parve ehitada ning Papilloni seiklus järgi proovida, aga sellel korral ikka mitte.
Suundume tagasi Royalile ning ootame sadamas enda katamaraani, et suunduda tagasi mandrile. Sellel korral on meie sõidukiks uhke suurte purjedega katamaraan. Saartest eemaldudes tegib tahestahtmata pähe mõte, et miks küll taheti sealt põgeneda.
Kustumatud mälestused jäävad sellest kohast ning nüüd saan kirjutada oma täituvate unistuste nimekirja veel ühe asja ... Salut saarte taaskülastus.
Õhtul Kourusse jõudes ei viitsi kohe kuidagi hakata sõitma raketihotelli Sinnamarys. Leiame väikese otsimise peale hotelli nimega Atlantis, mis asub Kuradi järve ääres. Soodne ning hubane koht. Õhtul saame veel basseini nautida ning tähistaevast vaadata. Tohutult mõnus. Proovime ka internetti kasutada, aga tulutult.
Uni tuleb kiirelt.
Head ööd.
Ei midagi muud kui desmodium ja väsimus.
Ahjaaa toit hakkab ka vaikselt kapist otsa saama.
Head ööd.
24.10 (laupäev)
Kuna Frederic pidi täna hommikul linna minema, siis sättisime ennast ka ilusti kaasa. Sai kontoris olla seni kuni tema omi asju ajas ning ka postkontoris käidud. Sain muide täna kätte paki, mille kodused olid kunagi septembri alguses saatnud ... et siis täpselt paar päeva enne seda kui nad siia jõuavad :). Väike peatus toiduvarude täiendamiseks ning võis suunduda tagasi koju, kus meid ootas desmodium. Isegi see hommikupoolik ilma puhastustööta oli juba päris hea. Mehed olid õnneks hommikul ikkagi tööd teinud ning hunnik oli korralikult kahanenud ... natuke vaeva veel ja õhtuks olime omadega mäel. Laos on juba 3750 kg ja selle puuduoleva 250 saame viimase laadungi jaoks kindlasti. Võimalik et midagi jääb isegi üle ... siis võib endale võtta paar kotitäit kui tahta :). Vist siiski mitte.
Kanalas oli täna avatud uksed. Alguses väga arad kanad ikka õhtu lõpuks olid täitsa mitu meetrit dzungli poole kõndinud ning nende kanalasse tagasisaamiseks käisime Fredericu ja Florenciga neid piiramas. Natuke käte ja jalgadega vehkimist ning „ale” hüüdmist ja kõik kaagutajad said koju tagasi.
Tänu Fredericule said tehtud viimased ettevalmistused mu vanemate külaskäiguks. Tulge nüüd aga julgelt ... küll ma teile alles seda siinset elu näitan :).
Üle pika aja tuba koristades võis väga selgesti näha, et lähiminevikus on ohtralt desmodiumit puhastatud, mõnel valguspüügil käidud ning tolmurullidel on ka aega olnud, et ennast korralikult suureks kasvatada. Desmodiumi oksakesi ning surnud suuremaid ja väiksemaid liblikaid võis leida igast toa nurgast.
Head ööd.
25.10 (pühapäev)
Kui meil on siin korraga 25 inimest (nii meie pererahvas kui ka turistid) siis on elektri – ja veetarbimine suur. Nii suur, et hommik on ilma elektrita. Sellist jama pole ammu juhtunud.
Ikka on nii et kui on aega hommikul pikalt magada ning mingit tööd ees ei oota, siis on uni juba kella seitsmeks raudselt läinud. Kui aga on vaja kell 7 ärgata, siis tahaks äratuskella ainult edasi lükata.
Oodatud kolme valguspüügi asemel toimub ainult üks ning täna öösel. Turistideks on üks prantslane härra Shot ning tema brasillannast abikaasa. Kuna me Otiga aga ei suuda otsustada, et kes öisele tööle läheb, siis kasutame taaskord euromündi abi. Kõige kiirem ja lihtsam viis sellises olukorras mingi tulemuseni jõuda. Sest no kui mõlemad tahaks ise nagu minna, aga samas ei tahaks teisel minekurõõmu ära võtta, siis on olukord suhteliselt keeruline. Täna otsustas euromünt aga nii, et mina läksin kella neljast valguspüüki üles seadma. Taaskord oli Danteli jaoks täiesti mõeldamatu nii vara minna ning seega passisin seal kella 7ni üksinda. Enne õhtusöögile minekut sai veel natuke aega oldud ... et no ehk saan endale ka mõne megasoma. Mõtlesin, et kui enne turistide tulekut mõne saan, siis jätan endale suveniiriks (igatahes parem kui et kuskilt poest seda osta). Ja siis vahetult enne kui otsustasin liikuma hakata nägin enda suveniiri maandumas ... üks väiksemat sorti emane megasoma. Hiljem leidis Dantel ka ühe isase mulle. Tegime vahetust ... mina tegin talle õhtusöögi ja vastu sain isase putuka. Valguspüük kulges täna enamjaolt autos muusikat kuulates ning niisama oleskledes. Koju saime juba kella ühest.
Seal öösel autos muusikat kuulades ning lampide ümber lendlevaid putukaid ja mutukaid vaadates tuli sisse mingi imeline rahu. Tunne oli kohe eriti hea ... komfort oli olemas. Soojad mõtted ja tunded. Hea oli olla.
Päeval aga lendas meile majja üks imeilus putukas. Selline kollakas ja kuldne. Sai kohe purki pandud ning nagu juba tavaks saanud ... sügavkülmikusse pistetud.
Head ööd.
26.10 (esmaspäev)
Tänase päeva märksõnadeks desmodiumi viimased pakkimised ning lebotamine. Rohkem oli muidugi viimast. Aga no peale sellist mitmenädalast pidevat tööd võib ju peaaegu et terve päeva lebotada ka.
Hamacis lamades ja muusikat kuulates ei suutnud väga ette kujutada seda tunnet kui ma homme pealelõunal lennujaamas oma vanemaid näen.
Täna puudus päikesepaiste peaaegu et totaalselt ... olid vaid pilved, vihm ning udu. Selle tõttu otsustas ka elekter meie juurest juba enne kella 9. lahkuda. Mis seal ikka ... siis tuleb lihtsalt varakult magama minna.
Head ööd.
27.10 (teisipäev)
Vahelduseks sellele üleüldisele palavusele saime natuke täna ka külmemates temperatuurides veeta. Käisime nimelt Frigodomis ehk külmlaos. Oli vaja viimaste nädalate töö ühte konteinerisse laduda, et saaks selle Prantsusmaale saata. Sõit üle ookeani pidi kestma 20 päeva ning temperatuur konteineris pidi olema kuni miinus 20 kraadi. Lõpuks selgus kurb tõsiasi, et kogu laadung (4 tonni) ei mahugi ühte konteinerisse ära ning jääb külmlattu ootama oma aega. Ilmselt on see aeg uue aasta märtsis. Peale paarikümment minutit aga oli juba täitsa külm. Seljas oli küll mõnus soe fliisist pusa, aga jalas olid põlvpüksid ning tavaliste tenniste sees sokid ... mitte just parim lahendus Frigodomi jaoks, aga kohe kuidagi ei tahtnud läbielada ülejäänud päeva pikkade pükstega siinses kuumuses. Parem natuke külmetada :).
Peale külmladu sai Fredericuga linnas mõningad asjatoimetused tehtud ning siis suundusimegi lennujaama. Lennuki 30 minutit hilinemist oli väga hästi planeeritud ... nagu oleks Frederic piloodile helistanud, sõnumiga et ma siin pean veel asju toimetama ning te tiirutage veel mingi aeg linna kohal. Lõpuks kui hakkasime Cayennest sõitmas siis ta ilmselt võttis uuesti lennukiga ühendust ning andis loa maanduda ... kõik oli nii täpne, et kui meie lennujaama parklasse keerasime siis tegi ka lennuk oma viimased manöövreid. Jõudsime veel täpselt enne rendiauto kätte saada ning siis .... oioioi mis siis sai :). Siis lõpuks nägin ma enda vanemaid üle pikapika aja :). Mõtled küll, et jääd rahulikuks ja nii, aga silmad lähevad märjaks ning kogu keha väriseb ärevusest. Esimesed kallistused, mis on nii head, kestavad kaua. Lõpuks ennast autosse vedades saavad nad ise ka aru, et pikad püksid on liiast, kuigi kell on juba 5 ning hakkab jahedamaks minema. Kojusõidul tahaks kõike asju korraga rääkida ja küsida ning sellest kujuneb hoopis välja vahepeal mõneminutiline vaikus. Kuid see vaikus oma vanematega on ainult mugav vaikus ... hea on olla. Saad olla täpselt see kes sa oled. Väike peatus kodupoes, kus kohtasime ka Fredericu ootamatult. Väikesed viisakad tervitused ning siis lubasime juba kodus kohtuda. Kodutee oli muidugi omaette naljakas :) ... olen mina nüüdseks harjunud ju seda teed sõitma nii kuskil 70 km/h või nii. Alustasin koduteed nagu ikka ... mõttega et saaks juba ruttu koju. Siis aga hakkas vanemate suust kostuma hõikeid, et ma sõidaks aeglasemalt :) ... arusaadav, eks ma isegi ju esimesed sõidud siin tegin aeglased ja rahulikud, et saaks ümbrust uurida ja dzunglit endasse ahmida. Lõpuks jõudsime täpselt pimeda saabusimega ka koju. Esimesed tutvused minu eesti koduste ja siinsete koduste vahel ... naeru oli palju ja kõik oli armas. Väikesed peatused kõikide majades, et üle anda kingitused Eestist ... tundus, et kõik kingitused läksid väga hästi peale ja kõik õigesse kohta. Fredericu perega sai ka natukeseks maha istutud, shampust limpsitud ning juttu aetud ... väga armas oli. Lõpuks võtsime platsi meie väikeses eesti majas, et hävitada natuke musta leiba ning kilu ... oiii kui hästi see maitses. Kõrvale prantsuse veini ning ümberringi toredad inimesed. Mõnus. Aga tuleb tunnistada, et ikkagi kuidagi raske on uskuda, et siin nüüd täna õhtul oma laua taga istudes oli minuga koos ka mu vanemad. Ehk homme jõuab see mulle päris kohale :). Jube tore ikka igatahes.
Head ööd.
28.10 (kolmapäev)
Uni juba varakult läinud ... mitte ainult minul vaid ka teistel. Eks brasiilia töömehed alustasid ka täna katusevahetamisega varakult. Hommikul kui mina kella 7 ajal hommikusööki sõin ja mõtlesin, et lasen vanematel pikalt magada, siis nemad olid oma majas samamoodi üleval juba ning mõtlesid, et lasevad minul magada :). Peale nende hommikusööki sai tehtud väike tiir siin meie oma koduplatsil ... üle näidatud kõik majad ja nurgatagused. Hiljem veel suundusime väiksele jalutustiirule, et helistada Eestisse.
Lõunaks tegi Fatima meile seda imehead krevettidega toitu, watapad. Olin sellest oma kodustele mitmel korral skaibis rääkinud ning Fatimale sai ka tellimus esitatud, et kui keegi siia külla tuleb siis seda toitu peab kindlalt tegema. Aga see maitses ikka väga hästi. Lõunapausi ajal tuli ka väheke tugevam vihm taevast alla ning tundus et pealelõunane jalutuskäik jääb tegemata. Siiski ilm pööras meie heaks ning ei pidanud päris paikseks jääma. Kui hakkasime minema siin meie majade juures olevale lühikesele laudrajale, siis oli faunaga suhteliselt lähedane kokkupuude. Nimelt hakkasin just avama ühe maja väikest väravat, et siis saaks läbi maja laudrajale minna ning viimasel hetkel enne väravariivi avamist nägin et sinna on ennast ilusti sättinud üks pikk ja peenike madu. Ehmatas ikka päris korralikult ära. Hea oli, et ma oma esimese mõttevälgatuse ajendil, arvates et tegemist on mingi nööriga, ei hakanud seda sealt ära viskama. Viimasel hetkel siis jah sai käsi eemale tõmmatud ning mõned pildid tehtud. Laudrajale teiseltpoolt lähenedes ei olnud meil ühtegi ussikuningat ees ning saime näha isegi paari väiksemat orhideed puude küljes. Taevas aga hakkas enamvähem selgemaks minema ning võtsime plaani ning läksime kivikukke (Coq de roch) vaatama. Praegu on just isaste lindude saabumise lõpp ning algab vaikselt paraad, et leida paarilisi. Kui varem oleme heal juhul kohanud läbi paksu võsa kahte lindu, siis tänane päev oli hoopis midagi muud. Kokku nägime kokku 9 kivikukke lausa. Mõndade erksat värvi ja kaunidust sai isegi vaikse hiilimise tulemusena lausa paari meetri kauguselt vaadata. Läbitud libe tee ning ropp higistamine oli seda kohe kindlasti väärt :). Kivikukkede ilusa välimuse ning omapäraste häälte taustaks kuulsime iseg natuke möiraahvi karjumas. Ühe päeva kohta kohe eriti ootamatult palju kohtumisi faunaga.
Õhtu veetsime meie eesti majas. Õhtusöögiks ema tehtud spagettid ning kanafilee kaste ... kohe väga hea oli üle pika aja sellist ema tehtud sööki süüa. Kuid väsimuse tõttu minul ning vanematel ilmselt väikese aklimatiseerumise tõttu läks päev juba suhteliselt varakult õhtusse. Veel viimased asjad kokku pakkida ning asjad läbi mõelda, et homme siis alustada päris korraliku tuuritamisega mööda Prantsuse – Guajaanat.
Värskendavale vihmale ning jalutuskäikudele tuleb uni magus.
Head ööd.
29.10 (neljapäev)
Alustame päeva mõnusa hommikusöögiga ning seejärel pakime oma asjad ning suundume alustuseks kontorisse, et kirjad üle vaadata. Lõpuks saab sellega ühele poole. Käime läbi ka suuremast poest, Corast et soetada postkaarte ning midagi värskendavat.
Vaatame üle turuplatsil oleva riideturu ning teeme paar head ostu. Lõunatame meie koduses hinnakas, turuplatsi kõrval. Peremees tuleb kättpidi tervitama, uurib viisakalt meie käekäigu kohta ning juhatab meid vabasse lauda. Vat kui tore teenindus. Supp ja riis maitsevad head ning kõhud saavad pungil täis.
Teekond Kourusse. Linnas vaatame esimese asjana üle koha, kus peaksime homme hommikul laeva peale minema, et Salut saartele minna. Naudime ookeanituult majaka juures ning teeme väikese jalutuskäigu rannaribal.
Haarame poest kaasa vajaliku pikniku kraami ning sätime ennast rannas suurte kivide peale istuma. Rahvast on kogunenud palju ... ning kõik selleks, et vaadata kuidas kell 17:00 saadetakse suur kogus metalli kosmosesse tiirlema. Õnneks helistab meile enne õiget hetke veel Frederic ning teatab, et 20 sekundit on veel jäänud. Poleks ta seda kõnet teinud, siis me oleks ilmselt oma valede kellade tõttu õigel hetkel kuskil kivide vahel kakerdanud. 10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 .... toss, müra, pildid. Vinge. Kogu rahvas on rannas pead kuklas. Tõesti vinge. Müra on suur ning tossurada on raketi järel pikalt. Minutitega on rand vähemalt poole tühjemaks jäänud. Tuldigi ju ainult raketti vaatama. Peale meie jäävad veel mõned pikniikuliste seltskonnad. Ajame juttu ja kõik on ütlemata tore.
Veel enne Sinnamarysse minekut peatume ühe linnaosa keskväljakul ning proovime sealsesse õhtusesse ellu natuke sisse süüa ennast. Hubane on.
Sinnamary raketihotellis tervitavad meid kohe sildid puhtas vene keeles. Seda selletõttu, et paljud raketibaasiga seotud inimesed ööbivad just selles kohas ning venelasi on nende hulgas palju. Lisaks kõigele muule on letil ka kaebusteraamat ... ainult vene keeles. Ka telerist karjub ainult see keel, mida koolis oli nii raske õppida ning mis kuidagi ei tahtnud selgeks saada.
Head ööd.
30.10 (reede)
Ärkame vara, et võtta ette sõit Kourusse ning sealt juba edasi Salut saartele. Peale hommikusööki hakkame sõitma ning enda arvates oleme õiges sadamas õigel ajal. Isegi natuke varem ... kai peal näeme liikumas ka teisi reisijaid ning eemal hulbib vee peal ilus katamaraan. Katamaraanile saamiseks aga tuleb ennast kodinatega väikesele kummipaadile sättida ning siis sellega suuremale alusele sõita. Kummipaadis istudes kerkib üles väike kahtlus, et ehk see ei ole ikka õige koht. Näitan paadimehele ühest brošüürist reklaami, mille kaudu broneering sai tehtud ning siis saame teada et oleme vales kohas. Sõidame ikkagi korraks katamaraanile, et nimekirjast täpselt üle vaadata. Konks on selles, et broneeringu tegi Frederic ning lolli peaga ei saanud mulle kuskile paberi peale kirja ei mingit nime ega telefoni numbrit. Saame aga teada, et peame minema Kouru vanasse sadamasse ning meil on aega kuskil pool tundi. Kiired sammud raskete kottidega autosse, kiired kurvid ning jõuamegi õigeks ajaks õigesse kohta. Tekib veel väike arusaamatus pileteid lunastades ... millegi eest sai juba makstud aga ei jõua kuidagi ühele arvamusele et kui palju ja mille eest. Hiljem sai see asi saarel hotellis kiirelt lahendatud.
Lõpuks siis kui kogu rahvas on ennast oma kottide ning külmutuskastidega laevale sättinud, võib sõit alata. Alguses laeva ümbritsev mudane vesi hakkab üha enam sinisemaks muutuma ning ookeani tuul jahutab mõnusalt. Lained kõigutavad laeva ning saab ohtralt pilte tehtud. Päikesekreem kulub ka hädasti ära, sest päike on kuum ja vee peegeldus teeb samuti oma töö.
Vähem kui tunnike sõitu ning sildume Royali nimelisel saarel, mis on ühtlasi kolmest saarest kõige suurem. Tõdeme et siinne siltide süsteem on levinud ka saarele ehk siis tegelikult võib öelda et silte lihtsalt väga ei ole. Uurime maad ja lõpuks leiame üles ka oma ööbimiskoha. Veedame järgmise öö lihtsas terrassiga toakeses, mis omal ajal oli vangivalvurite maja. Saame vangivalvurite majade kompleksi kõige tagumises nurgas oleva maja ... vedas hästi. Tõmbame hetke hinge ning naudime hetke ... agoutid, aarad, tuukanid, päike, ookean, tuul. Puhkus!
Pealelõunal võtame ette jalutuskäigu saarel. Kõnnime mööda teid, mida kunagi tallasid vangid, nende hulgas ka Papillon. Silme ette tulevad seigad raamatust, aga üldiselt ikka on raske ikka kogu seda asja siin ette kujutada endale ... et kuidas see vangide elu siin ikka käis. Külastame küll ka muuseumit, aga väga palju infot ikkagi juurde ei saa ... pole neil jagada ka saare kaarte. Teeme ise jalutuskäigu. Ahvid ronivad puude otsas ning loobivad jalutajaid näritud mangodega. Neil on kombeks võtta mangost paar ampsu ning see siis alla visata ... nagu väikesed lapsed eks. Läheb hästi ja õnneks ühegagi päris pihta ei saa.
On seltskondi, kes tulnud saarele pikemaks ajaks ning loobunud öömaja eest maksmisest. Nimelt on nad kaasa võtnud oma hamacid ning moskiitovõrgud ning riputanud enda asemed lihtsalt palmide vahele ning võrgud omakorda nende ümber. Katuseks hamacidele veel peale suurem kile juhuks kui peaks sadama. Suurte külmakastidega on kaasa võetud mitme päeva söögid ja joogid. Olemine tundub neil olevat ääretult mugav. Seltskond, ookean, tuul, palmid, rumm, hamac ... pole ju väga rohkem vajagi, et väga õnnelik olla :). Peaks ikka ise ka veel siia korraks nii tulema, aga pole kindel kas jagub veel aega selleks.
Näeme ära ka supluskoha, kus alguses on nii palju rahvast, et otsustame hiljem tagasi tulla. Ongi parem, sest pärast oleme seal ainukesed inimesed. Veealused trepiastmed on vetikatega kaetud ... nagu pehme vaip. Väike suplus väga soolases vees on igati karastav. Kuu on suur ning paistab väga heledalt.
Õhtul veel väike tseremoonia kui õhtusöögi jaoks küsime hotelli köögist kuuma vett. See antakse meile klaaskausis, mille kandiku peal kaugele majja viime. Ikka nii et üks veab kandikut, teine näitab taskulambiga valgust ning kolmas hoiatab varakult ettejäävate takistuste kohta.
Naudime õhtut terrassil ... jutud, naer, alkohol, söök ja hea tuju. Hea on olla.
Head ööd.
31.10 (laupäev)
Hommikul äratab üles kange puntš, mille võtame postkartide kirjutamise kõrvale.
Selgub ka, et kahjuks Kuradisaarele (kõige väiksemale saarele) ei saa üldse uudistama minna ... polevat sobivat kohta paadiga randumiseks. Küll aga saab minna St Josephi saarele. Seda aga tõusu ja mõõna arvestades alles pealelõunal.
Hommikupooliku veedame saarel ringi kõndides. Teeme jalutuskäigu mööda kõige ookeaniäärsemat rada. Vesi on ikka sinisinine. Ohtralt pilte palmidest. Naudime päikest ning tuju on hea.
Vaatame veel pealt kuidas aarad oma peretüli lahendavad ning okste peal piruette teevad ning karjuvad. Taaskord ohtralt pilte :).
Lõunaks sööme grillitud krevette, riisi ning kalasuppi. Siis ongi juba aeg toast asjad kokku korjata ning sättida ennast St Josephi saarele minema. Kuna pärast oleme vaid pooltunnikese suurel saarel, siis jätame oma asjad lihtsalt sadama juurde palmi alla. Loodame, et ahvid neid lahti ei lammuta. Väiksemale saarele läheme 12 inimest mahutava paadiga. Saarel on aega ringi vaadata täpselt nii palju, et saab rahulik ringi peale jalutada. Kastame rannas jalad märjaks, vaatame üle surnuaia, mis paistab olevat hiljuti korda tehtud. Ümberringi on ohtralt kookospalme ... neid on nii palju, et vabalt võiks endale kohe ühe parve ehitada ning Papilloni seiklus järgi proovida, aga sellel korral ikka mitte.
Suundume tagasi Royalile ning ootame sadamas enda katamaraani, et suunduda tagasi mandrile. Sellel korral on meie sõidukiks uhke suurte purjedega katamaraan. Saartest eemaldudes tegib tahestahtmata pähe mõte, et miks küll taheti sealt põgeneda.
Kustumatud mälestused jäävad sellest kohast ning nüüd saan kirjutada oma täituvate unistuste nimekirja veel ühe asja ... Salut saarte taaskülastus.
Õhtul Kourusse jõudes ei viitsi kohe kuidagi hakata sõitma raketihotelli Sinnamarys. Leiame väikese otsimise peale hotelli nimega Atlantis, mis asub Kuradi järve ääres. Soodne ning hubane koht. Õhtul saame veel basseini nautida ning tähistaevast vaadata. Tohutult mõnus. Proovime ka internetti kasutada, aga tulutult.
Uni tuleb kiirelt.
Head ööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)
