20.03 (neljapäev)

Esiteks paljupaljupalju õnne ja kõike muud vajalikku Piretile sünnipäeva puhul :).
Täna sai siis kuskil 200 km sõidetud. Hommikul aga kontorisse, et veel kuivanud taimede nimesid arvutisse kanda ja siis lõunaks tagasi.....ja siis Utiga poodi ja siis tagasi :). Sellise sõitmisega on siin juba teel olevad suuremad augud ka selgeks saanud. Näiteks on 10 minutit siit eemal üks mägi, kus kohe peale tõusu on suur auk keset teed niiet tuleb suht serva hoida jnejne :). Ja siis on mul sellel teel tekkinud veel sellised pidepunktid...näiteks Fougashjee ärakeeramise juurest on veel kuskil 25 minti sõita, siis on üks järsk pime kurv, siis telefonileviga koht, siis Cayman Camp ja siis oledki kohal :D. Ma lihtsalt olen seda teed juba palju sõitnud.
Siin sellel kitsal, künklikul ja kurvilisel teel harjutavad oma oskusi ka tulevased rekkajuhid. Tore kui kurvis 2 või 3 suurt rekkat vastu sõidab. Aga jälgin teed hoolega ja ümbrust vahin suu ammuli ainult siis kui ise roolis ei ole ;). Kusjuures peale seda kui me seda kilpkonna siin teel nägime, siis tundub mulle iga suurem teele langenud leht kilpkonnana.
Osad puud langetavad jõudsalt lehti, teised kasvatavad värskeid lehti, kolmandad hakkavad õitsema, neljandad hakkavad vilju kandma jne. Maailm toimib :) või mis.
Sain täna teada, et selle kuu lõpus tuleb siia kolmeks kuuks üks tüdruk praktikale. Pidi olema kuskil minu vanune. Ta on botaanik ja tuleb siia erinevaid taimi korjama ja kuivatama jms ja siis ma olen talle nagu väike abiline :). Mis seal salata mulle meeldib selline töö, kus ma saan palju erinevaid väikesi asju teha. Keegi peab ju lihttöid ka tegema :).
Veider asi on siin veel see prantslaste klaviatuur. Näiteks on „a” seal kus meil on „q” ja „m” asemel on koma. Muidugi rääkimata täpitähtedest. Ja siis selleks et numbreid saada või isegi punkti saada tuleb vajutada „Shift”i. Oii kui närvi ma siin esimestel kordadel selle klaviatuuri peale läksin....nii kaua läks kõige kirjutamiseks aega, aga nüüd olen isegi ära harjunud ja peale kontoris selle prantsuse klaviatuuri kasutamist trükin enda arvutil automaatselt samamoodi. Paar minutit võtab aega ja siis harjun jälle ringi :). Oh seda harjumist siin küll.
Head ööd.

21.03 (laupäev)

Mulle on alati meeldinud pikad ja rahulikud hommikud. Siin algavad mul hommikud kella 7 paiku tavaliselt, sest no kui eelmisel õhtul kell 10 magama minna, siis ei venita väga rohkem välja :). Aga siis sätin ennast aga hommikust sööma ja siis kell 7:25 tulevad esimesed päikesekiired siia terrassile. Pärast naudin meega teed hamacis ja loen National Geographicut.
Täna paistab jälle tulevat ilus ja selge ilm...ilmselt on käes siis see kaks nädalat kestev päikeseline periood keset vihmaperioodi, mis siin märtsis tavaliselt on. Ja peale seda jälle vihmvihmvihm :).
Siin on mõni aeg tagasi neil ka kanala olnud nagu Fred rääkis. Lisaks sellele, et kõik munad saab siis kodust on neil veel ka teine kasulik point...nimelt pidid siis kaduma siit kõik need vastikud punased sipelgad. Selle üle oleks mul küll hea meel, sest need põrgulised teevad oma kasu kohta jubedat valu. Plaanis on sellel aastal kanala uuesti üles seada.
Sain lõpuks endale lahti lammutatud pappkasti näol pusle jaoks sobiva aluse...mitte küll päris see, mida otsisin, aga mis sa hädaga teed eks. Oh need 4 tundi pusle seltsis olid nii head :). Täpselt see tegevus, mida siin ropu palavuse või suure vihma korras terrassil teha saab.
Selge taevas ja jälle need tohutult eredad tähed taevas...muretse või kaelalahas selle pärast.
Head ööd.

22.03 (pühapäev)

Mõnus kui hommikul äratab sind ilus linnulaul...seda aga täna ei juhtunud...oli hoopis ilge kisa kuskil siin lähedal võsas. Nagu oleks haned voodi kõrval karjunud...ei olnud just kõige ilusam.
Valisin hetke mis ma valisin, aga ühel hetkel lihtsalt enam ei olnud mõtet valida. Otsisin sobivat hetke jalutama minekuks. Küll paistis kord päike ja siis jälle sadas vihma. Ei saanud siin midagi valida ega oodata...vihmavari kaasa ja minek. Üllataval kombel ei kuulnud täna ühtegi suurt puud langemas.
Siin ei saa ma rääkida rutiinist, aga küll saan ma rääkida toredatest harjumustest. Hommikutest olen teile juba kirjutanud. Näiteks siis peale lõunat laman hamacis ja lasen leiba luusse...väga vajalik tegevus. Sellele järgneb paar tundi puslet, mille vahepeal käin vahepeal jalutamas. Siis kui hakkab juba hämaraks minema ja pusle kokkupanek on silmadele liiga suur pingutus juba, siis tulevad lauale arvuti, et oma mõtted kirja panna, mis päeva jooksul on kogunenud ja kõrvale tassike rohelist teed meega. Muidugi käib kõige selle vahele veel töö ka ja mitmel päeval isegi ei olegi muud kui töö, aga see selleks :). Tööd mulle meeldib teha.
Sain teada, et kodused saatsin paki teele....pidi küll 1 kuu aega minema, aga see on ootamist väärt :). Uhhhuuuuhhuuuuu saaks vaid selle paki juba lahti teha.
Head ööd.

23.03 (esmaspäev)

Täna sai siis nende taimepakkidega korda...või noh vajalikele said sildid peale ja need said arvutisse kantud, aga oli ka hunnik pakke, millel ei olnud peale kirjutatud kas nimetust või kaalu või oli seda kõike lihtsalt võimatu välja lugeda. Igatahes andsin endast parima ja hea, et sellega nüüd ühelpool :). Mis järgmiseks? Ei tea veel.
Täna enne metsa tulekut käisin veel korraks Cayenne’st läbi, et vaadata üle see raamatupood ja osta margid, et postkaardid teele saata...mulle ei jää ikka veel meelde, et sellised väiksemad kohad on päeval 12:30 ja 4 vahel kinni. Kohe üldse ei taha meelde jääda. See tähendab, et pean nüüd jälle mingi päev linna minema, et saaks need asjad tehtud.
Lisaks kolmele koerale on siin veel koduloomana ka papagoi, kes igal hommikul metsikut kisa teeb, kui kedagi näeb.
Ise ka ei usu, aga olen ära harjunud niisama olemisega...selles mõttes, et enam ei olegi nii raske niisama pikka aega hamacis lamada :).
Sain nüüd lõpuks hetke ära valitud ja Frediga rääkida :). Aega võttis, aga asja sai. See praktikant, kes siia tuleb on algselt pärit Argentiinast, aga elab nüüd Pariisis. See 3 kuud, mis ta siin on, siis ma käingi temaga metsas taimi korjamas, aitan liike määrata, sõidutan teda kuhu vaja jne. Cool.
Head ööd.

24.03 (teisipäev)

Täna koristasin ühte varjualust, kuhu on mitme aasta jooksul kogunenud kõik asjad, mis on katki läinud või mida lihtsalt ei saa enam kasutada. See kolikamber oli vaja puhtaks teha, et sinna saaks panna suuremal hulgal taimepotte. Dantell võtab veel katuse ka maha seal, et päike ja vihm taimedele ligi saaks. Aga igatahes täna hommikul seda koristades leidsin sealt ikka igast asju...alustades kellegi lapse passipiltidest ja lõpetades süstalde ja katkise ratastooliga :). Vanad kassetid, külmkapi erinevad jupid, katkine mootorsaag, jalgratas (seda oli nii valus vaadata...kõik oli roostetama läinud), süstlad, nõelad, purgid, poroloon, voodiraamid, kile, võrgud, pliiatsid, torud, ketid, tuhatoosid, pudelid, kõhukotid, pintslid jnejnejne. Kola igatahes oli palju :). Ja kõike seda koristades nägin ainult ühte sisalikku ja umbes tuhandeti sipelgat. Läks hästi.
Kuna koristamise tuhin juba peale tuli, siis tegin siin enda kööginurgas ja oma toas ka suurema ämblikuvõrkude eemaldamise ja tolmu pühkimise. Küll need ämblikud alles jõuavad oma võrke kududa igale poole.
Täna istandusse ühe taime järgi minnes arvasin mina suure suitsu järgi, et tulekahju...võta näpust...tüübid põletasid hoopis prahti ja neid mahalangenud puid. Aga muidu point oli siis järgmine – neli suuremat plastikust lillepotti mulda täis ja taimed sinna sisse. Asja muutis natuke keerulisemaks see, et Dantelil läks labida puidust vars esimese taime juures katki, aga mancheete töötas ka väga hästi. Aga see istandus siin ei ole selline nagu alguses ilmselt enamus ette kujutavad...et on ilusti peenrad ja siis seal taimed kasvavad ilusti rea...eieiei. Taimed kasvavad enamjaolt ikka seal, kus tahavad...sina pead nad ise üles otsima lihtsalt.
Sain Fredi käest sarja „24” kõik osad. Ta oli selle komlekti endale ostnud kui jälle ühele pikemale reisile läks. Vaatasin just esimese osa ära...ja ära sa märgi täitsa huvitav on :). Neil pidi siin terve kastitäis igast seriaale ja filme olema...eks hakkan aga otsast vaatama. Vihmastel õhtutel ju hea ajaviide.
Homme siis valguspüügile. Praegu on siin kolma sakslast olnud juba 4 päeva, kes on siin enamjaolt päeval liblikaid püüdnud, aga tahavad ühte öist püüki ka teha. Ja muidugi peame me minema sinna kohta, kus keegi tark mees on kogu varjualuse jaoks vajaliku puidust karkassi maha võtnud. Keegi ei teadnud sellest midagi. Ega kui ma seal ükskord jalutamas käies seda märkasin, siis ma kellelegi ei öelnud ka, sest arvasin, et nad teavad seda juba...aga võta näpust. (Väljendid „igatahes” ja „võta näpust” korduvad tihti, aga no mis sa teed) :).
Head ööd.

25.03 (kolmapäev)

Pikale ja rahulikule hommikule järgnes tegus lõuna. Pidime uuesti ehitama siis varjualuse tänase valguspüügi jaoks. Ei saa mina ikka aru, miks pidi keegi kogu selle kupatuse maha võtma...ei olnud ühtegi juppi isegi kuskil läheduses maas. Tähendas see seda, et lisaks mõndadele lauajuppidele, mis siit kaasa võtsime pidime tegema ka väikest metsaraiet, et vajalikku materjali saada. Kui esimesed lauad olid kokku löödud, siis tuli välja, et mõned on puudu...mis seal muud ikka kui et tuleme nendele siia järgi. Puuduvad lauad toodud ja varjualune jälle rohkem õiget kuju saanud kui tuli välja, et naelad on otsas. Ikka aga autosse ja naelte järgi. Seekord sai autosse jäetud suur kogus naelu...mine sa tea kuna jälle vaja läheb. Varjualune lõpuks üles seatud ja kate peale tõmmatud. Muidugi tuli välja, et katte küljes ei olnud piisavalt nööri, et seda korralikult kinnitada :). Seekord ei hakanud sellepärast enam ekstra edasi-tagasi sõitma. Küll saab lisakinnitused hiljem panna kui valguspüüki üles seame. Täna pidi meid seal kokku 5 olema....mina, Dantel ja siis kolm sakslast. Ei tea, kui kaua täna öösel läheb.
Siiamaani on alati minu päevitamise plaanid nurjunud. Just see aeg, mis ma olen planeerinud päevitada on hakanud sadama. Aga küll jõuab :).
Fatima ja Uti on ikka toredad...me küll ei saa üksteisest peaaegu et üldse aru. Nähes, et me läheme täna öösel valguspüügile tõi Fatima mulle suure kohvikannu ja termose, et saaks ikka kohvi kaasa võtta. Muidu mul siin üks väike, kuhu mahu umbes 2 tassikest kohvi...sellest on ilmselgelt vähe ju. Ja peale selle sain Uti tehtud ilgelt head liha...see oli palju parem kui minu enda tehtud :). Marinaadis ja puha...igatahes see oli hea :).
Ükskõik kui palju ma ei proovi seda sajajalgset siit ära saada, tuleb ta ikka tagasi. Kui mitte see sama, siis väheamalt üks tema sugulastest :). Olen teda juba välja visanud köögist ja wc-st, aga nüüd ta jälle tagasi.
Head ööd.

26.03 (neljapäev)

Eilne päev oli ikka täis igast unustamisi. Valguspüügile tagasi minnes tuli Dantelile meelde, et olime unustanud generaatori katte maha, aga seda just siis kui olime kohale jõudnud. Mis seal ikka...ots ringi keerata ja tagasi minna :). Valguspüük kestis sellel korral kella poole 4ni ja ma ei maganud selle jooksul kordagi...paar tassi kohvi, mida olin termosesse kaasa teinud ja „Papillon”. Jah jälle see sama raamat...neljandat korda. Eelmine kuu ju alles sai loetud :). Aga see on üks nendest raamatutest, mida võib uuesti ja uuesti lugeda ja ikka on huvitav. Pealegi on seda nüüd hoopis teine asi lugeda, kui ma olen käinud Saint-Laurent-Du-Maronis, mis on see linn, kuhu tegelased Prantsuse-Guajaanas esimesena viidi. Lugeda seda, kuidas raamatus kirjeldatakse neid konge ja müüre ja trelle...ja meenutada, et ma olen sa ise just käinud...kõhe.
Lõpuks siis kauaplaanitud päikesevõtt tehtud :)...rohke päikesekreemiga! Olen enda valusa õppetunni kätte saanud.
Sain teada, et nädalavahetusel pidi siia tulema 17 külastajat kaheks ööks. Kuhu nad küll ära mahuvad ma ei tea :).
Muide olen oma pusle juba peaaegu valmis saanud...ehk on jäänud 1000st jupist veel kuskil 75 tükki õigesse kohta panna. Loomulikult on need taeva jupid ja üks nädal võib veel minna :).
Head ööd.

27.03 (reede)

Hommikusöögi kaaslaseks on mul täna üks väike koolibri. Selline ilus vasekarva sulestikuga.
Siinne ellusuhtumine ja teistega suhtlemine on palju tervislikum võrreldes Eestiga. Seda on ilgelt raske kirjeldada ja vb keeruline aru saada, kui ei ole selle keskel olnud. Esiteks ei ole seda kõrvakarjuvat formaalsust igal sammul. Muidugi on see vajalik mingitel tasanditel, aga mitte kõigil. Inimesed on ikkagi viisakad, aga seda inimlikul moel, mitte raamatust õpitud reeglite moel.
Tagasi mõeldes oma erinevatele praktikatele ei näe ma ühtegi sellist nagu siin on...mitte et ma oleks siin praktikal, aga saate ju aru küll :). Ül jagamine ei käi sellise metsiku käsu andmise põhimõttel vaid ikka inimlikult.
Head ööd.

28.03 (laupäev)

Sellist hommikut ei ole nüüd juba tükk aega olnud. Tavaliselt kui hommikul silmad lahti teen, siis ikka päikesekiired tungivad tuppa läbi kõikvõimalike seinapragude, aga täna mitte. Tohutu paks udu on nüüd juba muutunud paduvihmaks. Ei paista päikest küll täna kuskilt tulevat. Imelik, aga mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et iga nädaavahetus kui siin turistid on, siis sajab...muid mitte :). Aga see ilus päikseline aeg sai nüüd vist läbi ja järgmine tuleb ei tea kuna :)
Täna istutasin väikeseid taimi peenrast väikestesse pottidesse, et need siis ilusti päikese ja vihma kätte laduda sinna kohta, mille ma ära koristasin. Ikka siis nii et natuke kivisid poti põhja, siis mulla ja väetise segu, siis taim peenrast juurtega välja ja potti. Esimesed 180 said ilusti ümber istutatud ja potid olidki otsas. Fred ei arvanud, et neid taimi nii palju kokku tuleb ja sellepärast läksime siis täna pärastlõunal ühte suurde aianduspoodi, et neid juurde varuda. Ootasime ära kuni 20 külastajat kohale jõuavad, et siin pidu pidada ja siis läksimegi. Läksin Frediga kaasa, et saaks niisama rääkida :) teda ju nii raske tabada vabalt hetkelt. Kuulsin igast erinevaid lugusid tema erinevatest reisidest ja kogu sellest kullakaevanduse sulgemisest. See kullakaevanduse jutt oli täpselt nagu filmis. Sain jälle natuke targemaks ja sain natukese rohkem teada milline on Fred :). Ainult positiivsed teadmised. Väga tore jutuajamine oli igatahes.
Head ööd.

29.03 (pühapäev)

Täna taimede ümberistutamisega jätkates selgus tõsiasi, et taimi on oodatust palju rohkem. Vajalikke taimepotte jäi jälle väheks. Lisaks taimedele leidsin täna mulla seest 4 suurt sajajalgset. Üks proovis mul ümber sõrme ennast kerida, kui parasjagu ühte taime hakkasin välja võtma. Jube rõvedad on need jalad ikka neil...fufff.
Kuskil kella 5 ajal hakkas järsku paks udu siia langema...mõnus oli seda siit terrassilt jälgida. Puude tipud on kõik paksu udu sees.
Aga homme hommikul siis linna, et seda nö taimede ruumi koristada.
Head ööd.

16.03 (esmaspäev)

Tegus päev üle pika aja.
Matourys on selle kontori kõrval üks ruum, kus siis taimi kuivatatakse ja pakitakse ja nii. Veetsin oma tänase päeva siis seal. 6 suurt prügikotitäit erinevaid pakikesi taimedega. Minu tööks oli siis pakil olev info arvutisse kanda, sinna juurde veel natuke andmeid ja siis kogu kupatus kleepsudele printida. Kokku 140 pakki. Kogu tegevus võttis täitsa palju aega...raske on aru saada kellegi käekirjast, kui see on kirjutatud paberkotile ja veel ladina keeles. Aega võttis aga asja sai. Aeg läks nagu lennates. Vahepeal sain tunnikese pausi ja sain kirju saata.
Nüüd kodus tagasi ja ei jõuagi nagu enam midagi teha. Väljas juba pime, et jalutama minna.
Väike lugemine veel enne magamaminekut.
Head ööd :)

17.03 (teisipäev)

Varajased hommikud on siin huvitavad. Kõik hakkab vaikselt üles ärkama. Praegu tuli kuskilt võsast just väga naljakas hääl...ilmselt linnu hääl, aga see oli tõesti naljakas :).
Aga täna siis jälle linna.
Sama töö nagu eilegi ja nii ilmselt terve see nädal. Pidin täna küll tööd ka koju kaasa võtma, sest keset päeva oli vaja kontorist ära tulla, et Cyrill koolist peale võtta. Seega võtsin poolelioleva töö (siltide tegemine) kaasa. Hea siin õhtul nokitseda.
Aja sisustamisest rääkides sain issiga rääkides indu juurde sellele joonistamise mõttele. Olen ju ammu mõelnud, et võiks sellega algust teha...ehk siis tõesti nüüd. Ja siis üks mõte oli veel pusle muretseda kuskilt.
Teel koju nägime kilpkonna. Cyrill tõstis ta tee pealt ära, et ta kellelegi kihutajale ette ei jääks. Aga see kilpkonn oli palju suurem kui need, keda ma Awala – Yalimapo lähistel nägin teed ületamas. See siin oli umbes 30 cm pikk isegi.
Sellised siis tänased jutud :)
Head ööd.

18.03 (kolmapäev)

Nägin eile linnas ühte väikest poissi tõelise mikri soenguga. Poiss ise oli ehk mingi 6 aastane, aga mikker oli suur :). Hästi äge nägi välja igatahes.
Muide, kui ämblikud õnne toovad, siis peab Prantsuse – Guajaana küll üks väga õnnelik koht olema. Siin väiksemaid ja suuremaid ämblikke ikka igal pool. Kõige suurem mida olen siiamaani näinud oli eile kontoris tööd tehes. Ronis aga ilusti ühe tooli peale ja siis kadus sama kiiresti. Ehk oli mingi 5 cm lai.
Avastasin siin ühes poes ühe tohutut hea joogi. Aloe vera jook ja „with real pulp” :). Ilgelt hea. Ja need tükikesed seal sees on ka nii head. 1,5 liitrit läheb nii kiirelt, et ei saa arugi. Proovisin poest leida ka korralikke joonistusvahendeid...pliiatsid olid küll olemas, aga paberit ei olnud. Oli küll ruudulisi ja joonelisi ja mida kõike veel, aga tavalist valget paberit oli vaid printeripaberit hiiglaslike pakkidena, mida mul ilmselgelt vaja ei lähe. (Muide sõna „ilmselgelt” kordub tihti ja ilmselgelt ärge tundke ennast häirituna :) ) Tegin endale täna kingituse ka...nimelt ostsin 1000 jupilise pusle. Puslel on kujutatud õhtuhämaruses põlevat majakat ja selle kõrval palmid, meri ja paadid. Nüüd vaja leida vaid sobivate mõõtmetega alusplaat, kus saaksin seda kokku panna. Tüüpiline oleks siis pooleliolev pusle koos alusega peita kas vaiba või laudlina alla. Pole vaipa ja see laudlina siin ka vist ei kõlba selleks. Riiulisse tolmnema vist?! Muide osa sellest puslest pidavat pimedas helendama ka...eks näis...teen pilti ka kui valmis saab kunagi.
Head ööd.

19.03 (neljapäev)

Täna sai jälle hulk tööd ära tehtud. Kui süsteem selgeks saab ja asi enamvähem käpas on, siis läheb kiirelt. Sain täna juba lõunaks asjaga ühelepoole ja peale poeskäiki tulin metsa tagasi :). Mis seal salata...hea ja rahulik on siin ikka.
Täna oli rõõmus päev....nimelt sain poest ilusa tüki värsket liha....kohe päris värsket ja mitte mingit külmutatud jama nagu siin enamjaolt süüakse. Koju jõudes viskasin peaaegu esimese asjana liha pannile....polnud ju tänaseni siin korralikku liha saanudki. Ja hoolimata sellest, et see liha ei tulnud mul nii hästi välja nagu ma oleks tahtnud oli see ikkagi niiiii hea :). Värske ja mahlane. Nüüd pean muretsema endale igast häid maitseaineid ka veel, et siin selle mageda toiduga ära ei harjuks. Vürtsi peab ikka olema.
Nunnu, et mitmed teist on pakkunud mulle raamatuid saata :). Teeb kohe tuju heaks. Pean kirjavahetust ka Francoga (liblikapüüdja Itaaliast) ning ka tema ütles, et kui mul on vaja kas raamatuid või muusikat või vett, et siis ma vaid ütleks ja ta saadab Euroopast :). Nunnud ikka olete kõik.
Vist ei ole siin veel selle hispaania poisi tegudest kirjutanud. Igatahes oli see poiss siin pool aastat ja suutis selle ajaga kägarasse sõita 3 autod...KOLM auot. Müstika ikka. Nii lühikese ajaga. Aga no ta pidi päris hullusti ka sõitma. Siin räägitakse legende....ja mitte heas mõttes....kuidas tal siit Rourasse sõitmiseks kulus 20 minutit. Kohe mingi valemiga ei suudaks ma seda teha. Fred ütles, et ta on siin elanud kuskil 14 aastat vist ja siiamaani sõidab ta seda teed 30-40 minutit. Muidugi pidi see hispaanlane need autod ise kinni maksma. Aga ikka müstika jah minu jaoks :). Iga kahe kuu tagant auto kägarasse sõita ei ole just tavaline või mis.

Head ood tanaseks.

06.03 (reede)

Ega nüüd ei teagi ju kohe, et kust täna pihta hakata. Kas alustada Cayennist ja soetada endale mõned vajalikud asjad. Uurin teel linna Fredi käest järgi, et mis oleks need soovitatavad kohad, kuhu minna.
Väike(loe: väga väike) Peugeot kätte saadud ja nii on täitsa mõnus ju...lähed kuhu tahad ja millal tahad. Alustasin enda tänast tiiru väikese jalutuskäiguga linnas ja käisin söömas...samas hiinakas, kus eelmine kord. Siis oli aeg rannad üle vaadata. Esimene koht, kuhu sattusin oli selline väike kohakene, kus 3 meest hakkasid just enda paati valmis sättima, et lähedal asuvale saarele minna nädalavahetuseks. Püüavad kala ja chillivad niisama...pidin kutsest saarele ära ütlema. Järgmises peatuskohas oli väike jupike liivaranda ja siis mõlemal pool vanad mahajäetud rannamajad, mille hoovid avanesid randa....suured kivid rannas...istusin seal täitsa tükk aega...muud ei olnud kuulda kui ainult lainete kohin. Edasi sõites oli üks pikem tee, mis kulges mööda pärispäris kalda äärt...pidevalt oli vesi näha. Rannad olid suhteliselt inimtühjad...aga kellaaeg oli ka siis selline, et kuumus lihtsalt tappis ja ainult turistid olid väljas. Leidsin mitu täitsa head kohta, kuhu võiks minna mõnusalt päevitama. Aga päevitada ma nüüd 2 päeva kohe kindlasti ei saa. Linnas kõndides ja rannas jalutades said õlad, käed ja nägu liiga palju päikest. Enda jahutamiseks külastasin suuremat toidupoodi ja siis kaheks tunniks netti. Hea on ikka asju teha rahulikult ja mitte tunda, et pidevalt on kuskile kiire.
Nüüd lõpuks oma toas tagasi...jõudsin napilt enne pimedaks minemist tagasi. Rampväsinud igatahes. Rääkisin Frediga just, et mida vaadata ja kuhu minna. Homme käin igatahes Brasiilias ära :). Eks siis nendest järgnevatest päevadest kirjutan järgemööda.
Aga tänaseks head ööd, sest homme vaja kell 6 ärgata, et hommikul varakult liikuma saada.

07.03 (laupäev)

Brasiilia.

Teekond Brasiiliasse algas jällegi varakult. Piirini on umbes 200 km. Tee oli mõnusalt mägine ja suhtliselt sõidetav. Nii palju kägarasse pannud autosid ei ole mina varem ühegi tee ääres näinud...müstika. Vahepeal oli neid kraavis isegi iga 200 m tagant. Seest muidugi tühjaks tehtud või täielikult ära põlenud. Kuskil poolel teel (enne Regina külani jõudmist) oli passikontroll...putkake keset teed, 4-6 meest valves ja kontrollivad passe...ei midagi erilist. Saint-Georges ei olnud muud kui sõida parklasse, lase endale pähe määrida üks paadimees, maksa 5 € ja oledki kohal :). Parklasse sõites oli tõesti nii, et paadimehed võitlesid seal klientide pärast. Lehvitab sulle, veab su asju, aitab suu paadi peale ja sealt maha. Paadisõit kestis umbes 10 minutit ja oli igati värskendav selle hullu kuumuse käes. Brasiiliasse kohale jõudes oli kära palju. Nii erinev Guajaana küladest, mis asusid teisel pool jõge. Nii suurt erinevust ei oleks osanud oodata. Palju rahvast, müstiliselt palju apteeke (üks põhjus minekuks oli ka see, et Fatimal oli vaja rohtusid, mida saab ainult Brasiiliast), rollerid, koerad, šašlõki lõhn, suured porilombid jnejne. Üks hetk nägin tänaval jalutamas kahte umbes 14 aastast tüdrukut, kes vedasid aiakäru, milles olid kanad, keda nad siis proovisid müüa. Ja nii saabki päevaga Brasiilias käidud :). Tagasiteel oli muidugi veel üks juhtum. Nimelt kuskil poolel teel hakkas autol kütuse tuluke vilkuma. Küll ma proovisin sellel mägisel teel sõita ökonoomselt ja rahulikult...et jõuaks kasvõi suure teeni välja. Aga ei...kuskil 30 km enne Roura küla sai kütus täielikult otsa. Ei ole enne seda kogenud...lihtsalt auto ei liigugi enam ja hea on kui see ei juhtu tõusu peal ja leiad koha, kus teeserva seisma jääda. Eks ma siis jäin teeservas seisma, naersin enda üle natuke ja proovisin Fredericule helistada, aga kuna ta oli kodus ja seega levist väljas, siis ei olnud sellest mingit kasu. Mis muud kui hakka autosid kinni pidama :). Esimeses autos, mile kinni pidasin olid kaks vanemat mustanahalist, kes ei osanud mind kuidagi aidata. Teises autos aga oli mu elupäästja :). Lourenti nimeline noor matemaatika õpetaja. Pakkus välja, et sõidutab mind oma autoga Roura tanklasse, kus saan osta väikese kanistri ja kütust nii palju, et saaks tanklani sõita. Nii läkski. Kuna ta oskas natuke inglise keelt ka, siis sain talle ikka selgeks teha, et kui väga tänulik ma talle olen :). Tanklas siis kui ta kanistrisse kütust lasi lendas talle järsku kütust riiete peale ja näkku ja siis mul oli kohe täitsa väga kahju temast...kõik see ühe blondi autojuhi pärast :). Tagasi sõites oli mu auto täitsa olemas samas kohas, kuhu ta jätsin. Uuesti tankla poole sõites oli Lourent oma autoga igaksjuhuks minu taga, et veenduda, et ma ikka sellel korral kohale jõuan. No on ikka inimesi või mis. Ei kujuta ette, mida ma oleks teinud ilma temata...ausalt kohe.
Kodus tagasi nüüd ja rampväsinud, aga vähemalt kohal.
Head ööd :)

08.03 (pühapäev)

Head rahvusvahelist naistepäeva :)
Minul jälle varajane hommik...kell 6 juba üleval. Pakkisin asjad kokku , et kaheks ööks eemale minna. Esiteks suundusin Matourysse , et saaks perega skaipida, aga Fred unustas mulle eile õhtul mainida, et kontoris ei ole klappe ja mokrofoni. Saigi siis jälle msn’s jutustatud nii pere kui sõpradega. Sain eilsed muljed ära räägitud ja oma uudistenälja kustutada. Hea jällekord.
Suunusin siis Cayenne’i kesklinna, et ehk saan turismiinfokeskusest mingeid kaarte, aga võta näpust...see oli suletud. See prantslaste pühapäevane haudvaikus on ikka naljakas. Õnneks sain ühest tanklast vähemalt Kourou kaardi, millest oli ka pärast abi. Tanklas olid ka toredad inimesed...müüja (kuskil 40 aastane mees) kutsus veel paar sõpra appi, et seletada kuhu minna ja kuidas minna...kõik olid väga sõbralikud. Tohutult hea oli sõita...ümberringi rohelus, väike jahutav vihm, värske õhk tuleb aknast sisse ja plaadilt mängib praegune vaieldamatu lemmiklugu „Kaks tüdrukut” Jääboileri esituses :). Vahepeal mõned peatused, et pilte teha...muide turistide autod tulekd kuidagi eraldi märgistada, et teised teaksid, et need hullud võivad suht järsku tee ääres seisma jääda, et pildistada.
Jõudsin Kourousse, mis on siis see raketibaasi linnake. Kohe tunda oli, et see linn vähe euroopalikum. Tänavad on korras ja puhtad, hoonestus vähe teine, inimesed teised. Parkisin auto ära ja läksin tavalisele jalutustiirule...sellel korral võtsin jalutamise ostarbeks kaasa plätud...ennast kiitmast ma ei väsi, aga see oli tõesti hea mõte :). Sattusin nägema pentanque mängu võistlusi...kõigil tiimidel omad särgid ja seda ala võetakse siin täitsa tõsiselt kohe. Vahepeal võis tänavatel kohata väikeste salkadena jalutavaid teadlasi....neid ei olnud raske eristada...pikad püksid, triiksärgid, lipsud ja kingad. Teistel olid ikka vähe suvisemad ja mugavamad riided seljas. Jalutasin ka imeilusas liivarannas. Ainut ilus liiv, palmid ja ookean...oleks kauemgi seal olnud kui ei oleks olnud nii palav. Seda kõige suuremat palavuse aega on hea ära kasutada autosõiduks ;). Tahtsin külastada ka raketibaasi muuseumit, aga kuna oli pühapäev, siis see oli kinni. Eks midagi peab ju järgmiseks korraks ka jääma :).
Edasi...mõnus rahulik sõit mõningate peatustega. Mida rohkem edasi sõitsin, seda rohkem ümbrus muutus. Vahepeal oli isegi üks metsatukk, mis meenutas väga ühte mõnusat eestimaist männimetsa. Mine või seenele eks. Tavapärased puidust ja katusevineerist putkad vahetusid mõnusate avatud palmilehtedest katustega majakestega. Sellised mõnusad enamjaolt ilma seinteta onnikedes, millel korralik palmilehtedest katus peal ja kus siis sees ripuvad mõnusad hamac’id ja on äraütlemata chill. Vahepeal vaheldus tihe padrik silmapiirini ulatuva lagendikuga, kus ainult mõni üksik puu kasvas. Kotkad lendavad üle pea, väikesed kilpkonnad „jooksevad” üle tee ja pärdikud hüppavad tee ääres (äärepealt oleks pidanud ühe alla ajama). Kivine pinnas on vahetunud liiva vastu...majade ümber ongi ainult liiv ja palmid. (Muide seda vaadates hakkas tööle minu korraarmastus ja ma mõtlesin, et kui liivased võivad ikka neil kodud seest olla.)
Olen nüüd kohale jõudnud oma koju kaheks ööks. Asub see külas nimega Awala Yalimapo. Otsisin tükk aega kohta, sõitsin edasi ja tagasi mitu korda ja kaalusin isegi mõtet, et minna ööseks Saint-Laurent’i, aga siis tuli ikka mõistus koju. Leidsin ühe imeilusa koha...väike valge maja terrassi, eluoa, kööginurga, magamistoa, pesemisruumi ja konditsioneeriga. Korralikum kui enamus eesti selliseid kohakesi muide. See koht on muidu mõeldud neljale inimesele, aga sain k üksi ja väikema hinnaga. 2 ööd ja 1500 krooni. Muidugi oleks võinud minna väikesesse onni ja saada odavamalt, aga täna ma ei tahtnud. Küll ma jõuan :). Pealegi on siin nii mõnus ja omanik on ka palju toredam kui siin lähedal ühes kohas. Omanik tundub olevat indiaani päritolu...välimuse põhjal arvestades. Väga abivalmis ja asjalik. Oskab prantslaste kohta väga hästi inglise keelt. Riputas mulle hamac’i üles ja kuuldes, et ma pole täna peaaegu midagi söönud, helistas ta lähedal asuvasse restorani ja hoiatas neid, et olgu valmis, et ma tulen :).
Pesemas käidud ja ennast jälle inimesena tundes käisin siis söömas ja rannas jalutamas. Restoran oli siis väike kohakene siit umbes 5 minuti kaugusel. Sain visiitkaardi ja kuna ma olen homme ka veel siin, siis lubasin ka homme seal õhtustada.
Praegu istun siin terrassil, naudin väikest õllet ja mõnusat jahedat tuult. Vaikuse taustaks käib ainult omaniku töötegemine...nimelt toimetab ta siin minu majakese kõrval asuvas onnis midagi. Kell on küll jub varsti 8 ja väljas on pime, aga kuidagi kodune tunne tuleb peale sellist töötegemist vaadates :).
Aga nüüd ajavad sääsed tuppa ja suur väsimus magama.
Head ööd :).

09.03 (esmaspäev)

Öisele tohutule palavusele aitas vastu panna konditsioneer. Ebatavaliselt palav öö.
Tänane eesmärk siis käia Sainut-Laurent-Du-Maronis, vahepealsetes külades, siinses rannas ja pärast proovida järgida kohalike rahulikku päeva veetmist.
Kuskil tund aega sõitu ja olingi Saint-Laurentis. Linn meenutas olemuselt midagi Cayenne’i ja Kourou vahepealset. Palju hakkas silma hiinlasi jällekord. Valgete osakaal oli suhteliselt nullilähedane. Naljakas vaatepilt avanes ühest koolimajast möödudes...nimelt oli seal hoovis üks suurem laste kamp jooksmas ja mängimas...neid võis olla kokku kuskil 20 ja kogu kamba peale oli ainult üks valge poiss :). Ilm oli täna õnneks suhteliselt inimlik ja pilved varjasid päikest, seega sain mõnusalt jalutada. Veetsin natukese aega jõe ääres istudes ja siis suundusin vaatama „Le camp de la transportation”i. Suured kongid, trellid ja üleüldine kõledus. Kahjuks ei saanud sellel korral ühestki ekskursioonist osa võtta, sest turismiinfokeskus oli suletud ja kuskilt mujalt info ei saanud. Satun ikka alati õigesse kohta valel ajal. Seega jalutasin niisama linnas ringi. Peatänav, hiinlaste kõike sisaldavad poed, surnuaed, koolid, pikad järjekorrad Le Post’s jne. Nägin ära, aga homme tagasi, et Dantell peale võtta. Enne linnast äratulekut käisin veel ühes mõnusas pagariäris croissante ostmas....oiiiiii kui head. Oma kodukesse jõudes olin jällegi nii väsinud ja kuna oli keskpäev, siis otsustasin enne randa minekut puhata ja proovida niisama hamacis pikutada nagu kohalikud seda teevad :). Ei olnudki nii raske, aga ikkagi kaua nii ei viitsinud lamada...seega suundusin randa. Õnneks oli suurem vihma ka järgi jäänud. Rand oli mõnud...ikka palmid ja liiv ja lained.
Jalutuskäik enne õhtusööki lõppes oodatust varem. Selle põhjustajaks oli siis vihm ja natukese tüütu hiinlane. Nüüd aga kõht kanasupist täis ja aeg teed juua. Sain siinse töötaja käest teada, et parim aeg rannas kilpkonni näha on kuskil 2 või 3 ajal öösel. Eks ma proovin siis uuesti :).
Ega kohalikud siin väga muud ei joogi kui Heinekeni õlut...Hollandi Guajaana mõjutused? Alati on hommikuti ikka tanklate ja muude kogunemiskohtade juures Heinekeni purkide ja pudelite hunnikud.
Koolibussid on teemas siin igas väiksemaski kohas. Ikka lapsed hommikul oma teeotsadest peale ja pärast kooli tagasi. Siinsetel lastel ei ole koolivormi selle kõige konkreetsemas mõttes...et nagu pintsakud ja seelikud. Neil on siis kõigil pikad püksid, mis peale kooli üle keeratakse ja t-särgid. Ei tea täpselt, mille alusel, ag kuidagi jaotatakse erinevad astmed särgi värvide järgi. Siiani olen kohanud valgeid, rohelisi, kollaseid ja siniseid. Tore vaatepilt kui satud linnas olema sellel ajal kui kool läbi saab ja kuidas siis need erinevat värvi kambad linnas ringi liiguvad.

10.03 (teisipäev)

Ei näinud kilpkonnasid ka öösel kell 2. Peab siia ikka kunagi tagasi tulema siis järelikult.
Ka hommikune jalutuskäik rannas ei andnud mingeid tulemusi. Aga kui mõnus on ikka rannas olla...ei ole vahet kas paistab päike või sajab vihma...see tuul ja lõhn on See! Juba selle mõnusa tuule ja lõhna pärast võiks rannas terveid päevi veeta.
Tänane teekond Saint-Laurenti kulges väga aeglaselt, sest sadu oli nii tugev ja tee oli jube. Kuna Dantellil läheb veel aega, et Surinamist siia jõuda, siis veedan aega ühes hubases restoranis. Siin istudes muutub mõte ise ka üks kohvik teha ikka aina tugevamaks. Kui palju olen ma sellest mõelnud...päris oma mõnus kohvikukene, kus hommikul saavad inimesed putru süüa ja kohvi juua; päeval saavad vanaemad koogikesi süüa ja tudengid lõunatada ning siis õhtul on lihtsal äraütlemata chill kõigi jaoks :). Ehk on mul siin aega selle mõtte üle korralikult juurelda.
Leidsin Dantelli üles isegi ilma kaardi ja suunavate juhisteta. Läks õnneks ja ei pidanudki väga palju ekslema. Tagasitee kulges rahulikult....3 tundi mõnusat sõitu heal teel. Enne auto äraandmist käisime minu viimaste rahade eest tankimas. Nende vabade päevadega sai nüüd küll kogu kaasa võetud raha otsa.
Cayenne’st saime Frediga kontorisse, kus panime need aimed kuivama, mis Dantell korjas. Need taimed pidavat sisaldama palavikuvastast ainet.
Nüüd tagasi kodus...asjad jälle lahti pakitud ja tohutu väsimus ajab magama.
Oli tohutult tore puhkus igatahes. Nüüd jälle nii palju asju, mida tahaks teile näidata, kui te külla tulete siia :).
Head ööd.

11.03 (kolmapäev)

Kuna viimastel päevadel olen varakult üles ärganud, siis ei saanud tänagi kauem magada kui kella poole 7ni. Küll ma sundisin ennast magama, aga kui und ei ole siis ei ole.
Hommikused elektri – ja veekontrollid ning heaks harjumuseks saanud harjutused :).
Proovisime täna eemaldada siin jalutusradadele langenud puid. Saime isegi osa korda, aga suuremad puud jäid kõrvaldamata, sest mootorsaag otsustas mitte töötada. Puud olid nii suured, et kuidagi teisiti neid kõrvaldada ei saanud. Ega siis midagi...tuleb see väike jupp lihtsalt mingi teine päev lõpetada.
Head ööd

12.03 (neljapäev)

Ajan nüüd siis nahka maha nagu mingi madu. Õlgadel on erinevaid värvitoone ilmselt kusil üle kümne juba :). Proovin küll ettevaatlik olla selle naha maha kiskumisega, aga kiusatus on suur. Aga mul on selline tore autojuhi päevitus...et siis vasak õlg on ikka päris korralikult põleda saanud, aga parem mitte nii väga...küll ma nuputasin sõidu ajal erinevaid viise, et kätt ja õlga päikese eest varjata. Issi Sudaanist toodud kirju rätik kulus väga hästi marjaks ära :).
Tänane päev kulgeb mul siis jälle rahulikult ja ilma mingite eriliste ülesannete. Fred küll mõtles mulle mingi asja välja, aga seda on veel liiga vara teha. Raske on ikka niisama olla mitu päeva järjest. Ja ma ei ole siin veel nii kaua ka olnud, et nüüd hakkaks kuskil toimetama päris omaalgatuslikult...ei tunne veel siin asju ju nii täpselt. Aga mingi väikese nimekirja vajalikest asjadest peaks ikka tekitama, et kui jälle selline tegemisvajadus peale tuleb.
Rääkisin just Frediga järgmistest töödest. Homme ja nädalavahetus on mul veel vaba, aga siis esmaspäeval lähen hommikul temaga Matourysse. Mingi pikemaajalisem töö jälle...taimede korjamine ja nii. Ütlesin talle, et mul on raske mitu päeva järjest niisama olla kui teised kõrval tööd teevad :). Homme siis kui ma enam ei suuda niisama olla, siis lähen puhastan seda laudrada siin metsas, mis on lehti ja oksi täis. Midagigi kasulikku eks :). Aga peale seda kui sain teada, et on tulemas mingit tegevust ja tööd valdas mind see rõõmu tunne :).
Head ööd.

13.03 (reede)

Nüüd just kui ma tahaksin minna välja tööd tegema hakkas sadama ilgelt paduvihma. Ehk on looust et see jääb lähiajal järgi. Kasutan siis vahepealset aega kirjade kirjutamiseks, et kui ma esmaspäeval internetti saan, et siis ei kuluks sellele enam aega ;).
Ja saingi tööd tehtud kohe täitsa mitu tundi...väsinud aga õnnelik nüüd :). Hea kui midagi tehtud saab ikka...pole jälle niisama ära istutud päev. Pidin küll töö kell 12 ära lõpetama, sest kuumus hakkas liiga tugevalt tunda andma. Nüüd aeg jälle lugemiseks :).
Väike jalutuskäik kuskil kella 3 ja 5 vahel hakkab juba harjumuseks saama. Sellisel kellaajal ei ole ole enam palavus nii tappev, aga samas on päikesekiired mõnusad soojad. Hästi läheb kui sellel ajal vihma ei saja. Õnneks olen siiamaani suutnud oma jalutuskäigu aja valida alati kahe suure vihma vahele :). Vedamine või mis.
Head ööd.

14.03 (laupäev)

Täna on siis kauaoodatud pesupäev. Ilm õnneks lubab praegu et riided kuivavad täna ära ka. Eelmisel korral pidid riided mitu päeva kuivama enne kui enamvähem kuivaks said ja siis oli ka see ebameeldiv niiskuse lõhn juures.
Ja ongi ainul riietekuivatamise ilm. Muud sellega teha ei saa. Keegi ei liiguta ennast...kui siis ainult selleks, et jahedamat kohta otsida. Sain termomeetrile ette 40 kraadi päikese käes. Ei kujuta ette mis siin veel kuival perioodil saama hakkab. Ma igatahes praegu hoian ennast suhteliselt otsese päikese käest. Ei päevita ühesõnaga :). Küll ma jõuan.
Jälle üks mõnus jalutuskäik tehtud. Siin on mulle kõndimine lausa meeldima hakanud. Mann, nüüd võin sinuga neid pikki jalutuskäike vabalt teha kui tagasi tulen :).
Head ööd tänaseks.

15.03 (pühapäev)

Siin on puud õitsema hakanud justkui üleöö. Müstika. Eile ma igatahes ei pannud tähele, et siin samas maja kõrval olev puu oleks täis olnud kollaseid õisi. Ja need lõhnad, mis siin metsas on...tundmatud ja head. Ikka tuleb uue tuuleiiliga mõni uus lõhn ninna...mõnus.
Sellega tuleb mul meelde....kodused, kui te hakkate nüüd kevadel kodus aeda tegema, et siis vat et jasmiin oleks kindlasti olemas ja suhteliselt maja lähedal, et hommikul kui rõdul kohvi jood, et siis oleks ikka lõhn hästi tunda ;).
Täna sai siis kogu see rada ära puhastatud, mis siin lähedal on. Mitte just väga pikk rada, aga midagi ikka. Oli küll pühapäev, aga ei suutnud enam imetajate kohta lugeda :).
Uurisin nende raamatute kohta, mis eestlased on siia jätnud...keegi ei tea midagi. Et siis peale nende loomade raamatute loodan veel National Geographicu peale, mida iga kuu poest saan.
Aadress, kuhu võite mulle raamatuit saata on järmine:
C/O FLORAMAZONE
B.P. 32
97351 MATOURY CEDEX
FRENCH GUIANA
Soovitavalt selliseid vanemaid raamatuid, mida raatsiks pärast siia jätta, et ei peaks tagasi vedama. Sobib nii lihtne ajaviitelugemine kui ka muu. Näiteks „Mees, kes teadis ussisõnu” võiks kindlasti olla :).
Aga homme siis pean minema kella üheksaks Matourysse kontorisse. Fredil pidi seal mulle mingi töö olema. Eks näis...aga saan teha midagi :).

26.02 (neljapäev)
Peale umbes 5 tundi und kiirelt üles ja Cayenni poole teele. Mõtlesin, et üks päev kuluks linnas ära ja teile oleks niikuinii vaja blogisse lugemist juurde panna :).
Sain kuskil 2 tundi linnas lihtsalt ringi jalutada...sain turismiinfo punktist linna kaardi. Muide see turismiinfo keskus oli sürr :) suures ruumis olid kaardid ja pildid seintel ja siis kolmel väikesel lauakesel olid ainult prantsusekeelsed brošüürid. Lootsin sealt saada mingeid inglisekeelseid raamatuid, aga võta näpust. Muide raamatutest rääkides...leidsin selle 2 tunni jooksul vaid ühe raamatupoe, aga see oli kristlik raamatupood ja sisaldas ainult usuga seonduvaid raamatuid. Nojah. Jalutades käisin läbi ka surnuaiast...see on koht, mis tuleb igas uues kohas üle vaadata...need on alati nii erinevad. Siin näiteks on suur enamus haudasid mõeldud perekondadele. Sellised suured kivist kastid, mis on keraamiliste plaatidega kaetud ning mille peale on siis pandud väikesed tahvlid nende andmetega, kes siis täpselt seal on. Muidugi on ka kunstlilled...ei leidnud ühtegi päris lille...ega kliima vist väga ei lubaks ka. Jalutasin siis selle palavusega veel nii mere lähedale kui sain, aga mida ma ei näinud oli meri...puud olid ees lihtsalt noh. Uuel nädalal lähen ehk suuremale tiirule siin ümbruskonnas ja uurin rannad ka läbi. Peale kesklinna ja selle ümbruse läbikammimist siis käisin netikohvikus. Sain lõpuks korralikult läbi lugeda kirjad, üle vaadata pangakonto, lisada blogi ja pildid ning rääkida kodustega. Hea oli sõprade lolle nalju jälle kuulda :) need võivad aastaga ainult lollimaks minna. Pere toimetused on alati aktuaalsed. Nunnu kui räägin emmega skaibis ja siis Otto hõikab kõrvalt, et liisa, sa oled ikka nii kallis meile. See võtab hetkeks kurvaks, aga sain teilt kõigilt täna palju energiat juurde. Aitäh. Peale 2 tundi netis olemist läksin uuesti uitama...kuna kell oli 2 saamas, siis ma olin suhteliselt ainuke tobu, kes tänavatel uitas....nimelt kõik on ju kodudes sellel ajal...liiga palav on. Ja tõesti...mis seal salata, käed väsisid juba ära sellest pidevast higi pühkimisest. Otsustasin siis kuskil kosutava külma joogi võtta ja lõunat süüa. Astusin korraks sisse ühte restorani, mis asus keskväljaku (palmide väljak) ääres. Muidugi olid sealsed hinnad kõrged....kõrged isegi siinse niigi kalli elu kohta. Jätsin selle kõrvale ning läksin järgmisest tänavast paremale ning kõndisin umbes 20 m kuni nägin ühte väikest hiina söögi kohta. Selline hubane kohalik kohakene. Sain 6 euri eest ilgelt suure portsu ilgelt head riisi kanaga ja pudeli vett. Pole siin ammu nii palju söönud...ise ei tee ju kunagi nii palju korraga. Kuna mul ei olnud mingit vihmakaitset ja sellel ajal kui ma söin hakkas sadama, siis otsustasin veel seal aega veeta. Võtsin ühe väikese õlle ja uurisin kaarti. Üle pika aja oli üks väike (tõesti väike) ja külm Heineken täitsa kosutav :). Leppisime Frediga kokku, et ta helistab mulle kui valmis saab oma asjadega ja võtab mu peale...aga no maailma on väike ja ta lihtsalt sõitis minust juhuslikult ühel tänaval mööda. Siis tulimegi linnast tulema...väsitav, aga vajalik ja kosutav käik igatahes.
Tagasiteel rääkis Fred, et praegu Martiniquesis toimuv streik jõuab ilmselt uuel nädalal ka siia. Sama asi oli siin olnud ka eelmisel aastal. Põhjuseks on siis see, et inimesed tahavad lihtsalt kõrgemaid palkasid. Suletud on koolid, poed, apteegid, tanklad...kõik kõik kõik. Ei lähe siis keegi kooli ega tööle. Fred arvas, et see võib kesta kuu aega...eks näis mis reaalsuses toimuma hakkab.
Keegi tahtis ühes postituse kommentaaris teada, et mis koerad siis läinud on. Enam ei ole siin koeri Mus ja teise nimi oli vist Tobi.
Vahepealne neutraalne seis on siis nüüd täna kõrgemale tõusnud ja mugav on olla :).
Kuna olen pidanud kaks nädalavahetust järjest töötama varsti, siis uuel nädalal saan mitu vaba päeva järjest. Saan endale väikese rendiauto ilmselt neljapäevast esmaspäevani....eks näis, kuidas see streigiga võimalik on. Saan siis lõpuks siin natuke kaugemale ka minna...rannad üle vaadata ja teistele suurematele linnadele ka pilgu peale heita.
Ok, nüüd vaja kohe jälle valguspüügile minna.
Head ööd teile :).

27.02 (reede)

Hommikul katkestas minu metsikult hea une mõte, et ma pean ju elektrit ja vett kontrollima...et teised saaksid oma töid ja toimetusi teha. Oiii kui raske oli ennast voodist üles ajada...tean, et mul on päeval nii raske magama jääda. Ja 3 ööd on veel valguspüüki jäänud. Peale seda saab korralikult magada jälle.
Eile valguspüügil olles käisid meie juurest läbi 2 prantslast (Francua oli üks), kes ka siin ümbruses liblikaid püüavad. Muidu on nad vist siin lodge’s ööbinud, aga sellel korral otsustasid lihtsalt mikrobussi rentida ja elavad seal :). Ütlesid, et rahaline kokkuhoid on siinseid hindasid arvestades suur. Francua rääkis, et ta teab ka jällegi kõiki eelnevaid eestlasi, kes siin olnud on. Naeris, et Prantsusmaal ei tea ta ühtegi eestlast, aga siin Prantsuse-Guajaanas teab 6 eestlast :). Pole paha.
Õnneks toimub valguspüük täna ühes kohas siin lodge lähedal ja kus meil varasemast korrast asjad juba üleval on. Saab kauem puhata. Vihma ka hetkel imekombel ei saja...veider.

28.02 (laupäev)

Eilne valguspüük lõppes kell 2 öösel, aga ma magasin vist kuskil kolm tundi autos...sellega võib täitsa ära harjuda :). Rääkisime jälle Francoga pikalt elust ja maailmast. Temaga jätkub juttu ikka kauemaks. Rääkis, et kuna neil naisega lapsi ei ole, siis nad on metsikult reisinud....üle 5 korda käinud Hiinas ja Indias. Nad on läbi rännanud kõik mandrir..isegi Antarktikas käisid eelmisel aastal :). Igatahes ja siis ta rääkis, et kuidas neil on rannamaja Lõuna-Itaalias, kuskil veel mingi väike mägimajakene, korter Milanos ja rannamaja veel Costa Ricas. Cool või mis.
Uti (Fatima õde) Rourasse sõidutatud, eilne valguspüük maha võetud, pesu pestud ja nüüd jõuan veel süüa enne kui peame minema ühte valguspüügi kohta varjualust ehitama. Ilge väsimus on peal, aga küll ma saan õhtul jälle valguspüügi ajal magada. 2 ööd veel jäänud seda.
No tänane valguspüük oli põhimõtteliselt sõda moskiitodega. Ma mõtlesin paaril eelneval õhtul, kui neid oli ka ilgelt palju, et no rohkem neid ei saa olla....aga no tõesti...täna oli neid tõesti mitu miljonit. Valguspüügi alune oli täiesti must mahalangenud moskiitodest. Sinna lähedale minnes tuli käega näo ees vehkida, sest muidu nad oleks kohe lennanud suhu, ninna ja silma. Tegelikult ei pidanud täna isegi väga lähedale minema, et aru saada, et neid palju on...kuskil 5 meetri kaugusel oli õhk nendest paks. Ühesõnaga oli see ikka metsik.
Täna oli reiniku 33 lennu kokkutulek siis...järgmisel korral olen mina ka kohal ;)
Head ööd.

01.03 (pühapäev)

Täna siis Franco ja Dantelliga Cacaod külastama.
Väljusime jälle varakult ehk siis kuskil 9 ajal. Õnneks oli ilm suhteliselt hea...vihma vähemalt ei tulnud, aga metsik palavus oli. Kuna siin hakkab lastel koolivaheaeg läbi saama ja on veel ka pühapäev, siis oli igas väiksemas kohakeses palju rahvast...turistid ja kohalikud. Teel Cacaosse oli keset metsa üks suur mahajäetud puust kindlus...nägi välja nagu oleks lastele mängimiseks ehitatud üks väike puust lossikene. Lõpuks jõudsime Cacaosse kohale. See on üks väike külakene, mille elanikud on suures enamuses pärit Hiinast ja Vietnamist. Musti oli selles külas vaid mõned üksikud. Ammustel aegadel siia tulnud ja kasvatavad siin ühte tohutult head punast puuvilja nimega Ramboutan. See on umbes sama suur kui üks korralik ploom, punast värvi ja kaetud nagu selliste väga pehmete okastega (pildi pealt näete)...sees on vaget värvi kõva tarretise laadne vili, mis on väga mahlane ja mahe. Janu kustutamiseks sobib vee joomise asemel seda süüa...aitab hästi. Küla keskel oli turuplats, kus toimub peamine tegevus pühapäeval...müüakse erinevaid puu – ja juurvilju, käsitööd, suveniire jne. Turuplatsi kõrval oli kohe üks söögikoht, kus oli imehea nuudlisupp ja riis. Franco soovitas seda ja tõesti oli hea. Supi seest võis leida igast asju...alates sojaubadest kuni kanalihani välja. Midagi muud on süüa kuskil väikeses kohalikus söögikohas kui kuskil turistidele mõeldud restoranis.
Tänane hea uudis veel see, et Ottol läksid tänased tennise võistlused väga hästi. Neljast 4 mängu võita ei ole ju üldse paha :). Hip-hip-hurra Ottole igatahes!!! Tubli.
Tänane valguspüük (ühtlasi ka viimane sellel korral) oli järjekordselt metsikult moskiitoderohke. Franco proovis mitmel korral neid nii tule kui ka erinevate vahenditega eemale ajada, aga nad tulid kohe tagasi...sõda või mis. Rääkisime jällekord elust ja maailmast...huvitav. Siis ta rääkis ühe loo, mille ma pean kirja panema, sest muidu mul läheb meelest ära.
Jumal oli maailma loomisega nii kaugel, et määras kõikidele loomadele eluea pikkust...ikka liblikatele 10 päeva ja elevantidele 30 aastat jne. Lõpuks kui oli veel 3 olendit jäänud oli jumal sellest nii tüdinud, et ütles: „minge ja otsustage ise...annan teile kõigile 40 aastat, aga otsustage ise.” Nii siis kõndisid inimene, pull ja koer eemale. Pull ütles:” minul ei ole nii palju aastaid vaja...ma pean ainult töötama terve elu ja inimene piitsutab mind pidevalt. Minule piisab 20. aastast küll. Kes tahab minu ülejäänud aastaid endale?” Kes see muu ikka kui inimene võttis need 20 aastat endale lisaks. Peale seda ütles koer: „Minu jaoks on samuti 40 aastat liiga palju. Piisab mullegi 20 aastast. Pean olema terve elu ketis ja vahepeal unustab inimene mulle süüa panna. Kes tahab minu ülejäänud 20. aastat endale?”. Muidugi võttis inimene endale need 20 aastat lisaks. Lõppkokkuvõtted pull 20 aastat, koer 20 aastat ja inimene 80 aastat. AGA eks ta ju päriselus nii olegi: esimesed 40 aastat teed sa seda, mida tahad...naudid elu ja oled oma aja peremees, järgmised 20 aastat töötad nagu pull...oled pidevalt rakkes, järgmised 20 aastat on sul tekkinud juba nii palju kohustusi ja toimetusi, et oled nagu koer ketis, kes teeb ainult neid asju mis on ette nähtud.
Vot nii :).

02.03 (esmaspäev)

Täna saab siis kuu aega minu siinolemisest. Veider, aga siin ringi toimetades tundub mulle pidevalt, et nii peabki ju olema...see on loomulik asjade käik.
Täna on küll vaba päev, aga ei suutnud niisama ainult olla. Kuna auto oli sellest pidevast mustade asjade vedamisest ja moskiitorünnakutest jube räpane, siis võtsin kätte ja pesin auto puhtaks. Küll ainult seest, sest vihm peseb väljast. Kohe täitsa puhtaks sai ja see jube lõhn, mis iiveldama ajas on ka nüüd läinud.
Kui olin jõudnud mõelda, et peaks hakkama lõunat sööma, siis tuli Fatima ja tõi mulle sooja lõuna :) keedetud kartulid ja porgandid ning suur kanakoib. Väga hea oli. Peaks Fatimale ja Utile mingi kingituse kuskil muretsema nende söökide ja papaia smuutide eest, mis nad mulle vahepeal teevad. Muide papaia smuuti on ilgelt hea.
Käisin just Francol külas, sest ta läheb täna tagasi Itaaliasse. Ütles, et tal on mulle paar asja anda. Sain teda tänada kõikide nende huvitavate juttude ja valguspüükide eest...no tõesti ta on nagu elav entsüklopeedia. Ta rõhutas, et see, mis ma teen, on ikka suur kogemus ja soovis edu ja jaksu edasiseks...soovitas iga vähegi negatiivse asja, mis juhtuma peaks pöörata positiivse külje peale. Ta andis mulle ka oma visiitkaardi, et ma kindlasti kirjutaks kui ma kunagi Itaaliasse peaksin sattuma...saab kohe kindlasti tehtud :). Sain ka vihmavarju, mida tal enam vaja ei lähe :). Kõige tipuks ütles ta, et tahtis mulle raamatut kinkida, aga kuna tal ei olnud aega seda osta, siis ma pean seda ise tegema...raske oli seda vastu võtta, aga ta ei andnud alla ka. Lõppeski asi siis sellega, et ta andis mulle lihtsalt natuke (loe: liiga palju) vahendeid, et ise endale raamat osta. Soe käepigistus, põsemusid ja ongi meie esimene tore kohtumine läbi. Ehk näeme uuesti novembris, kui ta tagasi tuleb :). Loodame. Kui palju võib üks inimene edasi anda kahe nädalaga. Olen igatahes väga tänulik, et sellist inimest kohtasin.
See nädal on siis puhkamiseks. Saan magada, lugeda, päevitada ja jalutada. Mõnuš. Rendiauto peaks saama kas neljapäeval või reedel...kuni teisipäevani siis ilmselt. Sobib hästi, sest sinna sisse jääb nädalavahetus. Ja järgmisel teisipäeval sõidan Dantellile vastu, kes läks täna Surinam’i mingeid taimi korjama. Ilmselt ootan teda Surinam’i piiril olevas linna :) eks näis, kuidas asi reaalselt välja näeb. Eks siis nüüd vaja kaardi pealt vaadata, et kuhu ja kuna minna.
Leidsin siin ühest majast 4 raamatut „Loomade elu”. Eesti keeles ja puha :) ei tea, kellest ja kuidas siia jäänud, aga väga tänulik selle eest. Nüüd on mul mida lugeda. Alustasin täna lindude raamatuga. Loetud vaid 10 lk, aga juba teada saanud asju, millest varem ei olnud teadlik.
Head ööd tänaseks.

03.03 (teisipäev)

Mõnus rahulik hommik ja rahulik lõunane poeskäik.
Täna otsustasin tõesti lihtsalt olla ja puhata ja pikutada. Tuli täitsa hästi välja :).
Uurisin natukese kaarte ja mõtlesin, et kuna ja mida vaadata kui nüüd selle rendiauto saan.
Nii vähe ei ole ma vist ühegi päeva kohta veel kirjutanud, aga luban, et edaspidi ma ei võta sellest päevast eeskuju ;)
Ilusat ööd.

04.03 (kolmapäev)

Ei suuda siin kohe kuidagi kauem magada kui maksimaalselt 9ni. Pole ka ime kui ma kell 10 juba magama lähen.
Rääkisin just Florenciga ja ta ütles, et siin ei hakka streik enne 17ndat. Peale seda vb. Kuna siin oli streik alles eelmise aasta novembris ja detsembris vist kuskil 2 nädalat, siis siinsed inimesed saavad aru, et see ei ole rahalises ja igas muus mõttes ka kasulik. Küll aga on Martiniques’s praegu streik käimas.
Päikese kätte tulevad ennast soojendama igast sisalikud. Sellised pikapika sabaga umbes 30 cm pikkused värvilised sisalikud....seljal ilus roheline laik. Kui kuskile kõndida, siis on kuulda, kuidas igapool ümbruses sisalikud kuskile eemale põgenevad.
Peale 30 minutit jalutamist on selline tunne nagu oleks saunas olnud terve aja..hull värk.
Reedel kell 6 hommikul lähen siit Frediga linna ja saan endale rendiauto..jebedijeee :).
Head ööd.

05.03 (neljapäev)

Avastasin telekavast, et täna on tennist täitsa mitu tundi. Nüüd hommikul näidatakse ka juba. Lõpetan oma kohvi ära ja suundun siis mõne teleka juurde. Kava andmetel pidi tennist olema kella 4ni...ehk see ongi siis mu tänane päev :).
Siin maja lähedal kasvab ananass...praegu on veel väga väike...ehk mingi 10 cm pikkune. Aga ikkagi cool :).
Ikka tunda on, et kui terved päevad saab puhata ja lamada ja lugeda, siis päevased sissekanded ei tule eriti pikad.
Homme vaja siis väga varakult ärgata, sest kell 6 juba läheme siit minema.
Head ööd.

20.02 (reede)
Ja tõesti juba jälle on reede
Aga täna siis linna. Ehk saan raamatupoodi ka :)...kuluks hirmsasti ära. Ja sii linnas saaks ka ringi vaadata...loodame, et tänane ilm on ilus vähemalt. Muidugi peab kõik asjad peale jalutuskäigu linnas ära tegema enne kella 13:00, sest siis pannakse ju kõik poed kinni. Ja no muidugi siis tuleb koju magama tulla, sest kell 6 õhtul on valguspüük...ja seda hommikuni välja.
Nüüd linnast tagasi...väsitav jalutuskäik oli. Aga sain käia turul, kus umbes 7/10 pakutavast olid banaanid...no tõsiselt...igas küpsusastmes. Täiesti tooretest täiesti mustade banaanideni välja :). Müüjaid oli rohkem kui ostjaid, aga see oli tingitud ilmselt ka kellaajast, sest juba natuke enne 1 päeval hakkavad inimesed asju koomale tõmbama ja koju puhkama minema. Tegime väikese tiiru linnas ka, aga tõesti väikese, sest nagu ma kirjutasin kell hakkas lähenema 1le ning on vaja veel natuke puhata enne kella 6, kui vaguspüügile läheme. Ja pealegi läheme ilmselt pühapäeval karnevalile ja siis saab pikemalt linnas ja möllus olla.
Naljakas asi juhtus, kui poodi läksime. Nimelt hakkasin mina rahulikult toidupoodi sisse minema kui järsku turvanaine mind kinni pidas. Rääkis midagi prantsuse keeles ja ma tõesti ei saanud midagi aru. Dantell siis tõlkis, et ma ei saa oma seljakotiga poodi sisse minna. Turvanõuded...misiganes eks. Mis siis sai...nad võtsid mu seljakoti ja panid selle kilesse ning kuumutasid kile otsad kinni. No ja siis moodustas enamus minu toidukorvist hoopis minu seljakott. Sain selle avada alles kassas, kui maksma pidin. Täitsa veider...naersin ikka tükk aega selle peale. :)
Väike tähelepanek siinsete majade kohta...kõrvuti on täiesti erinevatest äärmustest majad. Üks maja mitmekordne, korraliku kiviaia ja suure basseiniga ning ilusa hooviga ning selle kõrval on maja, mille aiaks on katusepleki tükid ning uks seisab kuidagimoodi veel ees. Müstika. Aga seda esineb siin täitsa palju...nii linnas kui ka linnast väljas.
Nii pakitud siis sääsetõrjevahend, vihmariided, rosinad, taskulamp, pusa ja fotokas. Mis mul muud ikka sinna öisele üritusele kaasa vaja. Täpselt ei teagi kaua võib minna. Mina ja Dantell läheme juba kell 6 ja siis turistid tulevad kuskil kella 9 ajal järgi...ning siis oleme seal seni kuni turistid tahavad. See püügikoht asub siit lodge’st kuskil 3 mindi autosõidu kaugusel...selle suurema tee ääres kohe. Eks teen palju pilte ja panen teile vaatamiseks üles.
(Järgnev vihikust)
Valguspüügiks vajalik üles seatud. Nüüd tean, mida selleks vaja, kus vaja ja kuidas vaja. Ei olnudki nii keeruline. See kaadervärk sai isegi suht kiirelt üles, aga omajagu aega kulus ka selleks, et üles seada endale varjualust. Selleks on siin puidust karkass küll olemas, aga sellele vaja suur kile peale tõmmata ja korralikult kinnitada. Natuke vihma juba isegi saime, aga seda õnneks alles siis kui vari juba üleval oli. Kell 20:00 ja ümberringi on must nagu öö. Suured lambid annavad siin õnneks suht palju valgust...niiet saab isegi kirjutada ja lugeda. Hetk tagasi loeti mind Roura piirkonna rahvastiku hulka :). Nimelt käib siin rahvaloendus ja kuna ma siin, siis loeti mind ka nende hulka. Nimi, elukoht, sünniaeg. Allkiri ilusti alla ja nii ta läks. Naljakas ikka. Istusime siin niisama ja ajasime juttu kui järsku tuli sõbralik hiinlane oma ankeetidega :).
Erinevaid elukaid on lina peale juba täitsa palju kogunenud. Franco (italllane, kes siin on nüüd 11 päeva) on 60 aastane ja on liblikatega tegelenud juba 55 aastat. Täitsa müstika, kuidas sa näitad talle lina peal ühte liblikat ja ta ütleb sulle selle täpse nime. Fenomenaalne.
10 000 päevaliblikat vs. 200 000 ööliblikat. Kell 00:00 hakkasid liblikate liigid vahetuma. On liblikaid, kes enne südaööd kindlasti välja ei tule. Nägin ühte suurematest liblikatest ja siis veel neid pikkade sabadega liblikaid, keda olen seni vaid raamatust näinud.
Sain teada, et Franco on siin juba päris mitmendat korda ja teab teisigi eestlasi, kes siin olnud on. Muhe mees igatahes...lauis vahepeal itaalia laule ja rääkis igast põnevaid lugusid. Näiteks tulid meil jutuks perekonnad. Eestis on peres ikka 2 last...see umbes keskmine ma arvan. Üldine arvamus, et itaalia pered on hästi paljulapselised enam tänapäeval ei pea paika. Franco ütles, et see oli nii ikka mitmeid aastakümneid tagasi. Tänapäeval on palju paare, kellel ei ole üldse lapsi või siis heal juhul ehk 1 on.
21.02 (laupäev)
Hommikul ärkasin juba kell 10 üles, sest und enam ei olnud. Peale hommikusööki, mõnusat kohvi ja riiete pesemist küsis Fred, et ka ma ei taha Florence’i, Cyrilli ja tema sõpradega minna kose juurde. Cyrill peab nimelt täna siin oma kahe sõbraga sünnipäeva (homme saab 13) ja selle raames siis plaanisid minna siia lähedale kose juurde ujuma. No see koht oli ikka müstiline. Alguses sõitsime autoga ehk kuskil 5-10 minti ja siis jalutasime läbi võsa kuskil 15 minti. Kusjuures see teerada seal võsas oli minu jaoks küll suht olematu, aga nemad orienteerusid igatahes :). Üksi sinna minnes oleks ma raudselt kadunud juba esimese 5 minuti jooksul. Vahepeal, et leida õiget teed pidi Florence kasutama gprs seadet. Seda enam ei julgeks ma sinna üksi minna. Olime seal kose juures kuskil 2 tundi. See koht on nagu filmis...suured siledaks lihvitud kivid, sammaldunud puud ja vesi voolab kõrgelt ülevalt. Oehh seda on raske siia kirja panna. Aga see oli metsikult ilus.
Jõudsime kose juures tagasi kella 5 ajal ning ma jõudsin kiirelt ühe söögi ja kohvi teha ja juba pidimegi minema valguspüügi asju üles seadma. Sellel korral läks juba kiiremini. Ei teagi millest tingituna (vihma, päike, tuul jnejne), aga täna oli metsikult palju moskiitosid, gep’e ja igast teisi sitikaid. Täiesti võimatu oli seal lina juures seista ja liblikaid vaadata, sest pidevalt tahtsid moskiitod ninna, suhu ja kõrva lennata. Kõige lõpuks, kui hakkasime lina juba maha võtma, siis otsustas üks gep mind sõrmest hammustada...oii kurat kui valus see oli. Valusam kui herilase hammustus. Sõrm paistetas ilusti üles ja hiljem ei saanud pikka aega und, sest sõrm nii hirmsasti valutas. Hoolimata sellest, et ma olin ilgelt väsinud ja magasin Franco autos vahepeal 2 tundi, saime jällekord mõnusalt juttu ajada. Ta rääkis oma eelnevatest püükidest, liblikatest ja Ameerika avastamisest. Nii palju asju, mida ma ei ole kunagi varem kuulnud. Näiteks, et väidetavalt oli Kolumbus alles neljas, kes ameerika mandrile jõudis. Põnev ja lahe hoolimata gep’i hammustusest ja metsikust unest. Lõpetasime kell 2.
22.02 (pühapäev)
Sõrm on paistetusest vabanenud õnneks ja ei valuta ka enam nii palju kui eile. Saan sõrme isegi kõverasse panna :). Kuigi magasin jälle ainult kella 10ni, sest lihtsalt und ei olnud enam.
Tänane päevaplaan näeb siis välja järgmine: keskpäeval peame uude kohta üles seadma valguspüügi asjad, et saaksime kell 2 minna Cayenn’i karnevalile. Karnevalilt tagasi ja peale riiete vahetamist kohe valguspüügile.
Kell 2 siis suundusime Cayenn’i karnevalile. Õnneks läksime Franco autoga ja ma sain siis lõpuks ümbrust vaadata...ise pidevalt autoroolis olles ei ole siiamaani saanud ringi vahtida nii palju. Jõudsime linna õnneks natuke varem ning leidsime isegi parkimiskoha endale. Leidsime head kohad ka tänava ääres, kus karneval toimus...saime kohe piirete ette. Karneval hakkas pihta tänapäevaselt...noored tantsisid hip-hop muusika järgi. Peale seda tulid kohale ilmselt siis selle raadiojaama tegijad ja mõned nende tuntumad lauljad, kes kuskil 15 minti asja juhtisid. Siis hakkas vaikselt pihta minu jaoks huvitav osa...erinevad grupid hakkasid oma muusika saatel meie eest läbi käima. Küll oli seal musti ja valgeid, prantslasi, aafriklasi, argentiinlasi, hiinlasi ja keda kõike veel. Mingit ühist teemat täna ei olnud...kõik grupid olid omas teemas. See, kuidas mustadel muusika ja liikumine veres on, seda oli väga hästi näha. Tohutult äge. Nende liikumine on hoopis teine...see tuleb nii loomulikult. Minu ülatuseks oli isegi rohkem valgeid inimesi kui ma olin arvanud. Oli gruppe, kus pooled osalejatest olid valged...ei teagi, kas siis siin elavad prantslased või siis niisama siia karnevali jaoks tulnud kuskilt mujalt. Peale inimeste osalesid karnevalil ka mootorrattad...justjust. Kuskil 20 ratast panid oma mootorid üürgama ja seda kõike täpselt selle koha ees, kus meie seisime. Siis muidugi tuli neil näidata, kuidas nad oma rehve oskavad kulutada...metsik hais, mis sellest tuli tahtis kõik ära lämmatada. Minu lemmik kogu karnevali jooksul oli üks grupp, kelle nimi oli umbes „Natural .....”..igatahes olid nad kõik riietatud, kas vanasse kilesse või kartulikotti, või siis puukoorest tehtud kostüümi. Nahk oli kõigil mudaga kokku määritud ja maalingud nägudel. Äge. Ja siis muidugi kuulusid minu lemmikute hulka pärismaalaste teemas grupid...ja eriti nende väikesed lapsed. Isegi väikestel mustadel on juba see liikumine sees...vabalt võivad nad terve ronkkäigu aja tantsides edasi liikuda. Peale 4 tundi seismist olid jalad väsinud, fotoka mälukaart täis, akud tühjad ja kõht samuti tühi. Kahjuks ei näinud karnevalile järgnevat öist melu linnas, sest pidime tagasi minema, et valguspüügile minna. Ehk saan mingi päev veel minna...see kestab mitu päeva. Loodame.
Kokkuvõtteks karnevalist...ei olnud kunagi varem midagi taolist näinud ja see oli tõesti eriline kogemus...metsikult ilus, naljakas ja tore.
Valguspüük oli meil uues kohas sellel korral. Rohkem metsa sees ja madalamal kui eelmine. Mis tähendas seda, et liblikad jäid alla metsikule moskiitode hulgale. No tõesti...kümnest 9 olid moskiitod ja siis 1 liblikas ehk. Lõpetasime juba kell 1 ja tulime ära magama.
Metsikult väsitav, aga tohutult huvitav ja tore päev :)
Head ööd.
23.02 (esmaspäev)
Rampväsinuna tuleb ikka ilgelt hea uni..magasin täitsa välja vist ennast. Hea.
Olin just kaks tundi paduvihmaga siin lähedal istanduses taimi korjamas. Jube märg ja liivane ja väsinud lõpuks. Lihtne neid taimi just korjata ei olnud...kasvavad maas ja on suhteliselt pikad...kui taime nimi meelde tuleb, siis kirjutan :). 10 kilo saime igatahes vist kokku. Hiljem vaja need veel ära ka puhastada.
Praegu õnneks väike lõunapaus..saab süüa ja puhata ja siis jälle tegutsema. Taimed vaja puhastada, siis valguspüük eilsest kokku korjata ja siis uude kohta jälle üles panna.
Vihma sadas sisuliselt terve päeva ja korralikult. Valguspüügi pidime ka vihmaga üles panema ja maha võtma. Kuigi minu üllatuseks oli tänu vihmasele ilmale tohutult palju liblikaid ja õnnes väga vähe moskiitosid. Tagasiteel valguspüügilt oli suur puu teele kukkunud ja sellel korral mõlemale sõidusuunale. Selleks on igas autos alati mantšeeta...Dantell raius oksad lahti ja mina ja Franco vedasime need teelt ära. Ja soos lodge’s oli veel tore üllatus see, et minu onnikeses oli elekter ära läinud. Pidin toimetused taskulambi valguses ära tegema...sai tehtud.
Väsimus, nälg ja vihm koos....minu puhul ei anna see head tulemust.
24.02 (teisipäev)
PALJU ÕNNE EESTILE :)
Loodan, et kodused pidustused on toredad. Ehk panen endal ka toas mõne väikese lipukese üles.
Sain lõpuks enda toiduvarusid täiendada...külmkapp oli juba peaaegu tühi...vaid moos, või ja porgandid olid alles.
Pidev vihm, mis on siis nüüdsek kestud 2 päeva. Selle vihmaga oanime üles valguspüügi...püksid olid altpoolt põlve täiesti läbimärjad. Dantel pidas vajalikuks vahepeal riideid vahetada, aga kuivade riietega välja tulled oli jälle kohe märg. Metsik väsimus sundis mind öösel 3 tundi autos magama. Muidugi peale seda oli mul raskusi voodis magama jääda. Pluss veel hakkasid koerad kuskil 3 ajal öösel metsikult haukuma...ilmselt see puuma oli kuskil läheduses.
25.02 (kolmapäev)
Peale 5 tundi und läksime ühte koske vaatama...nüüd siis teise kohta. Samuti võimas, aga mitte nii järsk kui see teine. Tagasiteel nägime ahvi keset teed. See juba selline suurem. Vahe lõuna-ameerika ja aafrika ahvidel on see, et siinsetel ahvidel on pikem saba, mis saab oksa ümber keerduda, aga aafrika ahvidel on lühem saba.
Selgus jah, et koerad haukusid öösel selle puuma pärast. Ei tea siis kui lähedal ta võis olla.
Põhjus, miks siin nii tihti puud langevad on järgmine...mulla kiht on siin tohutult õhuke (kuskil 20-30 cm vb) ja puu juured ei saa tungida sügavusse vaid peavad hargnema maapinna lähedal. Tugevamal tuulel ei ole raske neid juuri 20 cm sügavuselt välja kiskuda. Peale seda 20 cm nö mulda ongi juba kivid.
Head ood.

14.02 (laupäev)

Ahjaa siin on ju selline värk, et kell 13:00 pannakse enamus poode ja asju kinni ning avatakse alles kell 16:00. Ehk siis lõunal on suhteliselt vaikne. Enne kesklinna minekut käisime läbi ka ühest suuremast poest...meie tavaline Konsum vms. Lootsin sealt leida mingeid inglise keelseid raamatuid, aga ei olnud. Pean ikka mingi pärispäris raamatupoe leidma või siis raamatukokku minema. Ainus asi, mis poest sain oli piim...ja no seega mingi piim. Valmistatud on 2008 aasta detsembris ja parim enne on 2009 augustis :D ei kujuta ette, mis see tegelikult on. Maitseb nagu see väike kohvikoor, mida kohvikutes kohvi kõrvale pakutakse.
Head ööd.

15.02 (pühapäev)

Täna küll ei paista päikest kuskilt tulevat...taevast katab ühtlane hall pilv ja ainult kallab.
Mind ikka närib sees see vastik tunne, et sain eile ainult tund aega netis olla ja nii palju asju jäi tegemata ja nii palju asju jäi rääkimata. Nii paljudega jäi kohtumata.
Käisin just tunnisel jalutuskäigul...sattusin just õnneks kahe suure vihma vahel minema. Kahjuks ei saanud kõigist nendest huvitavatest asjadest pilti teha, sest fotoka akud otsustasid tühjaks saada poole jalutuskäigu peal. Ei osanud seda kuidagi ette arvata ja kirusin ennast korralikult, et ei olnud neid ammu laadinud. Nüüd igatahes on viga parandatud ja järgmisel korral ma selle vea tõttu enam piltidest ilma ei jää. Ikka igast hääli on siin ümbruses...loomad ja linnud ja siis veel suured puud, mis tuule ja vihma ja vanuse tõttu ühel hetkel maha kukuvad. Siin muide on tavaline, et kui väga vihmase ilmaga sõita, siis 2 puud on ikka teele kukkunud...siiamaani olen õnneks sattunud ainult sellistele kukkumistele peale, mis on tõkestanud ainult ühe sõidusuuna. Igatahes...kõndisin siis mina rahulikult seal teeraja peal, kui järsku hakkasid kostma puu murdumise hääled...väikese raksud olid ainult algus. Siis oli kuulda põrkumist teiste puudega..lehtede sahin...ja siis lõpuks ilge mürtsatusega maha. See kukkumine kestis ikka täitsa mitu head sekundit. Ei kujuta ette küll kui suur see puu oli, aga häälte ja kukkumise aja järgi võib arvata, et ikka suurem kui Eesti keskmine puu. Tänasel jalutuskäigul sain ka natukese unenöapüüdja materjali...natuke lehti ja oksi.
Siin just juttu ajades sain teada, et mööda ühte teerada edasi on 7 km edasi mäe tipu poole üks väike küla, kus elab kaks meest. Sinna külla päris ei julge jalutada, aga teel sinna...kuskil 20 minti jalutamist...pidi olema levi :). Et siis kui väga tahan, siis jalutan natukese ja saan teile helistada.
Head ööd tänaseks.

16.02 (esmaspäev)

Üks igahommikusi tegevusi, mis mul nüüd välja on kujunenud on tunnike või natuke rohkem prantsuse keele õppimist. Leidsin siit riiulist ühe inglise keelse prantsuse keele õpiku...saab õppida mõlemat keelt korraga. Põhiliselt õpingi selle järgi ja siis vahepeal kasutan ka neid eestist kaasa võetud raamatuid. Ise õppimise puhul on tõesti see, et mitu tundi järjest ei saa sellega tegeleda, sest kõik on siis lihtsalt segi nagu pudru ja kapsad. Ikka ühel hommikul tunnike ja siis õhtul kordan üle kõik, mis olen senimaani õppinud ja siis järgmisel hommikul jälle.
Õlitasin ära enda ukselingi, sest see krigises nii jubedalt, laadisin vajalikud elektriasjad ära, ühendasin veesurve ning viisin Fatima (ei ole kindel õigekirjas), ühe brasiilisa tüdruku, autoga levialasse. Peale seda ei olnud mul midagi muud teha ning lugema ka ei viitsinud veel hakata...otsustasin, et puhastan ära selle koha, kus me taimedega tegelesime...see ju siiamaani sodine. Kõik need suured kartulikotid, milles taimed olid toodud vedelesid igapool laiali...pakkisin need ilusti ära, puhastasin selle laudpõranda sodist ära ning panin suured kiled ilusti kokku. Hea kohe, kui asjad ilusti korras on :). Siin on üks mingisugune laoruumi moodi varjualune ka, kus asjad kõik laiali...ilge kiusatus on see ka korda teha...puud ilusti riita laduda, kastid korralikult seina äärde laduda jnejne.
Sain läbi just „Papilloni” raamatu. Oehh see on ikka väärt raamat. Kahju, et juba läbi sai. Õnneks ei mäletanud ma eelmistest kordadest raamatu lõppu ja seda huvitavam oli lugeda. Muidugi on mul see häda huvitavate raamatute lugemisega, et kui hakkan jõudma viimaste lehekülgedeni, siis on hirmus tahtmine lugeda ära raamatu viimane lõik ja siis veel keerlevad igast mõtted seoses raaatuga peas ringi ja nende mõtete tõttu pean mõndasid lõike mitu korda lugema, sest olin neist lihtsalt pilguga üle lasknud.
Tänaseks vist head ööd jällegi :)

17.02 (teisipäev)

Nägin täna unes väga veidrat asja...nimelt olin kuskil kontoris ja mul on hästi palju mune kaasas. Siis ulatasin need ühele naisele, kes seal laua taga istus...see tegi muna katki...mädamunad viskas ära...headel munadel viskas minema munavalge ning munakollase pani faksi masinasse. Mitu munakollast pani sinna. Ja siis saatis need kuskile :). Väga veider.
Aga täna tõotab siis üle kolme vihmase päeva tulla jällegi päiksepaisteline. Kuna Fred tuleb tagasi alles kolmapäeval (sain enne kuidagi ekslikult aru, et pühapäeva, aga ok), siis on ikka veel mu ül kontrollida elektri ja vee värki. Selle vahel proovin siis täna jälle natuke prantsuse keelt õppida ja ehk saab isegi natukese päevitada või jalutada. Üks väike tunnike päevitamist ei teeks ju paha..kui juba selline võimalus on.
Teisipäev ehk siis voodipesupäev...igal teisipäeval puhas voodipesu ja rätikud. Laupäeval ja pühapäeval saan enda riideid pesta, kui tarvis on. Iga päevaga saab ikka targemaks :).
Suured punased sipelgad tahavad majja tungida...ei tea, kust nad järsku välja tulid, aga oma rada nad juba loovad...eks proovin neid takistada kuidagi.
Käisin isegi ühel jalutuskäigul täna ning pärast sain 2 tundi telekast tennist vaadata. Mõnus...kuigi ise tahaks ka hirmsasti mängida. Siiamaani ei ole küll ühtegi väljakut näinud, aga hoian silmad lahti :).
Head ööd.

18.02 (kolmapäev)

Need prantsuse keele harjutused muutuvad ikka järjest ja järjest raskemaks. Kuigi peale natukest peapealseisu tundub nagu kergemini minevat :). Mõikan juba lihtsamad lauseid tõlkida ning koostada.
Käisin just levialas...ehk siis 20 mindi jalutuskäigu kaugusel. Eestis oleks see kuidagi veider, et selleks, et telefoniga rääkida peab kuskile 20 minti jalutama, aga siin ei jää muud üle :). Sain kuulda issi häält, mida ma ei olnud kuulnud ju lahkumisest saati. Seda oli mul igatahes vaja. Ja siis sain veel Kaisaga ka rääkida...naeratus tuli kohe näole peale neid kõnesid. Oma väikese uudistejanu sain ka ära kustutatud.
Sain täna teada, et see suur karneval toimub tuleval pühapäeval. Proovin ennast kuidagi siis selleks nädalavahetuseks linna orgunnida. Kui sellest juba LonelyPlanetis kirjutatakse, siis võiks ju väärt asi olla :). Proovin endale ette kujutada mingit pilti sellest üritusest, et milline see võiks küll olla, aga kohe kuidagi ei oska. Pole varem ju taolisel üritusel käinud. Kindlasti kannan teile ette, kuidas see kõik oli, kui saan sinna minna ;).
Sain täna jälle pealelõunal tennist vaadata...seda Williamsi mängu...põnev oli igatahes.
Frederic tuli täna siis lõpuk tagasi...ei saanud küll palju rääkida, sest ta oli sellest pikast reisist ja lennust nii väsinud. Ehk siis homme.
Head ööd tänaseks.

19.02 (neljapäev)

Eile õhtul ja öösel sadas no tõesti nii kõvasti, et enda mõtteid ka peaaegu ei kuulnud. Nii kõvasti, et isegi plekkatus hakkas läbi ajama. Aga vist sadas tänase eest ka ära, sest kell on 8 ja taevas on täiesti selge...eks näis, mis edasine päev toob.
Sain teada, et homme õhtul läheme valguspüügi kaatervärki üles seadma. Kuna ma ei ole seda kunagi varem teinud ega näinud, siis ma praegu veel ei oska teile öelda, milline see võiks välja näha, aga küll ma peale seda kirjeldan teile :).
Siin oli juba pikka aega kõrgema rohu sees üks mõnus lamamistool olnud...korralik mustuse kiht juba peale tulnud ja nii. Mis seal ikka...kuna mul midagi muud niikuinii teha ei olnud hommikul, siis küürisin selle puhtaks ja sain korralikult päevitada siin esimest korda. Päike oli ikka nii mõnusalt kuum. Oehh. Nagu eesti suve kuumematel päevadel.
Sain üle tüki aja midagi konkreetselt kasulikku ka teha :)...nimelt oli vaja ühed taimede kotid ära puhastada ja kaaluda, et need saaks homme hommikul linna viia. Kuna neid oli nii palju, siis on vaja minna kahe autoga...ehk siis mina ühega ja Fred teisega. Räägin veel temaga täna...ehk saan siis peale neid toimetusi veel linnas olla. Lahkume siit juba poole 7 ajal hommikul. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et täna peaks varakult magama saama.
Fred rääkis, et see 10 päeva, mis ta Aafrikas taimi käis korjamas oli paras hullumaja olnud...selles mõttes, et öösel 4 tundi und ja siis päevast päeva ainult makarone süüa. Sai alles lennukis korralikult magada. Eks praegu ole sellised ülikiired päevad nagu ikka peale välismaal käimist on. Sada asja vaja ära teha. Aga ta ütles, et nädalavahetusel või siis vähemalt uue nädala alguses peaks olema rahulikum ja siis on aega pikemalt ringi vaadata ja nii.
Ma ei tea, kas ma olen sellest juba kirjutanud või ei (sellist asja võib veel juhtuda...niiet ärge imestage kui ühte asja mitu korda peate lugema ;) ) aga siin ümbruses pidi puuma liikuma. Oli siin mingi aeg tagasi ühe nende koera maha murdnud. Votnii. Inimestele ei pidanud ohtlik olema, aga just siinsetele koertele. Siin üksi ringi jalutades ikka tekib vahepeal mõte, et nonii nüüd puuma tuleb ja murrab mu maha :).
Aga tänaseks head ööd.

20.02 (reede)

Ja tõesti juba jälle on reede
Aga täna siis linna. Ehk saan raamatupoodi ka :)...kuluks hirmsasti ära. Ja sii linnas saaks ka ringi vaadata...loodame, et tänane ilm on ilus vähemalt. Muidugi peab kõik asjad peale jalutuskäigu linnas ära tegema enne kella 13:00, sest siis pannakse ju kõik poed kinni. Ja no muidugi siis tuleb koju magama tulla, sest kell 6 õhtul on valguspüük...ja seda hommikuni välja.

4.02 (kolmapäev)
Hommikul kell 7 üles ja siis kohe taimi puhastama...Dantel vaatas mind küll imelikult kui nägi, et ma nii vara juba kohal olen. Igatahes 5 tundi jutti puhastasime neid taimi...korraks oli 5 minti pausi ja siis jälle...ei olnudki nii hull kui tundub. Kui hoog sees siis läheb kiirelt.
Siis järsku tuli Fred ja ütles, et läheme linna...pidin 5 mindiga ennast puhtak saama kuidagi, riided ära vahetama ja asjad kokku panema, et linna minna. Jõudsin. Teel linna andis Fred mulle lubatud mobiiltelefoni ja kõnekaardi. Levi küll siin metsa vahel ei ole, aga korra nädalas saan kindlasti leviauku ja siis saan helistada. Väga lahe igatahes. Kui linna saime, siis viisime alguses pakitud taimed külmlattu ära. Fred ütles, et seal on nagu Eestis...no tõesti...seal oli -20 kraadi :) väga kodune tunne tuli igatahes peale. Siis suundusime kontorisse, kus sain arvutis olla täitsa pikalt...ehk mingi 4 tundi isegi vist. Ilgelt hea oli kodustega rääkida. Emmega oli hea rääkida pikalt...kui ikka mured ära rääkida, siis hakkab kohe kergem.
Istusin seal kontoris ja ajasin juttu ja taustaks käis mõnus mustade muusika...nad harjutavad siin selle suure karnevali jaoks, kuhu Fred lubas mind orgunnida kui Aafrikast tagasi tuleb järgmisel nädalal. Ootan juba.
Tagasi tulles käisime tee peal ühest poest läbi...kodupoodi neil vms. Poodi peavad kas hiinlased, jaapanlased või korealased...saa neist siis aru. Igathes süsteem on selline, et iga kuu on mul seal poes 300 euri krediiti vms. Kui lähen sinna mingeid asju ostma, siis tšeki peale pean panema lihtsalt oma nime ja allkirja. Fred tegeleb selle maksmisega ise kuu lõpus. Väga lihtne süsteem. Poes on toidu valik täitsa tavaline...minu lemmik makarone oli isegi ja pelmeene...no cool eks :). Kusjuures minu suureks üllatuseks oli poes värskete köögiviljade valik väga väike ja mingeid imevilju siin ka väga ei onud. Ja no muidugi mingist suurest vorsti ja singi valikust ei saa siin rääkidagi :). Ei ostnud küll väga palju asju, aga arve on 40 euri...hull värk. Õnneks siin palava käes väga söögiisu ei olegi. Ja muide mina ei saa ikka aru, et kuidas nad ise siin selle palavusega ilgelt rasvaseid asju söövad.
Tagasiteel ajasime niisama juttu....rääkisime nendest, kes siin enne mind on olnud ja kui kiiresti kõik eestlased on prantsuse keele ära õppinud :) loodan, et ma jätkan seda sama rada. Fred ütles, et põhilised ül, mis mul seoses külastajatega on, ongi nende sõidutamine kui nad kuskile soovivad minna ja siis valguspüügi võrgu püstitamine. Siin pidi käima hästi palju erinevaid ja huvitavaid inimesi...varsti tuleb siia mingi itaallane, kes on siin ennem ka juba mitu korda käinud. Tuleb liblikaid püüdma nagu ma aru sain. Juba ootan, et saaks nendega juttu ajada. Cool. Siis üks asi veel, mida ma tegema pean on Fredi poja koolist ära toomine. Ta käib koolis siin 30 km kaugusel külas. Põhiliselt pean seda tegema siis kui Fred ise kuskil välismaal on ja Florence (Fredi naine) ka ei saa minna.
Jõudsime Frediga jutu lõpetuseks ühisele arusaamale, et ükskõik mis on...kas hea või halb asi, siis tuleb sellest rääkida. Ütles, et kui teda ennast ei ole, siis võib Florence’le ka rääkida. Tore.
Ahjaa...kui tagasi jõudsime ja ma enda sööki külmikusse panin, siis passis nurgas üks ilgelt suur ja rõve konn...hüppas seal vastu seina. Ma muidugi ehmatasin ära, aga Fred ütles, et jaja meil on neid palju siin :). Kusjuures enam ei ehmatagi iga ämblik ja loom mind ära...neid siin lihtsalt nii palju et ei jõua pidevalt ehmuda.
5.02 (neljapäev)
Istun ja söön hommikust praegu. Kell on 8 ja pean kohe tööle minema. Magada sain üllatavalt hästi. Ei ärganudki nii tihti üles kui eelnevatel öödel. Hommikul voodit tehes jooksus voodi kõrvalt seina pealt üles see sisalik, kellele Maku nimeks panin :)
Püüan siin praegu lugeda elektri – ja veesüsteemide kasutamise õpetust, mida on 27 lk. Ilgelt keeruline, aga eks kui oma silmaga ära näha, siis on lihtsam.
Peangi nüüd nõud ära pesema ja minema. Kohtumiseni igatahes ;)
Lisaks minule ja Dantelile on praegu veel abis kaks tüüpi, aga kuna need suured valged kartulikotid on otsas, siis ma ei saagi pakkida ja midagi muud seal ka praegu ei ole teha. Sildistasin ärapakitud kotid ära ja panime need autosse. Sildil oli kirjas taime nimi, Cayenne, kuupäev ja siis mingi nr veel.
Pidin just ühte autot siis liigutama...2 meetrit tagasi...aga keegi teine siin praegu olevatest ei oska sõita. Nuputasin tükk aega, kuidas sellel bussikesel tagurpidi käik sisse läheb :D lõpuks läkski...tuli mingit nupukest tõmmata käigukangi juurest. Jälle sain targemaks.
Käisin just Rorua (vist on õigesti kirjutatud) külast Fredi poega koolist ära toomas. Ta ise pidi kuskile mujale minema. Väga mõnus oli sõita...see tee on siin nagu selline mõnus Eesti metsavahe tee, ainult et asfaltiga. (Et teil oleks parem ette kujutada siis seda 30 kilomeetrit sõitsin ma umbes 40 minti). Ja siis mõlemal pool teed on paks džungel ja hästi kõrged puud ja värvilised taimed. Ja siis kui Rorua poole sõitsin passis kotkas keset teed...tõusis lendu ja see tiiva siruulatud oli ikka täitsa suur. Võimas. Ja siis oli tee servas järsku mingi kolonn (umbes 5 autot) mundris meestega :) Mann, sulle midagi. Tagasiteel oli teepeal väike pärdik...just pärdik. Mitte selline suur ahv. Suht pika sabaga oli ja hüppas nagu känguru...ei teagi, mis sorti ta siis täpselt oli.
Teen endale lõunat praegu...imelik on ainult ühele inimesele süüa teha. Makarone pean ju keetma ainult umbes 2 peotäit ja ongi kõik. Veider.
Kell on 6:30 alles ja ma sain juba vabaks. Pesemas ka juba käidud. Mõnus on nii terve päeva tööd teha ja siis õhtul rampväsinuna magama heita. Ei oleks ise ka uskunud, et mina seda ütlen, aga nii on :) Eks näis kui kaua. Ei suuda kohe kuidagi niisama istuda.
Head ööd.
6.02 (reede)
Muidu on tänane hommik täitsa ok, aga rahu ei anna mulle üks asi. Nüüd kui Fred on 10 päeva Aafrikas, siis pean mina tegelema elektri ja veesurve kontrollimise ja laadimisega. Selle 27 lk materjali lugesin küll läbi, aga see on kõik inglise keeles ja pean seda veel mitu korda lugema, et päris aru saada. Eile siis enne magamaminekut küsisin ta käest, et kas tõesti mina pean sellega kohe tegelema hakkama ja siis selle peale ta näitas mulle neid süsteeme kiiruga....no tõesti...nii palju uut infot korraga ei olnud üldse hea. Ok tööle ma võin selle asja ju panna, aga siis seal on sada erinevat varianti, et kui elekter ära läheb, et siis mida tuleb teha jnejne. No ja siis nädalavahetusel tuleb siia veel mingi 14 turisti ka. Ah persse mulle ei meeldi sellised läbimõtlemata asjad. Aga no eks ma siis tänase hommikusöögi juurde loen jälle seda materjali.
Hea asi on see, et saan täna jälle autoga sõita...jejejeee.
Muide, nägin täna teid koduseid ja struudlibaari unes...väga segane unenägu oli, aga igatahes te olite seal kõik sees :)
Roruas jälle käidud täna. No tõesti....ma peaksin taksojuhiks hakkama...nii hea on sõita. Aga tänaseks on vist jälle töö tehtud...taimekotid linna saadetud ja nüüd vaba aeg. Üksi päris džunglisse ka ei julge rändama minna. Ei tea, kas üksi on see ikka päris ohutu variant.
Ei saa mina ikka rahu selle elektri –ja veesüsteemi pärast. Persseperssepersse. Sry, aga no nii on. Ilmselt küll ei saa asi nii hull ja raske olla, kui Fred selle nii lihtsalt minu hoolde jättis, aga ikkagi. Ma ei tea siin peaaegu midagi ja siis pean sellise asja eest vastutama.
Hala peab ka ju ikka vahepeal siin jutus olema.
Asi, millest siin tõsiselt puudust tunnen on rahvas ümberringi. No kasvõi see, et õhtul perega elutoas koos telekat vaatad, sööd ja juttu ajad...siin seda ei ole kohe kuidagi. Ja no näiteks struudlibaari õhtud....tahaks korralikult südamest naerda ja ilgelt lolle ja nõmedaid nalju teha. Sellele lisaks olen tähele pannud, et ma mõtlen ka vahepeal inglise keeles juba. Pean vist jah hakkama omaette eesti keeles rääkima, et päris meelest ära ei läheks. Aga ehk saan järgmisel korral skaipi ka kasutada, kui linnas olen.
Ok kell on 7 ja juba on kottpime. Käisin just neid elektriasju uurimas....no ei saa mina aru. Igatahes generaator on praegu sees ja elekter läheb ilmselt pesumajja. Ehk on vaja homme Fredile ikkagi helistada ja asja uurida.
Muide helistamisega seoses...et esimesse leviga kohta jõuda tuleb autoga sõita umbes 15 minti. Täna oli vaja Dantelil helistada ja siis ma sõidutasin teda sinna kohta, sest tal endal ei ole lube.
Sõprade vaatamine enne magamaminekut on ikka hea ajaviide. Peale umbes kuut või seitset osa tuleb uni peale lõpuks :).
Praeguseks head ööd. Muide...vihma on sadanud järjest juba umbes 2 tundi...kord tugevamalt ja siis vaiksemalt.
Head ööd.
7.02 (laupäev)
Oleks pidanud enda unenäopüüdja ikka kaasa võtma. Olen nüüd 2 ööd järjest näinud väga pikkasid ja väsitavaid unenägusid. Peale 8 tundi magamist olen ikka väsinud. Aga hea on muidugi see, et ma ei ärka öösel enne üles, kui kell 6 hommikul umbes...ei tea ise ka miks just sellel kellaajal, aga jah. Praegu kell varsti 8 ning pean minema taimi puhastama jälle.
Huvitav siis millised siinsed nädalavahetused ka on. Töötajatele ilmselt väga vahet ei ole, kui palju tööd on, aga ma mõtlen just perele. Peaks vist enda kodust laupäevast traditsiooni jätkama ja koristama natukese :). Ehk tõstan tuba isegi ringi natukese.
Elektri asja kohapealt niipalju, et mõtlesin, et ega see muretsemine asja ju paremaks ei tee eks... Praegu Florence askeldas seal midagi sellega ja pani generaatori tööle....ju siis ma ikkagi ei ole ainuke, kes sellega tegelema peab. Aga aitab nüüd sellest elektri jamast. Te ka ilmselt ei viitsi selle kohta enam lugeda :) .
Fred lubas mulle enne äraminekut orgunnida kohaliku piirkonna kaardi, prantsuse keele õppimise jaoks mingi cd, ära täita tervisekindlustuse kohta mingid paberid ja arutada läbi need küsimused, mis mul on tekkinud. Aga mida pole on kõik need eelnevad asjad. Cool või mis :).
Praegu tuli siia hoovi mingi ilge hunnik autosid...need siis vist need 14 turisti, kes pidid nädalavahetuseks tulema. Minul küll mingeid ül nendega seotud ei ole veel, aga ikkagi huvitav.
Aga oii kui hea värske õhk siin ikka on. Kui Tartus võib juhtuda nii, et päeval ei lähe kordagi välja, siis siin on see võimatu, sest nii kui oma toast välja tulen on avatud köök. Iga päev söön väljas...pole paha :)
Peale 4 tundi tööd sõin korralikult...keedan endale riisi ja praen kalapulki ja söön magustoiduks jogurtit. Siis oli vaja Dantelil poodi minna ja ma pidin autojuht olema...mul ei ole selle vastu midagi. Sain ise ka poest igast vajalikke asju. Näiteks ostsin endale pirne ja tomateid ja porgandeid...igati tervislik. Seisin tükk aega krõpsude leti juures ja ei võtnudki midagi. Ja poe juures pidin ära ütlema ühest heast õllest :) esiteks sellepärast, et olin roolis ja teiseks oli see mingi jube vanamees...sorry, aga nii see oli lihtsalt. Siis suundusime Matourysse (ehk on õigesti kirjutatud), et ära viia sinna ühe brasiilia tüdruku mees. Sinna oli ikka täitsa tund aega sõitu. Mõnus.
Tagasi tulles saime kuskil pool tundi tööd teha ja siis pidime lõpetama, sest praegu ei saa vett kasutada nii palju kui vaja oleks. Pikk ja keeruline jutt, mida ma ei hakka siia kirjutama. Ja nüüd ma istungi siin ja mõtlen, et kas hakata enda tuba ümber tõstma või ei.
Tõstetud. Nüüd võiks vabalt toa keskel väikese tantsu ka teha...ruumi oleks. Ongi nagu laupäev...sain koristada natukese.
Head ööd tänaseks. Kuna homme on vaja jälle kell 7 ärgata, sest täna ei saanud tervet päeva töötada, siis lähen magama.
8.02 (pühapäev)
Pühapäev küll, aga ilma pannkookideta.
Hommikule (kell 7) kui aknad (loe: luugid) lahti tegin, siis lendas seal koolibrii. Ma arvan vähemalt, et see oli tema, sest no tema tiibasid ma ei näinud praktiliselt üldse...nii kiiresti liigutas neid ja ta oli üldse hästi väikene.
Peale selle on siin läheduses mingi loom või lind (ma tõesti ei tea), kes teeb sellist häält nagu keegi ajaks masinaga habet kuskil eemal :)
Minu tüüpiline hommikusöök on siin: 2 praemuna, kohvi, jäätee ning magustoiduks jogurt või mingi puuvili. Täna on pirn.
Need turistid, kes siin on, käivad täitsa omapäi siin džunglis...niiet kui mul nüüd uue nädala alguses mingi vaba päev on, siis lähen uurin ka maad. Ja autot tahaks ka mõneks päevaks võtta, et siin ümbruskonnas ringi vaadata. Nii palju asju on, mida tahaks juba vaadata ja teha....eks ma olen siin ju ainult 7 päeva olnud ka alles...ei ole veel väga palju teha jõudnud. On metskult palju asju, mida oodata...see teeb olemise kergemaks.
Siiamaani ei ole vihm järgi jäänud. Hommikust saati on sadanud...kord tugevamalt ja kord vaiksemalt. Loodan, et homme on natukesegi päikest, sest siis ma vist lähen ümbrusega tutvuma. Proovime täna nende taimedega ühelepoole saada, et siis homme oleks vaba päev. Neid ei olegi enam nii palju...täpselt kuskil 5 tunni jagu :). Aga nojah...mis tegelikult oli, oli see, et tegime 2 tundi tööd ja siis ülejäänud teeme homme edasi. Mis seal ikka.
Kodused naudivad praegu ilmselt sauna...kell on 21:26 teie aja järgi. Tahan kaaaaa.
Ei saa sinna midagi parata, aga kujutasin täna juba ette, et kuidas ma koju tagasi lendan ja teid kõiki lennujaamas näen. See tegi kurvaks hetkeks, aga üldiselt kui ma teie, koduste, peale mõtlen, siis saan tuge juurde.
Head ööd.
9.02 (esmaspäev)
Nägin täna unes, kuidas käisin struudlibaariga Pirogovil...ilgelt roheline oli ja hästi palju puid oli seal...ja hästi palju tuttavat rahvast. Palju nalja ja naeru.
Sajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajabsajab...
Lõpuks on nüüd need taimed puhastatud, pakitud ja sildistatud. Hea, et esimene nädal nii töine oli. Mulle meeldis. Eks näis, mis nüüd tegema hakkan. Ehk hakkan lõpuks lugema...siiamaani pole jõudnud veel.
Peaks uurima, kust ma endale selle võrkkiige küll saaksin.
Natuke hala ka nüüd: Mul ei ole vist kunagi nii pikalt olnud sellist sisemist heitlust ja vaidlust kui see, mis mul siin on olnud. Mitte küll iga päev, aga ikkagi. Vaidlus on siis selles, et kas ma saan hakkama ja suudan siin olla või ei. Koduigatsus tungib ilgelt peale ja kuigi see, et notsu öösel kaisus on ja ma päris oma kruusi kaasa võtsin ja et kodust väikese valge ingli kaasa sain aitavad hästi palju, aga ikkagi. Tegelikult ei ole ju midagi halvasti ega pahasti, aga võib vist öelda, et kõik on lihtsalt uus.
Käisin veidike ringi jalutamas siis lõpuks....eks tekitas ikka rohkem kõledust kui eesti metsas jalutades, aga muidu oli täitsa ilus. Hästihästi roheline ja värske oli kõik. Tegin pilte ka ja panen need ilmselt sinna fotoalbumisse üles ka. Õnneks vihma ei sadanud sellel ajal. Võib öelda, et need matkasaapad on tõesti head...metsas ju saabastega ikka parem jalutada kui plätudega. Tagasi tulles määrisin ennast päikesekreemiga kokku ja läksin päikese kätte raamatut lugema...teie murelike rahustamiseks võin öelda, et kaua päikese käes igaksjuhuks ei olnud ;). Ei julge ju ka kohe alguses kaua selle tugeva päikese käes olla.
Täna tuli metsik tahtmine kodustele helistada...tahaks juba teie häält kuulda. Ehk homme kui pean Cyrill’i koolist ära tooma, siis saan helistada. Ootan juba.
Panin täna täitsa iseseisvalt elektri ja vee värgid tööle, sest Dantelli ja Florence’t ei olnud veel kohal. Ei olnud hullu midagi.
Florence käis just minu onnikeses (ei saa kohe kuidagi sellekohta öelda kodu, ega minu tuba..mitte halvas mõttes, aga just selles teises mõttes...saate aru küll)...igatahes pean homme kell 11:30 siit juba ära minema, sest kellelgi on vaja poodi minna (mina olen autojuht ja see, kes allkirja peab andma) ja siis Cyrill’le kooli järgi. Hea tunne tekkis kohe, kui sain Florence’ga rääkida...üleüldse sain rääkida :) Andis mulle toetust selle elektri asja kohta...ütles, et tal see sama jutt kõik prantsuse keeles olemas ja kui midagi vaja on, siis ta aitab kindlasti ja siis naersime selle üle natukese, et Fred mulle seda asja kõike kuskil 5 minutit näitas ja seletas :) . Ja siis ta küsis, et kas mul on endal kõik ok ja kas mul oleks midagi vaja...nii ammu ei ole keegi seda mult küsinud :) igatahes saan vist endale homme voodi kohale selle säästevõrgu (need sääsed siin ikka armastavad neile eksootilist verd kuigi ma peletan neid igatmoodi eemale) ja võrkkiige. Jejejeee. Nüüd ma hakkan kohe metsikult lugema ja magama seal võrkkiiges :D Ainult kuskilt peaks veel mingeid inglise keelseid raamautid leidma.
Vaatan nüüd veel natukese sõpru ja siis magama.
Ilusaid unenägusid ;)
10.02 (teisipäev)
Eile õhtul selgus veel üks naljakas tõsiasi...nimelt toodi taimi juurde :D Mulle öeldi, et tööle tuleb hakata kell 6 juba...lükkasin selle absurdse väite über Fredi jutuga, et mina ei pea enne kella 8t minema. Töötas :).
Muide siin on ikka niiskustase täitsa olemas võrreldes Eestiga...see struudlibaari kalender, mis mul seinal on...see on täitsa laineliseks muutunud ja pildid tahavad liimist lahti tulla. Aga maha ma ka seda võtta ei saa :).
Emmele ja issile – see väike valge ingel on minu üks iga õhtune ja hommikune traditsioon. Võtan sellelt energiat ja annan selle kaudu teile energiat iga hommik ja õhtu. Aitab täitsa :).
Uudistest tunnen puudust. Mis maailmas toimub, mis Eestis toimub, mis Tartus toimub. Ei tea ju kohe mitte midagi. Ehk saan täna koju helistada ja saada mingi lühiülevaate.
Meenus üks lugu, mida Fred rääkis seoses džunglisse minekuga. Nimelt ei tohi mitte kunagi...mitte kunagi astuda kõrvale ettenähtud rajast. Kord oli 2 last (u. 13 aastased) 3 päeva üksi džunglis. Jube. Ja siis ükskord olid 2 naist ka 3 päeva. Neid lugusid rääkides ei astu vist keegi matkarajalt kõrvale.
Poes käidud ja Cyrille koolist ära toodud ja peale selle sain veel emmega ka rääkida. Nii hea oli kellegagi eesti keeles rääkida ja emme häält kuulda. Proovisin issile ka helistada, aga ei saanud kätte. Hea oli kuulda, et kodustel kõik ok ja mul on teie kevade tuleku üle hea meel. Saate ka päikest ikka natukese :). Siin on täna näiteks enamjaolt päike paistnud ja palavus annab tunda. Aga vähemalt kuivavad need riided lõpuks ära, mida pesnud olen.
Sain endale täna voodi kohale võrgu ja välja kiige. Selles mõtte välja, et minu toast väljas, aga siin varju all ikka. Selline mõnus suur ja mugav riidest kiik, mille laadse ma koju tulles terrassile ka panen ;). Hea on siin kiikudes lugeda ja kirjutada...siin võiks mitmeid päevi järjest veeta...lihtsalt lamades.
Nahkhiir oleks peaaegu mulle otsa lennanud...nad tiirutavad peamaja juures õhtuti. Varem arvasin, et need on lihtsalt mingid linnud, aga siis ei olnud lähedalt näinud. Neid on seal täitsa palju ka veel.
Täna põletati siin keskplatsil lõkkeasemes vanu pappkaste ja mul tuli nii eesti suve tunne peale...see lõkke lõhn, mis riietele ja juustele külge jääb...kodune tunne tuleb peale kohe.
Ega midagi väga uut te nüüd sellest päevast küll teada ei saanud :) Proovin ikkagi kirjutada isegi kõige lihtsamad asjad üles...teil hea lugeda ja mul endal ka hea tagasi vaadata :).
Head ööd ;)
11.02 (kolmapäev)
Pean vist endale ikka ise ühe unenäopüüdja valmistama...korjan materjali siis kui jalutama lähen täna. Eks näis, mis kokku tuleb :).
Hommikuti on siin selline hästi kummaline valgus ja õhk. Kõik on hästi roheline, kerge udu on veel üleval ja siis see valgus, mis läbi puude tuleb...seda on võimatu siia nii kirja panna, et keegi aru saaks. Müstika.
Muide...leidsin eile poest mingid kartulid(külmutatud), mis on nagu mäki mundris kartulid. Muidugi võtsin ühe paki. Täitsa hea oli vahelduseks kartulit ka süüa. Muidugi on siin minu söögiportsionid väikesed ja söön praegu eilse õhtusöögi ülejääke veel :).
Iga päev punkt kell 7, siis kui pimedaks läheb, ilmuvad välja need suured konnad. Enam nad mind väga ei ehmatagi, aga neil on nagu kella peale mingi kogunemine seal suures porilombis. Ja kui juba porilombid teemasse tulid, siis...vihma sajab küll hullusti ja porilombid tekivad, aga kui päike paistab, siis see on nii intensiivne siin, et need kuivavad suht ruttu ära...selles mõttes, et kiiremini kui Eestis.
Töökultuur...see on üks asi, mis erineb vist igas riigis. Eestis olen ma harjunud sellise töökultuuriga (mis minu tutvusringis on levinud), kus töö tehakse ruttu ära, et siis pärast saaks puhata. Siin on aga asi teisiti. Töö jaotatakse võimalikult paljudeks juppideks...pluss siis veel need pikad lõunapausid, mis muidugi kliima tõttu on siin vajalikud. Sellise palavusega ei tee isegi kohalikud tööd. Ma mõtlesin ise alguses, et veider on nii lihtsalt passida varjualusel ja lugeda vms ja mitte midagi kasulikku teha..päise päeva ajal. Aga nii see ongi siin. Pika lõunapausi ajal ja peale pimedaks minemist lähevad kõik oma onnikestesse ja tegelevad seal oma asjadega. Selle asemel ma parema meelega istuks koos kuskil laua taga (siin muide on peamajas suur ümmargune laud), jooks veini ja ajaks juttu. Üks pokker muidugi ei oleks paha aga ok :).
Töö tehtud, elektriühendus korda saadud, lõuna söödud ja jalutamas käidud. Unenäopüüdja materjale küll ei leidnud...aga ausalt öeldes, ei otsinud ka veel väga sellel korral. Jalutasin umbes 20 minti mööda ühte rada, kuni tõke ette tuli ja siis 20 minti tagasi. Mingit kirja seal peal ei olnud, aga kuna oli ilgelt palav, siis mõtlesin, et niikuinii oleks aega tagasi minna. Olingi plaaninud ju teha väikese jalutuskäigu. Tagasikõndides oli tunne nagu oleks täiesti uut teed mööda kõndinud, sest siin lihtsalt iga asi on teise külje pealt niinii teistmoodi. Sellel korral proovisin lihtsalt mitte mõnele maole või sisalikule peale astuda. Ehk järgmisel korral juba saan rohkem ümbrust vaadata. Siinne loodusega harjumine ja selle tundmaõppimine on nagu mõne filmi vaatamine, mida tuleb mitu korda vaadata, et kõikidest nüanssidest aru saada ja lõpuni ikka kõike ei märka. Ja kuna kell oli umbes 2 ja päike oli täpselt pea kohal, siis oli hirmus palav (panin päikesekreemi peale ja pähe panin rätiku)... nagu istuks Viljandis Folgi avamisel Kaevumäel. Selle erinevusega ainult, et Folgil oleks siider näpus olnud, aga mul täna ei olnud :).
Muide enne jalutama minekut lamasin enda voodis ja vaatasin arvutist sõpru ja siis järsku avastasin, et mu toas on imelikult palju lendavaid elukaid (sellised pikema taguosaga kärbsed nagu). Ja siis kui lakke vaatasin, siis oh imet nad olid sinna ühte kohta kogunema hakanud. Ei tea, mis neid just sinna tõmbas, aga neid oli ilgelt palju. Kutsusin abiväge...mis oli siis Dantel ja purk putukatõrjevahendit. Ta ütles, et ennem ei ole sellist asja juhtunud. No näed siis. Igatahes oli terve mu tuba seda tõrjevahendi haisu täis, aga õnneks putukatest vaba. Tõmbasin luugid ja ukse kinni ning lasin selle vahendiga need ka veel üle. Hiljem sain õnneks tuba tuulutatud ka ja nii, et need elukad sisse tagasi enam ei tulnud.
Pean endal selle keeleõppe asja ikka käsile võtma. Kui iga päev kasvõi ühe väljendi või lihtsama lause ära õpiks oleks ju ka cool :) ei luba midagi, aga proovin.
Täna on siis võimalik õhtul taevas ka tähti näha, sest lõpuks ei ole pilvi taevas. Täiesti müstiline on siinne taevas ikka. Hoopis teistmoodi. Taevas on hästihästi must ja tähed on niinii eredad. Tundub, et neid küll vähem, aga selle eest on suuremad ja eredamad. Ilus igatahes.
Üks sisalik on keset köögi põrandat ja mängib surnut. Selle asemel, et kiiresti plehku panna kuskile lamab ta seal niisama. Peale natukest aega täielikku vaikust hakkas ta aegluubis külmkapi alla liikuma. Aga tõesti aegluubis....jalad jäävad õhus korraks seisma, kui mingi heli kuskilt tuleb. Näeb välja umbes selline nagu varas üritaks märkamatult, aegluubis jooksuga põgeneda tema ees seisvate politseinike käest.
Ok täna sai küll palju kirjutatud, aga oli ka mida kirjutada :)
Kallid lugejad, loodan, et ka teil oli huvitav :)
Head ööd tänaseks. Mõtlen teile!
12.02 (neljapäev)
Kui ma tavaliselt olen harjunud muusikat kuulates magama jääma, siis siin seda teha on suht keeruline. Variant on kuulata pleierist klappidega...proovisin seda mõned korrad ja see häiris. Täna siis selgus, et saan ka täitsa ilma magama jääda...kuigi jah, siinsed džungli hääled on justkui muusika eest ju :).
Täna oli jälle korralik vihm ja päikest oli vb ainult mõni minut päeva peale. Sellega harjub siin täitsa ära, et pidevalt sajab. Käin siin ringi oma kollase vihmamantliga, mis on igatahes mugavam kui vihmavari. Ja isegi kui parasjagu ei ole mingit vhmakaitset, siis on ok, sest see vihm on tõesti soe ja piisad on väikesed.
Täna tabas mind ilge väsimus järsku peale tööd. Oleks õhtu olnud, siis oleks kohe magama keeranud. Pikutasin hoopis oma kiiges ja lugesin „Papillonit”. See raamat on ikka nii hea. Läheb nagu lennates. Loen seda nüüd siis juba kolmandat korda. Nüüd muidugi teise pilguga, sest ma olen ise ju siin kohal. Räägib see raamat igatahes sellest, kuidas üks mees saadetakse eluaegsele sunnitööle Prantsuse-Guajaanasse. Tema elu sunnitööl ja siis sealt põgenemine ja kõik sellega kaasnev. Siin seda lugedes on vahepeal see mõnus äratundmiserõõm...mitte selles sunnitöö mõttes :) aga siis kui ta loodust ja kliimat kirjeldab ja inimestest räägib. See mulle raamatu juures meeldib, kui ma saan öelda, et „aga nii ju ongi ja ma olen ise seda tundnud”. Igatahes soovitan kindlasti teil ka seda lugeda...väärt asi. See täidab nüüd mu terve vaba aja. Kuna see läheb nii kiiresti, siis pean homme linna minnes uurima, kus on raamatupood või raamatukogu.
Jajah just just lähen homme linna. Ei tea küll, kas netti saan. Peame juba hommikul kell 6:40 siit ära minema, sest viimased taimed on vaja viia külmlattu (mind hoiatati, et seal on hirmus külm ja paksud riided tuleb kaasa võtta). Peale seda ajab Dantel linnas mingeid omi asju ja mul on siis ehk aeg seal ringi vaadata. Ehk saan saata postkaarte või minna netikohvikusse või minna raamatupoodi või siis randa. Eks näis, kuidas ilma on ja kuidas aega on.
Head ööd tänaseks.
13.02 (reede) justjust 13 ja reede :)
Ärkasin kell 6 juba. Ja ärkasin üles ühest väga veidrast unenäost...nimelt kutsuti mind ja mu osasid sõpru (Kaisat ja Manni ma igatahes mäletan sellest setskonnast) mingile sõjaväeliselt õppusele Peedule. Pidime sinna sõitma rongiga (lahtise rongiga...selles mõttes, et ei olnud meie jaoks vagunit vaid lahtine kaubaalus vms). Läksime siis kuskil kella 6 ajal kõik ilusti sinna rongi peale juba ja....ajasime juttu ja kell 22 ei olnud me veel liikuma hakanud. Siis rääkisin kõigile kui ilus on sõita öösel lahtise rongiga kui taevas on sellised tähed nagu Prantsuse-Guajaanas. Siis hakkasime liikuma igatahes...viimasel hetkel hüppas üks rongilt maha ja enam tagasi ei saanud...ei tea kes see oli. Ja siis ma ärkasin üles. Jube kahju, et edasi ei näinud ikka.
Te usute 13 ja reede värki? Mina ei usu...tavaline päev nagu kõik teisedki ju :).
Olime 3 tundi Frigodomis ehk külmlaos. Seal -20 kraadi, ehk siis väga kodune :). Sain korralikult naerda Dantelli üle, kes käis ennast vahepeal väljas päikese käes soojendamas. Laotöölised olid ka kõik imestunud kui kuulsid, et Eestis ongi nii külm talvel ja see täiesti tavaline. Ladusime seal talvises õhkkonnas terve suure rekka käru täis puhastatud ja pakitud taimi. Suured valged kartulikotid nagu. Ikka jõhkralt palju oli seal neid. Kilosid täpselt ei tea. Siis suundusime edasi korraks kontori juurde, kus tegime ühe ruumi tühjadest pappkastidest puhtaks. Kahjuks netti ei saanud üldse...niiet uue nädala alguses siis ikkagi. Kuna meil oli külmlaos nii kaua läinud, siis pidime hakkama tagasi sõitma, sest Cyrill oli vaja koolist peale võtta. Läksimegi siis poest läbi, siis koolist läbi ja nüüd tagasi. Kõht täis (lõpuks ometi) ja ilge uni on peal. Väljas lõõskab päike ja ma ei tea, kas olen täna selle kuumuse käes suuteline jalutuskäigule minema. Eks näis.
Lugesin ja mõtlesin niisama toredaid mõtteid. 2 tundi läks nagu lennates. Siin ei ole veel olnud seda tunnet, et kõik sada mõtet lendavad peas korraga ringi ja ei ole aega ühte mõtet korralikult mõelda...aega on. Olen saanud mõnele asjale rahulikult järele mõelda...tormamata. Hea. Praegu on siin olnud kuskil 3 tundi täielikku vaikust...ja kell on alles 6. Kuna täna ei ole päeval piiskagi vihma tulnud, siis on palavus kõik maha võtnud ja keegi ei suuda midagi teha....ega siin kuumusega väga suuri asju ei tehtagi.
Üks asi, mida olen tahtnud juba mitu korda kirjutada, aga alati on meelest ära läinud on see, et alati kui ma siia Lodge’i (ütleme siis nii selle kohta) tagasi sõidan, siis kuskil 10 minti enne kohale jõudmist tuleb väljast pva liimi lõhna :). Veider, aga tõesti. Alati umbes samas kohas ja ma ei tea, mis seda lõhna toodab. Eks annan teile ka teada, kui välja olen uurinud.
Ja siis veel üks asi. Jalgratta sport on siin ka hinnas. Tour De France on ka üle vee tulnud siia. Suuremad ja väiksemad salgad maanteedel. Ja teed on selleks otstarbeks ka täiesti sõidetavad.
Head ööd.
14.02 (laupäev)
Parimat ja lõbusamat sõbrapäeva teile kõigile :) Mõtlen teile.
Täna sain ikka korralikult magada. Läksin eile juba enne 10t magama ja ärkasin peale 8 alles. Ja täna ei olegi mingit suurt tööd kavas niiet saan lõpuks puhata natukese. Mitte et enne ei oleks saanud, aga selles mõttes, et täna ei ole seda taimede puhastamist enam.
Vihma sajab ja päike paistab.Aeg hommikukohvi juua.
Varstivarsti autoga linna. Florence ütles, et on ok, kui ma tahaks niisama ringi vaadata. Pargin aga auto Cayenni kuskile ära, otsin mingi netikohviku ja siis vaatan niisama ringi.