20.02 (reede)
Ja tõesti juba jälle on reede
Aga täna siis linna. Ehk saan raamatupoodi ka :)...kuluks hirmsasti ära. Ja sii linnas saaks ka ringi vaadata...loodame, et tänane ilm on ilus vähemalt. Muidugi peab kõik asjad peale jalutuskäigu linnas ära tegema enne kella 13:00, sest siis pannakse ju kõik poed kinni. Ja no muidugi siis tuleb koju magama tulla, sest kell 6 õhtul on valguspüük...ja seda hommikuni välja.
Nüüd linnast tagasi...väsitav jalutuskäik oli. Aga sain käia turul, kus umbes 7/10 pakutavast olid banaanid...no tõsiselt...igas küpsusastmes. Täiesti tooretest täiesti mustade banaanideni välja :). Müüjaid oli rohkem kui ostjaid, aga see oli tingitud ilmselt ka kellaajast, sest juba natuke enne 1 päeval hakkavad inimesed asju koomale tõmbama ja koju puhkama minema. Tegime väikese tiiru linnas ka, aga tõesti väikese, sest nagu ma kirjutasin kell hakkas lähenema 1le ning on vaja veel natuke puhata enne kella 6, kui vaguspüügile läheme. Ja pealegi läheme ilmselt pühapäeval karnevalile ja siis saab pikemalt linnas ja möllus olla.
Naljakas asi juhtus, kui poodi läksime. Nimelt hakkasin mina rahulikult toidupoodi sisse minema kui järsku turvanaine mind kinni pidas. Rääkis midagi prantsuse keeles ja ma tõesti ei saanud midagi aru. Dantell siis tõlkis, et ma ei saa oma seljakotiga poodi sisse minna. Turvanõuded...misiganes eks. Mis siis sai...nad võtsid mu seljakoti ja panid selle kilesse ning kuumutasid kile otsad kinni. No ja siis moodustas enamus minu toidukorvist hoopis minu seljakott. Sain selle avada alles kassas, kui maksma pidin. Täitsa veider...naersin ikka tükk aega selle peale. :)
Väike tähelepanek siinsete majade kohta...kõrvuti on täiesti erinevatest äärmustest majad. Üks maja mitmekordne, korraliku kiviaia ja suure basseiniga ning ilusa hooviga ning selle kõrval on maja, mille aiaks on katusepleki tükid ning uks seisab kuidagimoodi veel ees. Müstika. Aga seda esineb siin täitsa palju...nii linnas kui ka linnast väljas.
Nii pakitud siis sääsetõrjevahend, vihmariided, rosinad, taskulamp, pusa ja fotokas. Mis mul muud ikka sinna öisele üritusele kaasa vaja. Täpselt ei teagi kaua võib minna. Mina ja Dantell läheme juba kell 6 ja siis turistid tulevad kuskil kella 9 ajal järgi...ning siis oleme seal seni kuni turistid tahavad. See püügikoht asub siit lodge’st kuskil 3 mindi autosõidu kaugusel...selle suurema tee ääres kohe. Eks teen palju pilte ja panen teile vaatamiseks üles.
(Järgnev vihikust)
Valguspüügiks vajalik üles seatud. Nüüd tean, mida selleks vaja, kus vaja ja kuidas vaja. Ei olnudki nii keeruline. See kaadervärk sai isegi suht kiirelt üles, aga omajagu aega kulus ka selleks, et üles seada endale varjualust. Selleks on siin puidust karkass küll olemas, aga sellele vaja suur kile peale tõmmata ja korralikult kinnitada. Natuke vihma juba isegi saime, aga seda õnneks alles siis kui vari juba üleval oli. Kell 20:00 ja ümberringi on must nagu öö. Suured lambid annavad siin õnneks suht palju valgust...niiet saab isegi kirjutada ja lugeda. Hetk tagasi loeti mind Roura piirkonna rahvastiku hulka :). Nimelt käib siin rahvaloendus ja kuna ma siin, siis loeti mind ka nende hulka. Nimi, elukoht, sünniaeg. Allkiri ilusti alla ja nii ta läks. Naljakas ikka. Istusime siin niisama ja ajasime juttu kui järsku tuli sõbralik hiinlane oma ankeetidega :).
Erinevaid elukaid on lina peale juba täitsa palju kogunenud. Franco (italllane, kes siin on nüüd 11 päeva) on 60 aastane ja on liblikatega tegelenud juba 55 aastat. Täitsa müstika, kuidas sa näitad talle lina peal ühte liblikat ja ta ütleb sulle selle täpse nime. Fenomenaalne.
10 000 päevaliblikat vs. 200 000 ööliblikat. Kell 00:00 hakkasid liblikate liigid vahetuma. On liblikaid, kes enne südaööd kindlasti välja ei tule. Nägin ühte suurematest liblikatest ja siis veel neid pikkade sabadega liblikaid, keda olen seni vaid raamatust näinud.
Sain teada, et Franco on siin juba päris mitmendat korda ja teab teisigi eestlasi, kes siin olnud on. Muhe mees igatahes...lauis vahepeal itaalia laule ja rääkis igast põnevaid lugusid. Näiteks tulid meil jutuks perekonnad. Eestis on peres ikka 2 last...see umbes keskmine ma arvan. Üldine arvamus, et itaalia pered on hästi paljulapselised enam tänapäeval ei pea paika. Franco ütles, et see oli nii ikka mitmeid aastakümneid tagasi. Tänapäeval on palju paare, kellel ei ole üldse lapsi või siis heal juhul ehk 1 on.
21.02 (laupäev)
Hommikul ärkasin juba kell 10 üles, sest und enam ei olnud. Peale hommikusööki, mõnusat kohvi ja riiete pesemist küsis Fred, et ka ma ei taha Florence’i, Cyrilli ja tema sõpradega minna kose juurde. Cyrill peab nimelt täna siin oma kahe sõbraga sünnipäeva (homme saab 13) ja selle raames siis plaanisid minna siia lähedale kose juurde ujuma. No see koht oli ikka müstiline. Alguses sõitsime autoga ehk kuskil 5-10 minti ja siis jalutasime läbi võsa kuskil 15 minti. Kusjuures see teerada seal võsas oli minu jaoks küll suht olematu, aga nemad orienteerusid igatahes :). Üksi sinna minnes oleks ma raudselt kadunud juba esimese 5 minuti jooksul. Vahepeal, et leida õiget teed pidi Florence kasutama gprs seadet. Seda enam ei julgeks ma sinna üksi minna. Olime seal kose juures kuskil 2 tundi. See koht on nagu filmis...suured siledaks lihvitud kivid, sammaldunud puud ja vesi voolab kõrgelt ülevalt. Oehh seda on raske siia kirja panna. Aga see oli metsikult ilus.
Jõudsime kose juures tagasi kella 5 ajal ning ma jõudsin kiirelt ühe söögi ja kohvi teha ja juba pidimegi minema valguspüügi asju üles seadma. Sellel korral läks juba kiiremini. Ei teagi millest tingituna (vihma, päike, tuul jnejne), aga täna oli metsikult palju moskiitosid, gep’e ja igast teisi sitikaid. Täiesti võimatu oli seal lina juures seista ja liblikaid vaadata, sest pidevalt tahtsid moskiitod ninna, suhu ja kõrva lennata. Kõige lõpuks, kui hakkasime lina juba maha võtma, siis otsustas üks gep mind sõrmest hammustada...oii kurat kui valus see oli. Valusam kui herilase hammustus. Sõrm paistetas ilusti üles ja hiljem ei saanud pikka aega und, sest sõrm nii hirmsasti valutas. Hoolimata sellest, et ma olin ilgelt väsinud ja magasin Franco autos vahepeal 2 tundi, saime jällekord mõnusalt juttu ajada. Ta rääkis oma eelnevatest püükidest, liblikatest ja Ameerika avastamisest. Nii palju asju, mida ma ei ole kunagi varem kuulnud. Näiteks, et väidetavalt oli Kolumbus alles neljas, kes ameerika mandrile jõudis. Põnev ja lahe hoolimata gep’i hammustusest ja metsikust unest. Lõpetasime kell 2.
22.02 (pühapäev)
Sõrm on paistetusest vabanenud õnneks ja ei valuta ka enam nii palju kui eile. Saan sõrme isegi kõverasse panna :). Kuigi magasin jälle ainult kella 10ni, sest lihtsalt und ei olnud enam.
Tänane päevaplaan näeb siis välja järgmine: keskpäeval peame uude kohta üles seadma valguspüügi asjad, et saaksime kell 2 minna Cayenn’i karnevalile. Karnevalilt tagasi ja peale riiete vahetamist kohe valguspüügile.
Kell 2 siis suundusime Cayenn’i karnevalile. Õnneks läksime Franco autoga ja ma sain siis lõpuks ümbrust vaadata...ise pidevalt autoroolis olles ei ole siiamaani saanud ringi vahtida nii palju. Jõudsime linna õnneks natuke varem ning leidsime isegi parkimiskoha endale. Leidsime head kohad ka tänava ääres, kus karneval toimus...saime kohe piirete ette. Karneval hakkas pihta tänapäevaselt...noored tantsisid hip-hop muusika järgi. Peale seda tulid kohale ilmselt siis selle raadiojaama tegijad ja mõned nende tuntumad lauljad, kes kuskil 15 minti asja juhtisid. Siis hakkas vaikselt pihta minu jaoks huvitav osa...erinevad grupid hakkasid oma muusika saatel meie eest läbi käima. Küll oli seal musti ja valgeid, prantslasi, aafriklasi, argentiinlasi, hiinlasi ja keda kõike veel. Mingit ühist teemat täna ei olnud...kõik grupid olid omas teemas. See, kuidas mustadel muusika ja liikumine veres on, seda oli väga hästi näha. Tohutult äge. Nende liikumine on hoopis teine...see tuleb nii loomulikult. Minu ülatuseks oli isegi rohkem valgeid inimesi kui ma olin arvanud. Oli gruppe, kus pooled osalejatest olid valged...ei teagi, kas siis siin elavad prantslased või siis niisama siia karnevali jaoks tulnud kuskilt mujalt. Peale inimeste osalesid karnevalil ka mootorrattad...justjust. Kuskil 20 ratast panid oma mootorid üürgama ja seda kõike täpselt selle koha ees, kus meie seisime. Siis muidugi tuli neil näidata, kuidas nad oma rehve oskavad kulutada...metsik hais, mis sellest tuli tahtis kõik ära lämmatada. Minu lemmik kogu karnevali jooksul oli üks grupp, kelle nimi oli umbes „Natural .....”..igatahes olid nad kõik riietatud, kas vanasse kilesse või kartulikotti, või siis puukoorest tehtud kostüümi. Nahk oli kõigil mudaga kokku määritud ja maalingud nägudel. Äge. Ja siis muidugi kuulusid minu lemmikute hulka pärismaalaste teemas grupid...ja eriti nende väikesed lapsed. Isegi väikestel mustadel on juba see liikumine sees...vabalt võivad nad terve ronkkäigu aja tantsides edasi liikuda. Peale 4 tundi seismist olid jalad väsinud, fotoka mälukaart täis, akud tühjad ja kõht samuti tühi. Kahjuks ei näinud karnevalile järgnevat öist melu linnas, sest pidime tagasi minema, et valguspüügile minna. Ehk saan mingi päev veel minna...see kestab mitu päeva. Loodame.
Kokkuvõtteks karnevalist...ei olnud kunagi varem midagi taolist näinud ja see oli tõesti eriline kogemus...metsikult ilus, naljakas ja tore.
Valguspüük oli meil uues kohas sellel korral. Rohkem metsa sees ja madalamal kui eelmine. Mis tähendas seda, et liblikad jäid alla metsikule moskiitode hulgale. No tõesti...kümnest 9 olid moskiitod ja siis 1 liblikas ehk. Lõpetasime juba kell 1 ja tulime ära magama.
Metsikult väsitav, aga tohutult huvitav ja tore päev :)
Head ööd.
23.02 (esmaspäev)
Rampväsinuna tuleb ikka ilgelt hea uni..magasin täitsa välja vist ennast. Hea.
Olin just kaks tundi paduvihmaga siin lähedal istanduses taimi korjamas. Jube märg ja liivane ja väsinud lõpuks. Lihtne neid taimi just korjata ei olnud...kasvavad maas ja on suhteliselt pikad...kui taime nimi meelde tuleb, siis kirjutan :). 10 kilo saime igatahes vist kokku. Hiljem vaja need veel ära ka puhastada.
Praegu õnneks väike lõunapaus..saab süüa ja puhata ja siis jälle tegutsema. Taimed vaja puhastada, siis valguspüük eilsest kokku korjata ja siis uude kohta jälle üles panna.
Vihma sadas sisuliselt terve päeva ja korralikult. Valguspüügi pidime ka vihmaga üles panema ja maha võtma. Kuigi minu üllatuseks oli tänu vihmasele ilmale tohutult palju liblikaid ja õnnes väga vähe moskiitosid. Tagasiteel valguspüügilt oli suur puu teele kukkunud ja sellel korral mõlemale sõidusuunale. Selleks on igas autos alati mantšeeta...Dantell raius oksad lahti ja mina ja Franco vedasime need teelt ära. Ja soos lodge’s oli veel tore üllatus see, et minu onnikeses oli elekter ära läinud. Pidin toimetused taskulambi valguses ära tegema...sai tehtud.
Väsimus, nälg ja vihm koos....minu puhul ei anna see head tulemust.
24.02 (teisipäev)
PALJU ÕNNE EESTILE :)
Loodan, et kodused pidustused on toredad. Ehk panen endal ka toas mõne väikese lipukese üles.
Sain lõpuks enda toiduvarusid täiendada...külmkapp oli juba peaaegu tühi...vaid moos, või ja porgandid olid alles.
Pidev vihm, mis on siis nüüdsek kestud 2 päeva. Selle vihmaga oanime üles valguspüügi...püksid olid altpoolt põlve täiesti läbimärjad. Dantel pidas vajalikuks vahepeal riideid vahetada, aga kuivade riietega välja tulled oli jälle kohe märg. Metsik väsimus sundis mind öösel 3 tundi autos magama. Muidugi peale seda oli mul raskusi voodis magama jääda. Pluss veel hakkasid koerad kuskil 3 ajal öösel metsikult haukuma...ilmselt see puuma oli kuskil läheduses.
25.02 (kolmapäev)
Peale 5 tundi und läksime ühte koske vaatama...nüüd siis teise kohta. Samuti võimas, aga mitte nii järsk kui see teine. Tagasiteel nägime ahvi keset teed. See juba selline suurem. Vahe lõuna-ameerika ja aafrika ahvidel on see, et siinsetel ahvidel on pikem saba, mis saab oksa ümber keerduda, aga aafrika ahvidel on lühem saba.
Selgus jah, et koerad haukusid öösel selle puuma pärast. Ei tea siis kui lähedal ta võis olla.
Põhjus, miks siin nii tihti puud langevad on järgmine...mulla kiht on siin tohutult õhuke (kuskil 20-30 cm vb) ja puu juured ei saa tungida sügavusse vaid peavad hargnema maapinna lähedal. Tugevamal tuulel ei ole raske neid juuri 20 cm sügavuselt välja kiskuda. Peale seda 20 cm nö mulda ongi juba kivid.
Head ood.