27.04 (esmaspäev)

Palju õnne emmele sünnipäevaks :). Ehk ei ole ikka veel muld hommikuti padjal.
Täna väljusime varakult, et mitte leitsaku käes väljas tööd teha. Peale mõningaid asjatoimetusi suundusime jällekord sinna kohta, kus üks mees toole valmistas. Natuke tööd ja siis toimus asi, mida ma ei ole kunagi varem oma elus kogenud. Nimelt korjasime ise palmi otsast 3 kookost. Praegu on need küll sellised rohelised, aga ikkagi. Seejärel raiusime mantsheetega seda pähklit ümbritsevat koort maha...ei kujuta küll ette kui raske see tegevus võib olla tavalise noaga. Lõpuks saime pähklini välja ja raiusime selle ühest tipust väikese tüki maha, et saaks seda vedelikku sealt seest juua. Oii kui hea see oli...ilmselt oleks veel rohkem kookose maitset juures olnud kui need oleks rohkem valmis olnud. Meile sobis see ka väga hästi :). Kui vedelik ära joodud, siis oli aeg uuesti abimees mantsheete kätte võtta ja allesjäänud pähkel pooleks teha...sain täitsa ise hakkama sellega :). Kuna jah nagu ma juba ütlesin, et need pähklid ei olnud veel päris valmis, siis see valge pähkli mass, mida me tavaliselt kohtame kõvana oli meie pähklites täitsa vedel. Seda sai vabalt ühe pähklikoore tükiga nö lahti kaabitseda. Aga kõik see oli nii hea ja esimest korda elus sain kõike seda täitsa algusest peale ise teha. Võtsime igaüks ühe pähkli kaasa ka veel. Selle avamisest teen teile pilte ka.
Jällekord osutus päev pikemaks kui olime arvanud. Kontoris taimi puhastades ja pakkides helistas mulle Florence ja palus, et ma ise läheks Cyrillile kooli järgi. Peale seda veel lõpetasime tööd ära ja suundusime metsa tagasi. Poes olid muidugi kõik nagu peata kanad...väsimus ja palavus ja kõik muu. Alati juhtub kõigil nii, et poodi jõudes ei ole meeles ühtegi vajalikku asja, mis kodust puudu on...selle asemel satuvad korvi nälja tõttu väga head tunduvad küpsised, pirukad, kondetspiim jnejne :D ei midagi kasulikku eks.
Pole just tavaline, et rahulikult laua taga istudes kukub sulle kiili üksik jalg, mis muide veel liigutab, käe peale. Täna aga kaarte mängides see juhtus. Algul mõtlesin, et ok mingi väike oks kukkus kuskilt alla, aga oksad ju tavaliselt ei liiguta. Pilgu katuse alla tõstes nägin, kuidas üks sisalik tegutses oma õhtusöögi kallal ja oli osa sellest lihtsalt maha ajanud. Täna õhtul nägime mitmel korral, kuidas väikesed sisalikud ajavad endale sisse suuri kiile.
Head ööd.

28.04 (teisipäev)

Siin siis nüüd väike nimekiri taimedest, mida siiamaani korjanud oleme:
• Rollinia exsucca
• Jacaranda copaia
• Climedia dentata
• Clusia grandiflora
• Carapa guianensis
• Merremia macrocalyx
• Pinzonia coriacea
• Rynchospora cephalotes
• Faramea guianensis
• Renealmia guianensis
Täna istanduses käies saime jällekord paduvihma osalisteks...nagu alati. 2 tundi maas urgitsemist ja täiesti läbi omadega.
Panen siia nüüd mõningaid loomade ja lindude nimesid, keda siin näinud olen ja kelle nime raamatust üles leidsin...google on teile heaks sõbraks kui tahate midagi täpsemalt teada :). Nimed on küll prantsuse keeles, aga pilte saate ikka ju otsida selle järgi. Igatahes : tyran de Cayenne (kollase kõhuga lind, kes pidevalt kuskil taustaks laulab), koolibri (minu hommikusöögi kaaslased), dendrobates tinctorius (ilus siniste jalgade ja kollase seljaga konn), agouti (veider loom, kes on mitmel korral üle tee jooksnud), vöölased, tamarin, coq de roch, lezard te, ameiva „zagratiche”, morpho menelaus (imeilus sinine liblikas), guepe.
Valmistan endale parajasti parepoud. See on ühe palmi vili, mis on umbes väikese ploomi suurune ja mida tuleb vees keeta kuskil 3 tundi. Maitse poolest meenutavad kartulit...aga isegi natukese paremad.
Head ööd.

29.04 (kolmapäev)

Palju õnne sünnipäevaks, mu Mann ;)
Oma auto puudumise tõttu praegu pidime hommikul kell 7 juba Fredeicuga siit linna sõitma. Olin juba ära unustanud, et kuidas 80 km/h autosõit siinsel teel peavalu tekitab. See peavalu ei tahtnud kohe kuidagi järgi jääda ja süvenes tagasiteel veelgi. Kontoris saime aga Evaga tublisti tööd tehtud jällegi ja Eva tutvustas mulle arvutis faile, kuhu kogu info taimede kohta kirja pannakse. On siin siis nimelt exceli tabelid, kus on taime nimi, selle täpsed asukohad (ka laiuskraadid), täpsed kirjeldused, korjajate nimed, kuupäevad, korjatud kogus grammides, pakitud paberkottide arv (üluss iga koti kaal eraldi), temperatuur taime korjamisel jne. Tohutult palju infot, aga annab väga hea ülevaate. Leidsime kuivatusruumi nurgast mingi rebenenud kasti seest ühe herbaariumi. Küll avastas Eva, et paljud lehed olid valedes kaustades, aga muidu oli väga hea. Proovime selle vist jälle korda seada ja sinna täiendusi teha. Sellise asja tegemine on küll huvitav. Nii hakkavad isegi mõned taimede nimed ja välimused selgeks saama :). Nüüd juba tean näiteks, milline on clusia grandiflora.
Töö kõrvale jätkus jututeemat ka grippide ümber. Eva teadis rääkida natuke erinevatest jubedatest grippidest ja nende levikust näiteks Aafrikas. Meil mõlemal muidugi on natuke hirm selle sea gripi suhtes...ei ole see Mehhiko siit ju üldse nii kaugel. Pealegi on see juba ju päris suuresti jõudnud ka Euroopasse. Hoian teid igatahes sellekohase infoga ka kursis...nii palju kui tean. Aga kuna uudistele väga ligi ei saa, siis ilmselt teate teie asjadest rohkem kui mina :).
Head ööd.

30.04 (neljapäev)

Palju õnne täna siis Fatimale :).
Sünnipäevalapsele hommikul minu ja Eva poolt pudel tema lemmikjooki ja karp küpsiseid. Kui siin just iga päev põsemusi ei anta, siis tähtpäevade pudul ikka.
Tänase päeva nael oli see, kui Eva oma wc-st väikese skorpioni avastas. Nii umbes 5 cm pikkune oli. Oli küll väike, aga hirmutav. Dantel pidi ta rehaga lõpuks lömastama, et rahu saada.
Peale seda rääkis Dantel meile lugu, kuidas siin paar aastat tagasi olid ühed ameeriklased putukaid korjamas paar nädalat ja avaldasid väga veidra soovi. Nimelt tahtsid nad proovida, kuidas maitseb ahv. Justjust. Selleks siis saadeti Dantel püssiga metsa ja öeldi, et too üks ahv. Ega ta muidugi tegi ka seda. Minu jaoks on isegi mõte sellest eemaletõukav. Lõpuks tegi Danteli sugulane ahvist siis ameeriklastele söögi ja nad olid väga rahul. Kui kõhus just keerama ei hakka selle jutu peale, siis nägu läheb küll krimpsu.
Fatima sünnipäeva vaikne tähistamine algas õhtul, siis kui kõik olid linnast tagasi jõudnud. Istsime siis esimest korda selle 3 kuu jooksul kõik koos ühe laua taha :). Alguses laulis Fatima endale hispaania keeles väga hoogsat sünnipäeva laulu ja me ülejäänud lihtsalt plaksutasime kaasa, sest ei teadnus sõnu. Sellele järgnes küünalde puhumine koogilt...küünlad ei tatnud muidugi ka peale kolmandat ega neljandat korda kuidagi ära kustuda niiet lõpuks viskasime need vette, et saaks lõpuks kooki süüa :). Kook oli muidugi hea...shokolaadiga üle valatud...mmm. Peale magustoitu sõime soolast...harjumatu või mis. Kõige selle toidu kõrvale jõime Fatima lemmikjooki Kanjat (õigkirjas ei ole kindel), mis eestlastele ei valmista mingit probleemi, aga siinsetel võtab ikka põsed esimese klaasi järel õhetama. Kuulsin lugusid, kuidas eestlastele see jook on väga meeldinud ja läheb väga libedalt alla :). Ja keegi ei osanud mulle öelda, et kellele kuulub üks poolik Viru Valge pudel, mis on pesumajas külmkapi kõrval maas. Kes see jätab pooliku pudeli vedelama?! Siiamaani saladus. Aga eks ta vedeleb seal siiamaani...kuigi Frederic andis lahke loa see ära juua, kui mul peaks tahtmine tulema :D. Jutuks tulid ka igast külmavärinaid tekitavad loomad. Frederic rahustas mind ja Evat, et tavaliselt need maod ja ämblikud, kes siin on, ei ründa kunagi inimest esimesena. Madu hammustab sind siis, kui sa talle peale astud...niiet tuleb hoolikalt jalgealust vaadata. Ja ämblikud pritsivad sind mingi vedelikuga, kui sa neile liiga lähedale lähed...ja see vedelik pidi naha metsikult sügeleme ajama. Veel oli Frederic näinud ühel hommikul linna sõites teel jaaguarit...pole paha või mis. Taaskord paar rahustavat sõna, nähes et meie silmad on imestusest kaks korda suuremaks muutunud, et ega nad täiskasvanud inimesi ei ründa. Kui siis ainult väikesi lapsi ja koduloomi.
Aga kuna aeg oli juba hiline ja haigutused kippusid juba sagenema, siis suundusid kõik magama. Aga see tunnike koosolemist oli väga tore ja tunnen, et mingil määral ka vajalik.
Head aprilli viimast ööd.

24.04 (reede)

Ka reede hommikul saab vabalt turul käia ja isegi paremini kui laupäeval...rahvast on vähem lihtsalt. Siinsed kartulid muide ei maitse üldse nii hästi kui meie kodused peetrid ja jukud ja mis nad kõik on.
Poes varustasin ennast hakklihaga (justjust siin isegi on seda) ja ühe purgi mingi terava kastmega. Neid kastmeid oli erinevaid. Kodus siis tegin hiljem kartuleid ja hakklihakastet. Panin kastme sisse ainult natukene kahvli otsaga seda teravat segu ja oii jeerum, kus oli alles tuline. Ilmselt sama terav toit nagu kodus...mis mulle ju meeldib. Aga siin ei olnud ju nii teravat toitu söönud ja ehmatas ära. Nüüd kindel, et ühtegi toitu ei tee enam ilma selle teravuseta :). Väärt kraam.
Siin poes muide on kummaline värk. Kaubamärgid vahetuvad jube tihti. Ühel päeval on ühte sorti juustu ja järgmisel korral ei leia sa kohe mitte kuski selle margi tooteid. Nii ka tavaliselt ei saa me Fatima antud toidunimekirja päris korrektselt täita, sest ei ole seda päris õiget marki. Siis tuleb leida asendus ja nii ka järgmisel korral ja järgmisel korral. Ei saa siin jah ühele kaubamargile kindlaks jääda. Taotlevadki seda?! Mine sa tea.
Aga täna peale hommikust turgu otsustasime Evaga tavalise võileiva asemel seda imehead vietnami suppi süüa. See oli tõesti hea. Söögikoht kujutas endast siis väikest kööginurgakest keset turuhoonet ja selle ümber kuskil 4 lauda. Väikese supi (mis muide ei olnud üldse nii väike) sai kätte umbes 3 euroga. Tore oli see, kuidas supi kõrvale anti taldrik maitseroheliste ja laimiga...lisad supile neid ise nii palju kui tahad. Meie uhasime kõik ikka supile juurde ja vägaväga hea oli lõpuks. Söögi taustaks käib kõrvalletis kauplemine ehete, liha, juurvilja või vürtsidega. Kirev elu ümberringi.
Kontoris oli kibekiire taimede pakkimine ja kuivatamine. Kiirelt sellepärast, et lihtsalt nii palav ja tolmune oli seal...tahaks aga ruttu metsa tagasi ju. Töö tehtud ja aeg natuke internetis olla. E ajastu või mis...rääkisin vanaemaga skaibis :). Või nüüd siis võib öelda e-vanaemaga :). Väga tore igatahes.
Head ööd.

25.04 (laupäev)

See, et mina siin õhtusööki kuskil kella 6 ajal söön on teistele täitsa naljakas. Siin käib õhtusöök ikka kuskil 8 ajal või Eva puhul näiteks isegi kella 9 ringis. 8 on ok, aga 9 tundub juba kohe liiga hilja või mis. Aga Eva rääkis mulle, et Argentiinas nii ongi...süüakse 4 korda päevas. Hommikusöök ei pidavat just kõige suurem olema, siis vahepeale juuakse matet...lõunat koos matega, siis midagi lõuna ja õhtu vahel muidugi koos matega ja siis õhtusöök kuskil 9 ja 10 vahel. Selle kõige ees ja taga on mate. See nende kuulus tee.
Täna siis otsustasin kõigile lõunat teha. Eks vist oli minu kord ka nüüd eks. Enne uurisin kõigi käest, et mis kell nad tavaliselt lõunat söövad ja võtsin sellest keskmine...seega lõunatasime kell 2. Tegin neile värsket salatit (tomat, kurk ja kapsas), makarone ja hakklihakastet tomatite ja aedviljakastmega, millele lisasin alustuseks natukese seda teravat maitseainet. Ei tea ju kui terav toit teistele meeldib. Mina muidugi olin enne kella kahte juba valmis...nagu mul tavaliselt ikka juhtub...aga teised olid suhteliselt täpsed :). Eva pidi tooma juurde 2 taldrikut ja Dantel ühe tooli, et me neljakesi ikka ilusti söödud saaksime. Ei ole ju meie väikesed majakesed mõeldud mitmetele inimestele lõunatamiseks. Siin ikka jah nii, et kui koos sööme siis enamvähem igapks tuleb oma taldriku ja klaasiga kohale :). Aga väga tore oli....saime jällekord kiruda prantsuse keelt...ei ole see ju meil kellelgi emakeel :). Jutuajamised niisama siinsetel teemadel...täna küll rohkem inglise keeles kui prantsuse keeles. Kokkuvõttes oli täitsa tore.
Minu ja Eva kurvastuseks kinnitas Dantel veelkord fakti, et mais ja juunis siin tõesti sajab iga päev. Oh seda toredat taimede korjamist siis :).
Head ööd.

26.04 (pühapäev)

Siin tuleb vihmaste ilmadega siis elektri tootmiseks tööle panna diisliga töötav mootor, mis asub 1,5x1 m suuruses puidust kokku pandud kuudis kui nii võib öelda. Ei ole seal midagi selle jubeda heli summutamiseks (kas ei pidanud mitte need papist munarestid hästi heli summutama?). Aga see teeb tõesti jubedat häält. Ja alati kui ma käin seda masinat käima panemas või välja lülitamas passib seal üks väike konn ja teeb liiga järske hüppeid. Ei saa mina küll aru, kuidas ta seal olla saab ja miks ta ei ole sealt juba lahkunud. Ükskord pidi ennast surnuks ehmatama kui ta mootori käivitamise peale selle alt välja hüppas. Ilmselt oli see kõik talle küll suurem ehmatus kui mulle, aga ikkagi.
Käisime täna pealelõunal siin lähedal (kuskil 5 minutit autosõitu) vaatamas linde nimega Coq-De-Roche. Täpset nime eesti keeles ei oska teile öelda. Võin öelda niipalju, et minule meenutasid nad kakaduusid...küll te laiast internetist mõne pildi leiate. Proovisin ka ise mõned teha, aga neid lausa häbi üles panna. Enda kaitseks võin öelda, et linnud istusid meist kuskil 15 meetrit kõrgemal ja 30 meetrit kaugemal tiheda roheluse sees. Aga väike tee, mis nende lindude pesitsuskohani viib ei ole suurel teel kohe kuidagi märgistatud. Ilmselt ikka hea, et seda ei ole tehtud...vastasel juhul ei oleks seal varsti enam midagi vaadata. Suurema tee ääres on lihtsalt üks, nii umbes maksimaalselt 4le autole mõeldud, parkimisala. Esimese infotahvli leiame siis kui oleme väga kivisel ja konarlikul teel kõndinud kuskil 10 minutit. Tee muide oli küll selline, et kui paar sammu sellest kõrvale astuda, silmad kinni paar keerutust teha, siis oledki osavalt eksinud. Lõpuks jõudsime siis vaatluskohani, mis kujutas endast väikest katusega putkat võsas, kuhu tohtis korraga maksimaalselt 4 inimest minna. Kui meie sinna jõudsime, siis hakkasid sealt just ühed teadlikumad inimesed lahkuma...näitasid meile veel enne kätte, millise oksa peal linnud istuvad. Nägime kahte lindu, aga kuulsime ehk kuskil nelja. Ja ei olnudki eksootiline lind inimestele vaatamiseks puuri pistetud...nägin teda päris oma silmaga päris tema oma keskkonnas....täitsa laivis kohe :). Mis seal salata, väga ilusad linnud.
Head ööd.

16.04 (neljapäev)

Hommikune vihm osutus päevapeale mõnusaks päikeseks....oli küll palav ja väga palju ei saanud päikest nautida, aga täna mulle see kuumus meeldis. Teistmoodi kuidagi.
Kontorisse sõites suutsin siis täna lõpuks Dantelile Eva abiga selgeks teha, et ma ei saa sellel teel iga kord kohe peatuda kui ta stop ütleb..aega võttis aga asja sai. Olles leidnud siis järjekordse ohutu parkimiskoha teeservas võttis jällekord Dantel ühe puu maha...mitte küll väga suure aga ikkagi. Mina ja Eva aga jällekord oigasime kõrval, et kui jube see ikka on. Arvasime, et see on siin normaalne....et kui vaja siis võtad puu maha...Eestis sellise asjaga kellelegi vahele jäädes juba niisama lihtsalt ei pääse. Puu raiumise vahepeal aga ütles Dantel, et ega siingi see lubatud ei ole...et kui politsei peale satub, siis on kehvasti...tore siis, et me tegutsesime suure tee ääres ja politseisid sõidab siin tihti ringi. Senimaani aga jah on meil õnneks läinud ja loodetavasti läheb ka edaspidi.
Matourys läksime esimese asjana kohe postkontorisse, et kätte saada see kauaoodatud pakk kodust. Õnneks on siin pakkide kättesaamiseks eraldi koht ja ei pea selles pikas järjekorras seisma. Esitasin aga paberilehe, mille Florence oli mulle eelneval õhtul andnud. Siis läks kuskil 15 minti aega, sest kaks töötajat ei suutnud kohe kuidagi leida seda pakki üles. Küll nad otsisid igast ruumidest, aga lõpuks oli minu pakk ikkagi kohe seal samas nende silmade all. Nii tavaliselt ikka juhtub ju kui midagi väga otsid...leiad selle kõige lihtsamast kohast. Igatahes naeratus oli mul küll väga suur sellel hetkel kui paki kätte sain :). Küll aga ei teinud ma seda veel lahti.
Peale pikki tunde kontoris taimi puhastades, kaaludes, kuivatades ja pakkides oli väsimus ja nälg lihtsalt tapvalt suured. Hetkeks keerasime suuna Cayenne’i poole, et kiire amps kuskil teha ja autot tankida. Tanklasse jõudes oli minu väsimuse tase juba nii suur, et hakkasin iga väikese asja peale närvi minema....nagu mul vahel ikka juhtub eks :). Suutsin ennast tagasi hoida ja ei hakanud karjuma mehe peale, kes proovis enda auto kütusepaaki ääreni täis tilgutada...justjust tilgutada...tilk tilga haaval.
Tagasiteel otsustasime, et täna enam ei suuda taimi korjata ja jätame mõned puud järgmiseks korraks ka. Ei jõua ju kõiki puid samal päeval maha võtta. Peale kiiret ampsu ja pesu sain lõpuks rahulikult enda pakikesega maha istuda ja hetke nautida. Seda pakki vaadates oli täpselt see tunne nagu väiksena jõulude ajal oli....et kui sa tõesti ei teadnud mis paki sees on. Oh see oli hea tunne :). Nii tohutult põnev. Lõpuks paki lahti saades tuli sisse see suur rõõmutunne :) no teate küll....see tunne kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda ja õhku jääb väheks. Need pildid ja raamatud ja paberid ja pliiatsid ja shokolaadid...need tegid minu tänase päeva. Aitäh teile kodused, kes te selle paki kokku panite ja siia teele saatsite ;).
Head ööd tänaseks.

17.04 (reede)

Suundusime hommikul Kaw mäe tipu poole, et sealt vajalikke taimi korjata. Meie plaani nurjas liiga suur rahvahulk...ei kujutanud kohe kuidagi ette, kuidas saaks suur koguse taimi kõigi nende inimeste ees korjata. Põhjus, miks seal nii palju rahvast oli on lihtsalt see, et sellest kohast väljuvad paadid, mis viivad tahtjaid lähedal asuvasse külla ja ka öistele kaimani uurimisretketele. Võtsime ka ühe sellise retke endale plaani...kunagi lähinädalavahetustel igatahes. Kui oleme selle kohta uuel nädalal täpsemalt teada saanud, siis annan teilegi teada. Aga seal parklas oli lisaks paadisõitjatele veel üks kamp mehi, kes olid tulnud enda laululinde sinna nö õpetama siis. Mehed istusid kõik autos, mille ümber oli ilmselt kogu eelneva öö prügi, mida nad olid suutnud toota ja ei olnud viitsinud prügikasti viia ja siis nende ümber puude küljes ja teel olid 4 linnupuuri, kus siis laululinnud ootasid, et vabaduses olevad linnud neile uusi laule õpetaksid.
Lõpuks meie taimekorje eesmärgil tehtud sõit ikka päris vett vedama ei läinud. Saime jälle suure kotitäie taimede võrra rikkamaks. Ühtegi puud täna maha ei võtnud. Peale lõunapausi läksime Fourgashjeed vaatama ja seal ümbruses olevaid taimi uurima. No sellist teed ei ole mina ise küll kunagi varem sõitnud. Julgen arvata, et kuu peal on ka tasasem maastik. Aga igatahes tee sai läbitud, mõned taimenäidised korjatud ja lõpuks saime ennast korralikult kiruda, et olime jälle unustanud ujumisriided kaasa võtta. Seal on tõesti nagu kuskil spas.
Õhtuse raamatulugemise ja tee asendasid täna õhtul Cyrilli korraldatud lõke ja krõpsud :). See pidi tal kombeks olema siis kui on ilus selge õhtu...väga tore igatahes. Ajasime kuskil 3 tundi juttu...no tegelikult küll ajasid teised juttu ja ma proovisin jutu pointile pihta saada. Vahepeal kusjuures isegi sain...selle eest sain Eva käest kiita :). Et hea, et isegi natukese jutust aru saan. Lõpuks aga oli uni nii suur ja lõkke lõhn oli ka uinutav. Muide magamine peale lõkke tegemist on kohe palju sügavam :).
Head lõkkelõhnalist ööd.

18.04 (laupäev)

Laupäeviti nagu ikka siis hommikul kontorisse telefoniga rääkima ja skaipima...väga värskendav hommik igatahes :). Eva sai rääkida enda emaga lõpuks ja õnne soovida oma õele, kes täna abiellub....pulmad toimuvad Argentiinas, mis on ju siin samas aga Eva ei saa sinna minna...kirjutan sellest hiljem. Mina sain rääkida enda vanaisa ja sõpradega...jällekord kiidusõnad skaibile :D.
Turg oli paksult rahvast täis nagu ikka. Ramboutannid, kurgid ja tomatid ostetud. Kahjuks ei saanud täna väga kaua turul jalutada ja seda olmet nautida, sest pidime veel minema Cayenne’i lähedale ühte taime vaatama minema. Enne teele asumist väike võileib veel juba tuttavaks saanud kohas.
Koht, kus peatusime oli suuremat sorti tee ääres, loomaaia (kuhu plaanime ka lähiajal minna) läheduses. Tavaline laudadest kokku löödud majake ja selle kõrval paar väikest majapidamis onnikest. Kõige rohkem tee ääres oli palmilehtedest katusega varjualune, kus peremees oma käsitööd tegi...nimelt meisterdas ta imeilusaid laudu ja toole, mis siin pea igas majapidamises on. Uurisime raamatut, kus tal joonised olid ja ainult ahhetasime Evaga...mis imeasju ta ikka teha oskab. Hinnavahemik oli 80 – 180 eurot kui ma ei eksi ja ühe eseme pidi vastavalt selle meisterdamise raskusele valmis saama kuskil 3 nädalaga. Eva tellis enda oma juba ära, et saaks selle koju minnes kaasa võtta. Minul on veel õnneks aega mõelda ja valida :). Kui meie sinna läksime, siis mees parasjagu töötas ühe väikese tooli kallal...oli jõudnud etappi, kus hakkas kaunistusi sisse uuristama. Mees tõmbas kindla käega jooni ja käsitles tööriistu sellise osavusega, et ei seganud teda rääkimine ega laste jooksmine tema ümber. Jube mõnus oli sellist asja vaadata. Jube tore oli veel vaadata, kuidas inimesed elavad lihtsalt aga hästi. Ei olnud nende maja ja aed just kaunima suvekodu tiitli vääriline, kuid neil olid olemas kõik vajalik nii esmatarbeks kui niisama moodsad vahendid....alustades pesumasinast, lõpetades suure laiekraani telekaga. Mis peamine...inimesed ise oli õnnelikud ja ilusad. Lapsed vaatasid, kuidas isa tööd teeb ja lugesid kõrval raamatuid...ikka vanemad lapsed noorematele. Kusjuures tuleb mainida, et neid elas selles majakeses kokku 8....vanemad pluss 6 last. Seda kõike oli mõnus vaadata....kuidas inimesed elavad lihtsalt aga õnnelikult. See oli küll väike asi, aga minu jaoks kogemus jällegi..ikka hea kogemus. Minu jaoks ei mänginud lõpuks üldse rolli see, et asi millepärast me sinna läksime jäi saamata. Nimelt arvas Dantel, et saame seda taime seal niisama korjata, aga tuli välja et perenaine tahab sell eest raha saada, mida meil ei ole. Jäigi kaup katki.
Ja juba ongi see laupäev ka möödas....see läks küll sellise tempoga, et siin nüüd igaõhtust teed juues ja sääskede vastast küünalt põletades saan alles aru et kui kiiresti see läks. Nüüd aga aeg võtta raamat ja hamaci mugavusi nautida :).
Teile aga head kevadist ööd.

19.04 (pühapäev)

Võiks ju arvata, et siin Lõuna – Ameerikas on ühest riigist teise suhteliselt lihtne reisida. Aga ei. Selleks, et siit Prantsuse – Guajaanast Argentiinasse lennata ei piisa niisama ühest lennust ja niisama ühest kontinendist. Alguses tuleb lennata siit Pariisi ja alles sealt Buenos Airesesse. Absurd eks. Küll oleks variant lennata läbi USA, aga see nõuaks liiga palju paerimajandust ja aega. Küll kallis, aga kõige lihtsam viis ongi ainult läbi Pariisi. Selle pärast ei saanudki muide siis Eva enda õe pulma minna...siia samma lähedale Argentiinasse.
Arvestades siinset elukallidust võiks arvata et ka palgad on kordi suuremad. Siinne miinimum palk on kuskil 800 eurot ehk siis kuskil 12480 krooni. Sama muide, mis Pariisis. Võrdluseks näiteks, et Pariisi korteri üürid on kuskil 500 eurot kuus ja sama on siin. Numbrid on küll suured jah, aga see on ka kõik.
Vat sellised põhapäevad mulle meeldivad...ärkad kell 7 linnulaulu peale ja täitsa puhanult. Ja siis ülejäänud päeva loed, joonistad, päevitad, sööd, jalutad, jutustad, loed, loed ja siis veel loed natukese. Jube mõnus ja lõõgastav. Eriti kui õhtul kõige selle lõpetuseks saab ühe värskendava jalutuskäigu teha. Avastasin enda suureks üllatuseks, et ma ei olnud siin niisama jalutamas käinud vähemalt 3 nädalat...mis seal salata töine elu ka ju olnud viimasel ajal :). Aga see selleks. Jalutades tundsin siis üle pika aja seda mõnusat troopika lõhna...seda mina olin tundnud siin siis kui esimest korda lennujaamast välja astusin. Ei teagi, kust see järsku tuli, aga see oli hea. Kartsin, et olen sellega siin nii ära harjunud ja ei saagi seda enam nii tunda nagu kohe alguses.
Muide sain täna lõpuks ka enda pusle kokku, mis mul vahepeal päris mitu nädalat niisama vedeles. Peale paariminutilist pausi ja tehtud töö vaatamist võtsin selle jälle juppideks ja panin karpi tagasi :). Hea jälle uuesti ju alustada kui isu peaks tulema.
Head ööd.

20.04 (esmaspäev)

Täna sai jälle nautida Fougashjee jubedat teed...kusjuures ei olnudki nii hull kui esimesel korral. Mõningase harjutamise peale võiks seal isegi väikese škoda punniga sõita :). Fougashjee oli täna õnneks külastajatest vaba ja me saime rahulikult jälle ühe puu maha võtta. Nägime palvetajaritsikaid päris mitmeid ja neid imeilusaid siniseid liblikaid. Just kui hakkasime auto poole tagasi liikuma tuli üks mees ja küsis, et kus siin see kosk on. Meie vastasime, et no siin ta ongi. Selle peale tegi mees suured silmad ja ütles, et kas tõesti selle pärast ma sõitsin siia 100 km...enam küll siia kunagi tagasi ei tule. Peale seda istus ta oma autosse ja sõitis uuesti minema :). Oleks ta viitsinud natukesegi ringi vaadata oleks ta leidnud mitu põhjust, miks sinna mitu korda tagasi tulla.
Lõuna oli meil täna ühine. Nimelt tegi Dantel meile süüa....manjokijahu koos lihakastmega. Muidugi oli minu taldrikul rohkem kastet...no seal oli kuskil 4 erinevat liha sees :).
Kontoris proovisime korjatud taimi kuivama panna, aga oleme neid juba nii palju korjanud, et rohkem ei ole ruumi...isegi mitte siis kui osad kuivanud ja valmis taimed ära pakkida. Täna jäigi lehtede pakkimine pooleli, sest pidime ühe töömehe peale võtma, kes siia istandusse tööle tuleb selleks nädalaks.
Hommikul arvasin, et tuleb tavaline lihtne päev...aga võta näpust...õhtuks olid kõik omadega nii läbi. Vist kõik peale minu magasid autos kui kell 7 tagasi kodu poole sõitsime.
Head ööd.


21.04 (teisipäev)

Üle pika aja üks rahutu öö....ei teagi millest tingitud. Hommikul pidin igatahes tavalise tee asemel hoopis kohvi jooma, et korralikult üles ärgata. Ja siis ikka jälle hommikune taimede korjamine ja puhastamine. Nägime metsas ühte päris suurt ja ebameeldivat ämblikku.
Üks suitsiidsete mõtetega pärdik oli teel kui linna sõitsime. Passis niisama ja tal ei olnud vist plaaniski kuskile põgeneda kui me talle lähenesime. Kahjuks ei saanud pidama jääda ja teda lähemalt uurida, sest ta oli just kõige kurvilisema teejupi juures ja meil ei oleks turvaline olnud autot sinna seisma jätta.
Siin Prantsuse – Guajaanas on väga palju inimesi, kellel puuduvad vajalikud dokumendid, et siin elada. Tean isegi nüüd juba täitsa mitut. Üks näiteks on selle mehe, kes siis istanduses tööl käib, tema poeg. Tema näiteks arreteeriti politsei poolt just enne seda kui Fred reisile läks. Fred õnneks sai viimasel hetkel asjasse vahele ja päästis poisi vanglasse minekust ja hilisemast Haitile tagasisaatmisest. Lisaks sellele, et neil ei ole dokumente ei oska nad ei prantsuse ega inglise keelt. Kuidas nad tööd saavad on minu jaoks üks suur küsimus. Dantel ütles, et ega nad ei teegi siis midagi...nad ei saagi midagi teha. Sellises olukorras pea võimatu kuidagi tööd hankida. Väidetavalt pidi siinne olukord olema nii palju kordi parem, et dokumentideta rahvast koguneb siia Surinamist, Brasiiliast, Haitilt jne. Siin leitakse parem elu isegi siis kui tööd ja stabiilset sissetulekut ei ole. Kooliharidus on suurel enamusel täiesti puudulik....nii muide ka Dantelil, kes ei ole kunagi koolis käinud. Tema lugu on õnneks ilusam kui enamusel teistest riikidest siia tulnutel. Tema loo kirjutan siia mõni teine kord.
Täna taimi puhastades oli meil vestlus rassismi teemadel. Nimelt on siin väga palju eristamist valgete ja mustade vahel. Eva ütles, et Pariisis ei tehta ka nahavärvil nii suurt vahet kui siin. Mis tundub veider. Ok eks ma ise alguses tegin vägagi vahet... ikka ju elus rohkem valgeid inimesi näinud. Nüüd aga olen sellega harjunud ja ei tee enam vahet...vähemalt teadlikult mitte. Küll aga teeb Dantel valgetele ja mustadele suure vahe sisse. Minu üllatuseks selgus, et see hispaanlane, kes siin enne mind töötas oli rassist. Arvamus, et mustad peavad siiamaani kõik nõmedad tööd valgete eest ära tegema peaks rassisti staatust vägagi tõestama või mis. Danteli häälest oli aru saada, kui vihaseks see kogu värk teda ajas....ajab siiamaani nagu tuli välja.
Head ööd.

22.04 (kolmapäev)

Täna korjasime jällekord ühe puu vilju, mida on ilgelt raske leida, need kaaluvad vähe (aga kokku on vaja saada neid palju), ühe puu küljes ei ole neid tavaliselt väga palju või kui on, siis on sipelgad selle puu juba vallutanud ja selle lähedale minek ei ole tõesti just kõige parem mõte.
Nüüd siis Dantelli lugu, mida lubasin teile jutustada. Ta on pärist Surinamist ja elas 12 aastat oma perega koos ühes külakeses kuni aastani 1988, kui ta tuli koos oma onuga Prantsuse – Guajaanasse paremat elu otsima. Siia tulles teadis ta ehk ainult paari üksikud fraasi prantsuse keeles ja see oli ka kõik....põhiliselt rääkis ikka oma saramaka keeles, mida muide räägivad siin päris paljud. Koolis ei käinud ta Surinamis ega läinud ka siin. Siiamaani ilma igasuguse koolihariduseta. Muide koolihariduseta mehe kohta on tal nutti küllaga ja keeli valdab rohkem kui keskmine prantslane ilmselt :). Et rahulikult elada tuli tal endale saada kuidagi dokument, et politsei teda ei arreteeriks ja vanglasse ei paneks. Selleks oli vaja prantsuse keel selgeks saada...seda ta õppis teiste jutte kuulates (nagu minagi seda teen). Dokumendi saamine pidi olema siin ka üks igavene keeruline ja raske tee. Selle tee ta aga läbis ära ja aastal 94 sai ta endale vajaliku dokumendi kätte. Cayenne’s elades töötas ta restoranis kokka abina ja tegi veel igast juhutöid. Lõpuks sai ta oma sugulaste abiga siia Fredi juurde tööle. Siia tööle tulek on teda elus väga palju aidanud ja edasi viinud. Ise ütles ta, et tal on hea meel, et saab valgete inimeste keskel olla. Siin on ta saanud keeli õppida (prantsuse, inglise ja itaalia), mida ta ilmselt Surinamis elades ei oleks kunagi saanud. Lisaks on ta siin kohanud paljusid inimesi maailma erinevatest nurkadest, kellega ta on headeks sõpradeks saanud. No näiteks kasvõi Franco, kellega nad sõnumeid vahetavad ja üks prantslane, kes talle vahepeal pakke saadab. Lisaks on ta tänu siin töötamisele saanud käia paaril korral Pariisis, millest ta ei oleks osanud varem unistadagi. Selline on siis tema lugu.
Head ööd.

23.04 (neljapäev)

Tänane päev oli täisa müstilisi ja jaburaid jutte Guajaanast. Näiteks on teel siit Rourasse üks majake, milles varem tegutses midagi metsakaitse taolist...mingi aeg tagasi aga otsustasid kodanikud metsavahivihkajad selle maja maha põletada. Ju siis oli valve jahimeestele liiga tugev?! Igatahes enam siin metsakaitset ei ole...nüüd tegutseb seal väike turistidele mõeldud kohake. Jällekord sai näga elavalt, kuidas kambas juuakse õlut tunnike ja siis sõidetakse autoga minema. Lugesin küll postimees.ee st just et Eestis on sajast autojuhist üks purjus. Usun, et siin on see umbes nii, et sajast juhist 30 on vähemalt purjus. Aga sellest ma vist ei hakkagi siin aru saama. Linnas lõunat süües ikka küsitakse, et kas ma toidu kõrvale õlut ei taha...kui ütles, et pean sõitma, siis tehakse suured silmad...a la et mis sellest.
Taimekorjamisega seoses...ühte taime, mida meil vaja on, leidub Danteli sugulase endise naabri aias. Väidetavalt on see naaber ära kolinud ja veel kedagi asemele ei ole tulnud. Seda võis järeldada ka ikka veel väljas rippuvatest jõulukaunistustest. Aga no ikkagi...võõra inimese aeda ikka ei läheks ju. Aga siin lähed. Ei tea, kas see nüüd oli erandjuhtum või ei, aga minule tundus see veider. Saime siis mingi koguse taimi kätte, aga hiljem selgus et oleks veel vaja. Dantel ütles, et läheme sinna tagasi..eks näis. Peale seda rääkisin neile meie naabrivalvest. Mulle tundub, et Eestis ei ole see niisama üks sõna, mida kinnisvaramaaklerid kasutavad parema kauba tegemiseks, aga et see tegelikult ka toimib. Neile oli see suur üllatus...no et selline asi on ja toimib. Peale seda läksime tagasi sinn kohta, kus eelmisel nädalal käisime...see koht, kus üks mees toole meisterdas. Meile Evaga jäi ikka selgusetuks, et kuidas me siis nüüd ikka neid taimi seal saime korjata ilma rahata, kui eelmisel nädalal nende eest veel raha taheti. Ega Dantel ka ei viitsinud või ei tahtnus meile seletada, et mis nende saramaka keelse jutu ja naeru taga tegelikult oli. Veider. Aga igatahes saime taimed kätte.
See pere siis, kelle juures me taimi korjasime ja kus üks mees toole meisterdab...jabur lugu. Nimelt on nii, et terve pere peale on kõigil teistel dokumendid olemas peale ema ja kõige vanema tütre. Selle pärast ei saa ka vanim tütar praegu koolis käia, sest kui politsei teeks koolis kontorolli, siis ta lihtsalt arreteeritaks ja saadetaks Surinami tagasi. Kui täna seal käisime siis palus ta meil interneti kaudu kuidagi kokku leppida kohtumine asutusega, mille kaudu ta siis need dokumendid saaks. Talle olevat öeldud, et kohtumine tuleb kokku leppida internetis....mis sest et enamikel ei ole kodus arvutit, internetist ja selle kasutamise oskusest rääkimata. Mul ei ole lihtsalt sõnu, et kirjeldada kui jabur see kõik on. Küsimused, et kuidas isal on paberid ja emal ei ole; kuidas nad ei ole veel oma vanimale lapsele pabereid saanud jnejnejne. Müstikamüstikamüstika.
Olen vist juba kunagi varem maininud, et siia lähedale taheti kullakaevandust teha...no ikka nii et suur maaala lõhkeainet täis toppida ja siis suur pauk ja siis aga kulda otsima. Fred sai õnneks selle peatatud, aga nende nö staabis siis elavad kaks meest. Ei tea mina mis nad seal kahekesi teevad väga ei huvita ka, aga praegune point on selles, et lisaks sellele et nad on nüüdseks juba kahel korral ära lõhkunud valguspüügi jaoks üles seatud varjualuse on nad pannud üles veel ühe teetõkke. See teetõke on siis siit meie juurest minnes natuke maad peale istandust, aga enne valguspüügi kohta ja lähimat telefonileviga kohta. Ainuke võimalus meile siin nüüd telefoni kasutada on sõita autoga suurele teele...vist kuskil 10-15 minti vist.
Tänane päev siis jah oli täis sürre nüansse siinse elu kohta :). Usun et neid tuleb veel.
Kaks koolibrid kihutavad siin üksteisevõidu ümber maja. Otsustasid ühel hetkel, et lendavad minu toa ühest aknast sisse ja teisest välja...ei pannud na aga tähele, et ühe akna ees on tihe võrk (sääskede tõrjumiseks siis). Lamasin mina hamacis ja järsku nägin, et üks koolibri on nokaga sinna võrku kinni jäänud. Rapsis oma tiibadega nii hullusti, et mina ei saanud teda kuidagi aidata. Siples nii kaua kuni sai lõpuks lahti.
Mainin ära, et lisan vahepeal pilte ka fotoalbumisse. Iga kuu on uus kaust. Sellel korral lisan rahva tungival soovil pilte meie majakestest ja proovin piltidele allkirjad ka panna :)
Head ööd.

16.04 (neljapäev)

Hommikune vihm osutus päevapeale mõnusaks päikeseks....oli küll palav ja väga palju ei saanud päikest nautida, aga täna mulle see kuumus meeldis. Teistmoodi kuidagi.
Kontorisse sõites suutsin siis täna lõpuks Dantelile Eva abiga selgeks teha, et ma ei saa sellel teel iga kord kohe peatuda kui ta stop ütleb..aega võttis aga asja sai. Olles leidnud siis järjekordse ohutu parkimiskoha teeservas võttis jällekord Dantel ühe puu maha...mitte küll väga suure aga ikkagi. Mina ja Eva aga jällekord oigasime kõrval, et kui jube see ikka on. Arvasime, et see on siin normaalne....et kui vaja siis võtad puu maha...Eestis sellise asjaga kellelegi vahele jäädes juba niisama lihtsalt ei pääse. Puu raiumise vahepeal aga ütles Dantel, et ega siingi see lubatud ei ole...et kui politsei peale satub, siis on kehvasti...tore siis, et me tegutsesime suure tee ääres ja politseisid sõidab siin tihti ringi. Senimaani aga jah on meil õnneks läinud ja loodetavasti läheb ka edaspidi.
Matourys läksime esimese asjana kohe postkontorisse, et kätte saada see kauaoodatud pakk kodust. Õnneks on siin pakkide kättesaamiseks eraldi koht ja ei pea selles pikas järjekorras seisma. Esitasin aga paberilehe, mille Florence oli mulle eelneval õhtul andnud. Siis läks kuskil 15 minti aega, sest kaks töötajat ei suutnud kohe kuidagi leida seda pakki üles. Küll nad otsisid igast ruumidest, aga lõpuks oli minu pakk ikkagi kohe seal samas nende silmade all. Nii tavaliselt ikka juhtub ju kui midagi väga otsid...leiad selle kõige lihtsamast kohast. Igatahes naeratus oli mul küll väga suur sellel hetkel kui paki kätte sain :). Küll aga ei teinud ma seda veel lahti.
Peale pikki tunde kontoris taimi puhastades, kaaludes, kuivatades ja pakkides oli väsimus ja nälg lihtsalt tapvalt suured. Hetkeks keerasime suuna Cayenne’i poole, et kiire amps kuskil teha ja autot tankida. Tanklasse jõudes oli minu väsimuse tase juba nii suur, et hakkasin iga väikese asja peale närvi minema....nagu mul vahel ikka juhtub eks :). Suutsin ennast tagasi hoida ja ei hakanud karjuma mehe peale, kes proovis enda auto kütusepaaki ääreni täis tilgutada...justjust tilgutada...tilk tilga haaval.
Tagasiteel otsustasime, et täna enam ei suuda taimi korjata ja jätame mõned puud järgmiseks korraks ka. Ei jõua ju kõiki puid samal päeval maha võtta. Peale kiiret ampsu ja pesu sain lõpuks rahulikult enda pakikesega maha istuda ja hetke nautida. Seda pakki vaadates oli täpselt see tunne nagu väiksena jõulude ajal oli....et kui sa tõesti ei teadnud mis paki sees on. Oh see oli hea tunne :). Nii tohutult põnev. Lõpuks paki lahti saades tuli sisse see suur rõõmutunne :) no teate küll....see tunne kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda ja õhku jääb väheks. Need pildid ja raamatud ja paberid ja pliiatsid ja shokolaadid...need tegid minu tänase päeva. Aitäh teile kodused, kes te selle paki kokku panite ja siia teele saatsite ;).
Head ööd tänaseks.

17.04 (reede)

Suundusime hommikul Kaw mäe tipu poole, et sealt vajalikke taimi korjata. Meie plaani nurjas liiga suur rahvahulk...ei kujutanud kohe kuidagi ette, kuidas saaks suur koguse taimi kõigi nende inimeste ees korjata. Põhjus, miks seal nii palju rahvast oli on lihtsalt see, et sellest kohast väljuvad paadid, mis viivad tahtjaid lähedal asuvasse külla ja ka öistele kaimani uurimisretketele. Võtsime ka ühe sellise retke endale plaani...kunagi lähinädalavahetustel igatahes. Kui oleme selle kohta uuel nädalal täpsemalt teada saanud, siis annan teilegi teada. Aga seal parklas oli lisaks paadisõitjatele veel üks kamp mehi, kes olid tulnud enda laululinde sinna nö õpetama siis. Mehed istusid kõik autos, mille ümber oli ilmselt kogu eelneva öö prügi, mida nad olid suutnud toota ja ei olnud viitsinud prügikasti viia ja siis nende ümber puude küljes ja teel olid 4 linnupuuri, kus siis laululinnud ootasid, et vabaduses olevad linnud neile uusi laule õpetaksid.
Lõpuks meie taimekorje eesmärgil tehtud sõit ikka päris vett vedama ei läinud. Saime jälle suure kotitäie taimede võrra rikkamaks. Ühtegi puud täna maha ei võtnud. Peale lõunapausi läksime Fourgashjeed vaatama ja seal ümbruses olevaid taimi uurima. No sellist teed ei ole mina ise küll kunagi varem sõitnud. Julgen arvata, et kuu peal on ka tasasem maastik. Aga igatahes tee sai läbitud, mõned taimenäidised korjatud ja lõpuks saime ennast korralikult kiruda, et olime jälle unustanud ujumisriided kaasa võtta. Seal on tõesti nagu kuskil spas.
Õhtuse raamatulugemise ja tee asendasid täna õhtul Cyrilli korraldatud lõke ja krõpsud :). See pidi tal kombeks olema siis kui on ilus selge õhtu...väga tore igatahes. Ajasime kuskil 3 tundi juttu...no tegelikult küll ajasid teised juttu ja ma proovisin jutu pointile pihta saada. Vahepeal kusjuures isegi sain...selle eest sain Eva käest kiita :). Et hea, et isegi natukese jutust aru saan. Lõpuks aga oli uni nii suur ja lõkke lõhn oli ka uinutav. Muide magamine peale lõkke tegemist on kohe palju sügavam :).
Head lõkkelõhnalist ööd.

18.04 (laupäev)

Laupäeviti nagu ikka siis hommikul kontorisse telefoniga rääkima ja skaipima...väga värskendav hommik igatahes :). Eva sai rääkida enda emaga lõpuks ja õnne soovida oma õele, kes täna abiellub....pulmad toimuvad Argentiinas, mis on ju siin samas aga Eva ei saa sinna minna...kirjutan sellest hiljem. Mina sain rääkida enda vanaisa ja sõpradega...jällekord kiidusõnad skaibile :D.
Turg oli paksult rahvast täis nagu ikka. Ramboutannid, kurgid ja tomatid ostetud. Kahjuks ei saanud täna väga kaua turul jalutada ja seda olmet nautida, sest pidime veel minema Cayenne’i lähedale ühte taime vaatama minema. Enne teele asumist väike võileib veel juba tuttavaks saanud kohas.
Koht, kus peatusime oli suuremat sorti tee ääres, loomaaia (kuhu plaanime ka lähiajal minna) läheduses. Tavaline laudadest kokku löödud majake ja selle kõrval paar väikest majapidamis onnikest. Kõige rohkem tee ääres oli palmilehtedest katusega varjualune, kus peremees oma käsitööd tegi...nimelt meisterdas ta imeilusaid laudu ja toole, mis siin pea igas majapidamises on. Uurisime raamatut, kus tal joonised olid ja ainult ahhetasime Evaga...mis imeasju ta ikka teha oskab. Hinnavahemik oli 80 – 180 eurot kui ma ei eksi ja ühe eseme pidi vastavalt selle meisterdamise raskusele valmis saama kuskil 3 nädalaga. Eva tellis enda oma juba ära, et saaks selle koju minnes kaasa võtta. Minul on veel õnneks aega mõelda ja valida :). Kui meie sinna läksime, siis mees parasjagu töötas ühe väikese tooli kallal...oli jõudnud etappi, kus hakkas kaunistusi sisse uuristama. Mees tõmbas kindla käega jooni ja käsitles tööriistu sellise osavusega, et ei seganud teda rääkimine ega laste jooksmine tema ümber. Jube mõnus oli sellist asja vaadata. Jube tore oli veel vaadata, kuidas inimesed elavad lihtsalt aga hästi. Ei olnud nende maja ja aed just kaunima suvekodu tiitli vääriline, kuid neil olid olemas kõik vajalik nii esmatarbeks kui niisama moodsad vahendid....alustades pesumasinast, lõpetades suure laiekraani telekaga. Mis peamine...inimesed ise oli õnnelikud ja ilusad. Lapsed vaatasid, kuidas isa tööd teeb ja lugesid kõrval raamatuid...ikka vanemad lapsed noorematele. Kusjuures tuleb mainida, et neid elas selles majakeses kokku 8....vanemad pluss 6 last. Seda kõike oli mõnus vaadata....kuidas inimesed elavad lihtsalt aga õnnelikult. See oli küll väike asi, aga minu jaoks kogemus jällegi..ikka hea kogemus. Minu jaoks ei mänginud lõpuks üldse rolli see, et asi millepärast me sinna läksime jäi saamata. Nimelt arvas Dantel, et saame seda taime seal niisama korjata, aga tuli välja et perenaine tahab sell eest raha saada, mida meil ei ole. Jäigi kaup katki.
Ja juba ongi see laupäev ka möödas....see läks küll sellise tempoga, et siin nüüd igaõhtust teed juues ja sääskede vastast küünalt põletades saan alles aru et kui kiiresti see läks. Nüüd aga aeg võtta raamat ja hamaci mugavusi nautida :).
Teile aga head kevadist ööd.

19.04 (pühapäev)

Võiks ju arvata, et siin Lõuna – Ameerikas on ühest riigist teise suhteliselt lihtne reisida. Aga ei. Selleks, et siit Prantsuse – Guajaanast Argentiinasse lennata ei piisa niisama ühest lennust ja niisama ühest kontinendist. Alguses tuleb lennata siit Pariisi ja alles sealt Buenos Airesesse. Absurd eks. Küll oleks variant lennata läbi USA, aga see nõuaks liiga palju paerimajandust ja aega. Küll kallis, aga kõige lihtsam viis ongi ainult läbi Pariisi. Selle pärast ei saanudki muide siis Eva enda õe pulma minna...siia samma lähedale Argentiinasse.
Arvestades siinset elukallidust võiks arvata et ka palgad on kordi suuremad. Siinne miinimum palk on kuskil 800 eurot ehk siis kuskil 12480 krooni. Sama muide, mis Pariisis. Võrdluseks näiteks, et Pariisi korteri üürid on kuskil 500 eurot kuus ja sama on siin. Numbrid on küll suured jah, aga see on ka kõik.
Vat sellised põhapäevad mulle meeldivad...ärkad kell 7 linnulaulu peale ja täitsa puhanult. Ja siis ülejäänud päeva loed, joonistad, päevitad, sööd, jalutad, jutustad, loed, loed ja siis veel loed natukese. Jube mõnus ja lõõgastav. Eriti kui õhtul kõige selle lõpetuseks saab ühe värskendava jalutuskäigu teha. Avastasin enda suureks üllatuseks, et ma ei olnud siin niisama jalutamas käinud vähemalt 3 nädalat...mis seal salata töine elu ka ju olnud viimasel ajal :). Aga see selleks. Jalutades tundsin siis üle pika aja seda mõnusat troopika lõhna...seda mina olin tundnud siin siis kui esimest korda lennujaamast välja astusin. Ei teagi, kust see järsku tuli, aga see oli hea. Kartsin, et olen sellega siin nii ära harjunud ja ei saagi seda enam nii tunda nagu kohe alguses.
Muide sain täna lõpuks ka enda pusle kokku, mis mul vahepeal päris mitu nädalat niisama vedeles. Peale paariminutilist pausi ja tehtud töö vaatamist võtsin selle jälle juppideks ja panin karpi tagasi :). Hea jälle uuesti ju alustada kui isu peaks tulema.
Head ööd.

20.04 (esmaspäev)

Täna sai jälle nautida Fougashjee jubedat teed...kusjuures ei olnudki nii hull kui esimesel korral. Mõningase harjutamise peale võiks seal isegi väikese škoda punniga sõita :). Fougashjee oli täna õnneks külastajatest vaba ja me saime rahulikult jälle ühe puu maha võtta. Nägime palvetajaritsikaid päris mitmeid ja neid imeilusaid siniseid liblikaid. Just kui hakkasime auto poole tagasi liikuma tuli üks mees ja küsis, et kus siin see kosk on. Meie vastasime, et no siin ta ongi. Selle peale tegi mees suured silmad ja ütles, et kas tõesti selle pärast ma sõitsin siia 100 km...enam küll siia kunagi tagasi ei tule. Peale seda istus ta oma autosse ja sõitis uuesti minema :). Oleks ta viitsinud natukesegi ringi vaadata oleks ta leidnud mitu põhjust, miks sinna mitu korda tagasi tulla.
Lõuna oli meil täna ühine. Nimelt tegi Dantel meile süüa....manjokijahu koos lihakastmega. Muidugi oli minu taldrikul rohkem kastet...no seal oli kuskil 4 erinevat liha sees :).
Kontoris proovisime korjatud taimi kuivama panna, aga oleme neid juba nii palju korjanud, et rohkem ei ole ruumi...isegi mitte siis kui osad kuivanud ja valmis taimed ära pakkida. Täna jäigi lehtede pakkimine pooleli, sest pidime ühe töömehe peale võtma, kes siia istandusse tööle tuleb selleks nädalaks.
Hommikul arvasin, et tuleb tavaline lihtne päev...aga võta näpust...õhtuks olid kõik omadega nii läbi. Vist kõik peale minu magasid autos kui kell 7 tagasi kodu poole sõitsime.
Head ööd.


21.04 (teisipäev)

Üle pika aja üks rahutu öö....ei teagi millest tingitud. Hommikul pidin igatahes tavalise tee asemel hoopis kohvi jooma, et korralikult üles ärgata. Ja siis ikka jälle hommikune taimede korjamine ja puhastamine. Nägime metsas ühte päris suurt ja ebameeldivat ämblikku.
Üks suitsiidsete mõtetega pärdik oli teel kui linna sõitsime. Passis niisama ja tal ei olnud vist plaaniski kuskile põgeneda kui me talle lähenesime. Kahjuks ei saanud pidama jääda ja teda lähemalt uurida, sest ta oli just kõige kurvilisema teejupi juures ja meil ei oleks turvaline olnud autot sinna seisma jätta.
Siin Prantsuse – Guajaanas on väga palju inimesi, kellel puuduvad vajalikud dokumendid, et siin elada. Tean isegi nüüd juba täitsa mitut. Üks näiteks on selle mehe, kes siis istanduses tööl käib, tema poeg. Tema näiteks arreteeriti politsei poolt just enne seda kui Fred reisile läks. Fred õnneks sai viimasel hetkel asjasse vahele ja päästis poisi vanglasse minekust ja hilisemast Haitile tagasisaatmisest. Lisaks sellele, et neil ei ole dokumente ei oska nad ei prantsuse ega inglise keelt. Kuidas nad tööd saavad on minu jaoks üks suur küsimus. Dantel ütles, et ega nad ei teegi siis midagi...nad ei saagi midagi teha. Sellises olukorras pea võimatu kuidagi tööd hankida. Väidetavalt pidi siinne olukord olema nii palju kordi parem, et dokumentideta rahvast koguneb siia Surinamist, Brasiiliast, Haitilt jne. Siin leitakse parem elu isegi siis kui tööd ja stabiilset sissetulekut ei ole. Kooliharidus on suurel enamusel täiesti puudulik....nii muide ka Dantelil, kes ei ole kunagi koolis käinud. Tema lugu on õnneks ilusam kui enamusel teistest riikidest siia tulnutel. Tema loo kirjutan siia mõni teine kord.
Täna taimi puhastades oli meil vestlus rassismi teemadel. Nimelt on siin väga palju eristamist valgete ja mustade vahel. Eva ütles, et Pariisis ei tehta ka nahavärvil nii suurt vahet kui siin. Mis tundub veider. Ok eks ma ise alguses tegin vägagi vahet... ikka ju elus rohkem valgeid inimesi näinud. Nüüd aga olen sellega harjunud ja ei tee enam vahet...vähemalt teadlikult mitte. Küll aga teeb Dantel valgetele ja mustadele suure vahe sisse. Minu üllatuseks selgus, et see hispaanlane, kes siin enne mind töötas oli rassist. Arvamus, et mustad peavad siiamaani kõik nõmedad tööd valgete eest ära tegema peaks rassisti staatust vägagi tõestama või mis. Danteli häälest oli aru saada, kui vihaseks see kogu värk teda ajas....ajab siiamaani nagu tuli välja.
Head ööd.

11.04 (laupäev)

Kell 6 hommikul oli uni läinud...kohe nii läinud, et kuidagi enam ei tulnud tagasi. Mis sellest ikka...8st pidime niikuinii hakkama linna sõitma. Enne minekut lasin koerad tubadest välja...seda teeb tavaliselt Fatima, aga tal on viimastel päevadel jalg nii valusaks läinud, et isegi ühte sammu väga raske teha. Tavaliselt teeb Fred talle süste, aga kuna teda ei ole, siis on süst tükk aega saamata jäänud. Keegi teine siin ei julge teha...võtsin kogu oma julguse kokku ja tegin ära....ei olnudki nii hull. Tuli meelde see, kui issile süsti tegin. Igatahes sellega ühelpool ja võis hakata linna minema. Teel korjasime veel taimi...taimed siin ja taimed seal, taimed iga nurga peal. No tõesti :). Aga jällekord on kõige vastikum korjata neid taimi, mida kõige rohkem vaja on. Täna siis pidime korjama selliseid ronitaimi, mis olid otsustanud ronida jubedalt okkaliste taimede külge. Nüüd on käed ja jalad korralikult ära kriibitud...aga tõesti ei viitsinud kindaid kaasa võtta.
Enne kontorisse minekut käisime veel Cayenne’s turul...see oli küll tänane suurim vale samm :). Nimelt on pühad+nädalavahetus....jube õudne ikka....liikluse kohapealt just. Seisime ehk ummikutes kokku tund aega. Ahjaaa pangaautomaadi järjekorras seisime 15 minutit :). Nimelt on Dantelil mingi selline kaart, millega saab ainult ühtesorti automaatidest raha võtta....ja nagu selgus siis selline kaart oli täna enamus inimestel, kes Cayenne’s olid. Turul oli nii nagu turul ikka....tore. Turud mulle meeldivad. Hästi palju ramoutane (mis ilmselt on mul homme juba otsas), banaane jnejne. Lettide vahel jooksid poisid, kes rabasid ikka ühelt letilt ühe ramboutani ja teiselt letilt teise...ja neid poisse oli täitsa mitu. Lisaks siis püsivatele lettidele käisid ringi naised, kes pakkusid küüslauku ja sibulaid...vahepeal jäid seisma ja hakkasid kõval häälel enda kaupa kuulutama. Läks hästi kui ta sul otse kõrva ääres seda ei teinud :).
Kontoris suutis Dantel kogu vajaliku töö selle ajaga ära teha, kui Eva telefoniga rääkis ja mina netis olin :). Kiire poiss, mis muud. Vajalikud asjatoimetused tehtud....siis võtsime Evaga kätte ja tegime Dantellile e-maili aadressi, mida tal senimaani üldse pole olnud. Eks näis, kui tihe see kasutamine siis saab olema :) aga igatahes algus on tehtud.
Tagasiteel oli tunda, kuidas päike ja turul käimine olid oma töö teinud...vaikus ja tuntav väsimus kõigil. Energiat jagus veel ainult pesu pesemiseks ja korraks käisime veel telefoni levis, et saaks Fredile teatada, et ühed turistid tulid siia. Nüüd küll viskaks kohe horisontaali ja jääkski hommikuni nii. Homme vaja varakult tõusta, sest Eva tahab Matourysse kirikusse minna pühade puhul...lähen kaen ise ka selle asja üle...parem ikka kui kontoris istuda ju :).
Tänase õhtu parim osa oli see, kui Fatima andis mulle proovida ise tehtud majoneesi...no täitsa lõpp kui hea see ikka oli. Kuna see mulle nii väga meeldis, siis sain õhtusöögiks tema tehtud salatit tema tehtud majoneesiga...mmmmm kui hea.
Ilusat und teile.

12.04 (pühapäev)

Munapühad on minu jaoks ikka ja alati tähendanud seda, et värvin perega koos mune ja söön emme tehtud jänesekujulist saia :). Pajuurvad, kollased laudlinad, sibulakoortega munade värvimine ja muu selline tore kraam.
Täna oli mul teistsugune munadepüha tähistamine. Eva avaldas eile soovi kirikusse minna tänase päeva puhul. Otsustas Matoury kiriku kasuks, mis tähendas seda, et kell 8:30 algavale jumalateenistusele jõuda pidime 7:15 juba siit lahkuma. Mis muud kui varajane äratus. Kirikusse kuskil 10 minutit varem kohale jõudes oli raske leida istekohta...kirik oli paksult rahvast täis. Lõpuks ikka pressisime ennast ühele pingile kõik ära. Minu üllatuseks oli kirikus väga palju lapsi...tuldi terve perega koos. Ja lapsed suutsid ennast selle 2 ja poole tunni jooksul üllatavalt hästi üleval pidada...ainult mõni üksik suurem haigutus ja õpetaja korralekutsumine. Kogu asi algas siis kirikuõpetaja tervitusega, millele järgnes kõigi osavõtul trummide saatel laulmine. Kõik laulud olid rütmikad ja rõõmsad...trummirütmid panid nii mõnelgi jalad liikuma. Tore oli vaadata, kuidas väikesed lapsed laulsid hoogsalt kaasa. Laulude vahepeal pidas kirikuõpetaja väikese jutluse, mis ei olnud nii surmtõsine arvestades pidevat muigamist ja naeru kuulajate nägudel. Siis esinesid lapsed jälle oma laulude ja juttudega. Nägin ära ka ühe lapse ristimine...laps võis olla ehk kuskil 6 kuune vms. Terve perega loeti palveid ja kasteti last veega. Kirikuõpetaja süütas lapse auks suure valge küünla ja kogu rahvas laulis siis lapse auks mingit laulu. Igatahes olid kõik rõõmsad ja tore oli sellist asja oma silmaga näha :). Peale seda oli pikkpikk tseremoonia, kuidas kirikuõpetaja valmistas ette vett ja küpsiseid, mida hiljem soovijatele jagati. Andke andeks, aga ma ei tea seda täpset terminoloogiat. Küll ikka kallati erinevatest klaasidest ühte peekrisse vett kokku ja hiljem põletati selle aua ümber küünlaid. Sellele ettevalmistusele järgnes siis kuskil 15-20 minutit vee ja küpsiste jagamist. Peale seda jälle mõnusa trummirütmi saatel laulud...viimaste laulude ajal võtsid kõik kätest kinni. Kokkuvõttes olid need väga põnevad 2 ja pool tundi :).
Õhtul peale väikest puhkamist kogunesime Eva juurde ja mängisime kaarte väikese õlle ja rummi kokteiliga. Lõbus oli igatahes :). Proovin homme enda kaotused tagasi teha.
Head ööd.

13.04 (esmaspäev)

Täna hommikul suundusime jälle korjele. Sõitsime autoga suurele teele ja siis mööda seda vaikselt edasi...lõpuks peale mitmeid peatusi leidsime õige puu üles. Nimelt oli vaja selle puu küljest saada lehti, oksi ja vilju, aga puu on kuskil 15 meetrit kõrge...selleks otstarbeks võttis Dantel kaasa mootorsae. Alguses tundus, et minu ja Eva rõõmuks ei taha mootorsaag tööle minna, sest no tõesti nii kahju kui terve puu võetakse maha selleks, et saada sealt kilo lehti ja kilo oksi. Meie kurvastuseks läks lõpuks saag tööle ja puu kukkus ilge lehesahina saatel maha. Korjasime endale vajaliku koguse kokku ja sinna see puu meist jäi. Jube kahju ikka.
Lõunatasin just koos Eva ja Fatimaga. Koos lõunat süüa on ikka märksa lõbusam :). Jällekord sõin asju, mida me varem ei ole väga söönud...maksa ja ube. Lisaks proovisin veel manjokijahu...ka täitsa söödav :).
Õhtu veetsime jällekord Eva juures kaarte mängides....ja muide see siinne rumm on tõesti hoopis teise ja väga palju parema maitsega.
Head ööd.

14.04 (teisipäev)

Täna käisime taimi korjamas sellel teel, mis viib koseni, kus ma esimesel kuul käisin. Taime ei olnud küll raske korjata, sest see oli põõsastaim ja õite järgi oli seda lihtne teistest eraldada, aga hoopis teine lugu oli selle taime puhastamisega. Nimelt korjasime seda kokku 3 suurt kotitäit. Puhastamisest hiljem. Kui hakkasime siis mööda seda randa kõndima, siis lendasid järsku ühest suurest lehest välja 6 nahkhiirt. Nad olid peidus ühe taime avanevad lehes, mis oli koonuseline...umbes nagu selline torbik, kuhu pannakse friikartuleid tantsupeo ajal. Järgmisel korral kui on kuiv ilm, siis võtan fotoka ka kaasa ja teen pilti. Aga nüüd siis taimede puhastamisest...kolmekesi tegime seda tööd kuskil 3-4 tundi vist. Igatahes läks juba pimedaks kui me lõpetasime. Kõigepealt juured eraldada ja need väikesteks tükkideks raiuda, et need kiiremini kuivaksid, siis lehed ja oksad eraldada...ei olegi nii lihtne kui alguses tundub, ja siis oksad samuti väikesteks murda. Jube tüütuks muutus lõpuks ja kõik leebelt öeldes vingusid selle töö peale :) aga meie meelt rõõmustas see, et peale tööd saime jällekord kaarte mängida ja head guajaana rummi mekkida. Kaardimäng lõpped minu jaoks taaskord kaotusega :) aga küll ma kunagi võidan ka. Ega kaua ei jõudnudki Eva pool olla, sest metsik väsimus oli peal.
Õhtul jõudis ka Fred oma perega tagasi, aga mina selleks ajaks juba magasin...ilmselt see efekt kui magad enne pea padjale jõudmist.
Head ööd.

15.04 (kolmapäev)

Hommikul sain Frediga isegi paar sõna juttu ajada, aga ta läheb täna jälle ära :) seekord siis Indiasse...vist jälle umbes kaheks nädalaks. Nii cool oli see, et nad tõid mulle Surinamist inglise keelseid raamatuid 3 tükki....ei suutnud teda ära tänada selle eest. Praegu loen Stephen Kingi raamatut „Duma Key”.
Kuna hommikul ei olnud meil autot, siis läksime Evaga siia lähedale metsarajale jala taimi korjama. Algus oli ilus...polnud väsimust ega vihma ega raskeid kotte. Lõpuks peale 3 tundi, aga oli väsimus, oli paduvihm ja olid rasked kotid. Tagasi jõudes olime totaalselt märjad...no ikka nii et aluspesu tuli välja väänata, rääkimata sokkidest. Isegi parimate kummikutega oleks sokid märjaks saanud. Sain teada, et mu käekell on ikka täitsa veekindel....isegi peale seda, kui läbi väikese mõra vesi ja niiskus sinna sisse lähevad..vahepeal on niiskust seal nii palju, et terve klaas on udune. Aga peale sellist väsitavat tööd on parim käia sooja vee alt läbi, kuivad riided selga panna ja hamacis raamatut lugeda. Mõnuš.
Õhtu veetsime jällegi Eva juures...õpetasin neile uue kaardimängu ja võitsin lõpuks...isegi mitu korda :).
Sain teada, et pakk, mille kodused saatsid on lõpuks kohale jõudnud...vist isegi jupp aega tagasi, aga mul ei olnud võimalust kontrollida seda. Igatahes homme siis pakile järgi...jejejee :).
Head ööd.

06.04 (esmaspäev)

Täna hommikul siis jällegi linna, et korjatud taimed kuivama panna. Skeem ikka sama...hommikul kell 8 väljasõit, siis kontorisse, et kirjad üle vaadata, siis viin Eva botaanikaaeda ja lähen ise kontorisse tagasi (lihtsalt ei suuda linnas jõlkuda see 3 tundi). Kella 1 paiku Evale järgi, korraks kontorisse, siis poodi ja siis tagasi metsa. Muide panin täna tähele, et hommikul sõidan ma linna palju aeglasemalt kui metsa tagasi sõites :). Sellel ajal kui Eva täna arvutiga tööd tegi puhastasin mina neid taimi, mida me nädalavahetusel siin korjasime...vaja eraldada juured ja lehed jms. Igatahes oli see metsikult jube tegevus täna, sest uksest ja aknast tuli kuskil 25 kraadine õhk ja siis tagant ruumist, kus taimi kuivatatakse tuli 31 kraadine õhk. Jubeeee. Nii palav ei ole mul enne vist kunagi olnud.
Proovisime täna postkontorisse ka minna, aga just täna oli see suletud kella ühest, mitte kella kahest nagu teistel päevadel. Eks proovime homme uuesti.
Evaga suhtlemine hakkab ka vabamaks muutuma...teada värk ju...algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama :D. Temal tuleb juba inglise keel soravamalt ja homme õhtul siis alustame minu prantsuse keele tundidega :). Täna õppimiseks liiga väsinud.
Head ööd.

07.04 (teisipäev)

Sain siis lõpuks postkontoris ära käidud. Järjekord oli seal küll metsikult pikk, aga markide ostmiseks ei pidanud õnneks selles sabas seisma. Käte ja mõningate sõnade abil sain siis margid ostetud ja lõpuks postkaardid teele pandud. Ehk nüüd kui markide saamine ei tundu enam nii utoopiline, siis hakkan teile tihedamalt kaarte saatma?! Eks näis.
Poes olles jäi mulle silma suur 4,5 liitrine rummi pakk, mille hind oli 20 eurot. Kukku või pikali. Hind on rummil siin ikka võrreldes eestiga väga madal. Siiamaani ei ole ise veel seda Guajaana rummi proovinud...häbi lugu kohe, aga küll ma selle vea ka parandan lähiajal :).
Ahjaaa muretsesin endale tuludeklaratsioonist saadud raha abil klapid ja mikrofoni, et saaks skaipi ka siis kasutada, kui Fred kuskil ära on. Hea kui ikka kaks paari klappe on.
Siinne kuuvalgus on müstiline. Jällekord asi, mida on raske seletada :) Kui kunagi sobivad sõnad leian, eks siis jagan teiega ka.
Head ööd.

08.04 (kolmapäev)

Täna oli siis paikne päev. Hommikul käisime Evaga vajalikke taimi korjamas metsas. Korjasime kuskil 2 tundi ja saime täitsa palju, aga vajalikku kogust ikka kokku ei saanud. Taimed tuleb veel ära kuivatada ja siis väheneb kaal veelgi. Ehk siis homme hommikul jälle sama tiir. Eva ei osanud ka öelda, et mis otstarbel neid taimi vaja on...et kas meditsiini jaoks või kosmeetika jaoks vms. Fredil on mingi nimekiri taimi mida vaja on ja me siis lihtsalt täidame seda nimekirja :). Võtsin endale ka mõned lehed ja õied, et raamatu vahele panna.
Fred ütles enne reisile minekut, et jätab meile enda auto võtme, et siis kui minu autoga peaks midagi juhtuma, et siis saame tema oma kasutada. Ta poleks pidanud seda ütlema, sest täna otsustas auto enam mitte liikuda. Õnneks juhtus see siin samas maja juures, kui olin sõitnud vaid kuskil 10 meetrit. Lihtsalt mootor jäi seisma. Hea oli, et Dantel ja Bernanrd just siia jõudsid. Bernard uuris asja ja jõudis selgusele, et mingi elektroonika viga on kuskil sees. Sõitsime siis aga autoga telefoni levisse ja helistasime Fredile. Kokkuvõttes kasutan siis Fredi autot järgnev kuu ja minu auto viiakse uuel nädalal kunagi siit parandusse :). Aga autod on siin jah toredad...Fredi autol näiteks ei tööta käsipidu ja üks aken ei taha alla minna.
Pealelõunane istandusse minek jäi pimenemise tõttu ära. Teeme seda hoopis homme hommikul.
Eile õhtul oli siis minu esimene prantsuse keele tund Evaga :). Asi nägi välja siis nii, et kordasime sõnu, mida olin enne proovinud iseseisvalt õppida. Eva ütles sõna, mina kordasin seda, Eva naeris ja parandas mind ja siis ma proovisin uuesti. Nii tund aega järjest. Lõpuks oli keel sõlmes, kurk valus ja pea pulki täis...ei saanud enam mitte midagi aru. Tõdesin jällekord, et prantslased kirjutavad ühtemoodi ja loevad täiesti teistmoodi. Minule oleks peamine rääkimine selgeks saada...küll seda keerulist kirjapilti ja grammatikat jõuab hiljem siluda. Kusjuures prantslased ise enda õigekirjast väga kinni ei pea...pidid kirjutama kohutavate kirjavigadega.
Head ööd.

09.04 (neljapäev)

Ennelõunal olime 3 tundi istanduses taimi korjamas. Küll juuri, oksi, õisi ja vilju. Aga asi ei olnudki nii lihtne kui alguses tunduda võib :). Muidugi seda, mida meil kõige rohkem vaja oli, seda oli kõige raskem saada. Lõpuks saime õnneks ikkagi vajalikud asjad kätte. Peale lõunat läksime kontorisse, et kõik taimed kuivama panna. See oli ka tükk tegemist, sest nüüd oli vaja osad eraldada ja kaaluda jne. Tegevust igatahes tänaseks jätkus küllaga. Õhtul kell 7 tagasi jõudes oli kõigil rampsväsimus peal ja keegi ei lausunud terve tee midagi. Ainult pesta, süüa ja magada.
Ahjaaa täna siis kotorisse sõites...sõidan mina rahulikult ja vaatan, et mingi väike oks teel...sõidan üle. Siis hakkas Eva kõrvalpingil kiljuma...tahavaatepeeglist nägin, et see mida mina oksaks pidasin oli hoopis umbes 1,5 meetrine must madu, kes nüüd keset teed metsikult vingerdas. Teel on neid erinevaid elukaid nii palju, et ei jõua alati neist mööda sõita...pealegi tulevad nad vahel autole lihtsalt nii järsult ette, et ohtlik oleks sooritata manöövrit eesmärgiga loom ellu jätta.
Head ööd.

10.04 (reede)

Ilusaid suurt reedet kõigile :).
Minu suur reede algas sellega, et sõitsin linna et paar kirja vajalikesse kohtadesse viia. Muidugi ei saanud ära viia kõiki asju....tšekk, mille pidin panka viima jäi viimata, sest pank oli kinni. Pean ootama teisipäevani. Kasutasin ära head võimalust, et saan linnas olla ja ei pea kedagi viima ega tooma...sain ise oma aega planeerida. Sain natuke poodides käia, mis mul juba ammu silma alla olid jäänud ja sain kuskil 2 tundi kodustega skaipida. Kvaliteetaeg või mis :).
Tagasi metsa jõudes oli väga tore üllatus...nimelt oli Fatima meile kõigile süüa teinud. Istusime siis kõik neljakesi (Fatima, Dantel, Eva ja mina) selle suure ümmarguse laua taga..sõime ja jõime veini kõrvale. Väga muhe oli igatahes :). Selliseid olemisi võiks rohkem olla. Aga peale lõunasööki puhastasime, kaalusime ja pakkisime taimi, mida teised olid täna hommikul korjanud. Need vaja homme hommikul kuivama viia.
Kuna meil on siin liiga palju nahkhiiri, siis paigaldati siia mingi seadeldis, mis teeb jubedalt kõrget häält....ja seda koguaeg. Õnneks on see küll suures majas ja minuni ei kostu. Aga selle seadeldise läheduses küll kaua ei suuda olla. Aga hea asi on see, et seadeldis toimib vähemalt. Õhtul suure maja juures liikudes ei lendagi enam ükski nahkhiir sulle vastu kätt.
Head ööd.

02.04 (neljapäev)

Täna jälle kiire käik linnas tehtud ja metsas tagasi.
Sain teada miks osad kohalikud siin endaga igal pool väikesed linnupuure kaasas veavad. Nimelt on see neil traditsioon...laululinde peetakse kui koduloomi, kellele õpetatakse erinevaid laule. Vahepeal siis korraldatakse võistlusi, kus selgub, milline lind laulab kõige ilusamalt :). Loodan kunagi sellisele hetkele peale sattuda.
Ühele elektriprobleemile lahendus leitud. Lihtsalt seesuur pikendusjuhe oli juba vana ja kulunud ja tahtis väljavahetamit saada. Nüüd vaja veel teisele ka lahendus leida :).
Selle nimi on „räägi inimestega” :). Kes teab seda väljendit ja kes ei tea. Aga nii see on. Ega muremõtted üksi peas ringi rännates väga lahendust ju ei leia...ikka tuleb need kellelegi ära rääkida ja siis lahendus leida.
Head ööd.

03.04 (reede)

Täna rahulikult Williamsite mängu telekast vaadates kuulsin mingit pälrtsu...nagu oleks mingi elukas kõrgelt alla kukkunud. Siis ilmus konn nurga tagant välja ja ma mõtlesin, et no eks see tema oligi, kes alla kukkus. Hakates siis välja minema nägin korralikku meetrist madu ukse juures. Jube rõve oli ikka mis seal salata. Vaikselt roomas minema kuskile.
Peale seda mao nägemist oli aeg viia Cyrill linna hambaarsti juurde. Algselt oli plaan selline, et ma viin ta Matourysse kontorisse, kust Fred temaga ise edasi läheb. Kontorisse jõudes selgus, et Fredil on ilgelt kiire ja et oleks hea kui ma ise läheks. Eks ma siis läksin :). Kuna ma ei teadnud, kus see koht on, siis oli Cyrill mulle kaardilugeja eest...sai väga hästi hakkama igatahes :).
Teel tagasi metsa nägime teel ühte jubedalt suurt ämblikku....mõõtmetelt tundus olevat selline nagu raamatutes neid suuri karvaste jalgadega ämblikke ikka kujutatakse. Judinad tulid peale kohe. Ratta alla ta igatahes ei jäänud. Õnneks või kahjuks siis. Ja siis oli teel veel üks madu..väiksem kui see, mida hommikul nägin. Ei tea, kust nad täna just kõik mu teele välja ilmusid.
Head ööd.

04.04 (laupäev)

Õnnitlused Kristinile sünnipäeva puhul ;). Sina olid minu sünnipäeva ajal Ameerikas ja mina olen nüüd sinu sünnipäeva ajal siin. Ehk uuel aastal taastame selle väikese vea :).
Täna oli siis äratus kell 4:30. Nii varakult sellepärast, et Fred sõitis täna oma perega Surinami ja oli vaja paar asja mulle näidata linnas enne kui nad ära lähevad. Alguses viisime Eva turule, kus muide on hinnad ikka vägaväga erinevad võrreldes poe hindadega. Ostsin endale igast head kraami kokku :). Igatahes kui olime Eva sinna ära viinud, siis näitas Fred mulle linnas need kohad ära, kus ma pean sellel ajal käima kui ta ära on. Pean paar ümbrikut viima kindlatesse kohtadesse kindlal päeval ja tšekid panka. Kõik ilusti kirjas ja selge. See tšekkide värk on siin ka minu jaoks uudne. Eestis kannad ikka raha ju ülekandega ja asi korras...siin teine süsteem natukese. Kaardiga maksmine ja automaadist raha välja võtmine õnneks on sama lihtne kui mujal :). Ja hea asi siin on see, et automaat annab ju kaardi kätte enne kui raha...et siis ei ole enam neid kaardi masinasse unustamisi. Peale Frediga linnaskäiku võtsime Eva turult peale ja läksime kontorisse tagasi. Tal oli vaja helistada kodustele veel enne kui metsa tagasi tuleme. See tunnike, mis Eva telefoniga rääkis sain mina rahulikult netis olla ja vaadata üle kõik pildid ja lugeda uudiseid. Kahjuks võttis Fred skaibi jaoks vajalikud klapid ja mikrofoni kaasa....niiet ei mingit skaipi järgnev kuu. Või mine sa tea...ehk uurin järgi palju see komplekt poes maksab.
Üldjoontes on olnud väga vaikne laupäev. Kõik on oma majakestes ja tegelevad oma asjadega..ausaltöeldes täna kohe kuidagi ei jõuagi kellegagi jutustada.
Head ööd.

05.04 (pühapäev)

Käisime täna istanduses taimi korjamas, mida Eval vaja on. Kuna mul nimede peale on halb mälu, siis ei saa kahjuks teile seda nime praegu öelda, aga see nägi kassitapu moodi välja igatahes :). 2 tundi istanduses...seekord õnneks ilma suurema vihmata. Aga see lühike aeg seal taimi korjates väsitas täitsa ära...muidugi mängis rolli ka see niiskus ja palavus. Igatahes olime kõik omadega läbi kui tagasi jõudsime.
See pühapäevane pesupäev mulle meeldib. Saan rahulikult seal pesu pesta ja mõtteid mõlgutada. Oleks vaid igal pesupäeval päike väljas, et riided ei peaks 3 või 4 päeva nööril rippuma, et enamvähem kuivaks saada.
Prantsuse – Guajaanat varustab kütuse ja gaasiga üks suurfirma....Total. Nagu Fredi käest kuulsin, siis ei ole Totalil suhted Prantsusmaaga väga korras ja seega võib tekkida olukordi, kus terves Cayennis ei saa kuskilt gaasi. Selline olukord oli siin aasta alguses just olnud. Peale seda varusid kõik endale rohkem gaasiballoone ja poed ning tanklad olid nendest jälle tühjad. Nüüd kui keegi näeb kuskil gaasiballoonidega veoautot sõitmas, siis võtab autoga kohe sappa, et näha, millisesse kohta gaasi viiakse. Tihtipeale pidi sellise veoauto taga olema päris pikk autode rodu. Sellise olukorra pärast on siia meile metsa ka varutud rohkelt bensiini, diislit ja gaasi...juhuks kui peaks jälle otsa saama. Auto tankimisega on muide siin sama teema nagu toidupoeski. Nimelt on üks tankla Cayennis, kus Fredil on oma firma nimele tehtud kaart, kuhu tuleb tankimise korral kirjutada lihtsalt auto number, summa ja allkiri. Tankla omanik või juhataja on Fredi tuttav ja väga sõbralik mees. Muide see on sama mees, kes mul aitas kaarti lugeda, kui eelmisel kuul autoga tripile läksin. Kui seal tankimas käisin, siis ta nägi mind oma kontoriruumist ja tuli ise mulle kaarti andma ja allkirja võtma :) väga muhe mees. Nägin teda muide eile turul ka.

30.03 (esmaspäev)

Sadu, mis eile õhtul algas ei ole vist vahepeal korrakski järgi jäänud...arvestades neid hiiglaslikke porilompe igalpool. Hommikul kui siit linna hakkasin minema sadas ikka veel korralikku padukat, mis viis selleni, et sõitsin 30t kilomeetrit kuskil 45 minutit. Nähtavus ei olnud just kõige parem ja seda isegi maksimumil tõmblevate kojameeste abil + auklik tee + udune tuuleklaas, mis ei tahtnud kohe kuidagi selgeks minna (pidin mitmel korral lapiga klaasi pühkima, et üldse midagi näha).

Kellakeermine siis täna jah?! Teil küll, aga meil siin mitte. Esiteks hommikul ei olnud mul aimugi sellest, et kella keeratakse. Kella 10 ajal kontorisse jõudes nägin arvuti kellalt, et ossaa raisk kell on hoopis 11. Fred tahtis mind ju kell 10 juba kontorisse. Fred sai natukese naerda ja ütles, et meil siin kella ei keerata :). Igatahes on minul nüüd teiega 6 tundi vahet. Teil õhtud järjest valgemad, meil aga sama pime :).

Täna koristasin siis seda ruumi seal kontori kõrval, kus taimi kuivatatakse, kaalutakse, pakitakse, hoitakse jne. Oh seda õudust, mis seal valitses. Mõned taimed pakkisin ära, mis veel vajalikud olid, aga ülejäänud läksid kõik suurtesse mustadesse pürgikottidesse..pluss siis veel see suur sodi, mis igalpool maas vedeles. Lõpptulemusega võis täitsa rahule jääda :). Siis tuli veel mõned taimede nimed arvutisse kanda, mis on nüüdeks juba täitsa tüütuks muutunud, aga enam ei ole seda lähiajal vaja nii palju teha.

Peale töötegemist oli aega netis olla ja kõige vajalikuga järjele saada. Nädal tagasi sai ju alles blogi uuendatud ja kodustega räägitud. Aga no on see skype ikka hea leiutis. Ei jõua ära kiita. Peale mõningaid viperusi sain rääkida sõpradega ja kodustega. Otto mängimis mulle oma flööodipalad ette ja sai korralikult kiita :). Ikka asja eest sai kiita.

Tagasi metsa jõudes oli kohe hea ja rahulik tunne :). Siin ikka mõnus. Väike probleem oli küll elektriga seoses...nimelt üks väike jaamake ei taha kuidagi ennast laadida ja see tuleb välja vahetada (seda vahetati alles jaanuari alguses). Selle elektri värgiga tuleb siin meelde, kuidas kodus selle küttesüsteemiga igast jamasid oli. Keegi ei tea päris täpselt, kuidas kõik asjad käivad. Kusjuures see firma, kelle käest neid uusi osasid saab ütles, et neil seda juppi täiesti uut ei ole ja meie vana asendatakse lihtsalt mingi teise vanaga :) vot nii.

Täna siis jõudis kohale Eva Peron...peaaegu et Evita eks :). Nägin teda vaid hetkeks, sest tal oli pikk lend seljataga ja ta suundus suht kohe magama. Homme meil vaja kell 10 kontrois olla jälle. Kohe hakkab töö pihta.

Head ööd.

31.03 (teisipäev)

Täna hommikul olid mulle lisakd koolibrile seltsiks veel kuskil 6 pärdikut ühe puu otsas. Mitte kaugel...kuskil 30 meetrit siit terrassist. Hüplesid seal ikka ühelt oksalt teisele ja ajasid teineteist taga.

Tell kontorisse ajasime Evaga juttu...niipalju kui meie mõlema inglise keel lubas :). Olen ise suhteliselt ära harjunud iga päev inglise keeles rääkima ja enam ei ole nii raske sõnade meeldetuletamisega, aga Eval on siin teine päev alles ja vajab natukese harjumist. Jõudsime koos järeldusele, et kui paar päeva aega anda, siis tuleb juba päris ladusalt. Leppisime kokku, et mina aitan tal inglise keelt meelde tuletada ja tema õpetab mulle prantsuse keelt.

Eva ise on algselt siit Argentiinast pärit, aga nüüd elab oma mehega Prantsusmaal. 30 aastane ja on õppinud bioloogiat...nüüdseks siis juba lõpetanud. Tore ja sõbralik nagu kõik teisedki :).

Ega täna kontoris muud ei olnudki, kui Eva ajas Frediga natuke paberimajandust ja panid mingid plaanid paika ja siis tulimegi juba tagasi. Poodi minnes teadsin täpselt, mida Eva tunneb :). Täiest uus väike poekene, kus sa ei tea mis ja kus asub. Minul jäid esimesel korral pooled vajalikest asjadest ostmata...nii ka temal. No ei tule ju meelde, mida sa tahad :). Küll homme saab uuele tiirule minna, sest siis jälle linna ja külastame Cayenne’i ka.

Head ööd.

01.04 (kolmapäev)

Rohkelt nalja ja naeru teile kõigile :).

Üks lennuk lendasit siit ilmselt udu tõttu nii madalalt, et selline tunne oli tõesti et lennujaam oleks kohe meie maja kõrval.

Põhjus, miks siin koerad vahepeal tohutult hauguvad ja närviliselt ringi jooksevad on see, et siin lähedal metsaservas käivad mingid loomad, kes neile üldse ei meeldi. Sellist öist haukumist nagu nad ükskord tegid ei ole enam olnud, küll aga päeval mitu korda.

See kuidas siin päikesekiired läbi puude ja udu tungivad on müstiline. Erinev kõigest sellest, mida ma varem olen näinud.

Ma arvasin, et siin mulle ikka keegi ju tänase päeva puhul tünga ei tee, aga võta näpust. Hommikul tuli Dantel ja ütles, et Florence tahab minuga rääkida enne kui ma linna lähen. No ok...lähen siis mina Florenci juurde ja uurin, et millest ta tahtis rääkida. Florenc ei tea asjast midagi...peale mõnda hetke hõikab Florenc Danteli ja see hakkab kõva häälega naerma. Kohe hommikul vara tehtu mulle tüng ära :).

Õhtuti on siin ikka totaalne nahkhiirte kiirtee maja juures. Üks lendas heleda laksuga mulle vastu kätt. Selle nahkhiire kuulmine oli küll vist korrast ära, sest ma seisin paigal juba pikemat aega samas kohas. Ja pesemise ajal lendavad nad ka üle pea :). Nimelt on siin majas nii, et kõige peal on plekist katus ja siis vaba ruumi...ja siis on minu ja Fatima toa laudadest nö katused. Lahtine köök ja terrass. Wc-l eraldi katust nagu tubadel ei ole...seega lendavad nahkhiired vabalt pesemise ajal üle pea.

Täna tun aega linnas Cayenne’s veetes mõtlesin, et tahaks juba siia metsa tagasi :). Cayenne’s vist küll ei suudaks elada...tohutu kuumus ja lämbe õhk. Cayenni läksin aga sellepärast, et Eval oli vaja minna botaanikaaeda mingeid talle vajalikke taimi vaatama ja üldse olukorraga tutvuma. Vahepeal käisin ma veel peale linnas jalutamist uuesti kontoris, kus sõin Fredi ja tema perega lõunat. Kana, aedoad ja magustoiduks arbuss. Justjust olen siin hakanud aedube sööma ja isegi maksakastet sõin ükskord täitsa hea meelega :). Ajasime juttu ja kohe täitsa kodusem tunne tuli peale seda. Fred lubas Surinamist mulle inglise keelseid raamatuid vaadata...jejejeee :).

Head ööd.