27.04 (esmaspäev)

Palju õnne emmele sünnipäevaks :). Ehk ei ole ikka veel muld hommikuti padjal.
Täna väljusime varakult, et mitte leitsaku käes väljas tööd teha. Peale mõningaid asjatoimetusi suundusime jällekord sinna kohta, kus üks mees toole valmistas. Natuke tööd ja siis toimus asi, mida ma ei ole kunagi varem oma elus kogenud. Nimelt korjasime ise palmi otsast 3 kookost. Praegu on need küll sellised rohelised, aga ikkagi. Seejärel raiusime mantsheetega seda pähklit ümbritsevat koort maha...ei kujuta küll ette kui raske see tegevus võib olla tavalise noaga. Lõpuks saime pähklini välja ja raiusime selle ühest tipust väikese tüki maha, et saaks seda vedelikku sealt seest juua. Oii kui hea see oli...ilmselt oleks veel rohkem kookose maitset juures olnud kui need oleks rohkem valmis olnud. Meile sobis see ka väga hästi :). Kui vedelik ära joodud, siis oli aeg uuesti abimees mantsheete kätte võtta ja allesjäänud pähkel pooleks teha...sain täitsa ise hakkama sellega :). Kuna jah nagu ma juba ütlesin, et need pähklid ei olnud veel päris valmis, siis see valge pähkli mass, mida me tavaliselt kohtame kõvana oli meie pähklites täitsa vedel. Seda sai vabalt ühe pähklikoore tükiga nö lahti kaabitseda. Aga kõik see oli nii hea ja esimest korda elus sain kõike seda täitsa algusest peale ise teha. Võtsime igaüks ühe pähkli kaasa ka veel. Selle avamisest teen teile pilte ka.
Jällekord osutus päev pikemaks kui olime arvanud. Kontoris taimi puhastades ja pakkides helistas mulle Florence ja palus, et ma ise läheks Cyrillile kooli järgi. Peale seda veel lõpetasime tööd ära ja suundusime metsa tagasi. Poes olid muidugi kõik nagu peata kanad...väsimus ja palavus ja kõik muu. Alati juhtub kõigil nii, et poodi jõudes ei ole meeles ühtegi vajalikku asja, mis kodust puudu on...selle asemel satuvad korvi nälja tõttu väga head tunduvad küpsised, pirukad, kondetspiim jnejne :D ei midagi kasulikku eks.
Pole just tavaline, et rahulikult laua taga istudes kukub sulle kiili üksik jalg, mis muide veel liigutab, käe peale. Täna aga kaarte mängides see juhtus. Algul mõtlesin, et ok mingi väike oks kukkus kuskilt alla, aga oksad ju tavaliselt ei liiguta. Pilgu katuse alla tõstes nägin, kuidas üks sisalik tegutses oma õhtusöögi kallal ja oli osa sellest lihtsalt maha ajanud. Täna õhtul nägime mitmel korral, kuidas väikesed sisalikud ajavad endale sisse suuri kiile.
Head ööd.

28.04 (teisipäev)

Siin siis nüüd väike nimekiri taimedest, mida siiamaani korjanud oleme:
• Rollinia exsucca
• Jacaranda copaia
• Climedia dentata
• Clusia grandiflora
• Carapa guianensis
• Merremia macrocalyx
• Pinzonia coriacea
• Rynchospora cephalotes
• Faramea guianensis
• Renealmia guianensis
Täna istanduses käies saime jällekord paduvihma osalisteks...nagu alati. 2 tundi maas urgitsemist ja täiesti läbi omadega.
Panen siia nüüd mõningaid loomade ja lindude nimesid, keda siin näinud olen ja kelle nime raamatust üles leidsin...google on teile heaks sõbraks kui tahate midagi täpsemalt teada :). Nimed on küll prantsuse keeles, aga pilte saate ikka ju otsida selle järgi. Igatahes : tyran de Cayenne (kollase kõhuga lind, kes pidevalt kuskil taustaks laulab), koolibri (minu hommikusöögi kaaslased), dendrobates tinctorius (ilus siniste jalgade ja kollase seljaga konn), agouti (veider loom, kes on mitmel korral üle tee jooksnud), vöölased, tamarin, coq de roch, lezard te, ameiva „zagratiche”, morpho menelaus (imeilus sinine liblikas), guepe.
Valmistan endale parajasti parepoud. See on ühe palmi vili, mis on umbes väikese ploomi suurune ja mida tuleb vees keeta kuskil 3 tundi. Maitse poolest meenutavad kartulit...aga isegi natukese paremad.
Head ööd.

29.04 (kolmapäev)

Palju õnne sünnipäevaks, mu Mann ;)
Oma auto puudumise tõttu praegu pidime hommikul kell 7 juba Fredeicuga siit linna sõitma. Olin juba ära unustanud, et kuidas 80 km/h autosõit siinsel teel peavalu tekitab. See peavalu ei tahtnud kohe kuidagi järgi jääda ja süvenes tagasiteel veelgi. Kontoris saime aga Evaga tublisti tööd tehtud jällegi ja Eva tutvustas mulle arvutis faile, kuhu kogu info taimede kohta kirja pannakse. On siin siis nimelt exceli tabelid, kus on taime nimi, selle täpsed asukohad (ka laiuskraadid), täpsed kirjeldused, korjajate nimed, kuupäevad, korjatud kogus grammides, pakitud paberkottide arv (üluss iga koti kaal eraldi), temperatuur taime korjamisel jne. Tohutult palju infot, aga annab väga hea ülevaate. Leidsime kuivatusruumi nurgast mingi rebenenud kasti seest ühe herbaariumi. Küll avastas Eva, et paljud lehed olid valedes kaustades, aga muidu oli väga hea. Proovime selle vist jälle korda seada ja sinna täiendusi teha. Sellise asja tegemine on küll huvitav. Nii hakkavad isegi mõned taimede nimed ja välimused selgeks saama :). Nüüd juba tean näiteks, milline on clusia grandiflora.
Töö kõrvale jätkus jututeemat ka grippide ümber. Eva teadis rääkida natuke erinevatest jubedatest grippidest ja nende levikust näiteks Aafrikas. Meil mõlemal muidugi on natuke hirm selle sea gripi suhtes...ei ole see Mehhiko siit ju üldse nii kaugel. Pealegi on see juba ju päris suuresti jõudnud ka Euroopasse. Hoian teid igatahes sellekohase infoga ka kursis...nii palju kui tean. Aga kuna uudistele väga ligi ei saa, siis ilmselt teate teie asjadest rohkem kui mina :).
Head ööd.

30.04 (neljapäev)

Palju õnne täna siis Fatimale :).
Sünnipäevalapsele hommikul minu ja Eva poolt pudel tema lemmikjooki ja karp küpsiseid. Kui siin just iga päev põsemusi ei anta, siis tähtpäevade pudul ikka.
Tänase päeva nael oli see, kui Eva oma wc-st väikese skorpioni avastas. Nii umbes 5 cm pikkune oli. Oli küll väike, aga hirmutav. Dantel pidi ta rehaga lõpuks lömastama, et rahu saada.
Peale seda rääkis Dantel meile lugu, kuidas siin paar aastat tagasi olid ühed ameeriklased putukaid korjamas paar nädalat ja avaldasid väga veidra soovi. Nimelt tahtsid nad proovida, kuidas maitseb ahv. Justjust. Selleks siis saadeti Dantel püssiga metsa ja öeldi, et too üks ahv. Ega ta muidugi tegi ka seda. Minu jaoks on isegi mõte sellest eemaletõukav. Lõpuks tegi Danteli sugulane ahvist siis ameeriklastele söögi ja nad olid väga rahul. Kui kõhus just keerama ei hakka selle jutu peale, siis nägu läheb küll krimpsu.
Fatima sünnipäeva vaikne tähistamine algas õhtul, siis kui kõik olid linnast tagasi jõudnud. Istsime siis esimest korda selle 3 kuu jooksul kõik koos ühe laua taha :). Alguses laulis Fatima endale hispaania keeles väga hoogsat sünnipäeva laulu ja me ülejäänud lihtsalt plaksutasime kaasa, sest ei teadnus sõnu. Sellele järgnes küünalde puhumine koogilt...küünlad ei tatnud muidugi ka peale kolmandat ega neljandat korda kuidagi ära kustuda niiet lõpuks viskasime need vette, et saaks lõpuks kooki süüa :). Kook oli muidugi hea...shokolaadiga üle valatud...mmm. Peale magustoitu sõime soolast...harjumatu või mis. Kõige selle toidu kõrvale jõime Fatima lemmikjooki Kanjat (õigkirjas ei ole kindel), mis eestlastele ei valmista mingit probleemi, aga siinsetel võtab ikka põsed esimese klaasi järel õhetama. Kuulsin lugusid, kuidas eestlastele see jook on väga meeldinud ja läheb väga libedalt alla :). Ja keegi ei osanud mulle öelda, et kellele kuulub üks poolik Viru Valge pudel, mis on pesumajas külmkapi kõrval maas. Kes see jätab pooliku pudeli vedelama?! Siiamaani saladus. Aga eks ta vedeleb seal siiamaani...kuigi Frederic andis lahke loa see ära juua, kui mul peaks tahtmine tulema :D. Jutuks tulid ka igast külmavärinaid tekitavad loomad. Frederic rahustas mind ja Evat, et tavaliselt need maod ja ämblikud, kes siin on, ei ründa kunagi inimest esimesena. Madu hammustab sind siis, kui sa talle peale astud...niiet tuleb hoolikalt jalgealust vaadata. Ja ämblikud pritsivad sind mingi vedelikuga, kui sa neile liiga lähedale lähed...ja see vedelik pidi naha metsikult sügeleme ajama. Veel oli Frederic näinud ühel hommikul linna sõites teel jaaguarit...pole paha või mis. Taaskord paar rahustavat sõna, nähes et meie silmad on imestusest kaks korda suuremaks muutunud, et ega nad täiskasvanud inimesi ei ründa. Kui siis ainult väikesi lapsi ja koduloomi.
Aga kuna aeg oli juba hiline ja haigutused kippusid juba sagenema, siis suundusid kõik magama. Aga see tunnike koosolemist oli väga tore ja tunnen, et mingil määral ka vajalik.
Head aprilli viimast ööd.