01.05 (reede)

Et siis juba mai. Meil peaks siin algama see kõige vihmasem periood. Selle puhul aga on hoopis meil siin ühes majas elektrit liiga palju ja päikesepaneelid tuleb lahti ühendada elektrisüsteemist :). Vat sulle vihma.
Tunnen, kuidas mulle on külge jäänud see lollakas hirm ülemuste ees, mille ma Eestist sain. Mitte küll kõik ülemused ei ole sellised olnud, aga mõned ikka on mu teele juhtunud. Ettepanekud ja küsimused kripeldavad pikalt sees...no ei tea ju, et kas siin on reaktsioon neile sama mis oleks minu eelnevates töökohtades olnud. Ja siis kui räägid Fredericuga, siis saad aru kui loll sa oled olnud. Kõik ettepanekud on teretulnud ja küsimuste esitamisel ei saa sa pilgu mida-sa-õige-mõtled osaliseks. Inimlik!
Ükskõik kui palju sa aega varud, et rahulikult lennujaama minna, tuleb lõpuks ikkagi sinna kihutada. Nii ka täna, kui Evat lennujaama viisime. Nimelt läheb ta kaheks nädalaks siit ära, et mesinädalaid veeta...justjust abiellunud. Peale seda ta tuleb siia tagasi ja lahkub kuskil juuni lõpus või juuli alguses ilmselt. Aga enne tänast minekut otsustasime veel Cayenne’s suppi süüa...ikka seda head hiinlaste nuudlisuppi ohtra liha ja krevettidega. Kahjuks ei saanud sinna kohta, kus eelnevalt oleme käinud, aga leidsime ühe päris mõnusa koha turuhoone kõrval (seal oli konditsioneer, mis andis kohe mitu plusspunkti), kus supp oli samahea, aga kõrvale sai külma kokteili (alkoholivaba ikka). Kui kõhud olid viimseni täis söödud, siis tuli veel kontoris paar kiiret asja toimetada. Näiteks pakkisime kaasa mõned taimed, mille Eva peab Pariisi viima, toppisime kõikvõimalikud tühjad kohad täis rummi pudeleid ja maitseaineid. Nii see aeg lendas ja lõpuks tormasimegi lennujaama. Rahvast oli väikese lennujaama kohta palju, aga see mõnus tunne tuli sisse, mis mul alati lennujaamades tuleb. Ärevus ja veel midagi, mida ma veel seletada ei oska. Aga ilma mingi vaevata sai eristada, et kes parasjagu siia lendasid, kes hakkasid ära minema või kes olid kohalikud ja tulid kellelegi lennujaama vastu. Siia lendajad olid enamasti kas väga heleda nahaga turistid või enesekindla sammuga kohalikud. Lahkujad olid enamasti, kas punaseks kõrbenud linnaturistid või mõnusa pruuni jume saanud seljakotireisijad või loodusuurijad. Kohalikud, aga olid....lihtsalt kohalikud :). Võtan julguse rinda ja ütlen, et mina ja Dantel kuulusime nende viimaste hulka.
Head ööd.