09.05 (laupäev)

Ilus vihmata päev sellel vihmaperioodil. Hommikune turulkäik, kus sain ramboutanide ja ühe ananassi võrra enda külmkappi rikastada. Parepoud jäid sellel korral ostmata, sest kaks nädalat jutti neid süüa ja ju ei jaksa. Muidugi kaasnesid hommikuse linnas käiguga tavalised ummikud ja rattavõistlused.
Toreda päeva lõpetuseks kutsus Cyrill meid veel õhtul lõket nautima ja Fredericu tehtud suppi sööma. Väga mõnus kui sa jõuad kell 7 koju ja mõtled, et kohe üldse ei viitsi midagi süüa teha ja siis kutsutakse supile :). Väga tore oli kogu kambaga lõket nautida, juttu rääkida, naerda ja väga rammusat suppi süüa. Spetsiaalne supp pidi olema :)...selline nädalalõpu supp, kuhu paned sisse kõik mis kapist leiad...palju erinevais aedvilju ja kolme erinevat sorti juustu. Väga hea oli igatahes.
Aga nüüd on küll õige aeg magama minna...lõkkelõhn toob ju veel eriti hea une.
Head ööd.

10.05 (pühapäev)

Head emadepäeva kõigile emadele ja vanaemadele!
Hommik algas kell 7 sellega, et kuulsin möiraahvi häälitsemas. Mitte siit väga kaugel. Mitu minutit järjest sain seda häält kuulata...polnud varem ju kuulnud. Meenutas see hääl siis midagi sellist nagu eemal koguks tuul ennast järjest suuremaks või siis nagu kasutaks keegi kohviubade purustamiseks seda vana jahvatajat. Aga väga müstiline häälitsus igatahes.
Peale tavalist pühapäevast pesu pesemist ja väikest koristust tuli siis päevaga midagi ette võtta. Niisama päevitada ja lugeda ka ei jõua enam. Valida oli, et kas minna vaatama uuesti coq-de-rochi või siis minna kullakaevanduse paika. Otsustasin täna selle viimase kasuks, sest ilm oli pikemaks reteks hea. Päike ja mõningad pilved ja väike vihm vahepeal. Kotti 2 liitrit vett, fotokas, rätik, võileivad, banaan, paber, pliiats ja võiski teele asuda. Rada sinna on enamjaolt ellamäge ja suhteliselt järsult...etteruttavalt võin öelda, et tagasitee ei olnudki nii lihtne kui arvasin. Esimene suurem jälg inimtegevusest oli koht, kus tee läks kaheks...üks külasse, kus elavad kullakaevanduse mehed ja teine siis minu sihtkohta, ühe jõekese juurde. Tee jõeni viis läbi kahe suurema platsi, mis olid kunagi tühjaks aetud ja kuhu nüüd on istutatud väikesed puud. Nende platside kõral suur traktor, millega saab eduliselt kõik maha võtta, mis ette satub ja hunnik igast muud ehituskraami. Esimene plats oli isegi suhteliselt väike, aga kui kuskil 10 minuti pärast teisele platsile jõudsin siis oli imestus suur, sest see plats oli nii suur. Mõelda vaid, et see oli mingi hetk lihtsalt täiesti paljaks aetud igasugusest rohelusest. Nüüd aga meenutas see mulle mõne Eesti väikese saare mereäärt...ainult liiv ja meri oli puudu :). Aga kuidagi tuttav tundus. Lõpuks siis peale tund aega kõndimist suure kuumuse käes jõudsin jõekeseni. Või peaks pigem ütlema oja selle kohta. Sillalt nägin, et oja läheb kaheks ja seal keskel on üks väike saarekene. Mis muud kui saapad jalast ja läbi vee saarekesele. Mis mõnu. Poolteisttundi kohas, kus ei ole midagi muud kui loodus oma häältega ja sina oma mõtetega. Kui palju olen ma sellisest kohast mõelnud. Nüüd leidsin. Ei olnud tõesti kedagi muud peale lindude, liblikate, sisalike ja minu. Vesi vulises taustaks ja päike paistis. Leidsin ojas isegi ühe sügavama koha ja sain teha oma esimese supluse. Vesi oli umbes sama soe nagu Eesti on keskmisel suvel vee temperatuur. Selles kohas olles...lihtsalt ümbrust nautides, sain aru kui lihtne on olemine, kui lihtne võib olla ennast ülimalt mõnusalt tunda. Ei ole vaja iPodi, arvutit, wifit, tuhandet telekanalit, telefoni ega antud hetkel isegi mitte raamatut. Sa lihtsalt oled seal ja nii ongi kõige parem. Koht, mis võlub ühelt poolt enda lihtsusega, aga samas on nii rikas ja annab nii palju. Ja see on lihtsalt üks koht keset džunglit. Seda kohta ei oleks olemas, kui siia oleks tõesti tehtud kullakaevandus. Pole ammu kohanud midagi nii lihtsat aga samas suurt. Müstika. Aga tagasitee ei olnudki nii lihtne nagu ma juba mainisin. Ikka mäest üles, üles ja üles. Ei paistnud sellele tõusule lõppu tulevat ja see 2 liitrit vett ei olnud niisama igaksjuhuks kaasa võetud. Kõik sai otsa. Teepeal kuulsin veel, kuidas möiraahv häälitses. Jällegi ei tundunud see väga kaugel olevat, aga samas nende häälitsusi on kuulda mitme kilomeetri taha. Proovisin seda ka videole saada, aga kvaliteet ei ole just kõige parem. Avastasin sellel väikesel retkel veel ühe toreda asja, mida ilmselt saate ka piltide pealt aru. Nimelt sipelgate poolt moodustatud väikesed liivahunnikud teedel. Üks asi on see hunnik ja selle kuju, aga teine asi on need augud, mille kaudu nad liiva maa alt välja toovad. Küll meenutavad ühes kuhjas sipelgae käigud propellerit ja teises kuhjas naerunägu. Väike asi, aga põnev.
Tohutult tore päev oli. Sellise päeva lõpuks ei ole ju midagi paremat kui üks tassike teed ja üks hea raamat...ja muidugi hea sõber hamac :).
Ilusat ööd.

11.05 (esmaspäev)

Palju õnne Ottole sünnipäevaks. 8 aastat juba täitsa on ju midagi :).
Täna jällekord kuulsin möiraahve häälitsemas. Väike kokkuvõte neist raamatu „Loomade elu” põhjal, mis ma leidsin. Raamat on küll välja antud aastal 1987 (no sama vana kui mina ju) aga info seegi. Nüüd siis aga möiraahvidest: nad ühed suuremaid loomi Ameerika ahviliste hulga, mass 5700 – 7400 g. Nende haardsabad on väga liikuvad ja tundlikud. Karvastik on pikk ja värvuselt varieeruv. Elavad Kesk – ja Lõuna – Ameerikas kuni 2000 meetri kõrgusel üle merepinna. Möiraahvid on puhtalt puiselulised loomad ning laskuvad maapinnale haruharva. Nad toituvad lehtedest, pungadest, õitest ja viljadest. Nad said loodusuurijatele tuttavaks juba ammustel aegadel oma kilomeetrite taha kostvate ebatavaliste „kontsertide” tõttu. Möiraahvide perekond on kõige aktiivsem varahommikul. Kõrge puu otsas istuv isane alustab „kontserti”, millega varsti liituvad emane ja pojad. Nad lasevad kuuldavale mitmesuguseid helisid. Arvatakse, et sellise varahommikuse alauluga lokaliseerivad möiraahvid oma seltsingu asukoha ja teatavad „omandiõigusest” kindlale territooriumile.
Tundub, et vihmaperioodi asemel on meil siin ahvideperiood. Ei ole siin neil küll vahet, et kas on hommik või õhtu. Praegugi, kell 7:12 õhtul, möirgavad nad metsas.
Ei ole siin ei kippu ega kõppu vihmaperioodist. Hommikul küll natukese midagi tuli taevast alla, aga siin seda vihmaks küll ei saa lugeda. Õhtuti on siin juba omad naljad, kui teised linnast tagasi tulevad...kõik räägivad et oii milline vihmaperiood meil siin ikka on :).
Siin on üheks väga heaks isutekitajaks telekast tulevad prantslaste kokasaated. Lausa eraldi kanal selle jaoks. Enne lõunat seda vaadata on väga mõnus. Küll aga ei ole siis mõnus kui söön siin näiteks enda tagasihoidlikku spagette ja kalapulki ning meenutan, et mida kõike seal saadetes ka ei tehtud. Hakka või päris kokkama.
Head ööd.

12.05 (teisipäev)

Päevad veerevad vaikselt siin. Aga ongi vaja natuke puhata enne, kui Eva tagasi tuleb ja suur taimede korjamine pihta hakkab.
Praegu loen John Grishami raamatut „The Appeal”. Väga põnev. Märkamatult läks terve tänane ennelõuna sellele. Jällekord üks lugemine, mida kohe kuidagi ei taha käest panna ja aina keerad lehekülgi edasi. Lisaks oli eile veel tore üllatus...nimelt hankis Florence mulle veel 3 raamatut :). Varsti võin oma raamatukogu avada. Aga vat kuidas tasus ära see väike virin, et midagi pole lugeda :). Nüüd vat et ei jõua ära lugeda seda, mis ette antakse.
Ei tasu ikka jätta asju kuskile maha vedelema. Vastasel juhul arvab Soho/Zorro(kõige väiksem koer), et need on temale närimiseks mõeldud. Nüüdseks on mul tema hammaste vahele sattunud üks saapatald ja üks töökinnas. Mõlemad on sellised, et paariliseta raske kasutada ja nii olengi mõlemad pidanud ära viskama. Aga ega ma ainuke ei ole...üks päev leidis Fatima näiteks keset platsi Danteli soki, mis oli juba poolenisti ära näritud.
Head ööd.

13.05 (kolmapäev)

Täna sain täpsemalt aimu, mis tööd siis Fatima ja Uti enne turistide saabumist teevad. Nimelt tuleb siia nädalavahetusel üks suurem jooga grupp ja majad on vaja ära koristada ja valmis sättida. Uti ei ole veel Brasiiliast tagasi jõudnud ja seega aitan mina sellel korral Fatimal neid asju teha. Mina tegelesin siis kuue toa koristamisega..ikka ämblikuvõrgud seintelt maha, konnad ja sisalikud nurkadest välja ja siis põrand pesta. Fatima tegeles nö elutubade, wc-de ja köökidega. Kuskil 3 tundi võttis see kõik aega, aga lõpuks oli ikka täitsa väsimus peal. Nö autasuks siis võtsime ühe palmi otsast banaanikobara alla. Mancheete kätte ja terve kobar maha. Banaanid on küll veel väikesed ja rohelised, aga varstivarsti peale järelküpsemist saab neid juba süüa.
Bernard tuli täna siia koos Fredericuga, et mu auto jälle parandusse viia. Nad said küll autole siin hääle sisse, aga probleem on ikkagi kuskil. Eks näis siis kuna auto jälle kätte saab.
Head ööd.

14.05 (neljapäev)

Kui toad on ühel päeval koristatud, siis teisel päeval on aeg voodid valmis sättida. 13 voodit järjepanu ära teha polegi nii lihtne :). Eriti kui ühes väikeses toas on 3 voodit ja sa pead pidevalt nende ümber kõndima, et vaadata et voodilina ja tekk mõlemal pool voodit ikka samale kõrgusele ulatuksid. Aga ära sai tehtud ja peale seda oli veel energiat, et veel üks kord harjaga üle käia laudrada siin metsas. Ikka märksa lihtsam on seda rada korra nädalas puhastada, kui lehed ei ole veel jõudnud nö laudrajaga üheks kasvada, kui siis et kord kuus seda teha.
Tunnike päevitamist lõunapausil = vihm ei ole ikka veel kohal. Vihma viibimise tõttu tuleb ka pottides olevaid väiksemaid taimi kasta, et need päris välja ei sureks.
Pealelõunal kui lisajõud saabus (Frederic) siis oli aeg suured puidust lauad ühte majja kokku vedada. Kui siin suurem seltskond on, siis tavaliselt söögikorrad viiakse kõik suuremasse majja.
Ühel päeval banaanid ja teisel päeval papaiad. Meil on siin kaks papaia puud. Üks siin minu maja juures ja teine Danteli maja juures. Suured ja rohelised praegu. Täna siis suure vaevaga saime ühe puu otsast 5 papaiat alla. Puu ise on kuskil 4 meetrit pikk ja selleks, et papaiasid sealt alla saada tuleb neid pika teibaga togida. Peaaegu igal korral oleks papaiaga vastu pead saanud. Nii mina kui ka Fatima saime korralikult minu üle naerda. Lõpuks siis pika pusimise peale saime 5 tükki kätte. Fatima seletas, et neile tuleb nüüd noaga väikesed lõhed sisse teha ja päikese kätte küpsema jätta. Oma aia papaia võib ikka ilgelt hästi maitsta :).
Head ööd.