18.05 (esmaspäev)

Ükskõik kui puhanud sa ka nädalavahetusel ei oleks, siis esmaspäevad on ikka ja alati ühed väsitavad päevad. Päeva alustasime ikka nii nagu varem..kell kaheksa mõned taimed siit kohapealt kaasa, siis mõned taimed korjasime teel kontorisse. Kuskil tunnikese veetsime täna Evaga ühest teeäärsest mülkast vesiroosi moodi taimi korjates. Suure tee ääres oli kraav, kus vesi ulatus kuskil põlveni. Kummikud jalga ja läksime nii kaugele kui minna andis. Sokid said ikka lõpuks märjaks. Mida kõike auto akendest välja ei visata. Lõpuks kui avastasime, et miski elukas seal kraavis elab, siis otsustasime, et ehk tänaseks aitab :). Kui lõpuks on vaja 500 g kuivanud lehti ja samapalju kuivnud õisi, siis tuleb meil ilmselt uuesti minna, sest vett on alguses nendes taimedes ikka väga palju.
Kui lihtne on küsimusele vastata „ma ei tea”. Dantelil ja väidetavalt enamusel saramaka inimestel on see komme nii vastata paljudele küsimustele. Varem ei osanud sellele tähelepanu pöörata, aga täna avastasin, et see tõesti ongi nii. Vastavad nad nii enamjaolt siis kui nad ei taha või ei oska pikemalt asju lahti seletada. Kasvõi kõige lihtsamatale küsimustele võivad nad vastata „ma ei tea”. Näiteks täna oli kaks väga jaburat olukorda. Esimene: Dantel oli endale söögiks ostnud mingeid pirukaid ja pooled nendest alles jätnud. Peale mul-on-kõht-nii-tühi juttu küsisin, et miks ta siis ometi enda pirukaid lõpuni ei söö. Ütles, et talle need ei maitse väga. Mina küsisin siis, et miks (ei tundu ju väga raske küsimus) ja tema vastab, et ei tea :). Teine: olime teel tagasi koju ja enne poeni jõudmist küsisin Danteli käest, et kas tal on vaja poodi ka minna. Eeldasin, et kuna ta oli nädal aega Surinamis, siis tal ehk mõned söögi asjad vaja osta. Selle küsimuse peale vastas ta „ma ei tea” :D. No kes siis teab mõtlesin mina. Ja siis kui ta ikka ei suutnud ära otsustada, siis ta küsis Eva käest, et äkki tema teab, kas tal on vaja poodi minna. Siis vaatasime Evaga üksteisele otsa otmisasja pilguga. Jõudsime enne poeni, kui Dantel jõudis otsusele. Meie Evaga sõime jäätist ja arvasime, et Dantel nüüd vaatab poes ringi ja ostab endale süüa, aga ei...tuli tema naerdes ja tühjade kätega poest välja :D. Küsimuse peale, et kas sul on tõesti kodus ikka midagi süüa saime vastuseks nüüdseks juba klassikalise „ma ei tea”.
Head ööd.

19.05 (teisipäev)

Ehk nüüd hakkab zik kohale jõudma. Täna isegi oli natukese vihma ja pilvi rohkem kui eelnevatel päevadel. Taimedele kuluks see küll hirmsasti ära...näha juba, kuidas lehed hakkavad kuivama. Ja no ega isegi vihmast ära ei ütleks. Tööd teha sellise pideva päikese käes on väsitav...vihm oleks värskendav kõigile.
Täna linna sõites nägime teel ühte suurt iguaani. Ilus oli, aga jällegi ei saanud pilti teha, sest kui auto lõpuks seisma saad, siis on ta juba ammu kuskile ära põgenenud.
Head ööd.

20.05 (kolmapäev)

Plaane tehes ei ole üldse tore hommikul avastada, et Dantel on linna läinud. Nimelt oli plaanis täna hommikul ühte puud jälle rüüstata, aga selleks minu ja Eva jõust jääb kõvasti puudu. Seega pidime hommikul enda plaanid ümber tegema. Taim aerococo(õigekirjas ei ole kindel) kasvab ainult puude otsas sipelgapesades. Põrgulik korjamine oli see täna. Need sipelgapesad, kus see taim kasvab, on tavaliselt kuskil 3 meetri kõrgusel või veel kõrgemal ja puutüve ümber või suurema liaani küljes. Kuna mancheetega ei õnnestunud neid pesasid rüüstata, siis monteerisime ühe pika teiba külge suurema kööginoa. Nüüd ei pidanud tervet pesa alla saama vaid piisas ainult noaga taimede lahtilõikamisest. 1,5 kilo saamiseks tõmblesime seal 2 tundi vähemalt. Enamus aega muidugi kulus sellele, et prantsuse, eesti ja hispaania keeles erinevaid roppusi karjuda, sest need sipelgad ei olnud mingid tavalised tegelased. Ikka sellised, et kas kõige ropemad roppused olid kergelt üle huulte tulema. Lõppkokkuvõttes olime sipelgate poolt haavatud, higised, väsinud ja ainult 1,5 kilo võrra rikkamad. Kuskilt peame seda jubedat taime veel leidma.
Ei ole enam haruldus kui kõnnid džunglis 2 tundi ja lihtsalt vaatad ringi ja otsida mõnda taime. Ei ole siin kuskil suurelt silti väljas „siin on see ja see taim”. Peab selles lõputus roheluses otsima ühte roheliste lehtedega taime, mis ei õitse ega näita ka mingeid vilju...proovi sa neid siis üksteisest eristada.
Frederic läheb homme jälle reisile. Ikka tööreisile. Seekord peaaegu 3 nädalat. Tal on oma toimetustega nii kiire olnud, et kui täna uurisin, et kuidas Eva külmkapiga lood on (tal nimelt eelmine andis otsad). Praegu hoiab ta oma sööke minu kapis. Selle küsimuse peale kõndis Frederic kindlal sammul lähima seina juurde kindla eesmärgiga pead sinna vastu lüüa, sest ta oli selle täitsa ära unustanud. Kuna homme on prantslastel jällekord mingi püha, siis ei saa seda ka homme teha ja nii peabki Eva oma toidukraami enne igat toidukorda minu juurest tooma. Lõpuks võib küll päris tüütuks muutuda...mitte minule, aga temale.
Sain kätte taaskord ühe paki. Kodustelt massaaši õpik, „Minu Hispaania” ja ohtralt shokolaadi :). Oh seda rõõmu tunnet jällekord mis mind valdas kui selle paki avasin. Ega ma kade ei olnud, rõõmustasin shokolaadiga teisi ka :). Postkontoris oli mulle ka üks teatis URGENT. Nimelt on vanaisa saadetud pakk küll kohale jõudnud siia, aga Cayenne’s pidama jäänud, sest postkontori töötajad tahavad teada paki sisu. Tahavad teada, mis on selle väärtus...et kas siis minu käest veel raha küsida või mitte. Selleks tuleb minna reedel peapostkontorisse Evaga, et mingi paber kirjutada neile ja selgeks teha, et ei ole seal ei tuumapommi ega midagi muud kahtlast.
Head ööd.

21.05 (neljapäev)

Kiire päev algas hommikul kontoris taimede ettevalmistamisega. Pidime pakkima vajalikud asjad paberkottidesse, et Frederic saaks need kaasa võtta. Nimelt sõitis ta täna Lõuna – Koreasse ja sealt hiljem Mongooliasse. Taaskord oli hommikul olukord vähe teine kui olime õhtul arvestanud. Nimelt käis Dantel eelmisel nädalal Surinamis ühte taime korjamas. Korjata oli tal vaja ainult suuremaid oksi ja siis need siin väiksemaks tegema. Täna pidime ette valmistama 9 kilo seda taime. Põhitöö pidi olema eile Dantelil ära tehtud, aga hommikul saime teada, et ta õhtul ei viitsinud seda teha ja otsustas hoopis varem magama minna. See tähendas aga seda, et me pidime kibekiiret ja nüridat tööd tegema, et kõik saaks õigeks ajaks valmis. Eva tegeles teiste vajalike asjadega ning mina ja Dantel siis tükeldasime seda taime väiksemateks juppideks. Dantelil ei olnud häda midagi, sest tal oli hea ja väike mancheete. Minul aga oli suur, raske ja nürimast nürim mancheete. Lõpuks kui palavus hakkas üle pea kasvama, higi tahtis silmanägemise ära võtta ja nälg oli sajandi kõige suurem, siis viskas ikka närvi mustaks küll. Õnneks leidsime vahepeal tunnikese aega, et sööma minna. Uus energialaeng peal ja töö sai õigeks ajaks valmis :). Lõpp hea kõik hea.
Et nüüd meie taimede korjamist kiirendada räägib Eva meile vajalikest taimedest lähemalt...niisama piltide vaatamisest on vähe abi. Õnneks on siin ka paar inglise keelset raamatut nendest taimedest (mitte küll kõigist, aga vähemalt osadest). Õhtul siis koguneme Eva juurde ja saame väikese loengu :).
Head ööd.

22.05 (reede)

Teel Patawa kose juurde nägime laisklooma. Küll kaugel ja kõrgel puu otsas, aga nägime :). Õnneks oli see puu just ilma lehtedeta ja kõvasti teistest pikem niiet nägime tema liigutusi. Ehk on lootust kunagi mõnda lähemalt ka näha. Siis õnnestus meil täna veel tamariine päris lähedalt näha. Sõitsime aeglaselt, et saaks puid ja põõsaid läbi akna vaadata ja siis järsku nägime tamariine tee servas istumas. Kiirelt hüppasid nad küll puude otsa aga jäid ikka tee äärde. Ruttu kaamera välja ja sai isegi paar pilti tehtud, aga tiheda lehestiku tõttu mitte väga head. Aga sain neile isegi kuskil 3 meetri lähedusse. Need on ikka toredad olevused :).
Patawa kose juurde kõndisime kuskil tund aega ehk isegi, sest teepealsed erinevate lehtede võrdlused võtsid nii palju aega. Ikka nagu oleks taime lehed ühesugused ja siis ikka nagu ei ole ka. Võtsimegi paar oksa kaasa, et saaks hiljem piltide pealt täpselt järgi vaadata, et siis milline on meile vajalik ja milline mitte. Kosk ise aga oli palju kuivem kui eelmisel korral kui ma seal käisin, aga ikkagi ilus. Värskendasime jalgu natuke ja oligi aeg tagasi tulla.
Vihma puudumine hakkab järjest rohkem tunda andma. Lehed hakkavad igalpool vaikselt kuivamise märke andma. Sellepärast pidin täna ka siinseid pottidesse istutatud taimi kastma. Muld ainult tolmab kui ei kasta.
Head ööd.