23.05 (laupäev)

Ei ole need siinsed maitseained mingi naljaasi. Kui on ikka terav vürts, siis ikka on terav. Aga teravad toidud on asi, millega prooin harjuda, sest need on tõesti head. Täna peale tavalist laupäevast turu ringi käisime meie tavalises söögikohas riisi ja nuudlisuppi söömas. Sealsed toidud algselt ei olegi väga teravad, aga erinevad maitseained, mis laual on, vat need on teravad ja viimastel kordadel olen neid hakanud ka julgelt kasutama. Täna poes käies soetasin endale ühe pudeli teravamat chilli kastet. Teravad toidud on ikka head.
See kolmapäeval saadud kiri postkontorist, et pean neile teada andma, mis mu vanaisa mulle saatis...sellele siis vastasime täna. Eva kirjutas enne formaalse kirja neile, et öelda, mis on paki sees ja mis on selle väärtus. Otsisime üles pea postkontori, ootasime kuskil 10 minutit järjekorras ja saime teada, et paki saab kätte umbes nädala aja pärast Matouryst. Selle paki liikumine vist jah ei lähe kunagi meelest :).
Kohe saab valmis tassike õhtust teed, taustaks laulab Ruja, kuskilt kostub Fatima naeru, soe tuul puhub vaikselt ja off peletab moskiitosid eemale...ühesõnaga hea on olla :).
Head ööd.

24.05 (pühapäev)

Parim lahendus selle pühapäeva veetmiseks oli tõesti kajakiga Gabriel’i jõel sõitmine. Kodust lahkusime mina, Florence, Cyrill ja Eva kuskil 11:30 ja tagasi jõudsime alles 18:30. Jõel saime olla täitsa 6 pikka tundi. Gabriell’i jõele saime minna ühest toredast restoranist/paadisadamast, mis asub Roura küla ühe pika tänava lõpus. Reedel kui Florence sinna kohta ja helistas, et uurida, mis ajal on kõige parem sõitma minna (sest siin ju teatavasti mängivad tõusud ja mõõnad suurt rolli), siis vastati talle, et 12 ajal on hea tõusuga minna ja siis pärast mõõnaga tagasi tulla. Tegelikkuses oli aga asi vastupidime. Nimelt alustasime sõitu vägaväga madala veetasemega ja vastuvoolu :) ei olnud meil viga midagi. Paaril korral lihtsalt pidime paatidest välja ronima ja neid järel vedama, samal ajal astudes ise paljaste jalgadega teravate kivide peal, sest veetase oli tõesti nii madal, et mõlaga ei saanud siis midagi kasulikku teha. Nägime suuremat sorti iguaani kaldal lesimas...ilus elukas ikka peab mainima...need erinevad rohelised värvid. Muidugi ei saa mainimata jätta neid ilusais libikaid ja linde, kes meie ümber pidevalt tiirutasid. See flora ja fauna nautimine aitas vahepeal täitsa hästi ära unustada, et sõidame madala veega vastuvoolu. Väikene peatus, et nautida juustu ja singi võileibu (no mis leivast me räägime....ikka sai või sepik), mis muide matkadel maitsevad kohe eriti hästi. Ja siin muide ei peagi sulatatud juustu ostma...tavaline juust hakkab ise sulama, kui on kilekotis olnud paar tundi. Valisime pikalt kohta einestamiseks ja lõpuks leidsime enda arust väga mõnusa koha, kus oli väike roheline kõrgendik, kuhu saime istuda. Esimesena astus paadist välja Cyrill ja kõigile oli kohe selge, et puhaste jalgadega ei pääse keegi liikuma. Nimelt oli seal korralik muda...ikka päris libe muda, niiet Cyrill korra selili kukkus ja teised kõik peaaegu sama tegid. Aga võileivad, ramboutanid, müslibatoonid ei maitse ilmselt kuskil paremini. Kui kõigil jõuvarud jälle taastatud, hakkasime edasi aerutama...taaskord pidime mõnel korral paadist välja tulema, et seda üle kivide vedada, aga peale puhkepausi oli see käkitegu. Siis ikka tervitasime vastusõitvaid paate ja kallastel seisvaid inimesi. Kui aeg oli hakata tagasi sõitma, siis tundus sõit kuidagi väga hästi minevat...voolu ei olnud absoluutselt...vesi seisis lihtsalt paigal. Aga siis muutus meile alguses lihtsana tundunud tagasitee peaaegu et sama raskeks kui esimene ots oli olnud. Nimelt oli vool meile jällekord vastu. Aga ega seisma ka ei saa ju jääda...ikka tuleb edasi sõuda. Vesi oli tõusnud aegamööda üle meetri kõrgemaks....mudaväljad mina alguses nägime, olid nüüd kõik vee all. Vesi muide oli mõnusalt soe, aga ei tahtnud kuidagi läbi paista. Tagasitee möödus mõndade peatustega....kas siis pildistamiseks, joomiseks, väikeseks ampsuks, teise paadi märjaks pritsimiseks või siis Cyrilliga sõja pidamine ehk üksteise pihta kõikvõimalike veest leitud asjade loopimine. Lõpuks jõudsime kõik väsinutena, läbimärgadena aga õnnelikena tagasi :).
Väga tore pühapäev. Loodan et teilgi oli tore.
Head ööd.

25.05 (esmaspäev)

Õhtused venitused lihastele olid igati tegemist väärt. Kuigi õhtul enne magama minekut oli raske lugemiseks raamatut käes hoida, siis hommikul oli juba täitsa ok olla. Ei valutanud enam kuskilt.
Hommikul aga maksis õhtune laiskus kätte. Õhtul ei viitsinud ju kohe kuidagi pesu kuivamast ära võtta...kuigi teada oli, et öösel sajab. Nii ma siis pidingi hommikul niisked tööriided selga ajama. Puhas laiskus.
Ilmaennustajatel võib siin küll raske elu olla. Päris hommikul tundub nagu tuleks väga vihmane päev, siis aga paistab päike natukese aega, siis jälle tervet taevalaotust katvad hallid pilved, siis jälle päike jnejne. Kogu eelneva mai kuuga võrreldes oli täna üks väga vihmane päev...sadas kokku päeva peale eh kuskil tund aega. Ja selle tunni aja jooksul olime meie muidugi istanduses käpukil mulla sees, et taimejuurikaid välja juurida.
Töötegemise saateks jutustades sain teada, et nii Eva kui ka Dantel ei oska kumbki ujuda. Seepärast ei ole Dantel ka kunagi ühelgi kanuumatkal käinud...veidral kombel aga piroogiga näiteks Surinami sõitmine ei ole mingi probleem.
Kokkuvõttes oli täna muidugi jälle esmaspäev selle kõige otsesemas mõttes. Väsimus oli nii suur nagu oleks olnud raske töönädala lõpp. Ükskõik kui puhanud sa siin nädalavahetusel ka ei ole, siis esmaspäevad on kõige hullemad. Päeva lõpus autoga jälle maja ette jõudes istusime Evaga mõlemad hea mitu minutit autos ja kumbki ei suutnud ennast isegi autost välja ajada. Küsimuste esitamine ja neile vastamine käis ka teo kiirusel, sest kohe üldse ei viitsinud rääkida.
Head ööd.