02.05 (laupäev)

Tavaliseks muutunud laupäevane turulkäik tuli mul täna üksi teha. Aga, mis ma siis täna sain....parepoud, ramboutanid, banaanid ja apelsinid. Oii kui mahlased ja head need ramboutanid olid. Parepousid ostes hakkas üks naine mulle kõrval elavalt ja väga hoogsalt seletama umbes, et ära neid päris suuri võta...võta ikka neid väiksemaid. Vähemlt seda ma arvan. Ei olnud mu võimalust talle vahele öelda, et kahjuks ei saa ma tema jutust päris täpselt aru. Ta oli nii meeldivalt hoos oma jutuga, et tegelikult ei tahtnudki vahele segada. Tema jutu lõpuks naeratasin ja ütlesin lihtsalt merci :). Talle paistis ka see sobivat. Peale ostlemist, mis alati ilgelt ära väsitab tuleb ju minna sööma. Suundusin täna samasse kohta, kus eilegi käisime. Ja ei ole ikka midagi paremat kui näljasena saada väikese raha eest palju head hiina toitu. Hiina köök on üks lollikindel asi.
Kuna täna käisin üksinda linnas, siis oli aega mõnusalt ja sain seda vabalt kujundada nii nagu heaks arvasin. Enne turgu ja peale turgu sai mõnusalt skaibi võlusid jällekord kasutatud ja minu uudistenälg sai kustutatud...mõneks ajaks jällekord. Värskendav. Sain laivis näidata põhjamaalastele, kuidas ramboutane süüakse ja ei osanud kuidagi vastata küsimusele „mis maitsega see on?”. See ei meenuta midagi muud kui seda, mis ta on :). Mina vähemalt ei ole kunagi midagi selle sarnast saanud. Seda tuleb ikka ise proovida, et teada saada ;). Tulge siia. Kilohonnaga 1,50 euri võib neid lademetes osta. Täitsa odav, kui võrrelda sellega, et pirni kilohind poes on 5 eurot.
Tagasitee kulges väga palju pikemalt kui olin arvanud...nimelt sattusin just sellel ajal suurelt teel Rourasse sõitma, kui seal a la Tour de French-Guiana käis. Metsikult palju rattureid ja saateautosid. Lõpuks peale natukest ootamist lasti tavalised autod ka vahele ja nii me siis sõitsime seda teed kuskil 15 minti. Minu lootused, et see rattaralli ka siin väikese mägitee peal ei jätku, läksid seekord õnneks. Hiljem küll sain teada, et tihtipeale sõidetakse ka siin mägitee peal rattarallit. Pidi ilge nuhtlus olema. Kui niisamagi on raske möödasõitu teha, kuidas sa seda siis teed, kui ees on kuskil 10 ratast ja samapalju saateautosid. Pealegi ei taheta tavalisi autosid läbi lasta ja tuleb pidevalt tulesid vilutada ja signaali lasta enne kui nad aru saavad, et sa ikkagi tahad iga hinna eest läbi saada. Eks näis siis, kuna mina sellise asja otsa siin satun.
Tagasi jõudes kohtasin turiste, kes siia eile õhtul olid saabunud. Üks loodushuviline oma perega, kes elavad Matourys. Sain nende väiksele 3 aastasele pojale kinkida ühe Lotte värviraamatu, mis mul Eestist kaasa oli toodud. Ta oli selle üle väga rõõmus ja tundub, et sobis hästi. Siis jäime, aga tema ema, Patriciaga jutustama. Pooleteise tunni jooksul sai räägitud nii sünnitusvõimalustest erinevates maailma paikades, lastest, koolist, reisimisest jms. Näiteks sain teada, et Brasiilias toimub 80% sünnitusi keisrilõike kaudu!!! Justjust 80%. Seda protsenti teab ta nii täpselt sellepärast, et tegi ükskord sellel teemal artikli. Täielik müstika. Patricia rääkis, kuidas tema sõpruskonnas vaatasid teda kõik imelikult kui ta tegi teatavaks, et tema tahab normaalset sünnitust. Sain talle rääkida nii palju kui ma teadsin sellest olukorrast Eestis. Brasiilias pidi olema nii, et kodus sünnitavad need naised, kes on vägaväga rikkad, omavad palju infot ja saavad seda endale lubada või siis vägaväga vaesed inimesed, kellel lihtsalt ei ole võimalust sünnitusmajja minna. Aga sellise suure protsendi on siiamaani põhjustanud see, et arstidele antakse seda rohkem raha, mida rohkem nad viivad läbi keisrilõikeid. Nüüd, kui sellise süsteemi peale on hakatud kära tõstma lõpuks, aga on asjad hakanud õnneks muutuma ja olukord on nüüd nii, et arstidele antakse seda rohkem raha mida rohkem nad viivad läbi tavalisi sünnitusi. Sürr ikka. Niipalju siis sünnitamisest erinevates maailma paikades.
Head ööd tänaseks.

03.05 (pühapäev)

Patricia, kes siin oma perega nädalavahetust veetis on elanud siin ainult ühe aasta. Sündinu Brasiilias ja siiamaani kooli ja töödega seoses elanud näiteks ka šveitsis ja Indias. Nüüd siis sattusid perega lõpuks siia. Õppinud ajakirjandust ja nüüd tegeleb fotograafiaga. Väga tore ja mõnusalt jutukas. Ühiseid jututeemasid ja naerukohti oli mitmeid. Vahetasime kontakte ja leppisime kokku, et kui ma peaksin Matourysse või Cayenne’i sattuma, et siis võtame ühendust. Peale sellist tutvust nagu meil oli on juba kohane anda põsemusisid. Sellega võib ju täitsa ära harjuda siin :).
Aga kui hea oli peale seda mitu nädalat kestnud tööd ühe päeva niisama olla rahulikult. Lesimise, pesu pesemise, päevitamise ja lugemise vahele pressisin ka ühe tunnise jalutuskäigu, mis tundus kohe vajalik peale sellist paigalolemist. Jalutasin ikka siia tavalisse kohta, kus telefonilevi on. Sealt kaugemale väga ei ole jalutanud, sest ei ole mina veel julgenud nendest teetõketest väga mööda minna. Vist juba mainisin, aga need kullakaevanduse mehed on paigaldanud veel ühe teetõkke...istanduse ja selle koha vahele, kus telefonilevi on. Täna ütles Frederic selle tõkke kohta, et ku tal mingi päev rohkem aega on, siis ta võtab selle tõkke maha. Üks neist inimestest, kes ei jäta asju niisama.
Just pusa selga tõmmates avastasin varrukast prussaka. Mitte küll väga suur, aga mitte ka kõige väiksem. Täitsa mitu minutit kulus, et pusa korralikult üle vaadata, et jälle mingit üllatust kuskil ei oleks.
Head ööd.

04.05 (esmaspäev)

Uute tööde ootamiseni siis vaba. Mis muud kui jalutan ja loen :). Väga lõõgastav.
Aga nüüd siis mõningaid fakte Prantsuse – Guajaana kohta, mida suutsin ühest prantsuse keelsest raamatust välja lugeda:
• Keskmine temperatuur on 26 – 30 kraadi
• Metsaga on kaetud 80% Prantsuse – Guajaanast
• Elanikke Cayenne’s on 50 699
Näruselt vähe küll jah, aga pole nii lihtne seda raamatut tõlkida.
Väike nõuanne: kui peaksite kunagi parepousid ostma, siis ärge valige kõige punasemaid...need juba liiga küpsed. Tuleb ikka võtta rohekaid ja kollakaid...need mõnusad krõmpsud ja maitse ka parem. Ilmselt seda proovis mulle turul see naine ka rääkida ja arvasin et sain õigesti aru ka, aga sellel ajal kui ta seda mulle rääkis oli mull juba vajalik kogus kotis ja rahagi peaaegu juba antud nende eest. Aga järgmisel korral olen targem lihtsalt.
Head ööd.

05.05 (teisipäev)

Sellist sauna pole enne saanud. 3 tundi mancheetega vehkimist, samal ajal päike lagipähe paistmas ja pikad riided seljas, et okkad ei torgiks nii palju. Selline ilus hommik :). Nimelt on siin pesumaja ja minu maja vahel üks plats, mis oli ilgelt umbrohtu kasvanud, aga selle tihniku sees kasvasid ka ühed taimed, mida meil kunagi vaja on. Minu tööks oli siis täna sellest tihnikust otsida üles õiged taimed ja nende ümbert valed taimed maha raiuda. Ei onudki nii lihtne, kui alguses tundus. Küll oli seal närvi ajavaid liaane, mis arvasid, et tore on ennast üle mitme suure puu kasvatada ja küll oli seal okkalisi taimi, mis isegi läbi pikkade riiete torkisid. Aga lõpuks oli plats ilusti puhas ja uhkelt seisid püsti ainult õiged taimed :).
Kui hamacis lamades tuleb isu telekat vaadata, siis kõige lihtsam on pilk raamatult natukene üles poole tõsta ja voilaaa...ongi nagu telekas. National Geographic vms. Kas kargavad pärdikud puudel või lendavad liblikad või jooksevad sisalikud või ujuvad pilved selle ilusa rohelise metsa ja sinisesinise taeva vahel. Ja ei olegi vaja kanalit vahetada...nii ilus on.
Siin oleks nagu mingi viirus, mis tehnikat rivist välja viib. Praeguseks on rivist väljas paar külmkappi, minu auto ja eile juksis ka Fredericu auto (see õnneks täna juba sõitis...mitte küll ideaalselt aga ikkagi). Kui seagripp ei ole meieni jõudnud inimeste näol, siis tehnikani on see vist küll jõudnud.
Head ööd.

06.05 (kolmapäev)

Hommikul oli minu üllatuseks Dantel jällegi linna läinud. Paraku on aga nii, et keegi meist peab jääma siia koos Fatimaga. Muidu ei ole nagu väga vigagi, aga linna minekuks peab päeva valima. Nimelt ei ole mul ju autot (eile viidi see parandusse lõpuks) ja Fredi auto ka ikka veel jupsib. Hommikul kõik Florenci autoga linna ja õhtul kuskil kella 8 ajal alles tagasi. Ja kuna Forenci autot ma väga ei tahaks võtta, siis peab kuidagi enda laupäevase linnaskäigu ettepoole sättima. Eks näis, mis sellest välja tuleb.
Nagu ikka selliste välismaale tööle minekutega on...lubatakse igast asju, aga mis tegelikult toimub seda saad alles kohapeal teada. Minu õnneks on siin kõik täpselt nii nagu räägiti ainult ühe väikese erinevusega :). See ka tegelikult ei ole midagi hullu, aga vahel on ju vaja viriseda ja küll siis leiab midagi. Igatahes pidavat siin olema võimalik nädalavahetustel (vabadel päevadel) linnas ööbida...saaks linnas ringi vaadata rahulikult, kuskil mõnusas restoranis aega veeta, ehk ööelu vaadata ja rahulikult skaipida ilma et peaks ajavahe pärast väga muretsema ja vähest aega kõigi vahel jagama. Siiamaani pole saanud linnas ööbida. Enne kui Eva mesinädalatele läks, siis ta ütles et ma ikka Fredericu käest uuriks järgi, et kuidas sellega on...et temale kuluks see ka ikka väga ära.
Kuna tänaseks jällegi mingeid tööotsi ei jagatud, siis otsisin ise...ja leidsingi. See laudrada siin metsas oli jälle lehtede alla mattunud. Väga mõnus töö...mulle istub igatahes.
Head ööd.