16.04 (neljapäev)
Hommikune vihm osutus päevapeale mõnusaks päikeseks....oli küll palav ja väga palju ei saanud päikest nautida, aga täna mulle see kuumus meeldis. Teistmoodi kuidagi.
Kontorisse sõites suutsin siis täna lõpuks Dantelile Eva abiga selgeks teha, et ma ei saa sellel teel iga kord kohe peatuda kui ta stop ütleb..aega võttis aga asja sai. Olles leidnud siis järjekordse ohutu parkimiskoha teeservas võttis jällekord Dantel ühe puu maha...mitte küll väga suure aga ikkagi. Mina ja Eva aga jällekord oigasime kõrval, et kui jube see ikka on. Arvasime, et see on siin normaalne....et kui vaja siis võtad puu maha...Eestis sellise asjaga kellelegi vahele jäädes juba niisama lihtsalt ei pääse. Puu raiumise vahepeal aga ütles Dantel, et ega siingi see lubatud ei ole...et kui politsei peale satub, siis on kehvasti...tore siis, et me tegutsesime suure tee ääres ja politseisid sõidab siin tihti ringi. Senimaani aga jah on meil õnneks läinud ja loodetavasti läheb ka edaspidi.
Matourys läksime esimese asjana kohe postkontorisse, et kätte saada see kauaoodatud pakk kodust. Õnneks on siin pakkide kättesaamiseks eraldi koht ja ei pea selles pikas järjekorras seisma. Esitasin aga paberilehe, mille Florence oli mulle eelneval õhtul andnud. Siis läks kuskil 15 minti aega, sest kaks töötajat ei suutnud kohe kuidagi leida seda pakki üles. Küll nad otsisid igast ruumidest, aga lõpuks oli minu pakk ikkagi kohe seal samas nende silmade all. Nii tavaliselt ikka juhtub ju kui midagi väga otsid...leiad selle kõige lihtsamast kohast. Igatahes naeratus oli mul küll väga suur sellel hetkel kui paki kätte sain :). Küll aga ei teinud ma seda veel lahti.
Peale pikki tunde kontoris taimi puhastades, kaaludes, kuivatades ja pakkides oli väsimus ja nälg lihtsalt tapvalt suured. Hetkeks keerasime suuna Cayenne’i poole, et kiire amps kuskil teha ja autot tankida. Tanklasse jõudes oli minu väsimuse tase juba nii suur, et hakkasin iga väikese asja peale närvi minema....nagu mul vahel ikka juhtub eks :). Suutsin ennast tagasi hoida ja ei hakanud karjuma mehe peale, kes proovis enda auto kütusepaaki ääreni täis tilgutada...justjust tilgutada...tilk tilga haaval.
Tagasiteel otsustasime, et täna enam ei suuda taimi korjata ja jätame mõned puud järgmiseks korraks ka. Ei jõua ju kõiki puid samal päeval maha võtta. Peale kiiret ampsu ja pesu sain lõpuks rahulikult enda pakikesega maha istuda ja hetke nautida. Seda pakki vaadates oli täpselt see tunne nagu väiksena jõulude ajal oli....et kui sa tõesti ei teadnud mis paki sees on. Oh see oli hea tunne :). Nii tohutult põnev. Lõpuks paki lahti saades tuli sisse see suur rõõmutunne :) no teate küll....see tunne kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda ja õhku jääb väheks. Need pildid ja raamatud ja paberid ja pliiatsid ja shokolaadid...need tegid minu tänase päeva. Aitäh teile kodused, kes te selle paki kokku panite ja siia teele saatsite ;).
Head ööd tänaseks.
17.04 (reede)
Suundusime hommikul Kaw mäe tipu poole, et sealt vajalikke taimi korjata. Meie plaani nurjas liiga suur rahvahulk...ei kujutanud kohe kuidagi ette, kuidas saaks suur koguse taimi kõigi nende inimeste ees korjata. Põhjus, miks seal nii palju rahvast oli on lihtsalt see, et sellest kohast väljuvad paadid, mis viivad tahtjaid lähedal asuvasse külla ja ka öistele kaimani uurimisretketele. Võtsime ka ühe sellise retke endale plaani...kunagi lähinädalavahetustel igatahes. Kui oleme selle kohta uuel nädalal täpsemalt teada saanud, siis annan teilegi teada. Aga seal parklas oli lisaks paadisõitjatele veel üks kamp mehi, kes olid tulnud enda laululinde sinna nö õpetama siis. Mehed istusid kõik autos, mille ümber oli ilmselt kogu eelneva öö prügi, mida nad olid suutnud toota ja ei olnud viitsinud prügikasti viia ja siis nende ümber puude küljes ja teel olid 4 linnupuuri, kus siis laululinnud ootasid, et vabaduses olevad linnud neile uusi laule õpetaksid.
Lõpuks meie taimekorje eesmärgil tehtud sõit ikka päris vett vedama ei läinud. Saime jälle suure kotitäie taimede võrra rikkamaks. Ühtegi puud täna maha ei võtnud. Peale lõunapausi läksime Fourgashjeed vaatama ja seal ümbruses olevaid taimi uurima. No sellist teed ei ole mina ise küll kunagi varem sõitnud. Julgen arvata, et kuu peal on ka tasasem maastik. Aga igatahes tee sai läbitud, mõned taimenäidised korjatud ja lõpuks saime ennast korralikult kiruda, et olime jälle unustanud ujumisriided kaasa võtta. Seal on tõesti nagu kuskil spas.
Õhtuse raamatulugemise ja tee asendasid täna õhtul Cyrilli korraldatud lõke ja krõpsud :). See pidi tal kombeks olema siis kui on ilus selge õhtu...väga tore igatahes. Ajasime kuskil 3 tundi juttu...no tegelikult küll ajasid teised juttu ja ma proovisin jutu pointile pihta saada. Vahepeal kusjuures isegi sain...selle eest sain Eva käest kiita :). Et hea, et isegi natukese jutust aru saan. Lõpuks aga oli uni nii suur ja lõkke lõhn oli ka uinutav. Muide magamine peale lõkke tegemist on kohe palju sügavam :).
Head lõkkelõhnalist ööd.
18.04 (laupäev)
Laupäeviti nagu ikka siis hommikul kontorisse telefoniga rääkima ja skaipima...väga värskendav hommik igatahes :). Eva sai rääkida enda emaga lõpuks ja õnne soovida oma õele, kes täna abiellub....pulmad toimuvad Argentiinas, mis on ju siin samas aga Eva ei saa sinna minna...kirjutan sellest hiljem. Mina sain rääkida enda vanaisa ja sõpradega...jällekord kiidusõnad skaibile :D.
Turg oli paksult rahvast täis nagu ikka. Ramboutannid, kurgid ja tomatid ostetud. Kahjuks ei saanud täna väga kaua turul jalutada ja seda olmet nautida, sest pidime veel minema Cayenne’i lähedale ühte taime vaatama minema. Enne teele asumist väike võileib veel juba tuttavaks saanud kohas.
Koht, kus peatusime oli suuremat sorti tee ääres, loomaaia (kuhu plaanime ka lähiajal minna) läheduses. Tavaline laudadest kokku löödud majake ja selle kõrval paar väikest majapidamis onnikest. Kõige rohkem tee ääres oli palmilehtedest katusega varjualune, kus peremees oma käsitööd tegi...nimelt meisterdas ta imeilusaid laudu ja toole, mis siin pea igas majapidamises on. Uurisime raamatut, kus tal joonised olid ja ainult ahhetasime Evaga...mis imeasju ta ikka teha oskab. Hinnavahemik oli 80 – 180 eurot kui ma ei eksi ja ühe eseme pidi vastavalt selle meisterdamise raskusele valmis saama kuskil 3 nädalaga. Eva tellis enda oma juba ära, et saaks selle koju minnes kaasa võtta. Minul on veel õnneks aega mõelda ja valida :). Kui meie sinna läksime, siis mees parasjagu töötas ühe väikese tooli kallal...oli jõudnud etappi, kus hakkas kaunistusi sisse uuristama. Mees tõmbas kindla käega jooni ja käsitles tööriistu sellise osavusega, et ei seganud teda rääkimine ega laste jooksmine tema ümber. Jube mõnus oli sellist asja vaadata. Jube tore oli veel vaadata, kuidas inimesed elavad lihtsalt aga hästi. Ei olnud nende maja ja aed just kaunima suvekodu tiitli vääriline, kuid neil olid olemas kõik vajalik nii esmatarbeks kui niisama moodsad vahendid....alustades pesumasinast, lõpetades suure laiekraani telekaga. Mis peamine...inimesed ise oli õnnelikud ja ilusad. Lapsed vaatasid, kuidas isa tööd teeb ja lugesid kõrval raamatuid...ikka vanemad lapsed noorematele. Kusjuures tuleb mainida, et neid elas selles majakeses kokku 8....vanemad pluss 6 last. Seda kõike oli mõnus vaadata....kuidas inimesed elavad lihtsalt aga õnnelikult. See oli küll väike asi, aga minu jaoks kogemus jällegi..ikka hea kogemus. Minu jaoks ei mänginud lõpuks üldse rolli see, et asi millepärast me sinna läksime jäi saamata. Nimelt arvas Dantel, et saame seda taime seal niisama korjata, aga tuli välja et perenaine tahab sell eest raha saada, mida meil ei ole. Jäigi kaup katki.
Ja juba ongi see laupäev ka möödas....see läks küll sellise tempoga, et siin nüüd igaõhtust teed juues ja sääskede vastast küünalt põletades saan alles aru et kui kiiresti see läks. Nüüd aga aeg võtta raamat ja hamaci mugavusi nautida :).
Teile aga head kevadist ööd.
19.04 (pühapäev)
Võiks ju arvata, et siin Lõuna – Ameerikas on ühest riigist teise suhteliselt lihtne reisida. Aga ei. Selleks, et siit Prantsuse – Guajaanast Argentiinasse lennata ei piisa niisama ühest lennust ja niisama ühest kontinendist. Alguses tuleb lennata siit Pariisi ja alles sealt Buenos Airesesse. Absurd eks. Küll oleks variant lennata läbi USA, aga see nõuaks liiga palju paerimajandust ja aega. Küll kallis, aga kõige lihtsam viis ongi ainult läbi Pariisi. Selle pärast ei saanudki muide siis Eva enda õe pulma minna...siia samma lähedale Argentiinasse.
Arvestades siinset elukallidust võiks arvata et ka palgad on kordi suuremad. Siinne miinimum palk on kuskil 800 eurot ehk siis kuskil 12480 krooni. Sama muide, mis Pariisis. Võrdluseks näiteks, et Pariisi korteri üürid on kuskil 500 eurot kuus ja sama on siin. Numbrid on küll suured jah, aga see on ka kõik.
Vat sellised põhapäevad mulle meeldivad...ärkad kell 7 linnulaulu peale ja täitsa puhanult. Ja siis ülejäänud päeva loed, joonistad, päevitad, sööd, jalutad, jutustad, loed, loed ja siis veel loed natukese. Jube mõnus ja lõõgastav. Eriti kui õhtul kõige selle lõpetuseks saab ühe värskendava jalutuskäigu teha. Avastasin enda suureks üllatuseks, et ma ei olnud siin niisama jalutamas käinud vähemalt 3 nädalat...mis seal salata töine elu ka ju olnud viimasel ajal :). Aga see selleks. Jalutades tundsin siis üle pika aja seda mõnusat troopika lõhna...seda mina olin tundnud siin siis kui esimest korda lennujaamast välja astusin. Ei teagi, kust see järsku tuli, aga see oli hea. Kartsin, et olen sellega siin nii ära harjunud ja ei saagi seda enam nii tunda nagu kohe alguses.
Muide sain täna lõpuks ka enda pusle kokku, mis mul vahepeal päris mitu nädalat niisama vedeles. Peale paariminutilist pausi ja tehtud töö vaatamist võtsin selle jälle juppideks ja panin karpi tagasi :). Hea jälle uuesti ju alustada kui isu peaks tulema.
Head ööd.
20.04 (esmaspäev)
Täna sai jälle nautida Fougashjee jubedat teed...kusjuures ei olnudki nii hull kui esimesel korral. Mõningase harjutamise peale võiks seal isegi väikese škoda punniga sõita :). Fougashjee oli täna õnneks külastajatest vaba ja me saime rahulikult jälle ühe puu maha võtta. Nägime palvetajaritsikaid päris mitmeid ja neid imeilusaid siniseid liblikaid. Just kui hakkasime auto poole tagasi liikuma tuli üks mees ja küsis, et kus siin see kosk on. Meie vastasime, et no siin ta ongi. Selle peale tegi mees suured silmad ja ütles, et kas tõesti selle pärast ma sõitsin siia 100 km...enam küll siia kunagi tagasi ei tule. Peale seda istus ta oma autosse ja sõitis uuesti minema :). Oleks ta viitsinud natukesegi ringi vaadata oleks ta leidnud mitu põhjust, miks sinna mitu korda tagasi tulla.
Lõuna oli meil täna ühine. Nimelt tegi Dantel meile süüa....manjokijahu koos lihakastmega. Muidugi oli minu taldrikul rohkem kastet...no seal oli kuskil 4 erinevat liha sees :).
Kontoris proovisime korjatud taimi kuivama panna, aga oleme neid juba nii palju korjanud, et rohkem ei ole ruumi...isegi mitte siis kui osad kuivanud ja valmis taimed ära pakkida. Täna jäigi lehtede pakkimine pooleli, sest pidime ühe töömehe peale võtma, kes siia istandusse tööle tuleb selleks nädalaks.
Hommikul arvasin, et tuleb tavaline lihtne päev...aga võta näpust...õhtuks olid kõik omadega nii läbi. Vist kõik peale minu magasid autos kui kell 7 tagasi kodu poole sõitsime.
Head ööd.
21.04 (teisipäev)
Üle pika aja üks rahutu öö....ei teagi millest tingitud. Hommikul pidin igatahes tavalise tee asemel hoopis kohvi jooma, et korralikult üles ärgata. Ja siis ikka jälle hommikune taimede korjamine ja puhastamine. Nägime metsas ühte päris suurt ja ebameeldivat ämblikku.
Üks suitsiidsete mõtetega pärdik oli teel kui linna sõitsime. Passis niisama ja tal ei olnud vist plaaniski kuskile põgeneda kui me talle lähenesime. Kahjuks ei saanud pidama jääda ja teda lähemalt uurida, sest ta oli just kõige kurvilisema teejupi juures ja meil ei oleks turvaline olnud autot sinna seisma jätta.
Siin Prantsuse – Guajaanas on väga palju inimesi, kellel puuduvad vajalikud dokumendid, et siin elada. Tean isegi nüüd juba täitsa mitut. Üks näiteks on selle mehe, kes siis istanduses tööl käib, tema poeg. Tema näiteks arreteeriti politsei poolt just enne seda kui Fred reisile läks. Fred õnneks sai viimasel hetkel asjasse vahele ja päästis poisi vanglasse minekust ja hilisemast Haitile tagasisaatmisest. Lisaks sellele, et neil ei ole dokumente ei oska nad ei prantsuse ega inglise keelt. Kuidas nad tööd saavad on minu jaoks üks suur küsimus. Dantel ütles, et ega nad ei teegi siis midagi...nad ei saagi midagi teha. Sellises olukorras pea võimatu kuidagi tööd hankida. Väidetavalt pidi siinne olukord olema nii palju kordi parem, et dokumentideta rahvast koguneb siia Surinamist, Brasiiliast, Haitilt jne. Siin leitakse parem elu isegi siis kui tööd ja stabiilset sissetulekut ei ole. Kooliharidus on suurel enamusel täiesti puudulik....nii muide ka Dantelil, kes ei ole kunagi koolis käinud. Tema lugu on õnneks ilusam kui enamusel teistest riikidest siia tulnutel. Tema loo kirjutan siia mõni teine kord.
Täna taimi puhastades oli meil vestlus rassismi teemadel. Nimelt on siin väga palju eristamist valgete ja mustade vahel. Eva ütles, et Pariisis ei tehta ka nahavärvil nii suurt vahet kui siin. Mis tundub veider. Ok eks ma ise alguses tegin vägagi vahet... ikka ju elus rohkem valgeid inimesi näinud. Nüüd aga olen sellega harjunud ja ei tee enam vahet...vähemalt teadlikult mitte. Küll aga teeb Dantel valgetele ja mustadele suure vahe sisse. Minu üllatuseks selgus, et see hispaanlane, kes siin enne mind töötas oli rassist. Arvamus, et mustad peavad siiamaani kõik nõmedad tööd valgete eest ära tegema peaks rassisti staatust vägagi tõestama või mis. Danteli häälest oli aru saada, kui vihaseks see kogu värk teda ajas....ajab siiamaani nagu tuli välja.
Head ööd.
kolmapäev, 22. aprill 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar