25.09 (reede)
Sellel korral toimub linna minek varem kui muidu. Dantelile pinda käimine on vilja kandnud ... sellel korral kuulsime peost enne mitte pärast. Ei teadnud ta küll väga mingit täpsemat infot selle kohta, aga igatahes midagi seal Cayennes täna toimub ja sinna me läheme. Lõuna paiku hakkasime siit liikuma ning veetsime alguses aega kontoris. Kella 3 ajal linna peole minna on veel nagu liiga vara. Lõpuks linna jõudes sai esimese asjana võileiva näol õhtusöök ostetud ning esimene värskendav õlle. Võileib ei olnud küll kõige parem, aga selle ja õlle kombinatsioon oli täitsa rahuldav ... eriti kui seda sai nautida palmide all istudes ning ümbritsevat elu vaadates. Kui olime hiljem liikunud botaanikaaeda, kus väidetavalt pidi pidu toimuma, siis peale pikka aega seal vaikuses istudes hakkas asi juba kahtlane tunduma. Ok, püsti oli pandud küll lava ja mitmeid varjualuseid, aga peost ei olnud küll mingit märki. Seal kunagise purskkaevu serval istudes ja ööõhku nautides tundus üha rohkem, et lava taga aset leidnud supiköök oli selle õhtu kõige aktiivsem ja rahvarohkem sündmus seal. Hiljem peale mitmeid eksitavaid ja arusaamatuid telefonikõnesid Danteliga saime kokku ning selgus tõsiasi, et täna üldse ei olegi mingit pidu. Alles homme. Kuuldes jutte, et laupäeval pidi linnas rohkem rahvast liikuma ja botaanikaaias ka reaalselt mingi kontsert olema, tundus üha rohkem, et tuleb järelikult veel üheks ööks linna jääda. Mingil hetkel aga seadsime sammud kuskile baari poole ... ausaltöeldes suur pettumus. Rahvast praktiliselt ei olnud ning vestlus Danteli ja tema sõbra Maisiga jõudis suhteliselt kiirelt staadiumisse, kus oleks tahtnud kahe käega peast kinni haarata ja karjuda. No inimesed on erinevad ja teadmised paratamatult väiksemad kui ei ole kunagi koolis käinud. Lõpuks tundus see tühjade klaaside taga istumine juba väga piin ning liikusime tagasi palmide väljakule. Igaõhtune kogunemiskoht linnaelanikele nagu tuleb välja. Mitte aga välikohvikud nagu Euroopas kombeks eks, vaid suure platsi kõrval reas vähemalt 15 burgeriautot. Ja nii ongi ... seisavad need putkad seal reas, kõigis mängimas erinev raadiojaam, burgerite ja võileibade valik sama ning inimesed naudivad õhtut. Ostad endale meelepärasest või juba harjumuspäraseks saanud putkast midagi isuäratavat ning võtad istet pargipinkide peal või siis keskväljakul alati püsti oleval tribüünil. Ja seda burgeriautode paraadi ei ole nautimas ainult noored vaid ka lastega pered. Lapsed sõidavad oma rataste ja uiskudega mööda platsi ringi ja vanemad siis naudivad võileiba platsi serval. Silma hakkas ka see, et oli küll alkoholi tarbimist aga mitte mingit üleliia joomist ja ebameeldivalt purjus kodanikke, kes oleks teistele pinda käinud. Kõik oli väga rahulik ja mõistlik ... vähemalt senikaua kui meie seal olime. Ehk kuskil 11 ajal seadsime meie juba ennast kontori poole teele. Ehk hiljem muutsid linnaload olnud sõdurpoisid, keda muide oli palju, eluolu seal lärmakamaks ja värvikamaks. Peab mainima, et sõdurpoisse oli tõesti palju ning mitmed neist väga noore väljanägemisega.
Kontorisse jõudes oli väsimus suur ... hoolimata varasest kellaajast.
Head ööd.
26.09 (laupäev)
Mis seal salata hea ja rahulik laupäeva hommik oli. Vähem sõitmist kui tavaliselt. Muidu nagu hommikupoolik ikka, aga täna külastasime vahelduseks teist restorani ... aga ikka hiinakat ... kuidas muidu. Erinevalt tavapärasest kohast oli see küll väiksem ja mitte nii hästi kondtsioneeriga varustatud, aga selle eest meeldis mulle, et see oli rohkem turu meeleolus sees. Tänavapoolsel küljel olid avatud 3 suurt ust ning saime laua just ühe sellise ukse juurde ... hea oli sealt papaia mahla ja söögi kõrvale turumelu vaadata. Igati nauditav lõuna ... või noh kella 10 ajal ei ole vist veel lõuna.
Plaan ka täna ööseks linna jääda olenes vaid sellest, et kas Frederic on sellega päri. Lootsime selle peale, et reedel tema suust tulnud lause „helistage mulle kui te homme öösel ka siia jääte” ei olnud lihtsalt nali. Kuigi tööd sellel nädalavahetusel ei ole kodus ning väga vahet ei ole, kas me peseme oma pesu laupäeval või pühapäeval, siis ikkagi sai helistatud ja üle küsitud, et kas on ok. Üllatusüllatus ja oligi ok. Mõte couchsurfingu kaudu endale õhtuks kaaslaseid leida ei olnudki nii lihtne kui võis arvata. Eelmisel ööl saadetud kirjadele oli saabunud vaid üksik vastus ja seegi meie jaoks mitte just kõige rõõmsama sisuga. Järgmisel korral tuleb lihtsalt hakata varem tegutsema. Kui aga sai ohtralt aega veedetud internetis (muide alati on nii, et kui minul satub kätte palju internetiaega siis Eestis oleks nagu kõigile internett ära keelatud ... pole kedagi väga pikaks ajaks internetis), siis oli lõpuks aeg ennast linna poole sättida. Sai langetatud otsus, et jätame auto kontori juurde ... nii väga ka ei taha kohalikku ellu sisse sulanduda, et peaks nüüd hakkama peale paari õllet autot juhtima. Mis meil siis muud üle jäi kui hääletada. Muretsejad, ärge muretsege :) ... esiteks hääletasime me Otiga kahekesi ning kodust sai kaasa pakitud igaksjuhuks ka pipragaas. Hääletamine läks edulisemalt kui oleks osanud arvata ... Matoury servas seisime tankla lähedal tee servas ehk kuskil 5 minutit ja juba võeti meid peale. Saime esimese autoga Balatasse, mis on siis Matoury ja Cayenne vahepeal. Sealt sai jalutatud paarsada meetrit edasi ning taaskord natuke oodatud (mitte kauem kui 10 minutit) kuni meid võttis peale üks väga segamini autoga naine ... kogu selle sodi sees oli vist isegi laps kuskil turvatoolis :). Aga saime teise autoga peaaegu et turule ehk siis kesklinnale vägaväga lähedale. Ja hääletades jõudsime linna ehk kuskil umbes poole tunniga ... hästi või mis. Ühest suveniiripoest sai soetatud esimesed õlled ning läksime neid nautima Cayennes oleva mäetipu otsa. Pole see küll just mingi väga suvalistele kondajatele mõeldud koht ... traataiad, kaablid ning sildid kirjaga a la „surmavalt ohtlik” ei kutsu just perekondi sinna aega veetma. Selle künka otsast avanes aga super vaade. Pole vaja ennast palju liigutada, et samas kohas näha nii päikese tõusu kui ka loojumist. Loojumise nägime igatahes täna ära ... eks näis kas kunagi ka sinna varahommikul satub. Seal väikese majaka kõrval istudes, õlut ja soolapähkleid nautides ning proovides ära arvata kas parasjagu on tõus või mõõn ... hea tunne oli. Viimased päikesekiired, jahutav tuul, selge taevas ... vaid mõned üksikud asjad olid puudu, et olukord oleks olnud ideaalne. Aga ei peagi ju alati ideaalne olema, eks :). Taipasin seal istudes ja ookeanit vaadates, et vahepeal olen siinse eluga liialt ära harjunud ... ei ole enam palju tekkinud selliseid uue kogemuse ohhooo hetki, mis alguses olid. Olen need kuskile alla surunud, et rohkem kohalikku ellu sisse elada ... ehk liiga palju. Kui aga mööda oli läinud piisavalt pikk aeg, et oleks pidanud veetaseme muutust nägema ja me seda siiski ei märganud siis seadsime sammud palmide väljakule, et uuesti neid burgeriputkasid kaeda. Parim koht õhtusöögi nautimiseks antud hetkel tundus olevat ikkagi see sama küngas, kus olime olnud, siis tuli uuesti ennast üles vedada. See oli seda väärt. Istud künkal oleva majakese kivivärava serval, naudid õlut ja burgerit, vaikselt läheb järjest hämaramaks, linn hakkab üha rohkem kumama kummalist valgust ning botaanikaaiast kostuvad trummirütmid ... on ju hea. Naeratus ronib ise näkku. Lõpuks hakkasid juba trummirütmid väga enda poole kutsuma. Hiinakast läbi, veel mõned õlled ja olimegi botaanikaaias. Kohal oli rohkem rahvast kui eelmisel õhtul :)...palju peresid lastega ning väikesed telgikesed erinevate piirkondade käsitööga. Olime ehk esimesed kes ennast julgesid murule istuma sättida ... tundus kuidagi veider, kui ümberringi kõik teised seisavad. Lõpuks aga nakatasime teisigi ... küll mitte paljusid, aga natuke ikka. Kuna rahvast ei olnud ikkagi väga palju siis ei olnud ka lavale lähemale saamine väga keeruline. Trummirütmid ja nende saatel tantsud on siin midagi kummalist ... ja seda muidugi ainult heas mõttes. Kui lihtsalt tundub see neil kõik käivat ning kui mõnusalt populaarne tundub siin kohalik traditsiooniline muusika olevat. Laval lauljate ja tantsijate seas oli esindatud nii mehi kui naisi, nii noori kui vanu, nii piitspeenikesi kui vormikaid jnejne. Tohutult nauditav esinemine. Tegin isegi paar videot, mille proovin kuskile internetti üles panna ... eks siis annan lingi ka kui aeg sinnamaale jõuab. Tänu Oti fotoka objektiivile saime ka kohalikega jutule :). Nimelt Oti fotoka objektiiv siis pakkus huvi ühele meie läheduses seisnud noormehele (Emanuel). Hiljem sai Emanueli, Aurore ja Adrieniga koos maha istutud ning jutustatud. Küll mitte pikalt, sest suundusime uut esinemist vaatama, aga piisavalt pikalt selleks et vahetada kontakte ning avaldada lootust uueks kohtumiseks. Nende siia küllatuleku plaan tundus sama tore kui plaan, et me veel kunagi koos linna pidu peame. Väga toredad noored inimesed, kellega ei olnud ka eriline probleem inglise keeles suhelda. Pean lihtsalt mainima, et leidsime ka ühe ühise tuttava :). Nimelt töötas Adrien siin mingi aeg Takari touris giidina ning teab Erwani, kes siin meie juures jaapanlastega oli. See info ei olnud talle võõras ning saime natuke jaapanlasi kiruda ... mitte küll palju ja jõhkralt ... aga natuke vingumist ikka ju :). Lõpuks aga oli kell nii kaugel et oli aeg hüvasti jätta ja kuidagi tagasi kontorisse saada. Kuna väsimus oli suur siis kasutasime esimest (loodetavasti ka viimast) korda taksot. Vahemaa kesklinnast Matourysse on ehk kuskil 15 km ning maksime selle eest 28 eurot. Siinseid hindu arvestades ei ole see muidugi minge hiigelsumma, aga siiski piisavalt, et loota edaspidi taksoteenuse vältimist. Nädalavahetusega umbes 50 euri laiaks lüüa ei ole just väga minu moodi, aga vahepeal ikka ju võib :). Linnale tüüpiline palavus ning ära hävitatud õlled (paraku tuleb välja et siin on paar õllet minule juba piisav) ei lasknud kohe magama jääda ning nii saigi pikalt lakke vahitud ja und oodatud.
Aga väga tore õhtu oli ... väga mõnus vaheldus ja värskendus siinsele igapäevasele elule.
Head ööd.
27.09 (pühapäev)
Hommikul andsid tunda eilsed õlled ning väheme uni. Leebe lahustuv capucino ning paar tundi rahulikku hommikune netis passimist tegid olemise värskemaks ning kella 9 ajal sättisime ennast lõpuks kodu poole teele. Viimasel hetkel ühines meiega ka veel Dantel, keda muidugi tuli oodata ... nagu on juba kombeks saanud. Poest vajalik kraam ning jõudsimegi tagasi džungli rüppe. Hea oli vahelduseks linnas olla, aga hea on ka tagasi džunglis olla ning tunda enda toas seda puidu lõhna, mida tunneb vaid siis kui paar päeva on aknad (loe: luugid) suletud olnud :).
Siis aga juba tavaline pesupesu ning niisama olemine.
Head ööd.
28.09 (esmaspäev)
Sain Fredericult väikese ülesane ... nimelt on vaja WTO poolt välja antud raamatust „Medicinal Plants in the Republic of Korea” trükkida arvutisse meile vajalik info. Et siis taime nimi, perekond, toimed ning keemilised komponendid. Vastava infoga tabel 150 taime kohta pidi juba tegelikult saadetud olema 2 nädalat tagasi, aga no läks Fredericul meelest noh :) ... ikka juhtub ju. Nüüd siis aga on selle mul paar päeva sisustatud, sest see inglise keeles keemiliste ühendite lugemine ja kirjutamine ei ole nii lihtne ... no ausalt ... nagu hiina keel. Sellega siin täna mitu tundi järjest tegelemine tuletas meelde aegu kui sai lõputööd kirjutatud ... pikad tunnid arvuti taga ning seljavalu. Lõpuks kui asi muutus juba tüütuks siis vedasin ennast liigutama. Kuna jooksmine tundub ikkagi veel siin liigne enesetapp minu jaoks (isegi kella 4 ajal) siis sai kiirel sammul puufirma poole jalutatud ja tagasi. Lootsin küll näha tamariine teepeal, aga no mitte ühtegi elukat ei sattunud täna mu teele.
Õhtul saabus Frederic infoga, et nädalavahetusel hakkab siis pihta töö desmodiumi ga. Meil on seda vaja 4 tonni. Justjust lugesite õigesti ... 4 tonni. Selle tõttu jääb ära ka nädalavahetusel Cayennes jazz festivali nautimine, aga no mis sa teed ... tööd on palju.
Head ööd.
teisipäev, 29. september 2009
reede, 25. september 2009
16.09 (kolmapäev)
Pealelõunal sai siis ühildatud netiskäik ning poetiir. Netiskäik aga ei olnud mingi tavaline. Kuna kontoris on praegu ettearvamatuks ajaks nett läinud, siis muretses Frederic mingi netipulga, millega siis saab internetiseeruda igas võimalikus kohas, kus on telefonilevi. Saigi siis istutud hiinaka parklas ja kiirelt kirjad arvutisse tõmmatud ning blogi üles riputatud.
Saime väikese lisaülesande valguspüügile. Oli Frederic soetanud väikese videokaamera ... no tõesti väikese. Soov siis siia saabuvatest jaapanlastest väike ülesvõte teha. Et siis kuidas nad seal lina ümber sebivad, liblikaid korjavad ning jaapani keeles räägivad. Pole paha ülesanne või mis ... juba hakkasid mõttes tekkima igasugused erinevad mõtted, et kuidas asja huvitavalt üles võtta. Praegu kuluks suurema venna teadmised küll ära :). Tänasel valguspüügil saab siis järgi proovida, et kuidas asi funkab ... et siis nädalavahetusel valmis olla.
Üle pika aja oli siis valguspüük. Remonti viidud generaatorit täna ei saabunud ... seega tuleb kasutada neid, mis ei ole just parimas töökorras. Sellest ka tekkis esimene jama ... lihtsalt esimene kohale viidud generaator ei töötanud. Täna panid kogu valguspüügi üles Dantel ja Ott ... siin esimene kord ju Otile. Hiljem tuli Ott mulle järgi ning siis sai viidud ka teine generaator. Turistid olid täna ootamatult varakult platsis ... juba kella seitsmest ning said alguses natuke aega pimeduses oldud. Aga lõpuks sai teine generaator tööle ning püük võis alata. Lisaks kahele belglasele, kes siin meie juures viibivad, tulid valguspüügile ka nende kaks hispaanlasest sõpra. Hiljem lisandus seltskonnaga ka siin viibiv seeneteadlane, kes korjas putukaid oma lastele ... for fun. Seltskond oli suur ning kuna korjajaid oli palju siis ei hakanud ka enda nina väga sinna lina lähedale toppima. Sellest tulenevalt tõi ka Ott ming kella 10 ajal juba koju ära ... tundus, et pole mõtet seal nii suure seltskonnaga passida. Eks vaiksematel öödel saab kauemaks jääda. Kunagi öösel siis kuulsin teisi ka tulemas, aga uni oli liiga magus et pead padja pealt tõsta ja kella vaadata.
Head ööd.
17.09 (neljapäev)
Kui kell on juba tiksunud keskpäeva ja ma võin öelda, et pool päeva oleks juba nagu läbi, siis täna Ott alles ärkas sellel ajal. Eks see ole, kui jõuad töölt alles kella poole 6 ajal koju. Olid nad seal ühe hispaanlasega olnud pikemalt kui teistega. Oti blogist võite lugeda selle õhtu kohta täpsemalt.
Valguspüükide vahepeal on päevad, kus ongi ette planeeritud niisamaolemine. Dantelil oli vähe teine lugu. Tema sai koju tulles pesemas käia, magamise asemel natuke muusikat kuulata ja siis kell 6 Fredericuga linna minna. Pealelõunal tagasi tulles ütles, et sai autos ainult pool tundi magada ja see ongi kogu tema tänane uni olnud. Natuke vähevõitu. Sellest tulenevalt lasime tal täna kauem kodus olla ning valguspüüki suundusime üles panema mina ja Ott. Saime täitsa hakkama ... raske see asi just ei ole. Nö restaureeritud varjualune näitas küll märke sellest, et ta ei ole väga kauaks määratud püsima jääma, aga ega öösel ei hakka seda enam ju seal parandama. Õnneks on praegu ka kuivem periood ja tugevaid vihmasid ei ole oodata.
Täna õhtul ilmusid Francis’ (belglane) sõbrad hispaanlased juba kella 7 ajal kohale ja õhtu võis alata. Francis ja Marta jõudsid ise natuke hiljem. Õhtu algas väikese teadmistejagamisega. Nimelt näitas Francis, et lina peal on veel üks päevaliblikas, kuigi väljas oli juba pime, ning meie arvamine et see tundub nii suure kehaga olevat et arvaks, et tegemist on ikka ööliblikaga. Sellepeale ütles Francis, et nii nüüd küll neid ei eristata. Saime siis jooniste ja seletuste kaudu teada, et öö – ja päevaliblikate erinevust saab vaadata nende tundlate kaudu. Päevaliblikatel pidi olema lihtsa pika tundla otsas alati mingi mügarik (vabandust veidra sõnakasutuse pärast). Ööliblikatel seevastu on väga erinevaid tundlaid ... erinevas pikkuses karvad, mille suund ka varieerub. Oti piltide pealt isegi võite näha hästi kui lahedad karvased tundlad mõndadel ööliblikatel on.
Mina aga tulin tänaselt valguspüügilt taas varem ära, sest kolmas – ratas – vankri - all tunne oli täitsa olemas. Huvitavad on küll need valguspüügid, aga ikkagi kuidagi veider, kui meid, töötajaid, on seal 3. Pole seal pidevalt mingit tegevust ju ka. Küll ma saan enda pikad ööd seal veeta jaapanlastega, keda siis tuleb filmima hakata. Teised aga olid taaskord varaste hommikutundideni platsis.
Head ööd.
18.09 (reede)
Kui öötöötaja oli saanud magada nii umbes 4 või 5 tundi, siis suundusime linna. Kuna seekord tuleb töine nädalavahetus siis kasutasime tänast päeva turu ja muude taoliste tegevuste jaoks. Ei tea palju teil seal Eestis üks korralikult suur pomelo maksab, aga siin tuleb selle eest vaid umbes 30 krooni lunastada. Pole paha või mis. Koduste jutud heast õunasaagist ja demostratiivsed õunasöömised skaibis teevad küll natuke kadedaks, aga no meie turg siin on ka ikka vinge :).
Tänane õhtu kulgeb rahulikult kodus. Väike puhkus ja siis veedame mitu pikka ööd jaapanlastega valge lina ääres.
Head ööd.
19.09 (laupäev)
Ootamatult varakult saabusid siis täna need kauaoodatud jaapanlased. Tunduvad olevat sellised väsimatud tüübid, kes kohe esimese veerandtunni jooksul ajasid endale seljakotid selga ning patseerisid siin mööda platsi oma suurte liblikavõrkudega ringi. Kiirelt oma kodinad majadesse ja siis kiirelt bussi tagasi, et enne lõunasööki veel mingi koht üle vaadata. Frederic paistis juba väsinud olevat kogu sellest edasi-tagasi jooksmisest ja külalistele asjade selgitamisest ... jaapanlaste energilisus ja kiirus on meile siin nagu uus ja kõrgem tase, millele peame ikkagi kuidagi järgi jõudma. Tahavad nad ju olla valguspüügil kuni päikesetõusuni. Eks näis, kes enne langevad ... kas meie või nemad. Külalised saabusid siia ühe kohaliku turismiforma „Takari tour” kaudu, kes neid siin ringi sõidutab ja asju korraldab. Ei räägi kauged külalised nimelt prantsuse keelt ... küll aga inglise keelt.
Kui vaadata ringi ainult sellise pilguga, et kus on küll liblikaid, siis võib lihtsalt dzunglisse ära eksida. Nii täna just paari jaapanlasega juhtus. Olukord ei tundunud küll väga tõsine olevat ... nende siinne reisikorraldaja paistis asja suhteliselt rahulikult võtvat ... umbes et no ma ootan natukese veel ja kui neid välja ei ilmu, siis tuleb Gendarmerile teatada. Õnneks/kahjuks aga ilmusid nad ise välja ja kõik sai korda. Kirjutasin kahjuks just selle pärast, et kui neid ei oleks välja ilmunud oleks avanenud hea võimalus minna soosse ekskursiooni tegema. Nimelt see nende reisikorraldaja teeb ka reise Kaw soosse ning just täna öösel pidi tal olema üks reis. Kui nüüd jaapanlased oleks kaduma jäänud ja ta oleks pidanud sellega tegelema, siis oleks saanud minna tema asemel soosse ... abiliseks siis tema kolleegile. Võimalus missugune eks. Kuna me Otiga ei suutnud otsustada, et kes selle ootamatu reisi saab kaasa teha, siis viskasime kulli ja kirja ... seekord naeratas õnn minu poole, aga mitte kauaks. Nimelt ilmusid japsid välja ja reisikorraldaja Erwin (pole kindel kuidas nad seda nime siin kirjutavad) läks ikkagi ise sohu. Kahju.
Täna õhtul sain täitsa südamest naerda. Kohe väga naljakas oli. Hetk kui Frederic tõi väikese mikrobussiga valguspüügile 7 jaapanlast. Niipea kui avanesid bussi uksed, siis sõna otseses mõttes jooksid sealt välja 7 täisvarustuses jaapanlast. Seljakotid seljas, suured sinised liblikavõrgud käes, kaevurilambid pea küljes, topeltvööd ümber piha et kõik vajalik kraam saaks ikka enda külge riputatud. Ilma ühtegi sõna lausumata tormasid nad otsejoones lina äärde. Ei mingit rahulikku sisseseadmist, varustuse lauale paigutamist ... seljakotidki jäeti selga. Ei suutnud ennast kuidagi tagasi hoida ... lihtsalt tuli naer peale. Nende algne, ilmselgelt väga ülehinnatud, plaan jääda kella 5ni hakkas juba lagunema peale paari tundi, kui Ott esimese unise ära viis. Nii neid vaikselt ära tilkus ning viimased tõin ma koju juba enne kella 1 öösel. Siiski langesid nemad täna ennem kui meie.
Nende varutuse hulka kuuluvad ka veidrad metallist ümmargused karbikesed, mis nad endale vöö külge riputavad ning kust siis aegajalt tossu tuleb. Ilmselt siis sääskede peletamiseks. Kui aga see atribuut on riputatud täpselt püksirihma pandla juurde siis paratamatult tundub see nagu olevat voorusevöö või kui nüüd lasta fantaasial lennata siis „Borat”i filmi vaatajad võiksid isegi arvata, et tegemist võiks olla pussymagnetiga.
Reageerimiskiirus on neil märkimisväärne. Mehed juba vaikselt nokivad oma toolide peal ja vaatavad väga tihti kella, aga kui näevad kuskil lendamas mingit huvitavat olendit, siis kargavad sekundi murosa jooksul püsti, sealjuures liblikavõrk kindlalt käes, ning tormavad kohale. Olukorrad, kus samal hetkel kargavad 3 meest sama putuka peale püsti on eriti naljakad. Ei saanudki aru, et kas nad kõik tahtsid seda putukat endale ja sellepärast olid nii kiired või lihtsalt puhtast huvist reageerisid kõik ülehelikiirusel.
Ei teagi kas nii on nüüd küll ilus öelda, aga asi hakkab tõesti nagu kodukino mõõtmeid juba võtma vaikselt :).
Head ööd.
20.09 (pühapäev)
Meie kauged külalised vist ei maga ka väga. Juba hommikul varakult on nad platsis. Vehivad liblikavõrkudega ning luusivad ringi siin metsaraie platside peal, et sealt risuhunnikutest mingeid putukaid leida. Mingi kindel putukaliik tuleb eriti aktiivselt just värskelt lõigatud puude juurde ning muidugi on seda putukat vaja. Selleks siis pidi neile veel mõned puud maha võtma. Sai metsaraie mõttes natuke asjaga edasi liigutud ja turistidel oli ka hea meel. Täna sai neile isegi selle suurema metsaraie platsi serva neile valguspüük üles pandud ... arvati, et nii on kohe eriti hea. Tegelikult ka nad vist lõpuks ikkagi natuke pettusid selles ... ei olnudki nii hea saak kui arvati olevat.
Täna oli jah kaks püüki lausa. Üks siis siin kodu lähedal ning teine suure tee ääres. Ehk kuskil 2 km kaugusel vms. Ott jäi kodu lähedale valvesse ning mina ja Dantel läksime suure tee peale. Jaapanlaste entusiasm hakkab vaikselt vaibuma ... või on see väsimus? Igatahes ei tiiruta nad enam pidevalt lina ümber vaid hoopis teevad oma ülehelikiirusel sööste pinkidelt lina äärde ... see reageerimiskiirus on neil ikka viimasepeal. Kiirusest rääkides ... üks mees siin on eriti osav kätega liblika püüdmisel. Nimelt kui lina peal siis on üks liblikas siis tema kättesaamiseks tuleb talle läheneda käega pea poolt, nimetissõrmega keha peale suruda ning siis pöidla ning keskmise sõrmega tiivad kokku lükata. Kiirus, millega see üks mees seda asja siin teeb on ulme ... isegi tema kaaslased heas mõttes naeravad selle üle ning proovivad seda kiirust jäljendada.
Lisaks minule ja Dantelile oli täna meile seltsiks ka Erwan. Mees, kes on kunagi pikalt teenindud sõjaväes ning peale mitmeid õnnetusi seal eemaldus. Ka sõjaväes oli ta nö spetsialiseerunud metsas töötamisele ... luure ning lõksude seadmine dzunglisse. Kusjuures siis olid need lõksud mõeldud inimestele. Nüüd aga elab ta siin Prantsuse – Guajaanas ning tegeleb turistidega peamiselt. Lisaks tavalistele ekskursioonidele dzunglis teeb ta ka uusi radasid. Kindlasti mees, kellega ei kardaks dzunglisse ära eksida.
Esimesed unised tõin ma koju juba enne kella 10t. Viimased suutsid kella 1ni ikka vastu pidada. Nii palju siis jah pikkadest öödest.
Head ööd.
21.09 (esmaspäev)
Kui vahepeal siin on hetki, kus nagu ei ole väga midagi kirjutada, siis praegu on nii palju kirjutada, et ei oska kuskilt isegi alustada. Aga eks proovin ikka päeva algusest alustada kuidagi.
Olenemata magamamineku kellaajast oli äratus ikka kuskil kells 9 ajal. Raske on ka siin suureneva palavuse käes korralikult magada. Päev sai suhteliselt rahulikult veedetud ... enamjaolt ikka puhkamise märgi all. Meil vähemalt. Erwan aga pidi siin jaapanlasi terve päeva ringi vedama ... ikka nii et üks soovib minna ühel hetkel kuskil 10 km kaugusel, siis kui ta on tagasi koju jõudnud siis tahab teine kuskile sõita jnejne. Ikka nii, et kõik eraldi kohtadesse ja võimalikult erinevatel aegadel. Neil paistab kehtivat suhtumine nüüd-ja-kohe. Arusaadavalt on see Erwanile juba väsitavaks muutunud.
Pealelõunal selgus, et täna on samuti 2 valguspüüki ... mõlemad suure tee ääres. Saigi siis tehtud skeem, et viisin enne Oti kogu kraamiga kohta, mis jääb Camp Caimani poole ning sõitsin siis tagasi koju, et peale korjata Dantel ja ülejäänud kraam. Nagu alati kerkib üles küsimus, et kas sai ikka kõik vajalik kraam kaasa. Minule ja Dantelile sai, aga Otil jäid mõned olulised jupid andmata ... või noh vahetamata. Kui meil siis oli meelde tulnud, et eelmisel ööl katki läinud pirnipesaga juhtmekast sai Otile ning et puudu on ka kate generaatorile, siis jätsin Danteli sinnapaika ja sõitsin tagasi Oti juurde. Seal selgus aga et jamasid on veel. Nimelt generaator ei taha väga elektrit teha ... see oli vähemalt esialgne diagnoos. Kui siis sai kiirelt kohale toodud korralik (või noh vähemalt korralikum) juhtmekast ning viimane generaator hakkas asi juba kahtlane tunduma. Nimelt kolmas generaator, mis oli veel kodu juures häält teinud, ei tahtnud enam üldse mingit eluvaimu sisse võtta. Nii me seal siis seisime ja ei osanud nagu asjast midagi arvata. Siis õnneks sõitis meist mööda Frederic, kes oli teel koju ... kiire infovahetus, ettepanekud, katsetused ning lahendus oligi leitud. Selgus, et generaator siiski toodab elektrit (selleks kasutasime Florenci mikserit ... millest muidugi viimane ei tohi midagi teada, sest siis on Fredericu elu läbi ... need siis Fredericu sõnad :) ). Järelikult pidi probleem olema kuskil juhtmetes. Ott siis näitas oma elektriku oskusi ning pikendusjuhtmes olnud rike sai parandatud ... hea et viga oli pikendusjuhtmes ja mitte selles jubedas juhtmekastis, mida vaadates tekib mul alati küsimus, et mitu kümnendit see on juba valguspüüki siin teeninud. No kui nüüd aus olla, siis on kogu see valguspüügi kraam siin minu jaoks suure küsimärgiga asi. Kui Ott sai sama probleemi kahel korral parandada, siis edasi töötas asi vist ilma suuremate tõrgeteta. Vist sellepärast, et edasi suundusin ma teisele valguspüügi platsile, kus Dantel oli. Jaapanlased olid endiselt nagu väikesed lapsed jõuluõhtul ning vaikselt sai ikka naerda seal omaette. Oli küll tuulevaikne õhtu ja puha, aga juba enne kella ühte tänasid turistid meid pika öö eest. Pikk tõesti eks. Õhtu jooksul muidugi tuli jaapanlaste nüüd-ja-kohe suhtumise tõttu teha mitmeid nö taksosõite, et neid koju magama vedada.
Minu jaoks aga oli õhtu tipp see kui Erwin ilmus välja maoga. Madu oli küll väike ja alles noor veel, aga alguses käisid ikka judinad üle selja küll. Kui alguses ajasin ikka vastu ja ei olnud nõus madu kätte võtma, siis lõpuks andsin alla. Mis seal ikka. Tuleb tunnistada, et ei olnudki midagi hullu. Kui keegi maoteadja inimene sulle ütleb ikka, et hammustada ei saa ja madu ei ole ohtlik, siis võib ju täitsa proovida teda käes hoida. Esimesed vingerdused ehmatasi küll ära, aga hiljem ei olnud enam mingit probleemi madu käes hoida ja sellega sõrmede vahel nö mängida. Danteli reaktsioon mao peale oli muidugi hoopis midagi muud ... nimelt kargas ta mao nägemise peale tooli pealt püsti ja tegi kohe paar kiiremat sammu, et eemale saada. Ei võtnudki ta lõpuks madu kätte ... isegi kui Erwin teda õhutas ja ütles „näe, isegi üks eesti tüdruk hoiab madu käes ja sina siis nüüd ei julge”. Kuhu panna tee pealt leitud madu kui ühtegi kotti parasjagu käepärast ei ole? Pluusi sisse. Jube eks. Aga kui pluusi servad on püksivärvli vahele topitud, siis tunneb ennast madu seal särgi sees väga hästi. Magab rahulikult inimese sooja ihu vastas. Ei mäleta küll, et ma oleks kunagi varem madu käes hoidnud ... seega siis esimene ja väga meeldejääv kogemus. Edaspidi ei tundu enam igasuguste putukate ja madude käeshoidmine nii jube kui varem. Kunagi on vaja ju esimene samm teha.
Öö jooksul saadi kätte ka päris mitu Megasomat, keda tasuks kätte võtta ainult tema sarvest kinni hoides. Teda naha peale pannes on valus küünistamine karanteeritud. Megasomat sarvest hoides saab nagu loodusliku propelleri, mis suure palavuse korral on päris hea lehviku asendaja.
Head ööd.
22.09 (teisipäev)
Taaskord on meil samal ööl kaks valguspüüki ... selle erinevusega, et nüüd on mõlemad pm sama platsi peal. Vahet ehk ainult sada meetrit. Ei tea nüüd kui hea mõte see on või kui palju parema saagi nii saab, aga kui nad nii tahavad siis ok, saab tehtud. Nii siis läksimegi natuke enne kella 6 varustusega platsi. Koht siis puufirmast otse üle tee ... suuremapoolne tühi plats, kus mingil ajal palke hoitakse. Muidugi juksis ka täna öösel üks generaator, aga see juba ei ole mingi üllatus. Lõpuks aga sai asi korda ja kõik töötas lõpuni välja. Enne kella 10t aga avaldasid kõige väsinumad aga juba väga konkreetselt soovi koju minna. „I’m tired. Take me home now.” („Olen väsinud. Vii mind kohe koju.”) ... ei jäta just mingit muud valikut või mis. Klient on kunn. Saak aga tundus olevat hea ...erinevaid mardikaid ikka lendas natuke valguse peale kohale. Suuremate mardikatega koos tegid jaapanlased muidugi koos pilte ... ikka eraldi ja kõik koos jnejne. Pildistamine kestis täitsa pikalt kohe. Naljakas oli seda tralli kõike vaadata.
Head ööd.
23.09 (kolmapäev)
Järgmine valguspüük on aga alles oktoobri keskel ... niiet seni teised toimetused. Näiteks erinevate taimede istutamine, korjamine ja ehk kui jääb natuke aega, siis ka metsaraie. Viimases pole küll just väga kindel, sest soovitavalt oktoobri lõpuks on vaja korjata 4 tonni ühte taime, mille nime ka kirja panen kunagi ... siis kui selle õigekirjas kindel olen.
Täna siis saigi ennelõunal natuke aega väikestesse taimede istutamiseks mõeldud kilekottidesse mulda kühveldatud, siis sinna taimed sisse ning siis hoolega kastmist. Korralikku vihma ei ole siin muide juba nädalaid olnud. Aga ega sellist tööd ei saa lõõskava päikese käes pikalt teha ... eriti keskpäeva kandis.
Kui lõuna ajal tuli Erwan veel korraks jaapanlastega siia, et nad saaksid siin viimased püüdmised teha, siis sai ka veel natuke juttu aetud. Ikka tema ekspeditsioonidest Prantsuse – Guajaana lõunaosasse ... vahel kestvat ekspeditsioonid isegi 4 kuud. Sai siis veel arvutist kaimanide, madude ja muude siinsete elukate pilte vaadatud ning mõnusat kohalikku muusikat kuulatud. Sai kokku lepitud, et saan ka endale ühe plaadi selle kohaliku muusikaga.
Arvan, et oleks juba hea aeg hakata otsima siia asendajat endale. Kuna 3 kuu pärast on minul aeg sammud kodu poole seada, siis kas selle aasta lõpus või uue aasta alguses tahetakse siia minu asemele kedagi. Tore oleks muidugi kui saaks tulla juba enne jõule, aga uue aasta algus on ka ok. Et kui teil lugejatel endal on huvi tekkinud või teate keda, kes sooviks siia tulla, siis saatku enda cv aadressile liisa@floramazone.com . Kindlasti on vajalikud autojuhiload. Töö on sama, mida mina siin olen teinud ... pm nagu abiline kõiges :). Saab valguspüüki teha, taimedega tegeleda, autojuht olla ning siis veel muid toimetusi, mis sellise majapidamise ülevalpidamisel on elementaarsed. Tulijat ootab siin ees kõigele muule lisaks veel ka üks eestlane. Fredericu soov tööjõuks eestlasi võtta ei ole muutunud. Et siis saatke aga julgelt oma cv-sid ning igasuguseid küsimusi mis on tekkinud. Vastan väga hea meelega ... küll aga võib vastus natuke viibida, kuna ei saa iga päev internetti kasutada.
Head ööd.
24.09 (neljapäev)
Täna sai täitsa tükk aega tegutsetus lõõskava päikese käes ning taimekotte mullaga täidetud. Nüüd peaks 400 kotti olemas olema. Nendesse ei istutata mingeid juuri ega kalleid istikuid vaid Dantel lihtsalt käib istanduses, lõikab ühelt puult mitu oksa maha ning siis need oksad lõikame kuskil ehk 40 – 50 cm pikkusteks juppideks ja lihtsalt pistame need sinna mullakottidesse. Ja siis tuleb lihtsalt loota, et neist mingi hulk ka kasvama läheb.
Rääkisin ükspäev Dantelile, et ma olen siin juba nii pikka aega olnud, aga endiselt ei ole ma jõudnud öist linna melu vaatama minna. Aga see öine linn on alati huvitav. Nüüd sellel nädalavahetusel aga on Cayennes botaanikaaias üks pidu, kuhu koos suundume. Et siis esimest korda siin oldud aja jooksul kasutan võimalust kontoris ööbida :).
Head ööd.
Pealelõunal sai siis ühildatud netiskäik ning poetiir. Netiskäik aga ei olnud mingi tavaline. Kuna kontoris on praegu ettearvamatuks ajaks nett läinud, siis muretses Frederic mingi netipulga, millega siis saab internetiseeruda igas võimalikus kohas, kus on telefonilevi. Saigi siis istutud hiinaka parklas ja kiirelt kirjad arvutisse tõmmatud ning blogi üles riputatud.
Saime väikese lisaülesande valguspüügile. Oli Frederic soetanud väikese videokaamera ... no tõesti väikese. Soov siis siia saabuvatest jaapanlastest väike ülesvõte teha. Et siis kuidas nad seal lina ümber sebivad, liblikaid korjavad ning jaapani keeles räägivad. Pole paha ülesanne või mis ... juba hakkasid mõttes tekkima igasugused erinevad mõtted, et kuidas asja huvitavalt üles võtta. Praegu kuluks suurema venna teadmised küll ära :). Tänasel valguspüügil saab siis järgi proovida, et kuidas asi funkab ... et siis nädalavahetusel valmis olla.
Üle pika aja oli siis valguspüük. Remonti viidud generaatorit täna ei saabunud ... seega tuleb kasutada neid, mis ei ole just parimas töökorras. Sellest ka tekkis esimene jama ... lihtsalt esimene kohale viidud generaator ei töötanud. Täna panid kogu valguspüügi üles Dantel ja Ott ... siin esimene kord ju Otile. Hiljem tuli Ott mulle järgi ning siis sai viidud ka teine generaator. Turistid olid täna ootamatult varakult platsis ... juba kella seitsmest ning said alguses natuke aega pimeduses oldud. Aga lõpuks sai teine generaator tööle ning püük võis alata. Lisaks kahele belglasele, kes siin meie juures viibivad, tulid valguspüügile ka nende kaks hispaanlasest sõpra. Hiljem lisandus seltskonnaga ka siin viibiv seeneteadlane, kes korjas putukaid oma lastele ... for fun. Seltskond oli suur ning kuna korjajaid oli palju siis ei hakanud ka enda nina väga sinna lina lähedale toppima. Sellest tulenevalt tõi ka Ott ming kella 10 ajal juba koju ära ... tundus, et pole mõtet seal nii suure seltskonnaga passida. Eks vaiksematel öödel saab kauemaks jääda. Kunagi öösel siis kuulsin teisi ka tulemas, aga uni oli liiga magus et pead padja pealt tõsta ja kella vaadata.
Head ööd.
17.09 (neljapäev)
Kui kell on juba tiksunud keskpäeva ja ma võin öelda, et pool päeva oleks juba nagu läbi, siis täna Ott alles ärkas sellel ajal. Eks see ole, kui jõuad töölt alles kella poole 6 ajal koju. Olid nad seal ühe hispaanlasega olnud pikemalt kui teistega. Oti blogist võite lugeda selle õhtu kohta täpsemalt.
Valguspüükide vahepeal on päevad, kus ongi ette planeeritud niisamaolemine. Dantelil oli vähe teine lugu. Tema sai koju tulles pesemas käia, magamise asemel natuke muusikat kuulata ja siis kell 6 Fredericuga linna minna. Pealelõunal tagasi tulles ütles, et sai autos ainult pool tundi magada ja see ongi kogu tema tänane uni olnud. Natuke vähevõitu. Sellest tulenevalt lasime tal täna kauem kodus olla ning valguspüüki suundusime üles panema mina ja Ott. Saime täitsa hakkama ... raske see asi just ei ole. Nö restaureeritud varjualune näitas küll märke sellest, et ta ei ole väga kauaks määratud püsima jääma, aga ega öösel ei hakka seda enam ju seal parandama. Õnneks on praegu ka kuivem periood ja tugevaid vihmasid ei ole oodata.
Täna õhtul ilmusid Francis’ (belglane) sõbrad hispaanlased juba kella 7 ajal kohale ja õhtu võis alata. Francis ja Marta jõudsid ise natuke hiljem. Õhtu algas väikese teadmistejagamisega. Nimelt näitas Francis, et lina peal on veel üks päevaliblikas, kuigi väljas oli juba pime, ning meie arvamine et see tundub nii suure kehaga olevat et arvaks, et tegemist on ikka ööliblikaga. Sellepeale ütles Francis, et nii nüüd küll neid ei eristata. Saime siis jooniste ja seletuste kaudu teada, et öö – ja päevaliblikate erinevust saab vaadata nende tundlate kaudu. Päevaliblikatel pidi olema lihtsa pika tundla otsas alati mingi mügarik (vabandust veidra sõnakasutuse pärast). Ööliblikatel seevastu on väga erinevaid tundlaid ... erinevas pikkuses karvad, mille suund ka varieerub. Oti piltide pealt isegi võite näha hästi kui lahedad karvased tundlad mõndadel ööliblikatel on.
Mina aga tulin tänaselt valguspüügilt taas varem ära, sest kolmas – ratas – vankri - all tunne oli täitsa olemas. Huvitavad on küll need valguspüügid, aga ikkagi kuidagi veider, kui meid, töötajaid, on seal 3. Pole seal pidevalt mingit tegevust ju ka. Küll ma saan enda pikad ööd seal veeta jaapanlastega, keda siis tuleb filmima hakata. Teised aga olid taaskord varaste hommikutundideni platsis.
Head ööd.
18.09 (reede)
Kui öötöötaja oli saanud magada nii umbes 4 või 5 tundi, siis suundusime linna. Kuna seekord tuleb töine nädalavahetus siis kasutasime tänast päeva turu ja muude taoliste tegevuste jaoks. Ei tea palju teil seal Eestis üks korralikult suur pomelo maksab, aga siin tuleb selle eest vaid umbes 30 krooni lunastada. Pole paha või mis. Koduste jutud heast õunasaagist ja demostratiivsed õunasöömised skaibis teevad küll natuke kadedaks, aga no meie turg siin on ka ikka vinge :).
Tänane õhtu kulgeb rahulikult kodus. Väike puhkus ja siis veedame mitu pikka ööd jaapanlastega valge lina ääres.
Head ööd.
19.09 (laupäev)
Ootamatult varakult saabusid siis täna need kauaoodatud jaapanlased. Tunduvad olevat sellised väsimatud tüübid, kes kohe esimese veerandtunni jooksul ajasid endale seljakotid selga ning patseerisid siin mööda platsi oma suurte liblikavõrkudega ringi. Kiirelt oma kodinad majadesse ja siis kiirelt bussi tagasi, et enne lõunasööki veel mingi koht üle vaadata. Frederic paistis juba väsinud olevat kogu sellest edasi-tagasi jooksmisest ja külalistele asjade selgitamisest ... jaapanlaste energilisus ja kiirus on meile siin nagu uus ja kõrgem tase, millele peame ikkagi kuidagi järgi jõudma. Tahavad nad ju olla valguspüügil kuni päikesetõusuni. Eks näis, kes enne langevad ... kas meie või nemad. Külalised saabusid siia ühe kohaliku turismiforma „Takari tour” kaudu, kes neid siin ringi sõidutab ja asju korraldab. Ei räägi kauged külalised nimelt prantsuse keelt ... küll aga inglise keelt.
Kui vaadata ringi ainult sellise pilguga, et kus on küll liblikaid, siis võib lihtsalt dzunglisse ära eksida. Nii täna just paari jaapanlasega juhtus. Olukord ei tundunud küll väga tõsine olevat ... nende siinne reisikorraldaja paistis asja suhteliselt rahulikult võtvat ... umbes et no ma ootan natukese veel ja kui neid välja ei ilmu, siis tuleb Gendarmerile teatada. Õnneks/kahjuks aga ilmusid nad ise välja ja kõik sai korda. Kirjutasin kahjuks just selle pärast, et kui neid ei oleks välja ilmunud oleks avanenud hea võimalus minna soosse ekskursiooni tegema. Nimelt see nende reisikorraldaja teeb ka reise Kaw soosse ning just täna öösel pidi tal olema üks reis. Kui nüüd jaapanlased oleks kaduma jäänud ja ta oleks pidanud sellega tegelema, siis oleks saanud minna tema asemel soosse ... abiliseks siis tema kolleegile. Võimalus missugune eks. Kuna me Otiga ei suutnud otsustada, et kes selle ootamatu reisi saab kaasa teha, siis viskasime kulli ja kirja ... seekord naeratas õnn minu poole, aga mitte kauaks. Nimelt ilmusid japsid välja ja reisikorraldaja Erwin (pole kindel kuidas nad seda nime siin kirjutavad) läks ikkagi ise sohu. Kahju.
Täna õhtul sain täitsa südamest naerda. Kohe väga naljakas oli. Hetk kui Frederic tõi väikese mikrobussiga valguspüügile 7 jaapanlast. Niipea kui avanesid bussi uksed, siis sõna otseses mõttes jooksid sealt välja 7 täisvarustuses jaapanlast. Seljakotid seljas, suured sinised liblikavõrgud käes, kaevurilambid pea küljes, topeltvööd ümber piha et kõik vajalik kraam saaks ikka enda külge riputatud. Ilma ühtegi sõna lausumata tormasid nad otsejoones lina äärde. Ei mingit rahulikku sisseseadmist, varustuse lauale paigutamist ... seljakotidki jäeti selga. Ei suutnud ennast kuidagi tagasi hoida ... lihtsalt tuli naer peale. Nende algne, ilmselgelt väga ülehinnatud, plaan jääda kella 5ni hakkas juba lagunema peale paari tundi, kui Ott esimese unise ära viis. Nii neid vaikselt ära tilkus ning viimased tõin ma koju juba enne kella 1 öösel. Siiski langesid nemad täna ennem kui meie.
Nende varutuse hulka kuuluvad ka veidrad metallist ümmargused karbikesed, mis nad endale vöö külge riputavad ning kust siis aegajalt tossu tuleb. Ilmselt siis sääskede peletamiseks. Kui aga see atribuut on riputatud täpselt püksirihma pandla juurde siis paratamatult tundub see nagu olevat voorusevöö või kui nüüd lasta fantaasial lennata siis „Borat”i filmi vaatajad võiksid isegi arvata, et tegemist võiks olla pussymagnetiga.
Reageerimiskiirus on neil märkimisväärne. Mehed juba vaikselt nokivad oma toolide peal ja vaatavad väga tihti kella, aga kui näevad kuskil lendamas mingit huvitavat olendit, siis kargavad sekundi murosa jooksul püsti, sealjuures liblikavõrk kindlalt käes, ning tormavad kohale. Olukorrad, kus samal hetkel kargavad 3 meest sama putuka peale püsti on eriti naljakad. Ei saanudki aru, et kas nad kõik tahtsid seda putukat endale ja sellepärast olid nii kiired või lihtsalt puhtast huvist reageerisid kõik ülehelikiirusel.
Ei teagi kas nii on nüüd küll ilus öelda, aga asi hakkab tõesti nagu kodukino mõõtmeid juba võtma vaikselt :).
Head ööd.
20.09 (pühapäev)
Meie kauged külalised vist ei maga ka väga. Juba hommikul varakult on nad platsis. Vehivad liblikavõrkudega ning luusivad ringi siin metsaraie platside peal, et sealt risuhunnikutest mingeid putukaid leida. Mingi kindel putukaliik tuleb eriti aktiivselt just värskelt lõigatud puude juurde ning muidugi on seda putukat vaja. Selleks siis pidi neile veel mõned puud maha võtma. Sai metsaraie mõttes natuke asjaga edasi liigutud ja turistidel oli ka hea meel. Täna sai neile isegi selle suurema metsaraie platsi serva neile valguspüük üles pandud ... arvati, et nii on kohe eriti hea. Tegelikult ka nad vist lõpuks ikkagi natuke pettusid selles ... ei olnudki nii hea saak kui arvati olevat.
Täna oli jah kaks püüki lausa. Üks siis siin kodu lähedal ning teine suure tee ääres. Ehk kuskil 2 km kaugusel vms. Ott jäi kodu lähedale valvesse ning mina ja Dantel läksime suure tee peale. Jaapanlaste entusiasm hakkab vaikselt vaibuma ... või on see väsimus? Igatahes ei tiiruta nad enam pidevalt lina ümber vaid hoopis teevad oma ülehelikiirusel sööste pinkidelt lina äärde ... see reageerimiskiirus on neil ikka viimasepeal. Kiirusest rääkides ... üks mees siin on eriti osav kätega liblika püüdmisel. Nimelt kui lina peal siis on üks liblikas siis tema kättesaamiseks tuleb talle läheneda käega pea poolt, nimetissõrmega keha peale suruda ning siis pöidla ning keskmise sõrmega tiivad kokku lükata. Kiirus, millega see üks mees seda asja siin teeb on ulme ... isegi tema kaaslased heas mõttes naeravad selle üle ning proovivad seda kiirust jäljendada.
Lisaks minule ja Dantelile oli täna meile seltsiks ka Erwan. Mees, kes on kunagi pikalt teenindud sõjaväes ning peale mitmeid õnnetusi seal eemaldus. Ka sõjaväes oli ta nö spetsialiseerunud metsas töötamisele ... luure ning lõksude seadmine dzunglisse. Kusjuures siis olid need lõksud mõeldud inimestele. Nüüd aga elab ta siin Prantsuse – Guajaanas ning tegeleb turistidega peamiselt. Lisaks tavalistele ekskursioonidele dzunglis teeb ta ka uusi radasid. Kindlasti mees, kellega ei kardaks dzunglisse ära eksida.
Esimesed unised tõin ma koju juba enne kella 10t. Viimased suutsid kella 1ni ikka vastu pidada. Nii palju siis jah pikkadest öödest.
Head ööd.
21.09 (esmaspäev)
Kui vahepeal siin on hetki, kus nagu ei ole väga midagi kirjutada, siis praegu on nii palju kirjutada, et ei oska kuskilt isegi alustada. Aga eks proovin ikka päeva algusest alustada kuidagi.
Olenemata magamamineku kellaajast oli äratus ikka kuskil kells 9 ajal. Raske on ka siin suureneva palavuse käes korralikult magada. Päev sai suhteliselt rahulikult veedetud ... enamjaolt ikka puhkamise märgi all. Meil vähemalt. Erwan aga pidi siin jaapanlasi terve päeva ringi vedama ... ikka nii et üks soovib minna ühel hetkel kuskil 10 km kaugusel, siis kui ta on tagasi koju jõudnud siis tahab teine kuskile sõita jnejne. Ikka nii, et kõik eraldi kohtadesse ja võimalikult erinevatel aegadel. Neil paistab kehtivat suhtumine nüüd-ja-kohe. Arusaadavalt on see Erwanile juba väsitavaks muutunud.
Pealelõunal selgus, et täna on samuti 2 valguspüüki ... mõlemad suure tee ääres. Saigi siis tehtud skeem, et viisin enne Oti kogu kraamiga kohta, mis jääb Camp Caimani poole ning sõitsin siis tagasi koju, et peale korjata Dantel ja ülejäänud kraam. Nagu alati kerkib üles küsimus, et kas sai ikka kõik vajalik kraam kaasa. Minule ja Dantelile sai, aga Otil jäid mõned olulised jupid andmata ... või noh vahetamata. Kui meil siis oli meelde tulnud, et eelmisel ööl katki läinud pirnipesaga juhtmekast sai Otile ning et puudu on ka kate generaatorile, siis jätsin Danteli sinnapaika ja sõitsin tagasi Oti juurde. Seal selgus aga et jamasid on veel. Nimelt generaator ei taha väga elektrit teha ... see oli vähemalt esialgne diagnoos. Kui siis sai kiirelt kohale toodud korralik (või noh vähemalt korralikum) juhtmekast ning viimane generaator hakkas asi juba kahtlane tunduma. Nimelt kolmas generaator, mis oli veel kodu juures häält teinud, ei tahtnud enam üldse mingit eluvaimu sisse võtta. Nii me seal siis seisime ja ei osanud nagu asjast midagi arvata. Siis õnneks sõitis meist mööda Frederic, kes oli teel koju ... kiire infovahetus, ettepanekud, katsetused ning lahendus oligi leitud. Selgus, et generaator siiski toodab elektrit (selleks kasutasime Florenci mikserit ... millest muidugi viimane ei tohi midagi teada, sest siis on Fredericu elu läbi ... need siis Fredericu sõnad :) ). Järelikult pidi probleem olema kuskil juhtmetes. Ott siis näitas oma elektriku oskusi ning pikendusjuhtmes olnud rike sai parandatud ... hea et viga oli pikendusjuhtmes ja mitte selles jubedas juhtmekastis, mida vaadates tekib mul alati küsimus, et mitu kümnendit see on juba valguspüüki siin teeninud. No kui nüüd aus olla, siis on kogu see valguspüügi kraam siin minu jaoks suure küsimärgiga asi. Kui Ott sai sama probleemi kahel korral parandada, siis edasi töötas asi vist ilma suuremate tõrgeteta. Vist sellepärast, et edasi suundusin ma teisele valguspüügi platsile, kus Dantel oli. Jaapanlased olid endiselt nagu väikesed lapsed jõuluõhtul ning vaikselt sai ikka naerda seal omaette. Oli küll tuulevaikne õhtu ja puha, aga juba enne kella ühte tänasid turistid meid pika öö eest. Pikk tõesti eks. Õhtu jooksul muidugi tuli jaapanlaste nüüd-ja-kohe suhtumise tõttu teha mitmeid nö taksosõite, et neid koju magama vedada.
Minu jaoks aga oli õhtu tipp see kui Erwin ilmus välja maoga. Madu oli küll väike ja alles noor veel, aga alguses käisid ikka judinad üle selja küll. Kui alguses ajasin ikka vastu ja ei olnud nõus madu kätte võtma, siis lõpuks andsin alla. Mis seal ikka. Tuleb tunnistada, et ei olnudki midagi hullu. Kui keegi maoteadja inimene sulle ütleb ikka, et hammustada ei saa ja madu ei ole ohtlik, siis võib ju täitsa proovida teda käes hoida. Esimesed vingerdused ehmatasi küll ära, aga hiljem ei olnud enam mingit probleemi madu käes hoida ja sellega sõrmede vahel nö mängida. Danteli reaktsioon mao peale oli muidugi hoopis midagi muud ... nimelt kargas ta mao nägemise peale tooli pealt püsti ja tegi kohe paar kiiremat sammu, et eemale saada. Ei võtnudki ta lõpuks madu kätte ... isegi kui Erwin teda õhutas ja ütles „näe, isegi üks eesti tüdruk hoiab madu käes ja sina siis nüüd ei julge”. Kuhu panna tee pealt leitud madu kui ühtegi kotti parasjagu käepärast ei ole? Pluusi sisse. Jube eks. Aga kui pluusi servad on püksivärvli vahele topitud, siis tunneb ennast madu seal särgi sees väga hästi. Magab rahulikult inimese sooja ihu vastas. Ei mäleta küll, et ma oleks kunagi varem madu käes hoidnud ... seega siis esimene ja väga meeldejääv kogemus. Edaspidi ei tundu enam igasuguste putukate ja madude käeshoidmine nii jube kui varem. Kunagi on vaja ju esimene samm teha.
Öö jooksul saadi kätte ka päris mitu Megasomat, keda tasuks kätte võtta ainult tema sarvest kinni hoides. Teda naha peale pannes on valus küünistamine karanteeritud. Megasomat sarvest hoides saab nagu loodusliku propelleri, mis suure palavuse korral on päris hea lehviku asendaja.
Head ööd.
22.09 (teisipäev)
Taaskord on meil samal ööl kaks valguspüüki ... selle erinevusega, et nüüd on mõlemad pm sama platsi peal. Vahet ehk ainult sada meetrit. Ei tea nüüd kui hea mõte see on või kui palju parema saagi nii saab, aga kui nad nii tahavad siis ok, saab tehtud. Nii siis läksimegi natuke enne kella 6 varustusega platsi. Koht siis puufirmast otse üle tee ... suuremapoolne tühi plats, kus mingil ajal palke hoitakse. Muidugi juksis ka täna öösel üks generaator, aga see juba ei ole mingi üllatus. Lõpuks aga sai asi korda ja kõik töötas lõpuni välja. Enne kella 10t aga avaldasid kõige väsinumad aga juba väga konkreetselt soovi koju minna. „I’m tired. Take me home now.” („Olen väsinud. Vii mind kohe koju.”) ... ei jäta just mingit muud valikut või mis. Klient on kunn. Saak aga tundus olevat hea ...erinevaid mardikaid ikka lendas natuke valguse peale kohale. Suuremate mardikatega koos tegid jaapanlased muidugi koos pilte ... ikka eraldi ja kõik koos jnejne. Pildistamine kestis täitsa pikalt kohe. Naljakas oli seda tralli kõike vaadata.
Head ööd.
23.09 (kolmapäev)
Järgmine valguspüük on aga alles oktoobri keskel ... niiet seni teised toimetused. Näiteks erinevate taimede istutamine, korjamine ja ehk kui jääb natuke aega, siis ka metsaraie. Viimases pole küll just väga kindel, sest soovitavalt oktoobri lõpuks on vaja korjata 4 tonni ühte taime, mille nime ka kirja panen kunagi ... siis kui selle õigekirjas kindel olen.
Täna siis saigi ennelõunal natuke aega väikestesse taimede istutamiseks mõeldud kilekottidesse mulda kühveldatud, siis sinna taimed sisse ning siis hoolega kastmist. Korralikku vihma ei ole siin muide juba nädalaid olnud. Aga ega sellist tööd ei saa lõõskava päikese käes pikalt teha ... eriti keskpäeva kandis.
Kui lõuna ajal tuli Erwan veel korraks jaapanlastega siia, et nad saaksid siin viimased püüdmised teha, siis sai ka veel natuke juttu aetud. Ikka tema ekspeditsioonidest Prantsuse – Guajaana lõunaosasse ... vahel kestvat ekspeditsioonid isegi 4 kuud. Sai siis veel arvutist kaimanide, madude ja muude siinsete elukate pilte vaadatud ning mõnusat kohalikku muusikat kuulatud. Sai kokku lepitud, et saan ka endale ühe plaadi selle kohaliku muusikaga.
Arvan, et oleks juba hea aeg hakata otsima siia asendajat endale. Kuna 3 kuu pärast on minul aeg sammud kodu poole seada, siis kas selle aasta lõpus või uue aasta alguses tahetakse siia minu asemele kedagi. Tore oleks muidugi kui saaks tulla juba enne jõule, aga uue aasta algus on ka ok. Et kui teil lugejatel endal on huvi tekkinud või teate keda, kes sooviks siia tulla, siis saatku enda cv aadressile liisa@floramazone.com . Kindlasti on vajalikud autojuhiload. Töö on sama, mida mina siin olen teinud ... pm nagu abiline kõiges :). Saab valguspüüki teha, taimedega tegeleda, autojuht olla ning siis veel muid toimetusi, mis sellise majapidamise ülevalpidamisel on elementaarsed. Tulijat ootab siin ees kõigele muule lisaks veel ka üks eestlane. Fredericu soov tööjõuks eestlasi võtta ei ole muutunud. Et siis saatke aga julgelt oma cv-sid ning igasuguseid küsimusi mis on tekkinud. Vastan väga hea meelega ... küll aga võib vastus natuke viibida, kuna ei saa iga päev internetti kasutada.
Head ööd.
24.09 (neljapäev)
Täna sai täitsa tükk aega tegutsetus lõõskava päikese käes ning taimekotte mullaga täidetud. Nüüd peaks 400 kotti olemas olema. Nendesse ei istutata mingeid juuri ega kalleid istikuid vaid Dantel lihtsalt käib istanduses, lõikab ühelt puult mitu oksa maha ning siis need oksad lõikame kuskil ehk 40 – 50 cm pikkusteks juppideks ja lihtsalt pistame need sinna mullakottidesse. Ja siis tuleb lihtsalt loota, et neist mingi hulk ka kasvama läheb.
Rääkisin ükspäev Dantelile, et ma olen siin juba nii pikka aega olnud, aga endiselt ei ole ma jõudnud öist linna melu vaatama minna. Aga see öine linn on alati huvitav. Nüüd sellel nädalavahetusel aga on Cayennes botaanikaaias üks pidu, kuhu koos suundume. Et siis esimest korda siin oldud aja jooksul kasutan võimalust kontoris ööbida :).
Head ööd.
kolmapäev, 16. september 2009
11.09 (reede)
Lähenevad valguspüügiga sisustatud ööd ja enne seda on vaja korda seada ka vajalik varustus. Täna sai linna remonti viidud üks väike generaator...peaks selle töökorras tagasi saama vahetult enne valguspüükide algust ehk siis uue nädala keskel. Peab mainima, et ootan juba huviga seda aega, kui jälle saab terve päeva niisama olla ning siis öö õues veeta...seltsiks huvitavad lood ja ohtralt ilusaid liblikaid.
Tagasi koju jõudes ootas mind aga tore üllatus. Nimelt oli Ott enda aega väga kasulikult sisustanud ja vahepeal kohad leidnud kahele kookospalmile. Fredericu käest küll uurisime, et mis koht neile kõige parem oleks...tuli välja, et tuleb lihtsalt leida koht, kuhu saab kaevata piisavalt sügava augu. Nüüd siis ilutseb meie nö eesti maja ees üks palm ning teine natuke eemal. Kahjuks ei saa küll ise nende viljasid ilmselt maitsta, küll aga saavad seda teha järgnevad eestlased :).
Head ööd.
12.09 (laupäev)
Zorro (Soho) pidev haukumine ja sõnakuulmatus viisid selleni, et täna viidi ta linna. On seal ilmselt seni kuni siin on turiste. Mis seal salata kergenduseks on see küll. Kui teised koerad paari käratuse peale vait jäävad, siis Zorro haugub ikka edasi. Kui Uti mulle rääkis, et plaanis on Zorro linna viia seniks kuni meil turiste on, siis tõin kuuldavale leebed rõõmuhõisked, mis tegelikult ei olnud nii mõeldud nagu need välja paistsid....sain Utilt kohe selle peale millegagi vastu õlga...kas siis koti või mõne muu esemega :). Aga no kokkuvõttes on vahelduseks hea kui Zorrot siin haukumas ei ole, aga varsti juba ootaks teda tagasi ka.
Hommikul startides tuli autosse siis panna ka lisatool ehk siis väga „turvaline” aiatool, sest Uti sõitis meiega linna kaasa, et Zorro ajutiselt ära viia. Saime ka natukese veidrates ummikutes istuda, aga selle tegi paremaks asjaolu, et ostsime Otiga autosse jubina tänu millele saab maki taha ühendada pleieri ja siis sealt muusikat kuulata...raadio on siin ju selline nagu ta on. Igatahes....siis väike peatus kontoris, et arvutid ära panna ja filmid tirima panna (raamatute vahepeale on filmid päris hea meelelahutus). Enne turgu ja väga varajast lõunat viisime veel Uti ära ning sai prantsuse keeles isegi kokkulepe sõlmitud, et läheme talle sinna hiljem kell pool 5 järgi :). Isegi kui ei õpi, siis midagi peab ju külge jääma. Turul ei ole ikka veel näha ramboutane...see juba kujuneb igalaupäevaseks pettumuseks mul....loodan, et enam mitte pikalt.
Peale toredaid vestluseid kodustega ning üldist interneti kasutamist oli aeg korjata peale Uti ning minna kodu poole...oli vaja ju tagasi jõuda selleks ajaks, et turistid ikka saaksid õhtusööki. Said.
Head ööd.
13.09 (pühapäev)
Pesed pesu, meisterdad süüa, loed, päevitad, vaatad filme ja nagu saabki juba päev vaikselt läbi. Chill. Üks parimaid viise kuidas veeta pühapäeva...ükskõik kus sa ka ei ole.
Olin juba vist peaaegu et isegi magama jäänud juba kui Ott mind hõikas. Sellise hilise hõikamise põhjuseks saab siin ainult olla mõni elukas kes on majja tunginud...just nii. Seekord siis oli madu köögis. Oli ennast osavalt seina äärde kerasse tõmmanud nii et vetsu minnes oleks olnud suhteliselt suur tõenäosus, et ta jalga ründab. Oli teine selline ebaühtlaste triipudega ja umbes 70 cm pikkune ja suhteliselt peenike. Algne plaan ta ämbrisse ajada nurjus, sest millegipärast härra maole see plaan nagu ei sobinud. Järgmine plaan oli macheetega talle lihtsalt ots peale teha. Kõiki neid plaane sooritas tanksaabastes Ott, ühes käes macheete ja teises puutoigas millega magu maadligi suruda. Mina ronisin kõige selle ajaks terrassi kõrgema piirde peale istuma. Ihukarvad tõusid ikka korralikult püsti kui Ott proovis teda maadligi suruda ja kuidas siis madu selle peale kiirelt liikuma hakkas. Vaatepilt: madu keset köögi põrandat pea natuke püsti aetud, mina öösärgi väel terrassi piirde peal värisemas ning Ott tanksaabaste ja macheetega ründevalmis. Vaatepilt mida ma enam näha ei tahaks...kohe üldse mitte. Lõpuks ikkagi sai madu plehku pandud ja ilma igasuguste haavadeta...kahjuks. Uinumine oli igatahes pikalt edasi lükatud. Ka sai peale pikka aega niisama kasutult voodikohal rippunud sääsevõrk kasutusse võetud...kõik võrgu servad ilusti madratsi alla topitud niiet sinna ükski elukas peale minu ja mu notsu ei saa. Vat siuke värk.
Maovaba ööd.
14.09 (esmaspäev)
Uni igatahes ei olnud kohe üldse kuidagi hea täna...väga katkendlik ja lühike. Mis igast maomõtteid jõudis kõik peast läbi käia.
Varsti on tulemas aeg kui hakkavad pihta valguspüügid. Selle tarbeks aga on vaja hakata juba vaikselt ettevalmistusi tegema. Generaator sai parandusse viidud juba varem. Täna aga võtsime ette ja ehitasime neisse kohtadesse meile varjualused. Vanad olid ikka juba liiga vanad...küll päikese, tuule ja vihma poolt räsitud ning kõige tipuks veel termiitide poolt korralikult läbi järatud. Ei pidanud kõiki vajaminevaid puid täna ekstra maha võtma...metsaraiest ju küll ja küll selliseid sobivaid puid. Puid, kallist rohelist nööri ning traati, higi, vaeva ja kive ning oligi kahes kohas üleval varjualused. Näevad teised välja, ja kindlasti ka on, palju kindlamad kui eelmised...nende all nüüd lausa lust valguspüügi ajal aega veeta.
Juba reedel valmis saanud mootorsaag jäi täna tulemata. Sai seda ju terve päeva oodatud. Saate aru, et me juba nagu päriselt ootame, et see saag siia tagasi saaks :). Hull värk. Oota mis sa ootad aga saagi ei tulnud. Frederic oli kindel, et Bernard oli täna siin käinud aga suur oli ta imestus kui sa teada et see nii ei olnud mitte.
Esmaspäevale kohaselt suutsin ennast täna ka natukese vigastada. Nimelt varjualuse jaoks vajalikke puid otsides suutsin kuidagi lollisti enda parema käe peale kukkuda lasta ühe jämedate okastega puutüve. Lõpptulemus oli see, et puu küll kukkus käe peale, aga üks okas jäi täitsa kätte kinni. Seda välja võttes jäi naha sisse tükiks ajaks üks ilus väike auk. Alguses ei olnud ju isegi väga valus, aga päeva peale hakkas käsi tunda andma. Kõik paremat kätt vajavad tegevused võtavad nüüd natukese rohkem aega. Ilmselt lihtsalt mingi väike põrutus.
Head ööd.
15.09 (teisipäev)
Üle pika aja sai käidud ka sellel kella viiesel jalutuskäigul kullakaevanduse teel. Väsitab ära see niisama olemine. Saag jõudis ka alles pealelõunal Fredericuga niiet metsas töötamine on edasi nihkunud täitsa palju. Ja nihkub veelgi. Nimelt on homme siis taaskord valguspüük. Selle belglasega, kes meil siin praegu on. Kuna aga enne valguspüüki oleks hea puhata siis jäävadki puud homme lõikamata. Eks näis kuidas see süsteem siis välja kujuneb, et kes valguspüügile lähevad. Otile uus asi ja mulle see lihtsalt hullusti meeldib, Dantel aga on lihtsalt vana kala kes kogu seda asja hästi teab. Ehk isegi homme mingiks ajaks kolmekesi sinna kohale...nüüd kui kaks autojuhti on, siis saab vabalt kellegi meist varem koju ära tuua.
Täna saabus meile siia veel üks turist. Keegi seeneteadlane, keda nägin ainult väga põgusalt ning seega ei oska teile veel temast midagi rääkida. Küll jõuab...on ta siin meil 4 päeva. Homme hommikul pidid Otiga minema jõe äärde.
Head ööd.
Lähenevad valguspüügiga sisustatud ööd ja enne seda on vaja korda seada ka vajalik varustus. Täna sai linna remonti viidud üks väike generaator...peaks selle töökorras tagasi saama vahetult enne valguspüükide algust ehk siis uue nädala keskel. Peab mainima, et ootan juba huviga seda aega, kui jälle saab terve päeva niisama olla ning siis öö õues veeta...seltsiks huvitavad lood ja ohtralt ilusaid liblikaid.
Tagasi koju jõudes ootas mind aga tore üllatus. Nimelt oli Ott enda aega väga kasulikult sisustanud ja vahepeal kohad leidnud kahele kookospalmile. Fredericu käest küll uurisime, et mis koht neile kõige parem oleks...tuli välja, et tuleb lihtsalt leida koht, kuhu saab kaevata piisavalt sügava augu. Nüüd siis ilutseb meie nö eesti maja ees üks palm ning teine natuke eemal. Kahjuks ei saa küll ise nende viljasid ilmselt maitsta, küll aga saavad seda teha järgnevad eestlased :).
Head ööd.
12.09 (laupäev)
Zorro (Soho) pidev haukumine ja sõnakuulmatus viisid selleni, et täna viidi ta linna. On seal ilmselt seni kuni siin on turiste. Mis seal salata kergenduseks on see küll. Kui teised koerad paari käratuse peale vait jäävad, siis Zorro haugub ikka edasi. Kui Uti mulle rääkis, et plaanis on Zorro linna viia seniks kuni meil turiste on, siis tõin kuuldavale leebed rõõmuhõisked, mis tegelikult ei olnud nii mõeldud nagu need välja paistsid....sain Utilt kohe selle peale millegagi vastu õlga...kas siis koti või mõne muu esemega :). Aga no kokkuvõttes on vahelduseks hea kui Zorrot siin haukumas ei ole, aga varsti juba ootaks teda tagasi ka.
Hommikul startides tuli autosse siis panna ka lisatool ehk siis väga „turvaline” aiatool, sest Uti sõitis meiega linna kaasa, et Zorro ajutiselt ära viia. Saime ka natukese veidrates ummikutes istuda, aga selle tegi paremaks asjaolu, et ostsime Otiga autosse jubina tänu millele saab maki taha ühendada pleieri ja siis sealt muusikat kuulata...raadio on siin ju selline nagu ta on. Igatahes....siis väike peatus kontoris, et arvutid ära panna ja filmid tirima panna (raamatute vahepeale on filmid päris hea meelelahutus). Enne turgu ja väga varajast lõunat viisime veel Uti ära ning sai prantsuse keeles isegi kokkulepe sõlmitud, et läheme talle sinna hiljem kell pool 5 järgi :). Isegi kui ei õpi, siis midagi peab ju külge jääma. Turul ei ole ikka veel näha ramboutane...see juba kujuneb igalaupäevaseks pettumuseks mul....loodan, et enam mitte pikalt.
Peale toredaid vestluseid kodustega ning üldist interneti kasutamist oli aeg korjata peale Uti ning minna kodu poole...oli vaja ju tagasi jõuda selleks ajaks, et turistid ikka saaksid õhtusööki. Said.
Head ööd.
13.09 (pühapäev)
Pesed pesu, meisterdad süüa, loed, päevitad, vaatad filme ja nagu saabki juba päev vaikselt läbi. Chill. Üks parimaid viise kuidas veeta pühapäeva...ükskõik kus sa ka ei ole.
Olin juba vist peaaegu et isegi magama jäänud juba kui Ott mind hõikas. Sellise hilise hõikamise põhjuseks saab siin ainult olla mõni elukas kes on majja tunginud...just nii. Seekord siis oli madu köögis. Oli ennast osavalt seina äärde kerasse tõmmanud nii et vetsu minnes oleks olnud suhteliselt suur tõenäosus, et ta jalga ründab. Oli teine selline ebaühtlaste triipudega ja umbes 70 cm pikkune ja suhteliselt peenike. Algne plaan ta ämbrisse ajada nurjus, sest millegipärast härra maole see plaan nagu ei sobinud. Järgmine plaan oli macheetega talle lihtsalt ots peale teha. Kõiki neid plaane sooritas tanksaabastes Ott, ühes käes macheete ja teises puutoigas millega magu maadligi suruda. Mina ronisin kõige selle ajaks terrassi kõrgema piirde peale istuma. Ihukarvad tõusid ikka korralikult püsti kui Ott proovis teda maadligi suruda ja kuidas siis madu selle peale kiirelt liikuma hakkas. Vaatepilt: madu keset köögi põrandat pea natuke püsti aetud, mina öösärgi väel terrassi piirde peal värisemas ning Ott tanksaabaste ja macheetega ründevalmis. Vaatepilt mida ma enam näha ei tahaks...kohe üldse mitte. Lõpuks ikkagi sai madu plehku pandud ja ilma igasuguste haavadeta...kahjuks. Uinumine oli igatahes pikalt edasi lükatud. Ka sai peale pikka aega niisama kasutult voodikohal rippunud sääsevõrk kasutusse võetud...kõik võrgu servad ilusti madratsi alla topitud niiet sinna ükski elukas peale minu ja mu notsu ei saa. Vat siuke värk.
Maovaba ööd.
14.09 (esmaspäev)
Uni igatahes ei olnud kohe üldse kuidagi hea täna...väga katkendlik ja lühike. Mis igast maomõtteid jõudis kõik peast läbi käia.
Varsti on tulemas aeg kui hakkavad pihta valguspüügid. Selle tarbeks aga on vaja hakata juba vaikselt ettevalmistusi tegema. Generaator sai parandusse viidud juba varem. Täna aga võtsime ette ja ehitasime neisse kohtadesse meile varjualused. Vanad olid ikka juba liiga vanad...küll päikese, tuule ja vihma poolt räsitud ning kõige tipuks veel termiitide poolt korralikult läbi järatud. Ei pidanud kõiki vajaminevaid puid täna ekstra maha võtma...metsaraiest ju küll ja küll selliseid sobivaid puid. Puid, kallist rohelist nööri ning traati, higi, vaeva ja kive ning oligi kahes kohas üleval varjualused. Näevad teised välja, ja kindlasti ka on, palju kindlamad kui eelmised...nende all nüüd lausa lust valguspüügi ajal aega veeta.
Juba reedel valmis saanud mootorsaag jäi täna tulemata. Sai seda ju terve päeva oodatud. Saate aru, et me juba nagu päriselt ootame, et see saag siia tagasi saaks :). Hull värk. Oota mis sa ootad aga saagi ei tulnud. Frederic oli kindel, et Bernard oli täna siin käinud aga suur oli ta imestus kui sa teada et see nii ei olnud mitte.
Esmaspäevale kohaselt suutsin ennast täna ka natukese vigastada. Nimelt varjualuse jaoks vajalikke puid otsides suutsin kuidagi lollisti enda parema käe peale kukkuda lasta ühe jämedate okastega puutüve. Lõpptulemus oli see, et puu küll kukkus käe peale, aga üks okas jäi täitsa kätte kinni. Seda välja võttes jäi naha sisse tükiks ajaks üks ilus väike auk. Alguses ei olnud ju isegi väga valus, aga päeva peale hakkas käsi tunda andma. Kõik paremat kätt vajavad tegevused võtavad nüüd natukese rohkem aega. Ilmselt lihtsalt mingi väike põrutus.
Head ööd.
15.09 (teisipäev)
Üle pika aja sai käidud ka sellel kella viiesel jalutuskäigul kullakaevanduse teel. Väsitab ära see niisama olemine. Saag jõudis ka alles pealelõunal Fredericuga niiet metsas töötamine on edasi nihkunud täitsa palju. Ja nihkub veelgi. Nimelt on homme siis taaskord valguspüük. Selle belglasega, kes meil siin praegu on. Kuna aga enne valguspüüki oleks hea puhata siis jäävadki puud homme lõikamata. Eks näis kuidas see süsteem siis välja kujuneb, et kes valguspüügile lähevad. Otile uus asi ja mulle see lihtsalt hullusti meeldib, Dantel aga on lihtsalt vana kala kes kogu seda asja hästi teab. Ehk isegi homme mingiks ajaks kolmekesi sinna kohale...nüüd kui kaks autojuhti on, siis saab vabalt kellegi meist varem koju ära tuua.
Täna saabus meile siia veel üks turist. Keegi seeneteadlane, keda nägin ainult väga põgusalt ning seega ei oska teile veel temast midagi rääkida. Küll jõuab...on ta siin meil 4 päeva. Homme hommikul pidid Otiga minema jõe äärde.
Head ööd.
reede, 11. september 2009
29.08 (laupäev)
Kõik oli ju alguses tore ja ilus kuni selgus tõsiasi, et kontoris ei ole netti. Ausaltöeldes on internett siin täitsa oluline asi…eriti kui sedan ii harva saab kasutada. Ei jäänud meil muud üle kui sõita netikohvikusse.
Hiljem suundusime kodu poole mööda siinset nö rannateed. Seal on ikka päris toredaid väikeseid rannajuppe, kus ei ole ühtegi hingelist. Ühel sellisel rannaribal olid mõnusad suured siledaks uhutud kivid. Leidsime rannast ka ühe juba päevi näinud kookospähkli, mis sai kohe auto juures macheetega lahti tehtud. Oli teine küll juba nii küps, et oleks lähiajal juured alla võtnud, aga ära ta sai söödud. Piim ei olnud küll kõige parem, aga tahke osa oli väga hea.
Õhtul sai praetud ananassi, mis sellel korral ka õnnestus. Mitte küll päris see õige nagu Cacaos oli saada, aga ikkagi täitsa hea.
Head ööd.
30.08 (pühapäev)
Puhkasime täna.
Head ööd.
31.08 (esmaspäev)
Taaskord juksib meie oluline tööriist mootorsaag, kelleta praegu jääb kogu töö toppama. Macheetega võetav võsa on juba maas. Seega siis kui saag oli taaskord rivist väljas ja oli vaja tegevust leida endale, siis seda ka tegime. Asusime lammutama vana nö telefoniputkat, kus mingitel aegadel sai ka internetti kasutada. Oli küll Dantel juba varem saanud korralduse see maha võtta, aga vajalike tööriistade puudumise tõttu oli see jäänud siiamaani tegemata. Siinsete väikeste haamritega tõesti oleks keeruline seda lammutada…keeruline ja raske agga tehtav. Aga see meid ei takistanud…no tegelikult mitte meid vaid Otti, sest ma olin taaskord rohkem nagu publiku eest :). Vaatasin kõrvalt, kuidas ta rõõmsal ilmel lammutustööd tegi. Ehitada on ju tore, aga lammutada veel toredam. Küll sai kasutatud raudkange, kirkat, puupakke jms. Lõpuks see putka maha ikkagi sai.
Head ööd.
01.09 (teisipäev)
Tarkusepäev siis jah….saagem targemaks.
Selleks, et Bernard ei peaks iga kord sae jamade pärast meie juurde tulema, siis läksime täna ise linna. Saag sai jäetud sinna…kui valmis, siis toob meile ise tagasi. Kuulsime ühtlasi ka toredat uudist, et Bernard oli saanud eelmisel õhtul taaskord isaks. Jahutava mahla kõrvale näitas Bernard meile pilte. Nüüd on tal 3 last ja esindatud on samapalju erinevaid nahatoone. Kõige vanem tütar on päris tume, teine tütar on selline keskmine ehk siis helepruun ning viimane on heledanahaline poeg. Kui selle tähelepaneku välja ütlesin, siis Bernard ainult naeris selle peale ja ütles, et järgmine on kollane :). Igatahes väga toredad uudised ja loodame järgmisel korral värsket ilmakodanikku oma silmaga ka näha.
Kui juba linnas olla siis ka teisi asju ajada. Sai natuke mööda poode kolatud…aga mitte niisama sihitult vaid ikka vajalike asjade soetamiseks. Lõpuks oli mul siis rahakott natuke kergem, aga oman nüüd veekindlat kella, mida võib ka robustse metsaraie ajal kanda; head taskunuga, mis siin igati ära kulub ning mälukaarti telefonile, et saaks seda pleierina ka kasutada.
Head ööd.
02.09 (kolmapäev)
Ja nüüd siis ootame saagi. Selline ootamise käigus saavad tehtud väikesed tööd, mille jaoks muidu nagu aega ei ole. Ennelõunaks aga olid needki juba tehtud ja ülejäänud päevast kujunes sujuvalt puhkepäev.
Head ööd.
03.09 (neljapäev)
Võtsime täna ette ja suundusime ühte siinsetest radadest puhastama. Seda sama rada, midamööda käisime Otiga ükspäev ühe jõeni ja siis seal kivide peal turnisime. Nüüd aga sai kaasa võetud ka machete, et rada paremini läbitavaks muuta ning paela, et rohkem puid ära märgistada. Nüüd on see rada küll nii ära märgistatud, et kasvõi pimedad võivad seal vabalt käia :). Tore ja samas ka kasulik käik. Tagasiteel aga hakkas enesetunne kuidagi viltu vedama. Eks järsk ja kiire tõus olid väsitavad küll jah, aga see ei olnud veel kõik. Peale paari tundi puhkamist ei läinud ikkagi üle palavuse ja väsimuse tunne ning asi tundus juba veider. Kui lõpuks sai kuskilt Uti poolt välja otsitud kraadiklaas, siis selgus tõsiasi, et mul ei olnud mitte niisama palav vaid lausa palavik. 38 kraadi ja puha. Fervexi teega sai asi paremaks, aga siinses kliimas palavikus olla on ikka jube piin küll. Kohe kuidagi ei saa rahulikult olla.
Pole meil siin jälle paar päeva telefon töökorras olnud. Täna siis selgus ka selle põhjus. Nimelt oli telefonifirma nädala alguses andnud meie telefoninumbri teisele kliendile. Nii lihtne see oligi. Tüüpiline asi, mille kohta võib öelda lihtsalt „ah see on ju Prantsuse – Guajaana” :).
Head ööd.
04.09 (reede)
Kui terve päev ainult magada ja vahepeal raviteed juua, siis saab juba terveks ka. Kaua ikka võib haige olla. Tuli teistele küll üllatuseks et ma nii ruttu terveks sain…aga no sellises kliimas ei taha kohe üldse haige olla.
Head ööd.
05.09 (laupäev)
Kuna minu sõidukiirus ei ole nii suur kui Florenci oma, siis pidin ka varem välja sõitma, et õigel ajal lennujaama jõuda. Täna nimelt saabuvad sama lennuga Frederic ja kaks turisti Belgiast. Läksime kahe autoga sellepärast, et ühte autosse saaks minna inimesed ja siis mina võtaks valgesse autosse kogu pagasi. Lennujaamas aga selgus, et turistid ikkagi tahavad võtta rendiautot…mis muidugi oli igati mõistlik otsus, aga me siin juba olime vaikselt lootnud, et saame neid siin ise ringi vedada. Tühjagi. Seega siis sõitsin ma niisama koju tagasi. Ilma reisijate ja pagasita.
Täna siis saabus ka Bernard töötava saega. Eks näis kauaks seda sellel korral jätkub :).
Head ööd.
06.09 (pühapäev)
Ennelõunal sai siis katsetatud, et kuidas see täiendatud märgistustega rada nö töötab. Täitsa hästi kusjuures….aga no eks seda ole juba kõnnitud ka varsti nii palju, et kulub juba niisama pähe. Selle raja peal on ka sellised suured liaanid, mis väidetavalt pidid meenutama roomavat kilpkonna, aga see on vaieldav. Liaan aga on nii pikk, tugev ja lai, et seda võib vabalt ka hamacina kasutada…pole just nii mugav kui riidest, aga selleeest väga looduslik. Sai jälle lapsepõlve meenutatud ja ohtralt kivide peal turnitud…see on palju nauditavam kui jalas korralikud saapad ning kogu vajalik kraam on kaasas seljakotiga. Kaasavõetud gps väitis meile, et see nö jõgi on meie koduga võrreldes 200 m madalam…tagasiteel koju tundub küll, et tõus on veel suurem, aga muidu täitsa usutav.
Head ööd.
07.09 (esmaspäev)
Saag töötab ja puud langevad. Ei lange nad küll lihtsalt otse maha vaid enne jäävad mitmel korral liaanidesse kinni ja siis on neid vaja sealt alla sikutada. Selle töö muidugi teeb praegu Ott üksinda ära…ma olen rohkem nagu niisama pealtvaataja, kes siis vaatab ja loodab, et ühtegi tööõnnetust ei juhtu. Raske on niisama kõrval seista ja mitte midagi teha.
Bernardi abiga sai täna maha võetud üks suurem puu, kus abivahenditeks ei olnud enam mitte ainult saag vaid ka trossid ja selle pingutussüsteem. Et siis mahavõetava puu umber kinnitati tugev tross ning trossi teine ots kinnitati teise suurema puu umber oleva tugeva nööri külge. Vahetult enne nööri oli siis pingutussüsteem, millega langeva puu suunda suunasime. Lõpuks peale pikka jebimist see puu ikka langes….vinge mürina ja lehesaju saatel. Mitte just kõige ilusam vaatepilt, aga vinge ikkagi.
Kui eelmisel korral sai Bernardile räägitud seeda meie rannast leitud kookospähkli lugu ja et meil siin kodus koookoseid ei ole, siis see oli tal ka meeles ning täna siia tulles oli tal autos kaasas kaks kookospalmi. Vaja nüüd neile siin sobiv koht leida ja ära istutada. Peaks uurima ainult, et kuhu istutada, sest meil neist niikuinii kasu ei ole...pähkleid me neilt niikuinii ju nii ruttu ei saa.
Head ööd.
08.09 (teisipäev)
No kui juba poolteist päeva saab saega töötatud, siis nagu juba aitab ka eks…ehk siis masin on jälle rivist väljas.
Ise kookospähklit puhastada on äge tegevus. Alguses macheetega puhastada, siis piim ära juua (piim mulle hullusti maitseb), siis macheetega pähkel tükkideks (muide macheetega on pähklit imelihtne purustada) ning siis juba on aeg kasutada teravat taskunuga.
Head ööd.
09.09 (kolmapäev)
Suundusime linna põhieesmärgiga Bernardile parandamiseks saag viia. Enne aga netiaeg kontoris ning mõningad vajalikud käigud Cayennes. Lõpuks nägime päris oma silmaga ära ka uue ilmakodaniku Luka, kes siis on juba tervelt 9 päeva vana. Viisime kingituseks ka helesinised tennised, mis talle küll esimesed pool eluaastat ilmselgelt liiga suured on, aga no ikkagi :). Jube muhe väike tegelane…silmad nii pruunid ja läikivad. Olekski võinud teda sinna vaatama jääda. Süles ei olnud ma kohe väga pikka aega nii väikest last hoidnud.
Poodi suundudes aga saime halva uudise osaliseks. Nimelt oli kellaajast olenemata pood suletud..kohe nii suletud, et isegi värav oli kinni pandud. Juhuslikult seal värava juures kohatud mees rääkis küll midagi juhtunust, aga oskasime sellest välja lugeda ainult nii palju, et pood on homseni kindlasti kinni. Pole küll päris kindel, aga tundus nagu oleks mees midagi vargusest rääkinud. Suundusime siis lihtsalt järgmisse poodi, mille avamiseni oli natukese aega…tegime selle ajaga Rouras väikese jalutuskäigu ning peab tunnistama et terve siin oldud aja jooksul polnud ma tänaseni selles kodule kõige lähemas külas ringi jalutanud. Polnud näinud kirikut, jõekallast, surnuaeda…häbi lugu kohe eks. Aga on täitsa tore väike külake meil siin.
Head ööd.
10.09 (neljapäev)
Oleks teinud täna algust puude põletamisega, aga ootame aega kui siin turistide külastustel on nädalake vahet. Seega siis saime taaskord ootamatult ühe puhkepäeva võrra rikkamaks. Küll otseselt tööd ei saanud tehtud täna, aga küll sai selle peale mõeldud ning väikseid plaane peetud. Lihtsalt et teile ei jääks muljet, et me siin ainult puhkame :).
Streikida neile ikka meeldib. Eile näiteks streikisid kõik siinsed nö hiinakad ehk siis hiinlaste poolt peetavad väikesed poekesed. Ja mille vastu streikisid? Varaste vastu :). Just nimelt. Kuskil Cayennes oli ühte hiinakat röövitud eile lõuna paiku ja siis otsustasid kõik nutikad poepidajad, et nüüd hoiame oma uksed täna tund aega kauem kinni ja streigime varaste vastu. No tere tali.
Head ööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)
