25.09 (reede)
Sellel korral toimub linna minek varem kui muidu. Dantelile pinda käimine on vilja kandnud ... sellel korral kuulsime peost enne mitte pärast. Ei teadnud ta küll väga mingit täpsemat infot selle kohta, aga igatahes midagi seal Cayennes täna toimub ja sinna me läheme. Lõuna paiku hakkasime siit liikuma ning veetsime alguses aega kontoris. Kella 3 ajal linna peole minna on veel nagu liiga vara. Lõpuks linna jõudes sai esimese asjana võileiva näol õhtusöök ostetud ning esimene värskendav õlle. Võileib ei olnud küll kõige parem, aga selle ja õlle kombinatsioon oli täitsa rahuldav ... eriti kui seda sai nautida palmide all istudes ning ümbritsevat elu vaadates. Kui olime hiljem liikunud botaanikaaeda, kus väidetavalt pidi pidu toimuma, siis peale pikka aega seal vaikuses istudes hakkas asi juba kahtlane tunduma. Ok, püsti oli pandud küll lava ja mitmeid varjualuseid, aga peost ei olnud küll mingit märki. Seal kunagise purskkaevu serval istudes ja ööõhku nautides tundus üha rohkem, et lava taga aset leidnud supiköök oli selle õhtu kõige aktiivsem ja rahvarohkem sündmus seal. Hiljem peale mitmeid eksitavaid ja arusaamatuid telefonikõnesid Danteliga saime kokku ning selgus tõsiasi, et täna üldse ei olegi mingit pidu. Alles homme. Kuuldes jutte, et laupäeval pidi linnas rohkem rahvast liikuma ja botaanikaaias ka reaalselt mingi kontsert olema, tundus üha rohkem, et tuleb järelikult veel üheks ööks linna jääda. Mingil hetkel aga seadsime sammud kuskile baari poole ... ausaltöeldes suur pettumus. Rahvast praktiliselt ei olnud ning vestlus Danteli ja tema sõbra Maisiga jõudis suhteliselt kiirelt staadiumisse, kus oleks tahtnud kahe käega peast kinni haarata ja karjuda. No inimesed on erinevad ja teadmised paratamatult väiksemad kui ei ole kunagi koolis käinud. Lõpuks tundus see tühjade klaaside taga istumine juba väga piin ning liikusime tagasi palmide väljakule. Igaõhtune kogunemiskoht linnaelanikele nagu tuleb välja. Mitte aga välikohvikud nagu Euroopas kombeks eks, vaid suure platsi kõrval reas vähemalt 15 burgeriautot. Ja nii ongi ... seisavad need putkad seal reas, kõigis mängimas erinev raadiojaam, burgerite ja võileibade valik sama ning inimesed naudivad õhtut. Ostad endale meelepärasest või juba harjumuspäraseks saanud putkast midagi isuäratavat ning võtad istet pargipinkide peal või siis keskväljakul alati püsti oleval tribüünil. Ja seda burgeriautode paraadi ei ole nautimas ainult noored vaid ka lastega pered. Lapsed sõidavad oma rataste ja uiskudega mööda platsi ringi ja vanemad siis naudivad võileiba platsi serval. Silma hakkas ka see, et oli küll alkoholi tarbimist aga mitte mingit üleliia joomist ja ebameeldivalt purjus kodanikke, kes oleks teistele pinda käinud. Kõik oli väga rahulik ja mõistlik ... vähemalt senikaua kui meie seal olime. Ehk kuskil 11 ajal seadsime meie juba ennast kontori poole teele. Ehk hiljem muutsid linnaload olnud sõdurpoisid, keda muide oli palju, eluolu seal lärmakamaks ja värvikamaks. Peab mainima, et sõdurpoisse oli tõesti palju ning mitmed neist väga noore väljanägemisega.
Kontorisse jõudes oli väsimus suur ... hoolimata varasest kellaajast.
Head ööd.
26.09 (laupäev)
Mis seal salata hea ja rahulik laupäeva hommik oli. Vähem sõitmist kui tavaliselt. Muidu nagu hommikupoolik ikka, aga täna külastasime vahelduseks teist restorani ... aga ikka hiinakat ... kuidas muidu. Erinevalt tavapärasest kohast oli see küll väiksem ja mitte nii hästi kondtsioneeriga varustatud, aga selle eest meeldis mulle, et see oli rohkem turu meeleolus sees. Tänavapoolsel küljel olid avatud 3 suurt ust ning saime laua just ühe sellise ukse juurde ... hea oli sealt papaia mahla ja söögi kõrvale turumelu vaadata. Igati nauditav lõuna ... või noh kella 10 ajal ei ole vist veel lõuna.
Plaan ka täna ööseks linna jääda olenes vaid sellest, et kas Frederic on sellega päri. Lootsime selle peale, et reedel tema suust tulnud lause „helistage mulle kui te homme öösel ka siia jääte” ei olnud lihtsalt nali. Kuigi tööd sellel nädalavahetusel ei ole kodus ning väga vahet ei ole, kas me peseme oma pesu laupäeval või pühapäeval, siis ikkagi sai helistatud ja üle küsitud, et kas on ok. Üllatusüllatus ja oligi ok. Mõte couchsurfingu kaudu endale õhtuks kaaslaseid leida ei olnudki nii lihtne kui võis arvata. Eelmisel ööl saadetud kirjadele oli saabunud vaid üksik vastus ja seegi meie jaoks mitte just kõige rõõmsama sisuga. Järgmisel korral tuleb lihtsalt hakata varem tegutsema. Kui aga sai ohtralt aega veedetud internetis (muide alati on nii, et kui minul satub kätte palju internetiaega siis Eestis oleks nagu kõigile internett ära keelatud ... pole kedagi väga pikaks ajaks internetis), siis oli lõpuks aeg ennast linna poole sättida. Sai langetatud otsus, et jätame auto kontori juurde ... nii väga ka ei taha kohalikku ellu sisse sulanduda, et peaks nüüd hakkama peale paari õllet autot juhtima. Mis meil siis muud üle jäi kui hääletada. Muretsejad, ärge muretsege :) ... esiteks hääletasime me Otiga kahekesi ning kodust sai kaasa pakitud igaksjuhuks ka pipragaas. Hääletamine läks edulisemalt kui oleks osanud arvata ... Matoury servas seisime tankla lähedal tee servas ehk kuskil 5 minutit ja juba võeti meid peale. Saime esimese autoga Balatasse, mis on siis Matoury ja Cayenne vahepeal. Sealt sai jalutatud paarsada meetrit edasi ning taaskord natuke oodatud (mitte kauem kui 10 minutit) kuni meid võttis peale üks väga segamini autoga naine ... kogu selle sodi sees oli vist isegi laps kuskil turvatoolis :). Aga saime teise autoga peaaegu et turule ehk siis kesklinnale vägaväga lähedale. Ja hääletades jõudsime linna ehk kuskil umbes poole tunniga ... hästi või mis. Ühest suveniiripoest sai soetatud esimesed õlled ning läksime neid nautima Cayennes oleva mäetipu otsa. Pole see küll just mingi väga suvalistele kondajatele mõeldud koht ... traataiad, kaablid ning sildid kirjaga a la „surmavalt ohtlik” ei kutsu just perekondi sinna aega veetma. Selle künka otsast avanes aga super vaade. Pole vaja ennast palju liigutada, et samas kohas näha nii päikese tõusu kui ka loojumist. Loojumise nägime igatahes täna ära ... eks näis kas kunagi ka sinna varahommikul satub. Seal väikese majaka kõrval istudes, õlut ja soolapähkleid nautides ning proovides ära arvata kas parasjagu on tõus või mõõn ... hea tunne oli. Viimased päikesekiired, jahutav tuul, selge taevas ... vaid mõned üksikud asjad olid puudu, et olukord oleks olnud ideaalne. Aga ei peagi ju alati ideaalne olema, eks :). Taipasin seal istudes ja ookeanit vaadates, et vahepeal olen siinse eluga liialt ära harjunud ... ei ole enam palju tekkinud selliseid uue kogemuse ohhooo hetki, mis alguses olid. Olen need kuskile alla surunud, et rohkem kohalikku ellu sisse elada ... ehk liiga palju. Kui aga mööda oli läinud piisavalt pikk aeg, et oleks pidanud veetaseme muutust nägema ja me seda siiski ei märganud siis seadsime sammud palmide väljakule, et uuesti neid burgeriputkasid kaeda. Parim koht õhtusöögi nautimiseks antud hetkel tundus olevat ikkagi see sama küngas, kus olime olnud, siis tuli uuesti ennast üles vedada. See oli seda väärt. Istud künkal oleva majakese kivivärava serval, naudid õlut ja burgerit, vaikselt läheb järjest hämaramaks, linn hakkab üha rohkem kumama kummalist valgust ning botaanikaaiast kostuvad trummirütmid ... on ju hea. Naeratus ronib ise näkku. Lõpuks hakkasid juba trummirütmid väga enda poole kutsuma. Hiinakast läbi, veel mõned õlled ja olimegi botaanikaaias. Kohal oli rohkem rahvast kui eelmisel õhtul :)...palju peresid lastega ning väikesed telgikesed erinevate piirkondade käsitööga. Olime ehk esimesed kes ennast julgesid murule istuma sättida ... tundus kuidagi veider, kui ümberringi kõik teised seisavad. Lõpuks aga nakatasime teisigi ... küll mitte paljusid, aga natuke ikka. Kuna rahvast ei olnud ikkagi väga palju siis ei olnud ka lavale lähemale saamine väga keeruline. Trummirütmid ja nende saatel tantsud on siin midagi kummalist ... ja seda muidugi ainult heas mõttes. Kui lihtsalt tundub see neil kõik käivat ning kui mõnusalt populaarne tundub siin kohalik traditsiooniline muusika olevat. Laval lauljate ja tantsijate seas oli esindatud nii mehi kui naisi, nii noori kui vanu, nii piitspeenikesi kui vormikaid jnejne. Tohutult nauditav esinemine. Tegin isegi paar videot, mille proovin kuskile internetti üles panna ... eks siis annan lingi ka kui aeg sinnamaale jõuab. Tänu Oti fotoka objektiivile saime ka kohalikega jutule :). Nimelt Oti fotoka objektiiv siis pakkus huvi ühele meie läheduses seisnud noormehele (Emanuel). Hiljem sai Emanueli, Aurore ja Adrieniga koos maha istutud ning jutustatud. Küll mitte pikalt, sest suundusime uut esinemist vaatama, aga piisavalt pikalt selleks et vahetada kontakte ning avaldada lootust uueks kohtumiseks. Nende siia küllatuleku plaan tundus sama tore kui plaan, et me veel kunagi koos linna pidu peame. Väga toredad noored inimesed, kellega ei olnud ka eriline probleem inglise keeles suhelda. Pean lihtsalt mainima, et leidsime ka ühe ühise tuttava :). Nimelt töötas Adrien siin mingi aeg Takari touris giidina ning teab Erwani, kes siin meie juures jaapanlastega oli. See info ei olnud talle võõras ning saime natuke jaapanlasi kiruda ... mitte küll palju ja jõhkralt ... aga natuke vingumist ikka ju :). Lõpuks aga oli kell nii kaugel et oli aeg hüvasti jätta ja kuidagi tagasi kontorisse saada. Kuna väsimus oli suur siis kasutasime esimest (loodetavasti ka viimast) korda taksot. Vahemaa kesklinnast Matourysse on ehk kuskil 15 km ning maksime selle eest 28 eurot. Siinseid hindu arvestades ei ole see muidugi minge hiigelsumma, aga siiski piisavalt, et loota edaspidi taksoteenuse vältimist. Nädalavahetusega umbes 50 euri laiaks lüüa ei ole just väga minu moodi, aga vahepeal ikka ju võib :). Linnale tüüpiline palavus ning ära hävitatud õlled (paraku tuleb välja et siin on paar õllet minule juba piisav) ei lasknud kohe magama jääda ning nii saigi pikalt lakke vahitud ja und oodatud.
Aga väga tore õhtu oli ... väga mõnus vaheldus ja värskendus siinsele igapäevasele elule.
Head ööd.
27.09 (pühapäev)
Hommikul andsid tunda eilsed õlled ning väheme uni. Leebe lahustuv capucino ning paar tundi rahulikku hommikune netis passimist tegid olemise värskemaks ning kella 9 ajal sättisime ennast lõpuks kodu poole teele. Viimasel hetkel ühines meiega ka veel Dantel, keda muidugi tuli oodata ... nagu on juba kombeks saanud. Poest vajalik kraam ning jõudsimegi tagasi džungli rüppe. Hea oli vahelduseks linnas olla, aga hea on ka tagasi džunglis olla ning tunda enda toas seda puidu lõhna, mida tunneb vaid siis kui paar päeva on aknad (loe: luugid) suletud olnud :).
Siis aga juba tavaline pesupesu ning niisama olemine.
Head ööd.
28.09 (esmaspäev)
Sain Fredericult väikese ülesane ... nimelt on vaja WTO poolt välja antud raamatust „Medicinal Plants in the Republic of Korea” trükkida arvutisse meile vajalik info. Et siis taime nimi, perekond, toimed ning keemilised komponendid. Vastava infoga tabel 150 taime kohta pidi juba tegelikult saadetud olema 2 nädalat tagasi, aga no läks Fredericul meelest noh :) ... ikka juhtub ju. Nüüd siis aga on selle mul paar päeva sisustatud, sest see inglise keeles keemiliste ühendite lugemine ja kirjutamine ei ole nii lihtne ... no ausalt ... nagu hiina keel. Sellega siin täna mitu tundi järjest tegelemine tuletas meelde aegu kui sai lõputööd kirjutatud ... pikad tunnid arvuti taga ning seljavalu. Lõpuks kui asi muutus juba tüütuks siis vedasin ennast liigutama. Kuna jooksmine tundub ikkagi veel siin liigne enesetapp minu jaoks (isegi kella 4 ajal) siis sai kiirel sammul puufirma poole jalutatud ja tagasi. Lootsin küll näha tamariine teepeal, aga no mitte ühtegi elukat ei sattunud täna mu teele.
Õhtul saabus Frederic infoga, et nädalavahetusel hakkab siis pihta töö desmodiumi ga. Meil on seda vaja 4 tonni. Justjust lugesite õigesti ... 4 tonni. Selle tõttu jääb ära ka nädalavahetusel Cayennes jazz festivali nautimine, aga no mis sa teed ... tööd on palju.
Head ööd.