11.09 (reede)
Lähenevad valguspüügiga sisustatud ööd ja enne seda on vaja korda seada ka vajalik varustus. Täna sai linna remonti viidud üks väike generaator...peaks selle töökorras tagasi saama vahetult enne valguspüükide algust ehk siis uue nädala keskel. Peab mainima, et ootan juba huviga seda aega, kui jälle saab terve päeva niisama olla ning siis öö õues veeta...seltsiks huvitavad lood ja ohtralt ilusaid liblikaid.
Tagasi koju jõudes ootas mind aga tore üllatus. Nimelt oli Ott enda aega väga kasulikult sisustanud ja vahepeal kohad leidnud kahele kookospalmile. Fredericu käest küll uurisime, et mis koht neile kõige parem oleks...tuli välja, et tuleb lihtsalt leida koht, kuhu saab kaevata piisavalt sügava augu. Nüüd siis ilutseb meie nö eesti maja ees üks palm ning teine natuke eemal. Kahjuks ei saa küll ise nende viljasid ilmselt maitsta, küll aga saavad seda teha järgnevad eestlased :).
Head ööd.
12.09 (laupäev)
Zorro (Soho) pidev haukumine ja sõnakuulmatus viisid selleni, et täna viidi ta linna. On seal ilmselt seni kuni siin on turiste. Mis seal salata kergenduseks on see küll. Kui teised koerad paari käratuse peale vait jäävad, siis Zorro haugub ikka edasi. Kui Uti mulle rääkis, et plaanis on Zorro linna viia seniks kuni meil turiste on, siis tõin kuuldavale leebed rõõmuhõisked, mis tegelikult ei olnud nii mõeldud nagu need välja paistsid....sain Utilt kohe selle peale millegagi vastu õlga...kas siis koti või mõne muu esemega :). Aga no kokkuvõttes on vahelduseks hea kui Zorrot siin haukumas ei ole, aga varsti juba ootaks teda tagasi ka.
Hommikul startides tuli autosse siis panna ka lisatool ehk siis väga „turvaline” aiatool, sest Uti sõitis meiega linna kaasa, et Zorro ajutiselt ära viia. Saime ka natukese veidrates ummikutes istuda, aga selle tegi paremaks asjaolu, et ostsime Otiga autosse jubina tänu millele saab maki taha ühendada pleieri ja siis sealt muusikat kuulata...raadio on siin ju selline nagu ta on. Igatahes....siis väike peatus kontoris, et arvutid ära panna ja filmid tirima panna (raamatute vahepeale on filmid päris hea meelelahutus). Enne turgu ja väga varajast lõunat viisime veel Uti ära ning sai prantsuse keeles isegi kokkulepe sõlmitud, et läheme talle sinna hiljem kell pool 5 järgi :). Isegi kui ei õpi, siis midagi peab ju külge jääma. Turul ei ole ikka veel näha ramboutane...see juba kujuneb igalaupäevaseks pettumuseks mul....loodan, et enam mitte pikalt.
Peale toredaid vestluseid kodustega ning üldist interneti kasutamist oli aeg korjata peale Uti ning minna kodu poole...oli vaja ju tagasi jõuda selleks ajaks, et turistid ikka saaksid õhtusööki. Said.
Head ööd.
13.09 (pühapäev)
Pesed pesu, meisterdad süüa, loed, päevitad, vaatad filme ja nagu saabki juba päev vaikselt läbi. Chill. Üks parimaid viise kuidas veeta pühapäeva...ükskõik kus sa ka ei ole.
Olin juba vist peaaegu et isegi magama jäänud juba kui Ott mind hõikas. Sellise hilise hõikamise põhjuseks saab siin ainult olla mõni elukas kes on majja tunginud...just nii. Seekord siis oli madu köögis. Oli ennast osavalt seina äärde kerasse tõmmanud nii et vetsu minnes oleks olnud suhteliselt suur tõenäosus, et ta jalga ründab. Oli teine selline ebaühtlaste triipudega ja umbes 70 cm pikkune ja suhteliselt peenike. Algne plaan ta ämbrisse ajada nurjus, sest millegipärast härra maole see plaan nagu ei sobinud. Järgmine plaan oli macheetega talle lihtsalt ots peale teha. Kõiki neid plaane sooritas tanksaabastes Ott, ühes käes macheete ja teises puutoigas millega magu maadligi suruda. Mina ronisin kõige selle ajaks terrassi kõrgema piirde peale istuma. Ihukarvad tõusid ikka korralikult püsti kui Ott proovis teda maadligi suruda ja kuidas siis madu selle peale kiirelt liikuma hakkas. Vaatepilt: madu keset köögi põrandat pea natuke püsti aetud, mina öösärgi väel terrassi piirde peal värisemas ning Ott tanksaabaste ja macheetega ründevalmis. Vaatepilt mida ma enam näha ei tahaks...kohe üldse mitte. Lõpuks ikkagi sai madu plehku pandud ja ilma igasuguste haavadeta...kahjuks. Uinumine oli igatahes pikalt edasi lükatud. Ka sai peale pikka aega niisama kasutult voodikohal rippunud sääsevõrk kasutusse võetud...kõik võrgu servad ilusti madratsi alla topitud niiet sinna ükski elukas peale minu ja mu notsu ei saa. Vat siuke värk.
Maovaba ööd.
14.09 (esmaspäev)
Uni igatahes ei olnud kohe üldse kuidagi hea täna...väga katkendlik ja lühike. Mis igast maomõtteid jõudis kõik peast läbi käia.
Varsti on tulemas aeg kui hakkavad pihta valguspüügid. Selle tarbeks aga on vaja hakata juba vaikselt ettevalmistusi tegema. Generaator sai parandusse viidud juba varem. Täna aga võtsime ette ja ehitasime neisse kohtadesse meile varjualused. Vanad olid ikka juba liiga vanad...küll päikese, tuule ja vihma poolt räsitud ning kõige tipuks veel termiitide poolt korralikult läbi järatud. Ei pidanud kõiki vajaminevaid puid täna ekstra maha võtma...metsaraiest ju küll ja küll selliseid sobivaid puid. Puid, kallist rohelist nööri ning traati, higi, vaeva ja kive ning oligi kahes kohas üleval varjualused. Näevad teised välja, ja kindlasti ka on, palju kindlamad kui eelmised...nende all nüüd lausa lust valguspüügi ajal aega veeta.
Juba reedel valmis saanud mootorsaag jäi täna tulemata. Sai seda ju terve päeva oodatud. Saate aru, et me juba nagu päriselt ootame, et see saag siia tagasi saaks :). Hull värk. Oota mis sa ootad aga saagi ei tulnud. Frederic oli kindel, et Bernard oli täna siin käinud aga suur oli ta imestus kui sa teada et see nii ei olnud mitte.
Esmaspäevale kohaselt suutsin ennast täna ka natukese vigastada. Nimelt varjualuse jaoks vajalikke puid otsides suutsin kuidagi lollisti enda parema käe peale kukkuda lasta ühe jämedate okastega puutüve. Lõpptulemus oli see, et puu küll kukkus käe peale, aga üks okas jäi täitsa kätte kinni. Seda välja võttes jäi naha sisse tükiks ajaks üks ilus väike auk. Alguses ei olnud ju isegi väga valus, aga päeva peale hakkas käsi tunda andma. Kõik paremat kätt vajavad tegevused võtavad nüüd natukese rohkem aega. Ilmselt lihtsalt mingi väike põrutus.
Head ööd.
15.09 (teisipäev)
Üle pika aja sai käidud ka sellel kella viiesel jalutuskäigul kullakaevanduse teel. Väsitab ära see niisama olemine. Saag jõudis ka alles pealelõunal Fredericuga niiet metsas töötamine on edasi nihkunud täitsa palju. Ja nihkub veelgi. Nimelt on homme siis taaskord valguspüük. Selle belglasega, kes meil siin praegu on. Kuna aga enne valguspüüki oleks hea puhata siis jäävadki puud homme lõikamata. Eks näis kuidas see süsteem siis välja kujuneb, et kes valguspüügile lähevad. Otile uus asi ja mulle see lihtsalt hullusti meeldib, Dantel aga on lihtsalt vana kala kes kogu seda asja hästi teab. Ehk isegi homme mingiks ajaks kolmekesi sinna kohale...nüüd kui kaks autojuhti on, siis saab vabalt kellegi meist varem koju ära tuua.
Täna saabus meile siia veel üks turist. Keegi seeneteadlane, keda nägin ainult väga põgusalt ning seega ei oska teile veel temast midagi rääkida. Küll jõuab...on ta siin meil 4 päeva. Homme hommikul pidid Otiga minema jõe äärde.
Head ööd.