16.09 (kolmapäev)
Pealelõunal sai siis ühildatud netiskäik ning poetiir. Netiskäik aga ei olnud mingi tavaline. Kuna kontoris on praegu ettearvamatuks ajaks nett läinud, siis muretses Frederic mingi netipulga, millega siis saab internetiseeruda igas võimalikus kohas, kus on telefonilevi. Saigi siis istutud hiinaka parklas ja kiirelt kirjad arvutisse tõmmatud ning blogi üles riputatud.
Saime väikese lisaülesande valguspüügile. Oli Frederic soetanud väikese videokaamera ... no tõesti väikese. Soov siis siia saabuvatest jaapanlastest väike ülesvõte teha. Et siis kuidas nad seal lina ümber sebivad, liblikaid korjavad ning jaapani keeles räägivad. Pole paha ülesanne või mis ... juba hakkasid mõttes tekkima igasugused erinevad mõtted, et kuidas asja huvitavalt üles võtta. Praegu kuluks suurema venna teadmised küll ära :). Tänasel valguspüügil saab siis järgi proovida, et kuidas asi funkab ... et siis nädalavahetusel valmis olla.
Üle pika aja oli siis valguspüük. Remonti viidud generaatorit täna ei saabunud ... seega tuleb kasutada neid, mis ei ole just parimas töökorras. Sellest ka tekkis esimene jama ... lihtsalt esimene kohale viidud generaator ei töötanud. Täna panid kogu valguspüügi üles Dantel ja Ott ... siin esimene kord ju Otile. Hiljem tuli Ott mulle järgi ning siis sai viidud ka teine generaator. Turistid olid täna ootamatult varakult platsis ... juba kella seitsmest ning said alguses natuke aega pimeduses oldud. Aga lõpuks sai teine generaator tööle ning püük võis alata. Lisaks kahele belglasele, kes siin meie juures viibivad, tulid valguspüügile ka nende kaks hispaanlasest sõpra. Hiljem lisandus seltskonnaga ka siin viibiv seeneteadlane, kes korjas putukaid oma lastele ... for fun. Seltskond oli suur ning kuna korjajaid oli palju siis ei hakanud ka enda nina väga sinna lina lähedale toppima. Sellest tulenevalt tõi ka Ott ming kella 10 ajal juba koju ära ... tundus, et pole mõtet seal nii suure seltskonnaga passida. Eks vaiksematel öödel saab kauemaks jääda. Kunagi öösel siis kuulsin teisi ka tulemas, aga uni oli liiga magus et pead padja pealt tõsta ja kella vaadata.
Head ööd.
17.09 (neljapäev)
Kui kell on juba tiksunud keskpäeva ja ma võin öelda, et pool päeva oleks juba nagu läbi, siis täna Ott alles ärkas sellel ajal. Eks see ole, kui jõuad töölt alles kella poole 6 ajal koju. Olid nad seal ühe hispaanlasega olnud pikemalt kui teistega. Oti blogist võite lugeda selle õhtu kohta täpsemalt.
Valguspüükide vahepeal on päevad, kus ongi ette planeeritud niisamaolemine. Dantelil oli vähe teine lugu. Tema sai koju tulles pesemas käia, magamise asemel natuke muusikat kuulata ja siis kell 6 Fredericuga linna minna. Pealelõunal tagasi tulles ütles, et sai autos ainult pool tundi magada ja see ongi kogu tema tänane uni olnud. Natuke vähevõitu. Sellest tulenevalt lasime tal täna kauem kodus olla ning valguspüüki suundusime üles panema mina ja Ott. Saime täitsa hakkama ... raske see asi just ei ole. Nö restaureeritud varjualune näitas küll märke sellest, et ta ei ole väga kauaks määratud püsima jääma, aga ega öösel ei hakka seda enam ju seal parandama. Õnneks on praegu ka kuivem periood ja tugevaid vihmasid ei ole oodata.
Täna õhtul ilmusid Francis’ (belglane) sõbrad hispaanlased juba kella 7 ajal kohale ja õhtu võis alata. Francis ja Marta jõudsid ise natuke hiljem. Õhtu algas väikese teadmistejagamisega. Nimelt näitas Francis, et lina peal on veel üks päevaliblikas, kuigi väljas oli juba pime, ning meie arvamine et see tundub nii suure kehaga olevat et arvaks, et tegemist on ikka ööliblikaga. Sellepeale ütles Francis, et nii nüüd küll neid ei eristata. Saime siis jooniste ja seletuste kaudu teada, et öö – ja päevaliblikate erinevust saab vaadata nende tundlate kaudu. Päevaliblikatel pidi olema lihtsa pika tundla otsas alati mingi mügarik (vabandust veidra sõnakasutuse pärast). Ööliblikatel seevastu on väga erinevaid tundlaid ... erinevas pikkuses karvad, mille suund ka varieerub. Oti piltide pealt isegi võite näha hästi kui lahedad karvased tundlad mõndadel ööliblikatel on.
Mina aga tulin tänaselt valguspüügilt taas varem ära, sest kolmas – ratas – vankri - all tunne oli täitsa olemas. Huvitavad on küll need valguspüügid, aga ikkagi kuidagi veider, kui meid, töötajaid, on seal 3. Pole seal pidevalt mingit tegevust ju ka. Küll ma saan enda pikad ööd seal veeta jaapanlastega, keda siis tuleb filmima hakata. Teised aga olid taaskord varaste hommikutundideni platsis.
Head ööd.
18.09 (reede)
Kui öötöötaja oli saanud magada nii umbes 4 või 5 tundi, siis suundusime linna. Kuna seekord tuleb töine nädalavahetus siis kasutasime tänast päeva turu ja muude taoliste tegevuste jaoks. Ei tea palju teil seal Eestis üks korralikult suur pomelo maksab, aga siin tuleb selle eest vaid umbes 30 krooni lunastada. Pole paha või mis. Koduste jutud heast õunasaagist ja demostratiivsed õunasöömised skaibis teevad küll natuke kadedaks, aga no meie turg siin on ka ikka vinge :).
Tänane õhtu kulgeb rahulikult kodus. Väike puhkus ja siis veedame mitu pikka ööd jaapanlastega valge lina ääres.
Head ööd.
19.09 (laupäev)
Ootamatult varakult saabusid siis täna need kauaoodatud jaapanlased. Tunduvad olevat sellised väsimatud tüübid, kes kohe esimese veerandtunni jooksul ajasid endale seljakotid selga ning patseerisid siin mööda platsi oma suurte liblikavõrkudega ringi. Kiirelt oma kodinad majadesse ja siis kiirelt bussi tagasi, et enne lõunasööki veel mingi koht üle vaadata. Frederic paistis juba väsinud olevat kogu sellest edasi-tagasi jooksmisest ja külalistele asjade selgitamisest ... jaapanlaste energilisus ja kiirus on meile siin nagu uus ja kõrgem tase, millele peame ikkagi kuidagi järgi jõudma. Tahavad nad ju olla valguspüügil kuni päikesetõusuni. Eks näis, kes enne langevad ... kas meie või nemad. Külalised saabusid siia ühe kohaliku turismiforma „Takari tour” kaudu, kes neid siin ringi sõidutab ja asju korraldab. Ei räägi kauged külalised nimelt prantsuse keelt ... küll aga inglise keelt.
Kui vaadata ringi ainult sellise pilguga, et kus on küll liblikaid, siis võib lihtsalt dzunglisse ära eksida. Nii täna just paari jaapanlasega juhtus. Olukord ei tundunud küll väga tõsine olevat ... nende siinne reisikorraldaja paistis asja suhteliselt rahulikult võtvat ... umbes et no ma ootan natukese veel ja kui neid välja ei ilmu, siis tuleb Gendarmerile teatada. Õnneks/kahjuks aga ilmusid nad ise välja ja kõik sai korda. Kirjutasin kahjuks just selle pärast, et kui neid ei oleks välja ilmunud oleks avanenud hea võimalus minna soosse ekskursiooni tegema. Nimelt see nende reisikorraldaja teeb ka reise Kaw soosse ning just täna öösel pidi tal olema üks reis. Kui nüüd jaapanlased oleks kaduma jäänud ja ta oleks pidanud sellega tegelema, siis oleks saanud minna tema asemel soosse ... abiliseks siis tema kolleegile. Võimalus missugune eks. Kuna me Otiga ei suutnud otsustada, et kes selle ootamatu reisi saab kaasa teha, siis viskasime kulli ja kirja ... seekord naeratas õnn minu poole, aga mitte kauaks. Nimelt ilmusid japsid välja ja reisikorraldaja Erwin (pole kindel kuidas nad seda nime siin kirjutavad) läks ikkagi ise sohu. Kahju.
Täna õhtul sain täitsa südamest naerda. Kohe väga naljakas oli. Hetk kui Frederic tõi väikese mikrobussiga valguspüügile 7 jaapanlast. Niipea kui avanesid bussi uksed, siis sõna otseses mõttes jooksid sealt välja 7 täisvarustuses jaapanlast. Seljakotid seljas, suured sinised liblikavõrgud käes, kaevurilambid pea küljes, topeltvööd ümber piha et kõik vajalik kraam saaks ikka enda külge riputatud. Ilma ühtegi sõna lausumata tormasid nad otsejoones lina äärde. Ei mingit rahulikku sisseseadmist, varustuse lauale paigutamist ... seljakotidki jäeti selga. Ei suutnud ennast kuidagi tagasi hoida ... lihtsalt tuli naer peale. Nende algne, ilmselgelt väga ülehinnatud, plaan jääda kella 5ni hakkas juba lagunema peale paari tundi, kui Ott esimese unise ära viis. Nii neid vaikselt ära tilkus ning viimased tõin ma koju juba enne kella 1 öösel. Siiski langesid nemad täna ennem kui meie.
Nende varutuse hulka kuuluvad ka veidrad metallist ümmargused karbikesed, mis nad endale vöö külge riputavad ning kust siis aegajalt tossu tuleb. Ilmselt siis sääskede peletamiseks. Kui aga see atribuut on riputatud täpselt püksirihma pandla juurde siis paratamatult tundub see nagu olevat voorusevöö või kui nüüd lasta fantaasial lennata siis „Borat”i filmi vaatajad võiksid isegi arvata, et tegemist võiks olla pussymagnetiga.
Reageerimiskiirus on neil märkimisväärne. Mehed juba vaikselt nokivad oma toolide peal ja vaatavad väga tihti kella, aga kui näevad kuskil lendamas mingit huvitavat olendit, siis kargavad sekundi murosa jooksul püsti, sealjuures liblikavõrk kindlalt käes, ning tormavad kohale. Olukorrad, kus samal hetkel kargavad 3 meest sama putuka peale püsti on eriti naljakad. Ei saanudki aru, et kas nad kõik tahtsid seda putukat endale ja sellepärast olid nii kiired või lihtsalt puhtast huvist reageerisid kõik ülehelikiirusel.
Ei teagi kas nii on nüüd küll ilus öelda, aga asi hakkab tõesti nagu kodukino mõõtmeid juba võtma vaikselt :).
Head ööd.
20.09 (pühapäev)
Meie kauged külalised vist ei maga ka väga. Juba hommikul varakult on nad platsis. Vehivad liblikavõrkudega ning luusivad ringi siin metsaraie platside peal, et sealt risuhunnikutest mingeid putukaid leida. Mingi kindel putukaliik tuleb eriti aktiivselt just värskelt lõigatud puude juurde ning muidugi on seda putukat vaja. Selleks siis pidi neile veel mõned puud maha võtma. Sai metsaraie mõttes natuke asjaga edasi liigutud ja turistidel oli ka hea meel. Täna sai neile isegi selle suurema metsaraie platsi serva neile valguspüük üles pandud ... arvati, et nii on kohe eriti hea. Tegelikult ka nad vist lõpuks ikkagi natuke pettusid selles ... ei olnudki nii hea saak kui arvati olevat.
Täna oli jah kaks püüki lausa. Üks siis siin kodu lähedal ning teine suure tee ääres. Ehk kuskil 2 km kaugusel vms. Ott jäi kodu lähedale valvesse ning mina ja Dantel läksime suure tee peale. Jaapanlaste entusiasm hakkab vaikselt vaibuma ... või on see väsimus? Igatahes ei tiiruta nad enam pidevalt lina ümber vaid hoopis teevad oma ülehelikiirusel sööste pinkidelt lina äärde ... see reageerimiskiirus on neil ikka viimasepeal. Kiirusest rääkides ... üks mees siin on eriti osav kätega liblika püüdmisel. Nimelt kui lina peal siis on üks liblikas siis tema kättesaamiseks tuleb talle läheneda käega pea poolt, nimetissõrmega keha peale suruda ning siis pöidla ning keskmise sõrmega tiivad kokku lükata. Kiirus, millega see üks mees seda asja siin teeb on ulme ... isegi tema kaaslased heas mõttes naeravad selle üle ning proovivad seda kiirust jäljendada.
Lisaks minule ja Dantelile oli täna meile seltsiks ka Erwan. Mees, kes on kunagi pikalt teenindud sõjaväes ning peale mitmeid õnnetusi seal eemaldus. Ka sõjaväes oli ta nö spetsialiseerunud metsas töötamisele ... luure ning lõksude seadmine dzunglisse. Kusjuures siis olid need lõksud mõeldud inimestele. Nüüd aga elab ta siin Prantsuse – Guajaanas ning tegeleb turistidega peamiselt. Lisaks tavalistele ekskursioonidele dzunglis teeb ta ka uusi radasid. Kindlasti mees, kellega ei kardaks dzunglisse ära eksida.
Esimesed unised tõin ma koju juba enne kella 10t. Viimased suutsid kella 1ni ikka vastu pidada. Nii palju siis jah pikkadest öödest.
Head ööd.
21.09 (esmaspäev)
Kui vahepeal siin on hetki, kus nagu ei ole väga midagi kirjutada, siis praegu on nii palju kirjutada, et ei oska kuskilt isegi alustada. Aga eks proovin ikka päeva algusest alustada kuidagi.
Olenemata magamamineku kellaajast oli äratus ikka kuskil kells 9 ajal. Raske on ka siin suureneva palavuse käes korralikult magada. Päev sai suhteliselt rahulikult veedetud ... enamjaolt ikka puhkamise märgi all. Meil vähemalt. Erwan aga pidi siin jaapanlasi terve päeva ringi vedama ... ikka nii et üks soovib minna ühel hetkel kuskil 10 km kaugusel, siis kui ta on tagasi koju jõudnud siis tahab teine kuskile sõita jnejne. Ikka nii, et kõik eraldi kohtadesse ja võimalikult erinevatel aegadel. Neil paistab kehtivat suhtumine nüüd-ja-kohe. Arusaadavalt on see Erwanile juba väsitavaks muutunud.
Pealelõunal selgus, et täna on samuti 2 valguspüüki ... mõlemad suure tee ääres. Saigi siis tehtud skeem, et viisin enne Oti kogu kraamiga kohta, mis jääb Camp Caimani poole ning sõitsin siis tagasi koju, et peale korjata Dantel ja ülejäänud kraam. Nagu alati kerkib üles küsimus, et kas sai ikka kõik vajalik kraam kaasa. Minule ja Dantelile sai, aga Otil jäid mõned olulised jupid andmata ... või noh vahetamata. Kui meil siis oli meelde tulnud, et eelmisel ööl katki läinud pirnipesaga juhtmekast sai Otile ning et puudu on ka kate generaatorile, siis jätsin Danteli sinnapaika ja sõitsin tagasi Oti juurde. Seal selgus aga et jamasid on veel. Nimelt generaator ei taha väga elektrit teha ... see oli vähemalt esialgne diagnoos. Kui siis sai kiirelt kohale toodud korralik (või noh vähemalt korralikum) juhtmekast ning viimane generaator hakkas asi juba kahtlane tunduma. Nimelt kolmas generaator, mis oli veel kodu juures häält teinud, ei tahtnud enam üldse mingit eluvaimu sisse võtta. Nii me seal siis seisime ja ei osanud nagu asjast midagi arvata. Siis õnneks sõitis meist mööda Frederic, kes oli teel koju ... kiire infovahetus, ettepanekud, katsetused ning lahendus oligi leitud. Selgus, et generaator siiski toodab elektrit (selleks kasutasime Florenci mikserit ... millest muidugi viimane ei tohi midagi teada, sest siis on Fredericu elu läbi ... need siis Fredericu sõnad :) ). Järelikult pidi probleem olema kuskil juhtmetes. Ott siis näitas oma elektriku oskusi ning pikendusjuhtmes olnud rike sai parandatud ... hea et viga oli pikendusjuhtmes ja mitte selles jubedas juhtmekastis, mida vaadates tekib mul alati küsimus, et mitu kümnendit see on juba valguspüüki siin teeninud. No kui nüüd aus olla, siis on kogu see valguspüügi kraam siin minu jaoks suure küsimärgiga asi. Kui Ott sai sama probleemi kahel korral parandada, siis edasi töötas asi vist ilma suuremate tõrgeteta. Vist sellepärast, et edasi suundusin ma teisele valguspüügi platsile, kus Dantel oli. Jaapanlased olid endiselt nagu väikesed lapsed jõuluõhtul ning vaikselt sai ikka naerda seal omaette. Oli küll tuulevaikne õhtu ja puha, aga juba enne kella ühte tänasid turistid meid pika öö eest. Pikk tõesti eks. Õhtu jooksul muidugi tuli jaapanlaste nüüd-ja-kohe suhtumise tõttu teha mitmeid nö taksosõite, et neid koju magama vedada.
Minu jaoks aga oli õhtu tipp see kui Erwin ilmus välja maoga. Madu oli küll väike ja alles noor veel, aga alguses käisid ikka judinad üle selja küll. Kui alguses ajasin ikka vastu ja ei olnud nõus madu kätte võtma, siis lõpuks andsin alla. Mis seal ikka. Tuleb tunnistada, et ei olnudki midagi hullu. Kui keegi maoteadja inimene sulle ütleb ikka, et hammustada ei saa ja madu ei ole ohtlik, siis võib ju täitsa proovida teda käes hoida. Esimesed vingerdused ehmatasi küll ära, aga hiljem ei olnud enam mingit probleemi madu käes hoida ja sellega sõrmede vahel nö mängida. Danteli reaktsioon mao peale oli muidugi hoopis midagi muud ... nimelt kargas ta mao nägemise peale tooli pealt püsti ja tegi kohe paar kiiremat sammu, et eemale saada. Ei võtnudki ta lõpuks madu kätte ... isegi kui Erwin teda õhutas ja ütles „näe, isegi üks eesti tüdruk hoiab madu käes ja sina siis nüüd ei julge”. Kuhu panna tee pealt leitud madu kui ühtegi kotti parasjagu käepärast ei ole? Pluusi sisse. Jube eks. Aga kui pluusi servad on püksivärvli vahele topitud, siis tunneb ennast madu seal särgi sees väga hästi. Magab rahulikult inimese sooja ihu vastas. Ei mäleta küll, et ma oleks kunagi varem madu käes hoidnud ... seega siis esimene ja väga meeldejääv kogemus. Edaspidi ei tundu enam igasuguste putukate ja madude käeshoidmine nii jube kui varem. Kunagi on vaja ju esimene samm teha.
Öö jooksul saadi kätte ka päris mitu Megasomat, keda tasuks kätte võtta ainult tema sarvest kinni hoides. Teda naha peale pannes on valus küünistamine karanteeritud. Megasomat sarvest hoides saab nagu loodusliku propelleri, mis suure palavuse korral on päris hea lehviku asendaja.
Head ööd.
22.09 (teisipäev)
Taaskord on meil samal ööl kaks valguspüüki ... selle erinevusega, et nüüd on mõlemad pm sama platsi peal. Vahet ehk ainult sada meetrit. Ei tea nüüd kui hea mõte see on või kui palju parema saagi nii saab, aga kui nad nii tahavad siis ok, saab tehtud. Nii siis läksimegi natuke enne kella 6 varustusega platsi. Koht siis puufirmast otse üle tee ... suuremapoolne tühi plats, kus mingil ajal palke hoitakse. Muidugi juksis ka täna öösel üks generaator, aga see juba ei ole mingi üllatus. Lõpuks aga sai asi korda ja kõik töötas lõpuni välja. Enne kella 10t aga avaldasid kõige väsinumad aga juba väga konkreetselt soovi koju minna. „I’m tired. Take me home now.” („Olen väsinud. Vii mind kohe koju.”) ... ei jäta just mingit muud valikut või mis. Klient on kunn. Saak aga tundus olevat hea ...erinevaid mardikaid ikka lendas natuke valguse peale kohale. Suuremate mardikatega koos tegid jaapanlased muidugi koos pilte ... ikka eraldi ja kõik koos jnejne. Pildistamine kestis täitsa pikalt kohe. Naljakas oli seda tralli kõike vaadata.
Head ööd.
23.09 (kolmapäev)
Järgmine valguspüük on aga alles oktoobri keskel ... niiet seni teised toimetused. Näiteks erinevate taimede istutamine, korjamine ja ehk kui jääb natuke aega, siis ka metsaraie. Viimases pole küll just väga kindel, sest soovitavalt oktoobri lõpuks on vaja korjata 4 tonni ühte taime, mille nime ka kirja panen kunagi ... siis kui selle õigekirjas kindel olen.
Täna siis saigi ennelõunal natuke aega väikestesse taimede istutamiseks mõeldud kilekottidesse mulda kühveldatud, siis sinna taimed sisse ning siis hoolega kastmist. Korralikku vihma ei ole siin muide juba nädalaid olnud. Aga ega sellist tööd ei saa lõõskava päikese käes pikalt teha ... eriti keskpäeva kandis.
Kui lõuna ajal tuli Erwan veel korraks jaapanlastega siia, et nad saaksid siin viimased püüdmised teha, siis sai ka veel natuke juttu aetud. Ikka tema ekspeditsioonidest Prantsuse – Guajaana lõunaosasse ... vahel kestvat ekspeditsioonid isegi 4 kuud. Sai siis veel arvutist kaimanide, madude ja muude siinsete elukate pilte vaadatud ning mõnusat kohalikku muusikat kuulatud. Sai kokku lepitud, et saan ka endale ühe plaadi selle kohaliku muusikaga.
Arvan, et oleks juba hea aeg hakata otsima siia asendajat endale. Kuna 3 kuu pärast on minul aeg sammud kodu poole seada, siis kas selle aasta lõpus või uue aasta alguses tahetakse siia minu asemele kedagi. Tore oleks muidugi kui saaks tulla juba enne jõule, aga uue aasta algus on ka ok. Et kui teil lugejatel endal on huvi tekkinud või teate keda, kes sooviks siia tulla, siis saatku enda cv aadressile liisa@floramazone.com . Kindlasti on vajalikud autojuhiload. Töö on sama, mida mina siin olen teinud ... pm nagu abiline kõiges :). Saab valguspüüki teha, taimedega tegeleda, autojuht olla ning siis veel muid toimetusi, mis sellise majapidamise ülevalpidamisel on elementaarsed. Tulijat ootab siin ees kõigele muule lisaks veel ka üks eestlane. Fredericu soov tööjõuks eestlasi võtta ei ole muutunud. Et siis saatke aga julgelt oma cv-sid ning igasuguseid küsimusi mis on tekkinud. Vastan väga hea meelega ... küll aga võib vastus natuke viibida, kuna ei saa iga päev internetti kasutada.
Head ööd.
24.09 (neljapäev)
Täna sai täitsa tükk aega tegutsetus lõõskava päikese käes ning taimekotte mullaga täidetud. Nüüd peaks 400 kotti olemas olema. Nendesse ei istutata mingeid juuri ega kalleid istikuid vaid Dantel lihtsalt käib istanduses, lõikab ühelt puult mitu oksa maha ning siis need oksad lõikame kuskil ehk 40 – 50 cm pikkusteks juppideks ja lihtsalt pistame need sinna mullakottidesse. Ja siis tuleb lihtsalt loota, et neist mingi hulk ka kasvama läheb.
Rääkisin ükspäev Dantelile, et ma olen siin juba nii pikka aega olnud, aga endiselt ei ole ma jõudnud öist linna melu vaatama minna. Aga see öine linn on alati huvitav. Nüüd sellel nädalavahetusel aga on Cayennes botaanikaaias üks pidu, kuhu koos suundume. Et siis esimest korda siin oldud aja jooksul kasutan võimalust kontoris ööbida :).
Head ööd.