02.05 (laupäev)

Tavaliseks muutunud laupäevane turulkäik tuli mul täna üksi teha. Aga, mis ma siis täna sain....parepoud, ramboutanid, banaanid ja apelsinid. Oii kui mahlased ja head need ramboutanid olid. Parepousid ostes hakkas üks naine mulle kõrval elavalt ja väga hoogsalt seletama umbes, et ära neid päris suuri võta...võta ikka neid väiksemaid. Vähemlt seda ma arvan. Ei olnud mu võimalust talle vahele öelda, et kahjuks ei saa ma tema jutust päris täpselt aru. Ta oli nii meeldivalt hoos oma jutuga, et tegelikult ei tahtnudki vahele segada. Tema jutu lõpuks naeratasin ja ütlesin lihtsalt merci :). Talle paistis ka see sobivat. Peale ostlemist, mis alati ilgelt ära väsitab tuleb ju minna sööma. Suundusin täna samasse kohta, kus eilegi käisime. Ja ei ole ikka midagi paremat kui näljasena saada väikese raha eest palju head hiina toitu. Hiina köök on üks lollikindel asi.
Kuna täna käisin üksinda linnas, siis oli aega mõnusalt ja sain seda vabalt kujundada nii nagu heaks arvasin. Enne turgu ja peale turgu sai mõnusalt skaibi võlusid jällekord kasutatud ja minu uudistenälg sai kustutatud...mõneks ajaks jällekord. Värskendav. Sain laivis näidata põhjamaalastele, kuidas ramboutane süüakse ja ei osanud kuidagi vastata küsimusele „mis maitsega see on?”. See ei meenuta midagi muud kui seda, mis ta on :). Mina vähemalt ei ole kunagi midagi selle sarnast saanud. Seda tuleb ikka ise proovida, et teada saada ;). Tulge siia. Kilohonnaga 1,50 euri võib neid lademetes osta. Täitsa odav, kui võrrelda sellega, et pirni kilohind poes on 5 eurot.
Tagasitee kulges väga palju pikemalt kui olin arvanud...nimelt sattusin just sellel ajal suurelt teel Rourasse sõitma, kui seal a la Tour de French-Guiana käis. Metsikult palju rattureid ja saateautosid. Lõpuks peale natukest ootamist lasti tavalised autod ka vahele ja nii me siis sõitsime seda teed kuskil 15 minti. Minu lootused, et see rattaralli ka siin väikese mägitee peal ei jätku, läksid seekord õnneks. Hiljem küll sain teada, et tihtipeale sõidetakse ka siin mägitee peal rattarallit. Pidi ilge nuhtlus olema. Kui niisamagi on raske möödasõitu teha, kuidas sa seda siis teed, kui ees on kuskil 10 ratast ja samapalju saateautosid. Pealegi ei taheta tavalisi autosid läbi lasta ja tuleb pidevalt tulesid vilutada ja signaali lasta enne kui nad aru saavad, et sa ikkagi tahad iga hinna eest läbi saada. Eks näis siis, kuna mina sellise asja otsa siin satun.
Tagasi jõudes kohtasin turiste, kes siia eile õhtul olid saabunud. Üks loodushuviline oma perega, kes elavad Matourys. Sain nende väiksele 3 aastasele pojale kinkida ühe Lotte värviraamatu, mis mul Eestist kaasa oli toodud. Ta oli selle üle väga rõõmus ja tundub, et sobis hästi. Siis jäime, aga tema ema, Patriciaga jutustama. Pooleteise tunni jooksul sai räägitud nii sünnitusvõimalustest erinevates maailma paikades, lastest, koolist, reisimisest jms. Näiteks sain teada, et Brasiilias toimub 80% sünnitusi keisrilõike kaudu!!! Justjust 80%. Seda protsenti teab ta nii täpselt sellepärast, et tegi ükskord sellel teemal artikli. Täielik müstika. Patricia rääkis, kuidas tema sõpruskonnas vaatasid teda kõik imelikult kui ta tegi teatavaks, et tema tahab normaalset sünnitust. Sain talle rääkida nii palju kui ma teadsin sellest olukorrast Eestis. Brasiilias pidi olema nii, et kodus sünnitavad need naised, kes on vägaväga rikkad, omavad palju infot ja saavad seda endale lubada või siis vägaväga vaesed inimesed, kellel lihtsalt ei ole võimalust sünnitusmajja minna. Aga sellise suure protsendi on siiamaani põhjustanud see, et arstidele antakse seda rohkem raha, mida rohkem nad viivad läbi keisrilõikeid. Nüüd, kui sellise süsteemi peale on hakatud kära tõstma lõpuks, aga on asjad hakanud õnneks muutuma ja olukord on nüüd nii, et arstidele antakse seda rohkem raha mida rohkem nad viivad läbi tavalisi sünnitusi. Sürr ikka. Niipalju siis sünnitamisest erinevates maailma paikades.
Head ööd tänaseks.

03.05 (pühapäev)

Patricia, kes siin oma perega nädalavahetust veetis on elanud siin ainult ühe aasta. Sündinu Brasiilias ja siiamaani kooli ja töödega seoses elanud näiteks ka šveitsis ja Indias. Nüüd siis sattusid perega lõpuks siia. Õppinud ajakirjandust ja nüüd tegeleb fotograafiaga. Väga tore ja mõnusalt jutukas. Ühiseid jututeemasid ja naerukohti oli mitmeid. Vahetasime kontakte ja leppisime kokku, et kui ma peaksin Matourysse või Cayenne’i sattuma, et siis võtame ühendust. Peale sellist tutvust nagu meil oli on juba kohane anda põsemusisid. Sellega võib ju täitsa ära harjuda siin :).
Aga kui hea oli peale seda mitu nädalat kestnud tööd ühe päeva niisama olla rahulikult. Lesimise, pesu pesemise, päevitamise ja lugemise vahele pressisin ka ühe tunnise jalutuskäigu, mis tundus kohe vajalik peale sellist paigalolemist. Jalutasin ikka siia tavalisse kohta, kus telefonilevi on. Sealt kaugemale väga ei ole jalutanud, sest ei ole mina veel julgenud nendest teetõketest väga mööda minna. Vist juba mainisin, aga need kullakaevanduse mehed on paigaldanud veel ühe teetõkke...istanduse ja selle koha vahele, kus telefonilevi on. Täna ütles Frederic selle tõkke kohta, et ku tal mingi päev rohkem aega on, siis ta võtab selle tõkke maha. Üks neist inimestest, kes ei jäta asju niisama.
Just pusa selga tõmmates avastasin varrukast prussaka. Mitte küll väga suur, aga mitte ka kõige väiksem. Täitsa mitu minutit kulus, et pusa korralikult üle vaadata, et jälle mingit üllatust kuskil ei oleks.
Head ööd.

04.05 (esmaspäev)

Uute tööde ootamiseni siis vaba. Mis muud kui jalutan ja loen :). Väga lõõgastav.
Aga nüüd siis mõningaid fakte Prantsuse – Guajaana kohta, mida suutsin ühest prantsuse keelsest raamatust välja lugeda:
• Keskmine temperatuur on 26 – 30 kraadi
• Metsaga on kaetud 80% Prantsuse – Guajaanast
• Elanikke Cayenne’s on 50 699
Näruselt vähe küll jah, aga pole nii lihtne seda raamatut tõlkida.
Väike nõuanne: kui peaksite kunagi parepousid ostma, siis ärge valige kõige punasemaid...need juba liiga küpsed. Tuleb ikka võtta rohekaid ja kollakaid...need mõnusad krõmpsud ja maitse ka parem. Ilmselt seda proovis mulle turul see naine ka rääkida ja arvasin et sain õigesti aru ka, aga sellel ajal kui ta seda mulle rääkis oli mull juba vajalik kogus kotis ja rahagi peaaegu juba antud nende eest. Aga järgmisel korral olen targem lihtsalt.
Head ööd.

05.05 (teisipäev)

Sellist sauna pole enne saanud. 3 tundi mancheetega vehkimist, samal ajal päike lagipähe paistmas ja pikad riided seljas, et okkad ei torgiks nii palju. Selline ilus hommik :). Nimelt on siin pesumaja ja minu maja vahel üks plats, mis oli ilgelt umbrohtu kasvanud, aga selle tihniku sees kasvasid ka ühed taimed, mida meil kunagi vaja on. Minu tööks oli siis täna sellest tihnikust otsida üles õiged taimed ja nende ümbert valed taimed maha raiuda. Ei onudki nii lihtne, kui alguses tundus. Küll oli seal närvi ajavaid liaane, mis arvasid, et tore on ennast üle mitme suure puu kasvatada ja küll oli seal okkalisi taimi, mis isegi läbi pikkade riiete torkisid. Aga lõpuks oli plats ilusti puhas ja uhkelt seisid püsti ainult õiged taimed :).
Kui hamacis lamades tuleb isu telekat vaadata, siis kõige lihtsam on pilk raamatult natukene üles poole tõsta ja voilaaa...ongi nagu telekas. National Geographic vms. Kas kargavad pärdikud puudel või lendavad liblikad või jooksevad sisalikud või ujuvad pilved selle ilusa rohelise metsa ja sinisesinise taeva vahel. Ja ei olegi vaja kanalit vahetada...nii ilus on.
Siin oleks nagu mingi viirus, mis tehnikat rivist välja viib. Praeguseks on rivist väljas paar külmkappi, minu auto ja eile juksis ka Fredericu auto (see õnneks täna juba sõitis...mitte küll ideaalselt aga ikkagi). Kui seagripp ei ole meieni jõudnud inimeste näol, siis tehnikani on see vist küll jõudnud.
Head ööd.

06.05 (kolmapäev)

Hommikul oli minu üllatuseks Dantel jällegi linna läinud. Paraku on aga nii, et keegi meist peab jääma siia koos Fatimaga. Muidu ei ole nagu väga vigagi, aga linna minekuks peab päeva valima. Nimelt ei ole mul ju autot (eile viidi see parandusse lõpuks) ja Fredi auto ka ikka veel jupsib. Hommikul kõik Florenci autoga linna ja õhtul kuskil kella 8 ajal alles tagasi. Ja kuna Forenci autot ma väga ei tahaks võtta, siis peab kuidagi enda laupäevase linnaskäigu ettepoole sättima. Eks näis, mis sellest välja tuleb.
Nagu ikka selliste välismaale tööle minekutega on...lubatakse igast asju, aga mis tegelikult toimub seda saad alles kohapeal teada. Minu õnneks on siin kõik täpselt nii nagu räägiti ainult ühe väikese erinevusega :). See ka tegelikult ei ole midagi hullu, aga vahel on ju vaja viriseda ja küll siis leiab midagi. Igatahes pidavat siin olema võimalik nädalavahetustel (vabadel päevadel) linnas ööbida...saaks linnas ringi vaadata rahulikult, kuskil mõnusas restoranis aega veeta, ehk ööelu vaadata ja rahulikult skaipida ilma et peaks ajavahe pärast väga muretsema ja vähest aega kõigi vahel jagama. Siiamaani pole saanud linnas ööbida. Enne kui Eva mesinädalatele läks, siis ta ütles et ma ikka Fredericu käest uuriks järgi, et kuidas sellega on...et temale kuluks see ka ikka väga ära.
Kuna tänaseks jällegi mingeid tööotsi ei jagatud, siis otsisin ise...ja leidsingi. See laudrada siin metsas oli jälle lehtede alla mattunud. Väga mõnus töö...mulle istub igatahes.
Head ööd.

01.05 (reede)

Et siis juba mai. Meil peaks siin algama see kõige vihmasem periood. Selle puhul aga on hoopis meil siin ühes majas elektrit liiga palju ja päikesepaneelid tuleb lahti ühendada elektrisüsteemist :). Vat sulle vihma.
Tunnen, kuidas mulle on külge jäänud see lollakas hirm ülemuste ees, mille ma Eestist sain. Mitte küll kõik ülemused ei ole sellised olnud, aga mõned ikka on mu teele juhtunud. Ettepanekud ja küsimused kripeldavad pikalt sees...no ei tea ju, et kas siin on reaktsioon neile sama mis oleks minu eelnevates töökohtades olnud. Ja siis kui räägid Fredericuga, siis saad aru kui loll sa oled olnud. Kõik ettepanekud on teretulnud ja küsimuste esitamisel ei saa sa pilgu mida-sa-õige-mõtled osaliseks. Inimlik!
Ükskõik kui palju sa aega varud, et rahulikult lennujaama minna, tuleb lõpuks ikkagi sinna kihutada. Nii ka täna, kui Evat lennujaama viisime. Nimelt läheb ta kaheks nädalaks siit ära, et mesinädalaid veeta...justjust abiellunud. Peale seda ta tuleb siia tagasi ja lahkub kuskil juuni lõpus või juuli alguses ilmselt. Aga enne tänast minekut otsustasime veel Cayenne’s suppi süüa...ikka seda head hiinlaste nuudlisuppi ohtra liha ja krevettidega. Kahjuks ei saanud sinna kohta, kus eelnevalt oleme käinud, aga leidsime ühe päris mõnusa koha turuhoone kõrval (seal oli konditsioneer, mis andis kohe mitu plusspunkti), kus supp oli samahea, aga kõrvale sai külma kokteili (alkoholivaba ikka). Kui kõhud olid viimseni täis söödud, siis tuli veel kontoris paar kiiret asja toimetada. Näiteks pakkisime kaasa mõned taimed, mille Eva peab Pariisi viima, toppisime kõikvõimalikud tühjad kohad täis rummi pudeleid ja maitseaineid. Nii see aeg lendas ja lõpuks tormasimegi lennujaama. Rahvast oli väikese lennujaama kohta palju, aga see mõnus tunne tuli sisse, mis mul alati lennujaamades tuleb. Ärevus ja veel midagi, mida ma veel seletada ei oska. Aga ilma mingi vaevata sai eristada, et kes parasjagu siia lendasid, kes hakkasid ära minema või kes olid kohalikud ja tulid kellelegi lennujaama vastu. Siia lendajad olid enamasti kas väga heleda nahaga turistid või enesekindla sammuga kohalikud. Lahkujad olid enamasti, kas punaseks kõrbenud linnaturistid või mõnusa pruuni jume saanud seljakotireisijad või loodusuurijad. Kohalikud, aga olid....lihtsalt kohalikud :). Võtan julguse rinda ja ütlen, et mina ja Dantel kuulusime nende viimaste hulka.
Head ööd.

27.04 (esmaspäev)

Palju õnne emmele sünnipäevaks :). Ehk ei ole ikka veel muld hommikuti padjal.
Täna väljusime varakult, et mitte leitsaku käes väljas tööd teha. Peale mõningaid asjatoimetusi suundusime jällekord sinna kohta, kus üks mees toole valmistas. Natuke tööd ja siis toimus asi, mida ma ei ole kunagi varem oma elus kogenud. Nimelt korjasime ise palmi otsast 3 kookost. Praegu on need küll sellised rohelised, aga ikkagi. Seejärel raiusime mantsheetega seda pähklit ümbritsevat koort maha...ei kujuta küll ette kui raske see tegevus võib olla tavalise noaga. Lõpuks saime pähklini välja ja raiusime selle ühest tipust väikese tüki maha, et saaks seda vedelikku sealt seest juua. Oii kui hea see oli...ilmselt oleks veel rohkem kookose maitset juures olnud kui need oleks rohkem valmis olnud. Meile sobis see ka väga hästi :). Kui vedelik ära joodud, siis oli aeg uuesti abimees mantsheete kätte võtta ja allesjäänud pähkel pooleks teha...sain täitsa ise hakkama sellega :). Kuna jah nagu ma juba ütlesin, et need pähklid ei olnud veel päris valmis, siis see valge pähkli mass, mida me tavaliselt kohtame kõvana oli meie pähklites täitsa vedel. Seda sai vabalt ühe pähklikoore tükiga nö lahti kaabitseda. Aga kõik see oli nii hea ja esimest korda elus sain kõike seda täitsa algusest peale ise teha. Võtsime igaüks ühe pähkli kaasa ka veel. Selle avamisest teen teile pilte ka.
Jällekord osutus päev pikemaks kui olime arvanud. Kontoris taimi puhastades ja pakkides helistas mulle Florence ja palus, et ma ise läheks Cyrillile kooli järgi. Peale seda veel lõpetasime tööd ära ja suundusime metsa tagasi. Poes olid muidugi kõik nagu peata kanad...väsimus ja palavus ja kõik muu. Alati juhtub kõigil nii, et poodi jõudes ei ole meeles ühtegi vajalikku asja, mis kodust puudu on...selle asemel satuvad korvi nälja tõttu väga head tunduvad küpsised, pirukad, kondetspiim jnejne :D ei midagi kasulikku eks.
Pole just tavaline, et rahulikult laua taga istudes kukub sulle kiili üksik jalg, mis muide veel liigutab, käe peale. Täna aga kaarte mängides see juhtus. Algul mõtlesin, et ok mingi väike oks kukkus kuskilt alla, aga oksad ju tavaliselt ei liiguta. Pilgu katuse alla tõstes nägin, kuidas üks sisalik tegutses oma õhtusöögi kallal ja oli osa sellest lihtsalt maha ajanud. Täna õhtul nägime mitmel korral, kuidas väikesed sisalikud ajavad endale sisse suuri kiile.
Head ööd.

28.04 (teisipäev)

Siin siis nüüd väike nimekiri taimedest, mida siiamaani korjanud oleme:
• Rollinia exsucca
• Jacaranda copaia
• Climedia dentata
• Clusia grandiflora
• Carapa guianensis
• Merremia macrocalyx
• Pinzonia coriacea
• Rynchospora cephalotes
• Faramea guianensis
• Renealmia guianensis
Täna istanduses käies saime jällekord paduvihma osalisteks...nagu alati. 2 tundi maas urgitsemist ja täiesti läbi omadega.
Panen siia nüüd mõningaid loomade ja lindude nimesid, keda siin näinud olen ja kelle nime raamatust üles leidsin...google on teile heaks sõbraks kui tahate midagi täpsemalt teada :). Nimed on küll prantsuse keeles, aga pilte saate ikka ju otsida selle järgi. Igatahes : tyran de Cayenne (kollase kõhuga lind, kes pidevalt kuskil taustaks laulab), koolibri (minu hommikusöögi kaaslased), dendrobates tinctorius (ilus siniste jalgade ja kollase seljaga konn), agouti (veider loom, kes on mitmel korral üle tee jooksnud), vöölased, tamarin, coq de roch, lezard te, ameiva „zagratiche”, morpho menelaus (imeilus sinine liblikas), guepe.
Valmistan endale parajasti parepoud. See on ühe palmi vili, mis on umbes väikese ploomi suurune ja mida tuleb vees keeta kuskil 3 tundi. Maitse poolest meenutavad kartulit...aga isegi natukese paremad.
Head ööd.

29.04 (kolmapäev)

Palju õnne sünnipäevaks, mu Mann ;)
Oma auto puudumise tõttu praegu pidime hommikul kell 7 juba Fredeicuga siit linna sõitma. Olin juba ära unustanud, et kuidas 80 km/h autosõit siinsel teel peavalu tekitab. See peavalu ei tahtnud kohe kuidagi järgi jääda ja süvenes tagasiteel veelgi. Kontoris saime aga Evaga tublisti tööd tehtud jällegi ja Eva tutvustas mulle arvutis faile, kuhu kogu info taimede kohta kirja pannakse. On siin siis nimelt exceli tabelid, kus on taime nimi, selle täpsed asukohad (ka laiuskraadid), täpsed kirjeldused, korjajate nimed, kuupäevad, korjatud kogus grammides, pakitud paberkottide arv (üluss iga koti kaal eraldi), temperatuur taime korjamisel jne. Tohutult palju infot, aga annab väga hea ülevaate. Leidsime kuivatusruumi nurgast mingi rebenenud kasti seest ühe herbaariumi. Küll avastas Eva, et paljud lehed olid valedes kaustades, aga muidu oli väga hea. Proovime selle vist jälle korda seada ja sinna täiendusi teha. Sellise asja tegemine on küll huvitav. Nii hakkavad isegi mõned taimede nimed ja välimused selgeks saama :). Nüüd juba tean näiteks, milline on clusia grandiflora.
Töö kõrvale jätkus jututeemat ka grippide ümber. Eva teadis rääkida natuke erinevatest jubedatest grippidest ja nende levikust näiteks Aafrikas. Meil mõlemal muidugi on natuke hirm selle sea gripi suhtes...ei ole see Mehhiko siit ju üldse nii kaugel. Pealegi on see juba ju päris suuresti jõudnud ka Euroopasse. Hoian teid igatahes sellekohase infoga ka kursis...nii palju kui tean. Aga kuna uudistele väga ligi ei saa, siis ilmselt teate teie asjadest rohkem kui mina :).
Head ööd.

30.04 (neljapäev)

Palju õnne täna siis Fatimale :).
Sünnipäevalapsele hommikul minu ja Eva poolt pudel tema lemmikjooki ja karp küpsiseid. Kui siin just iga päev põsemusi ei anta, siis tähtpäevade pudul ikka.
Tänase päeva nael oli see, kui Eva oma wc-st väikese skorpioni avastas. Nii umbes 5 cm pikkune oli. Oli küll väike, aga hirmutav. Dantel pidi ta rehaga lõpuks lömastama, et rahu saada.
Peale seda rääkis Dantel meile lugu, kuidas siin paar aastat tagasi olid ühed ameeriklased putukaid korjamas paar nädalat ja avaldasid väga veidra soovi. Nimelt tahtsid nad proovida, kuidas maitseb ahv. Justjust. Selleks siis saadeti Dantel püssiga metsa ja öeldi, et too üks ahv. Ega ta muidugi tegi ka seda. Minu jaoks on isegi mõte sellest eemaletõukav. Lõpuks tegi Danteli sugulane ahvist siis ameeriklastele söögi ja nad olid väga rahul. Kui kõhus just keerama ei hakka selle jutu peale, siis nägu läheb küll krimpsu.
Fatima sünnipäeva vaikne tähistamine algas õhtul, siis kui kõik olid linnast tagasi jõudnud. Istsime siis esimest korda selle 3 kuu jooksul kõik koos ühe laua taha :). Alguses laulis Fatima endale hispaania keeles väga hoogsat sünnipäeva laulu ja me ülejäänud lihtsalt plaksutasime kaasa, sest ei teadnus sõnu. Sellele järgnes küünalde puhumine koogilt...küünlad ei tatnud muidugi ka peale kolmandat ega neljandat korda kuidagi ära kustuda niiet lõpuks viskasime need vette, et saaks lõpuks kooki süüa :). Kook oli muidugi hea...shokolaadiga üle valatud...mmm. Peale magustoitu sõime soolast...harjumatu või mis. Kõige selle toidu kõrvale jõime Fatima lemmikjooki Kanjat (õigkirjas ei ole kindel), mis eestlastele ei valmista mingit probleemi, aga siinsetel võtab ikka põsed esimese klaasi järel õhetama. Kuulsin lugusid, kuidas eestlastele see jook on väga meeldinud ja läheb väga libedalt alla :). Ja keegi ei osanud mulle öelda, et kellele kuulub üks poolik Viru Valge pudel, mis on pesumajas külmkapi kõrval maas. Kes see jätab pooliku pudeli vedelama?! Siiamaani saladus. Aga eks ta vedeleb seal siiamaani...kuigi Frederic andis lahke loa see ära juua, kui mul peaks tahtmine tulema :D. Jutuks tulid ka igast külmavärinaid tekitavad loomad. Frederic rahustas mind ja Evat, et tavaliselt need maod ja ämblikud, kes siin on, ei ründa kunagi inimest esimesena. Madu hammustab sind siis, kui sa talle peale astud...niiet tuleb hoolikalt jalgealust vaadata. Ja ämblikud pritsivad sind mingi vedelikuga, kui sa neile liiga lähedale lähed...ja see vedelik pidi naha metsikult sügeleme ajama. Veel oli Frederic näinud ühel hommikul linna sõites teel jaaguarit...pole paha või mis. Taaskord paar rahustavat sõna, nähes et meie silmad on imestusest kaks korda suuremaks muutunud, et ega nad täiskasvanud inimesi ei ründa. Kui siis ainult väikesi lapsi ja koduloomi.
Aga kuna aeg oli juba hiline ja haigutused kippusid juba sagenema, siis suundusid kõik magama. Aga see tunnike koosolemist oli väga tore ja tunnen, et mingil määral ka vajalik.
Head aprilli viimast ööd.

24.04 (reede)

Ka reede hommikul saab vabalt turul käia ja isegi paremini kui laupäeval...rahvast on vähem lihtsalt. Siinsed kartulid muide ei maitse üldse nii hästi kui meie kodused peetrid ja jukud ja mis nad kõik on.
Poes varustasin ennast hakklihaga (justjust siin isegi on seda) ja ühe purgi mingi terava kastmega. Neid kastmeid oli erinevaid. Kodus siis tegin hiljem kartuleid ja hakklihakastet. Panin kastme sisse ainult natukene kahvli otsaga seda teravat segu ja oii jeerum, kus oli alles tuline. Ilmselt sama terav toit nagu kodus...mis mulle ju meeldib. Aga siin ei olnud ju nii teravat toitu söönud ja ehmatas ära. Nüüd kindel, et ühtegi toitu ei tee enam ilma selle teravuseta :). Väärt kraam.
Siin poes muide on kummaline värk. Kaubamärgid vahetuvad jube tihti. Ühel päeval on ühte sorti juustu ja järgmisel korral ei leia sa kohe mitte kuski selle margi tooteid. Nii ka tavaliselt ei saa me Fatima antud toidunimekirja päris korrektselt täita, sest ei ole seda päris õiget marki. Siis tuleb leida asendus ja nii ka järgmisel korral ja järgmisel korral. Ei saa siin jah ühele kaubamargile kindlaks jääda. Taotlevadki seda?! Mine sa tea.
Aga täna peale hommikust turgu otsustasime Evaga tavalise võileiva asemel seda imehead vietnami suppi süüa. See oli tõesti hea. Söögikoht kujutas endast siis väikest kööginurgakest keset turuhoonet ja selle ümber kuskil 4 lauda. Väikese supi (mis muide ei olnud üldse nii väike) sai kätte umbes 3 euroga. Tore oli see, kuidas supi kõrvale anti taldrik maitseroheliste ja laimiga...lisad supile neid ise nii palju kui tahad. Meie uhasime kõik ikka supile juurde ja vägaväga hea oli lõpuks. Söögi taustaks käib kõrvalletis kauplemine ehete, liha, juurvilja või vürtsidega. Kirev elu ümberringi.
Kontoris oli kibekiire taimede pakkimine ja kuivatamine. Kiirelt sellepärast, et lihtsalt nii palav ja tolmune oli seal...tahaks aga ruttu metsa tagasi ju. Töö tehtud ja aeg natuke internetis olla. E ajastu või mis...rääkisin vanaemaga skaibis :). Või nüüd siis võib öelda e-vanaemaga :). Väga tore igatahes.
Head ööd.

25.04 (laupäev)

See, et mina siin õhtusööki kuskil kella 6 ajal söön on teistele täitsa naljakas. Siin käib õhtusöök ikka kuskil 8 ajal või Eva puhul näiteks isegi kella 9 ringis. 8 on ok, aga 9 tundub juba kohe liiga hilja või mis. Aga Eva rääkis mulle, et Argentiinas nii ongi...süüakse 4 korda päevas. Hommikusöök ei pidavat just kõige suurem olema, siis vahepeale juuakse matet...lõunat koos matega, siis midagi lõuna ja õhtu vahel muidugi koos matega ja siis õhtusöök kuskil 9 ja 10 vahel. Selle kõige ees ja taga on mate. See nende kuulus tee.
Täna siis otsustasin kõigile lõunat teha. Eks vist oli minu kord ka nüüd eks. Enne uurisin kõigi käest, et mis kell nad tavaliselt lõunat söövad ja võtsin sellest keskmine...seega lõunatasime kell 2. Tegin neile värsket salatit (tomat, kurk ja kapsas), makarone ja hakklihakastet tomatite ja aedviljakastmega, millele lisasin alustuseks natukese seda teravat maitseainet. Ei tea ju kui terav toit teistele meeldib. Mina muidugi olin enne kella kahte juba valmis...nagu mul tavaliselt ikka juhtub...aga teised olid suhteliselt täpsed :). Eva pidi tooma juurde 2 taldrikut ja Dantel ühe tooli, et me neljakesi ikka ilusti söödud saaksime. Ei ole ju meie väikesed majakesed mõeldud mitmetele inimestele lõunatamiseks. Siin ikka jah nii, et kui koos sööme siis enamvähem igapks tuleb oma taldriku ja klaasiga kohale :). Aga väga tore oli....saime jällekord kiruda prantsuse keelt...ei ole see ju meil kellelgi emakeel :). Jutuajamised niisama siinsetel teemadel...täna küll rohkem inglise keeles kui prantsuse keeles. Kokkuvõttes oli täitsa tore.
Minu ja Eva kurvastuseks kinnitas Dantel veelkord fakti, et mais ja juunis siin tõesti sajab iga päev. Oh seda toredat taimede korjamist siis :).
Head ööd.

26.04 (pühapäev)

Siin tuleb vihmaste ilmadega siis elektri tootmiseks tööle panna diisliga töötav mootor, mis asub 1,5x1 m suuruses puidust kokku pandud kuudis kui nii võib öelda. Ei ole seal midagi selle jubeda heli summutamiseks (kas ei pidanud mitte need papist munarestid hästi heli summutama?). Aga see teeb tõesti jubedat häält. Ja alati kui ma käin seda masinat käima panemas või välja lülitamas passib seal üks väike konn ja teeb liiga järske hüppeid. Ei saa mina küll aru, kuidas ta seal olla saab ja miks ta ei ole sealt juba lahkunud. Ükskord pidi ennast surnuks ehmatama kui ta mootori käivitamise peale selle alt välja hüppas. Ilmselt oli see kõik talle küll suurem ehmatus kui mulle, aga ikkagi.
Käisime täna pealelõunal siin lähedal (kuskil 5 minutit autosõitu) vaatamas linde nimega Coq-De-Roche. Täpset nime eesti keeles ei oska teile öelda. Võin öelda niipalju, et minule meenutasid nad kakaduusid...küll te laiast internetist mõne pildi leiate. Proovisin ka ise mõned teha, aga neid lausa häbi üles panna. Enda kaitseks võin öelda, et linnud istusid meist kuskil 15 meetrit kõrgemal ja 30 meetrit kaugemal tiheda roheluse sees. Aga väike tee, mis nende lindude pesitsuskohani viib ei ole suurel teel kohe kuidagi märgistatud. Ilmselt ikka hea, et seda ei ole tehtud...vastasel juhul ei oleks seal varsti enam midagi vaadata. Suurema tee ääres on lihtsalt üks, nii umbes maksimaalselt 4le autole mõeldud, parkimisala. Esimese infotahvli leiame siis kui oleme väga kivisel ja konarlikul teel kõndinud kuskil 10 minutit. Tee muide oli küll selline, et kui paar sammu sellest kõrvale astuda, silmad kinni paar keerutust teha, siis oledki osavalt eksinud. Lõpuks jõudsime siis vaatluskohani, mis kujutas endast väikest katusega putkat võsas, kuhu tohtis korraga maksimaalselt 4 inimest minna. Kui meie sinna jõudsime, siis hakkasid sealt just ühed teadlikumad inimesed lahkuma...näitasid meile veel enne kätte, millise oksa peal linnud istuvad. Nägime kahte lindu, aga kuulsime ehk kuskil nelja. Ja ei olnudki eksootiline lind inimestele vaatamiseks puuri pistetud...nägin teda päris oma silmaga päris tema oma keskkonnas....täitsa laivis kohe :). Mis seal salata, väga ilusad linnud.
Head ööd.

16.04 (neljapäev)

Hommikune vihm osutus päevapeale mõnusaks päikeseks....oli küll palav ja väga palju ei saanud päikest nautida, aga täna mulle see kuumus meeldis. Teistmoodi kuidagi.
Kontorisse sõites suutsin siis täna lõpuks Dantelile Eva abiga selgeks teha, et ma ei saa sellel teel iga kord kohe peatuda kui ta stop ütleb..aega võttis aga asja sai. Olles leidnud siis järjekordse ohutu parkimiskoha teeservas võttis jällekord Dantel ühe puu maha...mitte küll väga suure aga ikkagi. Mina ja Eva aga jällekord oigasime kõrval, et kui jube see ikka on. Arvasime, et see on siin normaalne....et kui vaja siis võtad puu maha...Eestis sellise asjaga kellelegi vahele jäädes juba niisama lihtsalt ei pääse. Puu raiumise vahepeal aga ütles Dantel, et ega siingi see lubatud ei ole...et kui politsei peale satub, siis on kehvasti...tore siis, et me tegutsesime suure tee ääres ja politseisid sõidab siin tihti ringi. Senimaani aga jah on meil õnneks läinud ja loodetavasti läheb ka edaspidi.
Matourys läksime esimese asjana kohe postkontorisse, et kätte saada see kauaoodatud pakk kodust. Õnneks on siin pakkide kättesaamiseks eraldi koht ja ei pea selles pikas järjekorras seisma. Esitasin aga paberilehe, mille Florence oli mulle eelneval õhtul andnud. Siis läks kuskil 15 minti aega, sest kaks töötajat ei suutnud kohe kuidagi leida seda pakki üles. Küll nad otsisid igast ruumidest, aga lõpuks oli minu pakk ikkagi kohe seal samas nende silmade all. Nii tavaliselt ikka juhtub ju kui midagi väga otsid...leiad selle kõige lihtsamast kohast. Igatahes naeratus oli mul küll väga suur sellel hetkel kui paki kätte sain :). Küll aga ei teinud ma seda veel lahti.
Peale pikki tunde kontoris taimi puhastades, kaaludes, kuivatades ja pakkides oli väsimus ja nälg lihtsalt tapvalt suured. Hetkeks keerasime suuna Cayenne’i poole, et kiire amps kuskil teha ja autot tankida. Tanklasse jõudes oli minu väsimuse tase juba nii suur, et hakkasin iga väikese asja peale närvi minema....nagu mul vahel ikka juhtub eks :). Suutsin ennast tagasi hoida ja ei hakanud karjuma mehe peale, kes proovis enda auto kütusepaaki ääreni täis tilgutada...justjust tilgutada...tilk tilga haaval.
Tagasiteel otsustasime, et täna enam ei suuda taimi korjata ja jätame mõned puud järgmiseks korraks ka. Ei jõua ju kõiki puid samal päeval maha võtta. Peale kiiret ampsu ja pesu sain lõpuks rahulikult enda pakikesega maha istuda ja hetke nautida. Seda pakki vaadates oli täpselt see tunne nagu väiksena jõulude ajal oli....et kui sa tõesti ei teadnud mis paki sees on. Oh see oli hea tunne :). Nii tohutult põnev. Lõpuks paki lahti saades tuli sisse see suur rõõmutunne :) no teate küll....see tunne kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda ja õhku jääb väheks. Need pildid ja raamatud ja paberid ja pliiatsid ja shokolaadid...need tegid minu tänase päeva. Aitäh teile kodused, kes te selle paki kokku panite ja siia teele saatsite ;).
Head ööd tänaseks.

17.04 (reede)

Suundusime hommikul Kaw mäe tipu poole, et sealt vajalikke taimi korjata. Meie plaani nurjas liiga suur rahvahulk...ei kujutanud kohe kuidagi ette, kuidas saaks suur koguse taimi kõigi nende inimeste ees korjata. Põhjus, miks seal nii palju rahvast oli on lihtsalt see, et sellest kohast väljuvad paadid, mis viivad tahtjaid lähedal asuvasse külla ja ka öistele kaimani uurimisretketele. Võtsime ka ühe sellise retke endale plaani...kunagi lähinädalavahetustel igatahes. Kui oleme selle kohta uuel nädalal täpsemalt teada saanud, siis annan teilegi teada. Aga seal parklas oli lisaks paadisõitjatele veel üks kamp mehi, kes olid tulnud enda laululinde sinna nö õpetama siis. Mehed istusid kõik autos, mille ümber oli ilmselt kogu eelneva öö prügi, mida nad olid suutnud toota ja ei olnud viitsinud prügikasti viia ja siis nende ümber puude küljes ja teel olid 4 linnupuuri, kus siis laululinnud ootasid, et vabaduses olevad linnud neile uusi laule õpetaksid.
Lõpuks meie taimekorje eesmärgil tehtud sõit ikka päris vett vedama ei läinud. Saime jälle suure kotitäie taimede võrra rikkamaks. Ühtegi puud täna maha ei võtnud. Peale lõunapausi läksime Fourgashjeed vaatama ja seal ümbruses olevaid taimi uurima. No sellist teed ei ole mina ise küll kunagi varem sõitnud. Julgen arvata, et kuu peal on ka tasasem maastik. Aga igatahes tee sai läbitud, mõned taimenäidised korjatud ja lõpuks saime ennast korralikult kiruda, et olime jälle unustanud ujumisriided kaasa võtta. Seal on tõesti nagu kuskil spas.
Õhtuse raamatulugemise ja tee asendasid täna õhtul Cyrilli korraldatud lõke ja krõpsud :). See pidi tal kombeks olema siis kui on ilus selge õhtu...väga tore igatahes. Ajasime kuskil 3 tundi juttu...no tegelikult küll ajasid teised juttu ja ma proovisin jutu pointile pihta saada. Vahepeal kusjuures isegi sain...selle eest sain Eva käest kiita :). Et hea, et isegi natukese jutust aru saan. Lõpuks aga oli uni nii suur ja lõkke lõhn oli ka uinutav. Muide magamine peale lõkke tegemist on kohe palju sügavam :).
Head lõkkelõhnalist ööd.

18.04 (laupäev)

Laupäeviti nagu ikka siis hommikul kontorisse telefoniga rääkima ja skaipima...väga värskendav hommik igatahes :). Eva sai rääkida enda emaga lõpuks ja õnne soovida oma õele, kes täna abiellub....pulmad toimuvad Argentiinas, mis on ju siin samas aga Eva ei saa sinna minna...kirjutan sellest hiljem. Mina sain rääkida enda vanaisa ja sõpradega...jällekord kiidusõnad skaibile :D.
Turg oli paksult rahvast täis nagu ikka. Ramboutannid, kurgid ja tomatid ostetud. Kahjuks ei saanud täna väga kaua turul jalutada ja seda olmet nautida, sest pidime veel minema Cayenne’i lähedale ühte taime vaatama minema. Enne teele asumist väike võileib veel juba tuttavaks saanud kohas.
Koht, kus peatusime oli suuremat sorti tee ääres, loomaaia (kuhu plaanime ka lähiajal minna) läheduses. Tavaline laudadest kokku löödud majake ja selle kõrval paar väikest majapidamis onnikest. Kõige rohkem tee ääres oli palmilehtedest katusega varjualune, kus peremees oma käsitööd tegi...nimelt meisterdas ta imeilusaid laudu ja toole, mis siin pea igas majapidamises on. Uurisime raamatut, kus tal joonised olid ja ainult ahhetasime Evaga...mis imeasju ta ikka teha oskab. Hinnavahemik oli 80 – 180 eurot kui ma ei eksi ja ühe eseme pidi vastavalt selle meisterdamise raskusele valmis saama kuskil 3 nädalaga. Eva tellis enda oma juba ära, et saaks selle koju minnes kaasa võtta. Minul on veel õnneks aega mõelda ja valida :). Kui meie sinna läksime, siis mees parasjagu töötas ühe väikese tooli kallal...oli jõudnud etappi, kus hakkas kaunistusi sisse uuristama. Mees tõmbas kindla käega jooni ja käsitles tööriistu sellise osavusega, et ei seganud teda rääkimine ega laste jooksmine tema ümber. Jube mõnus oli sellist asja vaadata. Jube tore oli veel vaadata, kuidas inimesed elavad lihtsalt aga hästi. Ei olnud nende maja ja aed just kaunima suvekodu tiitli vääriline, kuid neil olid olemas kõik vajalik nii esmatarbeks kui niisama moodsad vahendid....alustades pesumasinast, lõpetades suure laiekraani telekaga. Mis peamine...inimesed ise oli õnnelikud ja ilusad. Lapsed vaatasid, kuidas isa tööd teeb ja lugesid kõrval raamatuid...ikka vanemad lapsed noorematele. Kusjuures tuleb mainida, et neid elas selles majakeses kokku 8....vanemad pluss 6 last. Seda kõike oli mõnus vaadata....kuidas inimesed elavad lihtsalt aga õnnelikult. See oli küll väike asi, aga minu jaoks kogemus jällegi..ikka hea kogemus. Minu jaoks ei mänginud lõpuks üldse rolli see, et asi millepärast me sinna läksime jäi saamata. Nimelt arvas Dantel, et saame seda taime seal niisama korjata, aga tuli välja et perenaine tahab sell eest raha saada, mida meil ei ole. Jäigi kaup katki.
Ja juba ongi see laupäev ka möödas....see läks küll sellise tempoga, et siin nüüd igaõhtust teed juues ja sääskede vastast küünalt põletades saan alles aru et kui kiiresti see läks. Nüüd aga aeg võtta raamat ja hamaci mugavusi nautida :).
Teile aga head kevadist ööd.

19.04 (pühapäev)

Võiks ju arvata, et siin Lõuna – Ameerikas on ühest riigist teise suhteliselt lihtne reisida. Aga ei. Selleks, et siit Prantsuse – Guajaanast Argentiinasse lennata ei piisa niisama ühest lennust ja niisama ühest kontinendist. Alguses tuleb lennata siit Pariisi ja alles sealt Buenos Airesesse. Absurd eks. Küll oleks variant lennata läbi USA, aga see nõuaks liiga palju paerimajandust ja aega. Küll kallis, aga kõige lihtsam viis ongi ainult läbi Pariisi. Selle pärast ei saanudki muide siis Eva enda õe pulma minna...siia samma lähedale Argentiinasse.
Arvestades siinset elukallidust võiks arvata et ka palgad on kordi suuremad. Siinne miinimum palk on kuskil 800 eurot ehk siis kuskil 12480 krooni. Sama muide, mis Pariisis. Võrdluseks näiteks, et Pariisi korteri üürid on kuskil 500 eurot kuus ja sama on siin. Numbrid on küll suured jah, aga see on ka kõik.
Vat sellised põhapäevad mulle meeldivad...ärkad kell 7 linnulaulu peale ja täitsa puhanult. Ja siis ülejäänud päeva loed, joonistad, päevitad, sööd, jalutad, jutustad, loed, loed ja siis veel loed natukese. Jube mõnus ja lõõgastav. Eriti kui õhtul kõige selle lõpetuseks saab ühe värskendava jalutuskäigu teha. Avastasin enda suureks üllatuseks, et ma ei olnud siin niisama jalutamas käinud vähemalt 3 nädalat...mis seal salata töine elu ka ju olnud viimasel ajal :). Aga see selleks. Jalutades tundsin siis üle pika aja seda mõnusat troopika lõhna...seda mina olin tundnud siin siis kui esimest korda lennujaamast välja astusin. Ei teagi, kust see järsku tuli, aga see oli hea. Kartsin, et olen sellega siin nii ära harjunud ja ei saagi seda enam nii tunda nagu kohe alguses.
Muide sain täna lõpuks ka enda pusle kokku, mis mul vahepeal päris mitu nädalat niisama vedeles. Peale paariminutilist pausi ja tehtud töö vaatamist võtsin selle jälle juppideks ja panin karpi tagasi :). Hea jälle uuesti ju alustada kui isu peaks tulema.
Head ööd.

20.04 (esmaspäev)

Täna sai jälle nautida Fougashjee jubedat teed...kusjuures ei olnudki nii hull kui esimesel korral. Mõningase harjutamise peale võiks seal isegi väikese škoda punniga sõita :). Fougashjee oli täna õnneks külastajatest vaba ja me saime rahulikult jälle ühe puu maha võtta. Nägime palvetajaritsikaid päris mitmeid ja neid imeilusaid siniseid liblikaid. Just kui hakkasime auto poole tagasi liikuma tuli üks mees ja küsis, et kus siin see kosk on. Meie vastasime, et no siin ta ongi. Selle peale tegi mees suured silmad ja ütles, et kas tõesti selle pärast ma sõitsin siia 100 km...enam küll siia kunagi tagasi ei tule. Peale seda istus ta oma autosse ja sõitis uuesti minema :). Oleks ta viitsinud natukesegi ringi vaadata oleks ta leidnud mitu põhjust, miks sinna mitu korda tagasi tulla.
Lõuna oli meil täna ühine. Nimelt tegi Dantel meile süüa....manjokijahu koos lihakastmega. Muidugi oli minu taldrikul rohkem kastet...no seal oli kuskil 4 erinevat liha sees :).
Kontoris proovisime korjatud taimi kuivama panna, aga oleme neid juba nii palju korjanud, et rohkem ei ole ruumi...isegi mitte siis kui osad kuivanud ja valmis taimed ära pakkida. Täna jäigi lehtede pakkimine pooleli, sest pidime ühe töömehe peale võtma, kes siia istandusse tööle tuleb selleks nädalaks.
Hommikul arvasin, et tuleb tavaline lihtne päev...aga võta näpust...õhtuks olid kõik omadega nii läbi. Vist kõik peale minu magasid autos kui kell 7 tagasi kodu poole sõitsime.
Head ööd.


21.04 (teisipäev)

Üle pika aja üks rahutu öö....ei teagi millest tingitud. Hommikul pidin igatahes tavalise tee asemel hoopis kohvi jooma, et korralikult üles ärgata. Ja siis ikka jälle hommikune taimede korjamine ja puhastamine. Nägime metsas ühte päris suurt ja ebameeldivat ämblikku.
Üks suitsiidsete mõtetega pärdik oli teel kui linna sõitsime. Passis niisama ja tal ei olnud vist plaaniski kuskile põgeneda kui me talle lähenesime. Kahjuks ei saanud pidama jääda ja teda lähemalt uurida, sest ta oli just kõige kurvilisema teejupi juures ja meil ei oleks turvaline olnud autot sinna seisma jätta.
Siin Prantsuse – Guajaanas on väga palju inimesi, kellel puuduvad vajalikud dokumendid, et siin elada. Tean isegi nüüd juba täitsa mitut. Üks näiteks on selle mehe, kes siis istanduses tööl käib, tema poeg. Tema näiteks arreteeriti politsei poolt just enne seda kui Fred reisile läks. Fred õnneks sai viimasel hetkel asjasse vahele ja päästis poisi vanglasse minekust ja hilisemast Haitile tagasisaatmisest. Lisaks sellele, et neil ei ole dokumente ei oska nad ei prantsuse ega inglise keelt. Kuidas nad tööd saavad on minu jaoks üks suur küsimus. Dantel ütles, et ega nad ei teegi siis midagi...nad ei saagi midagi teha. Sellises olukorras pea võimatu kuidagi tööd hankida. Väidetavalt pidi siinne olukord olema nii palju kordi parem, et dokumentideta rahvast koguneb siia Surinamist, Brasiiliast, Haitilt jne. Siin leitakse parem elu isegi siis kui tööd ja stabiilset sissetulekut ei ole. Kooliharidus on suurel enamusel täiesti puudulik....nii muide ka Dantelil, kes ei ole kunagi koolis käinud. Tema lugu on õnneks ilusam kui enamusel teistest riikidest siia tulnutel. Tema loo kirjutan siia mõni teine kord.
Täna taimi puhastades oli meil vestlus rassismi teemadel. Nimelt on siin väga palju eristamist valgete ja mustade vahel. Eva ütles, et Pariisis ei tehta ka nahavärvil nii suurt vahet kui siin. Mis tundub veider. Ok eks ma ise alguses tegin vägagi vahet... ikka ju elus rohkem valgeid inimesi näinud. Nüüd aga olen sellega harjunud ja ei tee enam vahet...vähemalt teadlikult mitte. Küll aga teeb Dantel valgetele ja mustadele suure vahe sisse. Minu üllatuseks selgus, et see hispaanlane, kes siin enne mind töötas oli rassist. Arvamus, et mustad peavad siiamaani kõik nõmedad tööd valgete eest ära tegema peaks rassisti staatust vägagi tõestama või mis. Danteli häälest oli aru saada, kui vihaseks see kogu värk teda ajas....ajab siiamaani nagu tuli välja.
Head ööd.

22.04 (kolmapäev)

Täna korjasime jällekord ühe puu vilju, mida on ilgelt raske leida, need kaaluvad vähe (aga kokku on vaja saada neid palju), ühe puu küljes ei ole neid tavaliselt väga palju või kui on, siis on sipelgad selle puu juba vallutanud ja selle lähedale minek ei ole tõesti just kõige parem mõte.
Nüüd siis Dantelli lugu, mida lubasin teile jutustada. Ta on pärist Surinamist ja elas 12 aastat oma perega koos ühes külakeses kuni aastani 1988, kui ta tuli koos oma onuga Prantsuse – Guajaanasse paremat elu otsima. Siia tulles teadis ta ehk ainult paari üksikud fraasi prantsuse keeles ja see oli ka kõik....põhiliselt rääkis ikka oma saramaka keeles, mida muide räägivad siin päris paljud. Koolis ei käinud ta Surinamis ega läinud ka siin. Siiamaani ilma igasuguse koolihariduseta. Muide koolihariduseta mehe kohta on tal nutti küllaga ja keeli valdab rohkem kui keskmine prantslane ilmselt :). Et rahulikult elada tuli tal endale saada kuidagi dokument, et politsei teda ei arreteeriks ja vanglasse ei paneks. Selleks oli vaja prantsuse keel selgeks saada...seda ta õppis teiste jutte kuulates (nagu minagi seda teen). Dokumendi saamine pidi olema siin ka üks igavene keeruline ja raske tee. Selle tee ta aga läbis ära ja aastal 94 sai ta endale vajaliku dokumendi kätte. Cayenne’s elades töötas ta restoranis kokka abina ja tegi veel igast juhutöid. Lõpuks sai ta oma sugulaste abiga siia Fredi juurde tööle. Siia tööle tulek on teda elus väga palju aidanud ja edasi viinud. Ise ütles ta, et tal on hea meel, et saab valgete inimeste keskel olla. Siin on ta saanud keeli õppida (prantsuse, inglise ja itaalia), mida ta ilmselt Surinamis elades ei oleks kunagi saanud. Lisaks on ta siin kohanud paljusid inimesi maailma erinevatest nurkadest, kellega ta on headeks sõpradeks saanud. No näiteks kasvõi Franco, kellega nad sõnumeid vahetavad ja üks prantslane, kes talle vahepeal pakke saadab. Lisaks on ta tänu siin töötamisele saanud käia paaril korral Pariisis, millest ta ei oleks osanud varem unistadagi. Selline on siis tema lugu.
Head ööd.

23.04 (neljapäev)

Tänane päev oli täisa müstilisi ja jaburaid jutte Guajaanast. Näiteks on teel siit Rourasse üks majake, milles varem tegutses midagi metsakaitse taolist...mingi aeg tagasi aga otsustasid kodanikud metsavahivihkajad selle maja maha põletada. Ju siis oli valve jahimeestele liiga tugev?! Igatahes enam siin metsakaitset ei ole...nüüd tegutseb seal väike turistidele mõeldud kohake. Jällekord sai näga elavalt, kuidas kambas juuakse õlut tunnike ja siis sõidetakse autoga minema. Lugesin küll postimees.ee st just et Eestis on sajast autojuhist üks purjus. Usun, et siin on see umbes nii, et sajast juhist 30 on vähemalt purjus. Aga sellest ma vist ei hakkagi siin aru saama. Linnas lõunat süües ikka küsitakse, et kas ma toidu kõrvale õlut ei taha...kui ütles, et pean sõitma, siis tehakse suured silmad...a la et mis sellest.
Taimekorjamisega seoses...ühte taime, mida meil vaja on, leidub Danteli sugulase endise naabri aias. Väidetavalt on see naaber ära kolinud ja veel kedagi asemele ei ole tulnud. Seda võis järeldada ka ikka veel väljas rippuvatest jõulukaunistustest. Aga no ikkagi...võõra inimese aeda ikka ei läheks ju. Aga siin lähed. Ei tea, kas see nüüd oli erandjuhtum või ei, aga minule tundus see veider. Saime siis mingi koguse taimi kätte, aga hiljem selgus et oleks veel vaja. Dantel ütles, et läheme sinna tagasi..eks näis. Peale seda rääkisin neile meie naabrivalvest. Mulle tundub, et Eestis ei ole see niisama üks sõna, mida kinnisvaramaaklerid kasutavad parema kauba tegemiseks, aga et see tegelikult ka toimib. Neile oli see suur üllatus...no et selline asi on ja toimib. Peale seda läksime tagasi sinn kohta, kus eelmisel nädalal käisime...see koht, kus üks mees toole meisterdas. Meile Evaga jäi ikka selgusetuks, et kuidas me siis nüüd ikka neid taimi seal saime korjata ilma rahata, kui eelmisel nädalal nende eest veel raha taheti. Ega Dantel ka ei viitsinud või ei tahtnus meile seletada, et mis nende saramaka keelse jutu ja naeru taga tegelikult oli. Veider. Aga igatahes saime taimed kätte.
See pere siis, kelle juures me taimi korjasime ja kus üks mees toole meisterdab...jabur lugu. Nimelt on nii, et terve pere peale on kõigil teistel dokumendid olemas peale ema ja kõige vanema tütre. Selle pärast ei saa ka vanim tütar praegu koolis käia, sest kui politsei teeks koolis kontorolli, siis ta lihtsalt arreteeritaks ja saadetaks Surinami tagasi. Kui täna seal käisime siis palus ta meil interneti kaudu kuidagi kokku leppida kohtumine asutusega, mille kaudu ta siis need dokumendid saaks. Talle olevat öeldud, et kohtumine tuleb kokku leppida internetis....mis sest et enamikel ei ole kodus arvutit, internetist ja selle kasutamise oskusest rääkimata. Mul ei ole lihtsalt sõnu, et kirjeldada kui jabur see kõik on. Küsimused, et kuidas isal on paberid ja emal ei ole; kuidas nad ei ole veel oma vanimale lapsele pabereid saanud jnejnejne. Müstikamüstikamüstika.
Olen vist juba kunagi varem maininud, et siia lähedale taheti kullakaevandust teha...no ikka nii et suur maaala lõhkeainet täis toppida ja siis suur pauk ja siis aga kulda otsima. Fred sai õnneks selle peatatud, aga nende nö staabis siis elavad kaks meest. Ei tea mina mis nad seal kahekesi teevad väga ei huvita ka, aga praegune point on selles, et lisaks sellele et nad on nüüdseks juba kahel korral ära lõhkunud valguspüügi jaoks üles seatud varjualuse on nad pannud üles veel ühe teetõkke. See teetõke on siis siit meie juurest minnes natuke maad peale istandust, aga enne valguspüügi kohta ja lähimat telefonileviga kohta. Ainuke võimalus meile siin nüüd telefoni kasutada on sõita autoga suurele teele...vist kuskil 10-15 minti vist.
Tänane päev siis jah oli täis sürre nüansse siinse elu kohta :). Usun et neid tuleb veel.
Kaks koolibrid kihutavad siin üksteisevõidu ümber maja. Otsustasid ühel hetkel, et lendavad minu toa ühest aknast sisse ja teisest välja...ei pannud na aga tähele, et ühe akna ees on tihe võrk (sääskede tõrjumiseks siis). Lamasin mina hamacis ja järsku nägin, et üks koolibri on nokaga sinna võrku kinni jäänud. Rapsis oma tiibadega nii hullusti, et mina ei saanud teda kuidagi aidata. Siples nii kaua kuni sai lõpuks lahti.
Mainin ära, et lisan vahepeal pilte ka fotoalbumisse. Iga kuu on uus kaust. Sellel korral lisan rahva tungival soovil pilte meie majakestest ja proovin piltidele allkirjad ka panna :)
Head ööd.

16.04 (neljapäev)

Hommikune vihm osutus päevapeale mõnusaks päikeseks....oli küll palav ja väga palju ei saanud päikest nautida, aga täna mulle see kuumus meeldis. Teistmoodi kuidagi.
Kontorisse sõites suutsin siis täna lõpuks Dantelile Eva abiga selgeks teha, et ma ei saa sellel teel iga kord kohe peatuda kui ta stop ütleb..aega võttis aga asja sai. Olles leidnud siis järjekordse ohutu parkimiskoha teeservas võttis jällekord Dantel ühe puu maha...mitte küll väga suure aga ikkagi. Mina ja Eva aga jällekord oigasime kõrval, et kui jube see ikka on. Arvasime, et see on siin normaalne....et kui vaja siis võtad puu maha...Eestis sellise asjaga kellelegi vahele jäädes juba niisama lihtsalt ei pääse. Puu raiumise vahepeal aga ütles Dantel, et ega siingi see lubatud ei ole...et kui politsei peale satub, siis on kehvasti...tore siis, et me tegutsesime suure tee ääres ja politseisid sõidab siin tihti ringi. Senimaani aga jah on meil õnneks läinud ja loodetavasti läheb ka edaspidi.
Matourys läksime esimese asjana kohe postkontorisse, et kätte saada see kauaoodatud pakk kodust. Õnneks on siin pakkide kättesaamiseks eraldi koht ja ei pea selles pikas järjekorras seisma. Esitasin aga paberilehe, mille Florence oli mulle eelneval õhtul andnud. Siis läks kuskil 15 minti aega, sest kaks töötajat ei suutnud kohe kuidagi leida seda pakki üles. Küll nad otsisid igast ruumidest, aga lõpuks oli minu pakk ikkagi kohe seal samas nende silmade all. Nii tavaliselt ikka juhtub ju kui midagi väga otsid...leiad selle kõige lihtsamast kohast. Igatahes naeratus oli mul küll väga suur sellel hetkel kui paki kätte sain :). Küll aga ei teinud ma seda veel lahti.
Peale pikki tunde kontoris taimi puhastades, kaaludes, kuivatades ja pakkides oli väsimus ja nälg lihtsalt tapvalt suured. Hetkeks keerasime suuna Cayenne’i poole, et kiire amps kuskil teha ja autot tankida. Tanklasse jõudes oli minu väsimuse tase juba nii suur, et hakkasin iga väikese asja peale närvi minema....nagu mul vahel ikka juhtub eks :). Suutsin ennast tagasi hoida ja ei hakanud karjuma mehe peale, kes proovis enda auto kütusepaaki ääreni täis tilgutada...justjust tilgutada...tilk tilga haaval.
Tagasiteel otsustasime, et täna enam ei suuda taimi korjata ja jätame mõned puud järgmiseks korraks ka. Ei jõua ju kõiki puid samal päeval maha võtta. Peale kiiret ampsu ja pesu sain lõpuks rahulikult enda pakikesega maha istuda ja hetke nautida. Seda pakki vaadates oli täpselt see tunne nagu väiksena jõulude ajal oli....et kui sa tõesti ei teadnud mis paki sees on. Oh see oli hea tunne :). Nii tohutult põnev. Lõpuks paki lahti saades tuli sisse see suur rõõmutunne :) no teate küll....see tunne kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda ja õhku jääb väheks. Need pildid ja raamatud ja paberid ja pliiatsid ja shokolaadid...need tegid minu tänase päeva. Aitäh teile kodused, kes te selle paki kokku panite ja siia teele saatsite ;).
Head ööd tänaseks.

17.04 (reede)

Suundusime hommikul Kaw mäe tipu poole, et sealt vajalikke taimi korjata. Meie plaani nurjas liiga suur rahvahulk...ei kujutanud kohe kuidagi ette, kuidas saaks suur koguse taimi kõigi nende inimeste ees korjata. Põhjus, miks seal nii palju rahvast oli on lihtsalt see, et sellest kohast väljuvad paadid, mis viivad tahtjaid lähedal asuvasse külla ja ka öistele kaimani uurimisretketele. Võtsime ka ühe sellise retke endale plaani...kunagi lähinädalavahetustel igatahes. Kui oleme selle kohta uuel nädalal täpsemalt teada saanud, siis annan teilegi teada. Aga seal parklas oli lisaks paadisõitjatele veel üks kamp mehi, kes olid tulnud enda laululinde sinna nö õpetama siis. Mehed istusid kõik autos, mille ümber oli ilmselt kogu eelneva öö prügi, mida nad olid suutnud toota ja ei olnud viitsinud prügikasti viia ja siis nende ümber puude küljes ja teel olid 4 linnupuuri, kus siis laululinnud ootasid, et vabaduses olevad linnud neile uusi laule õpetaksid.
Lõpuks meie taimekorje eesmärgil tehtud sõit ikka päris vett vedama ei läinud. Saime jälle suure kotitäie taimede võrra rikkamaks. Ühtegi puud täna maha ei võtnud. Peale lõunapausi läksime Fourgashjeed vaatama ja seal ümbruses olevaid taimi uurima. No sellist teed ei ole mina ise küll kunagi varem sõitnud. Julgen arvata, et kuu peal on ka tasasem maastik. Aga igatahes tee sai läbitud, mõned taimenäidised korjatud ja lõpuks saime ennast korralikult kiruda, et olime jälle unustanud ujumisriided kaasa võtta. Seal on tõesti nagu kuskil spas.
Õhtuse raamatulugemise ja tee asendasid täna õhtul Cyrilli korraldatud lõke ja krõpsud :). See pidi tal kombeks olema siis kui on ilus selge õhtu...väga tore igatahes. Ajasime kuskil 3 tundi juttu...no tegelikult küll ajasid teised juttu ja ma proovisin jutu pointile pihta saada. Vahepeal kusjuures isegi sain...selle eest sain Eva käest kiita :). Et hea, et isegi natukese jutust aru saan. Lõpuks aga oli uni nii suur ja lõkke lõhn oli ka uinutav. Muide magamine peale lõkke tegemist on kohe palju sügavam :).
Head lõkkelõhnalist ööd.

18.04 (laupäev)

Laupäeviti nagu ikka siis hommikul kontorisse telefoniga rääkima ja skaipima...väga värskendav hommik igatahes :). Eva sai rääkida enda emaga lõpuks ja õnne soovida oma õele, kes täna abiellub....pulmad toimuvad Argentiinas, mis on ju siin samas aga Eva ei saa sinna minna...kirjutan sellest hiljem. Mina sain rääkida enda vanaisa ja sõpradega...jällekord kiidusõnad skaibile :D.
Turg oli paksult rahvast täis nagu ikka. Ramboutannid, kurgid ja tomatid ostetud. Kahjuks ei saanud täna väga kaua turul jalutada ja seda olmet nautida, sest pidime veel minema Cayenne’i lähedale ühte taime vaatama minema. Enne teele asumist väike võileib veel juba tuttavaks saanud kohas.
Koht, kus peatusime oli suuremat sorti tee ääres, loomaaia (kuhu plaanime ka lähiajal minna) läheduses. Tavaline laudadest kokku löödud majake ja selle kõrval paar väikest majapidamis onnikest. Kõige rohkem tee ääres oli palmilehtedest katusega varjualune, kus peremees oma käsitööd tegi...nimelt meisterdas ta imeilusaid laudu ja toole, mis siin pea igas majapidamises on. Uurisime raamatut, kus tal joonised olid ja ainult ahhetasime Evaga...mis imeasju ta ikka teha oskab. Hinnavahemik oli 80 – 180 eurot kui ma ei eksi ja ühe eseme pidi vastavalt selle meisterdamise raskusele valmis saama kuskil 3 nädalaga. Eva tellis enda oma juba ära, et saaks selle koju minnes kaasa võtta. Minul on veel õnneks aega mõelda ja valida :). Kui meie sinna läksime, siis mees parasjagu töötas ühe väikese tooli kallal...oli jõudnud etappi, kus hakkas kaunistusi sisse uuristama. Mees tõmbas kindla käega jooni ja käsitles tööriistu sellise osavusega, et ei seganud teda rääkimine ega laste jooksmine tema ümber. Jube mõnus oli sellist asja vaadata. Jube tore oli veel vaadata, kuidas inimesed elavad lihtsalt aga hästi. Ei olnud nende maja ja aed just kaunima suvekodu tiitli vääriline, kuid neil olid olemas kõik vajalik nii esmatarbeks kui niisama moodsad vahendid....alustades pesumasinast, lõpetades suure laiekraani telekaga. Mis peamine...inimesed ise oli õnnelikud ja ilusad. Lapsed vaatasid, kuidas isa tööd teeb ja lugesid kõrval raamatuid...ikka vanemad lapsed noorematele. Kusjuures tuleb mainida, et neid elas selles majakeses kokku 8....vanemad pluss 6 last. Seda kõike oli mõnus vaadata....kuidas inimesed elavad lihtsalt aga õnnelikult. See oli küll väike asi, aga minu jaoks kogemus jällegi..ikka hea kogemus. Minu jaoks ei mänginud lõpuks üldse rolli see, et asi millepärast me sinna läksime jäi saamata. Nimelt arvas Dantel, et saame seda taime seal niisama korjata, aga tuli välja et perenaine tahab sell eest raha saada, mida meil ei ole. Jäigi kaup katki.
Ja juba ongi see laupäev ka möödas....see läks küll sellise tempoga, et siin nüüd igaõhtust teed juues ja sääskede vastast küünalt põletades saan alles aru et kui kiiresti see läks. Nüüd aga aeg võtta raamat ja hamaci mugavusi nautida :).
Teile aga head kevadist ööd.

19.04 (pühapäev)

Võiks ju arvata, et siin Lõuna – Ameerikas on ühest riigist teise suhteliselt lihtne reisida. Aga ei. Selleks, et siit Prantsuse – Guajaanast Argentiinasse lennata ei piisa niisama ühest lennust ja niisama ühest kontinendist. Alguses tuleb lennata siit Pariisi ja alles sealt Buenos Airesesse. Absurd eks. Küll oleks variant lennata läbi USA, aga see nõuaks liiga palju paerimajandust ja aega. Küll kallis, aga kõige lihtsam viis ongi ainult läbi Pariisi. Selle pärast ei saanudki muide siis Eva enda õe pulma minna...siia samma lähedale Argentiinasse.
Arvestades siinset elukallidust võiks arvata et ka palgad on kordi suuremad. Siinne miinimum palk on kuskil 800 eurot ehk siis kuskil 12480 krooni. Sama muide, mis Pariisis. Võrdluseks näiteks, et Pariisi korteri üürid on kuskil 500 eurot kuus ja sama on siin. Numbrid on küll suured jah, aga see on ka kõik.
Vat sellised põhapäevad mulle meeldivad...ärkad kell 7 linnulaulu peale ja täitsa puhanult. Ja siis ülejäänud päeva loed, joonistad, päevitad, sööd, jalutad, jutustad, loed, loed ja siis veel loed natukese. Jube mõnus ja lõõgastav. Eriti kui õhtul kõige selle lõpetuseks saab ühe värskendava jalutuskäigu teha. Avastasin enda suureks üllatuseks, et ma ei olnud siin niisama jalutamas käinud vähemalt 3 nädalat...mis seal salata töine elu ka ju olnud viimasel ajal :). Aga see selleks. Jalutades tundsin siis üle pika aja seda mõnusat troopika lõhna...seda mina olin tundnud siin siis kui esimest korda lennujaamast välja astusin. Ei teagi, kust see järsku tuli, aga see oli hea. Kartsin, et olen sellega siin nii ära harjunud ja ei saagi seda enam nii tunda nagu kohe alguses.
Muide sain täna lõpuks ka enda pusle kokku, mis mul vahepeal päris mitu nädalat niisama vedeles. Peale paariminutilist pausi ja tehtud töö vaatamist võtsin selle jälle juppideks ja panin karpi tagasi :). Hea jälle uuesti ju alustada kui isu peaks tulema.
Head ööd.

20.04 (esmaspäev)

Täna sai jälle nautida Fougashjee jubedat teed...kusjuures ei olnudki nii hull kui esimesel korral. Mõningase harjutamise peale võiks seal isegi väikese škoda punniga sõita :). Fougashjee oli täna õnneks külastajatest vaba ja me saime rahulikult jälle ühe puu maha võtta. Nägime palvetajaritsikaid päris mitmeid ja neid imeilusaid siniseid liblikaid. Just kui hakkasime auto poole tagasi liikuma tuli üks mees ja küsis, et kus siin see kosk on. Meie vastasime, et no siin ta ongi. Selle peale tegi mees suured silmad ja ütles, et kas tõesti selle pärast ma sõitsin siia 100 km...enam küll siia kunagi tagasi ei tule. Peale seda istus ta oma autosse ja sõitis uuesti minema :). Oleks ta viitsinud natukesegi ringi vaadata oleks ta leidnud mitu põhjust, miks sinna mitu korda tagasi tulla.
Lõuna oli meil täna ühine. Nimelt tegi Dantel meile süüa....manjokijahu koos lihakastmega. Muidugi oli minu taldrikul rohkem kastet...no seal oli kuskil 4 erinevat liha sees :).
Kontoris proovisime korjatud taimi kuivama panna, aga oleme neid juba nii palju korjanud, et rohkem ei ole ruumi...isegi mitte siis kui osad kuivanud ja valmis taimed ära pakkida. Täna jäigi lehtede pakkimine pooleli, sest pidime ühe töömehe peale võtma, kes siia istandusse tööle tuleb selleks nädalaks.
Hommikul arvasin, et tuleb tavaline lihtne päev...aga võta näpust...õhtuks olid kõik omadega nii läbi. Vist kõik peale minu magasid autos kui kell 7 tagasi kodu poole sõitsime.
Head ööd.


21.04 (teisipäev)

Üle pika aja üks rahutu öö....ei teagi millest tingitud. Hommikul pidin igatahes tavalise tee asemel hoopis kohvi jooma, et korralikult üles ärgata. Ja siis ikka jälle hommikune taimede korjamine ja puhastamine. Nägime metsas ühte päris suurt ja ebameeldivat ämblikku.
Üks suitsiidsete mõtetega pärdik oli teel kui linna sõitsime. Passis niisama ja tal ei olnud vist plaaniski kuskile põgeneda kui me talle lähenesime. Kahjuks ei saanud pidama jääda ja teda lähemalt uurida, sest ta oli just kõige kurvilisema teejupi juures ja meil ei oleks turvaline olnud autot sinna seisma jätta.
Siin Prantsuse – Guajaanas on väga palju inimesi, kellel puuduvad vajalikud dokumendid, et siin elada. Tean isegi nüüd juba täitsa mitut. Üks näiteks on selle mehe, kes siis istanduses tööl käib, tema poeg. Tema näiteks arreteeriti politsei poolt just enne seda kui Fred reisile läks. Fred õnneks sai viimasel hetkel asjasse vahele ja päästis poisi vanglasse minekust ja hilisemast Haitile tagasisaatmisest. Lisaks sellele, et neil ei ole dokumente ei oska nad ei prantsuse ega inglise keelt. Kuidas nad tööd saavad on minu jaoks üks suur küsimus. Dantel ütles, et ega nad ei teegi siis midagi...nad ei saagi midagi teha. Sellises olukorras pea võimatu kuidagi tööd hankida. Väidetavalt pidi siinne olukord olema nii palju kordi parem, et dokumentideta rahvast koguneb siia Surinamist, Brasiiliast, Haitilt jne. Siin leitakse parem elu isegi siis kui tööd ja stabiilset sissetulekut ei ole. Kooliharidus on suurel enamusel täiesti puudulik....nii muide ka Dantelil, kes ei ole kunagi koolis käinud. Tema lugu on õnneks ilusam kui enamusel teistest riikidest siia tulnutel. Tema loo kirjutan siia mõni teine kord.
Täna taimi puhastades oli meil vestlus rassismi teemadel. Nimelt on siin väga palju eristamist valgete ja mustade vahel. Eva ütles, et Pariisis ei tehta ka nahavärvil nii suurt vahet kui siin. Mis tundub veider. Ok eks ma ise alguses tegin vägagi vahet... ikka ju elus rohkem valgeid inimesi näinud. Nüüd aga olen sellega harjunud ja ei tee enam vahet...vähemalt teadlikult mitte. Küll aga teeb Dantel valgetele ja mustadele suure vahe sisse. Minu üllatuseks selgus, et see hispaanlane, kes siin enne mind töötas oli rassist. Arvamus, et mustad peavad siiamaani kõik nõmedad tööd valgete eest ära tegema peaks rassisti staatust vägagi tõestama või mis. Danteli häälest oli aru saada, kui vihaseks see kogu värk teda ajas....ajab siiamaani nagu tuli välja.
Head ööd.

11.04 (laupäev)

Kell 6 hommikul oli uni läinud...kohe nii läinud, et kuidagi enam ei tulnud tagasi. Mis sellest ikka...8st pidime niikuinii hakkama linna sõitma. Enne minekut lasin koerad tubadest välja...seda teeb tavaliselt Fatima, aga tal on viimastel päevadel jalg nii valusaks läinud, et isegi ühte sammu väga raske teha. Tavaliselt teeb Fred talle süste, aga kuna teda ei ole, siis on süst tükk aega saamata jäänud. Keegi teine siin ei julge teha...võtsin kogu oma julguse kokku ja tegin ära....ei olnudki nii hull. Tuli meelde see, kui issile süsti tegin. Igatahes sellega ühelpool ja võis hakata linna minema. Teel korjasime veel taimi...taimed siin ja taimed seal, taimed iga nurga peal. No tõesti :). Aga jällekord on kõige vastikum korjata neid taimi, mida kõige rohkem vaja on. Täna siis pidime korjama selliseid ronitaimi, mis olid otsustanud ronida jubedalt okkaliste taimede külge. Nüüd on käed ja jalad korralikult ära kriibitud...aga tõesti ei viitsinud kindaid kaasa võtta.
Enne kontorisse minekut käisime veel Cayenne’s turul...see oli küll tänane suurim vale samm :). Nimelt on pühad+nädalavahetus....jube õudne ikka....liikluse kohapealt just. Seisime ehk ummikutes kokku tund aega. Ahjaaa pangaautomaadi järjekorras seisime 15 minutit :). Nimelt on Dantelil mingi selline kaart, millega saab ainult ühtesorti automaatidest raha võtta....ja nagu selgus siis selline kaart oli täna enamus inimestel, kes Cayenne’s olid. Turul oli nii nagu turul ikka....tore. Turud mulle meeldivad. Hästi palju ramoutane (mis ilmselt on mul homme juba otsas), banaane jnejne. Lettide vahel jooksid poisid, kes rabasid ikka ühelt letilt ühe ramboutani ja teiselt letilt teise...ja neid poisse oli täitsa mitu. Lisaks siis püsivatele lettidele käisid ringi naised, kes pakkusid küüslauku ja sibulaid...vahepeal jäid seisma ja hakkasid kõval häälel enda kaupa kuulutama. Läks hästi kui ta sul otse kõrva ääres seda ei teinud :).
Kontoris suutis Dantel kogu vajaliku töö selle ajaga ära teha, kui Eva telefoniga rääkis ja mina netis olin :). Kiire poiss, mis muud. Vajalikud asjatoimetused tehtud....siis võtsime Evaga kätte ja tegime Dantellile e-maili aadressi, mida tal senimaani üldse pole olnud. Eks näis, kui tihe see kasutamine siis saab olema :) aga igatahes algus on tehtud.
Tagasiteel oli tunda, kuidas päike ja turul käimine olid oma töö teinud...vaikus ja tuntav väsimus kõigil. Energiat jagus veel ainult pesu pesemiseks ja korraks käisime veel telefoni levis, et saaks Fredile teatada, et ühed turistid tulid siia. Nüüd küll viskaks kohe horisontaali ja jääkski hommikuni nii. Homme vaja varakult tõusta, sest Eva tahab Matourysse kirikusse minna pühade puhul...lähen kaen ise ka selle asja üle...parem ikka kui kontoris istuda ju :).
Tänase õhtu parim osa oli see, kui Fatima andis mulle proovida ise tehtud majoneesi...no täitsa lõpp kui hea see ikka oli. Kuna see mulle nii väga meeldis, siis sain õhtusöögiks tema tehtud salatit tema tehtud majoneesiga...mmmmm kui hea.
Ilusat und teile.

12.04 (pühapäev)

Munapühad on minu jaoks ikka ja alati tähendanud seda, et värvin perega koos mune ja söön emme tehtud jänesekujulist saia :). Pajuurvad, kollased laudlinad, sibulakoortega munade värvimine ja muu selline tore kraam.
Täna oli mul teistsugune munadepüha tähistamine. Eva avaldas eile soovi kirikusse minna tänase päeva puhul. Otsustas Matoury kiriku kasuks, mis tähendas seda, et kell 8:30 algavale jumalateenistusele jõuda pidime 7:15 juba siit lahkuma. Mis muud kui varajane äratus. Kirikusse kuskil 10 minutit varem kohale jõudes oli raske leida istekohta...kirik oli paksult rahvast täis. Lõpuks ikka pressisime ennast ühele pingile kõik ära. Minu üllatuseks oli kirikus väga palju lapsi...tuldi terve perega koos. Ja lapsed suutsid ennast selle 2 ja poole tunni jooksul üllatavalt hästi üleval pidada...ainult mõni üksik suurem haigutus ja õpetaja korralekutsumine. Kogu asi algas siis kirikuõpetaja tervitusega, millele järgnes kõigi osavõtul trummide saatel laulmine. Kõik laulud olid rütmikad ja rõõmsad...trummirütmid panid nii mõnelgi jalad liikuma. Tore oli vaadata, kuidas väikesed lapsed laulsid hoogsalt kaasa. Laulude vahepeal pidas kirikuõpetaja väikese jutluse, mis ei olnud nii surmtõsine arvestades pidevat muigamist ja naeru kuulajate nägudel. Siis esinesid lapsed jälle oma laulude ja juttudega. Nägin ära ka ühe lapse ristimine...laps võis olla ehk kuskil 6 kuune vms. Terve perega loeti palveid ja kasteti last veega. Kirikuõpetaja süütas lapse auks suure valge küünla ja kogu rahvas laulis siis lapse auks mingit laulu. Igatahes olid kõik rõõmsad ja tore oli sellist asja oma silmaga näha :). Peale seda oli pikkpikk tseremoonia, kuidas kirikuõpetaja valmistas ette vett ja küpsiseid, mida hiljem soovijatele jagati. Andke andeks, aga ma ei tea seda täpset terminoloogiat. Küll ikka kallati erinevatest klaasidest ühte peekrisse vett kokku ja hiljem põletati selle aua ümber küünlaid. Sellele ettevalmistusele järgnes siis kuskil 15-20 minutit vee ja küpsiste jagamist. Peale seda jälle mõnusa trummirütmi saatel laulud...viimaste laulude ajal võtsid kõik kätest kinni. Kokkuvõttes olid need väga põnevad 2 ja pool tundi :).
Õhtul peale väikest puhkamist kogunesime Eva juurde ja mängisime kaarte väikese õlle ja rummi kokteiliga. Lõbus oli igatahes :). Proovin homme enda kaotused tagasi teha.
Head ööd.

13.04 (esmaspäev)

Täna hommikul suundusime jälle korjele. Sõitsime autoga suurele teele ja siis mööda seda vaikselt edasi...lõpuks peale mitmeid peatusi leidsime õige puu üles. Nimelt oli vaja selle puu küljest saada lehti, oksi ja vilju, aga puu on kuskil 15 meetrit kõrge...selleks otstarbeks võttis Dantel kaasa mootorsae. Alguses tundus, et minu ja Eva rõõmuks ei taha mootorsaag tööle minna, sest no tõesti nii kahju kui terve puu võetakse maha selleks, et saada sealt kilo lehti ja kilo oksi. Meie kurvastuseks läks lõpuks saag tööle ja puu kukkus ilge lehesahina saatel maha. Korjasime endale vajaliku koguse kokku ja sinna see puu meist jäi. Jube kahju ikka.
Lõunatasin just koos Eva ja Fatimaga. Koos lõunat süüa on ikka märksa lõbusam :). Jällekord sõin asju, mida me varem ei ole väga söönud...maksa ja ube. Lisaks proovisin veel manjokijahu...ka täitsa söödav :).
Õhtu veetsime jällekord Eva juures kaarte mängides....ja muide see siinne rumm on tõesti hoopis teise ja väga palju parema maitsega.
Head ööd.

14.04 (teisipäev)

Täna käisime taimi korjamas sellel teel, mis viib koseni, kus ma esimesel kuul käisin. Taime ei olnud küll raske korjata, sest see oli põõsastaim ja õite järgi oli seda lihtne teistest eraldada, aga hoopis teine lugu oli selle taime puhastamisega. Nimelt korjasime seda kokku 3 suurt kotitäit. Puhastamisest hiljem. Kui hakkasime siis mööda seda randa kõndima, siis lendasid järsku ühest suurest lehest välja 6 nahkhiirt. Nad olid peidus ühe taime avanevad lehes, mis oli koonuseline...umbes nagu selline torbik, kuhu pannakse friikartuleid tantsupeo ajal. Järgmisel korral kui on kuiv ilm, siis võtan fotoka ka kaasa ja teen pilti. Aga nüüd siis taimede puhastamisest...kolmekesi tegime seda tööd kuskil 3-4 tundi vist. Igatahes läks juba pimedaks kui me lõpetasime. Kõigepealt juured eraldada ja need väikesteks tükkideks raiuda, et need kiiremini kuivaksid, siis lehed ja oksad eraldada...ei olegi nii lihtne kui alguses tundub, ja siis oksad samuti väikesteks murda. Jube tüütuks muutus lõpuks ja kõik leebelt öeldes vingusid selle töö peale :) aga meie meelt rõõmustas see, et peale tööd saime jällekord kaarte mängida ja head guajaana rummi mekkida. Kaardimäng lõpped minu jaoks taaskord kaotusega :) aga küll ma kunagi võidan ka. Ega kaua ei jõudnudki Eva pool olla, sest metsik väsimus oli peal.
Õhtul jõudis ka Fred oma perega tagasi, aga mina selleks ajaks juba magasin...ilmselt see efekt kui magad enne pea padjale jõudmist.
Head ööd.

15.04 (kolmapäev)

Hommikul sain Frediga isegi paar sõna juttu ajada, aga ta läheb täna jälle ära :) seekord siis Indiasse...vist jälle umbes kaheks nädalaks. Nii cool oli see, et nad tõid mulle Surinamist inglise keelseid raamatuid 3 tükki....ei suutnud teda ära tänada selle eest. Praegu loen Stephen Kingi raamatut „Duma Key”.
Kuna hommikul ei olnud meil autot, siis läksime Evaga siia lähedale metsarajale jala taimi korjama. Algus oli ilus...polnud väsimust ega vihma ega raskeid kotte. Lõpuks peale 3 tundi, aga oli väsimus, oli paduvihm ja olid rasked kotid. Tagasi jõudes olime totaalselt märjad...no ikka nii et aluspesu tuli välja väänata, rääkimata sokkidest. Isegi parimate kummikutega oleks sokid märjaks saanud. Sain teada, et mu käekell on ikka täitsa veekindel....isegi peale seda, kui läbi väikese mõra vesi ja niiskus sinna sisse lähevad..vahepeal on niiskust seal nii palju, et terve klaas on udune. Aga peale sellist väsitavat tööd on parim käia sooja vee alt läbi, kuivad riided selga panna ja hamacis raamatut lugeda. Mõnuš.
Õhtu veetsime jällegi Eva juures...õpetasin neile uue kaardimängu ja võitsin lõpuks...isegi mitu korda :).
Sain teada, et pakk, mille kodused saatsid on lõpuks kohale jõudnud...vist isegi jupp aega tagasi, aga mul ei olnud võimalust kontrollida seda. Igatahes homme siis pakile järgi...jejejee :).
Head ööd.