kolmapäev, 17. juuni 2009
neljapäev, 4. juuni 2009
30.05 (laupäev)
No kas tõesti nüüd algas see kauaoodatud vihmaperiood? Terve öö peaaegu sadas ja päeval oli vihmavaba aega ehk paar tundi. Hommikul oli kõikjal tihe udu ja taevas oli nii hall kui üldse olla saab. Sellise vaatepildiga meenusid mulle minu esimesed nädalad siin :).
Peale tavalist laupäeva hommikust skaibi kasutamist, et perega suhelda suundusime linna. Peale tulutuid kleidi ja pükste otsinguis hiinlaste poodides olid kõhud juba metsikult tühjad. Riideotsingud nurjusid muide suuresti sellepärast, et siinsed numbrid on üüratult suured. Näiteks on siinne M meil vist XL kui mitte rohkem....nagu tõsiselt...isegi natukese ei liialda praegu. Mina veel leiaks endale midagi, aga Eva, kes Pariisis peab endale riideid otsima lasteosakonnast....tema ilmselt ei saa siit küll endale midagi. Aga otsisime mõnusaid kleite, et need palavad päevad siin üle elada ning tööpükse, millest mul puudus on. Arvestades tulevat vihmaperioodi, siis peaks neid pükse kohe mitumitu paari olema, kui just ei taha igal hommikul eelmisest päevast ikka veel niiskeid pükse jalga tõmmata. Aga igatahes peale seda tiirutamist mööda hiinlaste poode suundusime meie tavapärasesse hiina restorani (nagu elaks hiinas eks), kus Dantel on ilmselget boss. Seda nimelt sellepärast, et alati teenindatakse teda kõige kiiremini ja lõpus arve maksmisel saab tema alati tavalise ühe kommi asemel 4 :) väike ebaõiglus või mis. Täna aga liitus lõnal meiega ka Danteli sõber Mais. Mais on Surinamist pärit ja õpib nüüd siin Cayenne’s elektroonikat. Kuna ta aga väga ei tahtnud inglise keeles rääkida ja minu prantsuse keel ei küündi veel bonjourist väga kaugemale, siis sinna see vestlus ka jäi täna.
Sain täna jälle Evale öelda „ma tean täpselt mida sa tunned”. Nimelt sai tal läbi ainuke prantsuse keelne raamat, mille ta oli kodust kaasa võtnud ja nüüd oli vaja uus muretseda. Kuna turul olev raamatupood on viimasel kahel nädalal üllatuslikult kuhugi kadunud, siis suundusime ilmselt Prantsuse – Guajaana ainukesse suurde kaubanduskeskusesse (meie väikese Rimi suurune umbes) Corasse. Peale 15 minutit otsinguid otsustas Eva minu soovitusel „Papilloni” kasuks. Hea valik või mis :). Muide Corast sain endale ka tööpluusi, mille eest pidin välja käima ainult 1,50 eurot. Pluusi leidsime muidugi lasteosakonnast...mõeldud 14 aastastele, aga mulle isegi natuke suur.
Lõpuks läbi suure vihma suundusime koju tagasi. Väsinud aga taaskord õnnelikud :).
Väikene lugemine veel enne magama minekut.
Head ööd.
31.05 (pühapäev)
Üle pika aja üks rahulik pühapäev, mil saab rahulikult pesu pesta ja tuba koristada. Ei pea kuskile kiirustama. Tuba sai kohe väga puhtaks ja seinale said pandud koduste poolt saadetud pildid...kohe rohkem minu toa tunne on, kui pildid seintel.
Hommikul kattis maad jällekord pakspaks udu ning sadas korralikult. Päevapeale ehk oli kokku jällegi umbes tunnike vihmavaba aega, aga see oli ka kõik. Muidu ikka lahistas korralikult...nii nagu siis kui ma siia tulin :).
Pesu pestes ei olnud ma täna enam ainuke, kes raamatu kaasa võttis. Peseme Evaga alati samal ajal pesu ning ma ei viitsi iga 10 minuti tagant jälle uuesti pesumaja ja oma maja vahet käia...seega võtan raamatu kaasa ja istun seal pesumajas. Täna oli Eva „Papilloni” kaasa võtnud. Väike pühapäevane lugemisnurk pesumajas :). Jagasime armastust Papilloni vastu :).
Lõunaks sain korralikult kokata. Mitte küll palju, aga kui võrrelda minu argipäevaseid kokkamisis, siis küll võib seda nii nimetada :). Praekartulid ja hakklihakaste tomatite, tomatipüree ja mitmete erinevate teravate maitseainetega. Mis seal salata praekartulid olid ilgelt head üle pika aja ning hakklihakaste on alati hea olnud. Raske on süüa teha ainult ühele inimesele, aga nüüd avastasin, et korraga palju tehes saan nii ju mitmeks korraks endale süüa. Panen aga ülejäägid karpi ja järgmisel päeval on lõunapausi ajal rohkem aega lugeda :).
Õhtu kujunes väga toredaks....pole kohe ammu nii palju naernud. Lõpuks põsed lausa valutasid. Nimelt mängisime mina, Eva, Cyrill ja Florence 3 tundi ühte kaardimängu, mille Eva abikaasa talle ostsis...et me ainult tavalisi kaarte ei peaks mängima. Mängu nimi aga on „Jungle speed” vms. Ilmselt ei ole mõtet seda siin lahti seletama hakata, aga lühidalt võin öelda, et väga naljakas ning keskendumist ja kiirust vajav mäng. Mina muidugi kaotasin enamjaolt ja sain naerda enda üle. Teised naersid minu üle :). Kõige lõbusam oli muidugi Cyrillil, kes naeris pidevalt :). Väga tore lõpetus nädalavahetusele igatahes.
Head ööd.
01.06 (esmaspäev)
Vihmane esmaspäeva hommik kujunes õnneks päeva peale natuke selgemaks, niiet saime oma taimeuurimisretked läbida suheliselt kuivalt. Ennelõunal käisime Fougashjee juures ja otsisime taimi ikka igalt poolt, aga neid mida meil vaja on, neid ei leidnud kohe üldse...3 tundi läks niisama lendu ühesõnaga. Väike lõunapaus ja siis jälle tööle. Suundusime korjama sama taime, mis kasvab ainult kõrgel liaanide või puu otsas sipelgapesades. Pikk redel, mancheeted, nuga ja teip kaasa. Kõrgust kartev Dantel ronis kõrgele puu otsa ja hakkas aga meie toika külge monteeritud noaga aga õiget taime sipelgapesast lahti lõikama. Nägime lendavaid sipelgaid ja laul „it’s rainng ants” ei olnud üldse kohatu. Tunni aja pärast kui terve sipelgapesa liaani otsast alla varises siis saime halva üllatuse osaliseks...nimelt ei olnud see ju üldse see taim, mida me otsisime. Kuratkuratkurat ei tulnud siis enam ainult minu suust, vaid ka Eva suust. Peale pikka vandumist hakkas vihma ka veel sadama ning tõdesime, et esmaspäev võiks vabalt olemata olla...üks nõme päev. Väsitav aga edutu päev.
Õhtust sõin koos Fatima ja Evaga. Taaskord sain meie ühisest söömingust teada just siis kui olin enda söögi valmis saanud :). Aga minu käkerdis võib Fatima tehtud söögi kõrval kohe kindlasti oodata. Kogunesime siis 7:30 (mis minu jaoks on siin muide ebatavaliselt hiline söögiaeg) laua taha ja sõime imehead toitu. Nimelt oli Fatima teinud riisi ning ilgelt head püreed krevettide ja kanafileega (nimi oli vist watapa)...no see oli tõesti niiiiiiiiii hea. Õhtusöök kestis tänu heale söögile, veinile, õllele ja jutule peaaegu kahetunniseks. Aga täis kõhu, väikese veini ja hea tujuga on ju hea magama minna. Saab see esmaspäev ka lõpuks läbi.
Head ööd.
02.06 (teisipäev)
Järgnev jutt läheb kohe kindlasti rubriiki vaata-kuhu-sa-astud. Nimelt olime taaskord ühel nö uurimisretkel, et otsida vajalikke taimi. Astun mina rahulikult jään seisma, et paksut rohelust proovida läbi vaadata...uut sammu tehes tundus nagu oleks jalaga mingit suuremat kivi puudutanud, aga näe hoopis kilpkonn oli. Tema kilp oli nii kolletunud lehtede värvi, et raske oli teda nendest eristada. Õnneks ei astunud ma talle päris peale ja ta oli täitsa terve. Dantel avaldas oma vaimustust sellega, et keeras kilkonna selili, millele järgnes kisa minu ja Eva poolt. Nagu alati „miks sa nii tegid”, „see nüüd küll ilus ei olnud” jne, mille peale Dantel alati ainult naerab. Sai kilpkonn jälle õigetpidi pööratud ja siis saime näha, et kilkonnad oskavad joosta ka. Selle looga meenus, kuidas ammustel aegadel kodus ka üks kilkonn, Bronto, oli. Kes muide vabalt korteris ringi liikus..vahepeal kõigile teadmatus kohas vahepeal pesitses ja siis jälle välja tuli. Muide juba siis sain ju näha, kuidas kilkonnad jooksevad....nimelt kuulis Bronto korteri teise otsa ka ära, kui talle köögi pärandale kurki pandi...sellele järgnes kiire küüntleplõgin koridori põrandal :).
Enam meid väga ei huvita, kus me mingi puu peame maha raiuma. Aega hakkab juba nappima ja nimekiri on vaja läbi võtta. Seega võtsime täna ühe puu maha Roura ja Matoury vahelisel suuremal teel. Polnud häda midagi.
Prantsuse uudistest ei tule praegu peaaegu et mitte midagi muud kui vaid jutud selle Air Frane’i lennuõnnetuse kohta, mis Brasiilia – Prantsusmaa liinil juhtus. Reisijaid 30st erinevast riigist ja nende seas ka üks eestlane ning üks argentiinlane. Jube sündmus ikka.
Head ööd.
03.06 (kolmapäev)
Nädala selgroog jällekord murtud. Kuna siin mõne taime leidmisega on tõsiseid raskusi, siis oli vaja minna herbaariumisse Cayennis. Eva sinn, Dantel sugulase juurde ja oligi mul aega natuke üksinda linnas ringi kolada. Väga värskendav igatahes. Ostsin ühest pagariärist croissanti ning katsetasin enda väga algelist prantsuse keelt...kuskilt peab ju alustama :). Seejärel retkele, et endle tööriideid leida. Seekord leidsin enamvähem sobivad tööpüksid ühest kangapoest, kus müüdi ka laste riideid. Ostsin siis endale taaskord 14 aastastele mõeldud riided ja need on ikka suured. Kõige väiksem number oli L. Ei saa mina nende süsteemist aru. Muide poe akendel mannekeene vaadates torkab silma, kuidas siinsetel mannekeenidel on võrreldes näiteks Eesti omadega palju suuremad tagumikud. Proovi siis õigeid riideid leida. Aga leidsin täna ühe tohutulu hea väikese poekese, kust sain ilusa sinise kleidi...enam ei peagi laupäevasel turupäeval üle kuumenema pükstes ja särgis. Aga see pood on oli umbes sama suur kui annelinna korteri köök. Aga riided olid kõik mõnusad...sellised noh...nagu ma olen igalt poolt otsinud. Ja hinnad ei olnud ka laes nagu igalpool mujal.
Peale lõunat vaatasime Eva juures arvutist taimede pilte, et mida me siis nüüd otsima läheme...nagu peaks sõjaplaani iga kord. Täna siis suundusime selle suurema tee peale (A6)...jätsime auto natukese peale Camp Caimani teeserva ja hakkasime teeservapidi kõndima. Kui tavaliselt olen mina autoga järel sõitnud kui teised kõnnivad, siis täna mitte. 3 silmapaari on ikka rohkem kui kaks ja mis seal salata kõndides näeb väiksemaid taimi ikka paremini kui auto aknast. Kui tund aega oli päikes käes juba kõnnitud ja leitud vaid mõned üksikud taimekesed, siis tundus, et oleks nagu autot vaja. Arvasin, et ei ole ju mõtet kõigil kolmel sama teed tagasi jalutada. Seega siis jalutasin mina pool tundi autoni ja teised liikusid vaikselt samal ajal edasi. Teel nägin väikest tamariini üle tee jooksmas...jäi teine tee servas seisma, ajas ennast tagajalgadele ja vaatas, et kes see hull siin jala kõnnib. Lõpuks teistele järele jõudes hakkas just vihma sadama ja aeg oli tööpäev lõpetada. Taaskord väsitav, aga mitte nii tulus päev.
Head ööd.
No kas tõesti nüüd algas see kauaoodatud vihmaperiood? Terve öö peaaegu sadas ja päeval oli vihmavaba aega ehk paar tundi. Hommikul oli kõikjal tihe udu ja taevas oli nii hall kui üldse olla saab. Sellise vaatepildiga meenusid mulle minu esimesed nädalad siin :).
Peale tavalist laupäeva hommikust skaibi kasutamist, et perega suhelda suundusime linna. Peale tulutuid kleidi ja pükste otsinguis hiinlaste poodides olid kõhud juba metsikult tühjad. Riideotsingud nurjusid muide suuresti sellepärast, et siinsed numbrid on üüratult suured. Näiteks on siinne M meil vist XL kui mitte rohkem....nagu tõsiselt...isegi natukese ei liialda praegu. Mina veel leiaks endale midagi, aga Eva, kes Pariisis peab endale riideid otsima lasteosakonnast....tema ilmselt ei saa siit küll endale midagi. Aga otsisime mõnusaid kleite, et need palavad päevad siin üle elada ning tööpükse, millest mul puudus on. Arvestades tulevat vihmaperioodi, siis peaks neid pükse kohe mitumitu paari olema, kui just ei taha igal hommikul eelmisest päevast ikka veel niiskeid pükse jalga tõmmata. Aga igatahes peale seda tiirutamist mööda hiinlaste poode suundusime meie tavapärasesse hiina restorani (nagu elaks hiinas eks), kus Dantel on ilmselget boss. Seda nimelt sellepärast, et alati teenindatakse teda kõige kiiremini ja lõpus arve maksmisel saab tema alati tavalise ühe kommi asemel 4 :) väike ebaõiglus või mis. Täna aga liitus lõnal meiega ka Danteli sõber Mais. Mais on Surinamist pärit ja õpib nüüd siin Cayenne’s elektroonikat. Kuna ta aga väga ei tahtnud inglise keeles rääkida ja minu prantsuse keel ei küündi veel bonjourist väga kaugemale, siis sinna see vestlus ka jäi täna.
Sain täna jälle Evale öelda „ma tean täpselt mida sa tunned”. Nimelt sai tal läbi ainuke prantsuse keelne raamat, mille ta oli kodust kaasa võtnud ja nüüd oli vaja uus muretseda. Kuna turul olev raamatupood on viimasel kahel nädalal üllatuslikult kuhugi kadunud, siis suundusime ilmselt Prantsuse – Guajaana ainukesse suurde kaubanduskeskusesse (meie väikese Rimi suurune umbes) Corasse. Peale 15 minutit otsinguid otsustas Eva minu soovitusel „Papilloni” kasuks. Hea valik või mis :). Muide Corast sain endale ka tööpluusi, mille eest pidin välja käima ainult 1,50 eurot. Pluusi leidsime muidugi lasteosakonnast...mõeldud 14 aastastele, aga mulle isegi natuke suur.
Lõpuks läbi suure vihma suundusime koju tagasi. Väsinud aga taaskord õnnelikud :).
Väikene lugemine veel enne magama minekut.
Head ööd.
31.05 (pühapäev)
Üle pika aja üks rahulik pühapäev, mil saab rahulikult pesu pesta ja tuba koristada. Ei pea kuskile kiirustama. Tuba sai kohe väga puhtaks ja seinale said pandud koduste poolt saadetud pildid...kohe rohkem minu toa tunne on, kui pildid seintel.
Hommikul kattis maad jällekord pakspaks udu ning sadas korralikult. Päevapeale ehk oli kokku jällegi umbes tunnike vihmavaba aega, aga see oli ka kõik. Muidu ikka lahistas korralikult...nii nagu siis kui ma siia tulin :).
Pesu pestes ei olnud ma täna enam ainuke, kes raamatu kaasa võttis. Peseme Evaga alati samal ajal pesu ning ma ei viitsi iga 10 minuti tagant jälle uuesti pesumaja ja oma maja vahet käia...seega võtan raamatu kaasa ja istun seal pesumajas. Täna oli Eva „Papilloni” kaasa võtnud. Väike pühapäevane lugemisnurk pesumajas :). Jagasime armastust Papilloni vastu :).
Lõunaks sain korralikult kokata. Mitte küll palju, aga kui võrrelda minu argipäevaseid kokkamisis, siis küll võib seda nii nimetada :). Praekartulid ja hakklihakaste tomatite, tomatipüree ja mitmete erinevate teravate maitseainetega. Mis seal salata praekartulid olid ilgelt head üle pika aja ning hakklihakaste on alati hea olnud. Raske on süüa teha ainult ühele inimesele, aga nüüd avastasin, et korraga palju tehes saan nii ju mitmeks korraks endale süüa. Panen aga ülejäägid karpi ja järgmisel päeval on lõunapausi ajal rohkem aega lugeda :).
Õhtu kujunes väga toredaks....pole kohe ammu nii palju naernud. Lõpuks põsed lausa valutasid. Nimelt mängisime mina, Eva, Cyrill ja Florence 3 tundi ühte kaardimängu, mille Eva abikaasa talle ostsis...et me ainult tavalisi kaarte ei peaks mängima. Mängu nimi aga on „Jungle speed” vms. Ilmselt ei ole mõtet seda siin lahti seletama hakata, aga lühidalt võin öelda, et väga naljakas ning keskendumist ja kiirust vajav mäng. Mina muidugi kaotasin enamjaolt ja sain naerda enda üle. Teised naersid minu üle :). Kõige lõbusam oli muidugi Cyrillil, kes naeris pidevalt :). Väga tore lõpetus nädalavahetusele igatahes.
Head ööd.
01.06 (esmaspäev)
Vihmane esmaspäeva hommik kujunes õnneks päeva peale natuke selgemaks, niiet saime oma taimeuurimisretked läbida suheliselt kuivalt. Ennelõunal käisime Fougashjee juures ja otsisime taimi ikka igalt poolt, aga neid mida meil vaja on, neid ei leidnud kohe üldse...3 tundi läks niisama lendu ühesõnaga. Väike lõunapaus ja siis jälle tööle. Suundusime korjama sama taime, mis kasvab ainult kõrgel liaanide või puu otsas sipelgapesades. Pikk redel, mancheeted, nuga ja teip kaasa. Kõrgust kartev Dantel ronis kõrgele puu otsa ja hakkas aga meie toika külge monteeritud noaga aga õiget taime sipelgapesast lahti lõikama. Nägime lendavaid sipelgaid ja laul „it’s rainng ants” ei olnud üldse kohatu. Tunni aja pärast kui terve sipelgapesa liaani otsast alla varises siis saime halva üllatuse osaliseks...nimelt ei olnud see ju üldse see taim, mida me otsisime. Kuratkuratkurat ei tulnud siis enam ainult minu suust, vaid ka Eva suust. Peale pikka vandumist hakkas vihma ka veel sadama ning tõdesime, et esmaspäev võiks vabalt olemata olla...üks nõme päev. Väsitav aga edutu päev.
Õhtust sõin koos Fatima ja Evaga. Taaskord sain meie ühisest söömingust teada just siis kui olin enda söögi valmis saanud :). Aga minu käkerdis võib Fatima tehtud söögi kõrval kohe kindlasti oodata. Kogunesime siis 7:30 (mis minu jaoks on siin muide ebatavaliselt hiline söögiaeg) laua taha ja sõime imehead toitu. Nimelt oli Fatima teinud riisi ning ilgelt head püreed krevettide ja kanafileega (nimi oli vist watapa)...no see oli tõesti niiiiiiiiii hea. Õhtusöök kestis tänu heale söögile, veinile, õllele ja jutule peaaegu kahetunniseks. Aga täis kõhu, väikese veini ja hea tujuga on ju hea magama minna. Saab see esmaspäev ka lõpuks läbi.
Head ööd.
02.06 (teisipäev)
Järgnev jutt läheb kohe kindlasti rubriiki vaata-kuhu-sa-astud. Nimelt olime taaskord ühel nö uurimisretkel, et otsida vajalikke taimi. Astun mina rahulikult jään seisma, et paksut rohelust proovida läbi vaadata...uut sammu tehes tundus nagu oleks jalaga mingit suuremat kivi puudutanud, aga näe hoopis kilpkonn oli. Tema kilp oli nii kolletunud lehtede värvi, et raske oli teda nendest eristada. Õnneks ei astunud ma talle päris peale ja ta oli täitsa terve. Dantel avaldas oma vaimustust sellega, et keeras kilkonna selili, millele järgnes kisa minu ja Eva poolt. Nagu alati „miks sa nii tegid”, „see nüüd küll ilus ei olnud” jne, mille peale Dantel alati ainult naerab. Sai kilpkonn jälle õigetpidi pööratud ja siis saime näha, et kilkonnad oskavad joosta ka. Selle looga meenus, kuidas ammustel aegadel kodus ka üks kilkonn, Bronto, oli. Kes muide vabalt korteris ringi liikus..vahepeal kõigile teadmatus kohas vahepeal pesitses ja siis jälle välja tuli. Muide juba siis sain ju näha, kuidas kilkonnad jooksevad....nimelt kuulis Bronto korteri teise otsa ka ära, kui talle köögi pärandale kurki pandi...sellele järgnes kiire küüntleplõgin koridori põrandal :).
Enam meid väga ei huvita, kus me mingi puu peame maha raiuma. Aega hakkab juba nappima ja nimekiri on vaja läbi võtta. Seega võtsime täna ühe puu maha Roura ja Matoury vahelisel suuremal teel. Polnud häda midagi.
Prantsuse uudistest ei tule praegu peaaegu et mitte midagi muud kui vaid jutud selle Air Frane’i lennuõnnetuse kohta, mis Brasiilia – Prantsusmaa liinil juhtus. Reisijaid 30st erinevast riigist ja nende seas ka üks eestlane ning üks argentiinlane. Jube sündmus ikka.
Head ööd.
03.06 (kolmapäev)
Nädala selgroog jällekord murtud. Kuna siin mõne taime leidmisega on tõsiseid raskusi, siis oli vaja minna herbaariumisse Cayennis. Eva sinn, Dantel sugulase juurde ja oligi mul aega natuke üksinda linnas ringi kolada. Väga värskendav igatahes. Ostsin ühest pagariärist croissanti ning katsetasin enda väga algelist prantsuse keelt...kuskilt peab ju alustama :). Seejärel retkele, et endle tööriideid leida. Seekord leidsin enamvähem sobivad tööpüksid ühest kangapoest, kus müüdi ka laste riideid. Ostsin siis endale taaskord 14 aastastele mõeldud riided ja need on ikka suured. Kõige väiksem number oli L. Ei saa mina nende süsteemist aru. Muide poe akendel mannekeene vaadates torkab silma, kuidas siinsetel mannekeenidel on võrreldes näiteks Eesti omadega palju suuremad tagumikud. Proovi siis õigeid riideid leida. Aga leidsin täna ühe tohutulu hea väikese poekese, kust sain ilusa sinise kleidi...enam ei peagi laupäevasel turupäeval üle kuumenema pükstes ja särgis. Aga see pood on oli umbes sama suur kui annelinna korteri köök. Aga riided olid kõik mõnusad...sellised noh...nagu ma olen igalt poolt otsinud. Ja hinnad ei olnud ka laes nagu igalpool mujal.
Peale lõunat vaatasime Eva juures arvutist taimede pilte, et mida me siis nüüd otsima läheme...nagu peaks sõjaplaani iga kord. Täna siis suundusime selle suurema tee peale (A6)...jätsime auto natukese peale Camp Caimani teeserva ja hakkasime teeservapidi kõndima. Kui tavaliselt olen mina autoga järel sõitnud kui teised kõnnivad, siis täna mitte. 3 silmapaari on ikka rohkem kui kaks ja mis seal salata kõndides näeb väiksemaid taimi ikka paremini kui auto aknast. Kui tund aega oli päikes käes juba kõnnitud ja leitud vaid mõned üksikud taimekesed, siis tundus, et oleks nagu autot vaja. Arvasin, et ei ole ju mõtet kõigil kolmel sama teed tagasi jalutada. Seega siis jalutasin mina pool tundi autoni ja teised liikusid vaikselt samal ajal edasi. Teel nägin väikest tamariini üle tee jooksmas...jäi teine tee servas seisma, ajas ennast tagajalgadele ja vaatas, et kes see hull siin jala kõnnib. Lõpuks teistele järele jõudes hakkas just vihma sadama ja aeg oli tööpäev lõpetada. Taaskord väsitav, aga mitte nii tulus päev.
Head ööd.
laupäev, 30. mai 2009
26.05 (teisipäev)
Olin just hommikul linna sõites jõudnud mõelda, et ei ole veel väga näinud Eva lõunamaist temperamenti. Eks kätega vehkimist ole ikka. Aga täna see siis juhtus, kui Dantel suutis Eva üle piiri viia. Nimelt räägib Dantel pidevalt, et ta on ikka nii väsinud ja ei tahaks paar päeva niisama linnas olla, samas kui tööd on veel teha nii et lõppu ei paista. Aga täna siis jah kontoris....vaatasin parasjagu enda kirju üle ja kuulen, kuidas Eva hääl muutub kõrval korteris järjest kõvemaks. Lähen siis asja uurima...Eva räägib ikka järjest valjeneva häälega ja Dantel oskab selle kõige peale ainult naerda, mis muide ei tee Eva tuju kohe kuidagi paremaks. Sõnad, millest aru sain olid : väsimus, töötama, see ei ole võimalik, ma ei saa aru. Võib välja lugeda, et Dantel sai korraliku peapesu ja kõigele sellele lisaks veel tuletas Eva talle kogu laiskuse jutu peale meelde, kuidas meie pidime eelmisel nädalal tema tööd tegema, mis ei olnud just kõige lihtsam. Ühesõnaga jah sain täna näha Eva lõunamaist temperamenti....käed teevad õhus kõikimõeldavaid liigutusi ja sinna juurde muidugi pidev silmade pööritamine ja ohkamine. Mina aga seisin kõrval ja ei hakanud oma nina sinna toppima. Niipalju kui siis ainult proovisin aru saada, mis toimub :).
Iguaane näeb siin järjest rohkem ja sama lugu on ka prussakatega. Üks suurem prussakas on juba 3 päeva tualetis passinud ja ära ei kavatsegi minna. Aga iguaanid on nii ilusad, et võtaks kasvõi koduloomaks endale siin ühe.
Head ööd.
27.05 (kolmapäev)
Palju õnne Pokule sünnipäeva puhul :).
Isikliku mancheete omamine ei tee sind automaatselt džunglis targemaks nagu võiks arvata eks :). Soetasin endale ka siis lõpuks selle vajaliku riista 18 euro eest. Ei võtnud kohe kõige suuremat...ikka keskmise variandi praegu. Aga siis hiljem sellega esimesi raiumisi džunglis tehes kõndisin vapralt suurde ämblikuvõrkku :). Mancheete ise on hea...kerge ja terav ning teeb oma tööd hästi. Küll aga tuleb mul endal natuke harjuda sellega...ei ole ikka niisama, et vehid mancheetega ja puud langevad su ees maha.
Hommikul linna suundudes viisin Eva kontorisse ja ise läksin Bernardi juurde, kes pidi Fredericu autot parandama. Bernard on siis see mees, kes aitab meid igast erinevate asjadega...näiteks autodega, parandab pumbasüsteemi kui midagi valesti, tunneb seda elektri värki ja on üldse üks suhteliselt kuldsete kätega mees. Küll aga läks täna arvatava ühe tunni asemel hoopis 3. Pidin kell 11 Cyrillile kooli järgi minema, aga sellel ajal oli veel auto parandamine väga pooleli...seega läksime Bernardi autoga kooli ning viisime Cyrilli kontorisse kuniks auto korda saab. Tunnike veetsin veel siis Bernardi juures....kuni tema autot parandas (minu autovõhiku pilgu läbi vahetas ta tagumiste rataste juures olevaid amorte, aga no mida mina ka autodest tean, eks) vaatasin mina, kuidas kaks väikest tüdrukut (kui õigesti aru sain, siis Bernardi tütred) omavahel asju klaarivad. No ikka nii et 9 aastane proovib rahulikult olla ja siis 4 aastane ei anna talle kuidagi rahu :). Tore oli mul igatahes ja aeg läks taaskord lennates. Enda üllatuseks avastasin termomeetri pealt, et varjus on 30 kraadi...ja see ei tundunudki nii palav.
Vabandan eelnevate eksituste eest, aga köögis elavad mul gekod mitte sisalikud. Igal õhtul kogunevad nad minu wc ukse kohale, et seal siis ennast kergendada. See on veider vaatepilt. Nimelt lasevad nad enda tagumised jalad seina küljest lahti ja ajavad saba püsti ning siis teevad oma toimetuse ära. Sellel ajal ise ainult kahe esimese jalaga seinast kinni hoides.
Head ööd.
28.05 (neljapäev)
Ikka päikesepaikselised hommikud. Pilved varjavad päikese muidugi ainult selleks ajaks kui mina ennast lõunapausi ajal päevitama sätin. Täna peale lõunapausi suundusime Evaga taaskord uurimisretkele..ehk siis kõnnime mööda siinseid lähedal asuvaid metsaradu ja vaatame, et mis taimi siin on, korjame paar näidist ja kui need osutuvad õigeteks ehk meile vajalikeks siis läheme sinna kohta tagasi kunagi hiljem.
Oii kui hea on kella poole 6 ajal džunglist välja tulles tunda mõnusat küpsetamise lühna köögist. Pistsime Evaga kohe ninad kööki ja lunisime Fatimalt endale ka natuke praesaiu kaneeliga...väga mõnus. Praegu on taaskord see magusalaine mul peal...no mis muud saab olla, kui nädalaga on kõik kodust saadetud shokolaad otsas :D. No see lihtsalt sulab suus ja ei seisa kuidagi külmkapis.
Ütlemata tore kui nö oma tanklas sind ära tuntakse ja nime ka veel teatakse :). Siin on nimelt tanklates nii, et automaatide juures on spets mehed selleks, et sa ei peaks ise autost välja ka tulema. Ütled aga palju kütust tahad ja siis maksad talle raha sealsamas. Kuna meil käib maksmine jällegi allkirjaga, siis pean ma niikuinii autost välja tulema ja ausalt öeldes ei ole ma veel harjunud mõttega, et see kõik minu eest ära tehakse. Tavaliselt on seal selle diisli automaadi juures alati sama mees, kes teab, et ükskõik mis autoga ma tulen, siis alati on vaja paak täis panna ja et ma maksan allkirjaga. Alati siis nö maksma minned lehvitavad omanikud mulle oma kontorist, mis asub just leti taga ja mille uks on alati avatud. Omanikud on siis kaks venda. Väga muhedad sellid igatahes :).
Üksikuid rändajaid siin ikka vahepeal kohtab. Küll jalgsimatkajaid kui ka rattureid. Täna just sõitsin mööda ühest ratturist, kes oli ilmselt pikemal reisil...ratta taga oli väike järelkäru, millel lehvis uhkelt Prantsusmaa lipp. Toredaks üllatuseks nägin, et selle järelkäru peal oli väike päikesepatarei paneel. Ühe ränduri tagasihoidlikud vajadused ilmselt rahuldab selline väike paneel küll ära.
Head ööd.
29.05 (reede)
Palju õnne Miinale sünnipäevaks :).
Hommikul suundusime taaskord väikesele uurimisretkele Gabrieli jõe äärde, et vaadata, mida seal leidub.
Siin siis taaskord väike nimekiri taimedest, mida vahepeal korjanud oleme:
• Aspidosperma cruentum
• Bidens cynapiifolia
• Blechnum serrulatum
• Tripogandra serrulata
• Peperomia pellucida
• Apeiba tiborbou
• Costus arabicus
Täna taaskord rõõmustas näljaseid hingi Fatima, kellel oli valminud riis ning läätsekaste ning grillitud vorstid. Poleks arvanud, et mina kunagi läätsesid söön, aga no never say never eks. Väga hea oli muidugi. Lugesin taaskord neile ette asjad, mida ma olen hakanud alles siin sööma. Osasid asju ilmselt tänu Fatima kokandusoskustele :).
Väsitav aga edukas töönädal selja taga. Nüüd aega nädalavahetusel ennast välja puhata.
Ilusat ööd.
Olin just hommikul linna sõites jõudnud mõelda, et ei ole veel väga näinud Eva lõunamaist temperamenti. Eks kätega vehkimist ole ikka. Aga täna see siis juhtus, kui Dantel suutis Eva üle piiri viia. Nimelt räägib Dantel pidevalt, et ta on ikka nii väsinud ja ei tahaks paar päeva niisama linnas olla, samas kui tööd on veel teha nii et lõppu ei paista. Aga täna siis jah kontoris....vaatasin parasjagu enda kirju üle ja kuulen, kuidas Eva hääl muutub kõrval korteris järjest kõvemaks. Lähen siis asja uurima...Eva räägib ikka järjest valjeneva häälega ja Dantel oskab selle kõige peale ainult naerda, mis muide ei tee Eva tuju kohe kuidagi paremaks. Sõnad, millest aru sain olid : väsimus, töötama, see ei ole võimalik, ma ei saa aru. Võib välja lugeda, et Dantel sai korraliku peapesu ja kõigele sellele lisaks veel tuletas Eva talle kogu laiskuse jutu peale meelde, kuidas meie pidime eelmisel nädalal tema tööd tegema, mis ei olnud just kõige lihtsam. Ühesõnaga jah sain täna näha Eva lõunamaist temperamenti....käed teevad õhus kõikimõeldavaid liigutusi ja sinna juurde muidugi pidev silmade pööritamine ja ohkamine. Mina aga seisin kõrval ja ei hakanud oma nina sinna toppima. Niipalju kui siis ainult proovisin aru saada, mis toimub :).
Iguaane näeb siin järjest rohkem ja sama lugu on ka prussakatega. Üks suurem prussakas on juba 3 päeva tualetis passinud ja ära ei kavatsegi minna. Aga iguaanid on nii ilusad, et võtaks kasvõi koduloomaks endale siin ühe.
Head ööd.
27.05 (kolmapäev)
Palju õnne Pokule sünnipäeva puhul :).
Isikliku mancheete omamine ei tee sind automaatselt džunglis targemaks nagu võiks arvata eks :). Soetasin endale ka siis lõpuks selle vajaliku riista 18 euro eest. Ei võtnud kohe kõige suuremat...ikka keskmise variandi praegu. Aga siis hiljem sellega esimesi raiumisi džunglis tehes kõndisin vapralt suurde ämblikuvõrkku :). Mancheete ise on hea...kerge ja terav ning teeb oma tööd hästi. Küll aga tuleb mul endal natuke harjuda sellega...ei ole ikka niisama, et vehid mancheetega ja puud langevad su ees maha.
Hommikul linna suundudes viisin Eva kontorisse ja ise läksin Bernardi juurde, kes pidi Fredericu autot parandama. Bernard on siis see mees, kes aitab meid igast erinevate asjadega...näiteks autodega, parandab pumbasüsteemi kui midagi valesti, tunneb seda elektri värki ja on üldse üks suhteliselt kuldsete kätega mees. Küll aga läks täna arvatava ühe tunni asemel hoopis 3. Pidin kell 11 Cyrillile kooli järgi minema, aga sellel ajal oli veel auto parandamine väga pooleli...seega läksime Bernardi autoga kooli ning viisime Cyrilli kontorisse kuniks auto korda saab. Tunnike veetsin veel siis Bernardi juures....kuni tema autot parandas (minu autovõhiku pilgu läbi vahetas ta tagumiste rataste juures olevaid amorte, aga no mida mina ka autodest tean, eks) vaatasin mina, kuidas kaks väikest tüdrukut (kui õigesti aru sain, siis Bernardi tütred) omavahel asju klaarivad. No ikka nii et 9 aastane proovib rahulikult olla ja siis 4 aastane ei anna talle kuidagi rahu :). Tore oli mul igatahes ja aeg läks taaskord lennates. Enda üllatuseks avastasin termomeetri pealt, et varjus on 30 kraadi...ja see ei tundunudki nii palav.
Vabandan eelnevate eksituste eest, aga köögis elavad mul gekod mitte sisalikud. Igal õhtul kogunevad nad minu wc ukse kohale, et seal siis ennast kergendada. See on veider vaatepilt. Nimelt lasevad nad enda tagumised jalad seina küljest lahti ja ajavad saba püsti ning siis teevad oma toimetuse ära. Sellel ajal ise ainult kahe esimese jalaga seinast kinni hoides.
Head ööd.
28.05 (neljapäev)
Ikka päikesepaikselised hommikud. Pilved varjavad päikese muidugi ainult selleks ajaks kui mina ennast lõunapausi ajal päevitama sätin. Täna peale lõunapausi suundusime Evaga taaskord uurimisretkele..ehk siis kõnnime mööda siinseid lähedal asuvaid metsaradu ja vaatame, et mis taimi siin on, korjame paar näidist ja kui need osutuvad õigeteks ehk meile vajalikeks siis läheme sinna kohta tagasi kunagi hiljem.
Oii kui hea on kella poole 6 ajal džunglist välja tulles tunda mõnusat küpsetamise lühna köögist. Pistsime Evaga kohe ninad kööki ja lunisime Fatimalt endale ka natuke praesaiu kaneeliga...väga mõnus. Praegu on taaskord see magusalaine mul peal...no mis muud saab olla, kui nädalaga on kõik kodust saadetud shokolaad otsas :D. No see lihtsalt sulab suus ja ei seisa kuidagi külmkapis.
Ütlemata tore kui nö oma tanklas sind ära tuntakse ja nime ka veel teatakse :). Siin on nimelt tanklates nii, et automaatide juures on spets mehed selleks, et sa ei peaks ise autost välja ka tulema. Ütled aga palju kütust tahad ja siis maksad talle raha sealsamas. Kuna meil käib maksmine jällegi allkirjaga, siis pean ma niikuinii autost välja tulema ja ausalt öeldes ei ole ma veel harjunud mõttega, et see kõik minu eest ära tehakse. Tavaliselt on seal selle diisli automaadi juures alati sama mees, kes teab, et ükskõik mis autoga ma tulen, siis alati on vaja paak täis panna ja et ma maksan allkirjaga. Alati siis nö maksma minned lehvitavad omanikud mulle oma kontorist, mis asub just leti taga ja mille uks on alati avatud. Omanikud on siis kaks venda. Väga muhedad sellid igatahes :).
Üksikuid rändajaid siin ikka vahepeal kohtab. Küll jalgsimatkajaid kui ka rattureid. Täna just sõitsin mööda ühest ratturist, kes oli ilmselt pikemal reisil...ratta taga oli väike järelkäru, millel lehvis uhkelt Prantsusmaa lipp. Toredaks üllatuseks nägin, et selle järelkäru peal oli väike päikesepatarei paneel. Ühe ränduri tagasihoidlikud vajadused ilmselt rahuldab selline väike paneel küll ära.
Head ööd.
29.05 (reede)
Palju õnne Miinale sünnipäevaks :).
Hommikul suundusime taaskord väikesele uurimisretkele Gabrieli jõe äärde, et vaadata, mida seal leidub.
Siin siis taaskord väike nimekiri taimedest, mida vahepeal korjanud oleme:
• Aspidosperma cruentum
• Bidens cynapiifolia
• Blechnum serrulatum
• Tripogandra serrulata
• Peperomia pellucida
• Apeiba tiborbou
• Costus arabicus
Täna taaskord rõõmustas näljaseid hingi Fatima, kellel oli valminud riis ning läätsekaste ning grillitud vorstid. Poleks arvanud, et mina kunagi läätsesid söön, aga no never say never eks. Väga hea oli muidugi. Lugesin taaskord neile ette asjad, mida ma olen hakanud alles siin sööma. Osasid asju ilmselt tänu Fatima kokandusoskustele :).
Väsitav aga edukas töönädal selja taga. Nüüd aega nädalavahetusel ennast välja puhata.
Ilusat ööd.
teisipäev, 26. mai 2009
23.05 (laupäev)
Ei ole need siinsed maitseained mingi naljaasi. Kui on ikka terav vürts, siis ikka on terav. Aga teravad toidud on asi, millega prooin harjuda, sest need on tõesti head. Täna peale tavalist laupäevast turu ringi käisime meie tavalises söögikohas riisi ja nuudlisuppi söömas. Sealsed toidud algselt ei olegi väga teravad, aga erinevad maitseained, mis laual on, vat need on teravad ja viimastel kordadel olen neid hakanud ka julgelt kasutama. Täna poes käies soetasin endale ühe pudeli teravamat chilli kastet. Teravad toidud on ikka head.
See kolmapäeval saadud kiri postkontorist, et pean neile teada andma, mis mu vanaisa mulle saatis...sellele siis vastasime täna. Eva kirjutas enne formaalse kirja neile, et öelda, mis on paki sees ja mis on selle väärtus. Otsisime üles pea postkontori, ootasime kuskil 10 minutit järjekorras ja saime teada, et paki saab kätte umbes nädala aja pärast Matouryst. Selle paki liikumine vist jah ei lähe kunagi meelest :).
Kohe saab valmis tassike õhtust teed, taustaks laulab Ruja, kuskilt kostub Fatima naeru, soe tuul puhub vaikselt ja off peletab moskiitosid eemale...ühesõnaga hea on olla :).
Head ööd.
24.05 (pühapäev)
Parim lahendus selle pühapäeva veetmiseks oli tõesti kajakiga Gabriel’i jõel sõitmine. Kodust lahkusime mina, Florence, Cyrill ja Eva kuskil 11:30 ja tagasi jõudsime alles 18:30. Jõel saime olla täitsa 6 pikka tundi. Gabriell’i jõele saime minna ühest toredast restoranist/paadisadamast, mis asub Roura küla ühe pika tänava lõpus. Reedel kui Florence sinna kohta ja helistas, et uurida, mis ajal on kõige parem sõitma minna (sest siin ju teatavasti mängivad tõusud ja mõõnad suurt rolli), siis vastati talle, et 12 ajal on hea tõusuga minna ja siis pärast mõõnaga tagasi tulla. Tegelikkuses oli aga asi vastupidime. Nimelt alustasime sõitu vägaväga madala veetasemega ja vastuvoolu :) ei olnud meil viga midagi. Paaril korral lihtsalt pidime paatidest välja ronima ja neid järel vedama, samal ajal astudes ise paljaste jalgadega teravate kivide peal, sest veetase oli tõesti nii madal, et mõlaga ei saanud siis midagi kasulikku teha. Nägime suuremat sorti iguaani kaldal lesimas...ilus elukas ikka peab mainima...need erinevad rohelised värvid. Muidugi ei saa mainimata jätta neid ilusais libikaid ja linde, kes meie ümber pidevalt tiirutasid. See flora ja fauna nautimine aitas vahepeal täitsa hästi ära unustada, et sõidame madala veega vastuvoolu. Väikene peatus, et nautida juustu ja singi võileibu (no mis leivast me räägime....ikka sai või sepik), mis muide matkadel maitsevad kohe eriti hästi. Ja siin muide ei peagi sulatatud juustu ostma...tavaline juust hakkab ise sulama, kui on kilekotis olnud paar tundi. Valisime pikalt kohta einestamiseks ja lõpuks leidsime enda arust väga mõnusa koha, kus oli väike roheline kõrgendik, kuhu saime istuda. Esimesena astus paadist välja Cyrill ja kõigile oli kohe selge, et puhaste jalgadega ei pääse keegi liikuma. Nimelt oli seal korralik muda...ikka päris libe muda, niiet Cyrill korra selili kukkus ja teised kõik peaaegu sama tegid. Aga võileivad, ramboutanid, müslibatoonid ei maitse ilmselt kuskil paremini. Kui kõigil jõuvarud jälle taastatud, hakkasime edasi aerutama...taaskord pidime mõnel korral paadist välja tulema, et seda üle kivide vedada, aga peale puhkepausi oli see käkitegu. Siis ikka tervitasime vastusõitvaid paate ja kallastel seisvaid inimesi. Kui aeg oli hakata tagasi sõitma, siis tundus sõit kuidagi väga hästi minevat...voolu ei olnud absoluutselt...vesi seisis lihtsalt paigal. Aga siis muutus meile alguses lihtsana tundunud tagasitee peaaegu et sama raskeks kui esimene ots oli olnud. Nimelt oli vool meile jällekord vastu. Aga ega seisma ka ei saa ju jääda...ikka tuleb edasi sõuda. Vesi oli tõusnud aegamööda üle meetri kõrgemaks....mudaväljad mina alguses nägime, olid nüüd kõik vee all. Vesi muide oli mõnusalt soe, aga ei tahtnud kuidagi läbi paista. Tagasitee möödus mõndade peatustega....kas siis pildistamiseks, joomiseks, väikeseks ampsuks, teise paadi märjaks pritsimiseks või siis Cyrilliga sõja pidamine ehk üksteise pihta kõikvõimalike veest leitud asjade loopimine. Lõpuks jõudsime kõik väsinutena, läbimärgadena aga õnnelikena tagasi :).
Väga tore pühapäev. Loodan et teilgi oli tore.
Head ööd.
25.05 (esmaspäev)
Õhtused venitused lihastele olid igati tegemist väärt. Kuigi õhtul enne magama minekut oli raske lugemiseks raamatut käes hoida, siis hommikul oli juba täitsa ok olla. Ei valutanud enam kuskilt.
Hommikul aga maksis õhtune laiskus kätte. Õhtul ei viitsinud ju kohe kuidagi pesu kuivamast ära võtta...kuigi teada oli, et öösel sajab. Nii ma siis pidingi hommikul niisked tööriided selga ajama. Puhas laiskus.
Ilmaennustajatel võib siin küll raske elu olla. Päris hommikul tundub nagu tuleks väga vihmane päev, siis aga paistab päike natukese aega, siis jälle tervet taevalaotust katvad hallid pilved, siis jälle päike jnejne. Kogu eelneva mai kuuga võrreldes oli täna üks väga vihmane päev...sadas kokku päeva peale eh kuskil tund aega. Ja selle tunni aja jooksul olime meie muidugi istanduses käpukil mulla sees, et taimejuurikaid välja juurida.
Töötegemise saateks jutustades sain teada, et nii Eva kui ka Dantel ei oska kumbki ujuda. Seepärast ei ole Dantel ka kunagi ühelgi kanuumatkal käinud...veidral kombel aga piroogiga näiteks Surinami sõitmine ei ole mingi probleem.
Kokkuvõttes oli täna muidugi jälle esmaspäev selle kõige otsesemas mõttes. Väsimus oli nii suur nagu oleks olnud raske töönädala lõpp. Ükskõik kui puhanud sa siin nädalavahetusel ka ei ole, siis esmaspäevad on kõige hullemad. Päeva lõpus autoga jälle maja ette jõudes istusime Evaga mõlemad hea mitu minutit autos ja kumbki ei suutnud ennast isegi autost välja ajada. Küsimuste esitamine ja neile vastamine käis ka teo kiirusel, sest kohe üldse ei viitsinud rääkida.
Head ööd.
Ei ole need siinsed maitseained mingi naljaasi. Kui on ikka terav vürts, siis ikka on terav. Aga teravad toidud on asi, millega prooin harjuda, sest need on tõesti head. Täna peale tavalist laupäevast turu ringi käisime meie tavalises söögikohas riisi ja nuudlisuppi söömas. Sealsed toidud algselt ei olegi väga teravad, aga erinevad maitseained, mis laual on, vat need on teravad ja viimastel kordadel olen neid hakanud ka julgelt kasutama. Täna poes käies soetasin endale ühe pudeli teravamat chilli kastet. Teravad toidud on ikka head.
See kolmapäeval saadud kiri postkontorist, et pean neile teada andma, mis mu vanaisa mulle saatis...sellele siis vastasime täna. Eva kirjutas enne formaalse kirja neile, et öelda, mis on paki sees ja mis on selle väärtus. Otsisime üles pea postkontori, ootasime kuskil 10 minutit järjekorras ja saime teada, et paki saab kätte umbes nädala aja pärast Matouryst. Selle paki liikumine vist jah ei lähe kunagi meelest :).
Kohe saab valmis tassike õhtust teed, taustaks laulab Ruja, kuskilt kostub Fatima naeru, soe tuul puhub vaikselt ja off peletab moskiitosid eemale...ühesõnaga hea on olla :).
Head ööd.
24.05 (pühapäev)
Parim lahendus selle pühapäeva veetmiseks oli tõesti kajakiga Gabriel’i jõel sõitmine. Kodust lahkusime mina, Florence, Cyrill ja Eva kuskil 11:30 ja tagasi jõudsime alles 18:30. Jõel saime olla täitsa 6 pikka tundi. Gabriell’i jõele saime minna ühest toredast restoranist/paadisadamast, mis asub Roura küla ühe pika tänava lõpus. Reedel kui Florence sinna kohta ja helistas, et uurida, mis ajal on kõige parem sõitma minna (sest siin ju teatavasti mängivad tõusud ja mõõnad suurt rolli), siis vastati talle, et 12 ajal on hea tõusuga minna ja siis pärast mõõnaga tagasi tulla. Tegelikkuses oli aga asi vastupidime. Nimelt alustasime sõitu vägaväga madala veetasemega ja vastuvoolu :) ei olnud meil viga midagi. Paaril korral lihtsalt pidime paatidest välja ronima ja neid järel vedama, samal ajal astudes ise paljaste jalgadega teravate kivide peal, sest veetase oli tõesti nii madal, et mõlaga ei saanud siis midagi kasulikku teha. Nägime suuremat sorti iguaani kaldal lesimas...ilus elukas ikka peab mainima...need erinevad rohelised värvid. Muidugi ei saa mainimata jätta neid ilusais libikaid ja linde, kes meie ümber pidevalt tiirutasid. See flora ja fauna nautimine aitas vahepeal täitsa hästi ära unustada, et sõidame madala veega vastuvoolu. Väikene peatus, et nautida juustu ja singi võileibu (no mis leivast me räägime....ikka sai või sepik), mis muide matkadel maitsevad kohe eriti hästi. Ja siin muide ei peagi sulatatud juustu ostma...tavaline juust hakkab ise sulama, kui on kilekotis olnud paar tundi. Valisime pikalt kohta einestamiseks ja lõpuks leidsime enda arust väga mõnusa koha, kus oli väike roheline kõrgendik, kuhu saime istuda. Esimesena astus paadist välja Cyrill ja kõigile oli kohe selge, et puhaste jalgadega ei pääse keegi liikuma. Nimelt oli seal korralik muda...ikka päris libe muda, niiet Cyrill korra selili kukkus ja teised kõik peaaegu sama tegid. Aga võileivad, ramboutanid, müslibatoonid ei maitse ilmselt kuskil paremini. Kui kõigil jõuvarud jälle taastatud, hakkasime edasi aerutama...taaskord pidime mõnel korral paadist välja tulema, et seda üle kivide vedada, aga peale puhkepausi oli see käkitegu. Siis ikka tervitasime vastusõitvaid paate ja kallastel seisvaid inimesi. Kui aeg oli hakata tagasi sõitma, siis tundus sõit kuidagi väga hästi minevat...voolu ei olnud absoluutselt...vesi seisis lihtsalt paigal. Aga siis muutus meile alguses lihtsana tundunud tagasitee peaaegu et sama raskeks kui esimene ots oli olnud. Nimelt oli vool meile jällekord vastu. Aga ega seisma ka ei saa ju jääda...ikka tuleb edasi sõuda. Vesi oli tõusnud aegamööda üle meetri kõrgemaks....mudaväljad mina alguses nägime, olid nüüd kõik vee all. Vesi muide oli mõnusalt soe, aga ei tahtnud kuidagi läbi paista. Tagasitee möödus mõndade peatustega....kas siis pildistamiseks, joomiseks, väikeseks ampsuks, teise paadi märjaks pritsimiseks või siis Cyrilliga sõja pidamine ehk üksteise pihta kõikvõimalike veest leitud asjade loopimine. Lõpuks jõudsime kõik väsinutena, läbimärgadena aga õnnelikena tagasi :).
Väga tore pühapäev. Loodan et teilgi oli tore.
Head ööd.
25.05 (esmaspäev)
Õhtused venitused lihastele olid igati tegemist väärt. Kuigi õhtul enne magama minekut oli raske lugemiseks raamatut käes hoida, siis hommikul oli juba täitsa ok olla. Ei valutanud enam kuskilt.
Hommikul aga maksis õhtune laiskus kätte. Õhtul ei viitsinud ju kohe kuidagi pesu kuivamast ära võtta...kuigi teada oli, et öösel sajab. Nii ma siis pidingi hommikul niisked tööriided selga ajama. Puhas laiskus.
Ilmaennustajatel võib siin küll raske elu olla. Päris hommikul tundub nagu tuleks väga vihmane päev, siis aga paistab päike natukese aega, siis jälle tervet taevalaotust katvad hallid pilved, siis jälle päike jnejne. Kogu eelneva mai kuuga võrreldes oli täna üks väga vihmane päev...sadas kokku päeva peale eh kuskil tund aega. Ja selle tunni aja jooksul olime meie muidugi istanduses käpukil mulla sees, et taimejuurikaid välja juurida.
Töötegemise saateks jutustades sain teada, et nii Eva kui ka Dantel ei oska kumbki ujuda. Seepärast ei ole Dantel ka kunagi ühelgi kanuumatkal käinud...veidral kombel aga piroogiga näiteks Surinami sõitmine ei ole mingi probleem.
Kokkuvõttes oli täna muidugi jälle esmaspäev selle kõige otsesemas mõttes. Väsimus oli nii suur nagu oleks olnud raske töönädala lõpp. Ükskõik kui puhanud sa siin nädalavahetusel ka ei ole, siis esmaspäevad on kõige hullemad. Päeva lõpus autoga jälle maja ette jõudes istusime Evaga mõlemad hea mitu minutit autos ja kumbki ei suutnud ennast isegi autost välja ajada. Küsimuste esitamine ja neile vastamine käis ka teo kiirusel, sest kohe üldse ei viitsinud rääkida.
Head ööd.
laupäev, 23. mai 2009
18.05 (esmaspäev)
Ükskõik kui puhanud sa ka nädalavahetusel ei oleks, siis esmaspäevad on ikka ja alati ühed väsitavad päevad. Päeva alustasime ikka nii nagu varem..kell kaheksa mõned taimed siit kohapealt kaasa, siis mõned taimed korjasime teel kontorisse. Kuskil tunnikese veetsime täna Evaga ühest teeäärsest mülkast vesiroosi moodi taimi korjates. Suure tee ääres oli kraav, kus vesi ulatus kuskil põlveni. Kummikud jalga ja läksime nii kaugele kui minna andis. Sokid said ikka lõpuks märjaks. Mida kõike auto akendest välja ei visata. Lõpuks kui avastasime, et miski elukas seal kraavis elab, siis otsustasime, et ehk tänaseks aitab :). Kui lõpuks on vaja 500 g kuivanud lehti ja samapalju kuivnud õisi, siis tuleb meil ilmselt uuesti minna, sest vett on alguses nendes taimedes ikka väga palju.
Kui lihtne on küsimusele vastata „ma ei tea”. Dantelil ja väidetavalt enamusel saramaka inimestel on see komme nii vastata paljudele küsimustele. Varem ei osanud sellele tähelepanu pöörata, aga täna avastasin, et see tõesti ongi nii. Vastavad nad nii enamjaolt siis kui nad ei taha või ei oska pikemalt asju lahti seletada. Kasvõi kõige lihtsamatale küsimustele võivad nad vastata „ma ei tea”. Näiteks täna oli kaks väga jaburat olukorda. Esimene: Dantel oli endale söögiks ostnud mingeid pirukaid ja pooled nendest alles jätnud. Peale mul-on-kõht-nii-tühi juttu küsisin, et miks ta siis ometi enda pirukaid lõpuni ei söö. Ütles, et talle need ei maitse väga. Mina küsisin siis, et miks (ei tundu ju väga raske küsimus) ja tema vastab, et ei tea :). Teine: olime teel tagasi koju ja enne poeni jõudmist küsisin Danteli käest, et kas tal on vaja poodi ka minna. Eeldasin, et kuna ta oli nädal aega Surinamis, siis tal ehk mõned söögi asjad vaja osta. Selle küsimuse peale vastas ta „ma ei tea” :D. No kes siis teab mõtlesin mina. Ja siis kui ta ikka ei suutnud ära otsustada, siis ta küsis Eva käest, et äkki tema teab, kas tal on vaja poodi minna. Siis vaatasime Evaga üksteisele otsa otmisasja pilguga. Jõudsime enne poeni, kui Dantel jõudis otsusele. Meie Evaga sõime jäätist ja arvasime, et Dantel nüüd vaatab poes ringi ja ostab endale süüa, aga ei...tuli tema naerdes ja tühjade kätega poest välja :D. Küsimuse peale, et kas sul on tõesti kodus ikka midagi süüa saime vastuseks nüüdseks juba klassikalise „ma ei tea”.
Head ööd.
19.05 (teisipäev)
Ehk nüüd hakkab zik kohale jõudma. Täna isegi oli natukese vihma ja pilvi rohkem kui eelnevatel päevadel. Taimedele kuluks see küll hirmsasti ära...näha juba, kuidas lehed hakkavad kuivama. Ja no ega isegi vihmast ära ei ütleks. Tööd teha sellise pideva päikese käes on väsitav...vihm oleks värskendav kõigile.
Täna linna sõites nägime teel ühte suurt iguaani. Ilus oli, aga jällegi ei saanud pilti teha, sest kui auto lõpuks seisma saad, siis on ta juba ammu kuskile ära põgenenud.
Head ööd.
20.05 (kolmapäev)
Plaane tehes ei ole üldse tore hommikul avastada, et Dantel on linna läinud. Nimelt oli plaanis täna hommikul ühte puud jälle rüüstata, aga selleks minu ja Eva jõust jääb kõvasti puudu. Seega pidime hommikul enda plaanid ümber tegema. Taim aerococo(õigekirjas ei ole kindel) kasvab ainult puude otsas sipelgapesades. Põrgulik korjamine oli see täna. Need sipelgapesad, kus see taim kasvab, on tavaliselt kuskil 3 meetri kõrgusel või veel kõrgemal ja puutüve ümber või suurema liaani küljes. Kuna mancheetega ei õnnestunud neid pesasid rüüstata, siis monteerisime ühe pika teiba külge suurema kööginoa. Nüüd ei pidanud tervet pesa alla saama vaid piisas ainult noaga taimede lahtilõikamisest. 1,5 kilo saamiseks tõmblesime seal 2 tundi vähemalt. Enamus aega muidugi kulus sellele, et prantsuse, eesti ja hispaania keeles erinevaid roppusi karjuda, sest need sipelgad ei olnud mingid tavalised tegelased. Ikka sellised, et kas kõige ropemad roppused olid kergelt üle huulte tulema. Lõppkokkuvõttes olime sipelgate poolt haavatud, higised, väsinud ja ainult 1,5 kilo võrra rikkamad. Kuskilt peame seda jubedat taime veel leidma.
Ei ole enam haruldus kui kõnnid džunglis 2 tundi ja lihtsalt vaatad ringi ja otsida mõnda taime. Ei ole siin kuskil suurelt silti väljas „siin on see ja see taim”. Peab selles lõputus roheluses otsima ühte roheliste lehtedega taime, mis ei õitse ega näita ka mingeid vilju...proovi sa neid siis üksteisest eristada.
Frederic läheb homme jälle reisile. Ikka tööreisile. Seekord peaaegu 3 nädalat. Tal on oma toimetustega nii kiire olnud, et kui täna uurisin, et kuidas Eva külmkapiga lood on (tal nimelt eelmine andis otsad). Praegu hoiab ta oma sööke minu kapis. Selle küsimuse peale kõndis Frederic kindlal sammul lähima seina juurde kindla eesmärgiga pead sinna vastu lüüa, sest ta oli selle täitsa ära unustanud. Kuna homme on prantslastel jällekord mingi püha, siis ei saa seda ka homme teha ja nii peabki Eva oma toidukraami enne igat toidukorda minu juurest tooma. Lõpuks võib küll päris tüütuks muutuda...mitte minule, aga temale.
Sain kätte taaskord ühe paki. Kodustelt massaaši õpik, „Minu Hispaania” ja ohtralt shokolaadi :). Oh seda rõõmu tunnet jällekord mis mind valdas kui selle paki avasin. Ega ma kade ei olnud, rõõmustasin shokolaadiga teisi ka :). Postkontoris oli mulle ka üks teatis URGENT. Nimelt on vanaisa saadetud pakk küll kohale jõudnud siia, aga Cayenne’s pidama jäänud, sest postkontori töötajad tahavad teada paki sisu. Tahavad teada, mis on selle väärtus...et kas siis minu käest veel raha küsida või mitte. Selleks tuleb minna reedel peapostkontorisse Evaga, et mingi paber kirjutada neile ja selgeks teha, et ei ole seal ei tuumapommi ega midagi muud kahtlast.
Head ööd.
21.05 (neljapäev)
Kiire päev algas hommikul kontoris taimede ettevalmistamisega. Pidime pakkima vajalikud asjad paberkottidesse, et Frederic saaks need kaasa võtta. Nimelt sõitis ta täna Lõuna – Koreasse ja sealt hiljem Mongooliasse. Taaskord oli hommikul olukord vähe teine kui olime õhtul arvestanud. Nimelt käis Dantel eelmisel nädalal Surinamis ühte taime korjamas. Korjata oli tal vaja ainult suuremaid oksi ja siis need siin väiksemaks tegema. Täna pidime ette valmistama 9 kilo seda taime. Põhitöö pidi olema eile Dantelil ära tehtud, aga hommikul saime teada, et ta õhtul ei viitsinud seda teha ja otsustas hoopis varem magama minna. See tähendas aga seda, et me pidime kibekiiret ja nüridat tööd tegema, et kõik saaks õigeks ajaks valmis. Eva tegeles teiste vajalike asjadega ning mina ja Dantel siis tükeldasime seda taime väiksemateks juppideks. Dantelil ei olnud häda midagi, sest tal oli hea ja väike mancheete. Minul aga oli suur, raske ja nürimast nürim mancheete. Lõpuks kui palavus hakkas üle pea kasvama, higi tahtis silmanägemise ära võtta ja nälg oli sajandi kõige suurem, siis viskas ikka närvi mustaks küll. Õnneks leidsime vahepeal tunnikese aega, et sööma minna. Uus energialaeng peal ja töö sai õigeks ajaks valmis :). Lõpp hea kõik hea.
Et nüüd meie taimede korjamist kiirendada räägib Eva meile vajalikest taimedest lähemalt...niisama piltide vaatamisest on vähe abi. Õnneks on siin ka paar inglise keelset raamatut nendest taimedest (mitte küll kõigist, aga vähemalt osadest). Õhtul siis koguneme Eva juurde ja saame väikese loengu :).
Head ööd.
22.05 (reede)
Teel Patawa kose juurde nägime laisklooma. Küll kaugel ja kõrgel puu otsas, aga nägime :). Õnneks oli see puu just ilma lehtedeta ja kõvasti teistest pikem niiet nägime tema liigutusi. Ehk on lootust kunagi mõnda lähemalt ka näha. Siis õnnestus meil täna veel tamariine päris lähedalt näha. Sõitsime aeglaselt, et saaks puid ja põõsaid läbi akna vaadata ja siis järsku nägime tamariine tee servas istumas. Kiirelt hüppasid nad küll puude otsa aga jäid ikka tee äärde. Ruttu kaamera välja ja sai isegi paar pilti tehtud, aga tiheda lehestiku tõttu mitte väga head. Aga sain neile isegi kuskil 3 meetri lähedusse. Need on ikka toredad olevused :).
Patawa kose juurde kõndisime kuskil tund aega ehk isegi, sest teepealsed erinevate lehtede võrdlused võtsid nii palju aega. Ikka nagu oleks taime lehed ühesugused ja siis ikka nagu ei ole ka. Võtsimegi paar oksa kaasa, et saaks hiljem piltide pealt täpselt järgi vaadata, et siis milline on meile vajalik ja milline mitte. Kosk ise aga oli palju kuivem kui eelmisel korral kui ma seal käisin, aga ikkagi ilus. Värskendasime jalgu natuke ja oligi aeg tagasi tulla.
Vihma puudumine hakkab järjest rohkem tunda andma. Lehed hakkavad igalpool vaikselt kuivamise märke andma. Sellepärast pidin täna ka siinseid pottidesse istutatud taimi kastma. Muld ainult tolmab kui ei kasta.
Head ööd.
Ükskõik kui puhanud sa ka nädalavahetusel ei oleks, siis esmaspäevad on ikka ja alati ühed väsitavad päevad. Päeva alustasime ikka nii nagu varem..kell kaheksa mõned taimed siit kohapealt kaasa, siis mõned taimed korjasime teel kontorisse. Kuskil tunnikese veetsime täna Evaga ühest teeäärsest mülkast vesiroosi moodi taimi korjates. Suure tee ääres oli kraav, kus vesi ulatus kuskil põlveni. Kummikud jalga ja läksime nii kaugele kui minna andis. Sokid said ikka lõpuks märjaks. Mida kõike auto akendest välja ei visata. Lõpuks kui avastasime, et miski elukas seal kraavis elab, siis otsustasime, et ehk tänaseks aitab :). Kui lõpuks on vaja 500 g kuivanud lehti ja samapalju kuivnud õisi, siis tuleb meil ilmselt uuesti minna, sest vett on alguses nendes taimedes ikka väga palju.
Kui lihtne on küsimusele vastata „ma ei tea”. Dantelil ja väidetavalt enamusel saramaka inimestel on see komme nii vastata paljudele küsimustele. Varem ei osanud sellele tähelepanu pöörata, aga täna avastasin, et see tõesti ongi nii. Vastavad nad nii enamjaolt siis kui nad ei taha või ei oska pikemalt asju lahti seletada. Kasvõi kõige lihtsamatale küsimustele võivad nad vastata „ma ei tea”. Näiteks täna oli kaks väga jaburat olukorda. Esimene: Dantel oli endale söögiks ostnud mingeid pirukaid ja pooled nendest alles jätnud. Peale mul-on-kõht-nii-tühi juttu küsisin, et miks ta siis ometi enda pirukaid lõpuni ei söö. Ütles, et talle need ei maitse väga. Mina küsisin siis, et miks (ei tundu ju väga raske küsimus) ja tema vastab, et ei tea :). Teine: olime teel tagasi koju ja enne poeni jõudmist küsisin Danteli käest, et kas tal on vaja poodi ka minna. Eeldasin, et kuna ta oli nädal aega Surinamis, siis tal ehk mõned söögi asjad vaja osta. Selle küsimuse peale vastas ta „ma ei tea” :D. No kes siis teab mõtlesin mina. Ja siis kui ta ikka ei suutnud ära otsustada, siis ta küsis Eva käest, et äkki tema teab, kas tal on vaja poodi minna. Siis vaatasime Evaga üksteisele otsa otmisasja pilguga. Jõudsime enne poeni, kui Dantel jõudis otsusele. Meie Evaga sõime jäätist ja arvasime, et Dantel nüüd vaatab poes ringi ja ostab endale süüa, aga ei...tuli tema naerdes ja tühjade kätega poest välja :D. Küsimuse peale, et kas sul on tõesti kodus ikka midagi süüa saime vastuseks nüüdseks juba klassikalise „ma ei tea”.
Head ööd.
19.05 (teisipäev)
Ehk nüüd hakkab zik kohale jõudma. Täna isegi oli natukese vihma ja pilvi rohkem kui eelnevatel päevadel. Taimedele kuluks see küll hirmsasti ära...näha juba, kuidas lehed hakkavad kuivama. Ja no ega isegi vihmast ära ei ütleks. Tööd teha sellise pideva päikese käes on väsitav...vihm oleks värskendav kõigile.
Täna linna sõites nägime teel ühte suurt iguaani. Ilus oli, aga jällegi ei saanud pilti teha, sest kui auto lõpuks seisma saad, siis on ta juba ammu kuskile ära põgenenud.
Head ööd.
20.05 (kolmapäev)
Plaane tehes ei ole üldse tore hommikul avastada, et Dantel on linna läinud. Nimelt oli plaanis täna hommikul ühte puud jälle rüüstata, aga selleks minu ja Eva jõust jääb kõvasti puudu. Seega pidime hommikul enda plaanid ümber tegema. Taim aerococo(õigekirjas ei ole kindel) kasvab ainult puude otsas sipelgapesades. Põrgulik korjamine oli see täna. Need sipelgapesad, kus see taim kasvab, on tavaliselt kuskil 3 meetri kõrgusel või veel kõrgemal ja puutüve ümber või suurema liaani küljes. Kuna mancheetega ei õnnestunud neid pesasid rüüstata, siis monteerisime ühe pika teiba külge suurema kööginoa. Nüüd ei pidanud tervet pesa alla saama vaid piisas ainult noaga taimede lahtilõikamisest. 1,5 kilo saamiseks tõmblesime seal 2 tundi vähemalt. Enamus aega muidugi kulus sellele, et prantsuse, eesti ja hispaania keeles erinevaid roppusi karjuda, sest need sipelgad ei olnud mingid tavalised tegelased. Ikka sellised, et kas kõige ropemad roppused olid kergelt üle huulte tulema. Lõppkokkuvõttes olime sipelgate poolt haavatud, higised, väsinud ja ainult 1,5 kilo võrra rikkamad. Kuskilt peame seda jubedat taime veel leidma.
Ei ole enam haruldus kui kõnnid džunglis 2 tundi ja lihtsalt vaatad ringi ja otsida mõnda taime. Ei ole siin kuskil suurelt silti väljas „siin on see ja see taim”. Peab selles lõputus roheluses otsima ühte roheliste lehtedega taime, mis ei õitse ega näita ka mingeid vilju...proovi sa neid siis üksteisest eristada.
Frederic läheb homme jälle reisile. Ikka tööreisile. Seekord peaaegu 3 nädalat. Tal on oma toimetustega nii kiire olnud, et kui täna uurisin, et kuidas Eva külmkapiga lood on (tal nimelt eelmine andis otsad). Praegu hoiab ta oma sööke minu kapis. Selle küsimuse peale kõndis Frederic kindlal sammul lähima seina juurde kindla eesmärgiga pead sinna vastu lüüa, sest ta oli selle täitsa ära unustanud. Kuna homme on prantslastel jällekord mingi püha, siis ei saa seda ka homme teha ja nii peabki Eva oma toidukraami enne igat toidukorda minu juurest tooma. Lõpuks võib küll päris tüütuks muutuda...mitte minule, aga temale.
Sain kätte taaskord ühe paki. Kodustelt massaaši õpik, „Minu Hispaania” ja ohtralt shokolaadi :). Oh seda rõõmu tunnet jällekord mis mind valdas kui selle paki avasin. Ega ma kade ei olnud, rõõmustasin shokolaadiga teisi ka :). Postkontoris oli mulle ka üks teatis URGENT. Nimelt on vanaisa saadetud pakk küll kohale jõudnud siia, aga Cayenne’s pidama jäänud, sest postkontori töötajad tahavad teada paki sisu. Tahavad teada, mis on selle väärtus...et kas siis minu käest veel raha küsida või mitte. Selleks tuleb minna reedel peapostkontorisse Evaga, et mingi paber kirjutada neile ja selgeks teha, et ei ole seal ei tuumapommi ega midagi muud kahtlast.
Head ööd.
21.05 (neljapäev)
Kiire päev algas hommikul kontoris taimede ettevalmistamisega. Pidime pakkima vajalikud asjad paberkottidesse, et Frederic saaks need kaasa võtta. Nimelt sõitis ta täna Lõuna – Koreasse ja sealt hiljem Mongooliasse. Taaskord oli hommikul olukord vähe teine kui olime õhtul arvestanud. Nimelt käis Dantel eelmisel nädalal Surinamis ühte taime korjamas. Korjata oli tal vaja ainult suuremaid oksi ja siis need siin väiksemaks tegema. Täna pidime ette valmistama 9 kilo seda taime. Põhitöö pidi olema eile Dantelil ära tehtud, aga hommikul saime teada, et ta õhtul ei viitsinud seda teha ja otsustas hoopis varem magama minna. See tähendas aga seda, et me pidime kibekiiret ja nüridat tööd tegema, et kõik saaks õigeks ajaks valmis. Eva tegeles teiste vajalike asjadega ning mina ja Dantel siis tükeldasime seda taime väiksemateks juppideks. Dantelil ei olnud häda midagi, sest tal oli hea ja väike mancheete. Minul aga oli suur, raske ja nürimast nürim mancheete. Lõpuks kui palavus hakkas üle pea kasvama, higi tahtis silmanägemise ära võtta ja nälg oli sajandi kõige suurem, siis viskas ikka närvi mustaks küll. Õnneks leidsime vahepeal tunnikese aega, et sööma minna. Uus energialaeng peal ja töö sai õigeks ajaks valmis :). Lõpp hea kõik hea.
Et nüüd meie taimede korjamist kiirendada räägib Eva meile vajalikest taimedest lähemalt...niisama piltide vaatamisest on vähe abi. Õnneks on siin ka paar inglise keelset raamatut nendest taimedest (mitte küll kõigist, aga vähemalt osadest). Õhtul siis koguneme Eva juurde ja saame väikese loengu :).
Head ööd.
22.05 (reede)
Teel Patawa kose juurde nägime laisklooma. Küll kaugel ja kõrgel puu otsas, aga nägime :). Õnneks oli see puu just ilma lehtedeta ja kõvasti teistest pikem niiet nägime tema liigutusi. Ehk on lootust kunagi mõnda lähemalt ka näha. Siis õnnestus meil täna veel tamariine päris lähedalt näha. Sõitsime aeglaselt, et saaks puid ja põõsaid läbi akna vaadata ja siis järsku nägime tamariine tee servas istumas. Kiirelt hüppasid nad küll puude otsa aga jäid ikka tee äärde. Ruttu kaamera välja ja sai isegi paar pilti tehtud, aga tiheda lehestiku tõttu mitte väga head. Aga sain neile isegi kuskil 3 meetri lähedusse. Need on ikka toredad olevused :).
Patawa kose juurde kõndisime kuskil tund aega ehk isegi, sest teepealsed erinevate lehtede võrdlused võtsid nii palju aega. Ikka nagu oleks taime lehed ühesugused ja siis ikka nagu ei ole ka. Võtsimegi paar oksa kaasa, et saaks hiljem piltide pealt täpselt järgi vaadata, et siis milline on meile vajalik ja milline mitte. Kosk ise aga oli palju kuivem kui eelmisel korral kui ma seal käisin, aga ikkagi ilus. Värskendasime jalgu natuke ja oligi aeg tagasi tulla.
Vihma puudumine hakkab järjest rohkem tunda andma. Lehed hakkavad igalpool vaikselt kuivamise märke andma. Sellepärast pidin täna ka siinseid pottidesse istutatud taimi kastma. Muld ainult tolmab kui ei kasta.
Head ööd.
esmaspäev, 18. mai 2009
15.05 (reede)
Äratus kell 5, et hommikul linna saada. Pole paha ja sellega võib isegi ära harjuda kui õhtul õigel ajal magama minna.
Siinne hääletamiskultuur on Euroopa omast veidi erinev. Head autojuhid, kes hääletajaid siin peale võtavad on justkui tasuta taksojuhid...rohkem kui Euroopa omad. Selles mõttes, et siin tahab pea iga mees, et teda viidaks linnas täpselt mingi konkreetse maja ukse ette. Üheks põhjuseks, miks nii palju hääletajaid siin tee serval pöidla üles tõstab on see, et bussiliiklus jätab väga suuresti soovida. Pole mingeid kindlaid graafikuid...bussid (enamjaolt väikesed mikrobussid) sõidavad siis, kui need täis on ja hinnad on ka hirmkallid. Vahemaa, mille eest Eestis maksab täispilet kuskil 150 krooni, tuleb siin selle eest välja käia kuskil 500 krooni. Sürr eks. Pole siis ime, et igal hommikul emad oma väikeste sülelastega linna hääletavad. Ega see hääletamine just kõige turvalisem liikumisviis ei ole (seda ka Euroopas eks)...Frederic näiteks jäi ühel korral telefonist ilma, kui ta ühte hääletajat vedas.
Põhjus, miks kohalikud mehed kogunevad poodide ette oma õllet nautima on see, et pole lihtsalt baare, kuhu minna. Kui nüüd järgi mõelda, siis ma pole tõesti linnas näinud eriti palju baare. Restorane ja väiksemaid söögikohti ikka leidub, aga need on ikka rohkem sööjatele mõeldud. Niisiis jah on see tavaline, et nö baari mängitakse poodide parklas. Ja selline asi nagu vanusepiirang alkoholi ostmiseks hakkas siin Fredericu jutu järgi alles paar kuud tagasi kehtima. :D müstika. Enne seda ei olnud mingit vahet. Nüüd aga on piiriks 18 eluaastat nagu enamasti mujalgi.
Üllatusi siinse elu kohta ikka jätkub ohtralt :D
Head ööd tänaseks igatahes siis.
16.05 (laupäev)
10 joogatajat jõudsid meile siia juba kell 8 hommikul. Kuna Utit ei ole praegu, siis aitasin mina terve päeva jooksul neile süüa viia ja koristada. Hommikusöögid on neil lihtsad...kohvi/tee/kakao, mahl, sai, või ja moos. Lõunaks said nii nemad kui ka meie riisi ja rummi kastmega kana...mis muide oli vägaväga hea. Õhtuks siis spagette hakklihakastme ja salatiga. Muidugi jäi enamus toitu järgi turistidest...meile sobib see hästi, sest selle allesjäänud söögi saame me ise ära süüa :).
Peale lõunasöögi serveerimist jõudis siia minu autoga Bernard, kelle ma pidin Cayenni tagasi viima ja siis peale seda lennujaama minema. Kõik oli ilusti graafikus ja lennujaama jõudsin isegi õigel ajal...või noh sellel ajal kui lennuk oleks pidanud saabuma. Tõsiasi aga oli see, et lennuk jäi alguses 30 minutit hiljaks oma maandumisega ja siis peale seda läks terve igavik, et reisijad oma pagasi kätte saaksid. Lõpuks ootasin ma lennujaamas kokku 2 tundi...justjust. Hea oli, et ma raamatu kaasa võtsin. Inimesed on saabuvate lendude ukse juures ikka kordi rõõmsamad :). Tore oli näha laste nägusid, kes oma ema või isa ootasid ja neid läbi uste kasvõi korraks nägid. Lõpuks hakkasime siis tagasi suunduma..vahepeal veel poest läbi. Täna oli siin mägiteel olnud mingi rattavõistlus...nimelt koju sõites tuli meile vastu suur hulk autosid, kellel olid rattad katusel. Ei ole mina varem sellel teel nii palju autosid näinud. Täna ei puudunudki siit ka mootorrattad. Üks rattur hakkas teisest möödasõitu tegema ja ei jälginud üldse, mis tall vastu tuleb...kaldus julgelt vastassuuna vööndisse, aga õnneks peale kiiret signaali ja häid pidureid lõppes kõik hästi. Nüüd saan aru, miks Frederic väldib nädalavahetustel siin autoga sõitmist. Ilge närvide kulu ikka.
Õhtul kuulsin veel Eva reisi jutte. Oli ta siis 2 nädalat kruiisilaevaga Itaalia ja Kreeka lähedal tiirutanud. Nägin ka mõningaid pilte...vägaväga ilus ikka. Kreekasse tuleb endal ka ikka kunagi jõuda. Aga ega palju ei jõudnudki rääkida, sest väsimus oli suur.
Head ööd.
17.05 (pühapäev)
Neid joogatajaid on siin nii palju, et Eva oli sunnitud öösel minu toas magama. Õnneks üks voodi jäi veel külastajatest üle :). Aga nende joogatajate programm siin nendel kahel päeval oli küll väga tihe. Aroomiteraapiaid, asanaid, meditatsiooni ja kõike muud ikka söögi alla ja söögi peale. Kui peale aroomiteraapiat neile lõunat serveerisime siis oli imehea lõhn seal üleval...kõik need erinevad taimed ja õied.
Tänu külastajate väiksele söögiisule saime täna lõunaks süüa spagette imehea koorekastme ja hakkliha kastmega, mida nad eile sõid. Terve hommikupooliku ma unistasin sellest :). Ikka väga hea oli. Hiljem puuviljasalatit ka veel. Lõunatasime kõik koos ja Eva rääkis veel oma reisist meile.
Käisime täna taaskord ühe kose juures. Ei teadnud ei mina ega Evat, et tark mõte oleks ujumisriided selga panna. Nüüd on teada, et kui kuskile Florenciga läheme, siis seal on vett ja saab ujuda :). Aga väga tore oli see retk. Teepeal näitas ja rääkis Florence meile igast erinevatest asjadest, millest mina vähemalt ei olnud teadlik. Näiteks näitas ta meile ühte puud, kuhu tuleb teha sisselõige nii, et mahl voolama hakkaks...kui mahl on muutunud valgeks ja kõvaks, siis saab seda edukalt kasutada tule süütamiseks. Siis näiteks saime teada, et alati kuskile kasvõi väiksemale retkele minnes tuleb kaasa võtta välgumihkel (et ära eksides saaks lõket teha), nuga ning üks vahend millega saab näiteks maohammustuse korral mürgi välja imeda. Varem olen mina nendest asjadest ehk heal juhul noa kaasa võtnud :). Hea teada nüüd. Veel näitas Florence meile ühte puud, mida saab hästi kasutada nö trummina...selles mõttes, et kui oled ära eksinud, siis pulkaga vastu selle puu tüve tagudes kuuleb seda häält kaugele.
Head ööd.
Äratus kell 5, et hommikul linna saada. Pole paha ja sellega võib isegi ära harjuda kui õhtul õigel ajal magama minna.
Siinne hääletamiskultuur on Euroopa omast veidi erinev. Head autojuhid, kes hääletajaid siin peale võtavad on justkui tasuta taksojuhid...rohkem kui Euroopa omad. Selles mõttes, et siin tahab pea iga mees, et teda viidaks linnas täpselt mingi konkreetse maja ukse ette. Üheks põhjuseks, miks nii palju hääletajaid siin tee serval pöidla üles tõstab on see, et bussiliiklus jätab väga suuresti soovida. Pole mingeid kindlaid graafikuid...bussid (enamjaolt väikesed mikrobussid) sõidavad siis, kui need täis on ja hinnad on ka hirmkallid. Vahemaa, mille eest Eestis maksab täispilet kuskil 150 krooni, tuleb siin selle eest välja käia kuskil 500 krooni. Sürr eks. Pole siis ime, et igal hommikul emad oma väikeste sülelastega linna hääletavad. Ega see hääletamine just kõige turvalisem liikumisviis ei ole (seda ka Euroopas eks)...Frederic näiteks jäi ühel korral telefonist ilma, kui ta ühte hääletajat vedas.
Põhjus, miks kohalikud mehed kogunevad poodide ette oma õllet nautima on see, et pole lihtsalt baare, kuhu minna. Kui nüüd järgi mõelda, siis ma pole tõesti linnas näinud eriti palju baare. Restorane ja väiksemaid söögikohti ikka leidub, aga need on ikka rohkem sööjatele mõeldud. Niisiis jah on see tavaline, et nö baari mängitakse poodide parklas. Ja selline asi nagu vanusepiirang alkoholi ostmiseks hakkas siin Fredericu jutu järgi alles paar kuud tagasi kehtima. :D müstika. Enne seda ei olnud mingit vahet. Nüüd aga on piiriks 18 eluaastat nagu enamasti mujalgi.
Üllatusi siinse elu kohta ikka jätkub ohtralt :D
Head ööd tänaseks igatahes siis.
16.05 (laupäev)
10 joogatajat jõudsid meile siia juba kell 8 hommikul. Kuna Utit ei ole praegu, siis aitasin mina terve päeva jooksul neile süüa viia ja koristada. Hommikusöögid on neil lihtsad...kohvi/tee/kakao, mahl, sai, või ja moos. Lõunaks said nii nemad kui ka meie riisi ja rummi kastmega kana...mis muide oli vägaväga hea. Õhtuks siis spagette hakklihakastme ja salatiga. Muidugi jäi enamus toitu järgi turistidest...meile sobib see hästi, sest selle allesjäänud söögi saame me ise ära süüa :).
Peale lõunasöögi serveerimist jõudis siia minu autoga Bernard, kelle ma pidin Cayenni tagasi viima ja siis peale seda lennujaama minema. Kõik oli ilusti graafikus ja lennujaama jõudsin isegi õigel ajal...või noh sellel ajal kui lennuk oleks pidanud saabuma. Tõsiasi aga oli see, et lennuk jäi alguses 30 minutit hiljaks oma maandumisega ja siis peale seda läks terve igavik, et reisijad oma pagasi kätte saaksid. Lõpuks ootasin ma lennujaamas kokku 2 tundi...justjust. Hea oli, et ma raamatu kaasa võtsin. Inimesed on saabuvate lendude ukse juures ikka kordi rõõmsamad :). Tore oli näha laste nägusid, kes oma ema või isa ootasid ja neid läbi uste kasvõi korraks nägid. Lõpuks hakkasime siis tagasi suunduma..vahepeal veel poest läbi. Täna oli siin mägiteel olnud mingi rattavõistlus...nimelt koju sõites tuli meile vastu suur hulk autosid, kellel olid rattad katusel. Ei ole mina varem sellel teel nii palju autosid näinud. Täna ei puudunudki siit ka mootorrattad. Üks rattur hakkas teisest möödasõitu tegema ja ei jälginud üldse, mis tall vastu tuleb...kaldus julgelt vastassuuna vööndisse, aga õnneks peale kiiret signaali ja häid pidureid lõppes kõik hästi. Nüüd saan aru, miks Frederic väldib nädalavahetustel siin autoga sõitmist. Ilge närvide kulu ikka.
Õhtul kuulsin veel Eva reisi jutte. Oli ta siis 2 nädalat kruiisilaevaga Itaalia ja Kreeka lähedal tiirutanud. Nägin ka mõningaid pilte...vägaväga ilus ikka. Kreekasse tuleb endal ka ikka kunagi jõuda. Aga ega palju ei jõudnudki rääkida, sest väsimus oli suur.
Head ööd.
17.05 (pühapäev)
Neid joogatajaid on siin nii palju, et Eva oli sunnitud öösel minu toas magama. Õnneks üks voodi jäi veel külastajatest üle :). Aga nende joogatajate programm siin nendel kahel päeval oli küll väga tihe. Aroomiteraapiaid, asanaid, meditatsiooni ja kõike muud ikka söögi alla ja söögi peale. Kui peale aroomiteraapiat neile lõunat serveerisime siis oli imehea lõhn seal üleval...kõik need erinevad taimed ja õied.
Tänu külastajate väiksele söögiisule saime täna lõunaks süüa spagette imehea koorekastme ja hakkliha kastmega, mida nad eile sõid. Terve hommikupooliku ma unistasin sellest :). Ikka väga hea oli. Hiljem puuviljasalatit ka veel. Lõunatasime kõik koos ja Eva rääkis veel oma reisist meile.
Käisime täna taaskord ühe kose juures. Ei teadnud ei mina ega Evat, et tark mõte oleks ujumisriided selga panna. Nüüd on teada, et kui kuskile Florenciga läheme, siis seal on vett ja saab ujuda :). Aga väga tore oli see retk. Teepeal näitas ja rääkis Florence meile igast erinevatest asjadest, millest mina vähemalt ei olnud teadlik. Näiteks näitas ta meile ühte puud, kuhu tuleb teha sisselõige nii, et mahl voolama hakkaks...kui mahl on muutunud valgeks ja kõvaks, siis saab seda edukalt kasutada tule süütamiseks. Siis näiteks saime teada, et alati kuskile kasvõi väiksemale retkele minnes tuleb kaasa võtta välgumihkel (et ära eksides saaks lõket teha), nuga ning üks vahend millega saab näiteks maohammustuse korral mürgi välja imeda. Varem olen mina nendest asjadest ehk heal juhul noa kaasa võtnud :). Hea teada nüüd. Veel näitas Florence meile ühte puud, mida saab hästi kasutada nö trummina...selles mõttes, et kui oled ära eksinud, siis pulkaga vastu selle puu tüve tagudes kuuleb seda häält kaugele.
Head ööd.
reede, 15. mai 2009
09.05 (laupäev)
Ilus vihmata päev sellel vihmaperioodil. Hommikune turulkäik, kus sain ramboutanide ja ühe ananassi võrra enda külmkappi rikastada. Parepoud jäid sellel korral ostmata, sest kaks nädalat jutti neid süüa ja ju ei jaksa. Muidugi kaasnesid hommikuse linnas käiguga tavalised ummikud ja rattavõistlused.
Toreda päeva lõpetuseks kutsus Cyrill meid veel õhtul lõket nautima ja Fredericu tehtud suppi sööma. Väga mõnus kui sa jõuad kell 7 koju ja mõtled, et kohe üldse ei viitsi midagi süüa teha ja siis kutsutakse supile :). Väga tore oli kogu kambaga lõket nautida, juttu rääkida, naerda ja väga rammusat suppi süüa. Spetsiaalne supp pidi olema :)...selline nädalalõpu supp, kuhu paned sisse kõik mis kapist leiad...palju erinevais aedvilju ja kolme erinevat sorti juustu. Väga hea oli igatahes.
Aga nüüd on küll õige aeg magama minna...lõkkelõhn toob ju veel eriti hea une.
Head ööd.
10.05 (pühapäev)
Head emadepäeva kõigile emadele ja vanaemadele!
Hommik algas kell 7 sellega, et kuulsin möiraahvi häälitsemas. Mitte siit väga kaugel. Mitu minutit järjest sain seda häält kuulata...polnud varem ju kuulnud. Meenutas see hääl siis midagi sellist nagu eemal koguks tuul ennast järjest suuremaks või siis nagu kasutaks keegi kohviubade purustamiseks seda vana jahvatajat. Aga väga müstiline häälitsus igatahes.
Peale tavalist pühapäevast pesu pesemist ja väikest koristust tuli siis päevaga midagi ette võtta. Niisama päevitada ja lugeda ka ei jõua enam. Valida oli, et kas minna vaatama uuesti coq-de-rochi või siis minna kullakaevanduse paika. Otsustasin täna selle viimase kasuks, sest ilm oli pikemaks reteks hea. Päike ja mõningad pilved ja väike vihm vahepeal. Kotti 2 liitrit vett, fotokas, rätik, võileivad, banaan, paber, pliiats ja võiski teele asuda. Rada sinna on enamjaolt ellamäge ja suhteliselt järsult...etteruttavalt võin öelda, et tagasitee ei olnudki nii lihtne kui arvasin. Esimene suurem jälg inimtegevusest oli koht, kus tee läks kaheks...üks külasse, kus elavad kullakaevanduse mehed ja teine siis minu sihtkohta, ühe jõekese juurde. Tee jõeni viis läbi kahe suurema platsi, mis olid kunagi tühjaks aetud ja kuhu nüüd on istutatud väikesed puud. Nende platside kõral suur traktor, millega saab eduliselt kõik maha võtta, mis ette satub ja hunnik igast muud ehituskraami. Esimene plats oli isegi suhteliselt väike, aga kui kuskil 10 minuti pärast teisele platsile jõudsin siis oli imestus suur, sest see plats oli nii suur. Mõelda vaid, et see oli mingi hetk lihtsalt täiesti paljaks aetud igasugusest rohelusest. Nüüd aga meenutas see mulle mõne Eesti väikese saare mereäärt...ainult liiv ja meri oli puudu :). Aga kuidagi tuttav tundus. Lõpuks siis peale tund aega kõndimist suure kuumuse käes jõudsin jõekeseni. Või peaks pigem ütlema oja selle kohta. Sillalt nägin, et oja läheb kaheks ja seal keskel on üks väike saarekene. Mis muud kui saapad jalast ja läbi vee saarekesele. Mis mõnu. Poolteisttundi kohas, kus ei ole midagi muud kui loodus oma häältega ja sina oma mõtetega. Kui palju olen ma sellisest kohast mõelnud. Nüüd leidsin. Ei olnud tõesti kedagi muud peale lindude, liblikate, sisalike ja minu. Vesi vulises taustaks ja päike paistis. Leidsin ojas isegi ühe sügavama koha ja sain teha oma esimese supluse. Vesi oli umbes sama soe nagu Eesti on keskmisel suvel vee temperatuur. Selles kohas olles...lihtsalt ümbrust nautides, sain aru kui lihtne on olemine, kui lihtne võib olla ennast ülimalt mõnusalt tunda. Ei ole vaja iPodi, arvutit, wifit, tuhandet telekanalit, telefoni ega antud hetkel isegi mitte raamatut. Sa lihtsalt oled seal ja nii ongi kõige parem. Koht, mis võlub ühelt poolt enda lihtsusega, aga samas on nii rikas ja annab nii palju. Ja see on lihtsalt üks koht keset džunglit. Seda kohta ei oleks olemas, kui siia oleks tõesti tehtud kullakaevandus. Pole ammu kohanud midagi nii lihtsat aga samas suurt. Müstika. Aga tagasitee ei olnudki nii lihtne nagu ma juba mainisin. Ikka mäest üles, üles ja üles. Ei paistnud sellele tõusule lõppu tulevat ja see 2 liitrit vett ei olnud niisama igaksjuhuks kaasa võetud. Kõik sai otsa. Teepeal kuulsin veel, kuidas möiraahv häälitses. Jällegi ei tundunud see väga kaugel olevat, aga samas nende häälitsusi on kuulda mitme kilomeetri taha. Proovisin seda ka videole saada, aga kvaliteet ei ole just kõige parem. Avastasin sellel väikesel retkel veel ühe toreda asja, mida ilmselt saate ka piltide pealt aru. Nimelt sipelgate poolt moodustatud väikesed liivahunnikud teedel. Üks asi on see hunnik ja selle kuju, aga teine asi on need augud, mille kaudu nad liiva maa alt välja toovad. Küll meenutavad ühes kuhjas sipelgae käigud propellerit ja teises kuhjas naerunägu. Väike asi, aga põnev.
Tohutult tore päev oli. Sellise päeva lõpuks ei ole ju midagi paremat kui üks tassike teed ja üks hea raamat...ja muidugi hea sõber hamac :).
Ilusat ööd.
11.05 (esmaspäev)
Palju õnne Ottole sünnipäevaks. 8 aastat juba täitsa on ju midagi :).
Täna jällekord kuulsin möiraahve häälitsemas. Väike kokkuvõte neist raamatu „Loomade elu” põhjal, mis ma leidsin. Raamat on küll välja antud aastal 1987 (no sama vana kui mina ju) aga info seegi. Nüüd siis aga möiraahvidest: nad ühed suuremaid loomi Ameerika ahviliste hulga, mass 5700 – 7400 g. Nende haardsabad on väga liikuvad ja tundlikud. Karvastik on pikk ja värvuselt varieeruv. Elavad Kesk – ja Lõuna – Ameerikas kuni 2000 meetri kõrgusel üle merepinna. Möiraahvid on puhtalt puiselulised loomad ning laskuvad maapinnale haruharva. Nad toituvad lehtedest, pungadest, õitest ja viljadest. Nad said loodusuurijatele tuttavaks juba ammustel aegadel oma kilomeetrite taha kostvate ebatavaliste „kontsertide” tõttu. Möiraahvide perekond on kõige aktiivsem varahommikul. Kõrge puu otsas istuv isane alustab „kontserti”, millega varsti liituvad emane ja pojad. Nad lasevad kuuldavale mitmesuguseid helisid. Arvatakse, et sellise varahommikuse alauluga lokaliseerivad möiraahvid oma seltsingu asukoha ja teatavad „omandiõigusest” kindlale territooriumile.
Tundub, et vihmaperioodi asemel on meil siin ahvideperiood. Ei ole siin neil küll vahet, et kas on hommik või õhtu. Praegugi, kell 7:12 õhtul, möirgavad nad metsas.
Ei ole siin ei kippu ega kõppu vihmaperioodist. Hommikul küll natukese midagi tuli taevast alla, aga siin seda vihmaks küll ei saa lugeda. Õhtuti on siin juba omad naljad, kui teised linnast tagasi tulevad...kõik räägivad et oii milline vihmaperiood meil siin ikka on :).
Siin on üheks väga heaks isutekitajaks telekast tulevad prantslaste kokasaated. Lausa eraldi kanal selle jaoks. Enne lõunat seda vaadata on väga mõnus. Küll aga ei ole siis mõnus kui söön siin näiteks enda tagasihoidlikku spagette ja kalapulki ning meenutan, et mida kõike seal saadetes ka ei tehtud. Hakka või päris kokkama.
Head ööd.
12.05 (teisipäev)
Päevad veerevad vaikselt siin. Aga ongi vaja natuke puhata enne, kui Eva tagasi tuleb ja suur taimede korjamine pihta hakkab.
Praegu loen John Grishami raamatut „The Appeal”. Väga põnev. Märkamatult läks terve tänane ennelõuna sellele. Jällekord üks lugemine, mida kohe kuidagi ei taha käest panna ja aina keerad lehekülgi edasi. Lisaks oli eile veel tore üllatus...nimelt hankis Florence mulle veel 3 raamatut :). Varsti võin oma raamatukogu avada. Aga vat kuidas tasus ära see väike virin, et midagi pole lugeda :). Nüüd vat et ei jõua ära lugeda seda, mis ette antakse.
Ei tasu ikka jätta asju kuskile maha vedelema. Vastasel juhul arvab Soho/Zorro(kõige väiksem koer), et need on temale närimiseks mõeldud. Nüüdseks on mul tema hammaste vahele sattunud üks saapatald ja üks töökinnas. Mõlemad on sellised, et paariliseta raske kasutada ja nii olengi mõlemad pidanud ära viskama. Aga ega ma ainuke ei ole...üks päev leidis Fatima näiteks keset platsi Danteli soki, mis oli juba poolenisti ära näritud.
Head ööd.
13.05 (kolmapäev)
Täna sain täpsemalt aimu, mis tööd siis Fatima ja Uti enne turistide saabumist teevad. Nimelt tuleb siia nädalavahetusel üks suurem jooga grupp ja majad on vaja ära koristada ja valmis sättida. Uti ei ole veel Brasiiliast tagasi jõudnud ja seega aitan mina sellel korral Fatimal neid asju teha. Mina tegelesin siis kuue toa koristamisega..ikka ämblikuvõrgud seintelt maha, konnad ja sisalikud nurkadest välja ja siis põrand pesta. Fatima tegeles nö elutubade, wc-de ja köökidega. Kuskil 3 tundi võttis see kõik aega, aga lõpuks oli ikka täitsa väsimus peal. Nö autasuks siis võtsime ühe palmi otsast banaanikobara alla. Mancheete kätte ja terve kobar maha. Banaanid on küll veel väikesed ja rohelised, aga varstivarsti peale järelküpsemist saab neid juba süüa.
Bernard tuli täna siia koos Fredericuga, et mu auto jälle parandusse viia. Nad said küll autole siin hääle sisse, aga probleem on ikkagi kuskil. Eks näis siis kuna auto jälle kätte saab.
Head ööd.
14.05 (neljapäev)
Kui toad on ühel päeval koristatud, siis teisel päeval on aeg voodid valmis sättida. 13 voodit järjepanu ära teha polegi nii lihtne :). Eriti kui ühes väikeses toas on 3 voodit ja sa pead pidevalt nende ümber kõndima, et vaadata et voodilina ja tekk mõlemal pool voodit ikka samale kõrgusele ulatuksid. Aga ära sai tehtud ja peale seda oli veel energiat, et veel üks kord harjaga üle käia laudrada siin metsas. Ikka märksa lihtsam on seda rada korra nädalas puhastada, kui lehed ei ole veel jõudnud nö laudrajaga üheks kasvada, kui siis et kord kuus seda teha.
Tunnike päevitamist lõunapausil = vihm ei ole ikka veel kohal. Vihma viibimise tõttu tuleb ka pottides olevaid väiksemaid taimi kasta, et need päris välja ei sureks.
Pealelõunal kui lisajõud saabus (Frederic) siis oli aeg suured puidust lauad ühte majja kokku vedada. Kui siin suurem seltskond on, siis tavaliselt söögikorrad viiakse kõik suuremasse majja.
Ühel päeval banaanid ja teisel päeval papaiad. Meil on siin kaks papaia puud. Üks siin minu maja juures ja teine Danteli maja juures. Suured ja rohelised praegu. Täna siis suure vaevaga saime ühe puu otsast 5 papaiat alla. Puu ise on kuskil 4 meetrit pikk ja selleks, et papaiasid sealt alla saada tuleb neid pika teibaga togida. Peaaegu igal korral oleks papaiaga vastu pead saanud. Nii mina kui ka Fatima saime korralikult minu üle naerda. Lõpuks siis pika pusimise peale saime 5 tükki kätte. Fatima seletas, et neile tuleb nüüd noaga väikesed lõhed sisse teha ja päikese kätte küpsema jätta. Oma aia papaia võib ikka ilgelt hästi maitsta :).
Head ööd.
Ilus vihmata päev sellel vihmaperioodil. Hommikune turulkäik, kus sain ramboutanide ja ühe ananassi võrra enda külmkappi rikastada. Parepoud jäid sellel korral ostmata, sest kaks nädalat jutti neid süüa ja ju ei jaksa. Muidugi kaasnesid hommikuse linnas käiguga tavalised ummikud ja rattavõistlused.
Toreda päeva lõpetuseks kutsus Cyrill meid veel õhtul lõket nautima ja Fredericu tehtud suppi sööma. Väga mõnus kui sa jõuad kell 7 koju ja mõtled, et kohe üldse ei viitsi midagi süüa teha ja siis kutsutakse supile :). Väga tore oli kogu kambaga lõket nautida, juttu rääkida, naerda ja väga rammusat suppi süüa. Spetsiaalne supp pidi olema :)...selline nädalalõpu supp, kuhu paned sisse kõik mis kapist leiad...palju erinevais aedvilju ja kolme erinevat sorti juustu. Väga hea oli igatahes.
Aga nüüd on küll õige aeg magama minna...lõkkelõhn toob ju veel eriti hea une.
Head ööd.
10.05 (pühapäev)
Head emadepäeva kõigile emadele ja vanaemadele!
Hommik algas kell 7 sellega, et kuulsin möiraahvi häälitsemas. Mitte siit väga kaugel. Mitu minutit järjest sain seda häält kuulata...polnud varem ju kuulnud. Meenutas see hääl siis midagi sellist nagu eemal koguks tuul ennast järjest suuremaks või siis nagu kasutaks keegi kohviubade purustamiseks seda vana jahvatajat. Aga väga müstiline häälitsus igatahes.
Peale tavalist pühapäevast pesu pesemist ja väikest koristust tuli siis päevaga midagi ette võtta. Niisama päevitada ja lugeda ka ei jõua enam. Valida oli, et kas minna vaatama uuesti coq-de-rochi või siis minna kullakaevanduse paika. Otsustasin täna selle viimase kasuks, sest ilm oli pikemaks reteks hea. Päike ja mõningad pilved ja väike vihm vahepeal. Kotti 2 liitrit vett, fotokas, rätik, võileivad, banaan, paber, pliiats ja võiski teele asuda. Rada sinna on enamjaolt ellamäge ja suhteliselt järsult...etteruttavalt võin öelda, et tagasitee ei olnudki nii lihtne kui arvasin. Esimene suurem jälg inimtegevusest oli koht, kus tee läks kaheks...üks külasse, kus elavad kullakaevanduse mehed ja teine siis minu sihtkohta, ühe jõekese juurde. Tee jõeni viis läbi kahe suurema platsi, mis olid kunagi tühjaks aetud ja kuhu nüüd on istutatud väikesed puud. Nende platside kõral suur traktor, millega saab eduliselt kõik maha võtta, mis ette satub ja hunnik igast muud ehituskraami. Esimene plats oli isegi suhteliselt väike, aga kui kuskil 10 minuti pärast teisele platsile jõudsin siis oli imestus suur, sest see plats oli nii suur. Mõelda vaid, et see oli mingi hetk lihtsalt täiesti paljaks aetud igasugusest rohelusest. Nüüd aga meenutas see mulle mõne Eesti väikese saare mereäärt...ainult liiv ja meri oli puudu :). Aga kuidagi tuttav tundus. Lõpuks siis peale tund aega kõndimist suure kuumuse käes jõudsin jõekeseni. Või peaks pigem ütlema oja selle kohta. Sillalt nägin, et oja läheb kaheks ja seal keskel on üks väike saarekene. Mis muud kui saapad jalast ja läbi vee saarekesele. Mis mõnu. Poolteisttundi kohas, kus ei ole midagi muud kui loodus oma häältega ja sina oma mõtetega. Kui palju olen ma sellisest kohast mõelnud. Nüüd leidsin. Ei olnud tõesti kedagi muud peale lindude, liblikate, sisalike ja minu. Vesi vulises taustaks ja päike paistis. Leidsin ojas isegi ühe sügavama koha ja sain teha oma esimese supluse. Vesi oli umbes sama soe nagu Eesti on keskmisel suvel vee temperatuur. Selles kohas olles...lihtsalt ümbrust nautides, sain aru kui lihtne on olemine, kui lihtne võib olla ennast ülimalt mõnusalt tunda. Ei ole vaja iPodi, arvutit, wifit, tuhandet telekanalit, telefoni ega antud hetkel isegi mitte raamatut. Sa lihtsalt oled seal ja nii ongi kõige parem. Koht, mis võlub ühelt poolt enda lihtsusega, aga samas on nii rikas ja annab nii palju. Ja see on lihtsalt üks koht keset džunglit. Seda kohta ei oleks olemas, kui siia oleks tõesti tehtud kullakaevandus. Pole ammu kohanud midagi nii lihtsat aga samas suurt. Müstika. Aga tagasitee ei olnudki nii lihtne nagu ma juba mainisin. Ikka mäest üles, üles ja üles. Ei paistnud sellele tõusule lõppu tulevat ja see 2 liitrit vett ei olnud niisama igaksjuhuks kaasa võetud. Kõik sai otsa. Teepeal kuulsin veel, kuidas möiraahv häälitses. Jällegi ei tundunud see väga kaugel olevat, aga samas nende häälitsusi on kuulda mitme kilomeetri taha. Proovisin seda ka videole saada, aga kvaliteet ei ole just kõige parem. Avastasin sellel väikesel retkel veel ühe toreda asja, mida ilmselt saate ka piltide pealt aru. Nimelt sipelgate poolt moodustatud väikesed liivahunnikud teedel. Üks asi on see hunnik ja selle kuju, aga teine asi on need augud, mille kaudu nad liiva maa alt välja toovad. Küll meenutavad ühes kuhjas sipelgae käigud propellerit ja teises kuhjas naerunägu. Väike asi, aga põnev.
Tohutult tore päev oli. Sellise päeva lõpuks ei ole ju midagi paremat kui üks tassike teed ja üks hea raamat...ja muidugi hea sõber hamac :).
Ilusat ööd.
11.05 (esmaspäev)
Palju õnne Ottole sünnipäevaks. 8 aastat juba täitsa on ju midagi :).
Täna jällekord kuulsin möiraahve häälitsemas. Väike kokkuvõte neist raamatu „Loomade elu” põhjal, mis ma leidsin. Raamat on küll välja antud aastal 1987 (no sama vana kui mina ju) aga info seegi. Nüüd siis aga möiraahvidest: nad ühed suuremaid loomi Ameerika ahviliste hulga, mass 5700 – 7400 g. Nende haardsabad on väga liikuvad ja tundlikud. Karvastik on pikk ja värvuselt varieeruv. Elavad Kesk – ja Lõuna – Ameerikas kuni 2000 meetri kõrgusel üle merepinna. Möiraahvid on puhtalt puiselulised loomad ning laskuvad maapinnale haruharva. Nad toituvad lehtedest, pungadest, õitest ja viljadest. Nad said loodusuurijatele tuttavaks juba ammustel aegadel oma kilomeetrite taha kostvate ebatavaliste „kontsertide” tõttu. Möiraahvide perekond on kõige aktiivsem varahommikul. Kõrge puu otsas istuv isane alustab „kontserti”, millega varsti liituvad emane ja pojad. Nad lasevad kuuldavale mitmesuguseid helisid. Arvatakse, et sellise varahommikuse alauluga lokaliseerivad möiraahvid oma seltsingu asukoha ja teatavad „omandiõigusest” kindlale territooriumile.
Tundub, et vihmaperioodi asemel on meil siin ahvideperiood. Ei ole siin neil küll vahet, et kas on hommik või õhtu. Praegugi, kell 7:12 õhtul, möirgavad nad metsas.
Ei ole siin ei kippu ega kõppu vihmaperioodist. Hommikul küll natukese midagi tuli taevast alla, aga siin seda vihmaks küll ei saa lugeda. Õhtuti on siin juba omad naljad, kui teised linnast tagasi tulevad...kõik räägivad et oii milline vihmaperiood meil siin ikka on :).
Siin on üheks väga heaks isutekitajaks telekast tulevad prantslaste kokasaated. Lausa eraldi kanal selle jaoks. Enne lõunat seda vaadata on väga mõnus. Küll aga ei ole siis mõnus kui söön siin näiteks enda tagasihoidlikku spagette ja kalapulki ning meenutan, et mida kõike seal saadetes ka ei tehtud. Hakka või päris kokkama.
Head ööd.
12.05 (teisipäev)
Päevad veerevad vaikselt siin. Aga ongi vaja natuke puhata enne, kui Eva tagasi tuleb ja suur taimede korjamine pihta hakkab.
Praegu loen John Grishami raamatut „The Appeal”. Väga põnev. Märkamatult läks terve tänane ennelõuna sellele. Jällekord üks lugemine, mida kohe kuidagi ei taha käest panna ja aina keerad lehekülgi edasi. Lisaks oli eile veel tore üllatus...nimelt hankis Florence mulle veel 3 raamatut :). Varsti võin oma raamatukogu avada. Aga vat kuidas tasus ära see väike virin, et midagi pole lugeda :). Nüüd vat et ei jõua ära lugeda seda, mis ette antakse.
Ei tasu ikka jätta asju kuskile maha vedelema. Vastasel juhul arvab Soho/Zorro(kõige väiksem koer), et need on temale närimiseks mõeldud. Nüüdseks on mul tema hammaste vahele sattunud üks saapatald ja üks töökinnas. Mõlemad on sellised, et paariliseta raske kasutada ja nii olengi mõlemad pidanud ära viskama. Aga ega ma ainuke ei ole...üks päev leidis Fatima näiteks keset platsi Danteli soki, mis oli juba poolenisti ära näritud.
Head ööd.
13.05 (kolmapäev)
Täna sain täpsemalt aimu, mis tööd siis Fatima ja Uti enne turistide saabumist teevad. Nimelt tuleb siia nädalavahetusel üks suurem jooga grupp ja majad on vaja ära koristada ja valmis sättida. Uti ei ole veel Brasiiliast tagasi jõudnud ja seega aitan mina sellel korral Fatimal neid asju teha. Mina tegelesin siis kuue toa koristamisega..ikka ämblikuvõrgud seintelt maha, konnad ja sisalikud nurkadest välja ja siis põrand pesta. Fatima tegeles nö elutubade, wc-de ja köökidega. Kuskil 3 tundi võttis see kõik aega, aga lõpuks oli ikka täitsa väsimus peal. Nö autasuks siis võtsime ühe palmi otsast banaanikobara alla. Mancheete kätte ja terve kobar maha. Banaanid on küll veel väikesed ja rohelised, aga varstivarsti peale järelküpsemist saab neid juba süüa.
Bernard tuli täna siia koos Fredericuga, et mu auto jälle parandusse viia. Nad said küll autole siin hääle sisse, aga probleem on ikkagi kuskil. Eks näis siis kuna auto jälle kätte saab.
Head ööd.
14.05 (neljapäev)
Kui toad on ühel päeval koristatud, siis teisel päeval on aeg voodid valmis sättida. 13 voodit järjepanu ära teha polegi nii lihtne :). Eriti kui ühes väikeses toas on 3 voodit ja sa pead pidevalt nende ümber kõndima, et vaadata et voodilina ja tekk mõlemal pool voodit ikka samale kõrgusele ulatuksid. Aga ära sai tehtud ja peale seda oli veel energiat, et veel üks kord harjaga üle käia laudrada siin metsas. Ikka märksa lihtsam on seda rada korra nädalas puhastada, kui lehed ei ole veel jõudnud nö laudrajaga üheks kasvada, kui siis et kord kuus seda teha.
Tunnike päevitamist lõunapausil = vihm ei ole ikka veel kohal. Vihma viibimise tõttu tuleb ka pottides olevaid väiksemaid taimi kasta, et need päris välja ei sureks.
Pealelõunal kui lisajõud saabus (Frederic) siis oli aeg suured puidust lauad ühte majja kokku vedada. Kui siin suurem seltskond on, siis tavaliselt söögikorrad viiakse kõik suuremasse majja.
Ühel päeval banaanid ja teisel päeval papaiad. Meil on siin kaks papaia puud. Üks siin minu maja juures ja teine Danteli maja juures. Suured ja rohelised praegu. Täna siis suure vaevaga saime ühe puu otsast 5 papaiat alla. Puu ise on kuskil 4 meetrit pikk ja selleks, et papaiasid sealt alla saada tuleb neid pika teibaga togida. Peaaegu igal korral oleks papaiaga vastu pead saanud. Nii mina kui ka Fatima saime korralikult minu üle naerda. Lõpuks siis pika pusimise peale saime 5 tükki kätte. Fatima seletas, et neile tuleb nüüd noaga väikesed lõhed sisse teha ja päikese kätte küpsema jätta. Oma aia papaia võib ikka ilgelt hästi maitsta :).
Head ööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)
